1-15-8751/51 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19. mai 2016, Tallinn Kriminaalasja number 1-15-8751 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Meelika Aava ja Orvi Tali Kohtuistungi sekretär Elina Huobolainen Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 10. mai 2016, Tallinn Kriminaalasi A.R-i

süüdistuses KarS § 423 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 16. märtsi 2016 aasta otsus üldmenetluses

Apellatsiooni esitaja

A.R ja tema kaitsja Tsiviilkostja Arraves OÜ lepinguline esindaja Prokurör Ringkonnaprokurör Rainer Amur Süüdistatav A.R, ik: XXX, varem kriminaalkorras karistamata, tõkendit kohaldatud ei ole. Kaitsja Vandeadvokaat Natalia Lausmaa Kannatanu esindaja Vandeadvokaat Indrek Sirk

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 16. märtsi 2016 aasta otsus kriminaalasjas nr 1-15-8751 A.R-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 423 lg 1 järgi muutmata.

2. Süüdistatava, kaitsja ja tsiviilkostja lepingulise esindaja apellatsioonid jätta rahuldamata.

3. KrMS § 185 lg 2 alusel välja mõista A.R-ilt Eesti Vabariigi kasuks 240,00 (kakssada nelikümmend) eurot apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega seotud kulude katteks.

2

4. KrMS § 185 lg 2 alusel välja mõista A.R-ilt kannatanu OL kasuks 732,00 (seitsesada kolmkümmend kaks) eurot apellatsioonimenetlusega seotud kulude hüvitamiseks.

Kaitsjatasu kuulub tasumisele stumisest, Maksuja 1 kuu jooksul ringkonnakohtu otsuse jõu

Tolliameti arveldusarvele kas SEB PANK EE351010052031000004; SWEDBANK EE502200221014193355 või NORDEA PANK EE401700017002872300 Menetluskulu tasumiseks vajalik viitenumber on kättesaadav isikule saadetavas makseinfos.

Edasikaebamise kord:

Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel.

SÜÜDISTUS:

1. A.R-i süüdistatakse selles, et tema 20.12.2014 kella 07.20 ajal juhtis mootorsõidukit

/taksot/ Opel Astra StationWagon registreerimismärgiga , täites OÜ Arraves XXX XXX tööülesandeid, liikudes Tallinnas mööda Paldiski mnt d Mustamäe tee poolt Sõle tänava poole. - A.R, lähenedes kolmandal sõidurajal Tallinnas Paldiski mnt 53 maja juures asuvale

reguleerimata ülekäigurajale, mis oli tähistatud liiklusmärkidega nr 543 ja 544 ning teekattemärgisega nr 945a /ülekäigurada/, pidi reguleerimata ülekäigurajale lähenedes sõitma sellise kiirusega, mis on piisavalt väike, et mitte ohustada jalakäijat, kes on astunud või astumas

ülekäigurajale ning vajadusel seisma jääma, et võimaldada jalakäijal sõidutee ületada; enne reguleerimata ülekäigurajale väljasõitmist olema tähelepanelikum, hoolikam ja ettevaatlikum, et vältida igasuguse ohu ja kahju tekitamist vähekaitstud liiklejatele; kohandama oma sõiduki

kiiruse olukorrale vastavaks, arvestades samal ajal teeoludega /märg tee/,

ilmastikutingimustega /vihmasadu, pime aeg, tehisvalgustus/ ja muude liiklusoludega /võimalike jalakäijate liikumine ülekäigurajal/, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse

nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama nagu

võimalike jalakäijate liikumine ülekäigurajal. A.R jättis need liiklusseadusest

tulenevad kohustused täitmata, ei jäänud reguleerimata ülekäiguraja ees seisma, vaid sõitis

ülekäigurajale välja ja otsa mööda reguleerimata ülekäigurada paremalt vasakule liikuvale jalakäijale OL-le, kes sai sõiduki paremalt esinurgalt löögi ning paiskus asfaldile pikali, saades eluohtlikud tervisekahjustused.

A.R rikkus järgmisi liiklusnõudeid: LS § 33 lg 1 /juht peab olema tähelepanelik teel ja teeservas seisva või liikuva vähekaitstud liikleja suhtes ning vältima tema ohustamist ja talle kahju tekitamist/; § 35 lg 1 /juht ei tohi oma tegevusega ohustada jalakäijat, tasakaaluliikuri juhti ega jalgratturit. Eriti tähelepanelik peab juht olema lapse, vanuri ning haigustunnustega, liikumispuudega ja pimeda inimese suhtes/; § 35 lg 4 /reguleerimata ülekäigurajale lähenedes peab juht sõitma sellise kiirusega, mis on piisavalt väike, et mitte ohustada jalakäijat, kes on astunud või astumas ülekäigurajale. Vajaduse korral peab juht seisma jääma, et võimaldada

jalakäijal sõiduteed ületada/; § 50 lg 3 p 1 /juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse , 2

olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust. Juht peab sõidukiiruse

valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki

eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama ingimused seda . Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral seisma jääma, kui t nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb/.

3

A.R pani toime KarS § 423 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo s.o mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumise ettevaatamatusest, kui sellega on tekitatud inimesele raske tervisekahjustus

HARJU MAAKOHTU OTSUS:

2. Maakohus tunnistas 3 talle karistuseks A.R-i süüdi KarS § 42 lg 1 järgi ning mõistis vangistuse . 1 (üks) aasta ja 6 (kuus) kuud Kohaldas KarS § 73 lg 1 ja lg 3 sätteid ja jättis vangistuse täielikult täitmi pööra

sele mata kui A.R ei pane 2(kahe) aasta katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. se Katseaja algust luges ist 2016.a. kohtuotsuse kuulutamise päevast s.o 16. märts KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võttis A.R-ilt ära mootorsõiduki juhtimise lisakaristusena õiguse 3 (kolmeks) kuuks. Kohustas A.R-i LS § 127 alusel kohtuotsuse jõustumisest arvates 5 (viie) tööpäeva jooksul oma juhiloa loovutama Maanteeametile.

KrMS § 310 lg 1 alusel rahulda mittevaralise kahju nõudes osaliselt s kannatanu tsiviilhagi OL ning mõist A.R-ilt ja tsiviilkostjalt OÜ Arraves solidaarselt kannatanu is OL kasuks välja kahjuhüvitis 30 000 (kolmkümmend tuhat) eurot. e

Jätt ude hüvitamise taotlus is rahuldamata tsiviilkostja lepingulise esindaja menetluskul e summas 1500 € (üks tuhat viissada eurot).

APELLATSIOONID:

3. Kaitsja

leiab, et kohtuotsus on ebaõige kohtulikul uurimisel süüdistuse poolt esitatud

tõendite pinnalt ebaõigete järelduste tegemise tõttu nõuete . Samuti menetlusseadustiku

rikkumise tõttu, millest lähtuvalt kohus jõudis ebaõigele järeldusele A.R-i süü tõendatuse kohta.

3.1. Käesolevas asjas kohtu arvates olulist tõenduslikku rolli mängiv sündmuskohal, ülekäigurajal lebanud valge müts ei ole fikseeritud seadusekohaselt asitõendina.

Ülalviidatud müts esineb fotona sündmuskoha vaatlusel, kuid hiljem pole seda asitõendina arvele võetud. Puudub tõenduslik alus tuvastamaks, et tegemist oli üldse kannatanule kuuluva

või sündmusega seotud mütsiga. Kannatanu viidi sündmuskohalt ära enne sündmuskoha vaatlust teostavate isikute saabumist. - Väidetavalt kannatanu OL le kuuluv müts toimetati tunnistaja JL ütluste kohaselt temale koju. Kes seda toimetas ja millega seoses, ta öelda ei osanud. JL ise sündmuskohal ei õnnetuse toimumise ega sündmuskoha vaatluse momendil ei viibinud ega või oma ütlustega tõendada, kas sündmuskohalt leiti üldse mingi müts ja kas sündmuskohal fotografeeritud müts kuulub tema emale või mitte ja kas nimelt see müts toodi temale koju või mitte. Kaitse leiab, et isikustamata ja tuvastamata päritoluga müts, mida kohtule asitõendina esitatud ei olnud, tulnuks üldse tõendite hulgast välja jätta.

Ekspert kinnitas kohtuistungil, et sündmuskohal ta käinud ei ole ja on lähtunud oma arvutuste

tegemisel auto liikumiskiiruse ja kokkupõrke koha määramisel sündmuskoha vaatlusprotokolli

andmetest. Pidurdusjälgi sündmuskohal tuvastatud ei olnud, mistõttu määras auto liikumiskiiruse enne kokkupõrget arvutuslikult. Ekspert m is ise kohtuistungil, et arvutuslik öön

4

määrang ei ole täpne. Kokkupõrke koha määratles ta jalakäijate ülekäigurajal lebanud mütsi

järgi, kuivõrd menetlejalt saadud andmetel kuulus see väidetavalt kannatanule ja oli

kokkupõrke momendil peast kukkunud. Ekspert möön s, et üldiselt määratakse kokkupõrke i koht auto purunenud detailide mahakukkumise koha järgi ja need olid samuti sündmuskohal

tuvastatud - paremal pool auto esiukse juures, kuid kuna talle kinnitati, et müts kuulub kannatanule, lähtus ta oma arvutuste tegemisel eranditult mütsi asukohast ja auto purunenud detailide asukohta kokkupõrke koha tuvastamisel arvesse ei võtnud.

Tunnistaja O kinnitas kohtule, et ta vaatles vahetult peale kokkupõrget maas lebavat kannatanut

väga lähedalt, kontrollimaks tema seisundit ja kinnitas, et kannatanul oli vahetult pärast kokkupõrget maas lebades peas kapuuts. Kapuutsi alt oli näha vigastuse koht kannatanu laubal. Kaitse leiab, et selle tõendiga on ümber lükatud süüdistuse versioon selle kohta, et kannatanul peas olnud müts kukkus maha jalakäija ja auto kokkupõrke kohal. Sündmus toimus talvisel ajal, mil tavapäraselt kantakse meie ilmastikutingimustes peas kapuutsi, mis näoava ümbert on

kinnitatud nööridega, et vältida selle eraldumist tuule mõjul ning kui kannatanul üldse oli

kokkupõrke momendil peas müts, siis ei saanud see selliselt kinnitatud kapuutsi alt maha kukkuda ilma, et peast oleks ära tulnud ka kapuuts. Eluliselt ei ole usutav, et kannatanul saadud vigastuste järgselt oleks tal olnud võimalik kapuutsi uuesti pähe tõmmata. Seega leiab kaitsja, et jalakäija ja auto kokkupõrke koha fikseerimiseks käesolevas asjas kohtule esitatud tõendite alusel saab tugineda üksnes sõiduautolt kokkupõrke momendil kukkunud detailide asukohale, mille arvestamist kokkupõrke koha fikseerimisel üldreeglina möönis ka kohtuistungil ülekuulatud ekspert. Kokkupõrke koht oli seega 3,7 m kaugusel ülekäigurajast, mis omakorda tõendab, et jalakäija ületas teed selleks mitte ette nähtud kohas. Jalakäijal on LS kohaselt kohustus käituda vastutustundlikult, ületada sõiduteed üksnes selleks

ettenähtud kohas ja veenduda enne sõiduteele astumist tee ületamise ohutuses. Jalakäija OL seda ilmselt ei teinud.

Kohus on vastuolus KrMS § 63 lg 1 ja 15 lg 1 tõendina vastu võtnud ja kohtuotsuse

motiveerivas osas tsiteerinud A.R-i ütlusi vahetult pärast sündmuse toimumist ja kasutanud nende ütluste protokolli tervikuna põhjendamaks seda, miks kohus A.R-i ütlusi ei usalda.

Kaitse leiab, et prokuröril ei olnud õigus kohtule kirjaliku tõendina esitada ja kohtul

üldmenetluses vastu võtta A.R-i poolt eeluurimisel antud ütluste kogu teksti. Kui prokurör soovis K § 289 lg 1 tuginevalt kontrollida A.R-i ütluste usaldusväärsust, rMS tulnuks tal tsiteerida ja kohtuistungi protokollis fikseerida täpne lause või väljend, mille suhtes prokurör leiab, et see on vastuolus eeluurimisel antud ütlusega ja esitada A.R-ile selle baasil küsimus. Eeluur le tuleb tõlgendada imisel koostatud protokolli teksti esitamist kohtu kohtu mõjutamisena üldmenetluses süüdistuse poolt ja isiku kaitseõiguse rikkumisena ning

selline menetlustoiming on vastuolus KrMS sätestatud tõendite uurimise korraga üldmenetluses ja seega lubamatu.

KrMS § 15 lg 1 kohaselt maakohtu kohtulahend võib tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. K

rMS § 63 lg 1 kohaselt tõendiks on süüdistava ütlused, üldmenetluses ütlused kohtuistungil, mitte aga eeluurimisel koostatud menetlustoimingu protokoll. Järelikult puudus kohtul alus viidata kohtulikul uurimisel kasutatava tõendina A.R-i küsitlemise protokolli tekstile eeluurimisel ning selle tõendi sisu tulnuks kohtuotsuses tõendite hulgast välja jätta.

5

3.2. Süüdistuse peamise tõendina jalakäija ja auto kokkupõrke koha tõendamiseks esitatud müts ei ole kohase tõendina käsitletav.

Ekspertiisi arvamus kokkupõrke koha ja auto kiiruse kohta enne kokkupõrke momenti ja sellekohased järeldused lähtuvad üksnes selle tõendina fikseerimata mütsi asukohast.

Kas see müts üldse kuulus kannatanule ja kas see tegelikult tähistas kokkupõrke kohta, on jäänud tuvastamata. Sündmuskoha vaatlusprotokoll koostati pärast kannatanu äraviimist ning konkreetne kannatanu asukoht

pärast kokkupõrget on sündmuskoha protokollis fikseerimata. Järelikult ei ole kohtule esitatud tõendite pinnalt üldse võimalik teha tõsikindlaid järeldusi selle kohta, kus toimus kokkupõrge, millise kiirusega liikus auto enne kokkupõrget ja kas juhil oli võimalik kokkupõrget vältida või mitte. Päris kindlasti ei ole nende tõendite alusel võimalik luua siseveendumust selle kohta, et A.R

rikkus LS nõudeid, mille tulemusena toimus tema süül otsasõit jala äijale, mille k tagajärjel jalakäija sai kehavigastused.

Seega puudus kohtul võimalus luua kohtule esitatud tõendite pinnalt siseveendumust sündmuse toimumise asjaolude ja A.R-i süü tõendatuse kohta. Järelikult tulnuks A.R tõendite puudumise tõttu tema süü kohta õigeks mõista.

3.3. J 340 palub v se, m uhindudes KrMS § 318, 337, õtta apellatsioonikaebus menetlus äärata asjas kohtuistung, kuhu kutsuda apellant. Tühistada Harju Maakohtu otsus 16.03.2016.a. ja teha uus otsus, millega A.R temale KarS § 423 lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kannatanu tsiviilhagi jätta rahuldamata.

4. Süüdistatav enda apellatsioonis leiab, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetluse õigust (KrMS § 339 lg 1 p 12 ja lg 2), mistõttu maakohtu otsus tuleb täies ulatuses tühistada ja teha uus otsus, millega teda

õigeks mõista (KrMS § 340 lg 2 p 1).

4.1.Süüdistusakt ei vasta KrMS § 154 lg 2 p 4 sätestatud nõuetele ja rikub konkretiseerimatuse

ning selgusetuse tõttu olulisel määral süüdistatava põhiõigusi. Seega tulnuks süüdistusakt KrMS § 258 lg 1 p 2 alusel prokuratuurile tagastada. Konkretiseerimata süüdistusakt ei võimalda kirjeldatud asjaolude ja esitatud tõendite pinnalt jõuda järeldusele, et süüdistatava käitumises esineksid inkrimineeritava süüteo objektiivse ja subjektiiv

se külje tunnused.

4.2. Maakohtus kohtupidamine ei toimunud ausalt ja õiglaselt ning seetõttu leiab, et ka tehtud kohtuotsus ei ole õige Kohtuotsuses ei ole ka märgitud, miks kaitsja kaitsekõne tervikuna ei .

väärinud kohtu tähelepanu e sõna kohtu tähelepanu väärinud ehk siis . Samuti ei ole viiman tehtud otsuses puuduvad mis tahes viited viimases sõnas esitatud seisukohtadele ning kohus ei ole ka põhjendanud, miks viimane sõna kohtu tähelep nu ei pälvinud a . Leiab, et prokuröri ja kohtu küsitlemin teda segadusse, mistõttu tuleb arvestada poolt rist e viis tema viimase sõnaga.

4.3. Kohus on rajanud süüdimõistva kohtuotsuse peamiselt 20. detsembril 2014 vormistatud väärteomenetluses tunnistajana ülekuulamise protokollile, õigemini selles toodud skeemile. Leiab, et kohus ei tohtinuks seda tõendit asja juurde võtta ning selle tõendi alusel ei saanuks teda

süüdi tunnistada. P

rokurör ei olnud sellele tõendile tuginenud süüdistusaktis.

6

Kohus rikkus av oli ennast ette valmistanud ausa kohtupidamise põhimõtet, sest süüdistat üksnes nende tõendite osas, millised olid märgitud süüdistusaktis. Eriti lubamatu oli, et tõendi võttis kohus vastu ristküsitlemise ajal. Kinnitab, et ei ole enda ütlusi muutnud. Tuginedes Riigikohtu varasemale praktikale, on seisukohal, et käesoleval juhul on tegemist

väärteomenetluses antud tunnistajana ülekuulamise protokolliga, mille kasutamine tõendina kriminaalmenetluses on selges vastuolus PS § 22 lg st 3 ja KrMS § 34 lg 1 p - -st 1 tuleneva süüdistatava õigusega mitte olla sunnitud aitama kaasa kuriteo toimepanemise tõendamisele.

Teda ei hoiatatud, et kirjapandut võidakse hilisemalt kasutada vastu võimalikus tema kriminaalmenetluses.

Seega rikuti liiklusõnnetuse järgselt ja sündmuskohal 20.12.2014 väärteomenetluses tunnistajana antud seletuse avaldamisega maakohtus tema õigust mitte anda ennast süüstavaid ütlusi. Juhib tähelepanu faktile, et kahtlustatavana antud ütlustes kinnitas, et jääb 23.12.2014 antud

seletuse juurde ning kahtlustatavana ülekuulamise protokollist nähtub, et küsimuste formuleerimisel on uurija mh tuginenud ka 23.12.2014 esitatud seletusele.

4.4. Mütsi asukoht ei saanud olla esmase kokkupõrke koht, kuna müts ei saanud liiklusõnnetuse käigus kannatanu peast kapuutsi alt vabaneda ning müts pidi sõiduteele sattuma kiirabi tegevuse tagajärjel. Tunnistaja JL ei olnud liiklusõnnetuse toimumise hetkel koos kannatanuga, seega tema ütlused kannatanul seljas olnud riietuse kohta (müts ja kapuuts) ei tõenda midagi.

Tunnistaja KO kinnitas, et enne kiirabi tulekut oli kannatanul, kui ta maas lamas, tihedalt kinnitatuna peas kapuuts ja selle all müts (vt istungiprotokoll). Vastates prokuröri küsimusele sattus tunnistaja O

segadusse ja ütles hiljem, et mütsi osas ta täpselt enam ei mäleta. Leiab, et tunnistusi anda

mütsi osas saavate kiirabi töötajate istungile kustumise taotluse jättis kohus rahuldamata ning selles osas on sisustanud. kohus ise otsuses puudulikku süüdistust

4.5. Tunnistaja JL ütlused tuleb täielikult kõrvale jätta või siis vähemalt tuleb neisse suhtuda äärmiselt kriitiliselt.

JL ütlused tuleks täielikult kõrvale jätta, kuna kohtueelses menetluses kuulati JL üle kannatanuna ning temale laienes õigus tutvuda kriminaalasja toimikuga ning kõik muud

kannatanule ettenähtud õigused, näiteks esitada tsiviilhagi ja saada selleks andmeid (vt protokolli sisu ja uurija selgitused JL-le).

Isik ei saa olla ühes menetluses korraga nii kannatanu kui ka tunnistaja või siis vastavalt prokuröri soovile neid rolle vahetada. Süüdistusaktis puudub mis tahes viide selle kohta, et JL kuulati kohtueelsel uurimisel üle kannatanuna, samuti puuduvad mistahes põhjendused, miks JL menetluslikku rolli ootamatult muudeti. Lisaks ei ole ka JL ütlused usutavad, kuna võrreldes kohtueelsel uurimisel kannatanuna antud ütlustega, on ta ütlusi kohtuistungil olulises osas muutnud. Seega tulnuks JL

ütlused täielikult kõrvale jätta kui ebausutavad. Kohtupidamine ei ole aus ja õiglane, kui kohus võimaldab kannatanu rollivahetust tunnistajaks

ilma mis tahes mõistliku põhjenduseta ning seejärel võimaldab tunnistajal juurdepääsu ja

tutvumise e-toimikus asuvatele menetlusdokumentidele, andmata seejuures süüdistatavale ühtegi mõistlikku põhjendust, kuidas selline olukord tekkida sai. Ka kohtuotsuses puuduvad mis tahes sellekohased põhjendused.

4.6. Käesolevas asjas ei ole kohtueelsel uurimisel ja ka kohtulikul uurimisel analüüsitud kannatanu OL käitumist ehkki tema on algusest peale rõhutanud, et kannatanu ületas sõiduteed selleks mitteettenähtud kohas (väljaspool ülekäigurada), kannatanu jooksis ise sõidukile ette,

7

temal puudusid helkurid, kapuuts oli silmini peas ning pilk suunatud maha. Ka ei ole kohtueelsel ning ka kohtulikul uurimisel tuvastatud kannatanu võimalikku liikumisteekonda liiklusõnnetuse toimumise eelselt, samuti puuduvad mis tahes andmed kannatanu võimaliku alkoholijoobe või selle jääknähtude kohta.

4.7. Kohtueelsel uurimisel ei ole tud tema põhjalikult kontrolli väiteid seonduvalt kannatanu diagonaalse liikumisega Paldiski mnt 51 maja juurest. Ka kohtulikul uurimisel ei ole välja selgitatud kannatanu tegelikku teekonda 20. detsembril 2014 toimunud liiklusõnnetuse eelselt. Rõhuta ületas teed selleks mitte ettenähtud kohas ehk siis Paldiski mnt 51 maja b ka, et

OL nurga juurest, aga mitte Paldiski mnt 53 maja juures asuva ülekäiguraja kaudu. Seega võis OL

tulla nii Mooni tänavat pidi ( Paldiski mnt 51 maja number on ka Mooni tn 1) või mööda Paldiski mnt-d linna poolt.

Prokurör ei ole suutnud tõendada kannatanu teekonda ja sihtkohta 20. detsembri 2014

hommikul liiklusõnnetuse eelselt. Seega ei ole välistatud süüdistatava poolt väidetu, et kannatanu tuli sõiduteele maja number 51 juurest või otse Mooni tänavalt.

Juhib

tähelepanu asjaolule, et on välistatud, et kannatanu OL saanuks sõita või sõitnuks 20 .

detsembril 2014 trolliga või mis tahes ühistranspordiga, kuna kannatanul ei olnud kaasas

Tallinnas ja Harjumaal ühistranspordis sõitmiseks kohustuslikku isikustatud Ühiskaarti. Samuti ei olnud kannatanul kaasa isikut tõendavat dokumenti (pass või ID kaart), sest Ühiskaart - kehtib üksnes koos isikut tõendava dokumendiga. Ka ei olnud kannatanul kaasas rahakotti ega raha.

4.8. Liiklusõnnetuse põhjustas kannatanu oma käitumisega ise. Tema tegi kõik endast oleneva, et kokkupõrget kannatanuga ära hoida ning seejuures ei rikkunud Liiklusseaduse nõudeid, st

ka neid nõudeid, mille rikkumist süüdistuses ja kohtuotsuses ette heidetakse, kuid milliste rikk

umist seejuures tõendatud ei ole. Isegi kui oletada, et esmase kokkupõrke koht oli seal, kus asus kannatanu müts, siis ikkagi ei

ole välistatud kannatanu diagonaalne liikumine poolt juhitud sõiduki suunas, kuivõrd tema kannatanu eesmärgiks oli ilmselt jõuda lõpuks ülekäigurajale.

R b a õhuta , et ei ole võimalik, et meesjal käija ja kannatanu läinuks kõrvuti, sest tal ei olnud võimalik kokku põrgata tihedalt kõrvuti minevate isikute grupist ainult ühega, so kannatanuga.

Millegipärast on aga kohus vastupidisel seisukohal.

4.9. Seonduvalt liiklustehniliste ekspertiisi aktidega ja neis toodud eksperdi arvamusega

märgib, et kaitsja taotles kordusekspertiisi läbiviimist, millest aga kohus alusetult keeldus. Leiab, et ekspert on ekspertiisiakti uuri JM misliku osa ning ka aktis väljendatud arvamuse rajanud samuti ebaõigetele ja enda poolt ise välja mõeldud eeldustele.

Eksperdil puudus mistahes teave kannatanu võimaliku liikumisteekonna kohta, samuti puudusid tal mis tahes andmed kannatanu riietuse , sh võimaliku mütsi kohta, rääkimata mütsi materjalist või sellest kas müts oli kootud, kerge või raske, kuiv või märg jne. Eksperdil puudusid andmed kannatanu asukoha ja asendi kohta sõidukiga kokkupõrke järgselt, samuti puudusid tal andmed kannatanu vigastuste kohta jne. Kohtuistungil tunnistas ekspert JM ka ise, et ta täpset kokkupõrke kohta ei tea, et ta ei teadnud, et kannatanul oli peas kapuuts nii

liiklusõnnetuse eelselt kui ka kokkupõrke järgselt. Eksperdil puudusid vajalikud andmed

ekspertiisi lä liiklusõnnetuse tekkemehanismi kindlaks tegemiseks, biviimiseks ja pidanuks ekspert tegelikult ekspertiisi tegemisest keelduma andmete vähesuse tõttu ning uurijalt andmeid juurde nõudma. On seisukohal, et teda , kus ekspert on ise asju ei saanuks süüdi mõista ekspertarvamuse alusel juurde mõelnud.

8

4.10. Ei nõustu määratud karistusega, kuna see on ülemäära raske. Kohus on ise otsuses öelnud,

et ta on olnud õiguskuulekas inimene, tal ei ole liiklusalaseid karistusi ning tegemist oli liiklusõnnetusega. Leiab, et kohtu poolt määratud karistus keskmise süü ulatuses on ülemäära range. Samas ei ole kohus põhjendanud, miks tema süü on keskmine ning miks kergem karistus (näiteks isegi ÜKT) ei ole sobilik.

Ka leiab, et lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine ei ole õige ja põhjendatud. Kohus ei ole märkinud otsuse , millised on need eripreventiivsed kaalutlused, miks tuleb juhtimisõigus ära s

võtta. nagunii enam töötada, kui süüdimõistev otsus jääb Selgitab, et taksojuhina ei saa ta jõusse, sest sellisel juhul välistab taksojuhina töötamise Ühistranspordiseadus. Lisaks sellele, on karistuse andmed Karistusregistris veel kolm aastat peale katseaja möödumist ehk siis sisuliselt on karistatud 5-ks aastaks. Seega juhtimisõigust ära võtta üksnes põhjusel, et ei saaks ta taksojuhina töötada, ei ole õige, kuna seadus välistab selle töö nagunii. Ta on 50 % töövõimetu, kuna esineb X , samuti, et liigub longates. Lisaks eeltoodule on tal XX olnud kolm üldnarkoosis rasket operatsiooni. Seetõttu ei ole õige juhtimisõigust ära võtta isegi mitte kolmeks kuuks.

4.11. Ei nõustu väljamõistetud tsiviilhagiga. Tema suhtes on tsiviilhagi rahuldamine äärmiselt ebaõiglane. töötu. Ta on

Kohus on otsuses märkinud, et kannatanule tuleb välja mõista hüvitisena mõistlik summa ning kohus on leidnud, et mõistlikuks summaks on 30 000 eurot. J eldas, et temal ja ta ääb arusaamatuks, millest kohus jär perel on võimalik üldse kannatanule tasuda 30 tema elatustase 000 euro suurust hüvitist, kui kohus karistuse määramisel leidis, et on nii madal, et mind tuleks karistada vangistusega. Kinnitab kohtule, et temal ei ole kusagilt tasuda kannatanule 30 000 eurot. Tema jaoks on selline summa absoluutselt hoomamatu. Ta on 50 % töövõimetu. Tema tervisega inimene ei ole võimeline teenima selliseid summasid,

et tasuda hüvitisena 30 000 eurot, eriti kui arvestada vanust. Ainukeseks sissetulekuks on pension 165 eurot ning järgmisel aastal o vanaduspensionär ning pension ei ole suurem kui n 300 eurot.

Väljamõistetud summa halvendaks ka pere niigi kesist elatustaset, kuivõrd ka abikaasa on töövõimetuspensionär. Abikaasa EB

60% ulatuses töövõimetu ning ta ka ei tööta.

Kinnitab ka, et

ei oma kinnisvara ega muud vara, millele oleks võimalik täitemenetluses sissenõuet pöörata.

Teeb järelduse, et hagis on tahtlikult kannatanu olukorra kirjeldamisel liialdatud. Tsiviilhagis on mahavaikitud fakt, et kannatanu on kindlustuse vahendusel saanud juba ülisuuri summasid, sh on temale hüvitatud mittevaraline kahju. Hagis kirjeldatud kannatanu vigastused on ebaõiged näiteks ei ole kannatanul liikusõnnetuse , järgselt diagnoositud rangluumurdu ega ka akromeoklavikulaarliiduse rebenemist vasakul pool

või rangluu ebaõiget asendit, mille tõttu pidi kannatanu operatsiooni vajama (vt isiku kohtuarstliku ekspertiisiakt).

Kannatanul ei ole olnud kahte operatsiooni nagu on kirjas otsuses. Isiku kohtuarstliku ekspertiisiaktis on sõnaselgelt kirjas, et peatrauma puhul otsustati konservatiivse ravi kasuks. Leiab, et d haigusi, millised ei olukorras, kus kannatanul on diagnoositud väga mitmeid raskei seondu mitte mingil viisil liiklusõnnetusega ning kannatanu ei ole tsiviilhagis üheselt tõendanud liiklusõnnetuses tekkinud vigastustest pöördumatult halvenenud elukvaliteeti tuleb hagi jätta

tervikuna rahuldamata. On ilmne, et kannatanul esinevad rasked kaasuvad haigused on

9

muutnud kannatanu elukvaliteeti suurel määral ning see elukvaliteedi muutus ei pruugi olla seotud liiklusõnnetusega.

Apellant esitab t on esitanud koos apellatsiooniga. õendite loetelu, millised Eeltoodust tulenevalt ja KrMS 340 lg 2 p 1 alusel palub tühistada Harju Maakohtu 16. märtsi

2016 kohtuotsus.

Teha uus otsus ja mõista ta esitatud süüdistuses õigeks. Jätta tsiviilhagi rahuldamata.

5. Tsiviilkostja esindaja vaidlustab kohtuotsuse tsiviilhagisse puutuvas osas, samuti vaidlustab menetluskulude taotluse rahuldamata jätmise.

Apellant on jätkuvalt seisukohal, et süüdistatav töötas tema juures haldusjuhina, mitte

taksojuhina. Apellant eeldas süüdista va sellekohaseid ausaid ütlusi ka kohtuistungil, kuid ta ilmse maksustamise kartuse ees väitis ta vastupidist. A.R ´i väidete ümberlükkamiseks

esitas apellant kohtule 11. veebruaril 2016.a-l elektroonselt koos kohtuvaidluste teesidega tõendid, mis kinnitasid süüdistava poolt sõiduki rentimist. Kuivõrd KrMS § 2961 jõustub alates

01. jaanuarist 2017.a-st, siis apellandi hinnangul saab ta esitada süüküsimuses mitteolulise tõendi TsMS alustel ning aakohtu poolt tõendi tagastamine oli alusetu m .

Kuna maakohus tagastas apellandile alusetult tema poolt esitatud tõendid, siis jättis ta ka

hindamata apellandi väited osas, mis puudutavad VÕS § 1057 alusel vastutuse puudumist mootorsõiduki kaudsel valdajal, st mootorsõiduki teisele isikule üürinud isikul (AÕS § 33 lg 2);

Samuti kehtis süüdistatavale töölepingus sätestatud tööaeg, mis algas kell 08.00. Kohtumenetluses uuritud ja süüküsimuse aluseks olev avarii aga toimus enne tööaja algust. Apellant on seisukohal, et tööandja ja/või suurema ohu allikas ei saa olla vastutavaks isikuks töövälisel ajal. Arraves OÜ kõik mootorsõidukid on sihtotstarbelised, st taksod. Neid kasutatavad ka töötajad,

kes ei ole taksojuhid ja tööandjal puudub võimalus jälgida, millisel otstarbel kasutatakse sõidukit väljapoolt tööaega. Maakohtu menetluses uuritud tõenditest ei selgunud, et kannatanul oleks tuvastatud püsiv ning

jääv tervisekahjustus või oleks mõni elutähtis elund lõplikult funktsioneerimise lõpetanud.

Kohtuotsusega väljamõistetud summa ei korreleeru kuidagi analoogsete võimalike

kindlustushüvitistega või EIK lahenditega. Samas on kohus oma otsuses tõdenud, et Eesti Vabariigis analoogne kohtupraktika puudub. Täielikult puudub kohtuotsusest kohtu hinnang osas, mida tegi OÜ Arraves selleks, et välistada

võimaik kahju tekkimine. Apellant saab siinkohal vaid kinnitada, et tegi kõik endast oleneva/võimaliku, et vältida kahju tekkimist. Apellant on seisukohal, et maakohus on eelnimetatud asjaolu jätnud kohtulikult uurimata ja

tähelepanuta ning sellest tulenevalt ei ole kohus vastutust välistavaid ja/või kahjunõuet vähendavaid aspekte käsitlenud kohtuotsuses;

Apellant kindlustas kõik oma vara parimal ja võimalikul viisil, mille tulemil on korvatud

kannatanule kõikvõimalikud kahjud, sh ka moraalne kahju. Nimetatud asjaolu on maakohtu menetluses leidnud kinnitust, kuid kohus ei ole oma otsuses selgitanud, miks on ta jätnud selle tähelepanuta; Apellatsiooni esitamise hetkel on apellandi vara kindlustus ca 100 korda kallim, mis tuleneb

otseselt kohtumenetluses uuritud liiklusavariist. Apellant on seisukohal, et hoomamatult suurema kindlustusmakse tasumisega on ta seatud olukorda, kus sisuliselt toimub kahekordne hüvitise nõudmine;

10

Apellant ei nõustu menetluskulude määramisega aakohtu otsuses, st osaga, millega jäeti m tsiviilkostja lepingulise esindaja kulud täielikult hüvitamata. Apellandi hinnangul tuleb KarS §

182 lg 3 hetkel kehtivast redaktsioonis lähtuda eelkõige TsMS regulatsioonist, kus menetluskulude jaotus toimub proportsionaalselt kohtuotsusega väljamõistetuga. Seega tuleks

tsiviilkostja taotlus menetluskulude osas rahuldada proportsionaalselt osas, milles kohus rahuldas tsiviilhagi.

Apellant palub Tallinna Ringkonnakohtul tühistada Harju Maakohtu 16. märtsi 2016.a.

kohtuotsuse osas, millega rahuldati tsiviilhagi osaliselt ning mõisteti kannatanu kasuks süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt solidaarselt välja 30 000 eurot; Juhul, kui Tallinna Ringkonnakohus siiski leiab, et tsiviilkostjal lasub vastutus kannatanule kahju hüvitamise osas, siis palub ta arvestada kindlustusseltsi poolt juba väljamaksud summat ja jätta ülejäänud osas hagiavaldus rahuldamata;

Apellant taotleb tema kasuks menetluskulude väljamõistmist proportsionaalselt hagi rahuldamisega, sh apellatsioonimenetluses.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

6. Apellantsüüdistatav toetab nii enda kui ka tema kaitsja poolt esitatud apellatsiooni. Palub teda õigeks mõista.

Kaitsja toetab nii enda kui süüdistatava poolt esitatud paellatsiooni, palub õigeksmõistva otsuse tegemist. Tsiviilkostja lepingulise esindaja poolt esitatud apellatsiooni rahuldamise jätab kohtu otsustada.

Prokuröri arvamuse kohaselt duslik ja selle tühistamiseks esitatud on kohtuotsus sea

apellatsioonid alust ei anna. Palub jätta kaitsja ja süüdistatava apellatsioonid rahuldamata. Tsiviilkostja apellatsiooni osas arvamust ei anna.

Kannatanu lepinguline esindaja palub jätta kõik esitatud apellatsioonid rahuldamata.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

7. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega ja apellatsioonidega ning ära kuulanud

menetlusosalised, esitab oma seisukohad esmalt süüdistatava ja kaitsja apellatsioonides

sisalduvate põhiväidete ja taotluste osas ja seejärel annab hinnangu tsiviilkostja lepingulise esindaja poolt esitatud apellatsioonile.

8. Süüdistatav leiab, et süüdistusakt ei vasta KrMS § 154 ettenähtule, on konkretiseerimata ja

selgusetu ning maakohus oleks pidanud selle prokuratuurile tagastama. Süüdistuse sisu koosneb vaid seaduste tekstidest. Kolleegium sellise etteheitega ei nõustu. Esmalt kolleegium osutab, et esitatud kaitseaktis ei ole väljendanud seisukohta, et süüdistusakt ei vasta seaduse nõuetele. Nii nagu apellant on ka ise viidanud, on Riigikohus korduvalt oma lahendites sedastanud ( nt 3-1-1-7-12), et süüdistusakti saab kohus prokuratuurile KrMS § 262 p 2 alusel tagastada üksnes

juhul, kui see ei vasta KrMS § st 154 tulenevatele nõuetele - ja nimetatud tagastamine on võimalik eelmenetluses.

11

Antud juhul ei ole menetluspooled -6) süüdistusakti seadusele vastavuse küsimust (t.lk.5

eelmenetluses on nii üldse tõstatanud ning kohus on süüdistatava kohtu alla andnud, seega menetluse pooled kui kohus tusakti seadusele vastavaks. lugenud süüdis

Kolleegium peab apellatsiooni väidete osas vajalikuks eelpool märgitud viidata Riigikohtu

lahendis sedastatule, et -st 4 tulenevalt peab iga KrMS § 154 lg 2 p süüdistusaktis tõendite loetelusse kuuluva tõendi puhul olema ära nimetatud see konkreetne süüdistuse sisust (KrMS §

154 lg 3 p 2) hõlmatud faktiline asjaolu (faktilised asjaolud), mille kinnitamiseks prokurör sellele tõendile tugineda soovib. Tõendi nimetusele lisatav viide peab olema täpne ja osutama

mingile konkreetsele elulisele asjaolule, mida süüdistuse sisus kajastatakse. Samas ei tohi süüdistusakt kajastada tõendite sisu ega nende analüüsi: süüdistusaktist peab nähtuma, mida tõendiga tõendada soovitakse, mitte aga see, kuidas tõend seda asjaolu tõendab. Süüdistuse näol on tegemist hüpoteesiga, mille tõestamine või ümberlükkamine on kohtumenetluse ülesanne. Põhjendus selle kohta, miks loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses, mitte aga süüdistuses endas.

Riigikohus on sedastanud ka, et süüdistuse sõnastusele ei ole võimalik kehtestada mingit konkreetset standardit ja süüdistusaktis faktiliste asjaolude kirjeldamisel nõutav detailsus sõltub suuresti konkreetse süüteo toimepanemise asjaoludest (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-83-11).

Süüdistus peab kaitseõiguse tagamiseks kajastama ka prokuratuuri õiguslikku hinnangut

süüdistatava teole süüdistusakti lõpposas toodud süüdistuses olema esitatud ehk siis peab

kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti järgi (KrMS § 154 lg 3 p 3). Kõnealune nõue eeldab ka seda, et blanketse koosseisutunnuse puhul oleks süüdistuses

viidatud väljapoole karistusseadust jäävatele õigusnormidele, mis seda koosseisutunnust sisustavad (vt nt RKKK 3-1-1-106-13). Seega tuleb blanketne kuriteokoosseis sisustada seadusest või muudest õigusaktidest tulenevate kohustuste või keeldudega, mille rikkumist süüdistatavale ette heidetakse ja milles koosseisu realiseerimine seisneb. KarS § 423 süüteokoosseis on koosseisutüübilt muuhulgas ka blanketne kuriteokoosseis. Selle

sisustamiseks peab see

nangule lisaks olema tõttu karistusseadustiku järgi teole antud hin süüdistuses ära näidatud süüteokoosseisu objektiivsete tunnustena ka mootorsõiduki juhtimise

käigus või käitusnõu üüdistuses olema ära näidatud, millist rikutud liiklusded. S peab

konkreetset liiklusvõi käitusnõuete rikkumist isikule ette heidetakse. Vaid eelnimetatud nõuetele vastava süüdistuse korral on kaitseõigus tagatud. Eeltoodust tulenevalt on ainetud statava apellatsioonis süüdi väidetu, et süüdistus on selgusetu

ja konkretiseerimata ja rikub tema õigusi põhjusel, et see kajastab karistusseaduse ja prokuratuuri hinnangu kohaselt süüdistatava poolt rikutud liiklusseaduse sätteid.

Kolleegium leiab, et esitatud süüdistuse põhjal oli menetluseseme kindlaksmääramine võimalik. Süüdistatava kaitseõiguse teostamiseks ja kohtule menetluse toimetamiseks vajalik

teave

konkreetse teoetteheite ja prokuratuuri õigusliku hinnangu kohta on süüdistuse sisus kajastatud ning on ja avatud ka d ära näidatud väljapoole karistusseadust jääva õigusnormid, mis inkrimineeritud kuriteo koosseisutunnust sisustavad. Kolleegium leiab, et nii süüdistusakti kui terviku ja ka eraldi süüdistuse mittevastavus seaduse

nõuetele pole tuvastatav, mistõttu süüdistusakti prokuratuurile tagastamata jätmisega ning selle järgi kriminaalasja arutamisega, maaakohus kriminaalmenetlusnorme ei rikkunud.

9. Süüdistatav heidab kohtule ette, et kohus pole analüüsinud kaitsekõnes ja tema viimases sõnas antud selgitusi. Selles osas kolleegium märgib, et KrMS § 312 p 1,2,3 sätestatu kohaselt esitatakse kohtuotsuse

põhiosas kohtulikul uurimisel tõendatuks loetud asjaolud ja tõendid, millele tuginetakse,

12

samuti tõendid mida kohus ei pea usaldusväärseks ja järelduse põhjendus ning asjaolud, mis kohus on lugenud üldtuntuks ja millele ta otsust tehes tugineb. KrMS § 63 lg 1 näeb ühe tõendina ette süüdistatava ütluse, milline saadakse vastavalt KrMS § 293 lg 1 ettenähtule tema ristküsitlemisega. Süüdistatava viimane sõna ei ole käsitatav tema ütlusena ega eraldi tõendina. KrMS § 303 lg 4 näeb ette, et kui süüdistatav viimases sõnas

avaldab kriminaalasjas uue olulise asjaolu, uuendab kohus kohtuliku uurimise. Vastavalt

kohtuistungi protokollile oli süüdistatavale antud võimalus kasutada viimase sõna õigust, süüdistatav on selle realiseerinud ning on oma kõne teksti ka kriminaalasja juurde andnud, kuid maakohus pole tuvastanud ohtuliku arutamise uuendamise aluseid KrMS § 307 ettenähtud k vaid on nõupida leidnud, et on võimalik asi lahendada juba vahetult uuritud tõendite mistoas alusel ning koostanud kohtuotsuse. Kolleegium leiab, et maakohtu otsuses on süüdistatava poolt antud ütlusi mitte ainult kajastatud,

vaid nende usal i on kohus and dusväärsust ka analüüsitud. Ni nud hinnangu tema ütluste us s aldusväärsusele läbi kohtueel el uurimisel antud ütluste avaldamise kui ka kõrvutanud neid teiste kogutud ja kohtule esitatud tõenditega. Seega on ainetud süüdistatava väited tema ütluste tähelepanuta jätmise iimases sõnas antud selgituste otsuses kajastamata jätmise kohta. ja v

Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on süüdistatava ristküsitlemine toimunud kooskõlas KrMS

§ 288 ettenähtuga ning küsimuste vastamis tuvastatav pole kohtu poolt se ebaseaduslik sekkumine.

Protokolli parandamise taotlust pole süüdistatav ega kaitsja esitanud.

Kohtuotsuses kaitsekõne analüüsimise osas kolleegium märgib, et kohtuotsuse põhistus eeldab

e

elkõige tõendite kogumis hindamist ja KrMS § 306 ettenähtud küsimuste lahendamist esitatud ja vahetult uuritud tõendite pinnalt. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-63-08 kohaselt tõendite

hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sidustatuna kuriteokoosseisu tunnustega. Samas landiga kolleegium nõustub apel , et kaitsja poolt süüdistusele esitatud vastuargumendid ei tohi jääda tähelepanuta, kuid seda vaid juhul, kui need on asjakohased.

Ka Riigikohus on oma lahendites / nt 3-1-1-8-10/ sedastanud, et mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud põhimõttest. Süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada

vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavusest, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav. Kolleegium leiab, et maakohus on otsuses kajastanud kaitsja seisukoha ning on kaitsja versiooni

liiklusõnnetuse toimumisest kummutanud maakohtule esitatud tõendite kogumile toetuva analüüsiga ning tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele tuginevate järeldustega. Asjaolu, et kohus ei ole kohtuotsuses hinnanud igat kaitsja väidet, pole käsitatav kohtuotsuses põhjenduste

puudumisena ega kaitseõiguse rikkumisena kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise mõttes.

10. l i muutnud ning teeb etteheitei Süüdistatav eiab, et tema ei ole ütlus d rsitküsitlemisel tema poolt eelnevalt antud ütluste avaldamise osas. Kaitsja on leidnud, et kohtueelsel uurimisel antud ütlused tuleb tõendikogumist välja jätta.

KrMS § 63 lg 1 kohaselt on süüdistatava ütlus tõend ja seda tuleb arvestada, kui tõend on

usaldusväärne. Tõendi usaldusväärseks tunnistamisel on kohtul võimalik hinnata, kas

süüdistatava ütlused on järjepidevad või sisaldavad vastuolusid, kas kohtus ja kohtueelsel uurimisel antud ütlused on vastuolulised, kas ütlusi muudetakse ristküsitluse käigus, kas ütlustes on vastuolu kannatanu ja tunnistaja ütlustega või teiste kogutud tõenditega, kas ütlused on eluliselt usutavad. Kohtuotsuses saab tugineda vaid usaldusväärsetele tõenditele, mida kohus hindab KrMS § 61 lg 2 kohaselt.

13

KrMS § 293 lg 1 sätestatu kohaselt näeb KrMS § 289 ette kahtlustatava ütluste usaldusväärsuse

kontrolli ning kehtestab põhimõtte, et tema poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ütluste usaldusväärsuse kontrolliks toimub ristküsitluse käigus. Seetõttu on ainetud

süüdistatava etteheited, et kohus lubamatult võttis tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused vastu ristküsitlemise tema l.

Nähtuvalt kohtuistungi protokollist, prokurör üdistatava ristküsitl käigus antud on , sü emise

ütluste usaldusväärsuse kontrolliks taotlenud avaldada tema poolt sündmuste järgselt , tunnistajana omakäeliselt antud ütlused kuna need on tervikuna vastuolus ristküsitlusel antud , ütlustega ja osas milles esineb vastuolu ka tema kahtlustatavana antud ütlused.

Eeltoodud ütluste avaldamine teenib vaid kohtus räägitu usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Siinjuures kolleegium märgib, et süüdistusaktis on tõendite loetelus ära märgitud A.R-i kahtlustatavana antud ütlused. Asjaolu, et süüdistusaktis ei ole tõendite loetelus

esitatud tunnistajana ülekuulamise protokolli ei oma tähtsust kuna tegemist ei ole iseseisva tõendiga, millele kohus saa süü küsimuse otsustamisel tugineda. ks

Kolleegium leiab, et antud juhul on kohus seaduslikult prokuröri taotluse rahuldanud.

Tunnistajana antud ütluste protokolli kohaselt on A.R-ile selgitatud, et ta peab andma tõeseid ütlusi ja on ka selgitatud tema õigusi, seejuures tema õigust keelduda ütluste andmisest, kui ütlused võivad kuriteo toimepanemises süüdistada teda ennast. A.R on selle kohta

andud allkirja. Seetõttu on ekslikud A.R-i väited apellatsioonis, et te ütluste da ei ole andmise eelselt hoiatatud. menetluses Ekslik on ka süüdistatava väide, et tegemist oli väärteo antud seletusega kuna väärteomenetlust süüdistatava suhtes ei alustatud.

Samuti kolleegium osutab, et kahtlustatavana ülekuulamisel on A.R kinnitanud, et on andnud asja kohta seletuse, soovib jääda oma seletuse juurde( t.lk. 114). Sellisele asjaolule on

viidanud A.R ka apellatsioonis, leides aga ekslikult, et kuna uurija vastuoludele ei viidanud siis neid ka pole. Kolleegium märgib, et kahtlustatavana ülekuulamise käigus ei anta menetleja poolt

hinnangut ütluste usaldusväärsusele.

Samuti on süüdistatav ristküsitluse käigus antud ütlustes nii kaitsjale kui prokurörile kinnitanud, et andis koha peale pärast sündmust kirjaliku seletuse ja jääb selle juurde, seal peaks olema enamvähem tõde( t.lk. 119).

Kaitsja on leidnud, et prokuröril puudus õigus esitada ja kohtul vastu võtta A.R-i kohtueelsel uurimisel antud ütluste protokolli tervikuna. Tegemist on kohtu mõjutamisega ja

kaitseõiguse rikkumisega. Kaitsja on käsitanud nimetatud ütluste protokolli eraldi tõendina, milline tuleks tõendite kogumist välja jätta.

Kolleegium märgib, et eelpool esitatud kaitsja arusaam süüdistatava kohtueelsel uurimisel antud ütluste kui eraldi tõendina käsitamisest on ekslik ja maakohus ei ole sellist viga teinud.

Maakohus on vaid vastavalt prokuröri taotlusele avaldanud vastuolude tõttu tema eelnevalt

antud ütlused ning vastavalt kohtuistungi protokollile on A.R olnud võimalik vastuolude esinemise osas oma selgitused ka kohtule anda. Kaitsjal on võimalik olnud avaldada oma arvamus ütluste avaldamise osas ning tal on olnud võimalus ka A.R selles osas ristküsitleda, mistõttu kaitseõiguse rikkumine pole tuvastatav. ka

Asjaolu, et prokuröri poolt on leitud, et kohtueelsel uurimisel antud lühike ütlus, on tervikuna vastuolus ristküsitlemisel antud ütlustega tõi kaasa tervikteksti avaldamise, pole käsitatav , mis menetlusnormi rikkumisena kuna avaldamise ulatus oleneb vastuolu ulatusest.

11. Süüdistatav teeb apellatsioonis etteheited kaitsja poolt kaitseaktis nimetamata jäetud, seega KrMS § 297 mõttes täiendavate tõendite kogumise taotluse rahuldamata jätmise kohta.

Kolleegium leiab, et vastavalt KrMS § 297 lg 2 peab kohtumenetluse pool taotluse esitamisel põhjendama täiendavate tõendite kogumise vajadust ja miks ta ei ole nende kogumist varem taotlenud. KarS § 2861 lg 2 näeb ette tõendi kogumisest keeldumise alusena juhu, kui tõendit ei

14

olnud loetletud kaitseaktis ning pool ei ole nimetanud olulisi põhjuseid, miks ta ei saanud taotlust varem esitada. Alates süüdistusakti ja kriminaaltoimiku materjalide saamisest oli kaitsjale teada kogu tõendite kogum ning kõik asja tehiolud, mistõttu oli tal õigeaegselt kaitseaktis võimalik tõendi kogumise taotlus esitada. Seda enam, et kaitsja on kaitseaktis viidanud, milliste juba kogutud ja kaitsja poolt esitatavate tõendite alusel on kannatanu riietus ja õnnetuse täpne koht tuvastatav.

Kaitsja poolt viidatud asjaolu, et ta ei saanud varem teada kiirabitöötajate nimesid, pole hinnatav mõjuva põhjuse tunnistajate ülekuulamise taotluse esitamata jät na miseks koos viitega menetluse käigus isikute nimede teatavakstegemisele. Samuti oli kaitsjal kaitseaktis võimalik taotleda kohtult abi isikute tuvastamiseks ja kohtusse kutsumiseks.

Kolleegium leiab, et maakohus ei ole täiendavate tõendite kogumise taotluse rahuldamata jätmisel menetlusnorme rikkunud. Apellatsioonides vastavasisulist taotlust ei ole esitatud.

12. Süüdistatav ja kaitsja on leidnud, et müts pole asitõendina kriminaalasjas käsitatud. i

Tegemist on isikustamata ja tuvastamata päritolu mütsiga, mistõttu oleks ta tulnud tõendite

hulgast välja jätta.

Kolleegium märgib, et tõendina käsitatud sündmuskoha vaatlusprotokollis on fikseeritud, et nullpunktist, milleks on Paldiski maantee ja Mooni tänava Sõle tänava poolne ristumiskoht,

suunaga Mustamäe tee poole mõõdetuna 8,2 m kaugusel ning antud kohast suunaga Ädala tänava poole mõõdetuna 7,5 m kaugusel asub müts(skeemilt tähis nr 11)( t.lk. 11 , -34).

Kohtukolleegium nõustub apellatsioonides esitatuga, et eelnimetatud sündmuskoha

vaatlusprotokollis fikseeritud ja ka vaatlusprotokollile lisatud fotol nähtavat mütsi ei ole

asitõendiks tunnistatud ega sellest tulenevalt ka eraldi vaadeldud, mistõttu polegi nimetatud

tõendeid kohtule esitatud ega kohus ka sellest tulenevalt hinnanud õendite kogumist . T

sündmuskoha vaatlusprotokolli lisatud fototabeli ja te väljajätmist pole taotletud ega

vastavasisulist põhjendust esitatud. Selleks ei anna selleks seaduslikku alust asjaolu, et kohtueelsel uurimisel pole mütsi asitõendiks tunnistatud.

Kohtu poolt sündmuskoh , milline on KrMS § 63 lg 1 ettenähtud tõend, a vaatlusprotokolli

a

ndmestikule hinnangu andmine on kooskõlas seadusega. Ekslik on kaitsja väide, et tuvastatav pole mütsi kuulumine kannatanule. Müts on fikseeritud sündmuskohal ja kannatanu poeg, tunnistajana ülekuulatud JL on kinnitanud, et temale politsei poolt koos emale kuuluvate teiste esemetega tagastatud müts kuulus tema emale. Ema lahkus hommikul kodust ja tal oli peas politsei poolt

talle tagastatud müts.

13. Kaitsja viitab ekspertiisiaktis antud arvamuse osas eksperdi ülekuulamisel antud ütlustele.

Ekspert on andnud ütlusi sellest, et ekspertiisid teostas temale esitatud andmete põhjal ja kokkupõrke koht tuvastatakse samuti vastavalt temale antud andmetele. Aktis on öeldud, et

koht, otsasõidu koht, ehk koht kus asus jalakäija otsasõidu hetkel, pidi asuma enne teele

paiskunud esemeid. See tähendab, et esimeseks esemeks on müts. Otsasõit pidi toimuma enne seda mütsi, kuna kõik esemed, mis jalakäija ja auto küljest kokkupõrkel vabanevad liiguvad ainult sõiduki liikumise suunas, mitte ei paisku tagasi. Kinnitas, et müts on eriti hea näitaja

liiklusõnnetuse puhul selle otsasõidu määramisel. ,

Nimetatud eksperdi ütluste usaldusväärsust pole kaitsja kahtluse alla seadnud ning nende

kordamine apellat Samuti ei ole kaitsja taotlenud sioonis kohtuotsuse seaduslikkust ei väära. ekspertiisiaktidele maakohtu poolt antud hinnangu muutmist.

Küll on aga süüdistatav leidnud, et ekspert on ekspertiisiaktides arvamuse andmisel lähtunud ebaõigetest andmetest. Eksperdil puudusid vajalikud andmed ekspertiisi läbiviimiseks, mistõttu oleks pidanud ekspertiisi tegemisest keelduma ja uurijalt andmeid juurde nõudma.

15

Selles osas kolleegium märgib, et ekspertiisiaktides on tutvumismaterjalina käsitatud

kriminaalasja materjale ja lähteandmed tulenevad sündmuskoha vaatlusprotokollist, liiklusõnnetuse skeemilt, liiklusõnnetuse aktist, sõiduki vaatlusprotokollist, sündmuskohast ja

sündmusosalisest sõidukist tehtud fotodelt. Eelnimetatud materjali ebaõigsuse osas pole süüdistatav asjakohast põhistust esitanud.

Ekspertiisid on läbi viinud Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi liiklusosakonna vannutatud ekspert, kes on teadlik KrMS § 108 ettenähtud ekspertiisist keeldumise võimalusest vastavalt KrMS § 98 lg 1 p 4 ettenähtule, st muuhulgas ka siis kui talle esitatud ekspertiisimaterjal pole küllaldane. Antud juhul on ekspert ekspertiisimääruses esitatud küsimustele vastanud ja seega on ekspert, kelle pädevuses on ekspertiisist keelduda ja vastav akt koostada, pidanud temale esitatud materjale ekspertiisi läbiviimiseks piisavateks. Asjaolu, et süüdistatav leiab vastupidist,

ei tähenda, et ekspertiisiakti kui KrMS § 63 lg 1 nimetatud tõend ei kuuluks kohtu poolt vastuvõtmisele ja hindamisele koos teiste kogutud tõenditega.

14. Kaitsja teeb viite tunnistaja KO ütlustele sellest, et lamades oli kannatanul kapuuts peas,

millest teeb järelduse, et tema ütlustega on ümber lükatud versioon, et müts kukkus maha

otsasõidukohal otsasõidukohaks tuleb lugeda sõiduau . Leiab, et tolt kukkunud detailide asukoht, mis kaitsja arvates kinnitab, et otsasõidukoht on 3,7 meetri kaugusel ülekäigurajast, mis omakorda tõendab, et kannatanu ületas sõiduteed selleks mitte ettenähtud kohast. Kolleegium sellise järeldusega süüdistusversiooni kummutamisest nõustuda ei saa.

Kaitsja on lähtunud arusaamast, et mütsi kuulumisest kannatanule pole tõendeid esitatud.

Ringkonnakohus juba eelpool viitas asjaolule , , et mütsi, mis sündmuskohalt kaasa võeti

kuulumisest oma emale andis ütlusi kannatanu poeg, tunnistaja JL. Seejuures kolleegium

nõustub ka maakohtu põhjendusega sellest, et sündmuskoha vaatlusprotokollile lisatud fototabelilt nähtuvalt puuduvad mütsil määrdumisjäljed, mis annab aluse asukohast tulenevad järeldada, et kuna tegemist oli sõiduteega, ning vihmase hommikuga, sai müts teele kukkuda enne uurimistoimingut. Tunnistaja on andnud ütlusi, et kui tema sündmuskohale saabus lamas kannatanu maas ja tal oli kapuuts peas. Samas ei mäletanud tunnistaja kas see oli ka peas kui kannatanu kanderaamile

tõsteti. Mütsi osas tunnistaja kindlalt midagi ütelda ei osanud. Kaitsja poolt apellatsioonis

esitatu, et inimesed käivad tänaval vaid kapuuts peas ja kindlasti kinnitatud nööridega on oletus, millele kohus tugineda ei saa. Tuvastatud on, et tun ja nistaja nägi lamavat kannatanut, kes oli juba saanud löögi auto esiosalt paiskunud asfaldile pikali. Erinevalt kaitsja poolt väidetust, tunnistaja ütluste sisust ei nähtu kas kannatanul oli

i oli tegemist kapuuts tugevasti ümber pea ja kinnitatud veel ka nööridega võ vaid pead katva kapuutsiga, mis langes sinna tingituna löögist saadud paiskumisest ja järsust kukkumisest, mida siis tunnistaja hindas kui peas olevat kapuutsi. Vastavalt kannatanu kohtuarstliku ekspertiisiakti andmetele ( 39-41) oli -l ( L) tuvastatud OL rasked peavigastused ja muuhulgas otsmiku piirkonnas lahtine haav. Eraldi tuvastamist ei vaja asjaolu, et lahtisest peahaavast tuleb verd. Samas aga sündmuskoha vaatlusprotokollile lisatud fotolt nähtub, et müts on puhas ning vere st määrdumist ei esine. Vastavalt sündmuskoha kahtla

vaatlusprotokollile ja skeemile oli verekahtlase määrdumise laik aga teekattel. Kolleegium leiab, et arvestades kannatanul lahtise haava olemalu peas, ei saanud müts jääda vereplekita.

Seega pole eeltooduga kooskõlas süüdistatava apellatsioonis esitatud versioon, et müts võis ülekäigurajale sattuda juba kiirabitöötajate poolt kannatanu toimetamisel kiirabi sõidukisse.

Kaitsja seisukoha osas, et otsasõidu kohaks tuleb lugeda sõidukilt kukkunud detailide asukoht, milleks on 3,7 meetrit ülekäigurajast eemal, juhib kolleegium kaitsja tähelepanu sündmuskoha vaatlusprotokolli andmetele, millest valt nähtu asub pärast ülekäigurada Sõle tn poole sõiduki küljest vabanenud tükk 1,5 meetri kaugusel ülekäigu

rajast. Eksperdi poolt antud arvamuse ja

16

ütluste, millele tugineb ka kaitsja, kõik esemed, mis otsasõidu tagajärjel jalakäijalt ja kohaselt,

sõidukilt vabanevad liiguvad ainult sõiduki liikumise suunas edasi, mitte ei paisku tagasi. , Seega kui sõiduki detail asus 1,5 meetri kaugusel ülekäigurajast siis eeltoodud faktile tuginevalt pidi otsasõit toimuma vähemalt enne seda juba ülekäigurada stõttu ka . Seal aga paiknebki , mi nimetatud alusel ei saa t olla

otsasõidu koh 3,7 meetri kaugusel ülekäigurajast. Kaitsja väide on kummutatud ka ekspertiisiaktides antud arvamustega. Ekspertiisiaktis nr 15E- LL0002 (t.lk. 43-45) on antud arvamus, et sõiduauto liikumiskiirus otsasõidu hetkel oli 36

km/h. Ekspertiisiaktis nr 15E-LL0053( t.lk. 71-73) antud arvamuse kohaselt on välistatud sõiduauto liikumisel kiirusega 30 km/ h ja ka 40 km/h, kohaks saaks olla 3 meetrit et otsasõidu

pärast ülekäigurada. Siinjuures on ekspert lähtunud sõiduki peatumiskohast, milline on sündmuskohal vaatlusprotokollis ning skeemil fikseeritud.

Viimasena nimetatud ekspertiis

iülesandest nähtub, et ekspertiis on läbi viidud just

kontrollimaks süüdistatava versiooni sellest, et kannatanu ei viibinud otsasõidu hetkel

ülekäigurajal ning ekspert on liiklustehnilise ekspertiisi läbiviimise tulemusena sellise

võimaluse välistanud, seejuures kaitsja ja süüdistatava poolt mainitud mütsi asukoht eelnimetatud ekspertiisi tegemisel mingit tähtsust ei omanud.

15. Süüdistatav on apellatsioonis leidnud, et tunnistaja JL( L st ) ütlused tuleb tõendikogumi

välja jätta. Põhjendustes viitab asjaolule, et kohtueelsel uurimisel on andnud JL ütlusi

kannatanuna ja tal oli seega juurdepääs kriminaalasja materjalidele. Tema ütlused on vastuolulised ja ka eluliselt mitteusutavad. Esmalt kolleegium märgib, et maakohtu istungil on prokurör tõdenud, et kuna liiklusõnnetuses

vigastada saanud OL ei olnud tervisekahjustuse tõttu võimeline ütlusi andma, siis kuulati tema poeg JL üle kannatanuna. Siinjuures kolleegium märgib, et kannatanuna isiku ülekuulamine ei ole samastatav temale toimiku materjalidega tutvustamisega. Kannatanule toimiku materjalide tutvustamne toimub kohtueelse menetluse lõpuleviimise staadiumis vastavalt KrMS § 224 lg

2 etten vastavalt kannatanu ähtule ja nimelt esitab prokurör kriminaaltoimiku saamisel juba taotlusele viimasele kriminaaltoimiku tutvumiseks. -le kriminaaltoimiku tutvustamise osas JL on prokurör märkinud, et sellist taotlust ega ka toimingut tehtud ei ole ja nimetatud tutvumise kohta igasugused tõendid ka puuduvad.

Teiseks kolleegium toonitab, et nii nagu eelpool otsuse p 10 kolleegium kahtlustatava märkis ütluste usaldusväärsuse kontrolli osas kehtib nimetatud põhimõte ka tunnistaja ütluste , osas ja

nimelt, et tunnistaja poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ütluste usaldusväärsuse kontrolliks toimub ristküsitluse käigus. JL on maakohtus ristküsitletud ning kohtult ei ole taotletud tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist. Seega ütlustes vastuolu ei tuvastatud ning nimetatud põhistusega tema ütluste täies mahus või osaliselt

ebausaldusväärseks tunnistamiseks seaduslikud alused puuduvad ja süüdistataval puudub seaduslik alus apellatsioonis viidata JL kohtueel . sel uurimisel antud ütlustele

Tunnistaja JL , ütluste kohaselt tema koos emaga tänaval ei viibinud ega näinud pealt ka liiklusõnnetust. Õnnetuse toimumise asjaolude osas JL ütlusi ei andnud. Tema ütlusi on kohus arvestanud osas, mida ta vahetult enne ema lahkumist kodust . N tajus ja nägi äiteks ema tolle päeva riietuse osas, sh ka helkurite olemasolu osas. Samuti teadis ta, et ema suundub sellel hommikul tööle haiglasse. Asjaolu, et tunnistaja on kohtus maininud Merimetsa Haiglat, kuigi

OL nimetatud asuvas lasteaiakasvatajana töötamise kõrval töötas haigla vahetus läheduses Meremeeste Haiglas, - seljas olnud riietuse ja helkurite olemasolust ei muuda tema ütlusi OL l ning tol hommikul , tööle minekust ebausaldusväärseks. Tunnistaja kirjeldus ema poolt tööle

mineku marsruudi ja viisi osas tuginevad ema poolt varem räägitule. Kuna tegemist on olukorraga, kus vahetut tõendiallikat ei olnud vastavalt tema tervislikule seisundile võimalik kohtus üle kuulata, on ka selles osas JL

ütlused tõendina käsitatavad vastavalt KrMS § 66 lg 21

17

p 1. Samas kolleegium leiab, et viimati nimetatud ütlustele pole kohus olulist kaalu omistanud kuna kohus on süüdistatava ütlused sellest, et tema nägi kannatanut Paldiski mnt 51 maja nurga juures kõnniteel ja seejärel tuli kannatanu tema auto poole diagonaalselt liikudes sõiduteel

, lugenud ebausal dmuskoha vaatlusprotokolli ja ekspertiisiakti dusväärseks ja kummutatuks sün alusel ( otsuse lk 7). Süüdistatava apellatsioonis esitatud andmed ühistranspordi liikumistest, aegadest, peatustest,

isikut tõendava dokumendi ja sõidukaardi olemasolust või selle puudumisest,

ei anna ringkonnakohtule alust tõendite ümberhindamiseks ega kummuta kuigivõrd tõenditel tuginevat

järeldust, et süüdistatav sõitis otsa mööda reguleerimata ülekäigurada paremalt vasakule liikuvale jalakäijale, le, kes sai autolt löögi ning paiskus asfaldile pikali ja sai eluohtlikud OL- tervisekahjustused.

Maakohus on tuvastanud süüdistuses ära näidatud liiklusnõuete rikkumise A.R-i poolt ning kuna selles osas pole apellatsioonides eraldi asjakohaseid vastuargumente esitatud, ei pea kolleegium vajalikuks nendel pikemalt peatuda vaid nõustub maakohtu järeldusega.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsustes nr 3-1-1-107-03, 3-1-1- - rkinud, et 77 05 mä

kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul.

Ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas on asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et nii kaitsja kui ka süüdistatava poolt esitatud apellatsiooni väidete

kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvat

argumenti esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ja A.R-i õigeksmõistmiseks.

Kohtukolleegium märgib, et KrMS § 61 lg 2 alusel on kohus hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohus on põhjendanud, miks ta süüdistatava A.R-i talle esitatud süüdistuses süüdi tunnistab, mistõttu on ainetu kaitsja apellatsioonis esitatu, et kohtul puudus võimalus luua esitatud tõendite pinnalt siseveendumust sündmuse toimumise asjaolude ja A.R-i süü osas.

16. Süüdistatav on apellatsioonis leidnud, et mõistetud karistus keskmise süü ulatuses on ülemäära raske. Kohus pole karistust põhistanud. Kolleegium ei nõustu süüdistatava etteheitega, et maakohus pole mõistetud karistuse liigi või –

määra osas oma põhjendusi esitanud. Maakohus on toetuvalt süüdistatava enda ütlustele töökoha puudumise töövõimetusest, välistanud rahalise karistuse mõistmise. st st ja ka osalise

Seejuures on kohus arvestanud ka vaidlustatud asjas esitatud kahjuhüvitise nõuet ning ka kriminaalmenetlusega kaasnevaid kulutusi.

Samuti on maakohus, viidates ka asjakohastele Riigikohtu lahenditele põhistanud süüdistatavale mõistetud karistusmäära ja seda just lähtuvalt nii süü suurusest, kergendavate ja

raskendavate asjaolude puudumisest, süüdistatava suhtumisest toimepandusse ning tekitatud tagajärje raskusest. Asjaolu, et süüdistatava eelnev käitumine on olnud seaduskuulekas ongi kaasa toonud, tema isikut arvestades, , tajal KarS § 73 sätete kohaldamise ja katseaja määramise mis oma täh t jääb alla KarS § 73 lg 3 ettenähtud keskmist määra. Süüdistatava etteheide sellest, et kohus pole põhjendanud asenduskaristusena üldk suliku töö a kohaldamata jätmist, on asjakohatu kuna eelnimetatud asenduskaristuse mõistmise vältimatuks eelduseks on süüdistatava nõusolek, mida vaidlustatud asjas süüdistatav väljendanud. pole aga

Kolleegium ei tuvastanud e mittevastavust kuriteo süüdistatavale mõistetud põhikaristus raskusele või süüdimõistetu isikule või tema suhtes oleks mõnel muul viisil kohaldatud , et

18

ebaõigesti kriminaalseadust. Seetõttu kolleegium leiab , et mõistetud põhikaristuse osas otsuse tühistamiseks seaduslikud alused puuduvad.

17. Süüdistatav on vaidlustanud otsuse ka temale KarS § 50 lg 1 p 1 ettenähtud lisakaristuse

kohaldamise osas. Leiab, et lisakaristuse mõistmise osas põhjendused puuduvad ja viitab

ühistranspordiseadusele kui ka karistusregistrile. Märgib, et tal on liikumispuue viidates seejuures 50% töövõimetusele. Esmalt kolleegium leiab, et maakohus on lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamist ja ka lisakaristuse määra, 3 kuud, põhistanud otsuse lk 13 seetõttu -14, hindab kolleegium ekslikeks

. süüdistatava väited põhjenduste puudumisest Süüdistatava selgitus sellest, et ta nagunii ei saa ühistranspordi seaduse alusel enam taksojuhina töötada KarS § 50 lg 1 näeb üldjuhul , pole antud juhul asjakohane argument. lisakaristusena ette mistahes mootorsõiduki juhtimise keelu. Asjaolu, millal karistusregistrist andmed kustutatakse, tuleneb seadusest ega ole puutumuses lisakaristuse mõistmise alustega ega piira vähimalgi määral kohtu kaalut usõigust lisakaristuse l kohaldamise küsimuses.

Ekslikud on süüdistatava väited temale mõistetud lisakaristuse ebaseaduslikkusest seotuna liikumispuudega. Puude mõiste ja selle raskusastme määramine on sätestatud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduses. PISTS § 22

lg 1 kohaselt määrab puude raskusastme ja tuvastab lisakulud arstliku ekspertiisi komisjon või ekspertarst. Puude raskusastme ja lisakulude tuvastamiseks vajalike dokumentide loetelu ja vormid kehtestab valdkonna eest vastutav minister. Ekspertiisiotsusega

määratakse ka puude raskusastme kestus. Puude raskusastet ja kestust tõendab pensionitunnistus või selle puudumisel puudega isiku kaart (PISTS § 23 lg 1). A.R on kinnitanud kohtule, et tal on otsusega tuvastatud osalin ja e töövõimetus. Puue

töövõimetus on erinevad seisundid, millest ühe tuvastamine ei tähenda iseenesest teise

olemasolu. Liikumispuude olemasolu ja selle raskusastme osas pole A.R tõendeid esitanud, mistõttu ei kohaldu KarS § 50 lg 2 ettenähtud keeld. tema suhtes

18. Se , on kannatanu kasuks oses väitega, et arvestades süüdistatava majanduslikku olukorda

väljamõistetud hüvitis summas 30 000 tuhat eurot ülemäära suur, peab ringkonnakohus oluliseks seda, et kahjuhüvitis on välja mõistetud A.R-ilt ja tsiviilkostjalt Arraves OÜ- lt solidaarselt. Seega süüdistatava viited temalt 30 000 euro väljamõistmise osas on ekslikud.

Nii nagu maakohus juba otsuses märkis võib kohus VÕS § 140 lg 1 järgi kahjuhüvitist

vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt

ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki

asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu.

Maakohus on kannatanu esindaja poolt taotletud mittevaralise kahju hüvitise suurust

vähendanud küllaltki suures summas, so 000 euro võrra. Seejuures on maakohus k 20 ahju

hüvitise suuruse määratlemisel lähtunud nii kuriteo asjaoludest, kannatanule tekitatud vigastustest. Samuti arvestanud kannatanu elukvaliteedi langust ning ka asjaolu, et kindlustuse poolt on juba tasutud mittevaralist kahju summas 1500 eurot. Kolleegium leiab, et solidaarselt juriidilise isikuga väljamõistetud mittevaralise kahju suurus on õiglane kooskõlas k , ohtupraktikaga ning selle muutmiseks seaduslikud alused puuduvad. Selleks ei anna ka alust süüdistatava apellatsioonis esitatud väited, et kannatanu esindaja poolt on tsiviilhagis kannatanu olukorda liialdatult halvas valguses näidatud. ärgib, Kolleegium m et objektiivselt on tõendatud, et enne liiklusõnnetust kahel töökohal ja aktiivset elu elanud OL on

19

liiklusõnnetuse tervisekahjustuse tagajärjel 100% töövõimetu ja tal on otsusega s saadud

tuvastatud raskele puude raskusastmele vastav liikumisfunktsiooni suur kõrvalekalle ja keskmisele puude raskusastmele vastav liiguituste funktsiooni suur kõrvalekalle( t.lk. 90-91) ja seda ei lükka ümber ka apellatsioonis süüdistatava poolt kannatanu tervisele antud hinnang.

19. Tsiviilkostja esindaja apellatsi ei vastuta tekitatud kahju eest oonis leitakse, et OÜ Arraves

kuna asjaolu, et ta rentis süüdistatav töötas haldusjuhina mitte taksojuhina ja seda tõendab sõiduautot, mistõttu puudub vastutus VÕS § 1057 alusel. Maakohus tõendeid vastu ei võtnud ja jättis nimetatud seisukoha analüüsimata.

Kolleegium märgib, et maakohus on esitanud materiaalõiguslikud alused ja oma põhistuse

tsiviilkostjaks tunnistatud OÜ Arraves vastutusest kannatanule tekitatud kahju ees ja seda solidaarselt A.R-iga ning esitatud apellatsioon

kohtu põhistust ja järeldust ei kummuta.

Kolleegium osutab, et sellest, et ta kriminaalasjas on nii süüdistatava A.R-i ütlustega töötab juba aastaid OÜ-s Arraves taksojuhina kui ka Maksuja Tolliameti vastusega päringule, leidnud kinnitust, et A.R töötas OÜ s Arraves ja sai osaühingust igakuist töötasu(t.lk. 75). -

Asjaolu, et A.R töötades osaühingus taksojuhina maksis takso kasutamise eest renti

osaühingule ei muuda nende suhet vaid rendisuheteks. Töölepingu olemasolule ja seega ,

töölepingulistele suhetele viitab seejuures ka tsiviilkostja esindaja enda apellatsioonis.

A.R on kinnitanud, et otsasõidu hommikul töötas ta taksojuhina. Taksol on logoks Marabu, kuid töö on OÜ Arraves. Ta oli enne sündmusi juba teenin andjaks danud kliente ja oli jätkamas tööd, kui õnnetus juhtus. Maakohus on nimetatud tõenditele tuginevalt esitanud oma seisukohad asjaolude suhtes, mis

omavad VÕS § 1054 seisukohalt tähtsust ja nimelt sellest, et A.R tekitas OL-le õigusvastaselt kahju ning et OÜ Arraves kasutas A.R-i oma majandusvõi kutsetegevuses, s.t, et A.R täitis kahju tekitamise ajal tööülesandeid.

Apellant on leidnud, et väljamõistetud summa ei vasta kannatanule õnnetusega tekitatud vigastustele. Samas pole apellant , põhistanud miks solidaarselt süüdistatavaga väljamõistetud kahjuhüvitis 30 000 eurot, pole kooskõlas kannatanule OL-le tekitatud eluohtlike vigastustega, mille tagajärjel on tal tuvastatud raske liikumispuue ja 100 % töövõimetus ning ta vajab senini igapäevast hooldust, järelevalvet ja abi.

Asjaolu, et OÜ Arraves sõidukid olid kindlustatud ja kannatanule on tasutud kindlustushüvitisena varaline kahju, pole antud juhul puutumuses kannatanu poolt esitatud

kahjunõudega kuna esitatud on vaid nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks. Asjaolu, et , heastatud on osaliselt kindlustushüvitisena ja seda summas 1500 eurot ka mittevaralist kahju, on kohtule olnud teada, see on kohtuotsuses kajastatud ja ka maakohtu poolt arvestatud. Kolleegium leiab, et maakohus on seaduslikult kahjuhüvitise väljamõistmisel kohaldanud VÕS § 137 lg 1 ettenähtud sol daarvastutuse põhimõtet ja esitatud apellatsioon kohtu põhistusi ega i järeldusi ümber ei lükka.

20. Tsiviilkostja esindaja leiab, et maakohus on ebaseaduslikult jätnud rahuldamata tsiviilkostja lepingulise esindaja menetluskulude hüvitamise taotluse. Leiab, et esindaja kulud

kuuluvad proportsionaalselt väljamõistmisele KrMS § 182 lg 3 alusel lähtuvalt TsMS regulatsioonist.

Kolleegium osutab, et tegemist on kriminaalmenetlusega menetlusk ja ulude hüvitamise

otsustamisel juhindutakse kriminaalmenetluse seadustiku sätestatust. KrMS § 175 lg 1 p 1 kehtestab, et valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasu on menetluskulu. Kuigi KrMS § 182 laiendatud tõlgendamine annab võimaluse üksnes tsiviilhagi menetlemise tõttu lähtuda

tsiviilhagiga seotud menetluskulude hüvitamisel ka eelnimetatud seaduse sätetest siis ka nimetatud sätte kohaldamine eeldab menetluskulusid hüvitanud isiku poolt kulude tõendamist.

20

Tsiviilkostja esindaja ei ole kohtule esitanud mitte ainsatki menetluskulu tekkimise aluseks

olevat kuluarvestust, mistõttu ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega esindaja menetluskulude rahuldamata jätmise osas.

21. Kannatanu lepinguline esindaja esitas ringkonnakohtuistungil taotluse rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest viivise väljamõistmiseks kuna maakohus oma otsuses seda ei käsitanud.

Selles osas kolleegium osutab, et vastavalt KrMS § 331 lg 2 arutab ringkonnakohus

kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires. Süüdistatavalt viivise väljamõistmisega raskendatakse süüdistatava olukorda ja selline pädevus on ringkonnakohtul KrMS § 340 lg 4 tulenevalt vaid prokuratuuri või kannatanu apellatsiooni alusel. Antud juhul pole kannatanu

apellatsiooni esitanud ja vaidlustanud on maakohtu otsust vaid süüdistatav, kaitsja ja tsiviilkostja esindaja. Seetõttu jätab ringkonnakohus nimetatud taotluse läbi vaatamata.

22. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 16. märtsi 2016 aasta otsuse muutmata ja süüdistatava, kaitsja ja tsiviilkostja esindaja apellatsioonid rahuldamata.

23. Tsiviilkostja esindaja ei ole ka apellatsioonimenetluse seonduvalt esitanud ga ringkonnakohtule korrektset taotlust ega ka , kuid on taotlenud kulusid tõendavaid dokumente tema kasuks menetluskulude väljamõistmist.

Apellat ne on regulee tud 85 ja antud sioonimenetluses menetluskulude hüvitami ri KrMS § 1 juhul kohaldub KrMS § 185 lg 2 mille kohaselt jää

b valitud esindaja tasu isiku kanda, kelle huvides oli apellatsioon esitatud ehk siis tsiviilkostja OÜ Arraves kanda.

24. ses kaitsjatasu RÕS korras õigusabi osutanud kaitsja on taotlenud apellatsioonimenetlu hüvitamist. Esitatud taotluse kohaselt on märgitud toiminguteks maakohtu otsusega tutvumine ja analüüs 1 tund, summas 40,00 eurot, konsultatsioon kliendiga 1 tund, summas 40.00 eurot, apellatsiooni koostamine 2 tundi summas 80,00 eurot ja kohtuistungil osalemine 0,50 tundi, summas 20,00 eurot.

Kaitsja esitas kohtuistungil osalemise eest täiendava taotluse, kuid esitas selle

ringkonnakohtule Kuna taotlus kriminaalmenetluse kulude kohtuistungile järgneval päeval.

hüvitamiseks a enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa (Riigikohtu tuleb esitad kriminaalkolleegiumi 30. detsembri 2008. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-70-08, p 10, 14. aprilli 2010. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-25-10, p 9), siis puuduvad seaduslikud alused hilinenult esitatud taotluse lahendamiseks

ja see tuleb jätta läbi vaatamata. Samas kolleegium osutab, et vastavalt riigi õigusabi osutamisega seotud kulude hüvitamise

korra p-le 19 toimub määratud kaitsja tasu arvestamine kohtuistungil osalemise eest kohtuistungi protokollis märgitud aja järgi.

Vastavalt kohtuistungi protokollile toimus kohtuistung ümardatult 1 tund, mistõttu on alust jõuda järeldusele, et õigeaegselt, 1 päev enne kohtuistungit, esitatud taotluses kohtuistungil osalemise aja ning ka hüvitamisele kuuluva summa osas tuleb lähtuda kohtuistungi protokollist. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja poolt taotletut koos istungil osalemise aja täpsustamisega saab pidada KrMS § 175 lg 1 p 4 mõttes põhjendatuks ning hüvitamisele kuuluvaks. Hüvitamisele

kuulub kaitsja tasu summas, 240,00 eurot. koos käibemaksuga

KrMS § 185 lg 2 kehtestab, et kui apellatsioonimenetluses jäetakse kohtuotsus muutmata, jäävad menetluskulud isiku kanda kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kaitsja on esitanud apellatsiooni süüdistatava huvides, mistõttu jääb õigusabiga seotud kulu A.R-i kanda.

21

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 175 lg 1 p 4, § 185 lg 2, riigi õigusabi seaduse § 23 - lg st st

21 - 1 ja § lg 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15.09. 2015. a otsuse p-dest 16, 18, 19

rahuldab ringkonnakohus kaitsja õigusabi tasu taotluse summas koos käibemaksuga 240,00 eurot.

25. Kannatanu lepinguline esindaja leidis ringkonnakohtus, et maakohus on jätnud põhistamata kannatanu esindaja taotluse, jätta kannatanu menetluskulud täielikult riigi kanda, millega on rikkunud oluliselt menetlusõigust.

Esmalt kolleegium uuesti märgib, et kannatanu esindajal oli seaduslik õigus ja võimalus maakohtu otsusega mittenõustumisel see vaidlustada apellatsioonikorras. Kannatanu esindaja oma õigust ei realiseerinud ning ringkonnakohtus kohtuvaid uste käigus l tehtud etteheited ei too kaasa maakohtu otsuse tühistamist. Pealegi kolleegium märgib, et nimetatud taotluse osas on maakohus oma põhistuse otsuse lk.

17-18 esitanud, ka ekslikud mistõttu on esindaja etteheited ning menetlusõiguse oluline rikkumine pole tuvastatav.

Kannatanu esindaja palub kannatanule menetluskulude hüvitamise otsustus teha eraldi kohtumäärusega. KrMS § 306 lg 1 p 14 kohaselt tuleb kriminaalmenetluse kulude hüvitamise

otsustus teha samal ajal kohtuotsusega ja seda ka juhul, kui kohus vormistab selle eraldi

määruse . Kuivõrd ringkonnakohtul on ga antud juhul võimalik menetluskuludega seonduvad küsimused lahendada kohtuotsuses, siis puudub vajadus koostada selleks eraldi kohtumäärus.

Kannatanu lepinguline esindaja esitas ringkonnakohtule taotluse hüvitada kannatanule seoses apellatsioonimenetlusega tekkinud kulu kokku summas 732.00 eurot. Taotluse kohaselt kulutas esindaja maakohtu otsuse analüüsiks 1 t analüüsiks unni, apellatsioonide 1,2 tundi, seisukoha

koostamiseks 2,4 tundi, kohtuistungiks ettevalmistumiseks 0,5 tundi ja esindamiseks kohtuistungil 1 tunni. Kokku osutas esindaja kanna 6,1

tanule õigusabi tunni vältel. KrMS 175 1 p 1 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka ka valitud esindajale § lg

makstud mõistliku suurusega tasu. Kolleegiumi hinnangul on esindaja tehtud toimingud kannatanu esindamiseks vajalikud ja nendeks kulunud aeg põhjendatud. Samuti on taotletud summa mõistliku suurusega.

Kannatanu esindaja taotles apellatsioonimenetlusega seotud kulud välja mõista kannatanu kasuks Eesti Vabariigilt.

Kolleegium uuesti kordab juba nii maakohtu lahendis märgitut, et menetluskulu, mis on

kannatanul tekkinud valitud esindajale tasu makstes, mõistetakse KrMS § 180 lg 1 esimese

lause kohaselt välja süüdimõistetult vahetult kannatanule (vt RKKKm 3-1-1-67-13, p 11).

Eeltoodu kohaldub ringkonnakohtu hinnangul ka apellatsioonimenetluses tekkinud

menetluskulude väljamõistmisele. Seda enam, et apellatsioonimenetluses on reguleeritud menetluskulude hüvitamine KrMS §-s 185. KrMS § 185 lg 2 kohaselt, kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud.

Eeltoodust tulenevalt tuleb ja juhindudes KrMS § 175 lg 1 p 1, § 185 lg 2 apellatsioonimenetluses esindusega seotud kannatanu kulutused välja mõista süüdistatavalt ja nende k e rahuldamiseks seaduslikud alused puuduvad. ulude riigilt väljamõistmise taotlus

(allkirjastatud digitaalselt)