3-15-2785/11 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 12.05.2016, Tallinn Haldusasja number 3-15-2785 Haldusasi A.J.i kaebus Siseministeeriumi 22.07.2015 otsuse nr 1-24/6 ja 07.10.2015 otsuse nr 11-3/689-2 tühistamiseks. Menetlusosalised Kaebuse esitaja – A.J., volitatud esindaja Jelena Karzetskaja Vastustaja – Siseministeerium; volitatud esindaja Merje Joll Kaasatud asutus - Kaitsepolitseiamet Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Resolutsioon

1. Tühistada Siseministeeriumi 22.07.2015 otsus nr 1-24/6.

2. Jätta rahuldamata taotlus tühistada Siseministeeriumi 07.10.2015 otsus nr 11-3/689-2.

3. Mõista välja vastustajalt kaebaja kasuks menetluskulu

215 eurot. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada hiljemalt 13.06.2016 apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Siseministeeriumi 22.07.2015 otsusega nr 1-24/6 määrati A.J.ile sissesõidukeeld Eesti Vabariiki viieks aastaks. Isiku nimi kanti Siseministeeriumi peetavasse sissesõidukeeldude registrisse 23.07.2015.

2. 06.11.2015 esitas A.J. Tallinna Halduskohtule kaebuse sissesõidukeelu tühistamiseks ja sissesõidukeeluregistrist kaebaja nime kustutamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

3. Kaebaja palub kaevatavad otsused tühistada, kustutada sissesõidukeeluregistrist kaebaja nimi ja jätta menetluskulud vastustaja kanda.

3.1 Kaebajale edastati 07.10.2015 vastuseks teabenõudele üksnes vastustaja 07.10.2015 otsus ning kaebaja eeldab, et kaevatavad otsused on samasisulised. Kaebaja on seisukohal, et otsused on alusetud ning nende tegemisel on kaalutlusõigust väärkasutatud. Kaevatavad otsused piiravad kaebaja kui Euroopa Liidu kodaniku liikumisvabadust, sõnavabadust ja ajakirjandusvabadust.

3.2 Vaidlusalune otsus vastab HMS nõuetele vaid osaliselt. Selles on küll viited õigusaktide asjakohastele sätetele, kuid puuduvad arvestatavad kaalutlused ja asjaolud, mida pidi arvestama sissesõidukeelu kohaldamise otsustamisel.

3.3 Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 1 lõike 2 teise lause kohaselt ei rakendata sissesõidukeelu kohaldamise menetluse suhtes haldusmenetluse seaduses sätestatut. Sellele vaatamata pidi Siseministeerium kaebaja arvates tõendama, et kaebaja tegu, mida vastutaja käsitleb ohuna avalikule korrale või riigi julgeolekule, reaalselt ja piisavalt tõsiselt ähvardab ühiskonna põhihuve. Samas nimetatud piirang peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega.

Vastustaja pole otsuses märkinud, milline kaebaja tegu ohustab Eesti julgeolekut. Kaebaja ei ole seotud A. Gortšakovi nimelise Avaliku Diplomaatia Toetamise Fondiga (edaspidi Gortšakovi Fond või fond). Ta ei ole saanud toetust sellest fondist ega esitanud taotlusi raha saamiseks. Ühel korral viibis kaebaja fondi korraldatud üritusel ajakirjanikuna. See ei tähenda osalemist või toetamist. Lisaks, sellel üritusel osalesid ka EL-i riikide saadikud.

Ei ole selge, milliste kriteeriumide alusel määrab vastustaja, et tegevus on mõjutustegevus või milliste andmete alusel kontrollitakse, kas isik sellises mõjutustegevuses osaleb. Mõiste „mõjutustegevus“ ei ole defineeritud Eesti seadusandluses. Määratlemata õigusmõiste peab sisustama vastustaja. Mõiste sisule tuleb anda piirid, mõõdetavad tunnused, et teda oleks võimalik seostada konkreetsete eluliste asjaoludega.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2004/38/EÜ artikkel 27 lõige 2 sätestab, et avaliku korra või julgeoleku huvides võetud meetmed peavad olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ja põhinema eranditult asjaomase isiku isiklikul käitumisel. Asjaomase isiku käitumine peab kujutama endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi. Põhjendused, mis ei ole juhtumi üksikasjadega seotud või mis rajanevad üldise preventsiooni kaalutlustel, ei ole vastuvõetavad.

Antud asjas ei ole selge, milline käitumine kujutab ohtu julgeolekule. Kui norm sisaldab määratlemata õigusmõistet, mille sisustamisvõimalused on väga laialivalguvad, tõstatab see küsimuse, kas ei lähe see vastuollu õiguskindluse põhimõttega.

3.4 Kaebaja on ajakirjanik, uudisteportalli BALTNEWS.LV toimetaja. Eestiga on kaebajal tihedad sidemed, mis on seotud ajakirjaniku tööülesannete täitmisega. Võttes arvesse rahvusvahelisi standardeid, mille kohaselt ei pea riigid takistama ajakirjaniku tegevusja liikumisvabadust, leiab kaebaja, et nimetatud sidemed väärivad kaitsmist.

Kaebaja on aktiivne kodanik, kes realiseerib oma õigusi ja kohustusi täiesti seaduslikul ja mõistlikul viisil. Üks Euroopa Liidu (EL) põhiväärtustest on kodanikke aktiivsus.

3.5 Vastustaja kohaldas sissesõidukeeldu kaebaja suhtes, kuna tema vaated on ohuks Eesti Vabariigi julgeolekule ja avalikule korrale. Järelikult Siseministeeriumi otsus rikub Euroopa inimõiguste ja põhivabaduse kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklit 10, Kodanikuja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklit 19 ja EV Põhiseaduse §-i 41, 45. EIÕK artikkel 10 sätestab, et igaühel on õigus sõnavabadusele. See õigus kätkeb vabadust oma arvamusele ja vabadust saada ning levitada teavet ja mõtteid ilma võimude sekkumiseta, sõltumata riigipiiridest. PS § 45 võimaldab kõnealust õigust seadusega piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Iga sekkumine väljendusvabadusse peab olema proportsionaalne taotletava eesmärgiga.

Kaebaja on ajakirjanik, kes täidab oma ülesannet edastada teavet ja mõtteid nii poliitilistel teemadel kui ka kõigis teistes avalikkusele huvi pakkuvates küsimustes. Sõnavabaduse kaitse ei laiene üksnes informatsioonile ja ideedele, mida võetakse vastu heasoovlikult või käsitletakse kui mitteründavat, vaid ka sellisele eneseväljendusele, mis ründab, šokeerib ja häirib riiki või mõnda selle sektorit (vt EIK otsus Handyside vs the United Kingdom, 07.12.1976). EIK rõhutab, et mitte ainult ajakirjandusel on õigus sellist informatsiooni ja mõtteid edastada, vaid avalikkusel on õigus ka sellist teavet saada. Vastasel juhul ei saaks ajakirjandus täita oma tähtsat rolli “avalikkuse valvekoerana”. Sõnavabadus annab avalikkusele ühe parima võimaluse avaldada ja kujundada arvamust oma poliitiliste liidrite ideede ja hoiakute kohta. Eriti annab see aga poliitikutele, ajakirjanikele, teadlastele võimaluse peegeldada avalikku arvamust ja reageerida sellele, seega annab ta igaühele võimaluse osaleda poliitilises debatis, mis ongi demokraatliku ühiskonna sügavaks olemuseks. (Castells vs Hispaania, 23.04.1992) Väljendusvabadus on ka vahetult seotud PS §-s 1 sätestatud demokraatia põhimõttega. Sõnavabadus seondub vahetult veel ka PS §-s 10 nimetatud inimväärikuse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetega ning mitmete teiste põhiseaduslike õiguste ja vabadustega, nagu loomevabadus (§ 38), süümevabadus (§ 40), ühinemisvabadus (§ 48) jm. Sõnavabadus ei ole absoluutne. Riik saab sellesse vabadusse sekkuda siiski vaid teatud tingimustel. Need on loetletud EIÕK artikkel 10 lõikes 2.

Sõnavabaduse piirang peab olema proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes ning see sõltub kaasuse asjaoludest. Tõendamiskoormis lasub seejuures riigil.

EIK praktikas on asi, mis oli seotud sissesõidukeelu kohaldamisega, kuna isik väljendas seisukohti, mis ei kattunud riigi ametliku ajalookäsitlusega (vt otsus Cox vs Türgi, 20.05.2010). EIK märkis, et konventsioon ei kaitse välismaalase õigust riiki sisenemiseks, kuid immigratsioonireeglid peavad siiski alluma konventsioonist tulenevatele kohustustele. Tuli tuvastada, kas selline piirang oli „vajalik demokraatlikus ühiskonnas”. Avaldaja väljendas vaateid küsimuses, mis oli avaliku diskussiooni teemaks nii siseriiklikult kui rahvusvaheliselt. Demokraatlikus ühiskonnas tuleb taluda ka vastuolulisi arvamusi. EIK ei mõistnud, kuidas said avaldaja vaated olla kahjulikud Türgi rahvuslikule julgeolekule. Seetõttu järeldas EIK, et Türgi kohtud ei esitanud mõjuvaid ja veenvaid põhjendusi keelamaks avaldaja sisenemist riiki. EIK tuvastas artikli 10 rikkumise.

Kaebaja leiab, et Siseministeeriumi otsus rikub tema põhivabadusi, kuna vastustaja ei ole tõendanud, et kaebaja kujutab ohu julgeolekule ning reaalselt ja piisavalt tõsiselt ähvardab ühiskonna põhihuve. Seega ei olnud kaebaja sõnavabaduse riive demokraatlikus ühiskonnas vajalik. Ühiskonna kaitsmine teiste isikute vaadete/väljendite negatiivsete mõjude eest on ebamäärane eesmärk ega ole seetõttu piisavalt kaalukas põhjus intensiivse riive õigustamiseks.

3.6 Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendustes tuleb märkida, millistest kaalutlustest haldusorgan on akti andmisel lähtunud. Eriliselt tähtis on motivatsioon juhtudel, kui haldusaktiga piiratakse isikute õigusi ja vabadusi ning luuakse isiku jaoks oluliselt koormav tagajärg. Vaidlusaluses otsuses puuduvad viited, millised asjaolud oli aluseks otsuse tegemisel. Seega on tegemist niisuguse olulise menetlusveaga, mis võis oluliselt mõjutada otsustuse sisu.

4. Siseministeerium palub kohtul jätta kaebuse rahuldamata ning kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

4.1 Rahvusvahelise õiguse kohaselt puudub isikul subjektiivne õigus mittekodakondsusjärgse riigi territooriumile sisenemiseks ja seal viibimiseks. Igal riigil on suveräänne õigus otsustada välismaalase riiki lubamine või mitte lubamine ja see on tinginud ka vastava regulatsiooni kehtestamise VSS-s.

4.2 Sissesõidukeelu näol on VSS § 6 kohaselt tegemist tõkendiga, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist ning § 31 lõike 1 kohaselt otsustab sissesõidukeelu kohaldamise Siseministeerium või selleks volitatud Siseministeeriumi valitsemisala valitsusasutus põhjendamatu viivituseta. Tegemist on otsusega, mida tuleb haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 51 lõike 1 kohaselt käsitleda haldusaktina. Kuigi HMS § 56 lõike 2 kohaselt tuleb haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus, tuleb antud juhul silmas pidada VSS § 1 lõiget 2, mille kohaselt käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse HMS-i sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. Sissesõidukeelu kohaldamise menetluse suhtes ei rakendata HMS-is sätestatut. Seega tuleb sissesõidukeelu otsuse tegemisel lähtuda HMS-ist üksnes siis, kui VSS-is ei ole sätestatud erisust.

4.3 Sissesõidukeelu kohaldamise tingivad andmed on sageli piiratud juurdepääsuga ning nende avaldamine ei ole lubatud. Ammendava põhjenduse avaldamine võib aga anda infot andmete kogumise viisi ja võimaliku allika kohta, mistõttu sissesõidukeelu otsust ei põhjendata. Kuna VSS § 30¹ lõikes 3 on sõnaselgelt kirjas, et sissesõidukeelu kohaldamist ei põhjendata, siis on sissesõidukeelu otsuse põhjendamiskohustusele sätestatud erisus. VSS-is nähakse põhjendamiskohustus erandina ette üksnes Eestis elamisloa või elamisõiguse alusel viibiva välismaalase suhtes ja ka siis VSS § 30¹ lõike 4 kohaselt üksnes ulatuses, mis ei ole vastuolus riigi julgeoleku tagamise vajadusega. Kuna kaebaja ei viibinud Eestis elamisloa ega ka elamisõiguse alusel, siis põhjendamiskohustus temale ei laienenud.

4.4 Kuigi kaebaja leiab, et tema puhul oli tegemist Euroopa Liidu kodanikule kehtestatud liikumispiiranguga, mida saanuks otsustada üksnes väga konkreetsete asjaolude pinnalt, on tegemist eksliku seisukohaga. Nimelt sätestab Euroopa Liidu kodaniku seaduse (edaspidi ELKS) § 1 lõige 11, et Euroopa Liidu kodaniku ja tema perekonnaliikme suhtes kohaldatakse VSS-is välismaalasele väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu kohaldamise kohta sätestatut, arvestades välislepingus või käesolevas seaduses sätestatud erisusi ning § 524 lõige 1 sätestab, et Euroopa Liidu kodanikule ja tema perekonnaliikmele kohaldatakse Eestisse sissesõidu keelu kohaldamisel, selle kehtivusaja muutmisel ja peatamisel ning kehtetuks tunnistamisel VSS 5. peatükis välismaalasele Eestisse sissesõidu keelu kohaldamise, selle kehtivusaja muutmise ja peatamise ning kehtetuks tunnistamise kohta sätestatut, arvestades välislepingus või käesolevas seaduses sätestatud erisusi. Kuna ELKS-ist ei tulene Euroopa Liidu kodaniku sissesõidukeelu menetlusele ega otsusele erisusi, siis toimub see sarnaselt välismaalasele sissesõidukeelu kehtestamisega VSS 5. peatükis sätestatud regulatsiooni kohaselt.

4.5 Vaatamata põhjendamiskohustuse puudumisele on halduspraktika kujunenud siiski selliseks, et vähemalt peamised motiivid on sissesõidukeelu kohaldamise otsuses ära märgitud. Nii on ka kaebaja suhtes tehtud otsuses esitatud peamised motiivid, mis tingisid tema suhtes Eesti Vabariigi julgeoleku ja avaliku korra tagamiseks sissesõidukeelu kohaldamise.

Avaliku korra kaitseks ja konfliktide ärahoidmiseks on riigil kohustus võtta tarvitusele meetmed. Välismaalaste puhul on üheks võimalikuks meetmeks sissesõidukeelu kehtestamine, mis oma olemuselt on preventiivne meede avalike huvide kaitseks. Meetme eesmärgiks on ennetada nii riigis viibivatest välismaalastest lähtuvat võimalikku ohtu kui ka piirata selliste välismaalaste sissesõitu Eesti Vabariiki enne, kui nende Eestis viibimise tõttu realiseerub oht riigi julgeolekule või avalikule korrale. Riigikohus on 13.11.2009 otsuse nr 3-3-1-63-09 punktis 16 leidnud, et ennetava meetme rakendamine toimub tulevikku suunatud prognoosi alusel. Seega, kuna prognoosil põhinevad otsused sisaldavad paratamatult hinnangut tulevikus toimuda võivate sündmuste kohta, sest tulevikus aset leida võivaid asjaolusid ei ole võimalik ette tõendada, ei tähenda see siiski seda, et tõendamatuse tõttu tuleks jätta menetlus läbi viimata, avalik-õiguslikud ülesanded täitmata või teiste isikute õigused ja huvid kaitsmata. Vajadus kaitsta riigi julgeolekut ja avalikku korda välismaalase siinviibimisest tingitud võimaliku ohu eest, samuti vajadus tagada julgeolekuasutustele võimalus tõhusalt oma tööd teha ning selleks vajalikku teavet koguda, kaaluvad üles välismaalase õiguse Eestis viibida nagu ka õiguse saada üksikasjalikku teavet põhjuste kohta, miks tema viibimisõigust piiratakse. Seejuures on oluline märkida, et välismaalase Eestis viibimise õiguse piiramise näol ei ole tegemist olulise piiramisega.

4.6 Vastustaja hinnangul puudub kaebajal 07.10.2015 kirja nr 11-3/689-2 tühistamiskaebuse osas kaebeõigus, kuna teabenõude vastuse näol ei ole tegemist üksikjuhtumi reguleerimiseks antud isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korralduse, otsuse, ettekirjutuse, käskkirja ega muu õigusaktiga. Kaebaja taotles 01.10.2015 vastustajale saadetud pöördumises otsuse nr 1-24/6 väljastamist ning soovis teada, millal on kaebaja andmed sissesõidukeelu registris avaldatud. Vastustaja vastas kaebaja pöördumisele 07.10.2015 kirjaga nr 11-3/689-3, väljastades kaebajale väljavõtte otsusest nr 1-24/6 ning teavitades, et andmed kanti sissesõidukeeldude registrisse 23.07.2015. Seega vastati kaebajale tema pöördumise sisust lähtuvalt, mistõttu ei saa vastustaja 07.10.2015 vastuskiri nr 11- 3/689-3 ka kaebaja õigusi rikkuda. Vastustaja ei rikkunud ka teabenõudele vastamiseks ettenähtud aega.

5. Kaasatud isik Kaitsepolitseiamet palub jätta kaebuse rahuldamata ja nõustub Siseministeeriumi seisukohtadega. Kaasatud asutus on kohtule esitanud dokumendi, milles on väidetavalt kajastatud teave, millele tuginedes on kaevatav otsus tehtud. Kuna teave on kaetud riigisaladusega, siis hoitakse seda vastavalt HKMS § 87 lg-le 3 eraldi ümbrikus ja kohtutoimikust lahus. KOHTU PÕHJENDUSED

6. Kohus leiab, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt.

7. Vastustaja poolt kohtule esitatud 22.07.2015 otsusest nr 1-24/6 (tlk 32-33) nähtub, et kaebaja suhtes kohaldati sissesõidukeeldu eelviidatud otsusega, mistõttu kaebuses vaidlustatud 07.10.2015 otsus ei ole haldusakt. 07.10.2015 Siseministeeriumi kaaskirjast (tlk 28) nähtuvalt on selle lisa näol tegemist väljavõttega sissesõidukeelu kohaldamise otsusest, millele on kantud teabenõudele vastamise kuupäevana 07.10.2015. Seega ei ole kaebaja suhtes antud erinevatel kuupäevadel kahte samasisulist haldusakti ning tühistamiskaebuse esitamine 07.10.2015 „otsusele” lubatav ei ole. Kuna taotlus on menetlusse võetud jätab kohus selle otsusega rahuldamata.

8. Kohus leiab, et kaebuses esitatud taotlus kustutada kaebaja nimi sissesõidukeelu registrist on saavutatav haldusakti tühistamisega, kuivõrd register saab kajastada üksnes pädeva haldusorgani kehtival otsusel põhinevaid andmeid. Kaebuses ei ole põhjendatud, et oleks alust arvata, et haldusakti tühistamise korral registris andmed säilitatakse, mistõttu ei käsitle kohus seda eraldiseisva taotlusena.

9. Puudub vaidlus, et kaebaja ei oma Eestis elamisluba või elamisõigust ega majanduslikke või perekondlikke huve. Puudub vaidlus, et kaebaja on EL liikmesriigi kodanik. Pooltel ei ole vaidlust haldusakti andnud haldusorgani pädevuse üle. Vaidlus puudub ka selles, et 22.07.2015 otsus on haldusakt, mitte toiming. Pooltel on vaidlus peamiselt kohaldamisele kuuluvate sätete tõlgendamise, kohaldamiseks vajalike asjaolude tuvastamise ja tõendamise ning haldusakti põhjendamise ulatuse üle.

10. Kaevatava haldusakti õiguslikeks alusteks on sellest nähtuvalt VSS § 31 lg 1 ja ELKS § 524 lg

2 ja 3.

VSS § 31 lg 1 sätestab, et sissesõidukeelu kohaldamise otsustab Siseministeerium või selleks volitatud Siseministeeriumi valitsemisala valitsusasutus põhjendamatu viivituseta. ELKS § 524 lg 2 kohaselt Euroopa Liidu kodanikule ja tema perekonnaliikmele võib kohaldada tähtajalist sissesõidukeeldu kehtivusajaga kuni kümme aastat. ELKS § 524 lg 3 kohaselt Euroopa Liidu kodaniku ja tema perekonnaliikme suhtes võib sissesõidukeeldu kohaldada, kui on põhjendatult alust arvata, et nende isikute Eestis viibimine võib ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut või avalikku korda.

11. Haldusakti faktiliste põhjenduste kohaselt kaasab Venemaa Föderatsioon (edaspidi VF) erinevate asukohariikide äärmusorganisatsioone siseriiklike pingete tekitamiseks ning julgeolekuolukorra destabiliseerimiseks, mh on VF kaasmaalaspoliitika prioriteediks noorte mõjutustegevusse kaasamine. Eelkõige noorte hulgas mõjutustegevuse läbiviimiseks on VF välisministeeriumi juurde loodud A.Gortšakovi Nimelise Avaliku Diplomaatia Toetamise Fond (edaspidi Fond). Kaasmaalaspoliitika väljatöötamise ja elluviimisega on otseselt seotud ka VF eriteenistused ning mitmed eriteenistustega sidemeid omavad isikud. Viimasel ajal on nimetatud Fondiga seotud isikud hakanud aktiivselt tegelema VF välispoliitiliste huvide realiseerimisega Balti riikides, sh Eesti Vabariigis. Nende Fondiga seotud isikute hulgas on ka A.J.

Seega on haldusakti faktilise põhjenduse kohaselt Fond loodud VF mõjutustegevuse läbiviimiseks ja kaebajat on alust pidada Fondiga seotud isikuks. Haldusaktis ei ole viidatud, et esineb täiendavaid faktilisi asjaolusid, mis on haldusakti andmise aluseks ning mis on toodud ära üksnes haldusorganile tehtud ettepanekus, kuna andmed on konfidentsiaalsed.

Kaebaja on kaebuses esitanud väite, et ei ole seotud Fondiga, kuid ei ole vaidlustanud asjaolu, et tegemist on VF mõjutustegevust läbiviiva organisatsiooniga.

12. Kohus nõustub pooltega, et sissesõidukeelu kehtestamise otsus on kaalutlusotsus, sealjuures võimaldab kehtiv regulatsioon ulatuslikku kaalutlusõigust. Õigusselguse põhimõte ei välista määratlemata õigusmõistete kasutamist ega kaalutlusõiguse sätestamist (vt RKHK 11.04.2016 otsus asjas nr 3-3-1-75-15). Ulatusliku kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti kohtulik kontroll on piiratud. Samuti on kontroll selliste haldusaktide, mis on antud riigisaladusena käsitletava teabe alusel, erinev tavapärase haldusakti kohtulikust kontrollist, kuna mõnevõrra erinev on ka selliste haldusaktide põhjendamine ja haldusakti andmise aluseks olevate faktiliste asjaolude tõendamine.

12.1 HMS § 56 lg 2 kohaselt peab haldusaktist nähtuma selle faktiline ja õiguslik põhjendus. ELKS § 1 lg 1¹ Euroopa Liidu kodaniku ja tema perekonnaliikme suhtes kohaldatakse VSS-is välismaalasele väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu kohaldamise kohta sätestatut, arvestades välislepingus või käesolevas seaduses sätestatud erisusi. VSS § 30¹ lg-st 3 tuleneb, et sissesõidukeeldu ei pea põhjendama, va lg 4 kohaselt isiku suhtes, kes keelu kohaldamise ajal omab Eestis elamiseks elamisluba või elamisõigust. Tegemist on paragrahviga, mis sätestab sissesõidukeelu kohaldamise erisused. Lisaks tuleneb VSS § 1 lg-st 2 et selle seaduse kohaldamisel kohaldatakse haldusmenetluse seadust arvestades käesoleva seaduse erisusi. Sissesõidukeelu kohaldamise menetluse suhtes ei rakendata haldusmenetluse seaduses sätestatut. VSS § 31¹ lg 1 kohaselt võib sissesõidukeelu kohaldamiseks ettepaneku teha valitsusasutus, lg 2 näeb sellisel juhul ette tehtavas ettepanekus sissesõidukeelu kohaldamise aluse ja põhjuse märkimist ning võimaluse korral nimetatud asjaolusid tõendavate dokumentide lisamist. Kohus leiab, et eelviidatud lõiget 2 on võimalik ja põhjendatud kohaldada ka otsuste tegemisel isikute suhtes, kellele VSS § 30¹ lg-st 3 tulenevalt sissesõidukeeldu ei pea põhjendama. Samas kohus leiab, et EL kodanike liikumisvabaduse piiramisel tuleb siiski esitada selle tõkendi kohaldamise peamised motiivid, millega ilmselt nõustub ka vastustaja olles oma halduspraktika kujundanud selliseks, et põhimotiivid otsuses ikkagi esitatakse.

Kohus märgib, et käesoleva kohtumenetluse raames ei ole vastustaja ega kaasatud asutus kohtule eelviidatud VSS sätete kohast ettepanekut esitanud. Asjaolusid tõendava dokumendina on käsitletav üksnes Kaitsepolitsei vastus kohtule, mis on tervikuna kvalifitseeritud riigisaladust sisaldavaks dokumendiks, kuigi osa sellest on käsitletav vastusena kaebusele, mis ei sisalda konfidentsiaalseid andmeid.

12.2 Euroopa Kohus (suurkoda) on 04.06.2013 otsuses (kohtuasi C-300/11, ZZ vs Secretary of State for Home Department) isikute EL-s vaba liikumist käsitleva direktiivi 2004/38/EÜ tõlgendamisel märkinud järgmist: „ Direktiivi 2004/38 artikli 30 lõige 1 näeb osas, mis puudutab selle direktiivi artikli 27 kohaselt tehtud otsuste – nagu põhikohtuasjas kõne all olev sisenemist keelav otsus – nõutavat sisu ja põhjendust, et see otsus tehakse asjaomasele isikule teatavaks kirjalikult nii, et ta mõistaks selle sisu ja mõju. Lisaks sätestab artikli 30 lõige 2, et asjaomasele isikule tuleb teatada täpselt ja täielikult, millised avaliku korra, julgeoleku või tervishoiuga seotud kaalutlused on niisuguse otsuse aluseks, välja arvatud juhul, kui see on vastuolus riigi julgeolekuhuvidega.

Direktiivi artikkel 31 paneb liikmesriikidele kohustuse näha nende sisemises õiguskorras ette vajalikud meetmed, et liidu kodanikel ja nende pereliikmetel oleks juurdepääs kohtumenetlusele ja vajaduse korral haldusmenetlusele, et kaevata edasi nende kohta avaliku korra, julgeoleku või tervishoiu huvides tehtud otsused, mis piiravad nende õigust vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil (vt selle kohta 4. oktoobri 2012. aasta otsus kohtuasjas C-249/11: Byankov, punkt 53). Sama artikli lõike 3 kohaselt peavad kaebemenetlused sisaldama kontrolli, kas otsus ning asjaolud, millel kavandatav meede põhineb, on õiguspärased.

Et puudutatud isik saaks tõhusalt kasutada liikmesriikide poolt selleks kehtestatud õiguskaitsevahendeid, peab pädev siseriiklik ametiasutus teatama talle haldusmenetluse käigus täpselt ja täielikult, millistel avaliku korra, julgeoleku või tervishoiuga seotud kaalutlustel tema kohta otsus on tehtud; see kohustus on põhimõttena sätestatud direktiivi 2004/38 artikli 30 lõikes 2. Üksnes erandkorras lubab direktiivi 2004/38 artikli 30 lõige 2 piirata liikmesriikidel puudutatud isikule edastatavat informatsiooni riigi julgeolekuhuvidest tulenevalt.

Erandina eelmises punktis nimetatud reeglist tuleb seda sätet tõlgendada kitsalt, võtmata sellelt siiski selle kasulikku mõju. Nimelt selles kontekstis tuleb teha kindlaks, kas ja millisel määral võimaldavad direktiivi 2004/38 artikli 30 lõige 2 ja artikkel 31 jätta selle direktiivi artikli 27 alusel võetud otsuse põhjendused täpselt ja täielikult avaldamata, kusjuures nimetatud direktiivi sätteid tuleb tõlgendada kooskõlas harta artiklist 47 tulenevate nõuetega.“

Kuigi tsiteeritud asjas oli tegemist varasemalt alalise elamisõiguse alusel riigis elanud ja EL kodakondsust omava isikuga, kes oli lahkunud aastaks EL-i territooriumilt ja soovis naasta endisesse elukohariiki, siis õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja asja õiglasele kohtulikule arutamisele (eelviidatud otsuses käsitletud harta art-st 47 tuleneva õigusena) kehtib ka EL kodanike suhtes, kes ei ole elanud riigis, kus neile on kehtestatud sissesõidukeeld.

12.3 Kohus ei nõustu vastustajaga, et kaebaja puhul ei esine ühtegi olulist õigust, mida oleks haldusaktiga piiratud.

Kohus nõustub samas vastustajaga selles, et õigus sõnavabadusele on riivatud minimaalselt, kuivõrd sissesõidukeeld takistab üksnes sõnavabaduse teostamist Eesti Vabariigis füüsiliselt viibides, kuid ei võta võimalust teostada seda muul viisil. Samuti ei ole keelatud kaebajal oma veendumustele kindlaks jääda. Sõnavabadus on sätestatud EIÕK artiklis 10 ning PS paragrahvides 44–46. Sõnavabadus on oluline nii iseseisvalt kui teiste vabaduse teostamise ja demokraatia toimimise eeldusena ning sisaldab vabadust väljendada mõtteid ja levitada informatsiooni (kirjalikult, suuliselt, piltide kujul või muul viisil) ning õigust teavet saada. Sõnavabaduse alla kuuluvad meediat puudutavad seadused, sh ligipääs teabele. Sõnavabadust saab teatud olukordades ja teatud tingimustel piirata, muuhulgas julgeolekukaalutlustel. Kohus nõustub kaebajaga, et sõnavabadus tähendab ka vabadust väljendada negatiivset ja isegi teatud määral ühiskonda lõhestavat infot, kuid riigil on samal ajal õigus hinnata, kas selline sõnavabaduse teostamine mingi piiri ületamisel võib olla avalikku korda ja riigi julgeolekut kahjustav määral, et õigustatud on riiki sisenemise keelamine. Näiteks on Tallinna Ringkonnakohus leidnud asja nr 3-15-72, et vaadete levitamine, mis on suunatud Venemaa endise suuruse ja võimsuse taastamisele ning erinevate agressioonide heakskiitmisele, eestlaste süüdistamisele natsismis, kahjustab ühiskonna sidusust ning seeläbi ka riiklikku julgeolekut.

Õiguste piirangud, nii sõnavabaduse kui liikumisvabaduse osas, peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Põhiõiguse iga riive peab vastama põhiseadusele, st olema nii formaalselt kui ka materiaalselt põhiseadusega kooskõlas.

EL-i piires isikute liikumise ja liidus elamise vabadus on 1992. aastal Maastrichti lepinguga loodud liidu kodakondsuse nurgakivi. EL-i kodanike puhul tuleb eeldada liikumisvabadust kõigis liidu liikmesriikides. Kui üks liikmesriik otsustab seda õigust piirata, siis peab see otsus olema vähemalt minimaalsel määral põhjendatud ning otsuse materiaalne õiguspärasus peab läbi nende põhjenduste ja teatud juhtudel kohtule konfidentsiaalse teabe esitamise kaudu olema kohtulikult kontrollitav. Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artikli 346 lõike 1 punktist a tuleneb, et ükski liikmesriik ei ole kohustatud andma informatsiooni, mille avalikustamist ta peab oma oluliste julgeolekuhuvide vastaseks. Ka EK eelviidatud lahend jätab võimaluse isikule edastatavat informatsiooni riigi julgeolekuhuvidest tulenevalt piirata.

Õige on sealjuures ka vastustaja seisukoht, et rahvusvahelisel õigusel põhineb riigi suveräänne õigus otsustada selle üle, keda riiki lubada, kuid seda õigust ei võta kohustus oma otsuseid põhjendada.

Piirang peab tulenema seadusest ja nii see ka ELKS-s on. Sealjuures tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega ja teiste põhiseadusjärku väärtustega ning EL esmasest õigusest tulenevate õigustega ning EIÕK-ga. EIÕK ei taga sealjuures välismaalase riiki sisenemise õigust (Üner vs Netherlands).

12.4 ELKS-st tulenevalt on sissesõidukeelu kehtestamise eelduseks põhjendatud alus arvata, et konkreetsete isikute Eestis viibimine võib ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut või avalikku korda.

Kohus nõustub kaebajaga, et oht Eesti Vabariigi julgeolekule ja avalikule korrale on määratlemata õigusmõisted. Määratlemata õigusmõistete sisustamine on normi rakendaja pädevuses ning kohus saab määratlemata õigusmõiste sisustamise kohtuliku kontrolli raames täies ulatuses üle kontrollida. Avaliku korra mõiste sisustamine on ka EL kontekstis iga liikmesriigi pädevuses ja sõltub muuhulgas riigi õigustraditsioonist. EL-i siseselt puudub ühtne väärtusskaala. Mõistete sisustamist käsitlevad näiteks järgmised EK lahendid – C-145/09, C-285/98, C-115/81 jt. Ka korrakaitseseaduse (KorrKS) § 4 lg-s 1 on avaliku korra mõistet sisustatud järgmiselt - avalik kord on ühiskonna seisund, milles on tagatud õigusnormide järgimine ning õigushüvede ja isikute subjektiivsete õiguste kaitstus. Riigikohtu kriminaalkolleegium on avaliku korra rikkumist käsitlenud asjas nr 3-1-1-60-10. Riigikohus märkis antud asjas, et kohtupraktikas omaksvõetult tuleb avaliku korrana mõista tavadega, heade kommetega, normidega või reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, mis tagavad igaühe avaliku kindlustunde ja võimaluse realiseerida oma õigusi, vabadusi ja kohustusi. Kuivõrd avaliku korra sisustamine on väärtushinnanguline, tuleb avaliku korra ja avaliku õigusrahu rikkumise kindlakstegemisel anda juhtunule hinnang kogu sündmustiku konteksti silmas pidades.

Kui kaebaja kirjutab kaebuses, et aktiivne kodanik ei ole üksnes traditsioonilises mõttes hea kodanik, st seaduskuulekas ja muidu hästi käituv, siis kas sellest võib järeldada, et kaebaja väidab end olevat mitteseaduskuulekas? Haldusorgan saab sellises olukorras täiendavalt hinnata, kas see tähendab KorrKS § 4 lg 1 mõttes ohtu avalikule korrale ning kas see on piisav isiku riiki mittelubamiseks, kui tegemist ei ole lihtsalt keelevääratusega.

Kui haldusorgan põhistab, et konkreetne isik on seotud mingi organisatsiooniga, mis tegeleb „mittesõbraliku“ välisriigi huvides mõjutustegevusega, mille tagajärjeks võib pikemas perspektiivis olla siseriikliku olukorra destabiliseerimine ja võimalik kaasmaalaste õiguste kaitse egiidi all sõjalise jõu kasutamine (nagu toimus Ukrainas), siis on selline olukord põhiseaduslikku korda ohustav ehk ilmselgelt käsitletav julgeolekuohuna. Kui VF teostab teatud isikute ja organisatsioonide abil selliste võimalike tagajärgedega mõjutustegevust, siis on põhjendatud sekkuda ennetavalt. Sissesõidukeeld tõkendina on ennetav meede julgeoleku kui vaieldamatult ühiskonna ühe põhihuvi (kasutades kaebuses toodud määratlust) kahjustamise ärahoidmiseks. Vastustaja on põhjendatult oma vastuses viidanud Riigikohtu lahendile (mis käsitles küll kinnipeetava suhtes ohjeldusmeetme kohaldamist), milles on öeldud, et ennetava meetme rakendamine toimub tulevikku suunatud prognoosi alusel (RKHK lahend asjas nr 3-3-1-63-09).

12.5 Käesoleval juhul on vastustaja väitnud, et on otsuses esitanud selle peamised motiivid (tlk 25, vastustaja vastus). Samuti on vastustaja märkinud, et halduspraktika on kujunenud selliseks, et vähemalt peamised motiivid esitatakse sissesõidukeelu kohaldamisel kõigi isikute puhul. Kohus leiab, et käesolevas asjas puudub seetõttu vajadus analüüsida, kas VSS § 30¹ lg 3 on kooskõlas direktiiviga 2004/38 ja EK praktikaga ning EV põhiseadusega.

12.6 Kohtumenetluses võib kohus haldusakti kontrollimisel arvestada haldusorgani poolt kohtumenetluses esitatud kaalutlusi, kui kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus nendest kaalutlustest haldusakti andmisel (vt nt RKHK otsust asjas nr 3-3-1-29-12, asjas nr 3-3-1-33-12 jt). Haldusorgan ei ole esitanud kohtule tagantjärele kaalutlusi, vaid on väitnud, et põhimotiiv on haldusaktis toodud.

12.7 Haldusakti õiguslik ja faktiline põhjendus peavad olema omavahel seostatavad. Käesoleval juhul on õiguslik põhjendus riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitse. Faktilise põhjenduse osas võib konkreetse kaebajaga seotud põhjenduseks lugeda selle, et avaliku korra ja julgeoleku ohustamine tuleneb asjaolust, et kaebaja on seotud A.Gortšakovi Nimelise Avaliku Diplomaatia Toetamise Fondiga, mis tegeleb mõjutustegevusega (vt ka kohtuotsuse p 11). Kaebaja on esitanud sellele kaebuses vastuväite. Kaebaja ei pea tõendama negatiivset asjaolu.

12.8 Seega peab kohus hindama, kas eelnimetatud vaidlusalune asjaolu on põhistatud või tõendatud vastustaja poolt, arvestades sealjuures kohtumenetluses esitatud Kaitsepolitseiameti vastust.

HKMS § 56 lg 1 kohaselt võib tõendiks olla igasugune teave, mis on seaduses sätestatud menetlusvormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks menetlusosalise nõudeid või vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. HKMS § 63 kohaselt on põhistamine faktilise väite selgitamine kohtule selliselt, et kohtu hinnangul on väide usutav. Põhistamiseks võib menetlusosaline kasutada nii tõendeid kui ka teavet, mis ei ole seaduses sätestatud menetlusvormis. Kohtu arvates võib sellistes asjades nagu käesolev, lugeda tõendi puudumisel piisavaks faktilise väite põhistamist HKMS § 63 sätestatu kohaselt.

Kehtiv õigus ei sätesta kohtumenetluses julgeolekuasutuste paljasõnalise väite tõelevastavuse eeldamist ja sellest tulenevat tõendamiskoormise üleminekut kaebuse esitajale.

Kohus märgib, et haldusaktis asjaolude all toodud üldine käsitlus VF mõjutustegevusest Eestis saab olla kaebajaga seotud sel määral, et olles väidetavalt seotud A.Gortšakovi Nimelise Avaliku Diplomaatia Toetamise Fondiga on kaebaja asunud tegutsema aktiivsemalt ja soovib sellise eelkõige noori mõjutava/kaasava tegevuse läbiviimiseks saada pääsu Eesti Vabariiki.

Kohus hindab, kas see asjaolu (seotus Fondiga) on kohtutoimikust eraldihoitava dokumendiga tõendatud või vähemalt usutavalt põhistatud, kuivõrd kaevatavast haldusaktist ei nähtu, millel see väide põhineb. Tutvunud Kaitsepolitseiameti poolt kohtule esitatud vastusega ei saa kohus asuda seisukohale, et antud asjaolu (seotus Fondiga) oleks tõendatud või põhistatud. Vastusele ühtegi tõendit lisatud ei ole. Vastuses sisaldub üksnes sama väide nagu kaevatavas haldusaktis, et kaebajat on alust seostada kõnealuse Fondiga.

Kohus möönab, et Kaitsepolitseiameti vastuses on välja toodud muid asjaolusid, millest tulenevalt ei saa välistada, et kaebaja puhul on võimalik väita seotust VF kaasmaalaspoliitika elluviimisega. Muuhulgas on toodud ära asjaolusid, mida ei ole põhjust käsitleda riigisaladusena, kuivõrd neid on mainitud kaebuses või meedias ning milliste kaudu haldusakti põhjendamine olnuks võimalik. Seetõttu ei ole kohtul võimalik veenduda, millisel faktilisel alusel on haldusakt antud, arvestades, et vastustaja väidab vastuses, et põhimotiivid on haldusaktis esitatud. Kohus ei saa võimude lahususe põhimõttest tulenevalt hakata haldusorgani eest analüüsima muid asjaolusid ja hindama, kas nendest tulenevalt oleks sissesõidukeeld põhjendatud. Kui neid muid asjaolusid ei saa käsitleda haldusakti põhimotiividena, mis väidetavalt esitati kõik haldusaktis endas, siis asuks kohus nende hindamisega haldusorgani asemel kaalutlusotsust tegema.

Kui haldusakti põhimotiiviks olev asjaolu - A.Gortšakovi Nimelise Avaliku Diplomaatia Toetamise Fondiga seotud isikuna VF välispoliitiliste huvide realiseerimine – on jäetud tõendamata ning selle kohta ei ole esitatud isegi ühtegi põhistust, ei ole kohtul kohtumenetluses võimalik kaalutlusotsuse sisulise õiguspärasuse kontrolli teostada.

Haldusakt tuleb seetõttu HKMS § 5 lg 1 p 1 alusel tühistada.

12.9 Kohus märgib, et haldusakti tühistamine ei tähenda, et haldusorgan ei võiks uuesti sissesõidukeeldu kehtestada. Haldusaktis või selle andmise aluseks olevas valitsusasutuse ettepanekus tuleks põhistada A.Gortšakovi Nimelise Avaliku Diplomaatia Toetamise Fondiga seotust ja/või esitada ja põhistada muud asjaolud, mis Kaitsepolitseiameti vastuses on märgitud. Haldusaktis saab esitada asjaolud ja põhistada faktilisi väiteid määral, mida ei takista julgeolekuhuvid. Kui mõni faktiline põhjendus esitatakse üksnes ettepanekus, siis tuleks haldusaktis märkida, millisest dokumendist on täiendavad põhjendused leitavad, et kohus saaks kohtulikku kontrolli läbi viia.

Kohtumenetluses peab olema kontrollitav, miks konkreetset isikut on põhjust pidada avalikku korda ja julgeolekut ohustavaks. St, millistest tema tegevustest, organisatsioonilisest kuuluvusest või sidemetest selline järeldus tuleneb. Kohus möönab, et selliseid faktilisi asjaolusid ei ole tihti võimalik tavapärasel viisil tõendad, kuid haldusaktis ja/või kohtule konfidentsiaalsena esitatavas arvamuses tuleb sisulise kohtuliku kontrolli võimaldamiseks esitada põhistused, mis veenaksid kohut sellistele faktilistele asjaoludele tugineva väite usutavuses. Kuna haldusakti õiguspärasust hinnatakse selle andmise aja seisuga, siis peab olema kohtul võimalik veenduda, millised olid haldusakti andmise põhjendused selle andmise hetkel. EK eelnevalt käsitletud lahendist võib järeldada, et ei ole mõeldav olukord, kus liikumisvabaduse piirang EL kodanikule seatakse ilma ühtegi põhjendust esitamata.

12.10 EK on kõnealuses lahendis leidnud, et: „Põhjendamiskohustus on lahutamatult seotud kaitseõiguste tagamise põhimõtte ja tõhusa kohtuliku kaitse tagamisega. Nii on huve kahjustava akti põhjendamise kohustuse eesmärk esiteks võimaldada huvitatud isikutel võetud meetme põhjendatuse hindamiseks selle põhjendusi mõista, ning teiseks võimaldada pädeval kohtul oma kontrolli teostada. Kaitseõigused on põhiõigused, mis moodustavad lahutamatu osa õiguse üldpõhimõtetest, mille järgimise Euroopa Kohus tagab. /…/ Tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte on liidu õiguse üldpõhimõte, mis tuleneb liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest ja on sätestatud Roomas 4. novembril 1950 alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklites 6 ja 13, ning samuti Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47“.

EK kokkuvõtlik ettepanek eelotsuse taotlusele oli selles lahendis järgmine: „Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ, koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47 ning ELTL artikli 346 lõike 1 punktiga a tuleb tõlgendada nii, et see võimaldab liikmesriigil erandjuhtudel, mis on nõuetekohaselt põhjendatud vajadusega tagada riigi julgeolek, siseriikliku kohtu kontrolli all välistada selle, et liidu kodaniku väljasaatmise otsuse avaliku julgeoleku põhjendused tehakse viimasele teatavaks kas üksikasjalikult või kokkuvõtte vormis, kui siseriiklikus menetlusõiguses on vahendeid, mis võimaldavad tasakaalustada ühelt poolt legitiimseid julgeolekukaalutlusi seoses selle teabe laadi ja allikatega, mida võeti asjaomase otsuse tegemisel arvesse, ning teiselt poolt vajadust tagada puudutatud isikule piisav menetlusnormide kaitse.

13. Kaebaja taotleb menetluskulude väljamõistmist vastustajalt summas 440 eurot. Menetluskuluks on riigilõiv 15 eurot ja õigusabikulud.

Menetluskulu mõistetakse välja poolelt, kelle kahjuks otsus tehakse (HKMS § 108 lg 1). HKMS §

109 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid ning kuludokumentide esitamata jätmisel menetluskulu välja ei mõisteta. Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6).

Kaebaja menetluskuludest on tasutud riigilõiv 15 eurot (tlk 12). Kaebaja on esitanud kaks arvet summas 440 eurot. Kulude kandmise kohta on kaebaja esitanud konto väljatrüki, millest nähtuvalt on üksnes ühe arve alusel tasutud 215 eurot. Arvest nähtuvalt sisaldub selles summas riigilõiv. Seega on tõendatud riigilõivu 15 eurot tasumine ja õigusabikulu summas 200 eurot tasumine. Õigusabi seisnes kaebuse koostamises.

Kohus leiab, et õigusabikulu suurus 200 eurot on põhjendatud.

Kohus mõistab vastustajalt menetluskuluna välja riigilõivu 15 eurot ja õigusabikulu 200 eurot.

/digitaalselt allkirjastatud/ Kristina Maimann