3-15-1688/31 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Agu Timmi, Madis Ernits, Maili Lokk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

18.05.2016, Tartu

Haldusasja number

3-15-1688

Haldusasi

Vitaly Komarovi kaebus Viru Vangla 17.04.2015. a

käskkirja nr 6-1/398-KP tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 25.11.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Viru Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Vitaly Komarov, esindaja Natalja

Janis- Komarov

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Tagastada kaebaja esindajale koopia Viru Vangla 10.12.2015. a otsusest

nr 72/45123-2.

2. Rahuldada Viru Vangla apellatsioonkaebus osaliselt.

3. Tühistada Tartu Halduskohtu 25.11.2015. a otsus ja saata asi halduskohtule

uueks läbivaatamiseks.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 18.05.2016, arvates (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla kinnipeetav Vitaly Komarov esitas 01.04.2015 Viru Vanglale taotluse

(tl 31), milles palus luba lühiajaliseks väljasõiduks vanglast 19.-20.05.2015 seoses vajadusega

vahetada passi, mille kehtivusaeg lõppes 2014. a, samuti perekondlikel põhjustel, kuna

taotluse esitaja abikaasa oli lapseootel ja tal on ägenenud krooniline haigus ning seoses lapse

sünniga on vaja teha remonti, millega abikaasa ei tule toime.

2. Viru Vangla 17.04.2015. a käskkirjaga nr 6-1/398-KP jäeti taotlus rahuldamata (tl 5-7).

Käskkirja põhjenduste kohaselt viibib kaebaja Viru Vanglas alates 21.01.2010 ning karistuse

lõpp on 17.01.2017. Kinnipeetavat on vangistuse jooksul distsiplinaarkorras karistatud

31 korda, alates 26.11.2014 viibib kinnipeetav lukustatud kambris seoses kaaskinnipeetava

ründamisega. Kuna kinnipeetavat on karistatud seitsme aasta ja nelja päeva pikkuse

vanglakaristusega, saab karistuse pikkusest järeldada tema ohtlikkust ühiskonnale.

Kinnipeetavat on kriminaalkorras karistatud viiel korral. 13.10.2014 leidis kohus, et

kinnipeetava ennetähtaegne vangistusest vabastamine ei ole õigustatud isegi elektroonilise

järelevalve alla. Vangla märkis, et pereliikmetega kohtumine on positiivse loomuga ning aitab

kaasa kinnipeetava suhete hoidmisele vangistuse ajal, kuid kinnipeetaval on võimalik

lähedastega suhelda ka kirja või telefoni teel, samuti lühi- ja pikaajalistel kokkusaamistel.

Kinnipeetava abikaasa on käinud kokkusaamistel aastatel 2011-2015. Kinnipeetavale on

võimaldatud abikaasaga suhtlemist tihemini kui seaduses on ette nähtud. Kinnipeetaval on

abikaasa tervisliku seisundi paranedes võimalik suhelda uuesti ka kokkusaamiste teel. Seega

ei ole vangla arvates kinnipeetava väljasõidule lubamine seoses abikaasa töövõimetuse ja

rasedusega põhjendatud. Kuna kinnipeetav ei ole vanglas käitunud õiguskuulekalt, ei ole

kinnipeetava väljasõidule lubamine eesmärgipärane. Kinnipeetava soov tähistada oma

sünnipäeva koos lähedastega võib olla ohuks ühiskonnale, kuna kinnipeetav võib sünnipäeval

tarvitada alkohoolseid jooke. Taotletud ühe ööpäevaga ei ole võimalik teostada korralikku

remonti. Passi saab kinnipeetav taotleda ka vanglast vabanedes. Arvestades asjaolu, et

kinnipeetava väljasõidutaotluses toodud eesmärki on võimalik saavutada ka vangla poolt

pakutud alternatiive kasutades ning lähtudes kinnipeetava toimepandud kuriteost ja

käitumisest vanglas, ei kaalu vangla hinnangul kinnipeetava väljasõidu eesmärk üles

väljasõiduga kaasnevaid riske.

3. Vitaly Komarov esitas Viru Vangla 17.04.2015. a käskkirja peale vaide (tl 30), mille Viru

Vangla jättis 02.06.2015. a vaideotsusega rahuldamata (tl 28-29).

4. Vitaly Komarov esitas 02.07.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus Viru Vangla

17.04.2015. a käskkirja tühistada. Kaebaja leiab, et vangla on otsustuse vastuvõtmisel

tuginenud mitteeksisteerivatele asjaoludele – kaaskinnipeetava ründamine, korduvalt

karistatus joobes toime pandud avaliku korra raske rikkumise eest vägivallaga – ning on seega

teostanud ebaõigesti kaalutlusõigust. Vastustaja põhjendab keelduvat otsustust sellega, et

kaebaja viibib alates 26.11.2015 lukustatud kambris seoses kinnipeetava ründamisega.

Kaebaja väitel ei vasta see tõele. Kaebaja viibib lukustatud kambris tema enda avalduse alusel

seoses tema moraalse seisundiga peale isa surma. Kaebaja on seisukohal, et vaidlustatud

käskkiri põhineb oletustel, mis ei vasta tõele ega ole tõendatud (alkoholi kuritarvitamise oht).

Kaebaja leiab, et käskkirjas sisalduvad järeldused ei vasta vastustaja poolt välja antud

iseloomustuses sisalduvatele järeldustele, milles vastustaja toetas kaebaja ennetähtaegset

vabastamist. Alates novembrist 2014. a ei ole kaebajal ühtegi rikkumist vanglas. Kaebaja oli

vastustajale esitanud dokumendid selle kohta, et kaebaja vanemad ei saa osutada abi remondi

tegemisel oma terviseseisundi tõttu. Kaebaja viitas oma taotluses, et abikaasa seisundi tõttu ei

saa ta enam käia pikaajalistel kokkusaamistel vanglas, seega ei ole kaebajal enam võimalust

isiklikuks suhtlemiseks nii abikaasa kui ka pojaga, keda abikaasa võttis kokkusaamistele

kaasa. Kaebaja selgitas, et abikaasa rasedus on raskendatud tal esineva kroonilise haiguse

tõttu. Kaebajale arusaamatutel põhjustel viitas vastustaja sellele, et abikaasal esinev haigus ei

takistanud tal käia kokkusaamistel aastatel 2011-2015. Kaebaja selgitas vastustajale, et

rasedus on raskendatud seoses abikaasal esineva haigusega ning abikaasa ei käi pika- ega

lühiajalistel kokkusaamistel alates aprillist 2015. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja ei

arvestanud kõiki vangistusseaduse (VangS) § 32 lg-s 4 ja justiitsministri 30.11.2000. a

määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 82 lg-s 1 sätestatud asjaolusid. Kaebajat

on lubatud kahel korral väljasõitudele (ema ja isa matused) ja nende ajal rikkumisi ei

esinenud. Vastustaja ei arvestanud seda, et kaebaja väljasõidule koju avalduv mõju saab olla

vaid positiivne, et tal säiliks soov osaleda perekonnaelus. Kaebaja leiab, et loa andmisest

keeldumisega rikuti põhiseaduse §-s 26 ja inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

(EIÕK) art-s 8 sätestatud õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele.

5. Tartu Halduskohus rahuldas 25.11.2015. a otsusega kaebuse ja tühistas Viru Vangla

17.04.2015. a käskkirja nr 6-1/398-KP.

Halduskohus märkis, et kaebaja on taotlenud lühiajaliseks väljasõiduks loa andmisest

keeldumise käskkirja tühistamist. Loa andmine lühiajaliseks väljasõiduks on VangS § 32

kohaselt kaalutlusotsus. Halduskohtu hinnangul nähtub vaidlustatud käskkirjast, et

kaalutlusõigust on praegusel juhul teostatud. Halduskohus leidis, et lühiajaliseks väljasõiduks

loa andmisest keeldumise käskkirja tühistamist on tühistamiskaebusega võimalik vaidlustada

ka pärast taotletava lühiajalise väljasõidu kuupäeva, ning tegi seejuures viite Riigikohtu

halduskolleegiumi lahendile asjas nr 3-3-1-41-11. Halduskohus nentis, et kinnipeetavale

lühiajalise väljasõidu mittelubamine perekondliku sündmuse puhul riivab nii

põhiseaduse §s 26 kui EIÕK art-s 8 sätestatud õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele.

Tulenevalt VangS § 32 lg-st 4 ja VSKE § 82 lg 1 p-st 1 peab vanglateenistus väljasõiduks loa

andmisel muu hulgas arvestama kinnipeetava poolt toime pandud kuritegude asjaolusid ja

laadi. Vangla kartus, et kaebaja võib tarbida (oma sünnipäeval 19.05.2015. a.) väljasõidul

alkoholi ja et see on ohuks ühiskonnale, oli halduskohtu hinnangul selles valguses teataval

määral põhjendatud. Siiski ei saanud halduskohtu arvates kõnealust ohtu lugeda piisavaks, et

väljasõidust keelduda. Kaebaja abikaasa tervislikku seisundit arvestades kujutas loa andmisest

keeldumine endast perekonnaellu sekkumist. Seega võis väljasõidu keelamist õigustada vaid

tõsine oht avalikule huvile.

Halduskohus leidis, et ainuüksi käskkirjas ja praeguses kohtuasjas kirjeldatud asjaoludel ei

saanud vangla lugeda ohustsenaariumi realiseerumist tõenäolisemaks kui kaebaja

õiguskuulekat käitumist väljasõidul. Asjas ei saa olla vaidlust selles, et keeldumine lühiajalise

väljasõidu loa andmisest oli õigusvastane. Väljasõidu võimaldamisest ei saa keelduda nende

samade süütegude toimepanemise pinnalt, mille eest kaebaja juba vanglakaristust kannab.

Samuti on väljasõidu võimaldamisest keeldumise otsuses tuginetud Viru Maakohtu

13.10.2014. a otsusele, milles leiti, et kaebaja ennetähtaegne vangistusest vabastamine ei ole

õigustatud isegi elektroonilise järelevalve all. Kooskõlas VangS § 32 lg-ga 4¹ oleks

vanglateenistuse ametnik saanud anda loa koos alkoholi tarvitamist keelava

kõrvaltingimusega. Vaidlustatud käskkirjast ei nähtu selle võimaluse kaalumist. Kaalutlusviga

on viinud õigusvastase haldusakti andmisele ning vangla õigusvastase tegevusega on rikutud

põhiseaduse §-st 26 tulenevat kaebaja õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. Vastustaja esitas 28.12.2015 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse Tartu

Halduskohtu 25.11.2015. a otsuse peale, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha

asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et

tühistamiskaebus ei ole käesolevas asjas kohane õiguskaitsevahend, sest vaidlustatud otsuse

mõju oli juba kohtule kaebuse esitamise ajaks lõppenud. Halduskohtu otsuses puuduvad

sisulised põhjendused, miks halduskohus leidis, et tühistamiskaebus on asjakohane

õiguskaitsevahend. Vastustaja on seisukohal, et käesolevas asjas ei esine sarnaseid

koormavaid asjaolusid, mis esinesid halduskohtu poolt viidatud Riigikohtu lahendis asjas nr

3-3-1-41-11. Vangla keelduvast otsusest mitte lubada kinnipeetavat lühiajalisele väljasõidule

ei tulene kinnipeetavale ka muid kestvaid negatiivseid tagajärgi. Vastustaja hinnangul on

halduskohus lahendanud mittelubatava nõude.

Halduskohtu otsuse sisulise osa osas on vastustaja seisukohal, et halduskohus rikkus

põhjendamiskohustust ning kohaldas materiaalõigust (VangS § 32) ebaõigesti. Vastustaja

viitas 17.04.2015. a otsuse tegemisel VangS § 32 lg-le 4, mis näeb kaalumisargumendina

muuhulgas ette toime pandud kuriteo asjaolusid. Halduskohus leidis, et tegemist on lubamatu

kaalumisargumendiga. Seega on halduskohus leidnud, et VangS § 32 lg 4 osa, mis näeb

kaalutlusena ette toime pandud kuriteo asjaolud, tuleb jätta kohaldamata, kuid ei ole algatanud

selles osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. Vastustaja hinnangul ei ole halduskohtu

seisukohtade kujunemine otsuse kontekstis jälgitav. Halduskohus leidis, et kuivõrd

keeldumine oli käsitletav perekonnaellu sekkumisena, sai keeldumist õigustada vaid tõsine

oht avalikule huvile. Kohtuotsusest ei ole aga võimalik leida vastust küsimusele, kuivõrd

suureks ohuks oleks tulnud kaebajast tuleneda võivat ohtu pidada. Samuti ei ole halduskohus

põhjendanud, miks ei olnud lubatav vanglal keelduva otsuse tegemisel tugineda ühe

argumendina Viru Maakohtu 13.10.2014. a määrusele kriminaalasjas nr 1-10-8497. Kui

halduskohus peab mingit kaalutlusotsuse argumendi lubamatuks, siis peab kohtuotsusest

selgelt nähtuma, millise kaalutlusreegli vastu haldusorgan eksinud on. Samuti on vastustaja

hinnangul halduskohus ebaõigesti leidnud, et vangla oleks pidanud enne kaaluma loa andmist

koos alkoholi tarvitamist keelava kõrvaltingimuse seadmisega. VangS § 67 lg 1 kohaselt on

kinnipeetaval alkoholi tarvitamine sõnaselgelt keelatud ning ka lühiajalisel väljasõidul viibiv

kinnipeetav on ikkagi kinnipeetav. Halduskohus jättis andmata hinnangu vaidlustatud otsuses

kaalutud erinevatele viisidele, kuidas kinnipeetav saab suhteid lähedastega hoida ning asus

hindama kaalutlusõiguse teostamise otstarbekust, näitamata ära vangla seisukohtade

õigusvastasust.

7. Kaebaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Kaebaja on seisukohal, et halduskohus käsitles kõiki apellatsioonkaebuses toodud seisukohti

ning apellatsioonkaebuse kohaselt on vastustajal kohtu poolt tuvastatud asjaoludest erinev

nägemus. See ei saa iseenesest olla halduskohtu otsuse tühistamise aluseks. Kaebaja leiab, et

Riigikohtu praktika kohaselt võib nõude haldusakti või toimingu õigusvastasuse

tuvastamiseks ning tekitatud kahju hüvitamiseks esitada nii ühes kohtumenetluses kui ka

eraldi. Kaebaja kavatseb esitada Viru Vangla vastu ka kahju hüvitamise nõude. Kaebaja juhib

ringkonnakohtu tähelepanu asjaolule, et vastustaja on jätkanud kaebaja õiguste rikkumist.

Kaebajale keelati ka 10.12.2015. a käskkirjaga lühiajaline väljasõit samadel alustel.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Kaebaja on lisanud apellatsioonkaebusele esitatud vastusele koopia Viru Vangla

10.12.2015. a käskkirjast nr 7-2/45123-2, millega Viru Vangla jättis rahuldamata kaebaja

07.12.2015 esitatud taotluse lühiajalise väljasõidu loa saamiseks. Ringkonnakohus leiab, et

koopia Viru Vangla 10.12.2015. a otsusest nr 72/45123-2 tuleb kaebaja esindajale tagastada.

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise

tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist

tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei

ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. Käesolevas asjas on

vaidlustatud Viru Vangla 17.04.2015. a käskkirja nr 6-1/398-KP. Kaebaja on vastuses

apellatsioonkaebusele märkinud, et soovib Viru Vangla 10.12.2015. a käskkirjaga juhtida

kohtu tähelepanu sellele, et isegi pärast käesolevas asjas otsuse langetamist jätkab vastustaja

kaebaja õiguste rikkumist. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole Viru Vangla 10.12.2015. a

käskkirjal nr 7-2/45123-2 käesolevas asjas tähtsust, sest käesolevas asjas on vaidlustatud

Viru Vangla 17.04.2015. a käskkirja. Kaebaja hiljem esitatud taotluse rahuldamata jätmisega

seonduvad asjaolud väljuvad käesoleva vaidluse esemest. Seega tuleb koopia Viru Vangla

10.12.2015. a käskkirjast HKMS § 62 lg 2 alusel kaebaja esindajale tagastada.

9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Viru Vangla on

apellatsioonkaebuses taotlenud Tartu Halduskohtu 25.11.2015. a otsuse tühistamist ja asjas

uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus rahuldamata. Ringkonnakohus tühistab Tartu

Halduskohtu 25.11.2015. a otsuse ning saadab asja HKMS § 200 p 2 alusel halduskohtule

tagasi uueks läbivaatamiseks.

10. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga, et tühistamiskaebus ei ole käesolevas

asjas kohane õiguskaitsevahend, kuna vaidlustatud otsuse mõju oli halduskohtule kaebuse

esitamise ajaks lõppenud.

Kaebaja on käesolevas asjas esitanud tühistamiskaebuse, millega nõudis Viru Vangla

17.04.2015. a käskkirja nr 6-1/398-KP tühistamist. Nimetatud käskkirjaga jäeti kaebaja taotlus

tema lubamiseks lühiajalisele väljasõidule 19.-20.05.2015 rahuldamata. Kaebaja esitas

kaebuse halduskohtule 02.07.2015. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 lg 2 kohaselt kehtib

haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse

lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Seega oli vangla

otsuse kehtivus kaebuse esitamise ajaks lõppenud. Riigikohus on otsuses asjas nr 33112-14

leidnud, et kuna tühistamiskaebus on suunatud haldusakti kehtivuse muutmisele, siis üldjuhul

ja eelduslikult ei ole tühistamiskaebus kehtetu akti vaidlustamisel kaebaja õiguste kaitseks

tõhus vahend (Riigikohtu halduskolleegiumi 08.05.2014. a määrus asjas nr 3-3-1-12-14, p 9).

Isikul puudub kaebeõigus juhul, kui haldusakti pole küll kehtetuks tunnistatud, kuid

regulatsiooni täieliku ammendumise tõttu ei saa tal enam mingit õiguslikku tähendust olla.

Tühistamiskaebus sellise kehtetu haldusakti peale, mille täiendavast tühistamisest ei saa

kaebajale enam mingisugust tulu tõusta, ei täida enam õiguste kaitse funktsiooni (K. Merusk,

I. Pilving. Kohus. – K. Merusk, I. Pilving. Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud

väljaanne, Juura 2013, lk 53). HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse

pöörduda isik üksnes oma õiguste kaitseks. Muuhulgas tähendab see seda, et kaebus peab

olema isiku õiguse kaitseks sobiv. Kaebust ei saa esitada olukorras, kus sellega väidetavalt

rikutud õigust kuidagi kaitsta ei saa (E. Vene. Kaebus. - K. Merusk, I. Pilving.

Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne, Juura 2013, lk 180).

11. Vastuseks vastustaja väitele, et tühistamisnõue ei ole asjakohane, kuna isegi juhul, kui

kaebus rahuldatakse, ei aitaks see kuidagi kaasa kaebaja õiguste kaitsele, on halduskohus

vaidlustatud otsuse punktis 10 viitega Riigikohtu halduskolleegiumi lahendile asjas nr 33141-

11 leidnud, et lühiajaliseks väljasõiduks loa andmisest keeldumise käskkirja on võimalik

tühistamiskaebusega vaidlustada ka pärast taotletava lühiajalise väljasõidu kuupäeva.

Ringkonnakohus leiab, et ainuüksi viitest Riigikohtu lahendile asjas nr 33-1-41-11 ei ole

võimalik teha järeldust, et lühiajaliseks väljasõiduks loa andmisest keeldumise käskkirja on

võimalik vaidlustada tühistamiskaebusega ka pärast taotletava lühiajalise väljasõidu

kuupäeva.

Riigikohus on asjas nr 3-3-1-41-11 asunud seisukohale, et distsiplinaarkaristuse määramise

käskkirjaga kohaldatavad piirangud on tühistamiskaebusega vaidlustatavad ka pärast karistuse

ärakandmist ja seega ka pärast piirangute kohaldamise lõppemist, sest kartserikaristusega

koos kohaldatud lisapiirangud võivad omada mõju ja praktilist tähendust ka pärast karistuse

ärakandmist (Riigikohtu halduskolleegiumi 05.12.2011. a otsus asjas nr 3-3-1-41-11, p-d 10 ja

12). Samuti on Riigikohus leidnud asjas nr 3-3-1-12-14, et tühistamiskaebus on võimalik ja

tõhus vahend nende kehtivuse kaotanud haldusaktide puhul, millel võib olenemata kehtivuse

lõppemisest olla isiku õigustele jätkuv negatiivne mõju (Riigikohtu halduskolleegiumi

08.05.2014. a määrus asjas nr 3-3-1-12-14, p 9). Näiteks VangS § 65 lg 5 kohaselt kustub

distsiplinaarkaristus ühe aasta jooksul distsiplinaarkaristuse määramisest arvates. Seega

võivad distsiplinaarkaristusel olla isiku õiguste suhtes negatiivne mõju ka pärast

distsiplinaarkaristuse kandmist.

12. Käesolevas asjas ei ole aga vaidlustatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja, vaid

käskkirja, millega keelduti kaebajale lühiajalise väljasõidu loa andmisest. Vaidlustatud

käskkirjaga jäeti rahuldamata kaebaja taotlus, millega kaebaja oli palunud luba lühiajaliseks

väljasõiduks 19.20.05.2015. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga, et isegi juhul,

kui kaebaja tühistamiskaebus rahuldatakse, nagu käesoleval juhul halduskohus ka tegi, siis

kaebaja ei saavuta oma eesmärki – ta ei saa luba lühiajaliseks väljasõiduks. Seega ei aidanud

tühistamiskaebus kaasa isiku õiguste kaitsmisele. Kui kaebaja sooviks oleks olnud kohustada

vastustajat tema taotlust uuesti läbi vaatama, siis oleks ta pidanud esitama koos

tühistamisnõudega ka kohustamisnõude. Käesoleval juhul oli aga aeg, milleks lühiajalist

väljasõitu taotleti, juba kaebuse esitamise ajaks möödunud. Seega ei oleks kaebajat viinud

sihile ka kohustamisnõude esitamine, sest kohus oleks saanud kohustada vastustajat läbi

vaatama vaid sedasama 01.04.2015 esitatud taotlust, millega taotleti lühiajalist väljasõitu

19.20.05.2015. Taotluses kuupäevade muutmise puhul oleks tegemist uue taotlusega, mis

väljuks käesoleva haldusasja raamidest.

13. Samuti ei nähtu käesoleva asja materjalidest, et vaidlusalusel käskkirjal oleks kaebaja

õigustele jätkuv negatiivne mõju. Asjaolu, et vastustaja on jätnud rahuldamata ka kaebaja

07.12.2015 esitatud taotluse lühiajalise väljasõidu saamiseks, ei oma käesolevas asjas tähtsust,

sest vangla lahendab iga taotlust eraldiseisvalt ning varasemad lühiajaliseks väljasõiduks loa

andmisest keeldumised ei oma järgmiste taotluste lahendamisel õiguslikku tähendust ja

vastupidi. Seega ei ole tühistamiskaebus käesoleval juhul kaebaja õiguste kaitseks tõhus

vahend. Halduskohus ei ole käesolevas asjas tuvastanud Viru Vangla 17.04.2015. a

käskkirjaga seoses selliste asjaolude esinemist, mis võimaldaksid sarnaselt Riigikohtu otsuses

asjas nr 3-3-1-41-11 tooduga asuda seisukohale, et Viru Vangla 17.04.2015. a

käskkiri võiks kaebaja subjektiivsetele õigustele omada jätkuvat mõju ja praktilist tähendust

ka pärast seda, kui aeg, mil kaebaja taotles enda lühiajalisele väljasõidule lubamist, on

möödunud. Seetõttu on halduskohus jõudnud ennatlikule ja motiveerimata järeldusele, et ka

lühiajalisele väljasõidule mittelubamist saab pärast selle aja möödumist, milleks luba on

taotletud, tühistamiskaebusega vaidlustada.

Eeltoodust tulenevalt on halduskohus ebaõigesti leidnud, et lühiajaliseks väljasõiduks loa

andmisest keeldumise käskkirja on võimalik vaidlustada tühistamiskaebusega ka pärast

taotletava lühiajalise väljasõidu kuupäeva.

14. HKMS § 120 lg 1 p 3 kohaselt on kaebuse saamisel kohtu ülesanne kontrollida, kas

kaebuses on esitatud selle eesmärgi saavutamiseks sobivad ja vajalikud nõuded ja taotlused

ning vajaduse korral tuleb kohtul teha kaebajale ettepanek kaebust muuta. HKMS § 2 lg 4

teise lause kohaselt tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel

esitaja tegelikust tahtest. HKMS § 2 lg 5 kohaselt tagab kohus igas menetlusstaadiumis oma

selgitustega, et menetlusosalise huvide kaitseks vajalik avaldus ega tõend ei jääks esitamata

õigusliku kogenematuse tõttu ning avalduse läbivaatamist takistavad vormivead

kõrvaldatakse. Kohtu selgitamiskohustus hõlmab ka kohustust juhtida kaebuse esitaja

tähelepanu kaebuse eesmärgi saavutamiseks tõhusama nõude esitamise võimalusele. Ka

Riigikohtu praktikas on rõhutatud kohtu selgitamiskohustuse olulisust kaebaja õiguste

kaitseks vajaliku efektiivsema nõude valikul (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 27.11.2013.

a määrus asjas nr 3-3-1-62-13, p 14 ja seal viidatud kohtupraktika; 12.10.2009. a otsus asjas

nr 3-3-1-50-09, p 13 ja seal viidatud kohtupraktika; samuti 01.12.2005. a määrus asjas nr 3-3-

1-67-05, p 6). Samas on ainuüksi kaebajal õigus määrata vaidluse ese ning kohus peab seda

valikut aktsepteerima ka juhul, kui valiku tulemusena ei osutu võimalikuks isiku õiguste

efektiivne kaitse. Seejuures on oluline, et kohus oleks selgitanud kaebajale tema valiku

tagajärgi (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 03.08.2011. a määrus asjas nr 3-3-1-36-11, p 17 ja

seal viidatud kohtupraktika).

Käesolevas asjas ei ole halduskohus kontrollinud, kas kaebaja on esitanud oma eesmärgi

saavutamiseks sobivad ja vajalikud nõuded ning on lahendanud nõude, mis ei ole kaebaja

õiguste kaitseks tõhus, omistades kaebajale sellega kaebeõiguse olukorras, kus kaebajal

HKMS § 44 lg 1 alusel seda ei olnud.

15. Kuna kaebusega halduskohtu poole pöördumise ajaks oli möödunud juba aeg, milleks

taotlusega lühiajalist väljasõitu taotleti, siis ei ole käesoleval juhul tegemist ka

HKMS § 152 lgs 2 sätestatud juhtumiga, mille puhul on teatud juhtudel võimalik

kohtumenetluse kestel minna tühistamisnõudelt üle tuvastamisnõudele. HKMS § 152 lg-t 2

saab kohaldada vaid juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud.

Käesoleval juhul ei ole haldusakti kehtetuks tunnistatud, vaid see oli juba kohtule kaebuse

esitamise ajaks kehtivuse kaotanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole ringkonnakohtul

käesoleval juhul võimalik asuda halduskohtu asemel teostama toiminguid, mida halduskohtul

tuleb HKMS § 129 lg 1 kohaselt teha pärast kaebuse saamist või HKMS § 122 kohaselt

eelmenetluses. Asudes halduskohtu asemel täitma selgitamiskohustust ning tehes kaebajale

ettepaneku nõude muutmiseks, asuks ringkonnakohus ise lahendama kaebust esimese astme

kohtuna apellatsioonimenetluses. Sellisel juhul ei toimiks kohtusüsteem kolmeastmelisena,

mis omakorda piiraks oluliselt menetlusosaliste edasikaebeõigust (vt ka Tartu

Ringkonnakohtu 27.04.2012. a otsus asjas nr 3-10-541, p 13 ja 07.02.2012. a otsus asjas nr 3-

08-2411, p 12).

Seetõttu tuleb halduskohtu otsus tühistada ja saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks, et

anda kaebajale võimalus kaebuse nõude muutmiseks.

16. Asja uuel läbivaatamisel tuleb halduskohtul kaebajale selgitada, et tühistamiskaebus ei ole

kaebaja õiguste kaitseks tõhus vahend. Kuna tühistamis- ja kohustamisnõuetega ei ole

kaebajal enam võimalik oma eesmärki saavutada, siis tuleb halduskohtul juhtida kaebaja

tähelepanu võimalusele esitada vaidlustatud käskkirja osas hüvitamisnõue (HKMS § 37 lg 2 p

4) või õigusvastasuse tuvastamise nõue (HKMS § 37 lg 2 p 6). Õigusvastasuse tuvastamise

nõude esitamise puhul tuleb halduskohtul kontrollida sellise nõude lubatavuse eeldusi

vastavalt HKMS § 45 lg-le 2. HKMS § 45 lg 2 teise lause kohaselt võib hilisema

hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus anda õiguse esitada õigusvastasuse tuvastamise nõue.

Kavatsusele vaidlustatud käskkirja osas pöörduda halduskohtu poole hüvitamisnõudega on

kaebaja vastuses apellatsioonkaebusele ka viidanud. HKMS § 45 lg 2 kolmanda lause

kohaselt ei anna hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus õigust tuvastamiskaebuse

esitamiseks, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. Seega tuleb õigusvastasuse

tuvastamise nõude esitamise korral anda tuvastamiskaebuse esitamise lubatavatuse

kontrollimisel halduskohtul hinnang hilisema hüvitamiskaebuse perspektiivikusele.

17. Kuna ringkonnakohus saadab asja halduskohtule uueks läbivaatamiseks, siis ei võta

ringkonnakohus seisukohta muude apellatsioonkaebuses esitatud väidete osas.

18. Arvestades seda, et asja menetlus jätkub halduskohtus, siis ei jaota ringkonnakohus ka

menetluskulusid (HKMS § 109 lg 4).

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/