3-14-52090/27 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Agu Timmi, Tiina Pappel

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

05.05.2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-52090

Haldusasi

Vladimir Obuhhovi kaebus Tallinna Vanglalt

mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seonduvalt

inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 18.09.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Vladimir Obuhhov

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu otsuse resolutsiooni p 5 ning mõista

Tallinna Vanglalt Vladimir Obuhhovi kasuks välja menetluskulu 22

(kakskümmend kaks) eurot.

3. Jätta muus osas Tartu Halduskohtu otsus muutmata, muutes

halduskohtu otsuse põhjendusi kambripinna suuruse arvestust puudutavas osas

vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 06.06.2016 (k.a) (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla registreeris 04.03.2014 V. Obuhhovi kahju hüvitamise taotluse,

milles ta palus hüvitada talle mittevaraline kahju summas 15 eurot iga päeva eest, mis

ta pidi veetma Tallinna Vanglas kitsamates oludes, kui 3 m² kinnipeetava kohta. V.

Obuhhovi väitel viibis ta Tallinna Vanglas 2008-2009 ja 2013, mil teda hoiti

kambrites, kus enamasti ei olnud ühe kinnipeetava jaoks ette nähtud enam kui 2,5 m².

Tallinna Vangla registreeris 03.07.2014 V. Obuhhovi teistkordse kahju hüvitamise

taotluse, milles ta taotles mittevaralise kahju hüvitamist summas 15 eurot iga päeva

eest, mis ta pidi veetma kitsamates oludes, kui 3 m² kinnipeetava kohta. Veel märkis V.

Obuhhov, et ta viibis Tallinna Vanglas ajavahemikel 31.10.2008-21.10.2009, 01.08.-

25.10.2013 ja 27.01.-19.02.2014.

2. V. Obuhhov esitas 15.09.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus mõista

Tallinna Vanglalt välja mittevaralise kahju hüvitisena 450 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud

kuu eest. Kaebuse põhjendused:

1) Kaebaja viibis Tallinna Vanglas perioodidel 31.10.2008-21.10.2009, 01.08.-01.10.2013,

04.25.10.2013 ja 27.01.-19.02.2014. Aastatel 2008-2009 viibis kaebaja 23 tundi suletud

kambris. 6-kohalistes kambrites oli üldpinda 2,5 m² või vähem ühe inimese kohta. Vaba

pinda, millest on maha arvestatud mööbli ja inventari alla jääv ruum, oli vähem kui 1,5 m²

ühe inimese kohta. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on kinnipeetava kasutuses oleva

isikliku ruumiga seoses asunud seisukohale, et soovitav minimaalne põrandapind on 4 m²

isiku kohta ning kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m², tuleb ülerahvastatust pidada

sedavõrd tõsiseks, et selline olukord kujutab Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumist. Hüvitise suuruse hindamisel tuleb lähtuda EIK

praktikast ja Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-10-14.

2) Ette oli nähtud 1-tunnine jalutuskäik boksis, mille suurus jäi alla 15 m² ja mida tuli jagada

kambrikaaslastega. Riideid tuli pesta ja kuivatada kambris, mistõttu oli seal pidevalt niiske

ning seintel esines hallitust, millest saab järeldada, et ventilatsioon oli puudulik. Kambrite

kunstlik valgustus ei vastanud vangistusseaduse (VangS) § 45 lg-s 1 sätestatud nõuetele ja

vähene valgus kurnas silmi. Isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks sai kasutada dušši kord

nädalas 20 minutit olukorras, kus kambrites oli ainult külm vesi.

3. Tallinna Vangla tagastas 26.09.2014. a vastusega nr 5-18/14/18841-2 V. Obuhhovi kahju

hüvitamise nõude perioodi 31.10.2008-21.10.2009 osas läbivaatamatult ning jättis V.

Obuhhovi kahju hüvitamise nõude perioodide 01.08.-25.10.2013 ja 27.01.-19.02.2014 osas

rahuldamata.

4. Tartu Halduskohus tagastas 14.10.2014. a määrusega kaebuse osas, milles kaebaja nõuab

Tallinna Vanglalt hüvitist perioodi 31.10.2008-21.10.2009 eest ning osas, milles kaebaja

taotleb perioodide 01.08.-01.10.2013, 04.-25.10.2013 ja 27.01.-19.02.2014 eest hüvitist

muude kinnipidamistingimuste tõttu kui kambri põrandapind.

5. Tartu Halduskohus rahuldas 28.09.2015. a otsusega kaebuse osaliselt (resolutsiooni p 1);

jättis kaebaja nõude rahalise hüvitise saamiseks rahuldamata (resolutsiooni p 2); tuvastas, et

perioodidel 01.-20.08.2013, 24.-26.08.2013, 28.-29.08.2013, 04.-30.09.2013 ja 05.-

25.10.2013 olid kaebaja kinnipidamistingimused õigusvastased (resolutsiooni p 3); muus osas

jättis kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 4); mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja

menetluskulu 29 eurot (resolutsiooni p 5). Otsuse põhjendused:

1) Tualettruumi pinda ei saa arvata kambri pinna hulka. Seda ei saa arvestada igapäevaseks

elutegevuseks, s.h liikumiseks kasutatava ruumina. Arvesse ei tule võtta kambris asuvat

mööblit ega selle pinna osakaalu kambri põrandapinnaga võrreldes. Kaebajal ei olnud

võimalik kahju vältida. Asjaolu, et kaebaja ei pöördunud enne kahju hüvitamise taotluse

esitamist nõuete või etteheidetega vangla poole, saab kohus arvestada hüvitise määramisel.

Kaebaja viibimist olukorras, kus põrandapinda oli rohkem kui 2,5 m², kuid vähem kui 3 m²,

tuleb pidada õigusvastaseks, kuna see on vastuolus EIK praktikaga. Kaebaja viibis kambris,

kus põrandapinda isiku kohta oli 2,5-2,99 m², 73 päeva, mis jagunes erineva pikkusega

perioodideks, kuid pikki, s.o kuud aega ületavaid järjestikku ruumikitsikuses veedetud

perioode kaebaja puhul ei esinenud. Samas oli kaebaja kogu selle aja jooksul vahistatu ning

VangS § 90 lg 3 kohaselt hoiti teda ööpäev läbi lukustatud kambris. Seega tuleb

kinnipidamistingimusi 73 päeva osas pidada väärikust alandavateks ja vastustaja tegevust

õigusvastaseks. 35 päeva viibis kaebaja olukorras, kus põrandapinda isikul oli vähemalt 3 m²,

mis ületab nii kuni 31.12.2013 kehtinud vangla sisekorraeeskirja (VSkE) kui ka praeguse

VSkE nõude ja täidab EIK praktikast tuleneva miinimumnõude. Arvestades muid

kinnipidamistingimusi, s.h seda, et kaebajal oli võimalik ühe tunni jooksul päevas viibida

värskes õhus, ei saa vastustaja tegevust 35 päeva osas pidada õigusvastaseks.

2) 73 päeval oli kaebaja kasutuses olev isiklik ruum sedavõrd väike, et see tõenäoliselt

põhjustas kannatusi või ebameeldivusi, mis ületavad vanglas kinnipidamisega paratamatult

kaasneva. Vastustaja ei ole süü puudumist tõendanud. Asja materjalidest ei nähtu vastustaja

soov põhjustada kaebajale kannatusi või ebameeldivusi. See tähendab, et vastustaja tegevus ei

olnud tahtlik, kuid mitte seda, et see ei olnud süüline. Vastustajale on etteheidetav, et ta lähtus

kinnipidamistingimuste hindamisel ainult põrandapinnast ühe isiku kohta ning ei arvestanud

selle kõrval muid kinnipidamistingimusi, eelkõige kambris veedetud aega ja

liikumisvõimalusi. VSkE sätestab ühele isikule ette nähtud põrandapinna alammäära.

Lähtudes EIK praktikast oleks vastustaja pidanud aru saama, et ka selle alammäära järgimise

korral võivad kinnipidamistingimused alandada isiku väärikust, kui pikema aja jooksul (kaks

perioodi, 20 ja rohkem päeva) tuleb alammäära suurusel pinnal veeta 23 tundi ööpäevas.

Vastustaja on jätnud järgimata käibes vajaliku hoole.

3) Kaebaja õiguste rikkumine ei olnud sedavõrd raske, et õigustada mittevaralise kahju

hüvitamist rahas. Tegemist on suhteliselt lühikest aega väldanud perioodidega. Rikkumise

ulatus ei olnud suur – pind ühe isiku kohta oli 0,35 m² võrra väiksem kui EIK praktikast

tulenev 3 m². VSkE-s sätestatud 2,5 m² ja 3 m² suuruse pinna nõuete vastu vangla ei eksinud.

Kaebaja kannatused ei olnud rasked. See nähtub asjaoludest, et kaebaja esmakordne

pöördumine vastustaja poole oli hüvitamistaotlustes, väited kannatuste kohta on üldsõnalised

ja kaebus on valdavas osas trafaretne. Õiguslik hinnang kinnipidamistingimustele Tallinna

Vanglas sai riigile teatavaks EIK lahendist Tunis vs Eesti. Üldiselt teadaolevaks on asjaolu, et

1919. a rajatud Tallinna Vangla jätkuv kasutamine on tingitud riigi majanduslikust olukorrast

ja pärast EIK lahendit Tunis vs Eesti on vähendatud vangide arvu, parandades

ruumikitsikusega kaasnevaid olusid. Eeltoodu ei muuda kaebaja kohtlemist Tallinna Vanglas

õiguspäraseks, kuid seda saab arvesse võtta rikkumise raskuse kindlakstegemisel. Kaebaja

nõue rahalise hüvitise saamiseks jääb rahuldamata. Ajavahemikul 01.-20.08.2013, 24.-

26.08.2013, 28.-29.08.2013, 04.-30.09.2013 ja 05.-25.10.2013 olid kaebaja

kinnipidamistingimused Tallinna Vanglas õigusvastased. 35 päeva osas puudub alus kaebuse

rahuldamiseks.

4) Kaebaja tasus kaebuse esitamisel riigilõivu 45 eurot ja kandis menetluskulu 14 eurot seoses

kohtusse ilmumisega. Kuna kaebaja kasuks ei mõistetud välja rahalist hüvitist, siis puudub

võimalus arvutada välja kaebuse rahuldamise proportsiooni. Mõistlik on lähtuda riigilõivust

kaebuse esitamisel, kui rahalist nõuet ei esitata, ning mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja

menetluskuluna 29 eurot, s.h riigilõiv 15 eurot ja sõidukulu 14 eurot. Muud menetluskulud

jäävad poolte enda kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

6. Tallinna Vangla esitas 19.10.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu

Halduskohtu 18.09.2015. a otsus osas, millega kohus tuvastas, et kaebaja

kinnipidamistingimused olid õigusvastased ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus

täielikult rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) Kohus on põrandapinna arvestamisel ebaõigesti arvanud kambri üldpindalast välja WC

aluse pindala. Selle tulemusel on kohus lähtunud otsuse tegemisel väiksematest andmetest,

kui tegelikult oli V. Obuhhovile kambrites tagatud. Siseriiklik õigus sätestab, et kui WC on

kambris sees, siis on see kambri osa. „Põrandapind“ ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks

vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte

vaheline kaugus, seega ruumi üldpind. V. Obuhhovile oli kogu Tallinna Vanglas viibimise ajal

tagatud VSkE § 6 lg-s 6 isiku kohta sätestatud minimaalne põrandapind, mis periooditi oli

miinimumist suurem. Seetõttu on vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamine ja

menetluskulu väljamõistmine põhjendamatu.

2) Kohus ei ole muude vangistustingimuste tagamisel vastustaja tegevuses õigusvastasust

tuvastanud. Kohus ei põhjenda, miks kõik muud õigused, mis olid kinnipeetavale tagatud, ei

kompenseeri ja ei tasakaalusta vähest põrandapinda. Seega on kohus jätnud tuvastatud

asjaolud kogumis hindamata. Otsuses puuduvad põhjendused, miks kohus võttis kambris

põrandapinna küsimuse lahendamisel aluseks 3 m² ning kuidas viis aeg, millal kinnipeetavale

oli tagatud vähem, kogumis rikkumise tuvastamiseni.

7. V. Obuhhov ei ole vastust Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele esitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

9. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et V. Obuhhov viibis Tallinna Vanglas halduskohtu poolt

menetletud perioodidel 01.08.-01.10.2013, 04.-25.10.2013 ja 27.01.-19.02.2014, kokku

108 päeva. Halduskohtu otsust on vaidlustanud üksnes vastustaja. Vastustaja on

apellatsioonkaebuses vaidlustanud halduskohtu otsust osas, millega halduskohus tuvastas

kaebaja kinnipidamistingimuste õigusvastasuse perioodidel 01.20.08.2013, 24.-26.08.2013,

28.-29.08.2013, 04.-30.09.2013 ja 05.-25.10.2013 (s.o otsuse resolutsiooni p 3), arvates WC

alla jääva pinna kambri põrandapinnast välja ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja

menetluskuludena 29 eurot (s.o otsuse resolutsiooni p 5). Tulenevalt halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 2 lg-st 4 tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende

lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Vastustaja apellatsioonkaebuses märgitust järelduvalt

loeb ringkonnakohus vastustaja tahteks, et ringkonnakohus tühistaks Tartu Halduskohtu

18.09.2015. a otsuse resolutsiooni p-de 3 ja 5 osas.

10. Kuna asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja esitanud Tallinna Vanglale kaks kahju

hüvitamise taotlust, millest esimene on vangla poolt registreeritud 04.03.2014 (tl 17) ja teine

03.07.2014 (tl 7), siis juhindudes HKMS § 197 lg-test 1 ja 2 kontrollib ringkonnakohus, kas

halduskohus on V. Obuhhovi hüvitamiskaebuse õigesti menetlusse võtnud. Kinnipeetav või

vahistatu peab halduskohtusse hüvitamiskaebusega pöörduma hiljemalt 30 päeva jooksul

vanglale esitatud taotluse läbivaatamiseks ettenähtud 2kuulise tähtaja möödumisest, lähtuvalt

VangS § 1¹ lg-st 8 ja riigivastutuse seaduse (RVastS) § 18 lgtest 1 ja 2. Kaebaja kahju

hüvitamise taotlused on perioodide 01.08.-01.10.2013, 04.25.10.2013 ja 27.01.-19.02.2014

osas esitatud vanglale tähtaegselt. Kaebaja poolt vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlused

on põhjendustelt ja taotlustelt sisuliselt analoogilised, kuid kaebaja on teises taotluses

täpsustanud perioode, mil ta Tallinna Vanglas viibis ja milliste eest ta mittevaralise kahju

hüvitamist taotleb. Eelnevat arvestades oli ringkonnakohtu hinnangul kaebajal kohustus,

arvestades vangla poolt teistkordse, täpsustatud kahju hüvitamise taotluse registreerimise aega

03.07.2014, esitada halduskohtule kaebus hiljemalt 03.10.2014. Kaebaja on kaebuse

halduskohtule esitanud 15.09.2014 (tl 9p). Seega on V. Obuhhov esitanud hüvitamiskaebuse

halduskohtule tähtaegselt ning halduskohus on võtnud kaebuse perioodide 01.08.-01.10.2013,

04.-25.10.2013 ja 27.01.-19.02.2014 osas õigesti menetlusse.

11. Apellatsiooniastmes ei ole vaidlust selle üle, et kambri põrandapinna suuruse arvestamisel

ei tule sellest maha arvata mööblialust pinda. Halduskohus on kambri põrandapinna suuruse

määramisel leidnud (otsuse p 6), et tualettruumi pinda ei saa arvata kambri pinna hulka.

Vastustaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga ning leiab, et WC alla jäävat pinda ei tule

kambri põrandapinnast välja arvata. Ringkonnakohus märgib, et EIK on vangla kambri

põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt

asi nr 36059/12: Bordeniciu/Rumeenia, p-d 9-17), samas on teistes asjades arvestanud

kambripinda koos tualetiga (nt asi nr 44753/12: Gégény/Ungari, p 6; 29334/11:

Lutsenko/Ukraina, p 117). Sageli on EIK riive intensiivsuse hindamisel rõhutanud, et

vaadeldud isiklik ruum hõlmab ka WC ja mööblialust pinda, ning käsitlenud riivet selle võrra

intensiivsemana (nr 43589/02: Salakhutdinov/Venemaa, p 72; 30112/04: Petrenko/Venemaa, p

39). EIK praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse

võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m² või et

soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m². Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest.

Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, s.h välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele

kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §-de 7 ja 9 alusel tugineda (Riigikohtu 09.12.2015. a otsus nr

3-3-1-42-15, p 17). Eeltoodust tulenevalt asub ringkonnakohus seisukohale, et tualettruumi

pind tuleb arvestada kambrite üldpinna sisse. Ringkonnakohus märgib, et olukorras, kus

erinevalt halduskohtust arvestada kambri põrandapinna suurust koos tualetiga, saab siiski

sarnaselt halduskohtuga tõdeda, et kaebaja viibis vaidlusalustel perioodidel kokku 73 päeva

kambrites, kus kinnipeetava kohta on isiklikku ruumi alla 3 m² (s.o 2,9 m²), kuid talle oli

tagatud VSkE § 6 lg-s 6 nimetatud minimaalne ruutmeetrite arv, s.o vähemalt 2,5 m², ning

lisaks viibis kaebaja 35 päeva kambrites, kus kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi üle 3 m²

(s.o 3,36-7,5 m²).

12. Halduskohus leidis otsuses (p 11), et kaebaja kinnipidamistingimusi 73 päeva osas tuleb

pidada väärikust alandavateks ja vastustaja tegevust õigusvastaseks, sest kaebaja olukord

kambrites oli vastuolus EIÕK art 3 kohaldamisel tekkinud EIK praktikaga. Halduskohus

tuvastas ühtlasi, et nimetatud 73 päeva jagunesid erineva pikkusega perioodideks, kuid pikki,

s.o kuud aega ületavaid perioode kaebaja puhul ei esinenud. Samas arvestas halduskohus ka

seda, et kaebaja oli kogu aja jooksul vahistatu ning tal oli võimalik vaid ühe tunni jooksul

päevas viibida värskes õhus (otsuse p 12). Eeltoodud osas nõustub ringkonnakohus

halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4).

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus täiendavalt järgmist.

13. Ringkonnakohus on seisukohal, et vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja

kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes VSkE

§ 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Vastustajal oli kohustus järgida

ka EIÕK-st tulenevaid nõudeid, kuna tegemist on Eestile siduva välislepinguga, mille

tõlgendamine ja kohaldamine on EIK pädevuses. Seega on põhjendatud lähtuda kambri

põrandapinna suuruse määramisel nii siseriiklikust õigusest kui ka EIK poolt esile toodud

kriteeriumidest. Riigikohus on selgitanud, et EIÕK art 3 ega PS §-d 10 ja 18 ei kehtesta täpset

piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle

inimväärikust alandavaks kohtlemiseks (Riigikohtu 09.12.2015. a otsus nr 3-3-1-42-15,

pd 1315). Ka EIK on selgesõnaliselt keeldunud määramast, kui suur peaks minimaalselt

olema kambri põrandapind kinnipeetava kohta muid faktoreid arvesse võtmata (EIK otsus

asjas nr 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79). EIK on selgitanud, et tugeva eelduse, et

tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega, loob see, kui rikutud on kasvõi

ühte järgmistest nõuetest: a) igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase; b) iga

kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m² põrandapinda; c) kambri suurus peab

võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (otsus asjades nr 42525/07 ja

60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 148). EIK on samas leidnud, et ka 3 m²-st väiksema

kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud

kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires,

võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad

nr 9967/06: Belyayev/Venemaa, p-d 3336; 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79; 7334/13:

Muršić/Horvaatia, p 56, jõustumise ootel). Ka on Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegium 20.06.2014. a otsuse nr 3-4-1-9-14 p-des 36 ja 44 selgitanud, et täpset piiri, mil

seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust

alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata, see sõltub muuhulgas seesuguse kohtlemise

kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku

eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. Seega tuvastamaks või välistamaks

väärikust alandavat kohtlemist, tuleb kohtul hinnata, milline oli kinnipeetava tegelik

liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused vaidlusalusel perioodil.

14. Käesolevas asjas on vaidlus üksnes kaebajale kambris tagatud põrandapinna ebapiisavuse

üle, kuid muude kinnipidamistingimuste üle vaidlust ei ole. Halduskohus on tuvastanud, et

kaebajat hoiti vahistatuna ööpäev läbi lukustatud kambris, kuid talle oli tagatud väljaspool

kambrit liikumiseks ööpäevas 1-tunnine jalutuskäik värskes õhus. Eeltoodule ei ole vastustaja

apellatsioonkaebuses ka vastu vaielnud. Kinnipidamistingimuste kohta on vastustaja

apellatsioonkaebuses (p 4.1, tl 70) märkinud, et kambrites oli piisav valgustatus ja

ventileeritus, osaliselt avatavad aknad, nõutavat temperatuuri tagav keskküttesüsteem,

magamisruumist eraldatud veega WC ja kraanikauss, duši kasutamise võimalus, oma

voodikoht, padi, tekk, madrats ja voodipesu, mida vahetati reeglina kaks korda kuus, öörahu

kl 22.00-6.00.

15. Olukorras, kus kaebaja pidi viibima peaaegu terve päeva (v.a jalutuskäigu aeg) alla 3 m²

suuruses kambris ning tal puudus liikumisvabadus vangla või osakonna piires, kuid muude

kinnipidamistingimuste nõuetekohasuse üle vaidlus puudub, tuleb inimväärikust alandava

kohtlemise tuvastamiseks hinnata vähese isikliku pinnaga kambris viibimise ajalist kestust

(Riigikohtu 09.12.2015. a otsus nr 3-3-1-42-15, p 21). Oluline on, kas kinnipeetavale on

tagatud vanglas väljaspool kambrit piisavad liikumisvõimalused. Hinnangut vangla tegevuse

õiguspärasusele ei mõjuta asjaolu, kas kinnipeetav liikumisvõimalusi ka reaalselt kasutab

(RKHK 27.04.2016. a otsus asjas nr 3-3-1-58-15, p 18). Ringkonnakohus on seisukohal, et

arvestades kaebajale kohaldunud režiimi ja alla 3 m² põrandapinnaga kambris viibimise

perioodide pikkusi (kolm perioodi oli 20 ja rohkem päeva) nimetatud 73 päeva vältel, ühtlasi

asjaolu, et nimetatud päevadel ei olnud kaebaja vanglas hõivatud ühegi tegevusega, mis

võimaldanuks tal viibida kambrist väljaspool enam kui vaid 1 tund päevas, ka ei ole talle

võimaldatud näiteks lisaaega jalutamiseks, ei saanud muidu nõutavad kinnipidamistingimused

kompenseerida liikumisvõimaluse vähesust. Eeltoodut arvestades nõustub ringkonnakohus

halduskohtu seisukohaga selles, et 73 päeva osas tuleb kaebaja kinnipidamistingimusi pidada

väärikust alandavateks ja vastustaja tegevust õigusvastaseks.

16. Halduskohus mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas

29 eurot, s.h riigilõiv 15 eurot ja kaebaja sõidukulu 14 eurot. Vastustaja taotleb

menetluskulude kaebaja kanda jätmist. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja tasunud

kaebuse esitamisel riigilõivu 45 eurot (tl 30). Kuna halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt,

siis oli halduskohtu hinnangul mõistlik lähtuda sellest, milline on riigilõiv kaebuse esitamisel

juhul, kui rahalist nõuet ei esitata. Halduskohus pidas mõistlikuks vastustajalt kaebaja kasuks

välja mõista riigilõivu 15 eurot. Eeltoodud osas ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse

põhjendusega (HKMS § 201 lg 4). Kuigi halduskohus on otsuses (p 19) märkinud, et kaebaja

kandis sõidukulu 14 eurot seoses kohtusse ilmumisega, nähtub asja materjalidest, et seoses

10.09.2015 toimunud kohtuistungile ilmumisega on kaebaja esitanud halduskohtule

sõidukulude tõendamiseks üksnes bussipileti summas 7 eurot (tl 59). HKMS § 109 lg 1 ls 2

kohaselt esitatakse kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati

asja arutamine, samuti selliste kulude nimekiri kohtule hiljemalt kolme tööpäeva jooksul

pärast istungi lõppu. Kuna kaebaja on esitanud sõidukulu tõendamiseks halduskohtule üksnes

ühe bussipileti summas 7 eurot ega ole kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu teisi

kuludokumente sõidukulude kohta esitanud, siis on kaebaja tagasisõidukulu 7 euro osas

tõendamata, mistõttu mõistis halduskohus ebaõigesti vastustajalt kaebaja sõidukuluna välja

14 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja kasuks tuleb välja mõista sõidukulu summas

7 eurot. Seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulu (riigilõiv +

sõidukulu) kokku 22 eurot.

17. Eeltoodust lähtudes rahuldab ringkonnakohus Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse

osaliselt ja tühistab halduskohtu otsuse resolutsiooni punkti 5, millega halduskohus mõistis

Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 29 eurot ning mõistab Tallinna Vanglalt

kaebaja kasuks välja menetluskulu 22 eurot. Muus osas jääb Tartu Halduskohtu 18.09.2015. a

otsus muutmata, kuid muuta tuleb halduskohtu otsuse põhjendusi kambri põrandapinna

suuruse arvestust puudutavas osas.

18. Tallinna Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel

vabastatud. Seega puudub vajadus antud osas menetluskulude jaotamiseks.

/allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

12.01.