3-14-52923/50 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Madis Ernits ja Agu Timmi

Otsuse avalikult teatavakstegemise

aeg ja koht

05.05.2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-52923

Haldusasi

Igor Ginzburgi kaebus Tallinna Vangla tekitatud

mittevaralise

kahju

eest

hüvitise

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 02.04.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Igor Ginzburgi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Igor Ginzburg

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Igor Ginzburgi apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 02.04.2015. a otsus ja teha uus otsus, millega jätta Igor

Ginzburgi kaebus ajavahemikku 10.02.2010-04.09.2011 puudtavas osas läbi vaatamata.

Välja mõista Tallinna Vanglalt Igor Gizburgi kasuks mittevaralise kahju hüvitis summas

260 eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 06.06.2016.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav Igor Ginzburg esitas Tallinna Vanglale seoses ebapiisava kambripinnaga kahju hüvitamise taotluse,

mis registreeriti 05.09.2014. a numbriga 5-18/14/24105-1.

2. Tallinna Vangla 29.10.2014. a otsusega nr 5-18/14/24105-5 tagastati I. Ginzburgi kahju hüvitamise taotlus

perioodide 13.12.2005-10.07.2006, 10.08.2006-30.08.2006, 14.11.2006-23.02.2007, 11.05.2007-

06.05.2008 ja 10.02.2010-04.09.2011 osas läbivaatamatult ning jäeti perioodide 05.09.2011-16.11.2012 ja

29.01.2013-27.05.2014 osas rahuldamata.

3. I. Ginzburg esitas 23.11.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest

hüvitise väljamõistmiseks.

Kaebuse kohaselt tagati kaebajale Tallinna Vanglas viibimise ajal 10.02.2010-16.11.2011 ja 29.01.2013-

27.05.2014 ebapiisav elamispind ning kaebaja palus, et iga Tallinna Vanglas viibitud päeva eest mõistetaks talle

välja 17,20 euro suurune hüvitis. Tuginedes Euroopa Vanglareeglistikule, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste

kaitse konventsiooni (EIÕK) art-le 3 ja Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditele rikkus Tallinna Vangla

kaebaja õigusi alla 4 m2 suuruse mööblist vaba isikliku põrandapinna tagamisega. Samuti rikuti kaebaja õigusi

omaette olemise ja spordiga tegelemise võimaluste, sooja vee, naril redeli ja piisava valguse mittetagamisel.

Kambris oli vähe õhku, kaebajale võimaldati ainult üks dušikord nädalas ning riideid tuli pesta ja kuivatada

kambris. Eelnimetatud tingimustes viibimine põhjustas kaebajale emotsionaalset pinget, närvilisust, ärritust,

stressi, ängistust, seljavalu, meeleolu langust ja abitust. Kaebaja arvas kuni Tunis vs Eesti kohtulahendist

teadasaamiseni, et talle osaks saanud kannatused ja ebameeldivused on vangistusega paratamatult kaasnevad.

HALDUSKOHTU LAHEND

4. Tartu Halduskohtu 02.04.2015. a otsusega jäeti I. Ginzburgi kaebus põrandapinnale lisaks ka teistele

kinnipidamistingimustele toetuva nõude osas läbi vaatamata halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 151 lg 1

alusel ja muus osas rahuldamata.

Kohtuotsuse kohaselt pidi kaebaja ruumipuudust ja muid kinnipidamisega seotud tingimusi

küll koheselt tunnetama, kuid kindlasti ei saanud selle tegelik mõju ja seega ka väidetava kahju

lõplik suurus talle selguda enne vastavates tingimustes kinnipidamise lõppemist. Perioodi

10.02.2010 - 16.11.2012 osas on selleks kuupäevaks 16.11.2012. Kuna kohtueelse kahjunõude

edastas kaebaja Tallinna Vanglale 05.09.2014, on kaebus mõlema kaebuses nimetatud perioodi

osas tähtaegne ning lubatav.

Vanglale esitatud taotluses soovis kaebaja rahalist hüvitist Tallinna Vanglas valitsenud

tingimuste tõttu oma väärikusele tekitatud kahju eest ning nimetas seejuures ära üksnes

kuni 1,5 m2 suuruse vaba kambripinna iga kinnipeetava kohta. Väärikuse alandamisega

tekitatud kahju hüvitamise nõude esitas kaebaja ka kohtule, kuid seejuures tõi lisaks

ruumipuudusele täiendavalt välja mitmeid vanglas valitsenud elamis- ja

kinnipidamistingimustega seotud asjaolusid. Seega on kaebaja muutnud nõude ulatust.

Kaebuse esitamine muudetud kujul ei ole lubatav, kuna kõigi täiendavalt esitatud asjaolude

suhtes on kaebajal läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus.

Vabariigi Valitsuse 26.01.1999. a määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavad

nõuded“ näevad punktis 4 ette eluruumi põrandapindala määratlemise vastasseinte vahelise

kaugusega. Vangistusseaduses ja selle alusel antud õigusaktides kinnipeetava eluruumi kohta

sätestatust ei tulene, et kinnipeetavale ettenähtud põrandapind peab olema täiesti vaba ning

selle hulka ei saa arvata pinda, millel asuvad kambri sisustuse hulka kuuluvad esemed ja

seadmed, sealhulgas ka WC ja pesemiskoht. Seega ei tähenda mõiste „põrandapind“ kambris

ringi liikumiseks olevat vaba pinda ning seda pole võimalik määratleda muul viisil kui ruumi

külgede pikkuse korrutisena.

Kaebaja pole väitnud ega tõendanud, et tema kambri pindala oleks olnud mingil Tallinna

Vanglas viibimise perioodil väiksem kui vastav õigusakt ette nägi. Ka selgitustaotluse vastusest

ning kaebaja paiknemise, kambri suuruse ja asustatuse kohta koostatud tabelist nähtuvad

andmed kinnitavad, et kuni 31.12.2013 oli kaebajale tagatud vähemalt 2,5 m2 ning alates

01.01.2014 vähemalt 3 m2 suurune isiklik põrandapind ning olid ka mõned perioodid, kus

kambri suurus iga seal viibiva kinnipeetava kohta moodustas enam kui 4 m2.

Nähtuvalt Tallinna Vangla 29.10.2014. a otsusest kaebaja kahju hüvitamise taotluse kohta,

õppis kaebaja perioodil 23.04.2012 - 16.11.2012 kutseharidusüsteemis ning sai sellega seoses

viibida väljaspool kambrit. Osa Tallinna Vanglas viibimise ajast oli kaebaja süüdimõistetu

seisuses ning võis vähemalt neli tundi päevas oma osakonnas vabalt ringi liikuda.

Riigikohtu 20.06.2014. a kohtuotsuses nr 3-4-1-9-14 rõhutati, et 2,5 m2 kambri põrandapinda

ühe kinnipeetava kohta ei ole nii väike pindala, mille puhul saab väärikuse alandamist eeldada.

Kaebaja ei ole esile toonud ühtegi niisugust asjaolu, mis võimaldaks nimetatud Riigikohtu

seisukoht tähelepanuta jätta.

Vähese vaba ruumiga kambris viibimine võib kinnipeetavale kindlasti ebameeldiv olla ja talle

nii füüsilisi kui vaimseid kannatusi põhjustada, kuid miski ei kinnita kohtule esitatust, et

kaebaja suhtes avaldas see vaatamata suhteliselt pikale kestvusele niivõrd olulist mõju, et peab

kaasa tooma kaebuses nimetatud suurusega rahalise hüvitise. Kaebajal jäi tähelepanuta, et

Tunis vs Eesti lahendi seisukohad ei saa olla üheselt ülevõetavad, sest lisaks ruumipuudusele

on EIK olulise asjaoluna ära märkinud ka raskused kinnipeetava terviserikke leevendamiseks

arsti poolt ette nähtud harjutuste tegemisel ning selle, et kõik vastavad kaebused jäid

2

2

rahuldamata. Kaebaja midagi sarnast enda suhtes väitnud ega tõendanud pole. Tema

tervisekaart sisaldab küll mitmeid kaebusi seljavalude üle, kuid 19.04.2011 kandesse on

märgitud, et need on trauma tagajärg ja kestnud aastaid. 07.03.2013 on talle õpetatud

ergonoomilisi asendeid ja füüsilisi harjutusi ning märgitud, et teeb neid iseseisvalt ette antud

skeemi kohaselt. Seda, et harjutuste tegemine oleks ruumi puudusest tingituna raske või

võimatu, tervisekaartist ei nähtu. Küll aga on 02.07.2013 ja 25.10.2013 kannetesse tehtud

märge jalutusboksi lubatud pingi kohta, mis viitab vajadusele ja soovile liikumise asemel

hoopis istuda.

Kambrite suurusest lähtuva kaebuse osas puudub alus pidada Tallinna Vangla tegevust

niisuguseks õigusvastaseks mittevaralise kahju põhjustamiseks, mille eest on põhjust välja

mõista rahalist hüvitist ja viivist. Kaebaja on kohtumääruse alusel vabastatud 389,06 euro

suuruse riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel. Kuna vastustaja oma menetluskulude kohta

taotlust ja kuludokumente esitanud ei ole, jäävad võimalikud kulutused hüvitamata.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. I. Ginzburg esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu otsus ja teha uus

otsus, millega rahuldada kaebus.

Apellatsioonkaebuse kohaselt rikkus halduskohus menetlusnorme. Halduskohus ei vaadanud läbi asja sisu,

milles kaebus seisnes, vaid vaatas läbi teisejärgulisi küsimusi nagu õhupuudus, halb

ventilatsioon jne. Asja sisu seisneb ebapiisavas ruutmeetrite hulgas kambris ühe kinnipeetava

kohta. Kaebaja viibis euronormidele ja -standarditele mittevastavates tingimustes. Tallinna

Vangla hoidis kaebajat kitsastes tingimustes, teades, et rikub niimoodi kaebaja õigusi. Seega

solvas vastustaja kaebaja inimväärikust.

Tallinna Vangla teadis, et kambrite pindala ei vasta euronormidele ja rikkus seega teadlikult

inimõigusi ning EIÕK art-t 3. Kaebaja palub tunnistada Tallinna Vangla kambrite suurus

mittevastavaks euronormidele ja tema kinnipidamine sellistes kambrites kaebaja õiguste

rikkumiseks ning Tallinna Vanglalt mõista kaebaja kasuks välja õiglane kompensatsioon.

6. Tallinna Vangla leiab vastuses apellatsioonkaebusele, et apellatsioonkaebus tuleb jätta

rahuldamata ja Tartu Halduskohtu otsus muutmata ning kaebaja menetluskulud tema enda

kanda.

Vastuse kohaselt tuvastas halduskohus, et vastustaja on taganud I. Ginzburgile siseriiklikust

õigusaktist tuleneva nõuetekohase põrandapinna kambris. Seega ei saa halduskohtule ette heita,

et ta ei ole kaebust lahendanud põhiküsimusest ehk ühele isikule kambris tagatud

põrandapinnast lähtuvalt. Halduskohus on õigesti viidanud EIK-i praktikale, millest tulenevalt

ei saa ruumi alla 3 m2 automaatselt EIÕK art 3 rikkumiseks pidada, vaid asjaolusid tuleb

hinnata kogumis. Vaadelda tuleb ka muid vangistustingimusi ja halduskohus ei ole tuvastanud,

et vastustaja oleks EIÕK art-t 3 rikkunud ja kaebaja inimväärikust alandavates

vangistustingimustes hoidnud.

7. Ringkonnakohus uuendas 15.04.2016. a määrusega asja arutamise haldusasjas ja tegi

kaebajale ettepaneku taotleda tähtaja ennistamist ajaperioodi 10.02.2010-04.09.2011 osas,

kuna ringkonnakohtu arvates ei ole kaebus selle perioodi osas esitatud tähtaegselt.

8. Kaebaja palus kaebuse lugeda esitatuks tähtaegselt, kuna ta ei olnud enne 2014. a aprilli

teadlik sellest, et Tallinna Vangla hoidis teda kambris, mille põrandapind ei vastanud ei

vastanud EIK lahendites toodud nõuetele.

9. Tallinna Vangla leiab, et kaebus esitamise tähtaeg ei kuulu ennistamisele, kuna kaebaja pidi

juba Tallinna Vanglasse saabumisel aru saama, et tema õigusi on rikutud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3

3

10. Ringkonnakohus peab kõigepealt vajalikuks anda oma seiskoht selles osas, kas kaebus

ajavahemiku 10.02.2010-16.11.2012 osas on täies ulatuses tähtaegne (I), lahendab kaebuse

muude ajaperioodide osas (II) ja lahendab menetluskulude küsimuse (III).

I

11. Halduskohus on otsuses leidnud, et kuna kaebaja esitas kahjunõude vastustajale

05.09.2014, siis on kaebus perioodi 10.02.2010-16.11.2012 osas tähtaegne ja lubatav.

Ringkonnakohus kohtu taolise järeldusega ei nõustu. Ringkonnakohus märgib, et mida pikem

on väidetav kahju tekitamise periood, mis ületab RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud kolmeaastast

tähtaega, seda olulisemad peavad olema argumendid selle kohta, et kaebaja ei saanud või ei

pidanud teada saama kahju tekkimisest enne jätkuva toimingu lõppemist Vastasel juhul

muutuks RVastS §-s 17 ettenähtud tähtaeg mõttetuks ja kahjunõude esitamisega

viitamine võib tekitada kahju olulise kumuleerumise. Eluliselt usutavaks ei saa pidada, et

kaebaja mõistis 10.02.2010-16.11.2012 põrandapinna vähesusest tulenevaid

negatiivseid mõjusid ja kahju tekkimist alles septembris 2014, millal ta esitas kahju hüvitamise

nõude vastustajale. Vastustaja on õigustatult viidanud ka sellele, et kaebaja oli viibinud ka

teistes kinnipidamisasutustes peale Tallinna Vangla ja seega sinna uuesti paigutamisel pidi ta

koheselt tajuma ruumipuudust. Kuna antud juhul puuduvad mõjuvad põhjused, mis annaksid

aluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks, siis on võimalik tähtaegseks lugeda ainult kolme

aasta ulatuses enne kahju hüvitamise taotluse esitamist vastustajale ja seega tuleb jätta läbi

vaatamata kaebaja kaebus ajaperioodi 10.02.201-04.09.2011 osas. Muude perioodide osas on

kaebuse esitamine lubatav.

II

12. Kaebaja viibis ajavahemikul 05.09.2011-16.11.2011 Tallinna Vanglas süüdimõistetu

staatuses. Vaidlust ei ole selles, et olles süüdimõistetu staatuses, oli talle vanglas tagatud

võimalus 4 tunni vältel viibida väljaspool oma kambrit eluosakonna piires ja samuti oli tal

iganädalaselt võimalik kasutada spordisaali. Samuti õppis kaebaja 23.04.2012-16.11.2012

kutseharidussüsteemis, mis samuti lühendas tema kambris viibimise aega. EIK on leidnud, et

ka 3 m2-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada

muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vanglas või osakonna piires,

võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamistingimuste üldine nõuetekohasus (asi nr

9967/06: Beljajev/Venemaa, p-d 33-36; 2689/12:Semikhvostov/Venemaa, p 79; 7334/13:

Muršič/Horvaatia, p 56). Ringkonnakohus leiab, et antud EIK lahendite seisukohad on

kohaldatavad ka käesolevas haldusasjas ja kuna kaebajale oli tagatud võimalus viibida selles

ajavahemikul, kui ta oli süüdimõistetu staatuses, väljaspool kambrit, siis on halduskohus

õigustatult leidnud, et tegemist ei ole inimväärikuse alandamisega ja puudub alus mittevaralise

kahju eest hüvitise väljamõistmiseks.

13. Kaebaja viibis ajavahemikul 29.01.2013-27.05.2014 Tallinna Vanglas vahistatud staatuses

ning tal oli õigus viibida väljaspool kambrist ainult üks tund päevas vabas õhus. Halduskohus

on oma otsuses leidnud, et vähese vaba ruumiga kambris viibimine võis kaebaja jaoks olla küll

ebameeldiv ja talle füüsilisi ning vaimseid kannatusi põhjustada, kuid see ei too veel kaasa

kaebajale mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmist. Samuti ei tulene tema

tervisekaardist, et kaebajale oleks selle tõttu tekkinud mingeid tervisekahjustusi.

Ringkonnakohus halduskohtu taolise järeldusega ei nõustu.

14. EIK on kinnipeetavate kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses leidnud, et soovitatav

minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta ning juhul, kui põrandapinda isiku kohta on

4

4

vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastust lugeda sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest

kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananayev/Venemaa (2012) p 145 ja Tunis/Eesti (2013) p-d

43-49). Nagu nähtub vastustaja halduskohtule esitatud andmetest (tl 9), viibis kaebaja kambris,

kus isiku kohta oli põrandapinda 2,72 m2 55 päeval; kambris, kus isiku kohta oli 2,92 m2 103

päeval ja kambris, kus isiku kohta oli 2,78 m2 86 päeval. Ülejäänud aja viibis kaebaja

kambrites, kus isiku kohta oli põrandapinda 3 m2 ja rohkem. Ülerahvastatud kambrites

kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada (RKHKo nr 3-3-1-42-15, p

24). Kuna kaebaja viibis ülerahvastatud kambrites seega kokku 244 päeval, siis erinevalt

halduskohtust leiab ringkonnakohus, et kaebajal on õigus selle eest hüvitisele. Ringkonnakohus

peab vajalikuks märkida ka seda, et tegemist ei olnud lühiajaliste viibimistega ülerahvastatud

kambris.

15. Riigikohus on leidnud, et liikmesriigi kohtud ei pea määrama hüvitisi samas suuruses, kui

seda teeb EIK. Samas võib hüvitise määramisel arvestada riigi elatustasemega ja üldise

sissetuleku tasemega (RKHKo nr 3-3-1-42-15, p 26). Samuti on Riigikohus sama lahendi p-s

25 märkinud, et kohtud ei saa tuletada senisest hüvitiste määramise praktikast jäiku

päevamäärasid ja arvestada hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel. Arvestades käesoleva

asja asjaolusid, peab ringkonnakohus mõistlikuks ja vajalikuks mõista Tallinna Vanglalt välja

kaebaja kasuks mittevaralise kahju hüvitis summas 260 eurot.

III

16. Kuna kaebaja oli haldus- ja ringkonnakohtus vabastatud riigilõivu tasumisest, siis

menetluskulud puuduvad.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

Madis Ernits

Agu Timmi

5

5