1-14-1413/146 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 12. mai 2016, Tallinn Kriminaalasja number 1-14-1413 (13257000042 )

Kohtukoosseis Kohtunikud Urmas Reinola, Meelika Aava,

Ivi Kesküla Apelleeritud kohtuotsus

Kriminaalasja lahendamise viis

Pärnu Maakohtu 1. aprilli 2016 otsus G.M-i (G.M) süüdistuses KarS § 118 lg 1 p 2 järgi üldmenetluses

Kirjalik menetlus Apellatsiooni esitajad

Teised apellatsioonimenetluse pooled Süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Hannes Toodu, kannatanu PK

süüdistatav G.M , Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Indrek Kalda

RESOLUTSIOON 1.

Jätta Pärnu Maakohtu 1. aprilli 2016 otsus G.M-i süüdistusasjas muutmata. 2. Kaitsja ja kannata a

nu pellatsioonid jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maakohtu 1. aprilli 2016 otsusega tunnistati G.M Pärnu üldmenetluses süüdi KarS § 118 lg 1 p 2 ja karistati vangistusega 4 aastat 6 kuud.

järgi Mõistetud karistus jäeti KarS § 73 lg 1 ja 3 kohaselt

, et seda G.M-i suhtes tingimuslikult kohaldamata ning määrati ei pöörata täitmisele kui

G.M ei pane 5 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja alguseks loeti kohtuotsuse kuuluta 1.aprill 2016. T . mise päev, õkend elukohast lahkumise keeld tühistati

2(9) Menetluskuludena mõisteti G.M-ilt riigi tuludesse sundraha 1075 eurot, ekspertiisitasud 355 välja eurot ja ,44 eurot. tunnistajale hüvitatud kulu 193

Kannatanu tsiviilhagi PK varalise kahju hüvitamise nõudes rahuldati täielikult ja G.M-ilt mõisteti

kannatanu kasuks v ,53 eurot. T rahuldati älja 280 siviilhagi mittevaralise kahju hüvitamise nõudes osaliselt ja

7000 eurot. G.M-ilt mõisteti PK kasuks välja

G.M-i taotlus valitud kaits rahuldati osaliselt ja

jale makstud tasu hüvitamiseks mõisteti

riigieelarve vahenditest kasuks 825 eurot, mis tuleb tasuda Reinmaa & Partnerid G.M-i välja Advokaadibüroo arvele. 2. G.M tunnistati

selles, et tema 9.

KarS § 118 lg 1 p 2 järgi süüdi lõi märtsi 2013 öösel kella 04.58 ajal Haapsalus X asuvas baaris X

-

XX XX PK le ühel korral jalaga näkku, mille tagajärjel PK kukkus kuklaga vastu põrandat, põhjustades sellega le füüsilist valu ning tervisekahjustuse PK- - pea põrutuse, ninaluude murru koos põrutushaavaga ninaseljal ning põrutushaavad ülahuulel paremal ja kukla piirkonnas. G.M-i tegevusest saadud peatrauma tulemusena on

käesoleval ajal häirunud PK

lõhnatundlikkus, mistõttu on tegemist pikaajalise kuluga tervisekahjustusega (kestusega üle nelja kuu), mis on käsitletav raske kehalise haigusena.

3. Maakohus leidis otsuses, et kannatanule tekitas

valu ja süüdistusaktis nimetatud

tervisekahjustused G.M , jalaga kannatanut,

kukkus lüües mille tagajärjel PK põrandale. Eksperdiarvamusega on tõendatud l ründe

- PK tulemusena esinev raske tervisekahjustus - peatrauma

tulemusena tekkinud , haistmishäire, kestab üle 4 kuu mistõttu kohtumeditsiiniliselt on tegemist raske kehalise haigusega kannatanul ja esinev haistmishäire on põhjuslikus seoses temale tekitatud tervisekahjustusega. Kohus asus seisukohale, et G.M otsese tahtlusega. Veel leidis kohus lõi PK

, et kannatanu poolt esitatud varalise kahju nõue 280,35 eurot on tõendatud kannatanu poolt esitatud

tõenditega ja tuleb VÕS § 1043 ja TsMS § 440 lg 1 alusel hüvitada Hüvitamisele kannatanu le .

kuuluva mittevaralise kahju suuruse kohus poolte varalist seisundit kindlaksmääramisel hindas ,

arvestas

, samuti tema isiku heaolu langust, mis on PK füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi tingitud piirangutest isiku tegevuses ning elukorralduses. Tulenevalt kahju tekitamise asjaoludest,

kahjuliku tagajärje raskusest, rikkuja süü astmest, poolte varanduslikust seisundist, õiguse

üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast, määras kohus

PK mittevaralise kahju hüvitise mõistlikuks suuruseks 7000 eurot.

4. Maakohtu otsuse vaidlustas ringkonnakohtus .

id süüdistatava kaitsja ja kannatanu 4.1. Kannatanu leiab enda apellatsioonis, et maakohus on alt kohaldanud

väär materiaalõigust (VÕS §

127 lg 1 ja § 134 lg 5) mistõttu palub tühistada kaevatav otsus mittevaralise kahju hüvitamist , puudutavas osas ja teha uus otsus, mittevaralise kahjuna G.M-ilt enda kasuks millega mõista

välja 15000 eurot.

Kannatanu ei nõustu kohtu seisukohaga, et mittevaralise kahju hüvitise mõistlikuks talle tekitatud suuruseks on 7000 eurot. Leiab, et ko

hus ei ole selgitanud põhjuseid tema poolt nõutavat hüvitise

summat . Seda eriti olukorras, kus haistmismeele taastumiseks vähendada rohkem kui poole võrra

arstid lootust ei anna. Kohus on enda seisukohti põhjendades läinud vastuollu menetluse käigus

tõendamist leidnud G.M-i väidetav kui ka väljakujunenud nii a varandusliku seisu kohtupraktikaga. Kannatanu on alates 1.02.2016 samas on kohus aktsepteerinud G.M-i Soomes töötu, töötamist ,

kuid ei ole selle faktiga arvestanud. G.M riregistri hüvitise suuruse kindlaksmääramisel on ä andmetel kahe osaühingu juhatuse liige. olla töötu, kuna töötuna Kannatanu leiab, et G.M ei saa

võtaks ta ennast Töötukassas arvele, kuid arvele võtmise eelduseks on, et ta ei tohi olla ühegi

äriühingu juhatuse liige. Seega teenib G.M tegelikult tulu, mida varjab nii kohtu kui muu riigivõimu eest.

3(9) Küll nõustub apellant kohtu seisukohaga selles, et mittevaralise hagiga soovib ta katta ka tulevikus tekkida võivaid mistõttu on nõudega ravikulusid, faktiliselt tegu ka osaliselt varalise . Samas ei ole

kohus kahets motiive, miks sisaldub mitteva usväärselt välja selgitanud ralises nõudes ka varaline

nõue. Kohus asus üksnes nõue tõendamata.

seisukohale, et varaline on Apellandil ei ole praegu võimalik esitada tekkida võiv ravikulu ja ravimisega seotud töötasu kalkulatsiooni tulevikus a

otuse ka

kohta, n , arvestades haistmismeele taastumise , imetatud kulusid ei ole võimalik vähetõenäolisust tänasel päeval teada. Kohtuotsusest tulenevalt peaks apellant hakkama seega iga kord, kui kulutusi on võimalik dokumentaalselt tõendada, pöörduma tsiviilhagiga kohtusse, mis ei ole kooskõlas VÕS

§ 127 lg 1 mõttega. Et süüdistatav

ei ole apellatsioonkaebuse esitamise hetkeni tundnud huvi kasvõi osaliselt kahju hüvitamiseks nõue 000 euro nõudes vältimaks , ongi esitatud mittevaralise kahju 15 ,

igasuguseid hilisemaid Apellandi arvates ei ole mittevaral 000 kohtuskäimisi. ise kahjuna nõutav 15

eurot rikkumise asjaolusid ja kannatanule aid kehavigastusi tekitatud raskeid ning ilmselt püsiv

arvestades, ebamõistlikult suur ning on kooskõlas nii väljakujunenud kohtupraktika kui ka reaalse eluga.

4.2. Kaitsja leiab, et maakohus on u valesti kvalifitseerides

süüdistatava poolt toimepandud teg

rikkunud oluliselt kriminaal

-3). Apellant palub maakohtu menetlusõigust (KrMS § 338 p 1 süüdimõistva otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega mõista G.M süüdistuses KarS § 118 lg 1

p 2 järgi õigeks ning jätta iilhagi läbi vaatamata. Alternatiivselt palub kannatanu tsiv kaitsja

kvalifitseerida G.M-i tegu kannatanu ümber KarS § 121 lg 1 ja § 119 lg 1 järgi ning jätta

tsiviilhagi mittevaralise kahju osas rahuldamata või vähendada süüdistatavalt väljamõistetud summat.

Kaitsja ei nõustu kohtu poolt tuvastatuga, et süüdistatav lõi kannatanut otsese tahtlusega ning raske tervisekahjustuse tekkimise suhtes oli süüdistataval kaudne tahtlus. KarS § 118 lg 1 Kaitsja leiab, et

p 2 subjektiivne

süüteokoosseisu külg ei ole täidetud. üdistatav lõi kannatanut ühel korral Sü

,

tegemist ei olnud intensiivse peksmisega ning tuvastatud tervisekahjustuse, kuklahaava ja peapõrutuse ning seeläbi närvikahjustuse, sai kannatanu kukkumise tagajärjel. Ilmselgelt puudus G.M tahtlus kannatanule raske tervisekahjustuse tekitamiseks. KarS § 118 lg 1 p 2 kirjeldatud süütegu eeldab subjektiivsest küljest

tahtlust. Kohus leidis aga, et

piisab tahtlusest KarS § 121 osas ning kui tagajärjeks on raske tervisekahjustus, tuleb tegu kvalifitseerida KarS § 11 2 järgi. üüdista nii teo kui ka tagajärje 8 lg 1 p S taval puudus kaudne tahtlus

osas. Kohtuistungil uuritud turvakaamera salvestiselt , nähtub et vahetult enne lööki tantsis süüdistatav väga hoogsalt käte ja jalgadega vehkides ümbritsevad , oluliselt energilisemalt kui teised inimesed. G.M-ile

ega saab süüks panna ainult seda, et ta ei olnud tähelepanelik jälginud, et tema

tantsimine kellelegi kahju ei põhjustaks. ebaõiglane väita, et süüdistatav lõi Seega on kannatanut tahtlikult ning tal esines tahtlus raske tervisekahjustuse tekitamiseks. Löök, mis kannatanut tabas, oli

üks süüdistatava hoogsatest tantsuliigutustest, mille käigus kannatanu juhuslikult viga sai. Kaudne

tahtlus KarS § 118 lg 1 p 2 järgi tähendaks seda, et süüdistatav peab võimalikuks raske tervisekahjustuse tekitamist ja möönab seda. Süüdistatav lõi kannatanut tantsimise käigus kogemata, mistõttu ta ei saanud pidada võimalikuks raske tervisekahjustuse tekitamist.

Apellant leiab, et kui kohus peaks vaatamata eeltoodule leidma, et löömise osas (KarS § 121 lg) esines tahtlus ja tagajärje osas ettevaatamatus, tuleks tegu kvalifitseerida KarS § 121 lg 1 ja 119 lg 1

järgi, s.o sama kvalifikatsiooni on prokuratuur pakkunud süüdistatavale kokkuleppe sõlmimisel (kokkulepe jäi sõlmimata tsiviilhagi tõttu) ning pidanud võimalikuks ka kohtuvaidlustes.

Kaitsja leiab sedagi, et kohus ei arvestanud kannatanule tekkinud mittevaralise kahju eest hüvitise suurust määrates süüdistatava majandusliku seisundiga. Kohus on põhjendanud mittevaralise kahju

hüvitise suurust süüdistatava sissetulekutega 2012

stal, kuid otsuse tegemise ajaks oli sellest aa möödunud jooksul on süüdistatava varaline seis oluliselt muutunud. juba 4 aastat,

mille Kuigi kohus

4(9) on aktsepteerinud oli mata s , et märtsis 2016 süüdistatav töötu, on hooli ellest ikkagi mõistnud välja mittevaralise kahju sellises ulatuses, mida oleks süüdistataval ebareaalne kannatanule maksta ka siis, kui ta töötaks. Lisaks on kohus leidnud, et süüdistatava väidet, et ta on töötu, ei saa arvestada, kuna selle kohta ei ole tõendeid esitatud. Kohus ei ole põhjendanud, millest on järeldatud, et süüdistatava ütlused töötuse osas ei ole usaldusväärsed.

Kohtu põhjendusega, et süüdistataval on eriala, mis võimaldab teenida suuremat sissetulekut kui

kannatanu, k . aastal aitsja ei nõustu Kohus on võrrelnud töötasu, mida süüdistatav teenis 2012 Soomes (2080 eurot), töötasuga, mida kannatanu teenis Eestis (779,89 eurot). Üldteada on fakt, et

Soomes on üldiselt oluliselt kõrgemad palgad kui Eestis ning samal ajal on ka oluliselt kõrgemad olmekulud (toit, elamispind). Samuti kaasnevad suured kulutused Soome tööl käies. Käesoleval ajal

on süüdistatav töötu ega ole apellatsiooni esitami Olukorras, kus se ajaks endiselt tööd leidnud.

süüdistataval ei ole võimalik tasuda oma eelnevatele võlausaldajatele võlgnetavaid summasid, on ebaõiglane mõista välja mittevaralise kahju hüvitis 7000 euro temalt suuruses summas. K ei vasta ohtuotsuse põhjendused täielikult ekspertiisiaktis tuvastatule ning osaliselt on vastuoluline ka ekspertiisiakt ise. Eksperdiarvamuses leidsid eksperdid, et kannatanul esineb haistmishäire 100%

ulatuses, eksperdiuuringu kirjeldava osa kohaselt aga tunneb kannatanu näiteks piirituse ja nuuskpiirituse lõhna hästi. t süüdistataval oleks ka reaalselt võim hju hüvitada, E alik kannatanule ka tuleb vähendada väljamõistetavat hüvitist mõistliku määrani. Lisaks palub kaitsja ringkonnakohtul ekspertiisiasutuselt välja nõuda ja asja juurde võtta ekspertiisi tegemise käigus tehtud magnetresonantstomograafia ja kompuutertomograafilise uuringu tulemused

(pildid), sest kohtuotsuses tuvastatu ning eksperdiarvamus ja eksperdiuuringute kirjeldav osa on omavahel osaliselt vastuolus.

5. esitas enda kirjalikud seisukohad apellatsioonidele

Ringkonnakohtu poolt määratud tähtajaks id prokuratuur

ja süüdistatava kaitsja.

Prokurör palub jätta kaitsja apellatsioon rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata. Leiab, et

tõendatud on G.M-i poolt kannatanu tahtlik jalaga löömine näo piirkonda ja tagajärje suhtes tegutsemine kaudse tahtlusega. Tegemist ei olnud G.M-i tantsuliigutusega, vaid tegevusega, mille puhul on arusaadav, et selle tulemusena tekib kannatanul tervisekahjustus. Tavalise elukogemusega inimesele on arusaadav, et tugev löök jalaga näkku, mille tulemusena kannatanu kukub, võib tuua kaasa tõsiseid tervisekahjustusi. KarS § 118 järgi süüdimõistmiseks piisab kui isikul on teo suhtes tahtlus ja tagajärje suhtes ettevaatamatus. Kaitsja palub jätta kannatanu apellatsioon rahuldamata, leides, et maakohus ei ole tsiviilhagi osaliselt

rahuld

eksinud. Arvestada tuleb asjaoluga, et

amata jättes materiaalõiguse kohaldamisel nõude

alusena on kannatanu tuginenud sellele, et t maitsmismeel a ei tunne ei lõhna ega maitset, kuid e

puudumine kannatanul ei ole . Ekspertiisiakti nr 15E-AOK0007 e , et kanntanul tõendatud st i nähtu esineks maitsmishäire, mis oleks seoses süüdistatavale etteheidetava teoga. Kannatanu on tuginenud apellatsioonis Riigikohtu lahenditele, kahju millised käsitlevad lepingulise

hüvitamist. Jätkuvalt soovib kannatanu u hüvitamist, väites varalise kahju mittevaralise kahj tekkimisele tulevikus, milliseid tõendeid aga kannatanu apellatsioonis esitanud ei ole. i vasta tõele E kannatanu väited nagu peaks varalise kahju hüvitamise nõudelt, tades käesoleva asja asjaolusid, arves

tasuma riigilõivu. Viidates apellatsioonis Riigikohtu lahendile 3-2-1-116- ennast kannatanuga nimetatud 12 ja võrreldes

kriminaalasjas, leiab kannatanu, et tema kahju peaks olema suurem. Kaitsja on seisukohal, et käesolev kriminaalasi ning kä Riigikohtu nimetatud lahendis sitletud asjaolud erinevad kardinaalselt

ega ole võrreldavad. tegemist täisealise mehega, kes enda ütluste kohaselt Kannatanu puhul on

tegeleb võitlusspordiga ja kel on selle käigus ka varasemalt purunenud ninaluu ning löödud välja

5(9)

hambaid. Eeltoodust tulenevalt leiab kaitsja, et kannatanu apellatsioonis esile toodud võrdlus on kohatu. Kannatanu on idatud Riigikohtu lahendi p-s 18 toodu, mille kohaselt jätnud tähelepanuta vi rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS

§ 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Just seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult

mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel, mistõttu ei saa üldjuhul ka vaidlustada kohtu otsust ainuüksi hüvitise suuruse põhjendamatusele tuginedes.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

6. Kohtukolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses kriminaalasja materjalide ja apellatsioonide

väidetega leiab, et maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Kohtuots vaidlustatud osas on use tühistamiseks apellatsioonides toodud motiividel alus puudub.

7. Kohtukolleegium märgib sissejuhatavalt, et apellatsioonimenetluses esitavad apellandid samu

argumente, mida nad olid varasemalt esitanud maakohtule ja millele maakohus on oma otsuses

põhj Kohtukolleegium märgib siinjuures sedagi, et kui ei nõustu alikult vastanud. apellandid

maakohtu poolse tõendite hindamisega ja tõendite analüüsist ning nende hindamisest tehtud järeldustega, ei tähenda, et maakohus oleks tõendeid hinnanud ebapiisavalt või ühekülgselt, mis on

kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise üheks aluseks. Kriminaalmenetluses lasub tõendite

esmase hindamise kohustus maakohtul. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on

ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et

ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Nii on Riigikohus otsuses nr 3-1-1-107-

12 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel

määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise

ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu

järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole aga sellised vead vaidlustatud otsuses tuvastatavad ning nendele ei viita esitatud apellatsioonides ka apellandid. Maakohus on kõiki tõendeid omavahel kõrvutanud ja nende kogumis hindamise tulemusena tuvastanud õigesti, et lõi kannatanut G.M jalaga tahtlikult, mille tagajärjel kukkus põrandale, ja süüdistusaktis PK tekitades oma tegevusega kannatanule valu

nimetatud tervisekahjustused. Puudub vaidlus selles, et kannatanul esinev haistmishäire on põhjuslikus seoses temale süüdistatava poolt tekitatud tervisekahjustusega.

8. Nimetatud asjaolu oli maakohtu poolt tuvastatud tunnistaja

, et RP ütlustega G.M lõi ööklubis PK PK selja tagant parema jalaga vastu nägu, mille tagajärjel kukkus peaga vastu maad. Tunnistaja ütluste usaldusväärsust ei ole apellatsioonides kahtluse alla seatud. Lisaks tunnistaja ja kannatanu RP

omavahel riimuvatele ütlustele nähtub maakohtu vahetult asitõendina vaadeldud , istungil

turvakaamera salvestuselt (kd I lk 150-156), et süüdistatav selgelt äratuntavalt võttis enne lööki hoogu ja sooritas siis kiire kõrge löögi jalaga näkku. Et süüdistatava jalg kerkis kõrgele ja kannatanu lööjaks oli G.M, tõendavad ütlused. ka tunnistaja

HH

I ku kohtuarstliku ekspertiisiakti arvamusest (kd II, lk 97-102) tulenevalt esineb - si PK l haistmishäire

Euroopa standardtestide alusel 100% ulatuses, mis on põhjuslikus seoses 9.03.2013 saadud

peatraumaga. Isiku ekspertiisiakti (kd I, lk 142-147) arvamuse kohaselt tuvastati -l 9.03.2013 PK

peaaju põrutus, ninaluude murd koos põrutushaavaga ninaseljal ning põrutushaavad ülahuulel

paremal ja kukla piirkonnas, millised tervisekahjustused võisid olla tekitatud ekspertiisimääruses nimetatud ajal löögist/löökidest kõva tömbi esemega näo piirkonda ja sellele järgnevast kukkumisest

kuklaga vastu kõva tömpi pinda (maapinda). Tuvastatud vigastused ei ole eluohtlikud, kuid põhjustavad pikaajalise kuluga tervisekahjustuse, kestusega üle 4 kuu.

6(9)

Maakohus on kohtukolleegiumi a ning enda siseveendumuse rvates olnud tõendite hindamisel kujunemise kajastamisel enam kui põhjalik, teo, mis täidab KarS § 118 leides, et G.M pani toime lg 1 ps 2 sätestatud teokoosseisu. Kohus on objektiivselt põhjendanud, et süüdistatav pani temale etteheidetava teo toime otsese tahtlusega.

Kaitsja seisukohad, et G.M puudus tahtlus ning et s nii teo kui tagajärje suhtes üüdistatav lõi kannatanut tantsimise käigus kogemata, mistõttu ei saanud pidada võimalikuks ta kannatanule raske

tervisekahjustuse tekitamist, on kohtukolleegiumi arvates vastuolus asjas kogutud tõenditega, seda

eelkõige turvakaamera salvestusega. Isik, kes selgelt äratuntavalt võtab tantsuplatsil enne lööki hoogu ja sooritab seejärel kiire kõrge löögi jalaga teisele isikule pea kui elutähtsa organi piirkonda,

mille tagajärjel kannatanu kukub, peab mõistliku inimesena möönma tagajärjena mistahes

raskusastmega tervisekahjustuse saabumist. Mõistetavalt ei ole peale sellist kannatu suunas

sooritatud jalalööki saabuv tagajärg enam süüdistatava tahtele allutatud ja puudub alus arvata mistahes tervisekahjustuse saabumata jäämist. Ka ülemeelikus tujus ööklubis tantsiv külastaja, kelle

tantsuliigutused (vehkimised käte ja jalgadega üles-alla) peab arvestama peale enda ka teiste tantsup

, et tema tantsuliigutused ei kujutaks ohtu. Samas ei õrandal viibivate külastajatega sedavõrd saa selliseid tantsuliigutused nagu süüdistatav kohtuistungil seletas, arusaadavalt tuua kaasa selliseid tagajärgi, et „juhuslikult“ pihta saanud kannatanul tuvastatakse peatrauma tagajärjel tekkinud 100%

haistmishäire. Seega tegutses G.M tervisekahjustuse osas kaudse tahtlusega ja tema käi

tumise

puhul saab juba ainuüksi välise teopildi alusel öelda, et temal oli tervisekahjustuse osas kaudne tahtlus. Pole tuvastatud ühtegi mõistlikku eeldust, millele tuginedes võinuks G.M loota, et tema loodud oht tagajärjes ei realiseeru.

Kohtukolleegiumile jääb arusaamatuks, millistele asjaoludele või väidetavalt ühekülgselt uuritud

tõenditele tuginedes kaitsja jätkuvalt väidab, et G.M puudus tahtlus kannatanule raske tervisekahjustuse tekitamiseks.

9. Seonduvalt kaitsja aval puudus tahtlus kannatanule raske tervisekahjustuse väitega, et süüdistat

tekitamiseks osundab kohtukolleegium Riigikohtu 02.06.2015 lahendile 3-1-1-46-15, milles Riigikohus korras (p 10.1, 10.2) märkis järgmist. 01. jaanuaril 2015 jõustus karistusseadustiku muudatus, millega lisati KarS § 118 esimesse lõikese

seitsmes punkt. Selles nähakse ette karistus isikule, kes tekitab teisele tervisekahjustuse, mis põhjustab surma. Kuivõrd surma tahtlik põhjustamine kujutab endast tapmist või mõrva (KarS §-d

113 ja 114), ei saa KarS § 118 lg 1 p 7 kohaldada juhul, kui tervisekahjustuse tekitaja tegutseb tahtlikult ka surma osas - - -s 114. Seega tuleb sellisel juhul neeldub KarS § 118 lg 1 p 7 § s 113 või § KarS § 118 lg 1 p 7 kohaldamine kõne alla vaid juhul, kui tervisekahjustuse tekitaja tegutseb surma

põhjustamisel ettevaatamatusega. Selline tõlgendus baseerub KarS § l 19, mis näeb ette, et isik -

vastutab seaduses sätestatud enamohtliku tagajärje eest, kui ta põhjustas selle vähemalt

ettevaatamatusest. KarS § 19 käsitleb vaid enamohtlike tagajärgede subjektiivset koosseisu - põhikoosseisu osas kehtib aga KarS § 15 lg s 1 sätestatud põhimõte, et üldjuhul on kuriteona - karistatav üksnes tahtlik tegu. See tähendab, et KarS § 118 lg 1 p 7 järgi saab karistada üksnes sellist ettevaatamatusest teise inimese surma kui enamohtliku tagajärje põhjustanud isikut, kellel oli tahtlus tekitada kannatanule tervisekahjustus e põhikoosseisule (KarS § 121) vastav tagajärg. KarS § 118 esimesse lõikesse seitsmenda punkti lisamisel on tähendus ka lõike ülejäänud punktide (s.o p-de 1-6) jaoks. Nii on pärast 1. jaanuari 2015 toime pandud tervisekahjustuse tekitamise eest

võimalik KarS § 118 lg 1 p 6 järgi süüdi tunnistada ka isik, kes tekitas kannatanule -de 1- tervisekahjustuse küll tahtlikult, kuid suhtus tervisekahjustusega põhjustatud raskesse tagajärge kas

kergemeelselt (KarS § 18 lg 2) või hooletult (KarS § 18 lg 3). Kuivõrd KarS § 118 lg 1 p-des 1-6

kirjeldatud tagajärgede tahtlikku põhjustamist (erinevalt surma põhjustamisest) ei ole seadusandja

7(9)

eraldi kriminaliseerinud, tuleb KarS § 118 lg 1 p 6 järgi süüdi tunnistada ka selline isik, kes -de 1- põhjustab tagajärje tahtlikult.

Eelöeldu tähendab sisuliselt seda, et käesoleval juhul piisab tõdemusest, et lõi kannatanut G.M tahtlikult, kuid ettevaatamatusest tekitas kannatanule tervisekahjustuse, mida ei vaidlusta ka kaitsja. Kui isik vallandab enda teadliku käitumisega kausaalahela sellise kulgemise, mille käiku ja tagajärgi ta ei suuda ning ka ei taha kontrollida, kiidab ta need tagajärjed vähemalt kaudse tahtluse tähenduses samaaegselt ka heaks. Kohtupraktikas kohaldatakse seda arusaama juhtudel, mil isiku käitumine on

juba välise vaatluse kohaselt sedavõrd intensiivne, et nn juurdemõeldavale objektiivsele kõrvaltvaatajale on üheselt arusaadav, et isiku käitumine on kohane põhjustama raske tagajärje. Ehk

siis lahendatakse tahtluse küsimus nn välise teopildi alusel, millest on maakohus oma seisukoha süüküsimuse kujundamisel lähtunud.

Ülaltoodust tulenevalt on põhjendamatu kaitsja apellatsioonis esitatud seisukoht, et G.M-ile etteheidetav tegu on kvalifitseeritav KarS § 121 või § 119 lg 1 järgi.

10. K magnetresonantstomograafia ja aitsja taotlus võtta täiendavate tõenditena kriminaalasja juurde

kompuutertomograafilise uuringu tulemused (pildid) ei ole kohtukolleegiumi arvates

põhjendatud.

Tõendite vastuvõtmise üldtingimused sätestab § 286

KrMS 1

, mille lõike 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise, millel on kriminaalasjas tähtsust. Maakohtu

(II kd, istungil on kaitsja nõustunud kohtuarstliku ekspertiisi akti tõendina vastuvõtmises

lk 97-105 ja 132-134), selles esinevatele ei ole aga kaitsja viidanud ka väidetavatele vastuoludele

kohtukõnes. Kohus on vaidlustatud otsuses põhjendatult nimetatud tõendile tuginedes leidnud, et antud juhul on objektiivse uuringuga (magnetresonantstomograafiline uuring) tuvastatud -l esinev PK

haistmisnärvide traumajärgne kahjustus, milline kestab üle 4 kuu ja on põhjusliku seoses mis 09.03.2013 saadud peatraumaga. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga selles, et taotluses viidatud

ekspertiisiakt ei ole vastuoluline, kuna kannatanul on tuvastatud 100% haistmishäire Euroopa

standardtestide alusel. Radioloogilise uuringuga on leidnud tuvastamist, et kannatanul esineb nii

ajukoe kui haistmisnärvide kahjustus. Kannatanule ekspertiisi käigus väga intensiivsete lõhnade

nuusutada andmine ei muuda ekspertiisiakti aga vastuoluliseks. Kokkuvõtvalt leiab kohtukolleegium, et kuivõrd taotlus kriminaalasjas täiendava tõendi juurdevõtmiseks on kaitsja poolt esitatud esmakordselt alles apellatsioonimenetluses ja sellest ei nähtu põhjendusi, miks ei ole kaitsja

seda esitanud varasemas menetluses, tuleb KrMS § 2861

lõike 1 mõttes tõendi vastuvõtmisest keelduda ja jätta taotlus rahu Täiendavalt peab kohtukolleegium vajalikuks märkida ldamata. sedagi,

et isiku kohtuarstliku komisjoniekspertiisi läbiviimisel olid ekspertide käsutuses 19.09.2013

kompuutertomograafia pildid, millised koos esitatud meditsiinidokumentidega olid aluseks

eksperdiarvamuse kujunemisele, uuringu mistõttu piltide täiendava tõendina vastuvõtmine apellatsioonimenetluses eksperdiarvamust ei muuda.

11. Kannatanu leiab apellatsioonis jätkuvalt, et arvestades tuvastatud rikkumise asjaolusid ja temale

tekitatud raskeid ning ilmselt püsivaid kehavigastusi, ei ole mittevaralise kahju hüvitamise nõue

15000 euro suuruses summas, mis sisaldab endas ka edaspidiseid ravikulusid, võimalikke

ebamõistlikult suur. Kohtukolleegium ei jaga kannatanu seisukohta selles, et kohus ei ole otsuses selgitanud mittevaralise kahju on rohkem kui põhjuseid, miks tema poolt nõutavat hüvitise summat

poole võrra vähendatud ning et enda seisukohti põhjendades on kohus läinud vastuollu nii

süüdistatava väidetava varandusliku seisu kui ka väljakujunenud kohtupraktikaga.

Tulenevalt VÕS § 1043 ja § peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju

1045 lg 1 p- 2 st tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju

tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 134 lg 5 tulenevalt peab kohus mittevaralise kahju

hüvitise määramisel arvestama rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja

8(9)

suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Käesolevas tõendamist, et

kohtuasjas on leidnud

kahjusün tahtliku tegevuse tagajärjel ja sellega põhjustati dmus leidis aset G.M-i

kannatanule haistmismeele kadumine. Maakohus lähtus mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel

VÕS § 134 lg sätestatust, mille kohaselt isikult vabaduse võtmisest -s 2 , isikule kehavigastuse

tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest tekkinud kahju

hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma.

VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. , Kohus ongi tõdenud, et süüdistatava poolt tekitatud kahjusündmuse tagajärjel

võrreldes kahjusündmusele eelnenud olukorraga, kannatanu tavapärases elul on aadis ja

igapäevategevustes aralise kahju hüvitamise toimunud muutused. Et kannatanu esitatud mittev

nõudes tulevikus tekkida võivad võimalikud ravikulud nina deformatsiooni sisalduvad samas ka korrigeerimise ja lõhnaja maitsmismeele taastamiseks, leidis maakohus kohtukolleegiumi arvates siiski 130 lg põhjendatult, et kuigi VÕS § 1 mõtte kohaselt saab kannatanu nõuda ravikulude hüvitamist ka siis, kui ta ei ole neid kulusid veel kandnud, s.t kalkulatsiooni alusel, kuid tegemist

oleks sellisel juhul tulevikus tekkida varalise kahjuga. võiva Kalkulatsioonide esitamata jätmisel

puudus maakohtul seega võimalus kaaluda tulevikus tekkida võiva varalise kahju kannatanule väljamõistmist, kuivõrd selline nõue ei kuulu mittevaralise kahju mõiste alla.

Samas peab k kannatanu on mittevaralise kahju ohtukolleegium vajalikuks täpsustada, et kuigi

hüvitamise nõude ühe a ei tunne ei lõhna ega maitset, ei ole

alusena tuginenud sellele, et t

maitsmismeele puudumine kannatanul dnud. Isiku kohtule esitatud tõendite kohaselt tõendamist lei

ekspertiisiakti nr 15E-AOK0007 , et -l st ei nähtu PK esineks maitsmishäire, mis oleks põhjuslikus

seoses süüdistatavale etteheidetava teoga. Eksperdiuuringute kirjeldustest nähtub, et kannatanu

välisnina ninaselja piirkond silmaga näh otsetavat defekti ei esine, mida oleks vaja korrigeerida kirurgiliselt.

Erinevalt apellandist leiab kohtukolleegium, et maakohus on mittevaralise kahju hüvitise mõistliku suuruse kindlaksmääramisel füüsilist ja hingelist valu ning kan arvestanud nii kannatanu natusi, tema

heaolu langust, mis on tingitud piirangutest isiku tegevuses ning elukorralduses, kahju tekitamise

asjaoludest, kahjuliku tagajärje raskusest, rikkuja süü astmest ja

poolte varanduslikust seisundist.

Kannatanu kasuks välja mõistetud ise kahju hüvitise suurus vastab mittevaral kohtukolleegiumi arvates

õiguse üldpõhimõtetele, ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kohtupraktikale.

Kannatanu apellatsioonis viidatud Riigikohtu lahendis 3-2-1-116-12 ja käesolevas kriminaalasjas käsitletud asjaolud ega ole seetõttu võrreldavad. on täisealin

inevad kardinaalselt er omavahel PK e, kes enda ütluste kohaselt tegeleb võitlusspordiga ja kel on selle käigus ka varasemalt purunenud lel

ninaluu ning löödud välja hambaid. Hinnang endale ja ülalnimetatud Riigikohtu lahendis kannatanule tekitatud kahju suuruse v s on seega kohatu. Kannatanu on õrdluse jätnud tähelepanuta viidatud Riigikohtu lahendi p-s 18 toodu, mille kohaselt rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Just

seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena

kohtu äranägemisel, mistõttu ei saa üldjuhul ka vaidlustada kohtu otsust ainuüksi hüvitise suuruse põhjendamatusele tuginedes.

12. leiab kohtukolleegium, et vaidlustatud otsus kriminaalasjas nr 1-14-1413 on Lähtudes ülaltoodust seaduslik ning apellatsioonides esitatud argumendid ja põhjendatud selle tühistamiseks alust ei anna. Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu 1. aprilli 2016 otsus -st 1, e G.M-i

süüdistuses KarS § 118 lg 1 p 2 järgi muutmata ning kaitsja ja kannatanu apellatsioonid rahuldamata.

9(9)

/allkirjastatud digitaalselt/

Urmas Reinola Meelika Aava Ivi Kesküla