3-15-3176/11 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

17. mai 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-15-3176

Haldusasi

P.D.i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 01.07.2015

pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumise

otsuse nr 15.3-3/400-1 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja: P.D.

Kaebaja esindaja: Jelena Karzetskaja

Vastustaja: Politsei- ja Piirivalveamet

Vastustaja esindaja: Jelena Pribõslavskaja

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta P.D.i kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 16. juuni 2016.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse

esitajale

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui

apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 17.10.2014 esitas P.D. pikaajalise elaniku elamisloa taotluse (edaspidi ka taotlus) VMS §

230 alusel. Taotlus registreeriti ja võeti menetlusse numbriga 1030186986. Taotluse juurde

esitas P.D. avalduse, milles palus lugeda põhjendatuks Eestist eemalviibimised alates

12.01.2013 kuni 23.02.2013, 04.04.2013 kuni 07.05.2013 ja 19.05.2013 kuni 12.06.2013.

12.01.2015 esitas P.D. avalduse, mille kohaselt palus ta lugeda Eestist eemal viibimise

põhjendatuks perioodidel 01.11.2012 kuni 01.12.2012, 12.01.2013 kuni 23.02.2013,

04.04.2013 kuni 07.05.2013 ja 19.05.2013 kuni 12.06.2013.

Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) teavitas Jelena Karžetskajat, kui P.D.i lepingulist esindajat,

pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumise aluseks olevatest asjaoludest 19.05.2015

kirjaga nr 15.3-1376-2.

15.06.2015 esitas P.D. postiga arvamuse ja vastuväited, millele kirjutasid peale P.D.i alla ka S.

G. ja ZAO Audit i Konsultirovanie peadirektor N.F.P.

PPA hindas kõiki asjaolusid veelkord kogumis ning PPA 01.07.2015 otsusega nr 15.3-3/400-1

keelduti P.D.ile pikaajalise elaniku elamisloa andmisest VMS § 237 lg 2 punkti 3 ja § 237 lg 1

punkti 2 alusel (tl 6-10 pöördel).

2. 18.09.2015 registreeriti PPA-s vaide esitaja volitatud esindaja poolt esitatud vaie nr 15.3-

10/4830-1. PPA 30.10.2015 kirjaga nr 15.3-10/4830-5 teatas PPA, et ta ennistab vaide esitamise

tähtaja ning seoses vajadusega hinnata vaide esitaja poolt toodud väiteid, pikendas PPA vaide

läbivaatamise tähtaega kuni 30.11.2015.

31.11.2015 otsustas PPA jätta vaide rahuldamata haldusmenetluse seaduse § 85 punkti 4 alusel

(tl 11-15 pöördel).

3. 21.12.2015 esitas P.D. Tallinna Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti

01.07.2015 otsuse nr 15.3-3/400-1 tühistamiseks. Kohus võttis kaebuse oma 22.12.2015

määrusega menetlusse. 26.02.2016 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku

menetluse.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. Kaebuse esitaja palub tühistada PPA 01.07.2015 pikaajalise elaniku elamisloa andmisest

keeldumise otsuse nr 15.3-3/400-1 alljärgnevatel põhjustel.

4.1. Kaebaja märgib, et PPA keeldus talle pikaajalise elaniku elamisloa andmisest põhjusel, et

kaebaja puhul ei ole kõik pikaajalise elamisloa andmise tingimused täidetud. Kaebaja ei ole nõus

PPA seisukohaga ning leiab, et tema poolt on kõik pikaajalise elaniku elamisloa andmise

tingimused täidetud.

Kaebaja viitab välismaalaste seaduse (VMS) § 232 lg 1, § 233 lg 3 ja märgib, et vastavalt VMS

seletuskirjale nimetatud VMS § 233 lg 3 sätted on vajalikud, et võimaldada Eesti elanikkonna

hulka kuuluvatel välismaalastel viibida ajutiselt välisriigis eelkõige seoses ajutise iseloomuga

põhjustel nagu õppimine ja töötamine, ilma et nad kaotaksid võimaluse Eestis elamiseks.

Samuti on pikaajalise elaniku elamisloa omamine Eesti kodakondsuse saamise üheks

tingimuseks, mistõttu ei saa pidada eesmärgipäraseks liigsete piirangute kehtestamist elamisloa

saamiseks või säilitamiseks eeldatavalt eelkõige nooremapoolsetele isikutele, kes vastavad

muus osas Eesti kodakondsuse saamise tingimustele, kuid soovivad viibida ajutiselt välisriigis.

Järelikult, kui välismaalane taotleb pikaajalise elaniku elamisloa andmist ning üksnes tema

Eestist eemal viibimine taotluse esitamisele eelnenud viimase viie aasta jooksul on kestnud

kauem kui kuus kuud järjest ja kokku kümme kuud viimase viie aasta jooksul (ehk mitte üle

310 päeva), võib ta paluda PPA lugeda tema eemalviibimise tagantjärele põhjendatuks.

VMS § 253 kohaselt võib Politsei- ja Piirivalveamet välismaalase Eestist eemalviibimise

registreerida, kui välismaalane kavatseb viibida ajutiselt välisriigis järgmisel eesmärgil: 1)

õppimine; 2) töötamine; 3) välisriigi relvajõududes ajateenistuses viibimine või 4) muu ajutise

iseloomuga põhjus, mis eeldab välismaalase Eestist eemalviibimist.

Võttes arvesse, et VMS § 253 annab asjaolude loetelu, mis loetakse põhjendustena Eestist

eemalviibimiseks (see on õppimine, töötamine, välisriigi relvajõududes ajateenistuses

viibimine või muu ajutise iseloomuga põhjus, mis eeldab välismaalase Eestist eemalviibimist),

väidab kaebaja, et tema registreerimata jäänud eemalviibimised on võimalik lugeda

põhjendatuks.

VMS § 233 lg 3 tugineb Euroopa Ühenduse nõukogu 25.11.2003 direktiivi 2003/109/EÜ

(pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta) art 4 lg-le 3, mille kohaselt

võivad liikmesriigid aktsepteerida ka rohkem kui kuus järjestikust kuud või viimase viie aasta

jooksul rohkem kui kümme kuud kestnud äraolekut liikmesriigis pidevalt elatud aja hulka

„konkreetsetel ja erakorralistel ajutistel asjaoludel ning kooskõlas siseriikliku õigusega“.

Kõnealuse direktiivi põhjenduse 10 kohaselt tuleks ette näha eeskirjade kogum, mis reguleerib

pikaajalise elaniku staatuse taotluse läbivaatamise korda. See kord peaks olema tõhus ja juhitav,

võttes arvesse liikmesriikide haldusasutuste tavalist töökoormust, ning samuti läbipaistev ja

õiglane, et asjaomastel isikutel oleks vajalik õiguskindlus. See kord ei tohiks kujuneda

vahendiks, millega takistada elamise õiguse kasutamist.

Põhiseaduse (PS) §-st 10 tuleneb õiguskindluse põhimõte. Kõige üldisemalt peab see printsiip

looma kindluse kehtiva õigusliku olukorra suhtes. Õiguskindlus tähendab nii selgust kehtivate

õigusnormide sisu osas (õigusselguse põhimõte) kui ka kindlust kehtestatud normide

püsimajäämise suhtes (õiguspärase ootuse põhimõte). Õigusselguse põhimõtte kohaselt peab

isikul olema võimalik piisava selgusega ette näha, missuguse õigusliku tagajärje üks või teine

tegevus kaasa toob (Riigikohtu 20.03.2006 otsus asjas 3-4-1-33-05).

Kaebaja on seisukohal, et võttes arvesse PS § 10, peab viidatud direktiivi artikkel 4 ja preambuli

põhjendust 10 tõlgendama nii, et riik on kohustatud kehtestama korra, mis reguleerib kogu

pikaajalise elaniku staatuse taotluse läbivaatamise menetlust, s.h. taotluse eemalviibimise

põhjendatuks lugemiseks läbivaatamist. VMS-ga sätestatud ja pikaajalise elaniku staatuse

taotluse läbivaatamisega seotud kord peab olema piisava selgusega selleks, et isikul oleks

võimalus ette näha, missuguse õigusliku tagajärje üks või teine tegevus kaasa toob, missugused

dokumendid või selgitused peab ta esitama koos vastava taotlusega lugeda eemalviibimine

tagantjärele põhjendatuks ja millisest VMS sättest lähtudes võtab PPA otsuse vastu.

VMS-s puudub otsene vastus, kuidas kasutada VMS §-ga 233 lg 3 ettenähtud võimalust. VMS

§-d 233 lg 3 ja 256 kasutavad erinevaid mõisteid. Kui VMS § 233 lg 3 räägib võimalusest

lugeda eemalviibimist tagantjärele põhjendatuks, siis VMS § 256 annab PPA-le õigus lugeda

välismaalase Eestist eemalviibitud aeg püsivalt Eestis elatud aja hulka.

VMS jaos 3 „Eestist eemalviibimine“ (§§ 253-258) ei kasutata üldse mõistet „eemalviibimise

tagantjärele põhjendatuks lugemine“.

VMS jagu 3 „Eestis eemalviibimine“ näeb ette keelu registreerida eemalviibimine

tagasiulatuvalt (VMS § 252 lg 2 - eemalviibimist on võimalik registreerida vaid edasiulatuvalt).

VMS § 258 alusel kehtestatud siseministri 19.07.2010 määrus nr 31 „Eestist eemalviibimise

registreerimise kord“ ei puuduta üldse võimalust esitada taotlus lugeda eemalviibimine

tagantjärele põhjendatuks (VMS § 233 lg 3) ega lugeda välismaalase Eestist eemalviibitud aeg

püsivalt Eestis elatud aja hulka (VMS § 256).

Kaebaja arvab, et Eesti riik viis Direktiivi ellu osaliselt. Direktiivi elluviimiseks vastuvõetud

VMS sätted ei ole täielikult kooskõlas direktiivi eesmärgiga. Juhul, kui seadusandja pole

kehtestanud tõhusat ja lünkadeta põhiõiguste kaitse mehhanismi, peab kohtuvõim tulenevalt

põhiseaduse §-st 14 tagama põhiõiguste kaitse.

Kaebaja leiab, et PPA kohaldas valesti VMS sätteid. Lähtudes VMS § 233 lg-st 3 saab PPA

lugeda tagantjärele eemalviibimised 02.04.-20.04.2011, 04.04.-07.05.2013, 19.05.-12.06.2013,

01.11.-01.12.2012 põhjendatuks.

PPA kirjutab oma otsuses, et Vaide esitaja Eestist eemalviibimised ei ole järgmistel perioodidel

registreeritud ja PPA ei loe neid ka tagantjärele põhjendatuks: 17.10.2009 - 04.11.2011,

02.11.2012 - 16.07.2013, 10.01.2014 - 11.03.2014 ning 01.10.2014 - 16.10.2014. Erandina on

PPA lugenud lisaks registreeritud eemalviibimistele põhjendatuks vaide esitaja eemalviibimise

Eestist ajavahemikul 12.01.- 23.02.2013.

Kaebaja leiab, et PPA otsuses mainitud eemalviibimised pole korrektsed. Näiteks,

ajavahemikus 10.01.2014 – 13.03.2014 või 01.07.14-20.07.2014 viibis kaebaja püsivalt Eestis.

Seega ei saa PPA lugeda seda aega eemalviibimiseks.

Kaebaja leiab, et tegemist on niisuguse olulise menetlusveaga, mis võis oluliselt mõjutada

otsustuse sisu. Seetõttu otsus kuulub tühistamisele.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Vastustaja kaebusega ei nõustu ning palub jätta kaebus rahuldamata.

5.1. Vastustaja leiab, et P.D.ile pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumise otsus on

õiguspärane, proportsionaalne ning põhjendatud. PPA on kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa

taotluse menetlemisel lähtunud seadusest tulenevatest nõuetest ning ei ole vääralt kohaldanud

VMS norme. PPA on vaidlustatud haldusakti andmisel piisava põhjalikkusega, ratsionaalselt ja

kooskõlas seadusega kaalunud kõiki huve ning langetanud õiguspärase otsuse.

5.2. PPA ei nõustu kaebuses toodud väidetega ning leiab järgmist. PPA tähtajalise elamisloa

pikendamisest keeldumise otsus on põhjendatud ning kaalutlusvigadeta, haldusorgan on

selgitanud piisava põhjalikkusega välja asja otsustamise seisukohast olulised asjaolud ning

andnud neile põhjendatud ja õiglase hinnangu.

Vastustaja viitab VMS § 237 lg 2 p 2, p 3, § 232 lg 1 p 1,§ 233 lg 1 lg 3, § 252 lg 1, § 256, §

257 ja märgib järgmist.

VMS § 237 lg 2 p 3 puhul on tegemist imperatiivse sättega. See tähendab, et seadusandja on

haldusorgani jaoks kehtestanud ühe lubatava tegutsemisjuhise, mis ei võimalda võtta otsuse

tegemisel arvesse muid asjaolusid kui välismaalase vastavus VMS-s sätestatud pikaajalise

elaniku elamisloa andmise tingimustele.

Pikaajalise elaniku elamisloa taotluse menetlemisel ilmnes, et kaebaja puhul ei ole täidetud

VMS § 232 lg 1 p-s 1 sätestatud pikaajalise elaniku elamisloa andmise tingimus. Seaduse

kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa anda välismaalasele, kes on elanud Eestis elamisloa

alusel püsivalt vähemalt viis aastat vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse

esitamist. VMS § 233 lg 3 kohaldamise eelduseks on registreeritud või tagantjärele

põhjendatuks loetud eemalviibimine.

VMS § 257 kohaselt peab välismaalane Eestist eemalviibimise registreerimisel või taotluse

esitamisel eemalviibimise põhjendatuks lugemiseks tõendama eemalviibimise põhjust ja

asjaolusid. VMS § 257 sätestab imperatiivselt, et registreerimata eemalviibimise põhjendatuks

lugemiseks peab välismaalane esitama taotluse ning tõendama eemalviibimise asjaolusid ja

mõjuvate põhjuste esinemist.

Vastustaja rõhutab, et VMS § 256 alusel saab PPA lugeda registreerimata eemalviibimise

püsivalt Eestis elatud aja hulka üksnes siis, kui samaaegselt on täidetud tingimused, et

välismaalasel ei olnud mõjuval põhjusel võimalik oma eemalviibimist eelnevalt registreerida

ning eemalviibimine on VMS §-de 253 ja 253 tähenduses ka sisuliselt põhjendatud. VMS §-st

257 tulenevalt peab vastavate asjaolude ja põhjuste esinemist seejuures tõendama taotleja ise.

Üksikasjalikumalt on eemalviibimise registreerimise ja tagantjärele arvestamise taotlemist

reguleeritud siseministri 19.07.2010 määruses nr 31 „Eestist eemalviibimise registreerimise

kord“.

5.3. Eeltoodud regulatsioon tugineb Euroopa Ühenduse Nõukogu 25.11.2003 direktiivi

2003/109/EÜ (pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta) art 4 lg-le 3,

mille kohaselt võivad liikmesriigid aktsepteerida ka rohkem kui kuus järjestikust kuud või

viimase viie aasta jooksul rohkem kui kümme kuud kestnud äraolekut liikmesriigis pidevalt

elatud aja hulka, kuid seda üksnes „konkreetsetel ja erakorralistel ajutistel asjaoludel ning

kooskõlas siseriikliku õigusega“.

PPA peab vajalikuks märkida, et direktiivi art 4 lg 3 ei ole otsekohalduv ning ei pane

liikmesriigile kohustusi. Samale järeldusele jõudis ka Tallinna Ringkonnakohus oma

20.11.2007 otsuses nr 3-06-2510. Direktiiv on Eestis üle võetud VMS-ga.

Taotluse läbivaatamisel ilmnes, et P.D. on perioodil 18.10.2009 kuni 17.10.2014 (s.t. viimase

viie aasta jooksul vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist) viibinud Eestist

eemal kokku üle kümne kuu ning tema eelnevalt registreerimata eemalviibimisi ei saanud

haldusorgan lugeda püsivalt Eestis elatud aja hulka, mistõttu ei vasta kaebaja pikaajalise elaniku

elamisloa andmise tingimustele. PPA on pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumise

otsuses nr 15.3-3/400-1 ning ka 30.11.2015 vaideotsuses nr 15.3-10/6291-1 piisavalt

põhjendanud, miks ei saanud eelnevalt registreerimata eemalviibimisi lugeda püsivalt Eestis

elatud aja hulka ning vastustaja ei pea vajalikuks seda kõike üle korrata.

Eeltoodust tulenevalt esineb imperatiivne alus keelduda P.D.ile pikaajalise elaniku elamisloa

andmisest.

Kaebaja leiab, et PPA otsuses mainitud eemalviibimised pole korrektsed, mistõttu on tegemist

olulise menetlusveaga ning otsus kuulub seega tühistamisele. Vastustaja märgib, et kaebaja ei

ole PPA otsuses mainitud eemalviibimiste ebakorrektsust tõendanud. Lisaks märgib vastustaja,

et tulenevalt HMS §-st 58 ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et

haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui

eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist.

VMS § 237 lg 1 p 2 kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keelduda, kui

välismaalane on esitanud valeandmeid menetluses tähtsust omavate asjaolude kohta või

kasutanud pettust pikaajalise elaniku elamisloa taotlemisel.

Taotluse läbivaatamisel ilmnes, et P.D. on esitanud valeandmeid menetluses tähtsust omavate

asjaolude kohta, seega esineb täiendav alus P.D.ile pikaajalise elaniku elamisloa andmisest

keeldumiseks. Vastavad põhjendused on toodud vaidlustatud otsuse p-s 16 ja vaideotsuses (lk

4, 9-10). Nii on kaebaja püüdnud elukaaslase töövõimetuslehti siduda enda Eestist

eemalviibimiste põhjendatuks lugemisega. Kaebaja väitis, et hoolitses perioodil 19.05-

12.06.2013 oma elukaaslase eest ja palus seetõttu lugeda põhjendatuks tema Eestist

eemalviibimine, esitades selle kohta elukaaslase arstitõendi (alates 14.05-18.05.2013). Kuna

kaebaja viibis Eestis 07.05-19.05.2013, siis haiguslehe kehtivuse ajal kaebaja S. G. eest ei

hoolitsenud. Kui S. G. arstitõend lõppes 18.05.2013, viibis kaebaja Eestis alates 07.05-

19.05.2015 ja S. G. osales 29.05-31.05.2013 Moskvas konverentsil, siis ei tundu usutav, et

kaebaja perioodil 19.05-12.06.2013 S. G. eest hoolitses. PPA on selgitanud, et arvestades

arstitõendite kuupäevi ning kaebaja Eestis ja väljaspool Eestit faktilisi viibimisi, ei kinnita need

tõendid kaebaja elukaaslase abistamist ja hooldust kaebaja poolt nimetatud perioodil.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Käesolevas asjas on vaidluse esemeks Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 01.07.2015

pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumise otsus nr 15.3-3/400-1 (tl 6-10 pöördel),

millega jäeti rahuldamata P.D.i 17.10.2014 taotlus (tl 30-31) pikaajalise elaniku elamisloa

saamiseks. Vastustaja tugines keeldumisel VMS § 237 lg 2 p-le 3 ja asjaolule, et P.D.i puhul ei

ole täidetud VMS § 232 lg 1 p-s 1 sätestatud tingimus ning VMS § 237 lg 1 p 2 ehk asjaolule,

et P.D. on esitanud valeandmeid menetluses tähtsust omavate asjaolude kohta. Muu hulgas

märkis PPA otsuses, et ei saa lugeda taotleja Eestist eemalviibitud aega püsivalt Eestis elatud

aja hulka, sest taotleja ei ole toonud välja mõjuvat põhjust, mis takistas tal oma Eestist

eemalviibimist registreerida. Valeandmete esitamise osas on PPA mh seisukohal, et PPA ei

kahtle, mitte esitatud haiguslehtede ehtsuses, vaid selles, et esitatud arstitõendid ja taotleja

Eestist eemalviibimised on püütud panna üksteisest sõltuma.

7. VMS § 237 lg 2 p 3 näeb ette, et pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldutakse, kui

välismaalane ei vasta VMS-s sätestatud pikaajalise elaniku elamisloa andmise tingimustele.

VMS § 232 lg 1 p 1 kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa anda välismaalasele, kes on

elanud Eestis elamisloa alusel püsivalt vähemalt viis aastat vahetult enne pikaajalise elaniku

elamisloa taotluse esitamist. VMS § 233 lg 1 kohaselt arvatakse püsivalt Eestis elamise perioodi

hulka ka Eestist ajutine eemalviibimine, mis ei ületa kuut järjestikust kuud ja kokku kümmet

kuud viimase viie aasta jooksul vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist.

VMS § 233 lg 3 sätestab, et kui välismaalase Eestist eemalviibimine taotluse esitamisele

eelnenud viimase viie aasta jooksul on kestnud kauem kui kuus kuud järjest ja kokku kümme

kuud viimase viie aasta jooksul ning välismaalane on oma eemalviibimise eelnevalt PPA-s

registreerinud või PPA on lugenud tema eemalviibimise tagantjärele põhjendatuks, pikeneb

pikaajalise elaniku elamisloa saamiseks nõutav püsivalt Eestis elamise periood eemalviibitud

aja võrra, mis ületab VMS § 233 lg-s 1 nimetatud lubatud aega.

VMS § 252 kohaselt juhul, kui elamisluba omav välismaalane soovib Eestist eemal viibida

rohkem kui 183 päeva aasta jooksul, peab ta oma Eestist eemalviibimise eelnevalt PPA-s

registreerima. VMS §-st 254 tulenevalt on välismaalase Eestist eemalviibimise registreerimise

õiguslikuks tagajärjeks see, et tema Eestist eemalviibitud aeg loetakse püsivalt Eestis elatud aja

hulka. Välismaalase Eestist eemalviibimise registreerimise ja sellest keeldumise alused on

sätestatud VMS §-des 253 ja 2531. Muu hulgas võib PPA lugeda põhjendatuks välismaalase

Eestist eemalviibimise muul ajutise iseloomuga põhjusel, mis eeldab Eestist eemalviibimist

(VMS § 253 p 4). VMS § 256 reguleerib olukorda, kus välismaalane viibis küll Eestist eemal

rohkem kui 183 päeva aasta jooksul, kuid tal ei olnud mõjuval põhjusel võimalik oma

eemalviibimist eelnevalt PPA-s registreerida. Sellisel juhul võib PPA lugeda välismaalase

Eestist eemalviibitud aja püsivalt Eestis elatud aja hulka. VMS §-st 257 tulenevalt peab

välismaalane nii Eestist eemalviibimise registreerimisel kui ka registreerimata eemalviibimise

põhjendatuks lugemise taotlemisel tõendama oma eemalviibimise põhjust ja asjaolusid.

8. Kaebaja on leidnud tuginedes Euroopa Ühenduse Nõukogu 25.11.2003 direktiivi

2003/109/EÜ (pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta) art 4 lg-le 3

ja sama direktiivi punktile 10, et VMS ei ole sätestatud piisavalt selget regulatsiooni, mis

reguleeriks pikaajalise elaniku staatuse taotluse läbivaatamisega seotud menetlust sh

eemalviibimise põhjendatuks lugemise taotluse läbivaatamist. Kohus sellise käsitlusega ei

nõustu. Esiteks kohaldub pikaajalise elamisloa taotluse menetlemisele haldusmenetluse seadus

(VMS § 12 lg 1), seega on tegemist tavalise haldusmenetlusega, kus tuleb järgida

haldusmenetluse seaduses sätestatud nõudeid ja põhimõtteid. Teiseks märgib kohus, et kuigi

tõepoolest ei ole VMS sätestatud eraldi täpsemat regulatsiooni, kuidas täpselt toimub menetlus

juhul kui isik esitab VMS § 256 sätestatud taotluse ja millal tuleks taotlus lugeda põhjendatuks,

siis ei ole see kuidagi vastuolus kaebaja poolt viidatud direktiivis sätestatuga. Seda esmalt

seetõttu, et tegemist on tavalise taotlusega haldusmenetluse seaduse tähenduses ja seda

vaadatakse läbi nagu kohus juba eelnevalt märkis kõiki HMS sätteid ja põhimõtteid järgides.

Seega puudub igasugune vajadus kehtestada mingi eraldi kord. Mis puudutab kaebaja väidet,

et reguleeritud peaks olema ka see, millal tuleb taotlus põhjendatuks lugeda, siis kohus selgitab,

et selleks peavad olema täidetud järgmised tingimused. Nimelt välismaalase Eestist

eemalviibimist saab VMS § 233 lg 3 järgi püsivalt Eestis elamise perioodi hulka arvata vaid

tingimusel, et eemalviibimine on olnud eelnevalt VMS § 252 alusel PPA-s registreeritud või

PPA on tagantjärele lugenud registreerimata eemalviibimise VMS § 256 alusel põhjendatuks.

Tuleb rõhutada, et VMS § 256 alusel saab PPA lugeda registreerimata eemalviibimise püsivalt

Eestis elatud aja hulka üksnes siis, kui samaaegselt on täidetud tingimused, et välismaalasel ei

olnud mõjuval põhjusel võimalik oma eemalviibimist eelnevalt registreerida ning

eemalviibimine on VMS §-de 253 ja 2531 tähenduses ka sisuliselt põhjendatud. VMS §-st 257

tulenevalt peab vastavate asjaolude ja põhjuste esinemist seejuures tõendama taotleja ise.

Kohus märgib, et eeltoodud regulatsioon tugineb Euroopa Ühenduse Nõukogu 25.11.2003

direktiivi 2003/109/EÜ (pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta) art

4 lg-le 3, mille kohaselt võivad liikmesriigid aktsepteerida ka rohkem kui kuus järjestikust kuud

või viimase viie aasta jooksul rohkem kui kümme kuud kestnud äraolekut liikmesriigis pidevalt

elatud aja hulka, kuid seda üksnes „konkreetsetel ja erakorralistel ajutistel asjaoludel ning

kooskõlas siseriikliku õigusega“.

Olukorras, kus PPA tuvastab pikaajalise elaniku elamisloa taotluse menetlemise käigus, et

taotleja ei vasta VMS § 232 lg 1 p-s 1 sätestatud tingimusele, kuid VMS § 233 lg-st 3 tulenevalt

ei oleks nimetatud tingimuse täitmine välistatud pärast VMS §-s 256 sätestatud menetluse

läbiviimist, tuleks sellise võimaluse olemasolu taotlejale selgitada.

Samas käesoleval juhul on kaebaja juba ise haldusmenetluses koheselt esitanud taotluse lugeda

põhjendatuks kaebaja eemalviibimised Eestist järgmistel perioodidel: 12.01.2013-23.02.2013,

04.04.2013-07.05.2013, 19.05.2013-12.06.2013 (tõlge tl 97). PPA on seejärel P.D.ile

selgitanud, et tema puhul ei ole täidetud pikaajalise elaniku elamisloa andmise alused ja andis

oma 14.11.2014 kirjaga P.D.ile omapoolse seisukoha esitamiseks tähtaja (tl 50). Kuivõrd

kaebaja nimetatud kirjale ei vastanud, siis saatis PPA samasisulise kirja kaebajale 22.12.2014

ja pikendas taotluse menetlustähtaega kuni 16.03.2015 (tl 46-47).

12.01.2015 esitas kaebaja PPA-le avalduse, mille kohaselt palus ta lugeda Eestist

eemalviibimise põhjendatuks perioodidel 01.11.2012-01.12.2012, 12.01.2013-23.02.2013,

04.04.2013-07.05.2013 ja 19.05.2013-12.06.2013, paludes lugeda need päevad põhjendatuks

17.10.2014 esitatud arstitõenditega. Lisaks palus kaebaja lugeda põhjendatuks ka periood alates

01.11.2012-01.12.2012, kuna haiguse tõttu ei tulnud ta tagasi Eestisse mitte 01.11.2012 vaid

01.12.2012. Kaebaja selgitas, et tehniliselt ei olnud tal võimalik Eestist eemalviibimise taotlust

esitada, kuna elektronpostiga ei oleks saanud seda teha ja postiga Venemaalt Eestisse saates

oleks see aega võtnud kuni 1 kuu (tl 102-103 tõlked).

Vastuseks kaebaja esindaja telefonikõnele pikendas PPA oma elektronkirjaga kaebajale

arvamuste ja vastuväidete esitamise aega kuni 15.03.2015 ja pikendas taotluse

menetlustähtaega kuni 16.05.2015 (tl 52).

16.03.2015 on P.D. oma esindaja kaudu esitanud vastuväited PPA kirjale (tl 52 pöördel-60

pöördel) koos täiendavate tõenditega. 30.03.2015 esitas kaebaja täiendava selgituse (tl 105

tõlge). 13.04.2015 saatis kaebaja PP-le postiga uuesti dokumendid, mis aga osutusid

loetamatuteks.

PPA vaatas kaebaja taotluse läbi ja leidis, et kaebaja ei vasta pikaajalise elaniku elamisloa

andmise tingimustele ja on esitanud valeandmeid menetluses tähtsust omavate asjaolude kohta.

PPA teavitas sellest ka kaebaja lepingulist esindajat 19.05.2015 kirjaga (tl 69-70) ja andis

kaebajale võimaluse esitada omapoolne seisukoht ja vastuväited hiljemalt 15.06.2015. Kaebaja

esitas PPA-le omapoolse seisukoha ja vastuväited, mis on registreeritud PPA-s 15.06.2015 (tl

111 ja selle pöördel tõlge, vene keelne dok tl 72 ja selle pöördel).

Eeltoodust tuleneb, et kaebaja taotluse osas on läbi viidud kohane menetlus, kus kaebajale on

antud korduvalt võimalus oma seisukohti ja tõendeid esitada. Vastava menetluse läbiviimisel

ei ole rikutud HMS sätteid. Ka kaebaja ise ei ole sellisele rikkumisele viidanud. Eeltoodust

tulenevalt on kohus seisukohal, et kaebaja väited kohase menetluse puudumisele ei ole

põhjendatud. Seetõttu ei kuulu ka vaidlustatud otsus tühistamisele kaebaja poolt märgitud

põhjusel.

Lisaks toob kohus välja, et direktiivi p 10 ei tulene kohustust luua iga taotluse lahendamiseks

eraldi menetlust – vaid sellest tuleneb üldine põhimõte, et pikaajalise elaniku staatuse taotluse

läbivaatamiseks peab olema olemas taotluse läbivaatamise kord. Vastav kord on Eesti õiguses

olemas (VMS ja HMS). Asja menetluse käigus esitatud taotluste lahendamine toimub üldises

haldusmenetluse korras ja seda on käesoleval juhul järgitud. Lisaks rõhutab kohus, et direktiivi

art 4 p 3 tuleneb, et konkreetsetel ja erakorralistel ajutistel asjaoludel ning kooskõlas siseriikliku

õigusega võivad liikmesriigid aktsepteerida esimeses lõigus ettenähtust pikemaid

äraolekuaegu, mis lõikes 1 osutatud perioodi ei katkesta. Sellistel juhtudel ei arvesta

liikmesriigid lõikes 1 osutatud perioodi arvutamisel asjaomast äraolekuaega. Eesti õiguskorras

on vastav võimalus sätestatud ja selleks on Eestist eemalviibimise registreerimise kord. Samuti

on VMS § 256 sätestatud võimalus esitada taotlus lugeda välismaalase Eestist eemalviibitud

aeg püsivalt Eestis elatud aja hulka, kui välismaalane viibis Eestist eemal rohkem kui 183 päeva

aasta jooksul, kuid tal ei olnud mõjuval põhjusel võimalik oma eemalviibimist registreerida.

Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et käesoleval juhul ei ole kuidagi rikutud kaebuse

esitaja poolt märgitud õiguspärase ootuse põhimõtet. Kohus rõhutab, et tegemist on erandiga,

mille üle otsustamine toimub siseriikliku õiguse alusel.

9. Vaidlust ei ole selles, et piiriületuste andmebaasi kohaselt viibis P.D. 17.10.2014 taotluse

esitamisele eelnenud viieaastase perioodil jooksul (s.o 18.10.2009–17.10.2014) Eestist

registreerimata eemal üle 10 kuu ehk rohkem kui seadusega sätestatud lubatud piirmäär. Kuigi

pooled vaidlevad väikeses osas ka registreerimata eemalviibimise päevade arvu osas, siis

vaidlusalune periood hõlmab 10.02.2014-13.03.2014 ja 01.07.2014-20.07.2014, mis

moodustab ca 1 kuud ja 20 päeva, siis isegi kui kaebaja väited oleks sellel perioodil Eestis

viibimise kohta tõendatud (mida nad ei ole), siis oleks kaebaja ikkagi viibinud Eestist eemal üle

10 kuu. Seejuures ei nähtu vaidlustatud otsusest, et vastustaja oleks väitnud oma otsuses, et

kaebaja viibis Eestist registreerimata eemal kaebaja poolt viidatud perioodil 01.07.2014-

20.07.2014, millest tulenevalt on vastavad väited ebaõiged. Perioodi 10.02.2014-13.03.2014

osas märgib kohus, et PPA on oma otsuses leidnud, et kaebaja viibis Eestist eemal 10.01.2014-

11.03.2014. Seega on kaebaja väited vähemalt kahe päeva osas jällegi ebaõiged. Seega jäävad

tegelikult vaidluse alla üksnes ajavahemik 10.02.2014-11.03.2014 ehk 30 päeva. Kohus ei

nõustu kaebuse esitajaga selles, et siinkohal oleks tegemist niivõrd olulise menetlusveaga, mis

oleks tinginud asja otsustamise ja millest tulenevalt toob juba üksnes vastav menetlusviga kaasa

otsuse tühistamise (HMS § 58).

Arvestades, et kaebaja on samal ajal viibinud Eestist eemal ka registreeritult (vt vaidlustatud

otsuse p 1 tl 6 ja vaideotsuse p 1 teine lõik tl 11) ja registreeritud ja registreerimata

eemalviibimised on toimunud sisuliselt paralleelselt, siis ei saa eemalviibimise registreerimata

jätmist õigustada taotleja teadmatusega kehtivast korrast.

Venemaal ravil käimise ja perekonna eest hoolitsemisest tingitud Eestist eemalviibimise

ligikaudne kestus ja seega eemalviibimise registreerimise vajadus pidi kaebaja jaoks olema ka

mõistlikult ettenähtav. Kaebaja ei ole lisaks esitanud ainsatki põhjendust, et tal esinenuks

objektiivsed takistused, mis ei võimaldanud tal enda Eestist eemalviibimist nõuetekohaselt

registreerida.

Usutavaks ei saa pidada ka kaebaja poolt haldusmenetluses esitatud väidet, et osaliselt põhjustas

eemalviibimise registreerimata jätmise asjaolu, et Venemaalt liigub post aeglaselt (kaebaja

arvates umbes 1 kuu ja et elektronpostiga ei olnud kaebajal võimalik registreerimise avaldust

esitada. Kohus märgib, et kaebaja ei ole siinkohal väitnud, et post Eesti ja Vene vahel ei liiguks.

Järelikult ei saa sellele eemalviibimise registreerimata jätmise õigustamisel tugineda.

10. Nagu eespool märgitud, eeldab õigeaegselt registreerimata jäetud Eestist eemalviibitud aja

VMS § 256 alusel püsivalt Eestis elatud aja hulka lugemine vältimatult seda, et VMS § 252 lg-

s 1 sätestatud registreerimiskohustust rikkunud välismaalane tõendab, et tal esines

registreerimata jätmiseks mõjuv põhjus. Kui välismaalasel mõjuv põhjus puudus, siis tema

registreerimata eemalviibitud aega püsivalt Eestis elatud aja hulka ei arvata, olenemata sellest,

kas eemalviibimine oli sisuliselt põhjendatud või mitte. Kohus leiab, et kuivõrd PPA asus

01.07.2015 otsuses seisukohale, et P.D.i puhul mõjuv põhjus eemalviibimise registreerimata

jätmiseks puudus, siis ei olnud haldusorganil enam tarvis hakata üksikasjalikult analüüsima,

kas P.D.i esitatud andmed ja tõendid kinnitavad tema Eestist eemalviibimise sisulist vajalikkust

või mitte. Samas on PPA võtnud seisukoha ka P.D.i poolt esitatud andmete sisulise

põhjendatuse osas (lugedes seejuures erandina põhjendatuks P.D.i Eestist registreerimata

eemalviibimise perioodi 12.01.2013-23.02.2013 osas ning jättes muus osas kaebaja taotluse

rahuldamata).

Kohus peab siinkohal vajalikuks selgitada kaebajale täiendavalt, et sisuliste hinnangute

andmine, kas kaebaja eemalviibimine oli põhjendatud või mitte, on PPA pädevuses. Kohus ei

saa haldusorgani asemel välismaalase riigist eemalviibitud aega püsivalt Eestis elatud aja hulka

lugeda, vaid saab ainult kontrollida ja hinnata, kas haldusorgani poolne kaalutlusõiguse

teostamine on toimunud õiguspäraselt ning põhilisi kaalutlusreegleid järgides. Siinkohal tuleb

asuda seisukohale, et vaidlustatud haldusakti tühistamiseks ei ole alust. Vastustaja on

vaidlustatud otsuse 15. punktis piisavalt põhjendanud miks ei saanud eelnevalt registreerimata

eemalviibimisi lugeda püsivalt Eestis elatud aja hulka ning kohus ei pea vajalikuks seda kõike

lähtuvalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lõikest 2 üle korrata (seejuures

nõustub kohus nii PPA poolt vaidlustatud otsuses kui ka selle suhtes 30.11.2015 tehtud

vaideotsuses nr 15.3-10/6291-1 (tl 11-15 pöördel) avaldud seisukohtadega).

Kuna P.D.i Eestist eemalviibitud aega, mis ületas 10 kuud (millises osas poolte vahel vaidlus

puudub), ei saanud arvestada tema püsivalt Eestis elatud aja hulka, siis ei vastanud kaebaja

VMS § 232 lg 1 p 1 tingimusele ja PPA keeldus VMS § 37 lg 2 p 3 alusel põhjendatult tema

17.10.2014 taotluse rahuldamisest.

11. Teise alusena on vaidlustatud otsuses toodud keelumise aluseks VMS § 237 lg 1 p 2, mis

sätestab, et pikaajalise elaniku elamisloa andmisest võib keelduda, kui välismaalane on esitanud

valeandmeid menetluses tähtsust omavate asjaolude kohta või kasutanud pettust pikaajalise

elaniku elamisloa taotlemisel. Otsuse kohaselt on P.D. esitanud valeandmeid menetluses

tähtsust omavate asjaolude kohta ehk püüdnud siduda esitatud arstitõendid ja taotleja Eestist

eemalviibimised.

Kaebuse esitaja ei ole kaebuses avaldanud ühtegi seisukohta, miks ei ole vastustaja poolt

märgitu kaebaja arvates tõene ega esitanud ühtegi tõendit, mis lükkaks ümber vastustaja poolt

vaidlusaluse otsuse p 16 märgitu. Eeltoodust tulenevalt ei saa kohus selles osas ka oma

seisukohti täpsemalt esitada. Kohus märgib üksnes, et nõustub vastustaja poolt vaidlustatud

otsuses märgitud järeldustega ega pea neid vajalikuks lähtudes HKMS § 165 lg 2 üle korrata.

12. Eelnevat arvestades tuleb kaebus jätta rahuldamata.

Menetluskulud

13. Vastavalt HKMS § 108 lg kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti

kaebaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise nõuet esitanud, siis tuleb

menetluskulud jätta poolte enda kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik