3-14-50213/102 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Agu Timmi, Maili Lokk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

5. mai 2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-50213

Haldusasi

Ulvi Mäesalu kaebus Sotsiaalkindlustusameti Tallinna

büroo 15.11.2013. a ettekirjutuse ja hoiatuse

nr 7.TL15.2-2/32029 ning Sotsiaalkindlustusameti

24.01.2014. a vaideotsuse nr 1.1-10/3 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 21.12.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Ulvi Mäesalu apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Ulvi Mäesalu

Vastustaja Sotsiaalkindlustusamet

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata kaebaja taotlused vastustajalt täiendavate tõendite

väljanõudmiseks ja selle välja selgitamiseks, kui palju täpselt on Sotsiaalkindlustusamet

U. Mäesalul saada olevatelt summadelt raha kinni pidanud ja kui palju raha on kinni

pidanud kohtutäitur.

1. 2. Jätta läbi vaatamata kaebaja taotlused Pensioniameti 05.04.1999. a otsuse nr 9

tühistamiseks, hüvitamisnõude kaebetähtaja ennistamiseks ja kohtutäituril kaebajalt

kohtutäituri kulude väljamõistmise keelamiseks.

3. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 21.12.2015. a otsus

muutmata.

4. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 05.05.2016, arvates (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viljandi Pensioniameti komisjoni 05.04.1999. a otsusega nr 9 otsustati Ulvi Mäesalule

määratud lastetoetusest alates 01.05.1999 igakuuliselt kinni pidada 20% kuni enammakse

22 020,51 Eesti krooni (praegu kehtivas vääringus 1407,37 eurot) täitumiseni. Enammakse oli

tekkinud perioodil 01.01.1995 – 31.03.1999 seoses lastetoetuse taotlemisega Viljandi ja

Tallinna Pensioniametist korraga (I kd, tl 21).

2.

24.07.2012 esitas U. Mäesalu Sotsiaalkindlustusametile avalduse tõendi väljastamiseks

selle kohta, miks temale makstavast peretoetusest peetakse kinni 20% (I kd, tl 79).

3.

16.08.2012 vastas Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniameti Viljandi büroo

U. Mäesalu 24.07.2012. a avaldusele selgitusega (I kd, tl 79p-80).

4. U. Mäesalule lõpetati lapsetoetuse maksmine 30.06.2013 seoses U. Mäesalu poja

gümnaasiumis õppimise lõppemisega. Selleks ajaks oli U. Mäesalule makstavast igakuisest

peretoetusest kinni peetud 1085,11 eurot.

5.

22.10.2013 saatis Sotsiaalkindlustusameti Tallinna büroo U. Mäesalule teavituskirja,

milles palus talle ilma õigusliku aluseta makstud hüvitis summas 322,26 eurot

Sotsiaalkindlustusametile tagasi maksta.

6. U. Mäesalu esitas Sotsiaalkindlustusameti 04.11.2013. a kirja peale omapoolse selgituse.

7. Sotsiaalkindlustusameti Tallinna büroo 15.11.2013. a ettekirjutuse ja hoiatusega

nr 7.TL15.2-2/32029 kohustati U. Mäesalu tagasi maksma ilma õigusliku aluseta makstud

peretoetus summas 322,26 eurot (I kd, tl 22-22p).

8. U. Mäesalu esitas ettekirjutuse ja hoiatuse peale vaide, mis jäeti Sotsiaalkindlustusameti

24.01.2014. a vaideotsusega nr 1.1-10/3 rahuldamata (I kd, tl 8-10).

9. U. Mäesalu esitas 21.02.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Viljandi Pensioniameti

komisjoni 05.04.1999. a. otsuse nr 9 ning Sotsiaalkindlustusameti Tallinna büroo

15.11.2013. a ettekirjutuse ja hoiatuse nr 7.TL15.2-2/32029 õigusvastasuse tuvastamiseks,

Sotsiaalkindlustusameti 24.01.2014. a vaideotsuse nr 1.1-10/3 tühistamiseks ning temalt

ebaseaduslikult kinnipeetud peretoetuse summas 1085,11 eurot väljamõistmiseks. Tallinna

Halduskohus edastas kaebuse kohtualluvuse korras Tartu Halduskohtule.

10. Tartu Halduskohus jättis kaebuse käiguta ning andis tähtaja nõuete muutmiseks.

19.06.2014 esitas U. Mäesalu halduskohtule uue kaebuse tervikteksti, milles palub lugeda

Viljandi Pensioniameti komisjoni 05.04.1999. a otsus nr 9 õigusvastaseks, tühistada

Sotsiaalkindlustusameti Tallinna büroo 15.11.2013. a ettekirjutus nr 7.TL15.2-2/32029 ja

24.01.2014. a vaideotsus nr 1.1-10/3, vabastada ta Sotsiaalkindlustusametile raha maksmise

kohustusest ning mõista välja ja tagastada talle ebaseaduslikult kinnipeetud rahasumma

1085,11 eurot.

Kaebuse kohaselt ei nõustu kaebaja Sotsiaalkindlustusameti 15.11.2013. a ettekirjutuses

esitatud nõudega. Kaebaja leiab, et Sotsiaalkindlustusameti nõue on aegunud ja

põhjendamatu. Kaebaja märgib, et ta ei ole lastetoetuse taotlemisel esitanud valeandmeid ning

tähelepanuta on jäetud, et Tallinna Pensioniamet lõpetas lastetoetuse maksmise riiklike

peretoetuste seaduse (RPTS) § 29 lg 5 alusel. Ekslikult enammakstud toetus määrati kaebajale

Pensioniameti süül. Kaebaja juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et talle ei ole 05.04.1999. a

haldusakti teatavaks tehtud. Seega ei olnud tal võimalik seda ka vaidlustada. Samuti ei ole

teda 05.04.1999. a haldusakti andmisel ära kuulatud. Esmakordselt palus

Sotsiaalkindlustusamet kaebajal ekslikult talle enammakstud summa tagasi maksta

22.10.2013. Selleks ajaks oli juba nõue aegunud. Seega oli lastetoetuse kinnipidamine

õigusvastane. Kaebaja ei ole raha tagasimaksmise nõuet tunnustanud, sest sellist nõuet ei ole

esitatudki ning kaebaja ei ole ühtegi tagasimakset teostanud. Pensioniameti süül tehtud

enammakset ei saa käsitleda alusetu rikastumisena, sest juhul, kui kaebajale ei ole makstud

lastetoetust sellises ulatuses, nagu ta sai, oleks ta saanud taotleda vähekindlustatud perena

sotsiaaltoetust.

11. Tartu Halduskohus võttis U. Mäesalu kaebuse menetlusse. Halduskohus luges

ebaseaduslikult kinnipeetud rahasumma hüvitamise nõude esitamise tähtaja möödunuks

05.04.2003, mistõttu andis kaebajale tähtaja kaebetähtaja ennistamise taotluse esitamiseks.

Kaebaja esitas kaebetähtaja ennistamise taotluse. Tartu Halduskohus jättis 26.08.2014. a

määrusega kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata ning lõpetas hüvitamisnõude osas

menetluse. Tartu Halduskohtu 26.08.2014. a määrus jõustus Riigikohtu 15.01.2015. a

määrusega.

12. Tartu Halduskohus peatas 30.03.2015. a määrusega esialgse õiguskaitse korras

Sotsiaalkindlustusameti 15.11.2013. a ettekirjutuse ja hoiatuse täitmise.

13. Kaebaja esitas 05.04.2015 nõude ka Viljandi Pensioniameti komisjoni 05.04.1999. a

otsuse nr 9 tühistamiseks. Halduskohus jättis 15.04.2015. a määrusega kaebaja taotluse

kaebuse muutmiseks rahuldamata. Halduskohtu 15.04.2015. a määrus jõustus Riigikohtu

12.11.2015. a määrusega, millega kaebaja määruskaebus Tartu Ringkonnakohtu 08.07.2015. a

määruse peale tagastati.

14. Tartu Halduskohus jättis 21.12.2015. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus

leidis, et Sotsiaalkindlustusameti 15.11.2013. a ettekirjutus ja hoiatus on õiguspärased ning

puudub alus selle ning ka vaideotsuse tühistamiseks.

Halduskohus märkis, et menetluses on üksnes nõue tühistada Sotsiaalkindlustusameti Tallinna

büroo 15.11.2013. a ettekirjutus ja hoiatus nr 7.TL15.2-2/32029 ning Sotsiaalkindlustusameti

24.01.2014. a vaideotsus nr 1.1-10/3. Seepärast ei ole kaebaja väited, mis puudutavad

05.04.1999. a otsuse nr 9 õiguspärasust ja makstud toetusest osa kinni pidamist enam

asjakohased. Samuti märkis halduskohus, et vaidlustatud 15.11.2013. a ettekirjutus ja hoiatus

põhineb 05.04.1999. a otsusel nr 9, mille kättetoimetamist kaebajale ei ole tuvastatud, kuid

halduskohtu 26.08.2014. a määrus, milles halduskohus asus seisukohale, et kaebaja pidi

05.04.1999. a otsuse nr 9 alusel teostatud kinnipidamistest aru saama hiljemalt aasta jooksul

ning selle seejärel vaidlustama, on jõustunud ning järelikult on 05.04.1999. a otsus nr 9 kehtiv

ja sellele oli võimalik 15.11.2013. a ettekirjutust ja hoiatust tehes tugineda.

Halduskohus leidis, et seetõttu ei ole ka määrav, kas perioodil 1995 – 1999 maksti kaebajale

ettenähtust enam toetust Sotsiaalkindlustusameti või kaebaja süül, kuivõrd kohus on toetuse

tagasinõudmist puudutavas osas seotud 05.04.1999. a otsusega nr 9. Halduskohus asus

seisukohale, et 15.11.2013. a ettekirjutus ja hoiatus tuginevad kehtival õigusel ning

haldusaktil. Sotsiaalkindlustusamet on 15.11.2013. a ettekirjutuse ja hoiatuse andmisel

tuginenud RPTS § 30 lg-le 3, mis ei anna Sotsiaalkindlustusametile kaalutlusõigust.

Selle sätte kohaselt tehakse juhul, kui peretoetuste maksmine lõpetatakse enne enammakstud

summa täielikku tasaarvestamist, isikule enammakstud summade tagasinõudmiseks

ettekirjutus koos hoiatusega. Samasisuline õigusnorm kehtis ka siis, kui kaebajale 1995. a

ettenähtust enam lastetoetust maksma hakati.

Halduskohus ei nõustunud kaebaja seisukohaga, et Sotsiaalkindlustusameti nõue on aegunud.

05.04.1999. a otsuse nr 9 täitmiseks peeti kaebajale makstud igakuisest lapsetoetusest

20% kinni kuni 30.06.2013. Kuivõrd kohus on käesolevas asjas jõustunud määrusega

leidnud, et kaebaja pidi toetuse osaliselt kinnipidamisest teadlik olema, tuleb halduskohtu

hinnangul igakuist 20%list kinnipidamist käsitada nõude tunnustamisena tsiviilseadustiku

üldosa seaduse § 158 lg 2 mõttes. Järelikult ei olnud Sotsiaalkindlustusameti nõue aegunud,

sest sama paragrahvi lõike 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude tunnustamisega uuesti.

Halduskohus ei nõustunud ka kaebaja seisukohaga, et kuna RPTS § 3 lg 1 p 1 mõtte kohaselt

määratakse lapsetoetus lapsele, ei ole õige seda kaebajalt tagasi nõuda. Halduskohus leidis, et

lapsetoetus on alati määratud vanemale lapse eest ning subjektiivne õigus toetust saada on

vanemal.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

15. Kaebaja esitas 20.01.2016 Tartu Halduskohtu 21.12.2015. a otsuse peale

apellatsioonkaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 21.12.2015. a otsuse tühistamist ning

asjas uue otsuse tegemist, millega tema kaebus rahuldataks. Kaebaja palub Viljandi

Pensioniameti 05.04.1999. a otsuse nr 9, Sotsiaalkindlustusameti Tallinna büroo 15.11.2013. a

ettekirjutuse ja hoiatuse ning 24.01.2014. a vaideotsuse tühistamist. Kaebaja

apellatsioonkaebuses esitatud seisukohad on järgmised:

15.1. Halduskohus ei ole arvestanud asjaoluga, et Viljandi Pensioniameti 05.04.1999. a otsust

nr 9 ei ole kaebajale teatavaks tehtud ning seega on halduskohus ebaõigesti tuginenud sellele

otsusele. Kaebaja ei ole nõuet tunnustanud ega maksegraafikut allkirjastanud. Kaebaja sai

raha kinnipidamisest teada 16.08.2012. a vastusest. Seega oli hüvitamiskaebus tähtaegne. Kui

kaebaja pöördus 2012. a augustis elukohajärgsesse Sotsiaalkindlustusametisse, siis neil ei

olnud talle 05.04.1999. a otsust nr 9 näidata. 16.08.2012. a vastuses puudus nõue raha

tagasimaksmise kohta ning selgitus edasikaebamise korra kohta. Sotsiaalkindlustusameti

16.08.2012. a vastus oli ainult informatiivne. Seega on kaebaja arvates

Sotsiaalkindlustusameti väide, et kaebaja oleks pidanud 14 päeva jooksul pärast selgituse

saamist pöörduma kohtu poole, ebaõige. Kaebaja arvates oli hüvitamiskaebuse esitamine

tähtaegne, sest kaebaja sai raha kinnipidamisest teada alles 16.08.2012. a vastusest.

15.2. Halduskohus ei ole menetlenud kaebaja esitatud nõuet 05.04.1999. a otsuse nr 9

tühistamiseks. Kaebaja hinnangul oli 05.04.1999. a otsus nr 9 õigusvastane, sest see on tehtud

tema ärakuulamisõigust ja RPTS § 29 lg-t 5 rikkudes. Kuna seda otsust talle kätte ei

toimetatud, siis ta ei saanud seda ka õigeaegselt vaidlustada.

15.3. Kaebaja märgib, et talle riigi õigusabi korras määratud advokaat oli asjatundmatu,

vastutustundetu ning hooletu ning esitas kohtule taotlused, mida kaebaja ei olnud saanud üle

vaadata ega neis täpsustusi või parandusi teha. Kaebaja rõhutab, et ta jääb oma esialgsete

nõuete juurde, sest riigi õigusabi korras määratud advokaat jättis omavoliliselt kaebaja

sisulised taotlused kohtule esitamata ning kohus ei võtnud neid selle tõttu otsuse tegemisel

arvesse. Kaebaja toob välja, et tal ei olnud võimalik vastata Sotsiaalkindlustusameti vastusele.

Kaebaja on seisukohal, et advokaadi hoolimatu tegevus ja tegevusetus mõjutas kohtulahendi

tegemist kaebaja kahjuks. Kaebaja toob välja, et kohus on oma otsuses märkinud, et kaebaja

ei ole piisavalt põhjendanud, miks ta ei ole varem esitanud 05.04.1999. a otsusele nr 9

tühistamiskaebust. Kaebaja taotleb, et kohus ennistaks hüvitamisnõude kaebetähtaja, sest

kaebaja advokaadi hoolimatu tegevus ja tegevusetus mõjutas kohtulahendi tegemist kaebaja

kahjuks.

15.4. Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et kaebaja oleks pidanud aasta jooksul

märkama, et temale makstavast peretoetusest tehakse kinnipidamisi. Samal ajal ei märganud

ametnikud nelja ja poole aasta jooksul, et kaebajale makstakse peretoetust ettenähtust rohkem.

Kohus ei kohtle pooli võrdselt, kui paneb kaebajale kohustuse kontrollida vähemalt ühe aasta

jooksul ametnike tööd ja peab iseenesestmõistetavaks seda, kui ametnikud ei pane oma

eksimust tähele rohkem kui nelja aasta jooksul. Kaebaja märgib, et ta usaldas ametnikke ning

ei kahtlustanud, et riik võiks väljamaksete tegemisel eksida.

15.5. Kaebaja taotleb Sotsiaalkindlustusametilt dokumentide väljanõudmist selle kohta,

missugustes summades ajavahemikul 01.01.1995 – 31.03.1999 kahe lapsega perele

peretoetust kuude kaupa oleks pidanud maksma ja kui palju kaebajale maksti. Kaebaja arvates

tõendaks see, et ettenähtud peretoetuste summa oli kuude lõikes erinev ning tavakodanikul

oleks olnud raske jälgida nende laekumiste õigsust. Samuti taotleb kaebaja, et kohus keelaks

kohtutäituril temalt kohtutäituri kulude väljamõistmise.

07.04.2016 esitatud täiendavas taotluses palub kaebaja ringkonnakohtul välja selgitada, kui

palju täpselt on Sotsiaalkindlustusamet U. Mäesalul saada olevatelt summadelt raha kinni

pidanud ja kui palju raha on kinni pidanud kohtutäitur.

16. Sotsiaalkindlustusamet vaidleb vastuses apellatsioonkaebusele sellele vastu ning märgib,

et jääb halduskohtule esitatud kirjalike seisukohtade ja kohtuistungil antud selgituste juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

17. Kaebaja on apellatsioonkaebuses esitanud taotluse, et ringkonnakohus nõuaks vastustajalt

välja dokumendid selle kohta, missugustes summades kuude kaupa ajavahemikul

01.01.1995 – 31.03.1999 kahe lapsega perele peretoetust oleks pidanud maksma ja kui palju

kaebajale maksti.

Ringkonnakohus jätab kaebaja taotluse täiendavate tõendite väljanõudmiseks rahuldamata.

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise

tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist

tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei

ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. Kuna kaebaja on

apellatsioonkaebusesse märkinud, et soovib nende dokumentidega tõendada seda, et

peretoetuste summa oli kuude lõikes erinev ning tavakodanikul on raske jälgida laekumiste

õigsust, siis järeldab ringkonnakohus sellest, et kaebaja soovib nimetatud tõenditega ümber

lükata kohtute seisukohti, mis võeti arvesse kaebaja hüvitamiskaebuse kaebetähtaja

ennistamata jätmisel. Kuna halduskohtu 26.08.2014. a määrus, millega kaebaja

hüvitamiskaebuse kaebetähtaeg jäeti ennistamata ning hüvitamiskaebuse osas menetlus

lõpetati, on jõustunud, siis ei ole apellatsioonimenetluses hüvitamiskaebuse osas esitatud

seisukohtadel ega tõenditel enam tähtsust, sest hüvitamiskaebuse menetlus on lõppenud.

Seetõttu jääb kaebaja taotlus täiendavate tõendite väljanõudmiseks rahuldamata.

Kuna käesoleva apellatsioonimenetluse sisuks on halduskohtu 21.12.2015. a otsuse sisulise

õiguspärasuse kontrollimine ja nimetatud otsusega jäeti rahuldamata kaebaja kaebus

Sotsiaalkindlustusameti 15.11.2013. a ettekirjutuse ja hoiatuse nr 7.TL15.2-2/32029 ning

24.01.2014. a vaideotsuse nr 1.1-10/3 tühistamiseks, siis ei ole asjakohane ega halduskohtu

otsuse õigsuse seisukohalt vajalik asuda apellatsioonimenetluses eraldi välja selgitama seda,

kui palju täpselt on Sotsiaalkindlustusamet U. Mäesalul saada olevatelt summadelt raha kinni

pidanud ja kui palju raha on kinni pidanud kohtutäitur. Eeltoodu tõttu jätab ringkonnakohus

ka selle kaebaja taotluse rahuldamata, kuid märgib siiski, et nii Sotsiaalkindlustusameti poolt

juba kinni peetud summa kui ka summa, mille ulatuses kohustati kaebajat seda

Sotsiaalkindlustusameti pangakontole tagasi maksma ja mille osas alustati ka täitemenetlust,

nähtuvad nii Pensioniameti 05.04.1999. a otsusest nr 9 kui ka 15.11.2013. a ettekirjutusest.

Arvestades seda, et ringkonnakohus kontrollib HKMS § 197 lg 1 alusel apellatsiooni korras

üksnes halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust, s. o halduskohtu otsusega

lahendatud kaebuse nõuete lahendamise õiguspärasust, siis jätab ringkonnakohus läbi

vaatamata apellatsioonkaebuses esitatud taotlused Pensioniameti 05.04.1999. a otsuse nr 9

tühistamiseks ja hüvitamisnõude kaebetähtaja ennistamiseks, sest halduskohus ei ole neid

nõudeid lahendanud vaidlusaluse 21.12.2015. a otsusega. Kinnipeetud toetuse hüvitamise

nõude osas lõpetati menetlus juba Tartu Halduskohtu 26.08.2014. a määrusega ning see

määrus on jõustunud. Samuti jättis halduskohus juba 15.04.2015. a määrusega rahuldamata U.

Mäesalu taotluse kaebuse muutmiseks, s. o 05.04.1999. a otsuse nr 9 tühistamisnõude

menetlemiseks ning ka see määrus on jõustunud. Nagu juba varem märgitud, ei vaata

ringkonnakohus halduskohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse raames läbi

halduskohtu varasemaid jõustunud määrusi ja kuna apellatsioonimenetluses ei saa esitada

nõudeid, mida halduskohtus ei esitatud ega ka uuesti neid nõudeid, mille osas on menetlus

jõustunud määrusega lõpetatud või mille osas ei ole kaebuse muutmist jõustunud määrusega

lubatud, siis puudub ringkonnakohtul alus eelnimetatud kaebaja taotlusi sisuliselt menetleda.

Ringkonnakohus jätab läbi vaatamata ka apellatsioonkaebuses esitatud taotluse keelata

kohtutäituril kaebajalt kohtutäituri kulude väljamõistmine, sest selliste taotluste (kaebuste)

lahendamine ei kuulu halduskohtu, s. h ringkonnakohtu halduskolleegiumi pädevusse.

18. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud ükski väide ei anna alust

vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse

põhjendustega ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks

apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

19. Kuna kaebaja poolt esitatud hüvitamisnõude osas on jõustunud kohtumäärusega menetlus

lõppenud ja ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuses uuesti esitatud taotluse

hüvitamisnõude kaebetähtaja ennistamiseks läbi vaatamata, siis ei võta ringkonnakohus

käesolevas otsuses seisukohta ka apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohta, mis puudutavad

kaebaja hüvitamiskaebuse tähtaegsust, sh apellatsioonkaebuses korduvalt esitatud väidet, et

kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et ta oleks pidanud vähemalt aasta jooksul talle

makstavast igakuisest peretoetusest tehtud kinnipidamist märkama. Ringkonnakohus jätab

need väited tähelepanuta.

20. Apellatsioonkaebuses esitatud etteheited riigi õigusabi korras määratud esindajale

puudutavad samuti hüvitamisnõude kaebetähtaja ennistamisega seoses esitatud

menetlusdokumente, mille osas kaebaja leiab, et esindaja ei kaitsnud piisavalt tema huve, sest

ei esitanud seal kõiki kaebaja argumente ning ei võimaldanud tal enne menetlusdokumentide

kohtule esitamist nendega tutvuda ning neid täiendada. Samad põhjendused on kaebaja

esitanud ka Riigikohtule esitatud teistmisavalduses ning Tartu Halduskohtu 15.04.2015. a

määruse peale esitatud määruskaebuses. Kuna kaebaja etteheited riigi õigusabi korras

määratud esindajale puudutavad samuti kaebaja esitatud hüvitamisnõuet, mille osas on

menetlus jõustunud kohtulahendiga lõppenud ja millega seonduvat kaebetähtaja ennistamise

taotlust ringkonnakohus sisuliselt ei menetle, siis ei anna ringkonnakohus ka selles osas

apellatsioonkaebuses esitatud väidetele hinnangut. Apellatsioonkaebuses tehtud etteheited

Tartu Halduskohtu 15.04.2015. a määruse resolutsiooni p-i 1 peale, millega halduskohus

lõpetas kaebajale riigi õigusabi andmise, jätab ringkonnakohus samuti tähelepanuta, sest Tartu

Halduskohtu 15.04.2015. a määrus on Riigikohtu 12.11.2015. a määrusega jõustunud.

21. Kaebaja heidab apellatsioonkaebuses halduskohtule ette, et halduskohus ei menetlenud

kaebaja peamist nõuet tühistada Viljandi Pensioniameti komisjoni otsus nr 9, sest see otsus on

tihedalt seotud kaebaja nõuetega tühistada Sotsiaalkindlustusameti 15.11.2013. a ettekirjutus

ja hoiatus ning selle peale esitatud vaide kohta tehtud vaideotsus.

Kuna Tartu Halduskohtu 15.04.2015. a määrus, millega kohus jättis rahuldamata kaebaja

taotluse kaebuse muutmiseks, on jõustunud, siis on halduskohus vaidlustatud otsuses õigesti

märkinud, et asjas on menetluses üksnes nõue tühistada Sotsiaalkindlustusameti Tallinna

büroo 15.11.2013. a ettekirjutus ja hoiatus ning 24.01.2014. a vaideotsus.

22. Kaebaja on apellatsioonkaebuses märkinud, et ta sõnastas 05.04.1999. a otsuse nr 9

õigusvastasuse tuvastamise nõude 21.02.2014. a halduskohtule esitatud kaebuses teadmatusest

vääralt, sest ei teadnud, et saab tühistada dokumenti, mida kaebajale ei ole teatavaks tehtud.

Kaebaja sellisest väitest saab järeldada, et kaebaja hinnangul on ta jäänud 05.04.1999. a

otsuse nr 9 tühistamisnõude esitamise õigusest ilma seetõttu, et ta teadmatusest ei osanud

21.02.2014 halduskohtule esitatud kaebuses sellist nõuet esitada. Kuigi määrus, millega

halduskohus on keeldunud kaebaja hiljem esitatud tühistamisnõude lisamiseks kaebuse

muutmisest, on jõustunud, märgib ringkonnakohus siiski, et kuna tühistamiskaebuse esitamise

tähtaeg on võrreldes hüvitamiskaebuse esitamise tähtajaga oluliselt lühem, siis ei oleks

ringkonnakohtu hinnangul kaebaja jaoks ilmselt olukorda muutnud ka see, kui kaebaja oleks

kohe käesolevas asjas algse kaebuse esitamisel esitanud ka 05.04.1999. a otsuse nr 9

tühistamisnõude.

HKMS § 46 lg 1 p 4 kohaselt on hüvitamisekaebuse esitamise tähtaeg üldjuhul kolm aastat

kahjust teadasaamisest ning sõltumata sellest ei saa hüvitamiskaebust esitada pärast kümne

aasta möödumist kahju tekitanud haldusakti andmist. HKMS § 46 lg 1 kohaselt on

tühistamiskaebuse esitamise tähtaeg vaid 30 päeva alates haldusakti kaebajale teatavaks

tegemisest. 30-päevane tühistamiskaebuse esitamise tähtaeg kehtis ka ajal, mil kaebaja oleks

pidanud kohtute arvates märkama, et talle makstavast lastetoetusest tehakse kinnipidamisi

ning ta oleks pidanud välja selgitama kinnipidamiste tegemise aluse ning mittenõustumisel

selle vaidlustama.

Riigikohtu praktika kohaselt peab kaebetähtaja ennistamisel arvestama ka seda, et mida enam

on tähtaega ületatud, seda kaalukam peab olema ületamise põhjus (Riigikohtu

halduskolleegiumi 01.10.2002. a määrus asjas nr 3-3-1-57-02, p 20). Arvestades kõiki kaebaja

poolt käesolevas asjas esitatud asjaolusid ning seisukohti, ei viita ringkonnakohtu hinnangul

mitte miski selliste asjaolude esinemisele, mida võiks hinnata mõjuvaks põhjuseks, mis oleks

võinud anda aluse kaebaja 05.04.1999. a otsuse nr 9 tühistamiskaebuse esitamise tähtaja

ennistamiseks ning seega ei oleks kaebaja jaoks olukorda muutnud ka see, kui kaebaja oleks

21.02.2014 halduskohtule kaebuse esitamisel esitanud 05.04.1999. a otsuse nr 9

õigusvastasuse tuvastamise nõude asemel tühistamisnõude. Seega ei oleks ka algses kaebuses

05.04.1999. a otsuse nr 9 tühistamisnõude esitamine aidanud kaebaja õiguste kaitsele kaasa.

23. Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses, et halduskohus toetub oma otsuses Viljandi

Pensioniameti komisjoni 05.04.1999. a otsusele nr 9, mida ei ole kaebajale teatavaks tehtud.

Kuigi käesolevas asjas ei ole tuvastatud, et 05.04.1999. a otsus nr 9 kaebajale kätte toimetati,

on halduskohus 26.08.2014. a määruses asunud seisukohale, et kaebajal pidi nimetatud otsuse

alusel teostatud lastetoetustest tehtud kinnipidamiste tõttu sellise otsuse olemasolu kohta

tekkima kahtlus hiljemalt aasta jooksul, s. o 05.04.2000. Tartu Ringkonnakohus on

14.10.2014. a määruses selle seisukohaga nõustunud. Riigikohus ei võtnud 15.01.2015. a

määrusega kaebaja määruskaebust menetlusse. Seega oleks kohtute hinnangul kaebaja

pidanud aasta jooksul alates sellest, kui talle makstavatest lastetoetustest hakati kinnipidamisi

tegema, märkama, et neid kinnipidamisi tehakse, ja pöörduma haldusorgani poole, et selgitada

välja kinnipidamiste alus. Isegi juhul, kui kaebaja kinnipidamisi aasta jooksul ei märganud,

nagu ta on kohtumenetluses väitnud, siis ei ole kaebaja kinnipidamisi mitte märgates olnud ise

piisavalt hoolikas. Kui kaebajale laekus kuni 1999. a aprillini lastetoetus kahekordses määras

ning alates 1999. a maist eelmise summaga võrreldes poole väiksemas mahus, millest oli veel

maha arvatud 20%, siis pidi tegemist olema niivõrd olulise vähenemisega, mille märkamata

jätmine ei saa olla usutav.

Ka Riigikohtu praktika kohaselt tuleb juhul, kui isikul on alust arvata, et haldusakt võib tema

õigusi rikkuda ja ta soovib seda kohtus vaidlustada, mõistliku aja jooksul astuda kohaseid

samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks (Riigikohtu halduskolleegiumi

29.04.2009. a määrus asjas nr 3-3-1-19-09, p 16; 28.01.2008. a otsus asjas nr 3-3-1-82-07, p

15; 09.05.2007. a määrus asjas nr 3-3-1-23-07, p 10). Seega tuli halduskohtul kontrollida, kas

haldusakti väljanõudmine on toimunud mõistliku aja jooksul. Kaebajale igakuiselt makstavast

lapsetoetusest hakati tegema kinnipidamisi alates 01.05.1999, kuid kaebaja pöördus

Sotsiaalkindlustusameti poole selgituste saamiseks alles 24.07.2012. Sellise ajavahemiku

puhul ei saa ilmselgelt olla tegemist mõistliku ajaga. Riigikohus on leidnud ka seda, et ka

õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras

ja määramatult pika aja jooksul (Riigikohtu halduskolleegiumi 01.10.2002. a määrus asjas

nr 3-3-1-57-02, p 19).

Kuna kaebajale makstavatest lastetoetustest hakati 05.04.1999. a otsuse nr 9 alusel tegema

kinnipidamisi alates 01.05.1999, siis on ringkonnakohtu hinnangul alusetu ka kaebaja

apellatsioonkaebuses esitatud väide, et 05.04.1999. a haldusakti ei olnudki üldse olemas ning

see on tagantjärgi koostatud.

24. Tulenevalt sellest, et 05.04.1999. a otsuse nr 9 vaidlustamine ei ole enam lubatav ning ka

ringkonnakohus ei menetle apellatsioonkaebuses uuesti esitatud vastavat nõuet, siis ei anna

ringkonnakohus hinnangut ka apellatsioonkaebuses esitatud väidetele, et kaebaja ei ole

lastetoetuse taotlemisel valeandmeid esitanud, 05.09.1999. a otsuse nr 9 tegemisel ei olnud

kaebaja ärakuulamisõigus tagatud ning lastetoetuste kahekordses määras maksmine toimus

vastustaja süül. Nende väidete õigsust oleks kohus saanud kontrollida juhul, kui kaebaja oleks

õigeaegselt märganud lastetoetustest tehtavaid kinnipidamisi, nõudnud seejärel mõistliku aja

jooksul kinnipidamiste tegemise aluseks oleva haldusakti välja ning selle õigeaegselt

vaidlustanud.

25. Ringkonnakohus ei nõustu ka kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et vastustaja

on enammakstud summasid kaebajalt tagasi nõudnud alles 15.11.2013. a haldusaktiga, seega

18 aastat hiljem. Vastustaja hakkas 05.04.1999. a otsuse nr 9 alusel tegema kaebajale

määratud lastetoetusest igakuiseid kinnipidamisi alates 01.05.1999 ning kuni viimase

lapsetoetuse maksmiseni 30.06.2013 oli vastustaja kaebajale makstavast lapsetoetusest kinni

pidanud juba 1085,11 eurot. Seega on kaebaja väide, et vastustaja on temalt enammakstud

summat tagasi nõudnud alles 15.11.2013. a haldusaktiga, ebaõige.

26. Kaebaja on apellatsioonkaebuses seisukohal, et halduskohus on jätnud tähelepanuta ka

asjaolu, et Sotsiaalkindlustusamet esitas kaebajale kahju hüvitamise nõude ettekirjutuse ja

hoiatuse alles 15.11.2013. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. 15.11.2013. a haldusaktiga

kohustati kaebajat tagasi maksma vaid see osa talle enammakstud peretoetusest, mida ei oldud

varasematest peretoetustest kinni peetud, sest nii 05.04.1999. a haldusakti andmise ajal

kehtinud lastetoetuste seaduse § 16 lg 2 kui ka hetkel kehtiva RPTS § 30 lg 2 kohaselt võib

kinni pidada kuni 20% igakuiselt makstavast peretoetusest. Seoses kaebaja poja gümnaasiumi

õpingute lõppemisega oli kaebajale peretoetuste maksmine 30.06.2013 lõppenud. Kuna

05.04.1999. a otsuse nr 9 kohaselt oli kaebajale tehtud enammakse suurus 22 020,51 krooni

(1407,37 eurot) ning kaebajale makstud peretoetustest oli tehtud kinnipidamisi summas

1085,11 eurot, siis oli kaebajale peretoetuste maksmise lõppemisel kaebajale tehtud

enammakse jääk 322,26 eurot. RPTS § 30 lg 3 esimese lause kohaselt tehakse isikule juhul,

kui peretoetuste maksmine lõpetatakse enne enammakstud summa täielikku tasaarvestamist,

isikule enammakstud summade tagasinõudmiseks ettekirjutus koos hoiatusega. Seega on

15.11.2013. a haldusakt kooskõlas kehtiva õigusega. Samuti on 15.11.2013. a haldusakti

andmisel kaebajale olnud tagatud ärakuulamisõigus.

27. Eeltoodust tulenevalt jääb kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

21.12.2015. a halduskohtu otsus muutmata.

28. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, jäävad võimalikud

apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda.

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/