3-16-330/10 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-16-330 Otsuse kuupäev

17. mai 2016 Kohtunik Tamara Hristoforova

Kohtuasi Remo Ainsare (Ainsar) kaebus Tartu Vangla kartseris perioodikaväljaannete kambrisse väljastamata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks Asja läbivaatamine kirjalikus menetluses Menetlusosalised

Resolutsioon Kaebaja – Remo Ainsar Vastustaja – Tartu Vangla

1. Rahuldada kaebus täies ulatuses;

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 16. juuni 2016. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik

1. 15.02.2016 laekus Tartu Halduskohtu Tartu kohtumajja kinnipeetav Remo Ainsare kaebus Tartu Vangla vastu.

1.1 Tartu Halduskohus 18.02.2016 määrusega rahuldas R. Ainsare menetlusabi taotluse ning vabastas teda kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest, võttis kaebuse menetlusse, määras vastustajaks Tartu Vangla ja kohustas vastustajat vastama kaebusele 21 päeva jooksul alates selle kättesaamisest. 10.03.2016 laekus kohtusse vastustaja vastus kaebusele.

1.2 Tartu Halduskohus 08.03.2016 määrusega otsustas läbi vaadata R. Ainsare kaebuse kirjalikus menetluses, andis täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks tähtaja kuni 18.04.2016 ning teatas, et kohtuotsus tehakse asjas teatavaks 17.05.2016.

Kaebuse põhjendused ja taotlus

2. Kohtule esitatud kaebuses väidab selle esitaja, et vastustaja ei väljastanud õigusvastaselt talle kartseris viibimise ajal ajakirja Jalka ja Eesti Jalgpalli Liidu mängukava, vangla kaplani poolt antud usulisi ajakirju ja ajalehti Pluss, Kuulutaja ning Eesti Kirik. Kaebaja väidab, et pöördus korduvalt vastustaja poole märgukirjadega ajakirjanduse väljastamata jätmise kohta. Vastustes märgukirjadele teatati kaebajale, et vastustaja tegevus on kooskõlas õigusaktidega. Kaebaja väidab, et tulenevalt vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 60 lg-st 1 võib kartseris olla muu hulgas mõistlikus koguses õppevõi usukirjandust. Seega, kaalul olevaks asjaoluks võib olla ainult usukirjanduse kogus, kuid üldse keelata usukirjanduse kasutamist kartseris ei tohi. Kaebaja leiab, et kui vastustaja kohaldab vangistusseaduse (VangS) § 30 lg 1 osas piirangut, siis peab selline piirang olema põhjendatud vastavate kaalutlustega (TrtRKo 3-12-1271). VangS § 651 lg

4 näeb ette diskretsiooni teostamist VangS § 30 lg-st 1 tuleneva õiguse piiramisel kinnipeetava kartserisse paigutamise korral. Kaebaja kinnitusel vastustaja aga piiras tema VangS § 30 lg-st 1 (ajakirjanduse osas) tulenevat õigust seda kehtestatut piirangut põhjendamata ning diskretsiooni teostamata. Kehtestatud piirangu kohta ei väljastanud vastustaja vastavat käskkirja. Lisaks ei pea kaebaja ajakirja väljastamist kartserisse ohuks vangla julgeolekule. Sellest tulenevalt leiab kaebaja, et vastustaja tegevus on õigusvastane, kuna keelab tal täielikult usukirjanduse kasutamise kartseris ega põhjenda muu kirjanduse osas kehtestatud kasutamise keeldu. Kaebaja palub kohtul tuvastada vangla toimingud õigusvastaseks. Kaebaja põhjendatud huviks vastustaja toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks on kahjunõude esitamine.

Vastustaja vastuväited

3. Vastustaja nõustus, et vanglaametnike tegevus seoses usukirjanduse kartserisse väljastamata jätmisega ei olnud kooskõlas VSKE § 60 lg-ga 1. Vastustaja kinnitas, et teeb kõik kõne all olevate juhtumite edaspidise kordumise vältimiseks. Vastustaja ei nõustunud kaebajaga, et mõistlikus koguses usukirjandust ei lubatud kambrisse pikka aja jooksul. Kaebaja enda 08.01.2016 pöördumisest nr 2-3/114-1 ning 12.01.2016 pöördumisest nr 2-3/166-1 nähtub selgelt, et varasematel kordadel olid vanglaametnikud talle usukirjandust kambrisse lubanud. Ainuüksi asjaolu, et kõne all olevatel kordadel ei lubanud temaga hoiukapi juures kaasas olnud vanglaametnikud tal usukirjandust kartserisse võtta, ei tähenda, et kaebajal ei ole kartseris usukirjandust üldse omada võimaldatud.

3.1 Ajakirjade Jalka ja Eesti Jalgpalli Liidu saadetud mängukava osas ei nõustunud vastustaja kaebusega ja vaidles sellele vastu.

3.2 Vastustaja leiab, et kinnipeetava poolt tema isiklike vahendite arvelt tellitud ajakirjad ei kuulu VSKE § 60 lg 1 kohaselt kartseris lubatud esemete hulka. Vastustaja tagab kinnipeetavatele võimaluse lugeda kartseris vangla poolt kinnipeetavatele ühiseks kasutamiseks tellitud ajalehti. Kinnipeetavate endi poolt vanglateenistuse vahendusel tellitud ajakirju vangla kartseris viibivatele kinnipeetavatele ei väljastata. Ajakirjade kartserisse andmist piiratakse vangla julgeoleku tagamise eesmärgil, kuna ajakirjade olemasolu raskendab märgatavalt kambri läbiotsimist. Kartserikaristuse kandmine kestab üldjuhul lühikest aega ning ajakirjades kirjutatu ei kaota ka oma uudisväärtust niivõrd kiiresti, kui seda teeb ajalehtedes kajastatud informatsioon. Kinnipeetavatele saabunud ajakirjad paigutatakse kuni kartserist vabanemiseni nende isiklike asjade hoiukappi, kust need antakse kinnipeetavale kartserist vabanemisel. Juhul, kui kaebajal on tõepoolest võimalik olnud ajakirju Jalka ning Eesti Jalgpalli Liidu mängukavasid kartseris omada, on tegemist olnud ametniku sellekohase eksimusega.

3.3 Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, mille kohaselt tuleb vastustajal kinnipeetava isiklike vahendite arvelt tellitud ajakirjade kartserisse mittelubamist distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas põhjendada. Kuivõrd vastustaja tagab kaebajale kartseris ligipääsu vangla poolt kinnipeetavatele ühiseks kasutamiseks tellitud ajalehtedele, ei ole vastustaja kaebajale VangS § 30 lõikest 1 tulenevat õigust piiranud, mistõttu puudus ka vajadus nimetatud piirangut distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas põhjendada. Arvestades, et VSKE § 60 lõikes 1 toodud loetelu piirab VangS § 30 lg-s 2 sätestatud õigust, on vastustaja keeldumine kaebaja poolt viidatud kordadel ajakirjade Jalka ning Eesti Jalgpalli Liidu mängukavade kartserisse väljastamata jätmise osas olnud õiguspärane.

3.4 Eeltoodust tulenevalt palub vastustaja jätta kaebus rahuldamata. Kohtu seisukoht

Kaebuse menetlusse võtmise kohta kohus jääb oma seisukoha juurde, mis on kajastatud 18.03.2016 kohtumääruses.

4. Ajakirjad Jalka ning Eesti Jalgpalli Liidu mängukavad.

4.1 Nähtuvalt haldusasja materjalidest menetlusosalised vaidlevad selle üle, kas kaebaja suhtes kehtestatud keeld kartserisse ajakirja Jalka ja Eesti Jalgpalli Liidu mängukava väljastamise osas peab olema vormistatud diskretsiooninõuetele vastava käskkirjana. Vastavalt VangS § 30 lg-le

1 ja 2 kinnipeetavale tagatakse vanglas võimalus lugeda üleriigilisi päevalehti ning ajakirju. Kinnipeetaval on lubatud vanglateenistuse vahendusel tellida mõõdukuse piires isiklike vahendite arvelt ajalehti, ajakirju ja muud kirjandust, kui see ei ohusta vangistuse täideviimise eesmärke või vangla julgeolekut või korda. Tulenevalt haldusasja materjalidest, kaebaja sai vastustajalt õiguse tellida endale isiklike vahendite arvel ajakirja Jalka ja Eesti Jalgpalli Liidu saadetud mängukava vastavalt VangS § 30 lg-le 2. Järelikult tuleb eeldada, et nimetatud kirjandus ei kujutanud enam ohtu vangla üldisele julgeolekule ja korrale ega takistanud vangistuse täideviimise eesmärke. Seega, tegemist oli vanglas kasutamiseks lubatud kirjandusega VangS § 30 lg 1 mõttes.

4.2 Kaebaja paigutati kartserisse talle määratud distsiplinaarkaristuste ärakandmiseks ning keelduti muu hulgas ajakirja Jalka ja Eesti Jalgpalli Liidu mängukava väljastamisest kartserisse. Vastavalt VangS § 651 lg-le 4 võib vanglateenistus kartserisse paigutatud kinnipeetava suhtes osaliselt või täielikult piirata muu hulgas VangS § 30 kohaldamist. Eelnevast nähtub, et tegemist on diskretsiooni sisaldava õigusnormiga ja kinnipeetava kartserisse paigutamisel VangS § 30 osas kehtestatud piirang ei pea olema automaatne. Tulenevalt vangistuseseaduse kommenteeritud väljaandest VSKE § 60 lg-s 1 toodud kartseris lubatud asjade loetelu, mis ei sisalda ajalehti, piirab küll osaliselt VangS § 30 lg-s 2 sätestatud õigust tellida vanglateenistuse vahendusel ajalehti, ajakirju ja muud kirjandust, kuid ei välista VangS § 30 lg-s 1 toodud õiguse kasutamist. (Vangistusseaduse kommenteeritud väljaanne, 2014, § 651, komm 5.1-5.4) Riigikohtu Halduskolleegium selgitas, et VangS § 651 lg 4, võimaldades kartserikaristuse kandmise ajaks osaliselt või täielikult piirata ajalehtede ja ajakirjade lugemise õigust, eeldab kaalutlusotsust. (RKHKo 3-3-1-41-11, p 29).

4.3 Eelpoolnimetatud õiguskirjandus, aga samuti ka kohtupraktika, annavad kohtule alust arvata, et VangS § 651 lg-s 4 mainitud kaalutlusõigus tuleb teostada ka juhul, kui kinnipeetava kartserisse paigutamisel keelatakse kasutada kambris kinnipeetava poolt juba tellitud ja vangla poolt aktsepteeritud üleriigilisi ajakirju ja ajalehti. Kohtu arvates oluline on see, et vastustaja poolt kaebajale kehtestatud piirang ei puuduta VangS § 30 lg-st 2 tulenevat õigust tellida enda arvelt ajalehti, ajakirju jne, kuna ajakirjade Jalka ja mängukavade tellimine oli talle eelnevalt lubatud. Antud korral ei pea kohus põhjendatuks teha vahet selles, kas kinnipeetaval keelatakse kasutada üleriigilisi ajakirju, ajalehti jne, mis oli tellitud vangla poolt (VangS § 30 lg 1) ja neid ajakirju, ajalehti jne, mis kinnipeetav saab vanglas kätte isiklike vahendite arvelt vangla nõusolekul (VangS § 30 lg 2). Kohtu arvates eeldab viimane, et selliste ajakirjade kasutamine ei ohusta vangistuse täideviimise eesmärke, vangla julgeolekut või korda. Samuti ka VangS §

651 lg 4 grammatiline tõlgendus ei toeta imperatiivset keeldu ajakirjade ja ajalehtede kasutamise osas, mis juba olid tellitud kinnipeetava poolt enne kartserisse paigutamist ja selline tellimus on vastustaja poolt aktsepteeritud. Seega ei pea kohus õiglaseks olukorda, kus vangla poolt soetatud ajakirjade ja ajalehtede kartseris kasutamise piirangut kaalutletakse, aga kui seda keelatakse ajakirjade ja ajalehtede kasutamise osas, mida soetab vangla nõusolekul kinnipeetav ise, jäetakse kehtestatud piirang kaalutlemata. Kohus ei näe selles käsitluses mitte ühtegi loogilist põhjendust. Vastustaja poolt toodud vastuväited üldise julgeoleku ohustamise kohta ei ole siin ilmselgelt asjakohased. Seda tuleb kaaluda just piirangu kehtestamise otsustamisel. Mis puudutab VangS § 651 lg 4 ja VSKE § 60 lg 1 omavahelist suhestust, siis õigusloovate aktide kohta kehtiva hierarhilise struktuuri järgi VangS on tugevama juriidilise jõuga õigusloov akt, mis näeb sõnaselgelt ette VangS § 30 osas piirangu kehtestamisel haldusorgani poolt kaalutlusõiguse teostamist. Distsiplinaarkaristuse täideviimise eesmärgiks ei ole piirata kinnipeetava põhiseaduse § 44 lg-st 1 ja VangS § 30 tulenevat õigust (v.a ajalehtede, ajakirjade jne tellimine) informatsioonile. Kohus leiab, kui vangla siiski pidas nimetatud piirangu kehtestamist vajalikuks, oleks ta pidanud, juhindudes diskretsiooni teostamise reeglitest, põhjendama, miks selline piirang on konkreetses olukorras vajalik. Sellest tulenevalt kaebaja poolt tellitud ajakirja Jalka ja mängukava kartseris kasutamise osas kehtestatud keelu kaalutlemata jätmine on vastuolus VangS § 651 lg-ga 4. 5.Ajakirjad Pluss ning ajalehed Eesti Kirik ja Kuulutaja.

5.1 Usukirjanduse kartseris kasutamise keelu osas märgib kohus, et kohtule esitatud vastuses kaebusele möönis vastustaja, et vanglaametnike käitumine oli vastuolus VSKE § 60 lg-ga 1, kuid ei nõustunud kaebaja väitega, et usukirjanduse kasutamist piirati pikaajaliselt. Kohus leiab, et käesoleva haldusasja raames ei ole oluline, kas keeld kohaldati pikaajaliselt või mitte, kuna tegemist ei ole hüvitamiskaebusega. Siiski, tulenevalt haldusasja materjalidest on näha, et kaebaja pöördus 12.01.2016 vastustaja poole märgukirjaga, milles avaldas rahuolematust seoses kehtestatud keeluga võtta hoiukapist kartserisse usukirjandus. 11.02.2016 vastuses märgukirjale nr 2-3/114-2 selgitati kaebajale, et kehtestatud keeld võtta kambrisse usuline ajakiri Pluss ja ajalehed Kuulutaja ning Eesti Kirik, on kooskõlas VSKE § 60 lg-ga 1.

5.2 Nähtuvalt vastustaja 04.02.2016 vastusest nr 2-3/114-2 ja 11.02.2016 vastusest nr 2-3/166-

2 kaebaja märgukirjadele, usukirjanduse kasutamist kartseris peeti üldse keelatuks vastavalt VSKE § 60 lg-le 1. VSKE § 60 lg 1 keelab usukirjanduse kasutamist vaid ebamõistlikus koguses. Sellest tulenevalt oli vastustaja poolt kehtestatud piirang usukirjanduse - ajakirja Pluss ja ajalehte Kuulutaja ning Eesti Kirik kartseris kasutamise kohta vastuolus VSKE § 60 lg-ga 1.

6. Lähtudes eeltoodust, rahuldab kohus kaebuse tervikuna ning tunnistab vastustaja toimingud õigusvastaseks.

7. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu, tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

Tamara Hristoforova Kohtunik / allkirjastatud digitaalselt /

Kohtuotsust on muudetud Tartu Ringkonnakohtu 24.01.2017 otsusega. RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tartu Vangla apellatsioonkaebus ja tühistada osaliselt Tartu Halduskohtu 17. mai 2016. a otsus.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta rahuldamata Remo Ainsare kaebus ajakirja Jalka ja Eesti Jalgpalli Liidu mängukavade kartserisse mitteandmise õigusvastasuse tuvastamise nõudes.