3-16-628/13 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Einar Vene, Agu Timmi, Madis Ernits

Määruse kuupäev

20.05.2016

Haldusasja number

3-16-628

Haldusasi

Jaak Reinomäe (Reinomägi) kaebus kohtu tegevusega

tekitatud kahju hüvitamise nõudes

Menetlusosalised

Määruskaebuse esitaja Jaak Reinomägi

Vastustaja Justiitsministeerium

RESOLUTSIOON

Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 21.04.2016. a määrus

muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

saamisest arvates (HKMS § 121 lg 4).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Määruskaebuse esitaja esitas 31.01.2016, 07.02.2016, 09.02.2016, 18.02.2016

ja 21.02.2016 Justiitsministeeriumile kokku viis taotlust, milles nõudis kohtute

tegevusega tekitatud kahju hüvitamist. Justiitsministeerium jättis 10.03.2016. a

vastusega nr 11-7/1360-11 kahju hüvitamise taotlused rahuldamata.

2. Määruskaebuse esitaja esitas 29.03.2016 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1-4)

kohtute tegevusega tekitatud kahju hüvitamise nõudes. Kaebuse kohaselt on

määruskaebuse esitaja esitanud kõigis viies hüvitisenõudes Euroopa Liidu õigusele

tuginedes omapoolsed argumendid, mida Justiitsministeeriumi vastuses on eiratud.

Kuna Justiitsministeerium ei käsitlenud oma vastuses määruskaebuse esitaja esitatud

argumente, ei ole vastus seaduslik ega põhjendatud. Kohtute tegevuse õigusvastasus

seisneb selles, et kaebajal on takistatud kaebeõiguse teostamist.

3. Tartu Halduskohus tagastas 11.04.2016. a

määrusega

(tl 35-36)

määruskaebuse esitaja kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2

p 2 alusel, kuna kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Halduskohus

selgitas määruses, et tulenevalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 15 lg-st 1 võib isik

nõuda kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist

üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo. Kuna

käesoleval juhul ei ole Justiitsministeeriumile esitatud hüvitise nõuetes välja toodud

kohtuasjade menetlemisel kuritegusid toime pandud, on hüvitamiskaebus

perspektiivitu.

4. Määruskaebuse esitaja esitas 14.04.2016 Tartu Halduskohtule taotluse (tl 38-

39) riigi õigusabi saamiseks määruskaebuse esitamiseks Tartu Halduskohtu

11.04.2016. a määruse peale, millega määruskaebuse esitaja kaebus tagastati. Taotluse

kohaselt puudub määruskaebuse esitajal võimalus enda õigusi iseseisvalt kaitsta, kuna

määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv, mille tasumiseks puuduvad

määruskaebuse esitajal vahendid. Riigi õigusabi andmine on vajalik määruskaebuse

esitaja inimväärikuse säilitamiseks.

5. Tartu Halduskohus jättis 21.04.2016. a määrusega (tl 40) määruskaebuse

esitaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata, kuna esineb riigi õigusabi seaduses (RÕS) §

7 lg 1 p-s 1 toodud alus riigi õigusabi andmisest keeldumiseks. Määruse kohaselt

nähtub Kohtute Infosüsteemist, et määruskaebuse esitaja on korduvalt

halduskohtumenetluses osalenud, esitanud kohtule nii faktiliselt, kui õiguslikult

arusaadavalt põhjendatud kaebusi ning määruskaebusi. Seega on halduskohus

seisukohal, et määruskaebuse esitaja puhul on tegemist isikuga, kes on võimeline ise

oma õigusi kaitsma. Kohus selgitas, et tulenevalt uurimisprintsiibist on kohtul

haldusasjades kohustus kaebajat vajadusel suunata ja abistada. Seega ei ole

halduskohtumenetluses esmatähtis, et kaebajal oleksid õigusalased teadmised.

Uurimispõhimõttest tulenevalt selgitab halduskohus enda initsiatiivil välja kaebuse

menetlemiseks vajalikud asjaolud, seadusesätted ja võimaliku kohtupraktika.

Halduskohus lisas, et riigi õigusabi taotlusest ei selgu, mil viisil aitab riigi õigusabi

määramine kaebaja riigilõivust vabastamise taotluse lahendamisele kaasa. Kohus

selgitas ka, et kui määruskaebuse esitaja leiab, et tal ei ole maksejõuetuse tõttu

võimalik tasuda riigilõivu, on võimalik esitada taotlus riigilõivu tasumisest

vabastamiseks. Halduskohus märkis, et tulenevalt HKMS § 116 lg 5 ei peata

menetlusabi andmise taotlus seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja

kulgemist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

6. Määruskaebuse esitaja esitas 27.04.2016 määruskaebuse (tl 43-46) Tartu

Halduskohtu 21.04.2016. a määruse tühistamiseks ja uue määruse tegemiseks, millega

rahuldataks tema riigi õigusabi taotlus. Määruskaebuse esitaja märgib, et kohtu

selgitus uurimispõhimõtte kohta on paljasõnaline. Kohus on määruses kirjutanud, et

kaebaja on kohtule esitanud faktiliselt ja õiguslikult arusaadavalt põhjendatud kaebusi

ja määruskaebusi, mistõttu on ta võimeline oma õigusi ise kaitsma, kuid märkinud

vastuoluliselt, et määruskaebuse esitaja taotlusest ei selgu, mis viisil aitab õigusabi

määramine kaasa tema riigilõivu vabastamise taotluse lahendamisele. Kohus ei ole

uurimisprintsiibi kohaselt ka kaebaja seisukohti selles osas välja selgitanud.

Määruskaebuse esitaja õigus riigi õigusabi saamiseks tuleneb Euroopa Liidu põhiõiguste harta

art-st 47 ja Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega Rec(2006)2 kinnitatud

„Euroopa vanglareeglistiku“ p-st 23.1

RÕS § 7 lg 1 p 1 ei saa kohaldada kinnipeetavate suhtes, kellel õigusi on piiratud ulatuses,

mis ei võimalda neil oma õigusi ise kaitsta. Kuna kohus ei ole RÕS § 7 lg 1 p 1 jätnud asja

lahendamisel põhiseaduse (PS) § 152 järgi kohaldamata, on kohtu tegevus PS § 15 kohaselt

põhiseadusevastane.

Määruskaebuse esitaja lisab, et tal puudub võimalus tutvuda erinevate Euroopa Liidu

õigusaktidega, mis tõttu ei saa ta teostada oma kaebeõigust soovitud kujul.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust selle

rahuldamiseks. Tartu Halduskohus jättis määruskaebuse esitaja riigi õigusabi taotluse

rahuldamata RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel põhjendusega, et taotluse esitaja on võimeline ise oma

õigusi kaitsma. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ega pea

vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Vastuseks määruskaebuses esitatud

väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

8. HKMS § 2 lg 4 kohaselt tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende

lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. HKMS § 2 lg 5 järgi tagab kohus igas

menetlusstaadiumis oma selgitustega, et menetlusosalise huvide kaitseks vajalik avaldus ega

tõend ei jääks esitamata õigusliku kogenematuse tõttu ning avalduse läbivaatamist takistavad

vormivead kõrvaldatakse. Käesoleval juhul märkis halduskohus määruskaebuse esitaja riigi

õigusabi taotluses esitatud väite peale, mille kohaselt puuduvad tal vahendid riigilõivu

tasumiseks, et taotlusest ei selgu, mil viisil aitab riigi õigusabi määramine määruskaebuse

esitaja riigilõivust vabastamise taotluse lahendamisele kaasa. Seejuures on halduskohus

uurimisprintsiibi kohaselt lähtunud menetlusosalise tegelikust tahtest ning hoolimata

ebaselgest põhjendusest lahendanud taotluse riigi õigusabi andmiseks ning seejärel

määruskaebuse esitajale selgitanud, et kui määruskaebuse esitaja leiab, et tal ei ole

maksejõuetuse tõttu võimalik tasuda riigilõivu, on võimalik esitada taotlus riigilõivu

tasumisest vabastamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kohus seega rikkunud kohustust

kaebajat vajadusel suunata ja abistada. Samuti ei näita asjaolu, et halduskohus selgitas

käesolevas asjas määruskaebuse esitajale menetlusabi taotluste esitamise korda, et

määruskaebuse esitaja ei ole RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt võimeline ise oma õigusi kaitsma.

9. Määruskaebuse esitaja on määruskaebuses märkinud, et tema õigus riigi õigusabile

tuleneb põhiõiguste harta art-st 47, mille kohaselt peab igaühel olema võimalus saada nõu ja

kaitset ning olla esindatud. Ringkonnakohus selgitab, et harta reguleerimisala hõlmab selle art

51 lg 1 lause 1 kohaselt subsidiaarsuse põhimõtet arvesse võttes üksnes liidu institutsioonide,

organite ja asutuste ning liikmesriikide poolse liidu õiguse kohaldamise. Praegusel juhul on

kaebaja küll väitnud, et ta olevat esitanud Euroopa Liidu õigusele tuginedes omapoolsed

argumendid, kuid sisuliselt ei ole kaebaja väidetel mingisugust puutumust Euroopa Liidu

õigusega. Kõik kaebaja väited puudutavad üksnes siseriikliku õiguse kohaldamist. Harta art

51 lg 2 järgi ei laienda harta liidu õiguse reguleerimisala kaugemale senisest pädevusest, ei

lisa liidule uusi pädevusvaldkondi ja ülesandeid ega muuda aluslepingute teistes osades

määratletud pädevust ja ülesandeid. Ringkonnakohus lisab, et olenemata eelnevast ei tulene

art-st 47, et igaühele peaks olema tagatud tasuta õigusabi, vaid art 47 lg 2 reguleerib isikute

õigust esindajale üldiselt. Art 47 lg 3 kohaselt antakse isikule, kellel puuduvad piisavad

vahendid, tasuta õigusabi sellises ulatuses, mis tagab talle võimaluse kohtusse pöörduda.

Seega on põhiõiguste harta art 47 lg 3 kohaselt tasuta õigusabi saamiseks vajalik, et lisaks

piisava sissetuleku puudumisele, ei ole isikul võimalik iseseisvalt kohtusse pöörduda. Selline

piirang on kooskõlas RÕS § 7 lg 1 pga 1, mille kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on

ise võimeline kaitsma oma õigusi. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et käesoleval

juhul on kaebaja ise võimeline oma õigusi kaitsma. Seega on halduskohus õigesti viitega RÕS

§ 7 lg 1 p-le 1 jätnud kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata.

10. Eeltoodud seisukohta ei muuda ka asjaolu, et Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee

soovitusega Rec(2006)2 kinnitatud „Euroopa vanglareeglistiku“ p 23.1 kohaselt on kõikidel

vangidel õigus õigusabile. Euroopa vanglareeglistiku normid ei ole küll õiguslikult siduvad,

kuid Riigikohtu praktika kohaselt tuleks neid käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille

täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel

ja rakendamisel (RKHKo 07.04.2010, 3-3-1-5-10, p 19). Ringkonnakohus märgib siiski, et ka

selle normi sõnastustest ei saa järeldada, et kinnipeetavatele peab olema tagatud tasuta

õigusabi.

11. Määruskaebuse esitaja seisukoha peale, et kohus on põhiseaduse vastaselt kohaldanud

RÕS § 7 lg 1 p-d 1 märgib ringkonnakohus järgmist. PS § 152 lg 1 kohaselt jätab kohus

kohtuasja lahendamisel kohaldamata mis tahes seaduse või muu õigusakti, kui see on

vastuolus põhiseadusega. PS § 152 ning PS § 15 sõnastuse ja mõtte kohaselt peab iga kohus

kohtuasja lahendamisel hindama kohaldatava õiguse põhiseadusele vastavust, kui selle kohta

on tekkinud kahtlused (RKPJKm 10.06.2010, 3-4-1-4-10, p 13; RKÜKo 08.06.2009, 3-4-1-7-

08, p 21). Nimetatud sätetest ei tulene määruskaebuse esitajale subjektiivset õigust nõuda

kohtult seaduse kohaldamata jätmist. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesoleval juhul

puudub alus pidada RÕS § 7 lg 1 p-d 1 põhiseadusega vastuolus olevaks, mistõttu on kohtul

kohustus nimetatud sätet kohtuasja lahendamisel kohaldada.

12. Määruskaebuse esitaja on märkinud, et kuna talle pole tagatud võimalus tutvuda Euroopa

Liidu õigusaktidega, ei saa ta oma õigusi tõhusalt kohtus kaitsta. Ringkonnakohtu hinnangul

ei too Euroopa Liidu õigusaktidega tutvumise võimaluse puudumine kaasa seda, et

määruskaebuse esitaja ei oleks võimeline oma õigusi iseseisvalt kohtus kaitsma.

Halduskohtumenetluses kehtiva uurimispõhimõtte kohaselt selgitab haldusasja lahendav

kohus enda initsiatiivil välja kaebuse menetlemiseks vajalikud asjaolud, seadusesätted ning

võimaliku kohtupraktika. Seega ei ole oluline, kas määruskaebuse esitaja on kaebuses

Euroopa Liidu õigusaktidele viidanud või mitte, kuivõrd kohtul on kohustus asjakohaste

õigusaktidega iseseisvalt arvestada.

13.Eeltoodud põhjendustel jätab Tartu Ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ning

Tartu Halduskohtu 21.04.2016. a määruse muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene

Agu Timmi

Madis Ernits