2-13-29473/150 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. mai 2016 Tartu

Tsiviilasja number

2-13-29473

Tsiviilasi

Danske Bank A/S Eesti filiaali hagi Natalia Shkrabkova

vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

77 205,27 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 20. oktoobri 2015 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Natalia Shkrabkova apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(kostja):

Natalia

Shkrabkova

(isikukood

XXXXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras advokaat

Andrei Matvejev

Vastustaja (hageja): Danske Bank A/S Eesti filiaal, esindaja

advokaat Artur Sanglepp

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 20. oktoobri 2015 otsus

muutmata

ja

Natalia

Shkrabkova

apellatsioonkaebus rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja

kindlaksmääramine

2. Jätta

poolte

menetluskulud

maa-

ja

ringkonnakohtus Natalia Shkrabkova kanda.

3. Välja mõista Natalia Shkrabkovalt menetluskuluna

ringkonnakohtus 921,6 eurot Danske Bank A/S

Eesti filiaali kasuks. Hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt

tuleb

tasuda

kohtuotsuse

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS

§ 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras.

4. Välja mõista Natalia Shkrabkovalt riigilõiv 1200

eurot riigituludesse. Kohtulahendi kohaselt raha

riigituludesse tasumiseks kohustatud isik peab

lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul.

Makseinfo riigile menetluskulu tasumise kohta

edastatakse pärast käesoleva otsuse jõustumist.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Danske Bank A/S Eesti filiaal (hageja) esitas 12. juunil 2013 Viru Maakohtule hagi Natalia

Shkrabkova (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 77 205,27 eurot.

Hagiavalduses märgitu kohaselt sõlmisid pooled 14. detsembril 2007 käenduslepingu

nr KÄ-141207HO (käendusleping), millega kostja kohustus vastustama hageja ees hageja ja

OÜ Holaservis (pankrotis) (põhivõlgnik) vahel 14. detsembril 2007 sõlmitud laenulepingu nr

KL-141207HO (laenuleping) nõuetekohase täitmise eest. Käendajaks olev kostja oli laenu- ja

käenduslepingu sõlmimise ajal OÜ Holaservis (pankrotis) juhatuse liikmeks. Käendaja

vastutuse rahaliseks maksimumsummaks on 77 205,27 eurot. Laenulepingu täitmise

tagamiseks seati hageja kasuks hüpoteegid OÜ Holaservis (pankrotis) kuuluvatele Landmani ja

Anneli kinnistutele.

Kuivõrd põhivõlgnik ega kostja laenulepingust tulenevaid kohustusi ei täitnud, ütles hageja

laenulepingu 12. oktoobri 2011 avaldusega alates 24. oktoobrist 2011 üles. Viru Maakohtu

30. augusti 2012 määrusega tsiviilasjas nr 2-12-29798 kuulutati välja OÜ Holaservis pankrot.

Pankroti väljakuulutamise seisuga moodustas hageja laenulepingust tulenev nõue kokku

111 199,65 eurot (tagastamata laenusumma 52 788,15 eurot + tasumata intressid 2331,76 eurot

+ viivised 58 411,50 eurot). Pankrotimenetluses on hagejale jaotise alusel välja makstud 17 425

eurot. Hageja rahuldamata nõue moodustab 93 774,65 eurot, seega vastutab kostja

maksimumsumma ulatuses (s.o 77 205,27 eurot). Hageja on korduvalt esitanud kostjale

võlgnevuse tasumise nõudeid, kuid kostja ei ole võlgnevust tasunud.

Pärast kostja vastusega tutvumist märkis hageja, et antud asjas ei ole vastutustundliku laenamise

põhimõte asjakohane, sest tegemist ei ole tarbijakäendusega. Põhivõlgnikul puudub kahju,

mille tasaarvestamisele saaks kostja tugineda. Hageja nõue on kontrollitav. Kostja on teated

võlgnevuse tasumise ning laenulepingu ülesütlemise kohta kätte saanud.

2. Kostja ei tunnistanud hagi. Hageja nõue on ebaselge. Kostja vastutust tuleks vähendada, sest

hageja ei ole tõendanud, et ta tegi laenu andmisel põhivõlgnikule nõuetekohase riskianalüüsi ja

oli veendunud tema võimes leping täita. Hageja ei ole tõendanud ülesütlemisavalduse

kättetoimetamist

OÜ-le

Holaservis

(pankrotis)

ega

kostjale.

Hageja

tegevusetus

pankrotimenetluses viis pankrotivara vähenemiseni, mistõttu hageja ei saa nõuet esitada.

Kostjale jääb arusaamatuks, miks ei ole hageja varem pöördunud kohtusse võlgnevuse

sissenõudmiseks. Hagi esitamisega rikub hageja hea usu põhimõtet.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 20. oktoobri 2015 otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 77 205,27 eurot. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda, mõistis kostjalt hageja

kasuks välja menetluskulude katteks 6730,28 eurot ning viivise menetluskuludelt, samuti

vabastas kostja menetlusabi kulude riigituludesse tasumise kohustusest ja jättis kostja riigi

õigusabi kulud 840 eurot ning menetlusabi kulud 600 eurot riigi kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja poolt esitatud arvestused laenulepingust

tuleneva põhiosa võlgnevuse, tasumata intressi ja viivise osas õiged. Kostja vastuväide, et

hageja ei ole põhjendanud põhinõude ja viiviste suurust, ei ole maakohtu hinnangul

põhjendatud. OÜ Holaservis (pankrotis) konto „laenusumma allkonto“ väljavõttest selgub, et

hageja on 18. detsembril 2007 maksnud kontole laenusumma 71 453,22 eurot. Kuni

1. detsembrini 2011 on toimunud laenu tagastamine, kusjuures tagastamise perioodi vältel on

jäänud OÜ Holaservis (pankrotis) poolt kontole tagastamata 38 819 eurot. Nimetatud

võlgnevus on 1. detsembril 2012 hageja poolt kontolt „laenusumma allkonto“ üle kantud teisele

OÜ Holaservis (pankrotis) laenukontole „põhiosa võla allkonto“ seoses laenulepingu

ülesütlemisega. Seoses laenulepingu muutmisega on 17. jaanuarist 2008 avatud „põhiosa võla

allkonto“, millest selgub, et laenu põhiosa võlgnevus 1. detsembri 2011 seisuga moodustab

52 788,15 eurot, sh ka eelmiselt „laenusumma allkonto“ kontolt üle kantud võlgnevus

38 819 eurot. „Laenuintresside võla allkonto“ väljavõttest nähtub, et OÜ Holaservis (pankrotis)

poolt on tasumata intress 2331,76 eurot (intressi arvestus lõppes 1. detsembri 2011 seisuga).

Maakohus leidis, et hageja poolt esitatud OÜ Holaservis (pankrotis) laenulepingust tuleneva

võlgnevuse arvestuses märgitud summad põhiosa maksete ja võlgnevuse ning intressi osas

vastab kontode väljavõtetel toodud summadele, samuti on õige hageja poolt esitatud viivise

arvestus, mis vastab lepingu tingimusele (arvestatud VÕS § 113 lg 1 kohaselt määras 0,3%

päevas kuni pankroti väljakuulutamiseni 30. augustil 2012 vastavalt PankrS § 35 lg 1 p-le 6).

Maakohus luges tõendatuks, et põhivõlgniku poolt on täitmata laenulepingust ja selle lisadest

tulenevad kohustused kokku 113 531,41 eurot, millest laenu põhiosast on tasumata 52 788,15

eurot, tasumata intress 2331,76 eurot ja 30. augustiks 2012 sissenõutavaks muutunud viivis

58 411,50 eurot. Kuivõrd hagiavalduses ja hageja poolt esitatud võlgnevuse arvestuses on

esitatud võlgnevuse summa 111 199,65 eurot, lähtus kohus hageja poolt esitatud arvestusest.

Hagejale on OÜ Holaservis (pankrotis) pankrotimenetlusest jaotise alusel tehtud väljamakse

arvelt laekunud 17 425 eurot, seega moodustab põhivõlgniku täitmata kohustus 93 774,65

eurot.

Maakohus nõustus hageja selles, et tegemist ei ole tarbijakäendusega. Juhul kui äriühingu

ainsaks või põhiliseks osanikuks olev äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse

tagamiseks lepingu, tuleb teda pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses.

Käenduslepingu sõlmimisel oli kostja OÜ Holaservis (pankrotis) juhatuse liige, seega on

käenduslepingud sõlmitud kostja huvist äriühingu majandustegevuse vastu.

Maakohtu arvates ei ole õige kostja vastuväide selle kohta, et hageja ei ole laenu- ja

käenduslepingu sõlmimisel hinnanud võlgniku krediidivõimet. Isiku krediiditaotluses on

hageja hinnanud OÜ Holaservis (pankrotis) krediidivõimekust, samuti on hageja teinud OÜ

Holaservis (pankrotis) kinnistutele eksperthinnangud, et selgitada välja nende turuväärtus.

Käenduslepingu sõlmimisel ei olnud hagejal kohustust kontrollida kostja enda krediidivõimet.

Maakohus leidis, et kinnistute müümine 20 000 euro eest, st madalama hinnaga kui Pindi

Kinnisvara OÜ poolt tuvastatud turuhind 37 000 eurot, oli tingitud kõrgemat hinda pakkuvate

huviliste puudumisest, mitte hageja tegevusest. Kostja ei esitanud tõendeid, millest nähtuks, et

mingi hageja tegevus põhjustas Anneli ja Landmani kinnistute väärtuse vähenemise

ajavahemikus november 2007 - märts 2013. Samuti ei ole kostja selgelt põhjendanud, milles

hageja väidetav tegevusetus seisnes.

Maakohtu hinnangul ei ole põhjendatud kostja vastuväide, et tal oli õigus keelduda kohustuse

täitmisest ulatuses, mille põhjustas hageja poolt teatamiskohustuse täitmata jätmine (VÕS

§ 146 lg 3). Hageja esitatud teadetega kohustuse täitmiseks ja ülesütlemisavaldustega on

tõendatud, et põhivõlgnik ja kostja on laenulepingu ülesütlemise teate ja võlgnevuse tasumise

nõuded kätte saanud. Sama järeldus tuleneb ka kostja vastusest hageja kirjale. Kostjale kui

OÜ Holaservis (pankrotis) juhatuse liikmele pidi pankrotimenetluses saama teatavaks hageja

nõude alused, sh lepingu ülesütlemine. Pankrotimenetluses ei vaidlustanud kostja hageja nõuet.

Kostja ei ole esitanud andmeid ega tõendeid selle kohta, et ta on hagejalt nõudnud teavet

põhivõlgniku kohustuste täitmise kohta. Samuti ei ole kostja tõendanud, et tal oleks hageja

poolse teatamiskohustuse rikkumise tõttu tekkinud kahju. Kostja oli põhivõlgniku juhatuse liige

ning tuleb eeldada, et ta omas teavet põhivõlgniku kohustuste täitmise osas. Kohus ei

tuvastanud, et hageja oleks käitunud VÕS § 6 lg-s 1 sätestatud hea usu põhimõtte vastaselt.

TsMS § 162 lg 1 alusel jättis maakohus menetluskulud kostja kanda. Maakohus leidis, et hageja

menetluskulud 6730,28 eurot (riigilõiv 1000 eurot + õigusabikulud 5730,28 eurot) on

põhjendatud ning vajalikud kulud, mis tuleb kostjalt välja mõista.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Natalia Shkrabkova esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 20. oktoobri

2015 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Apellant palub

jätta menetluskulud vastustaja kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt:

1) on maakohus jätnud hindamata apellandi väited kinnistute tegeliku turuhinna kohta. Hageja

poolt esitatud hinnangud on vastuolus AS-i Ober Haus eksperthinnangutega samade kinnistute

kohta, mis olid esitatud OÜ Holaservis (pankrotis) poolt laenu taotlemisel. Ei ole usutav, et

kuue aasta jooksul on kinnistute turuväärtus oluliselt langenud. Keskmine turuväärtus on

2007. aasta I kvartaliga küll langenud, kuid mitte rohkem kui 50% võrra (Uus Maa

Kinnisvarabüroo 2014. aasta I kvartali kinnisvaraturu ülevaade);

2) on maakohus jätnud analüüsimata apellandi väited selle kohta, et vastustaja ja tema esindajad

ei võtnud tarvitusele kõiki vajalikke meetmeid selleks, et tagada OÜ Holaservis (pankrotis) vara

realiseerimist tegeliku turuväärtusega. Vara realiseerimine selle turuväärtusega rahuldaks

vastustaja väidetava nõude;

3) on maakohus jätnud vastamata apellandi väidetele vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumise kohta. Vastustaja ei ole tõendanud, et ta tegi laenu andmisel põhivõlgnikule

nõuetekohase riskianalüüsi ning oli veendunud tema võimes lepingut täita. Apellant viitab

Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-136-12;

4) ei ole nõue kontrollitav. Vastustaja poolt esitatud dokumentidest ei selgu, mis ulatuses toimus

laenu tagastamine ning võlgnevuse ja viivise tasumine. Vastustaja arvutusest ei selgu, milliste

summade alusel arvutati viiviseid. OÜ Holaservis (pankrotis) konto ning laenukonto

väljavõttest nähtub, et 17. novembri 2011 seisuga oli laenujääk 37 870,99 eurot ning

1. detsembri 2011 seisuga 0 eurot. Hagiavaldusele lisatud nõuete arvestus (lisa 20) ei ole

allkirjastatud, see hõlmab perioodi 17. august 2010 – 30. august 2012, samuti esineb vastuolu

lisaga 17;

5) ei ole vastustaja võlgnevuse sissenõudmiseks varem meetmeid kasutanud, mille tulemusena

on oluliselt vähenenud OÜ Holaservis (pankrotis) vara. On arusaamatu, miks ei ole vastustaja

varem pöördunud kohtusse võlgnevuse sissenõudmiseks põhivõlgnikult või apellandilt.

5. Danske Bank A/S Eesti filiaal vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle

rahuldamata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) on maakohus õigesti jätnud tähelepanuta Uus Maa Kinnisvarabüroo 2014. aasta I kvartali

kinnisvaraturu ülevaate. Apellant ei ole selgelt välja toonud, kuidas antud uuring tõendab

vastuväidet, et vastustaja põhjustas kinnistute müümise alla turuhinna. Kohus on õigesti

leidnud, et kinnistute müümine madalama hinnaga kui Pindi Kinnisvara OÜ poolt tuvastatud

turuhind oli tingitud kõrgemat hinda pakkuvate huviliste puudumisest;

2) on maakohus põhjendanud, miks on tõendamata apellandi etteheide, et vastustaja põhjustas

kinnistute müümise alla turuhinna. Apellant ei ole selgitanud, mida oleks vastustaja saanud ära

teha selleks, et muuta faktilist turuolukorda, kus kinnistute ostmise vastu tundis huvi üks isik;

3) on maakohus põhjendanud, miks vastustaja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet

rikkunud. Antud juhul nimetatud põhimõte ei kohaldu, sest apellant andis käenduse

majandustegevuses. Isegi kui nimetatud põhimõte kohalduks, ei ole vastustaja seda rikkunud;

4) on vastustaja nõue selge. Hagiavalduse lisast nr 17 ei tulene, et 1. detsembri 2012 seisuga oli

laenujääk 0 euro, see on üksnes laenusumma allkonto väljavõte, mida tuleb vaadelda koosmõjus

lisaga 18 (põhiosa võlgnevuse allkonto väljavõttega). Apellant ei ole põhistanud, mis annab

alust kahelda selles, et maakohus on võlgnevuse suuruse õigesti tuvastanud. Apellant ei

esitanud maakohtus mingit alternatiivset võlgnevuse arvestust või tõendeid, mis oleks

kinnitanud, et vastustaja poolt väidetud võlgnevus mingis osas puudub;

5) ei ole vastustaja enda tegevuse või tegevusetusega apellanti kahjustanud. Apellandi

vastavasisulised etteheited ei ole õiguslikult põhjendatud ning jäävad vastustajale mõneti

ebaselgeks, samuti põhinevad need uutel faktiväidetel (vastustaja on põhivõlgniku vastu nõuete

esitamisega viivitanud ja tekitanud apellandile kahju). Apellandile tekkinud väidetav kahju on

tõendamata. Apellant ei esitanud maakohtus mingeid erandlikke asjaolusid, millest tulevalt

oleks vastustaja pidanud põhivõlgniku vastu kohtusse pöörduma pärast lepingu ülesütlemist või

mõistliku aja jooksul. Võlausaldajal ei saa olla kohustust esitada põhivõlgniku vastu hagi

võimalikult varakult, et kaitsta käendajat.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsus

muutmata. Maakohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks

puudub alus. Nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega ei korda ringkonnakohus TsMS § 654

lg 6 alusel neid kõiki oma otsuses.

7. Asjas ei ole vaidlust selles, et kostja käendas hageja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud

laenulepingust tulenevaid põhivõlgniku kohustusi hageja ees. Kostja oli ka OÜ Holaservis

juhatuse liikmeks. Põhivõlgniku laenu hageja ees tagas ka hüpoteek, mis oli seatud

põhivõlgnikule kuulunud kinnistustele Landmani ja Anneli. OÜ Holaservis pankrot kuulutati

välja 20. augustil 2012 ja pankrotimenetluse käigus müüs pankrotihaldur põhivõlgnikule

kuulunud kinnistud. Pankrotimenetluses rahuldati hageja nõue 17 425 euro ulatuses.

Käendaja vastutuse maksimumsummaks on 77 205, 27 eurot.

Hageja väitel on OÜ Holaservis (pankrotis) kohustus täitmata 93 774, 65 euro ulatuses.

8. Maakohus on põhjendatult hagi käendaja vastu rahuldanud. VÕS § 142 lg 1 kohaselt

kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgniku) võlausaldaja ees

vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kostja on vastava käenduslepingu hagejaga

sõlminud ning ei ole asjas tõendanud, et kohustus, mille täitmise eest ta peab vastutama, on

lõppenud.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

Põhjendamatud on kaebuse väited selles, et maakohus pidi hindama apellandi väiteid

laenulepingu tagatiseks olnud kinnistute tegeliku turuhinna kohta ja hageja tegevuse osas

OÜ Holaservis pankrotivara realiseerimisel. Asja materjalidest nähtub, et kinnistud, mille

müügihinna osas

on pooled menetluses

vaielnud, on müüdud

OÜ Holaservis

pankrotimenetluses. Pankrotimenetluses müüb vara pankrotihaldur (PankrS § 55 lg 3 p 1, § 135

lg 1). Pankrotivara müük toimub enampakkumisel täitemenetluse seadustikus sätestatud korras

ja vara alghinna määrab haldur, kooskõlastades selle pankrotitoimkonnaga (PankrS § 136 lg 1

ja 2). Pandiga koormatud kinnisasja peab haldur müüma nelja kuu jooksul arvates ajast, millal

haldur võis alustada pankrotivara müüki, arvestades PankrS §-des 133 ja 134 sätestatut (PankrS

§ 140). Seega vastutab pankrotivara müügi, sh müügihinna määramise osas, eelkõige

pankrotihaldur, vara müügi alghinna peab haldur kooskõlastama pankrotitoimkonnaga. Haldur,

kes on oma kohustuse rikkumisega tekitanud kahju, peab selle hüvitama (PankrS § 63 lg 1).

Pankrotivara müümise eest ei vastuta võlausaldaja, nagu leiab kaebaja. Isegi kui võlausaldaja

esindaja valitakse pankrotitoimkonna liikmeks, ei too see kaasa võlausaldaja vastutust

pankrotitoimkonna liikmeks valitud esindaja kohustuste täitmise eest. Pankrotitoimkonna

liikmed vastutavad solidaarselt oma kohustuste rikkumisega süüliselt tekitatud kahju eest

(PankrS § 75). Ringkonnakohus rõhutab, et seetõttu ei oma käendaja vastutuse hindamisel

tähendust asjaolu, kas laenu tagatiseks olnud kinnistud müüdi pankrotimenetluses halduri poolt

nn tegeliku turuhinnaga.

9. Kaebaja heidab maakohtule ette ka vastamata jätmist kostja väidetele vastutustundliku

laenamise põhimõtte rikkumise kohta. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. Maakohus on

kostja sellele väitele vastanud otsuse lk-del 10-11.

Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12 selgitanud, et professionaalsel krediidiandjal on VÕS

§ 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja n-ö

krediidivõimekuse analüüs. Krediidiasutustele on krediidi andmisel vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimise kohustus sõnaselgelt sätestatud alates 1. jaanuarist 2007 kehtivas

krediidiasutuste seaduse § 83 lg 3 redaktsioonis ning see on põhimõtteliselt järeldatav sama

sätte varem kehtinud redaktsioonist. Maakohus jõudis järeldusele, et hageja ei ole rikkunud

põhivõlgniku krediidivõime analüüsi läbiviimise kohustust.

Ringkonnakohus märgib, et asjaolu, kas hageja laenuandjana hindas laenu- ja käenduslepingu

sõlmimisel põhivõlgniku krediidivõimekust, ei oma tähtsust tehingu kehtivuse kontrollimisel.

Käenduslepingu osas on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise vastuväide ka

välistatud. Vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldub võlgniku ja võlausaldaja vahelises

võlasuhtes, mitte aga käenduslepingule.

Kaebaja poolt viidatud lahendis nr 3-2-1-136-12 on Riigikohus selgitanud, et vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumise korral võib krediidisaaja mh

nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Sellist krediiti

käendanud käendaja võib VÕS § 149 lg 3 järgi tasaarvestuse korral selles ulatuses (tekitatud

kahju ulatuses) täitmisest keelduda. Vastavat nõuet ja vastuväidet (vastutustundetu laenamise

põhimõtte rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõue ja nõude tasaarvestusavaldus) ei ole

põhivõlgnik asja materjalide kohaselt esitanud ning põhivõlgnikule kuuluvaid kujundusõigusi

käendaja kasutada ei saa.

Viidatud lahendis on Riigikohus pidanud võimalikuks ka käendajal omaenese kahju hüvitamise

nõude olemasolu võlausaldaja vastu, mis nõude saab käendaja võlausaldaja nõudega

tasaarvestada. Käendaja ei ole sellist kahjunõuet ja vastavat tasaarvestusavaldust kohtule

esitanud. Maakohtu menetluses (III kd lk 104) on kostja küll avaldanud, et seoses hagejapoolse

teatamiskohustuse rikkumisega võib kostjal eeldatavasti tulevikus tekkida kahju summas

77205,27 eurot. Maakohus tuvastas otsuses kostja vastuväite, et hageja ei ole teda teavitanud

laenulepingu ülesütlemisest, põhjendamatuse. Kuna kostja oli põhivõlgniku juhatuse liige, siis

tuleb eeldada, et kostja omas teavet põhivõlgniku kohustuste täitmise kohta. Kostja ei ole

maakohtu vastavaid seisukohti vaidlustanud. Seetõttu saab ringkonnakohus asuda seisukohale,

et kostjal käendajana puudub kahjunõue hageja vastu, mida ta saab tasaarvestada hageja

nõudega ning toimiku materjalidest ei nähtu vastava tasaarvestusavalduse esitamist hagejale.

10. Apellant on seisukohal, et hageja ei ole võtnud kasutusele kõiki meetmeid oma nõude

rahuldamiseks, mistõttu on vähenenud põhivõlgniku vara, mh on hageja hilinenud

pankrotiavalduse esitamisega OÜ Holaservis vastu. Ringkonnakohus vastava etteheitega ei

nõustu. Asja materjalide kohaselt ütles hageja laenulepingu üles alates 24. oktoobrist 2011.

Avalduse täitemenetluse algatamiseks põhivõlgniku suhtes esitas hageja 12. aprillil 2012 (I kd

lk 34). OÜ Holaservis pankrot on välja kuulutatud 30. augustil 2012. Seega on põhivõlgniku

pankrot välja kuulutatud vähem kui aasta jooksul pärast laenulepingu ülesütlemist ja kogu

kohustuse sissenõutavaks muutumist. Kaebusest ei nähtu, milliseid vahendeid pidi hageja veel

kasutusele võtma kohustuse sissenõudmiseks ja kuidas on väidetav hageja poolne viivitus

mõjutanud OÜ Holaservis pankrotivara suurust.

Maakohtu menetluses on kostja avaldanud, et OÜ Holaservis põhivara sattus 2010. aastal

OÜ Softwood ebaseaduslikku valdusesse, seoses sellega oli alustatud kriminaalmenetlust ja

esitatud oli tsiviilhagi (I kd lk 67). Kostja poolt avaldatust saab teha järelduse, et põhivõlgniku

varaline olukord halvenes juba enne laenulepingu ülesütlemist, mistõttu ei oleks ka

pankrotiavalduse varasem esitamine pruukinud aidata kaasa hageja nõude rahuldamisele

põhivõlgniku vara arvelt. Pankrotimenetluses otsustab hagide esitamise kolmandate isikute

vastu haldur ja hagejale pankrotivõlausaldajana ei ole põhivõlgniku pankrotimenetluses

etteheidetav nõude esitamata jätmine põhivõlgniku nimel. Oluline on rõhutada, et

põhivõlgniku juhatuse liikmeks oli pankroti väljakuulutamise ajal kostja, kes pidi hea seisma

põhivõlgniku vara säilitamise ja võlausaldajate huvide kaitsmise eest, samuti oli kostjal

pankrotistunud põhivõlgniku juhatuse liikmena kõik pankrotivõlgniku õigused, sh õigus esitada

kaebust OÜ Holaservis (pankrotis) pankrotihalduri tegevuse (ja ka tegevusetuse) peale.

VÕS § 145 lg 5 asjaolusid, mis annaksid aluse käendaja vastutuse vähendamiseks, asjas ei

esine.

11. Apellant peab nõuet ebaselgeks, seda nii põhivõlgnevuse kui ka viiviste arvestamise osas.

Apellant leiab, et hagiavalduse lisad nr 17 ja 20, milles on esitatud nõude arvestus, on

vastuolulised. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. Kaebusest ei nähtu, milles seisneb

maakohtu eksimus hageja nõude suuruse kontrollimisel.

Lisa nr 20 (I kd lk 46) sisaldab laenulepingu võlgnevuse arvestust seisuga 30. august 2012

(põhivõlgniku pankroti väljakuulutamise seisuga), sh põhiosa 52 788,15 eurot, intress

2331,76 eurot ja viivis 58411,50 eurot. Näidatud on ka viivise arvestus. Kaebaja ei ole arvestuse

aritmeetilist õigsust vaidlustanud, ega avaldanud laekumisi, mida viidatud võlaarvestus ei

kajasta.

Lisa 17 sisaldab laenusumma allkonto väljavõtet (I kd lk 22-24), millest nähtub, et ka pärast

17. augustit 2008 on graafikujärgset kuumakset tasutud ning põhivõla jääk seisuga

17. november 2011 oli 37 870,91 eurot. Samal kuupäeval on toimunud laenu vähendamine

summas 38 819, 01 eurot. Vastuses apellatsioonkaebusele on hageja selgitanud, et maakohus

tuvastas õigesti, et võlgnevus 38 819 eurot on 1. detsembril 2012 hageja poolt kontolt

„laenusumma allkonto“ seoses laenulepingu ülesütlemisega üle kantud teisele põhivõlgniku

laenukontole „põhiosa võla allkonto“ (I kd lk 45). Viidatud kontoväljavõttel (põhiosa võla

allkonto) see kanne ka kajastub, moodustades võla lõppjäägi 52 788,15 eurot.

12. oktoobri 2011 ülesütlemisavalduses (I kd lk 33) on hageja avaldanud, et laenust 52 788,15

eurot on tähtaegselt tagastamata 13019, 83 eurot, milline summa kattub konto „põhiosa võla

allkonto“ andmetega sama aja seisuga (I kd lk 45). Vastuolu hagiavalduse lisade 17 ja 20 vahel

ei ole, lisa nr 17 kajastab laenu põhiosa võlga, st summasid, mis olid muutunud sissenõutavaks

ja olid tasumata ning lisa nr 20 kajastab laenusumma graafikujärgseid tasumisele kuuluvaid

makseid (sõltumata sellest, kas neid tehti või mitte). Laenulepingu ülesütlemise järgselt

1. detsembril 2011 kandis hageja lepingu ülesütlemise ajaks tasumisele mittekuulunud

laenujäägi sissenõutavaks muutnud võlana allkontole „põhiosa võla allkonto“, mis kajastab

õigesti põhiosa võla lõppjääki 52 788,15 eurot.

12. Apellant on avaldanud, et talle ei ole arusaadav, millise kohustuse katteks on arvestatud

pankrotimenetluses laekunud rahasumma. Laenulepingu üldtingimuste (I kd lk 15) p 6.8

kohaselt on kõigi lepingu alusel tasumisele kuuluvate maksete tasumise järjekord selline, et

kõigepealt loetakse täidetuks kulutused, mis hageja on laenusaaja eest kandnud seoses

tagatisvara kindlustamisega või tagatislepingu sõlmimise/registreerimisega, seejärel viivis,

leppetrahv, laenu ennetähtaegse tagastamise tasu ja kõige viimasena tähtajaks tasumata

laenusumma. Kokkulepitud järjekord on kooskõlas VÕS § 88 lg-s 8 sätestatuga. Seega tuleb

hagejale põhivõlgniku pankrotimenetluses tasutud 17 425 eurot lugeda tasutuks viivise katteks,

misjärel on hagejal laenulepingu järgselt nõue 93 774,65 eurot, millest kostja vastutab

käendajana maksimaalselt 77 205,27 euro ulatuses.

13. Apellant ei ole vaidlustanud temalt maakohtus hageja kasuks välja mõistetud menetluskulu

6730,28 eurot suurust.

Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb kõik menetluskulud ringkonnakohtus TsMS

§ 171 lg 1 alusel jätta apellandi kanda.

Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud ringkonnakohtus kulud

õigusabile 7, 3 h eest 1121,28 eurot. TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistab kohus lepingulise

esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohus peab põhjendatud ja

vajalikuks kuluks ringkonnakohtu menetluses kulutust õigusabile 6 h ulatuses ja rahalises

suuruses 921,6 (koos käibemaksuga) eurot, mis tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks.

Nimetatud ajakulu hõlmab nii apellatsioonkaebuse koostamise kulu kui ka aega kliendi

teavitamisele, menetluse seisu uurimisele, ringkonnakohtu määrustega tutvumisele, vastuse

allkirjastamisele. Riigikohus on selgitanud, et menetluskulude nimekirja koostamise ajakulu ei

ole põhjendatud kaotanud poolelt välja mõista. Menetluskulude avalduse ja nimekirja

koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja need saab kohtule esitada ka menetlusosaline

ise ilma lepingulise esindajata, mistõttu ei ole tegemist põhjendatud ja vajalike kuludega

TsMS § 175 lg 1 mõttes (Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-14 p 12, määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-4-15 p 13).

Hageja on avaldanud, et ta ei saa tekkinud kulult käibemaksu tagasi arvestada, mistõttu tuleb

kulu kostjalt välja mõista koos käibemaksuga.

Apellant sai menetlusabi apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumiseks summas 1200 eurot. Kuna

kaebus jääb rahuldamata, kuulub kostjalt TsMS § 190 lg 5 alusel riigilõiv riigituludesse

väljamõistmisele. Kostjale on antud riigi õigusabi hüvitamiskohustuseta (II kd lk 36), mistõttu

jäävad kostja õigusabi kulud riigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Viivi Tomson

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

/allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks