3-15-1883/22 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Sirje Kaljumäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

5. mai 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-15-1883

Haldusasi

AS Kihnu Veeteed kaebus Riigihangete Vaidlustuskomisjoni

17.07.2015

otsuse

nr

152-15/-

tühistamiseks,

Lääne

Maavalitsuse ja Väinamere Liinid OÜ vahel 17.05.2015

sõlmitud

avaliku

teenindamise

otselepingu

tähtaja

lühendamiseks

või

alternatiivselt

lepingu

tühisuse

tuvastamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja - AS Kihnu Veeteed, esindaja vandeadvokaat Tarmo

Peterson

Vastustaja - Lääne Maavalitsus, volitatud esindaja Roger

Uusmaa

Kolmas isik – Väinamere Liinid OÜ, esindaja advokaat Kristo

Kallas

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta AS Kihnu Veeteed kaebus rahuldamata.

2. Jätta AS Kihnu Veeteed ja Lääne Maavalitsuse menetluskulud nende enda kanda.

3. Mõista AS-lt Kihnu Veeteed välja Väinamere Liinid OÜ kasuks menetluskulu 750

(seitsesada viiskümmend) eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 10 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 16. mail 2016.

Hankeasjas ei saa esitada vastuapellatsioonkaebust (HKMS § 278 lg 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lääne Maavalitsus otsustas 04.05.2015 korraldusega nr 1-1/15/72 (tl 36-38 pöördel) võtta

pakkumised

avaliku

teenindamise

otselepingu

sõlmimiseks

Sviby-Rohuküla-Sviby

reisparvlaevaliinil operaatori leidmiseks ning kinnitas avaliku teenindamise otselepingu

3-15-1883

2(14)

sõlmimise korra. Lääne Maavalitsus küsis hinnapakkumisi AS-ilt Kihnu Veeteed (kaebaja),

Väinamere Liinid OÜ-lt (kolmas isik) ja OÜ-lt TS Shipping. Tähtaegselt esitasid oma

hinnaettepaneku AS Kihnu Veeteed (hinnaettepanek juurdepääsupiiranguga toimikus) ja

Väinamere Liinid OÜ.

2. Lääne Maavalitsus otsustas 15.05.2015 korraldusega nr 1-1/15/81 (tl 61-63) sõlmida

parvlaevaliinil Sviby-Rohuküla-Sviby reisijate-, sõidukite- ja kaubaveo teenuse osutamise

avaliku teenindamise otselepingu Väinamere Liinid OÜ-ga, kes esitas madalaima ühe põhireisi

reisitasu maksumusega hinnaettepaneku.

3. Lääne Maavalitsus ja Väinamere Liinid OÜ sõlmisid 17.05.2015 reisiparvlaevaga ORMSÖ

parvlaevaliinil Sviby-Rohuküla-Sviby reisijate-, sõidukite- ja kaubaveo teenuse osutamise

avaliku teenindamise otselepingu (edaspidi ka leping, tl 64-69 pöördel).

4. AS Kihnu Veeteed esitas 30.06.2015 Riigihangete Vaidlustuskomisjonile (VAKO)

vaidlustuse Lääne Maavalitsuse ja Väinamere Liinid OÜ vahel 17.05.2015 sõlmitud

reisiparvlaevaga Ormsö parvlaevaliinil Sviby-Rohuküla-Sviby reisijate-, sõidukite- ja

kaubaveoteenuse osutamise avaliku teenindamise lepingu tühisuse tuvastamiseks.

5. VAKO jättis 17.07.2015 otsusega nr 152-15/- (tl 85-90 pöördel) vaidlustuse rahuldamata

järgmistel põhjendustel:

1) vaidlustatud leping ei saa rikkuda AS Kihnu Veeteed subjektiivseid õigusi ega kahjustada

tema huve riigihangete seaduse (RHS) § 117 lg 1 mõttes. Viidatud sättest tulenevalt on

hankelepingu vaidlustamine õiguskaitsevahendiks isikutele, kellel puudus võimalus kaitsta

ennast hankija õigusvastase tegevuse vastu enne lepingu sõlmimist. Selliselt tuleb tõlgendada

ka RHS § 69 lg 11 p-i 1. AS Kihnu Veeteed teab alates 04.05.2015 hankija kavatsusest lepingut

sõlmida ning ka vastavatest menetlusreeglitest, sh asjaolust, et hankija ei vii menetlust lepingu

sõlmimiseks läbi RHS alusel, vaid soovib sõlmida otselepingu ühistranspordiseaduse (ÜTS) §

10 lg 11 alusel. AS Kihnu Veeteed hankija tegevust ei vaidlustanud ja esitas oma pakkumuse.

Isiku subjektiivseid õigusi ei riku ainuüksi asjaolu, et temaga lepingut ei sõlmitud;

2) kuna AS-i Kihnu Veeteed ei ole avalike teenuste osutamise lepingu omistamise protsessist

välja jäetud, ei ole teda ka diskrimineeritud ega rikutud määruse nr 3577/92 art 4 lg-t 1;

3) isegi kui tõlgendada RHS § 117 lg 21 p-i 3 ja RHS § 69 lg 11 p-i 1 selliselt, et hankelepingu

tühisust saab vaidlustada ka menetluses osalenud ja pakkumuse esitanud isik pärast seda, kui

tema pakkumus ei osutunud läbiviidud menetluses edukaks, puudub alus lepingu tühisuse

tuvastamiseks. Hankija ei pidanud lepingu sõlmimisel lähtuma RHS-st ning on õiguspäraselt

lähtunud ÜTS § 10 lg-st 11. Isegi kui sellise regulatsiooni vastavus Euroopa Liidu õigusaktidega

oleks küsitav, puuduks VAKO-l pädevus jätta ÜTS § 10 lg 11 kohaldamata;

4) määruse nr 3577/92 art 4 lg 1 põhimõtete täitmine on põhimõtteliselt võimalik ka väljaspool

riigihankemenetlust ning 04.05.2015 korralduse, esitatud pakkumuste ja 15.05.2015 korralduse

järgi on läbiviidud menetluse käik jälgitav ja kontrollitav;

5) nii ÜTS § 10 lg 11 kui ka määrus (EÜ) nr 1370/2007 art 5 lg 4 reguleerivad üksnes

sõitjatevedu, mitte kaubavedu. Hankija on vaidlustuse läbivaatamisel kinnitanud, et

tegelikkuses lepingu alusel kaubavedu ei toimu. Vaidlustatud lepinguga ei ole sõlmitud

kaubaveolepingut võlaõigusseaduse (VÕS) § 774 lg 1 ega ka lastiveolepingut kaubandusliku

meresõidu seaduse § 4 lg 1 mõttes. Ekslik on vaidlustaja seisukoht, et tulnuks sõlmida teenuste

kontsessiooni leping

6. AS Kihnu Veeteed esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb VAKO 17.07.2015

otsuse nr 152-15/- tühistamist ning Lääne Maavalitsuse ja Väinamere Liinid OÜ vahel

17.05.2015 sõlmitud avaliku teenindamise otselepingu tähtaja lühendamist selliselt, et leping

3-15-1883

3(14)

muutub kehtetuks 30. päevast otsuse jõustumisest käesolevas asjas. Alternatiivselt taotles

kaebaja 17.05.2015 sõlmitud avaliku teenindamise lepingu lühendamist selliselt, et leping

muutub kehtetuks 60. päevast otsuse jõustumisest käesolevas asjas. Kui eeltoodud nõuete

rahuldamine ei ole võimalik, palub kaebaja tuvastada 17.05.2015 sõlmitud avaliku

teenindamise otselepingu tühisus.

7. Kohus tagastas kaebuse 04.08.2015 määrusega.

8. Kaebaja esitas 04.08.2015 määruse tühistamiseks määruskaebuse, mille Tallinna

Ringkonnakohus rahuldas 01.03.2016 määrusega ning edastas asja halduskohtule menetluse

jätkamiseks. Ringkonnakohtu määrus jõustus 15.03.2016 ja haldusasja toimik saabus

halduskohtule 18.03.2016.

9. Vastustaja ja kolmas isik esitasid 29.03.2016 ja 30.03.2016 kaebusele vastused, milles

paluvad jätta kaebuse rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

10. Kaebaja leiab, et vaidlustatud leping on tühine, kuna lepingu sõlmimisel ei ole järgitud

hankemenetluse norme (RHS teenuste kontsessiooni puudutavad sätted) ning ei viidud läbi

avalikku konkurssi.

10.1. Vaidlustatud leping on kontsessioonileping direktiivi nr 2004/18/EÜ art 1 lg 4 mõttes ning

lepingu esemeks on reisijate ja kaupade vedu. Kontsessioonilepingutele kohaldub

hankeregulatsioon.

10.1.1. Lepingu objekt vastab CPV määruse lisas VII toodud koodidele 60610000-7 (parvlaeva

veoteenused) ja 63726600-0 (laeva opereerimisteenused) ning lepingu p 18 kohaselt laekub

piletitulu vedajale ja vedaja kannab ka teenuse majanduslikku riski (tellija ei garanteeri

nõudlust teenuse järele ja nõudluse maksimaalset mahtu, tegeliku nõudluse ja piletitulu

erinevus prognoosidest ning teatud juhtudel tuleb teha tellijapoolse täiendava tasuta

sõiduplaaniväliseid lisareise). Ka Euroopa Komisjoni 22.04.2014 teatise nr 2321 p-s 5.4.1

seoses avaliku teenindamise lepingute olemusega märgitu kinnitab, et tegemist on

kontsessiooniga.

10.1.2. Vaidlustatud lepingu alusel toimub lisaks reisijate veole ka kaupade vedu. Sellele viitab

lepingu pealkiri ning lepingu punktid 1, 9, 18, 23, 25.12 ja 26.1. Lisaks käsitleb vaidlustatud

lepingu p 10 reiside korraldamist ohtlike veoste vedamiseks. Praktikas toimub lepingujärgne

kaubavedu selliselt, et kaubad veetakse üle sõiduki sees.

10.1.3. Siseriikliku õigusega ei saa kitsendada kaubaveo mõistet. Määrus nr 3577/92 ei sea

nõudeid, millisel lepingulisel alusel peaks kaupade vedu toimuma, et see oleks määruse

regulatsiooniga hõlmatud ega anna liikmesriikidele volitust kitsendada kaubaveo mõistet oma

siseriikliku õigusega. Määruse nr 3577/92 art 2 lg 1 defineerib määruse esemeks oleva

merekabotaaži reisijate- ja kaubaveona. Kuna määrus 3577/92 ei defineeri reisijate- ja

kaubavedu täpsemalt, tuleb lähtuda eesmärgist, miks isik parvlaevateenust kasutab. Kui

parvlaevateenust kasutab kaupa täis veoauto, on tegemist ilmselgelt kaubaveoga. Määrustest nr

3577/92 ja nr 1370/2007 ei tulene, et kaupade veona kvalifitseerumiseks peaks laevaga

veoteenuse osutajal olema laeval asuvate kaupade veoks eraldi leping või et kaupade vedu ei

tohi toimuda laeval asuvas veokis ilma et kaupu laaditaks reisiks veokist maha.

Kaubaveoteenuse mõistet tuleb tõlgendada lähtudes kaubaveo toimumise faktist, mitte lepingu

vormistusest ning seda kinnitab ka teatise nr 232 p 8 segatüüpi veo kohta. Euroopa Komisjoni

seisukoht puudutab just avalikku liinivedu parvlaevadega liikmesriigi territoriaalvetes. Sellise

1 http://ec.europa.eu/transport/modes/maritime/news/doc/com(2014)232_et.pdf

3-15-1883

4(14)

pikkusega reiside puhul on tavapärane, et kaupade vedu toimub veokitega ning laeval kaupa

maha laadimata.

10.2. Vaidlustatud lepingu sõlmimine määruse nr 1370/2007 art 5 lg 4 ning ÜTS § 10 lg 11

alusel otselepinguna on õigusvastane ning vastustaja pidanuks vaidlustatud lepingu sõlmima

ÜTS § 10 lg 1 ja RHS § 17 lg 2 alusel RHS-s sätestatud avatud või väljakuulutamisega

läbirääkimistega hankemenetluse tulemusena.

10.2.1. Määruse nr 1370/2007 otselepingu sõlmimise erandid vaidlusalusele lepingule ei

kohaldu, kuna selle artikli 1 lg-s 2 sätestatud tingimused välistavad otselepingu sõlmimise

määruse nr 1370/2007 toodud ükskõik millise erandi alusel. Kuna vaidlusalune leping on

reisijate ja kaubaveo segaleping ning määruse nr 1370/2007 otselepingu erandid piiravad

määruse nr 3577/92 kohaldamist, on määruse nr 1370/2007 kohaldamine välistatud tervikuna.

Euroopa Komisjoni teatise nr 232 p 8 kohaselt ei oleks vastustaja tohtinud lepingu sõlmimisel

tugineda määruse nr 1370/2007 art-st 5 ja ÜTS § 10 lg 11 tulenevatele otselepingu sõlmimise

eranditele ka siis, kui vaidlustatud leping oleks hõlmanud üksnes sõitjateveoteenust. ÜTS § 10

lg 11 on osas, mis käsitleb selle kohaldamist sõitjateveoteenusele reisiparvlaevaga, vastuolus

määruse nr 3577/92 art-ga 4 lg 1 ning tuleb jätta kohaldamata.

10.2.2. Kuigi direktiiv 2004/18/EÜ seda ei nõua, on Eesti seadusandja allutanud teenuste

kontsessiooni lepingute sõlmimise RHS § 17 lg-ga 2 RHS teisele peatükile.

10.2.3. Ka Euroopa Komisjoni teatise nr 232 p-s 5.7 kirjeldatud „väikeste saarte“ erandi puhul

on nõutud, et üle Euroopa Liidu avaldatakse teade lepingu sõlmimise kavatsuse kohta. Nn

„väikeste saarte“ erand ei anna ka Eesti hankijatele õigust jätta täitmata RHS § 17 lg 2 sätestatud

kohustus hankemenetlus läbi viia.

10.3. Kuna vastustaja ei korraldanud hankemenetlust, on vaidlustatud leping RHS § 69 lg 11 p

1 alusel tühine. Hanketeate esitamise nõue tulenes RHS §-st 17 lg-st 2 ja § 29 lg-st 1. Täidetud

ei ole ka RHS § 69 lg 12 p-des 2 ja 3 sätestatud tingimused, mis oleks eelduseks hankelepingu

kehtima jäämisele vaatamata RHS § 69 lg 11 p-s 1 sätestatule. Vaidlustatud leping oleks tühine

ka juhul, kui RHS § 69 lg 11 p 1 ei kohalduks.

10.4. Kohtul on sarnaselt VAKO-le õigus RHS-s 126 lg 12 alusel tuvastada hankelepingu

tühisus või lühendada hankelepingu tähtaega. Tühisuse tuvastamisel või lepingu lühendamisel

on määravaks avalik huvi – sõitjateveo tõrgeteta jätkumine Mandri-Eesti ja Vormsi saare vahel.

Seega tuleb vaidlustatud lepingu tähtaega lühendada või tuvastada lepingu tühisus ning jätkata

sõitjatevedu kaebaja ja vastustaja vahel 02.12.2011 sõlmitud lepingu nr 3-3/421 alusel.

Vastustaja 30.04.2015 ülesütlemisavaldus ei ole takistuseks, kuna siseriikliku õiguse alusel on

võimalik 30.04.2015 avalduse tagasivõtmine, kui kaebaja on sellega nõus.

10.5. Kaebajal on kaebeõigus, kuna tema subjektiivseid õigusi on hankemenetluse korraldamata

jätmisega rikutud. VAKO on RHS § 126 lg 1 p 4 alusel vaidlustuse rahuldamata jätmisega

kohaldanud vääralt menetlusõigust. Kaebeõiguse puudumise korral tulnuks vaidlustus jätta

RHS § 122 lg 3 p 1 ja 6 alusel läbi vaatamata.

10.6. VAKO oli kohustatud jätma kohaldamata Euroopa Liidu õigusega vastuolus oleva

siseriikliku õigusnormi (ÜTS § 10 lg 11). ÜTS mittekohaldumine välistaks automaatselt

otselepingu sõlmimise. Euroopa Liidu määrused on Eesti siseriikliku õiguse ees ülimuslikud

ning otsekohaldatavad. Kuna vaidlusaluse lepingu sõlmimiseks tuli läbi viia hankemenetlus

vastavalt RHS § 17 lg-le 2, ei vasta vaidlustatud lepingu sõlmimine määruse nr 3577/92 art 4

lg 1 nõuetele. Isegi kui hankemenetlust ei tulnud korraldada, ei ole lepingu sõlmimisel järgitud

nõuet avaldada lepingu sõlmimise kavatsuse teade üle Euroopa Liidu.

10.7. ÜTS § 2 p 1 viitab ühistranspordi defineerimisel otsesõnu sellele, et laeva-, väikelaeva-

ja parvlaevaliinidel on hõlmatud ka tasuline sõidukite ülevedu. RHS-s puudub erand, mis

3-15-1883

5(14)

välistaks seaduse kohaldumise seda tüüpi lepingule. Määrus nr 3577/92 sätestab vaid avaliku

teenindamise lepingu miinimumnõude ega välista siseriikliku hankeregulatsiooni kohaldamist.

10.8. Määruse nr 1370/2007 art 1 lg 2 näeb otselepingu erandite kohaldamise näol ette

võimaluse viia võrreldes määruse nr 3577/92 art-s 4 lg 1 tooduga läbi vähem formaalsem

menetlus, kui tegemist on puhta reisijateveolepinguga. Kui ükskõik kui suur osa lepingust

hõlmab lisaks ka kaubavedu, kuuluvad kohaldamisele kaubaveolepingule kehtivad rangemad

nõuded ning otselepingu sõlmimise erandeid ei saa rakendada.

10.9. Vastustajal puudus praktiline vajadus kiirkorras avaliku teenindamise lepingu

sõlmimiseks. Kaebajaga 02.12.2011 sõlmitud leping nr 3-3/421 pidi 30.10.2013 lepingu tähtaja

pikendamise kokkuleppe alusel kehtima kuni 31.12.2015, kuid mitte kauem Veeteede Ameti

poolt tellitud uue reisiparvlaeva avalikule liiniveole saabumiseni juhul, kui see toimub enne

31.12.2015. Kõnealuse lepingu ütles vastustaja üles 30.04.2015 avaldusega üles alates

29.05.2015.

11. Vastustaja jääb vaidlustusmenetluses esitatud vastuväidete juurde, nõustub VAKO

seisukohtadega ning palub jätta kaebus rahuldamata järgmistel põhjustel.

11.1. Riigisisese õiguse rakendamisel saab lepingulise suhte määratlemine kontsessioonina

toimuda üksnes Euroopa Liidu õiguse alusel. Tulenevalt direktiivi 2004/18/EÜ art 1 lg-st 4 ei

ole tegemist teenuste kontsessiooniga RHS tähenduses.

11.2. Teenuste kontsessioon on oma olemuselt teenuse kasutamise õiguse üleandmine

kontsessionäärile, kellel on teatud majanduslik vabadus määrata selle õiguse kasutamise

tingimused. Vaidlusalune otseleping on haldusleping, millega pannakse lepingupoolele

kohustus osutada veoteenust tellija (mitte vedaja) määratud tingimustel.

11.3. Teenuste kontsessiooni tuvastamiseks peab hankija olema kontsessionäärile täielikult või

suures osas üle andnud teenuse osutamisega kaasneva turul esinevate ettenägematuste riski.

Tegelik turul esinev äririsk ei ole vedajale üle läinud. Vaidlusalune liin on Vormsi elanike ainus

viis saare ja mandri vahel liikumiseks, mistõttu ei eksisteeri võimalust, et reisijad ei sooviks

veoteenust kasutada ja seeläbi puudub risk oluliselt madalamale piletitulule. Rohuküla-Sviby

vahelise liiniveo reisijate arv on aastate lõikes kasvutrendis. Ka piletitulu jäämist vedajale ei

saa pidada tõeliseks majanduslikuks riskiks kontsessioonilepingute tähenduses. Otselepingu

alusel maksab vastustaja vedajale teenuse osutamisega kaasnevate kulude katteks tasu, mille

osakaal kulude katmisel on oluliselt suurem kui vedaja prognoositud piletitulu. Enamik teenuse

osutamise kuludest kaetakse otse vastustaja poolt ning otsene risk vedajal puudub ning riski

olemasolul on see üksnes marginaalne.

11.4. RHS § 19 lg 1 alusel ei ole hankija kohustatud korraldama RHS-s sätestatud korras

hankemenetlust teenuste hankelepingu sõlmimisel, mille eeldatavast maksumusest rohkem kui

50% moodustavad CPV määruse VII lisas nimetatud teenused. Kõnealuse otselepingu

klassifikatsioon (CPV) on 63726600-0 (laeva opereerimisteenused), seega kuulub hangitav

teenus Euroopa Komisjoni määruse nr 213/2008 VII lisas nimetatud teenuste hulka (transpordi

abi- ja lisateenused). Isegi, kui vastustaja oleks teenuse tellimisel lähtunud RHS-st oleks teenus

tellitud lihtsustatud korras RHS § 19 lg 1 alusel. RHS § 19 ei nõua hankijalt hanketeate

avaldamist.

11.5. Otselepingu esemeks ei ole kaupade vedu.

11.6. Otselepingu sõlmimine määruse 1370/2007 artikli 5 lõike 4 ning ÜTS (otselepingu

sõlmimise ajal kehtinud redaktsiooni) § 10 lõike 11 alusel on õiguspärane. Kuna Rohuküla-

Sviby parvlaevaliinil teostatakse aastas ca 2500 reisi ning ühe reisi pikkuseks on ca 10 km, siis

ei ole vaidlustatud leping vastuolus määruse 1370/2007 artikli 5 lõikega 4, sest teenuse maht

aastas ei ületa 300 000 km.

3-15-1883

6(14)

11.7. Otselepingu sõlmimisele kohalduvad määruse nr 1370/2007 erandid. Kaebaja viidatud

Euroopa Komisjoni teatise nr 232 seisukohad ei ole siduvad. Tulenevalt ÜTS § 6 lg-st 1, § 2 p-

st 5 ning §-dest 10 ja 11 on maavalitsuse ülesanne korraldada reisijatevedu, mida vaidlustatud

otselepinguga on ka tehtud. Määruse nr 1370/2007 mõte ja reguleerimisala on sõlmida avaliku

teenindamise leping olukorras, kus tavapärane kommertsalustel kabotaažteenuse osutamine ei

toimi. Seejuures nii määrused 3577/92 kui ka 1370/2007 defineerivad avalike teenuste

osutamise kohustust läbi selle, et tegemist on kohustustega (teenustega), mida laevaomanik

kommertshuvidest lähtuvalt endale ei võtaks või ei võtaks samas ulatuses või samadel

tingimustel. Määruse nr 1370/2007 ja ÜTS rakendamisel on tagatud otselepingute sõlmimise

läbipaistvus ja võrdne kohtlemine. Ka otselepingute regulatsiooni rakendamine eeldab kindlate

tingimuste täitmist ning vastustaja on kehtestanud otselepingute sõlmimiseks korra.

11.8. Määruse nr 1370/2007 art-s 7 märgitud teabe Euroopa Liidu Teatajas avaldamine ei olnud

vajalik, kuna vaidlusalune teenuse maht jääb alla 50 000 km aastas. Ka ei pidanud vastustaja

vastava teabe avaldamist põhjendatuks lepingu kehtivuse lühikese perioodi ja lepingu kiire

sõlmimise vajaduse tõttu. Küll aga teavitas vastustaja potentsiaalseid Eesti teenusepakkujaid

otselepingu sõlmimise kavatsusest.

11.9. Vastustajal oli praktiline vajadus otselepingu sõlmimiseks olenemata kaebajaga sõlmitud

lepingust, kuna Veeteede Ameti poolt tellitud laev valmis 2015. aasta mais ning alustas

liinivedu 02.06.2015. Seoses vastustaja korraldatud hanke “Operaatori leidmine Sviby-

Rohuküla-Sviby parvlaevaliinil“ vaidlustusmenetluse kestusega osutus võimatuks sõlmida

vedajaga avaliku teenindamise leping hankes toodud perioodiks 01.05.2015-30.04.2020.

Seetõttu tuli leida lahendus, mis tagaks parvlaevaliikluse jätkumise ning säästliku riigikulu.

Olenemata ÜTS § 10 lg 11 kohasest õigusest sõlmida asjas otseleping, eelistas vastustaja

sõlmida avaliku teenindamise lepingu hankemenetluse käigus, millest tulenevalt on otseleping

sõlmitud võimalikult lühikeseks tähtajaks

11.10. Otselepingu tühisuse eeldused ei ole täidetud. Otselepingu sõlmimisel ei lähtuta RHS-st

ning selle tühisust ei saa tuvastada RHS-le (RHS § 69 lõige 11 p 1) tuginedes. Hankemenetluse

korraldamisel oleks vastustaja lähtunud RHS §-st 19, mis ei nõua hanketeate avaldamist.

12. Kolmas isik jääb vaidlustusmenetluses esitatud seisukohtade juurde (otselepingu

sõlmimine on õigusaktide järgi lubatav, kaebajal puudub kaebeõigus), toetab vastustaja esitatud

seisukohti ning palub jätta kaebus rahuldamata. Vaidlustatud otselepingu tähtaeg on saabumas

ning vastustaja on pärast otselepingu sõlmimist korraldanud riigihanke (viitenumber 167094),

mis on nüüdseks hindamise etapis. Seega kaotaks arutelu otselepingu tühisuse üle sisulise

tähenduse. Kaebaja eesmärk on asuda ise vaidlusalusel laevaliinil vedusid teostama ning

eelduslikult ei jõuta käesolevas kohtuasjas lõpliku lahendini enne uue hankelepingu sõlmimist,

mistõttu puudub kaebajal reaalne võimalus riigihanke väliselt veoteenust osutada ka juhul, kui

kohus lühendaks otselepingu kehtivust. Otselepingu tühisuse tuvastamine saaks olla kaebaja

huvi juhul, kui vastustaja sõlmiks vaidlustatud lepingu tühistamise korral avaliku liiniveo

lepingu kaebajaga või kui tal oleks võimalik selline leping sõlmida. Samal viisil otselepingu

sõlmimine kaebajaga oleks sel juhul (st 17.05.2015 lepingu tühisuse või tühistamise korral)

mõeldamatu ning vastustajal tuleks igal juhul läbi viia hankemenetlus vedaja leidmiseks. Kuna

vaidlustatud lepingu tähtaeg on 31.05.2016 (või varasem aeg, kui hanke võitjaga sõlmitakse

leping varem), kaotab vaidlustatud leping peagi aktuaalsuse. Ka Tallinna Ringkonnakohus ei

ole haldusasjas nr 3-15-1536 17.02.2016 tehtud otsuse p-s 29 pidanud vaidlustatud lepingu

tühisuse tuvastamist praegustel asjaoludel õigeks.

KOHTU PÕHJENDUSED

3-15-1883

7(14)

13. Poolte vahel on vaidlus selles, kas kaebajal on õigus nõuda vaidlustatud lepingu tühisuse

tuvastamist ning kas vastustaja pidi vaidlustatud lepingu esemega seonduvalt viima läbi

hankemenetluse või oli tal õigus sõlmida avaliku teenindamise otseleping.

14. Samaaegselt toimub kohtumenetlus haldusasjas nr 3-15-1536 (AS Kihnu Veeteed kaebus

Lääne maavanema 15.05.2015 korralduse nr 1-1/15/81 tühistamiseks ning Lääne maavanema

ja Väinamere Liinid OÜ vahel 17.05.2015 sõlmitud reisiparvlaevaga Ormsö parvlaevaliinil

Sviby-Rohuküla-Sviby reisijate-, sõidukite-

ja kaubaveoteenuse osutamise avaliku

teenindamise otselepingu tühisuse tuvastamiseks). Hetkel on Riigikohtus menetlusse võtmise

otsustamisel Lääne Maavalitsuse kassatsioonkaebus ja AS Kihnu Veeteed vastukassatsioon.

Senises kohtumenetluses on kohtud seisukohal, et tühistada tuleb Lääne maavanema

15.05.2015 korraldus nr 1-1/15/81 (aluseks lepingu sõlmimisele), kuid põhjendatud ei ole

lepingu tühisuse tuvastamine.

Haldusasjas nr 3-15-1536 tulenes lepingu väidetav tühisus asjaolust, et Lääne maavanema

15.05.2015 korraldus nr 1-1/15/81, millega otsustati sõlmida avaliku teenindamise otseleping

Väinamere Liinid OÜ-ga, oli kaebaja hinnangul õigusvastane. Käesolevas haldusasjas leiab

kaebaja, et lepingu tühisuse toob kaasa nõuetekohase hankemenetluse läbimata jätmine.

Tallinna Ringkonnakohus leidis 01.03.2016 määruses käesolevas haldusasjas, et nimetatud

väite osas oli kaebaja kohustatud läbima vaidlustusmenetluse VAKO-s, mistõttu ei saanud

sellekohaseid vastuväiteid vastustaja tegevusele esitada haldusasjas nr 3-15-1536. VAKO

otsusega mittenõustumisel pidi kaebaja selle kohtus ringkonnakohtu hinnangul eraldiseisva

kaebusega vaidlustama ega oleks saanud pärast VAKO otsuse tegemist oma õigusi kaitsta

üksnes haldusasjas nr 3-15-1536 õiguslike argumentide täiendamisega.

15. Vastustaja on vaidlustatud lepingu sõlmimisel tuginenud ÜTS § 10 lg-le 11 ja § 12 lg 1 p-

le 3 (lepingu sõlmimise ajal kehtinud redaktsioonis), Vabariigi Valitsuse 26.06.2014

korraldusele nr 287 (04.05.2015 redaktsioonis) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses

(EÜ) nr 1370/2007, mis käsitleb avaliku reisijateveoteenuse osutamist raudteel ja maanteel ning

millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 1191/69 ja (EMÜ) nr 1107/70

määruse nr 1370/2007 art 5 lg-le 4.

16. Kaebaja hinnangul on tema subjektiivseid õigusi otselepingu sõlmimisega rikutud.

Vaidlustatud lepingu sõlmimine määruse nr 1370/2007 art 5 lg 4 ning ÜTS § 10 lg 11 alusel

otselepinguna on õigusvastane, kuna tegemist on kontsessioonilepinguga direktiivi 2004/18/EÜ

art 4 lg 1 mõttes ning sellele kohaldub hankeregulatsioon. Samuti välistab otselepingu

sõlmimise kaebaja arvates asjaolu, et lepingu alusel ei veeta üksnes reisijaid ning tegemist on

reisijate- ja kaubaveo lepinguga (nö segaleping). Isegi kui vaidlustatud leping hõlmaks üksnes

sõitjateveoteenust, ei oleks vastustaja Euroopa Komisjoni teatise nr 232 p 8 kohaselt tohtinud

lepingu sõlmimisel tugineda määruse nr 1370/2007 art-st 5 ja ÜTS § 10 lg 11 tulenevale

otselepingu sõlmimise regulatsioonile. Lisaks on ÜTS § 10 lg 11 osas, mis käsitleb selle

kohaldamist sõitjateveoteenusele reisiparvlaevaga, vastuolus määruse nr 3577/92 art-ga 4 lg 1

ning tuleb jätta kohaldamata. Isegi kui hankemenetlust ei tulnud korraldada, ei ole kaebaja

arvates lepingu sõlmimisel järgitud Euroopa Komisjoni teatise nr 232 p-s 5.7 sätestatud nõuet

avaldada otselepingu sõlmimise kavatsuse teade Euroopa Liidu Teatajas.

Vastustaja ja kolmanda isiku hinnangul oli otselepingu sõlmimine lubatav. Vastustaja arvates

ei ole tegemist teenuste kontsessiooniga ega kaupade veoga.

17. Vaidluse lahendamiseks tuleb kohtul esmalt lahendada kaebeõiguse küsimus (I) ning

seejärel teha kindlaks, kas vaidlustatud lepingu puhul on tegemist teenuste kontsessiooniga

direktiivi 2004/18/EÜ art 4 lg 1 mõttes (II), kas kohaldusid määruse nr 1370/2007 otselepingu

sõlmimise erandid, sh kas lepingu sisuks on lisaks sõitjateveole ka kaupade vedu (III), kas

otselepingu sõlmimine ÜTS § 10 lg 11 alusel oli lubatav ning kas ÜTS § 10 lg 11 on osas, mis

3-15-1883

8(14)

käsitleb selle kohaldamist sõitjateveoteenusele reisiparvlaevaga, kooskõlas määruse nr 3577/92

art 4 lg-ga 1 (IV).

I

18. RHS § 117 lg-st 1 tulenevalt võib hankemenetluses osalemisest huvitatud isik vaidlustada

hankija tegevuse, kui ta leiab, et riigihangete seaduse rikkumine hankija poolt rikub tema õigusi

või kahjustab tema huvisid, esitades riigihangete vaidlustuskomisjonile sellekohase

vaidlustuse. RHS § 117 lg 21 p 3 kohaselt võib huvitatud isik vaidlustada hankelepingu, kui

hankija ei ole esitanud hanketeadet ja selle esitamata jätmine ei olnud sama seaduse kohaselt

lubatud, samuti kui hankija ei ole esitanud vabatahtlikku teadet ega tähtaegselt riigihanke

aruannet. RHS § 69 lg 11 p 1 kohaselt on hankeleping tühine, kui hankija on jätnud registrile

hanketeate esitamata ja selle esitamata jätmine ei olnud vastavalt RHS-le lubatud.

RHS § 121 lg 13 kohaselt võib RHS § 117 lg 21 p-s 3 nimetatud juhul esitada vaidlustuse

vaidlustuskomisjonile kuue kuu jooksul arvates hankelepingu sõlmimisest.

19. Kaebaja tugineb eeldusele, et vaidlusalusele lepingule kohaldub RHS teenuste

kontsessiooni puudutav regulatsioon ning vastustaja ei ole hankemenetlust läbi viinud ega

hanketeadet avaldanud. Isikul ei ole subjektiivset õigust nõuda, et leping sõlmitaks just temaga,

kuid tal on õigus õiguspärasele menetlusele, sh sellele, et olukorras, kus riigihanke läbiviimine

on kohustuslik, järgitaks ka kohustuslikku menetlusviisi.

20. Kohus ei nõustu VAKO seisukohaga, et kaebajal ei ole kaebeõigust tulenevalt asjaolust, et

ta sai otselepingu sõlmimise menetluses osaleda ning oli teadlik, et vastustaja ei vii läbi

hankemenetlust. Juhul, kui õigusaktidega on ette nähtud hankemenetluse läbiviimise kohustus,

siis on igal hankemenetluses osalemisest huvitatud isikul õigus sõlmitud lepingut vaidlustada,

ka siis, kui ta on saanud lepingu sõlmimise (teistsuguses) menetluses osaleda. Otselepingu

sõlmimise menetluses osalemine ning seal valituks mitteosutumine ei välista põhimõtteliselt, et

õiguspärase hankemenetluse tulemusena oleks huvitatud isik osutunud valituks ning saanud ise

lepinguosaliseks. Ka ei välista RHS vaidlustuse esitamist olukorras, kus isik pole otselepingu

sõlmimise menetluses esitatud dokumente vaidlustanud.

II

21. Lepingu kuulumine riigihankeõiguse reguleerimisalasse ei sõltu sellest, kuidas pooled on

lepingu kujundanud või nimetanud, vaid oluline on tehingu tegelik sisu, lepingu ese ja küsimus,

kas tegemist on hankijaga (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-39-12, p 20).

22. Kaebaja leiab riigihankemenetluse kohustuslikkust väites, et vaidlustatud leping on teenuste

kontsessioon direktiivi 2004/18/EÜ art 1 lg 4 mõttes, kuna lepingu objekt vastab CPV määruse

lisas VII toodud koodidele 60610000-7 (parvlaeva veoteenused) ja 63726600-0 (laeva

opereerimisteenused) ning vedaja kannab majanduslikku riski. Vastustaja hinnangul ei ole

tegemist teenuste kontsessiooniga, kuna leping ei võimalda teenust osutada vedaja enda

tingimustel, vaid teenust osutatakse tellija määratud tingimuste alusel ning vedajal puudub

õigus ja vabadus määrata liiniveo tingimusi (Maavanema korraldusega on kinnitatud

sõiduplaan ja kehtestatud hinnakiri, tl 50–53). Samuti ei kanna vedaja vastustaja hinnangul

märkimisväärset majanduslikku riski, kuna tegemist on ainsa liiniga Vormsi ja mandri vahel,

enamik teenuse osutamise kuludest katab otse vastustaja, vedajal puudub otsene risk ning tema

võimalik kahju on marginaalne.

23. Euroopa Kohus on lahendis C-348/10 asunud seisukohale, et lepingulise suhte

määratlemine kontsessioonina saab toimuda üksnes Euroopa Liidu õiguse alusel (p 40).

3-15-1883

9(14)

Direktiivi 2004/18/EÜ art 1 lg 4 kohaselt on teenuste kontsessioon sama liiki leping kui teenuste

riigihankeleping, välja arvatud asjaolu, et vastutasuks teenuste osutamise eest antakse üksnes

õigus teenust kasutada või see õigus koos tasuga. Sama artikli lg 2 p d kohaselt on teenuste

riigihankelepingud muud riigihankelepingud kui ehitustööde või asjade riigihankelepingud,

mille eesmärgiks on II lisas nimetatud teenuste osutamine. Teenuste kontsessioon on oma

olemuselt teenuse kasutamise õiguse üleandmine.

24. Teenuste kontsessiooni mõistet on täpsustatud ka direktiivi nr 2014/23/EL

kontsessioonilepingute sõlmimise kohta artikkel 5 lg 1 punktis b, mille kohaselt kirjalik

rahaliste huvidega seotud leping, millega üks või mitu avaliku sektori hankijat või võrgustiku

sektori hankijat usaldavad teenuste (välja arvatud punktis a osutatud ehitustööde tegemise)

osutamise ja korraldamise ühele või mitmele ettevõtjale, kui tasu osutatavate teenuste eest

seisneb kas ainult õiguses ekspluateerida neid lepingu esemeks olevaid teenuseid või sellises

õiguses koos tasuga. Kontsessiooni andmisega kaasneb (teenuse) ekspluateerimisega seotud

sellise äririski üleminek kontsessionäärile, mis seisneb nõudluse või pakkumisega seotud riskis

või mõlemas korraga. Kontsessionäär loetakse äririski kandvaks, kui tavapäraste

tegevustingimuste korral ei ole tagatud, et kontsessiooni esemeks oleva ehitise kasutamise või

teenuse osutamisega kaetakse tehtud investeeringud või tekkinud kulud. Kontsessionäärile üle

mineva äririski osa sisaldab tõelist turul ettenägematute olukordade esinemise riski, s.t

kontsessionääri võimalik kahjum ei ole vaid marginaalne ja ebaoluline.

25. Euroopa Kohus on lahendis nr C-348/10 selgitanud, et teenuste riigihankelepingu ja

teenuste kontsessiooni erinevus seisneb teenuste osutamise eest saadavas tasus. Teenuste

riigihankelepinguga kaasneb tasu, mida hankija maksab otse teenuse osutajale, samas kui

teenuste kontsessiooni puhul seisneb tasu teenuste osutamise eest vaid õiguses realiseerida seda

teenust või sellises õiguses koos tasuga. Teenuseid puudutava lepingu puhul ei maksa edukale

pakkujale otseselt tasu hankija, vaid tal on õigus võtta kolmandatelt isikutelt tasu. Näiteks kui

bussiga ühistransporditeenuste osutajale antakse õigus realiseerida teenuseid, mille eest

vastutasu maksavad nende teenuste kasutajad vastavalt kehtestatud tariifile (otsuse p-d 41-43).

26. Käesoleval juhul ei ole poolte vahel vaidlust selles, et vaidlustatud lepingu alusel osutatava

teenuse osutamise kuludest enamiku katab vastustaja ning et teenuse osutamisega kaasnevate

kulude katteks makstava tasu osakaal on oluliselt suurem kui vedaja prognoositud piletitulu.

See nähtub ka kaebaja poolt vastustajale esitatud hinnaettepanekust (juurdepääsupiiranguga

toimikus) ning kolmanda isiku poolt vastustajale esitatud kulude ja tulude eelarvest (VAKO

toimikus), mille kohaselt moodustab piletitulu maksimaalselt kuni 35%. Seega ei ole tegemist

olukorraga, kus kokku lepitud tasu moodustub suures osas teenuse osutaja õigusest oma

teenuseid realiseerida ja saada tasu kolmandatest isikutest teenuse kasutajatelt. Kuna suure osa

teenuse osutamisega seonduvatest kuludest kannab tellija ning enamuse vedajale makstavast

tasust moodustab tellijalt saadu, ei viita lepingujärgne tasustamisviis teenuste kontsessioonile.

Teenuse saajatelt saadav tasul on teenuse osutamisel siiski märkimisväärne osakaal.

27. Lisaks tasustamisviisile on Euroopa Kohtu praktika kohaselt teenuste kontsessiooni

kvalifitseerimisel tähtis teenuse osutamisega seonduv risk, s.t kas teenuse osutaja võtab enda

kanda teenuse osutamisega seonduva riski. Isegi kui see risk võib algselt olla väga väike, on

teenuste kontsessiooni olemasolu tuvastamiseks igal juhul vaja, et hankija on kontsessionäärile

täielikult või vähemalt suures osas üle kandnud riski, mis tal tekib teenuse realiseerimisega

(Euroopa Kohtu lahend nr C-348/10, p-d 44 ja 45).

Teenuste realiseerimisega seotud riski tuleb mõista kui turul esinevate ettenägematuste riski,

mis tuleneb teiste ettevõtjate tekitatud konkurentsist, sellest, et teenuste pakkumine ja nõudlus

ei ole tasakaalus, või osutatud teenuste eest tasuma kohustatud isikute makse jõuetusest. Samuti

võib tegu olla riskiga, et tulud ei kata teenuse osutamise kulusid, või teenuse osutamata jätmise

3-15-1883

10(14)

korral tekkinud kahju eest vastutamisega seotud riskiga (Euroopa Kohtu lahend nr C-348/10, p

44-49). Teenuste kontsessiooni olemasolu tuvastamiseks on igal juhul vaja, et hankija on

kontsessionäärile täielikult või vähemalt suures osas üle kandnud teenuse realiseerimisega

tekkiva riski (Euroopa Kohtu lahend nr C-348/10, p 50).

28. Kohus nõustub vastustajaga, et vedaja risk isegi selle olemasolul on praegusel juhul

marginaalne. Vedaja riskile viitavad vaidlustatud lepingu (tl 64-69 pöördel) p 14, p 18, p 25.3.,

p 25.9. Vedaja riskiks on olukord, kus tegelik nõudlus erineb prognoositavast piletitulust ning

teatud juhtudel tuleb teha tellijapoolse täiendava tasuta sõiduplaaniväliseid lisareise, samuti

osutada tasuta teenust operatiivsõidukitele. Samas ei ole teenuse osutajal konkurentsist

tulenevat riski. Vaidlust ei ole, et lepingujärgne teenus on ainus viis Vormsi ja mandri vahel

liikumiseks, mistõttu puuduvad teenuse osutajal mistahes võimalikud konkurendid. Seega on

ka nõudlus teenuse järele vedajale sisuliselt garanteeritud ning prognoositava ja tegeliku

nõudluse vahe võib olla minimaalne. Kohus nõustub vastustajaga, et tegelikkuses ei eksisteeri

võimalust, et reisijad ei sooviks teenust kasutada. Vastustaja kinnitusel on Rohuküla-Sviby

vahelise liiniveo reisijate arv aastate lõikes näidanud kasvutrendi. Ka tegeliku piletitulu

erinevust prognoositavast ei saa kindla nõudluse olemasolu tõttu riskiks pidada, eriti olukorras,

kus teenuse osutamise kulude katteks makstava tasu osakaal on oluliselt suurem kui vedaja

prognoositud piletitulu (vt otsuse p 26). Seega on vedaja peamiseks riskiks tasuta lisareiside

teostamine teatud juhtudel suurema nõudluse korral (kui sõidukeid jääb peale graafikujärgset

reisi ootejärjekorda üle 30 liinimeetri, lepingu p 25.3.1.) ning operatiivsõidukite teenindamisel

hädaabikutse korral (lepingu p 25.3.2.) ning operatiivsõidukite tasuta ülevedu (lepingu p 25.9.).

Selliste juhtumite osakaal on teenuste osutamisel eelduslikult minimaalne ega saa avaldada

kuigi suurt mõju. Lisaks ei ole teenuse osutaja laeva omanik, vaid selle annab teenuse

osutamiseks vedaja kasutusse teenuse tellija (lepingu p 12) ning vedajal puudub kohustus

tasuda laeva kasutamise eest renditasu (lepingu p 19).

Eeltoodu põhjal ei saa vaidlustatud lepingust tulenevat vedaja äririski pidada teenuste

kontsessioonile omaseks.

29. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et käesolevas olukorras ei ole tegemist

teenuste kontsessiooniga. Seetõttu ei tulenenud vastustajale sel põhjusel vaidlusaluse lepingu

sõlmimiseks riigihanke korraldamise kohustust (RHS § 6 lg 2, § 17 lg 2).

III

30. Kaebaja ei pea otselepingu sõlmimist lubatavaks, kuna määruse nr 1370/2007 otselepingu

erandid ei kohaldu, sest vaidlusalune leping on reisijateveo ja kaubaveo segaleping ning

määruse nr 1370/2007 otselepingu erandid piiravad määruse nr 3577/92 kohaldamist (ei taga

mittediskrimineerimist, läbipaistvust ja erapooletuse põhimõtte täitmist, mistõttu ei saa

kohaldada määrust ka juhul, kui tegemist oleks üksnes reisijateveoga).

Vastustaja leiab, et otselepingu sõlmimine oli lubatav, kuna lepingu alusel kaupu ei veetud ning

määruse nr 1370/2007 erandid kohalduvad. Otselepingu eesmärgiks ei ole kauba kui

eraldiseisva objekti ülevedu VÕS § 774 lg 1 ja kaubandusliku meresõidu seaduse § 4 lg 1

mõttes. Kaubavedu teostava transpordivahendi vedu ei ole kaubavedu. Kuna määrus nr

1370/2007 ei sea piiranguid määruse rakendamisele merevedudel, ei saa komisjoni teatises

märgitud seisukohta, et otselepingud ei ole kooskõlas kabotaaži regulatsiooniga, pidada

põhjendatuks. Määruses toodud viide selle kohaldamise kohta siseveeteedel ja territoriaalvetes

selliselt, et see ei piiraks määruse nr 3577/92 kohaldamist, ei tähenda, et määruses nr 1370/2007

nimetatud otselepingute regulatsiooni ei tohiks üldse kohaldada.

31. Tulenevalt ÜTS § 1 lg-st 11 (vaidlusaluse lepingu sõlmimise ajal kehtinud redaktsioon)

lähtutakse raudtee-, parvlaeva- ja teeliikluses avaliku teenindamise lepingu alusel sõitjateveo

korraldamisel, sealhulgas selle kavandamisel ja toetamisel, sõitjateveoteenuse osutamisel ja

3-15-1883

11(14)

selle hinna ning sõidusoodustuste kehtestamisel, selles seaduses sätestatust osas, milles

määruses nr 1370/2007 ei sätestata teisiti. Seega on Eestis määrus nr 1370/2007 täitmiseks

kohustuslik (vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-2-14, p 16).

32. Määruse nr 1370/2007 art 1 lg 2 kohaselt kohaldatakse määrust riigisisestele ja

rahvusvahelistele avalikele reisijateveoteenustele raudteel ja muudel rööbasteedel ning

maanteel, välja arvatud teenuste puhul, mida osutatakse peamiselt nende ajaloolise

huviväärsuse või turismiväärtuse tõttu. Liikmesriigid võivad seda määrust kohaldada avalikule

reisijateveole siseveeteedel ja riikide territoriaalvetes, ilma et see piiraks nõukogu 7. detsembri

1992. aasta määruse (EMÜ) nr 3577/92 (teenuste osutamise vabaduse põhimõtte kohaldamise

kohta merevedudel liikmesriikides (merekabotaaž)) kohaldamist. Seega kohaldub määrus nr

1370/2007 üksnes reisijateveole. Samuti kohaldub määrus avalikule reisijateveole

siseveeteedel ja riikide territoriaalvetes üksnes juhul, kui see ei piira määruse nr 3577/92

(teenuste vaba liikumine) kohaldamist.

33. Kohus ei nõustu kaebajaga, et vaidlustatud lepingu alusel toimub lisaks reisijateveole ka

kaupade vedu määruste nr 1370/2007 ja nr 3577/92 mõttes. Poolte vahel ei ole vaidlust, et

lepingus on vastustaja nii pealkirjas kui ka erinevates sätetes (lepingu p-d 1, 9, 18, 25.12, 26.1)

viidanud kaubaveole. Samas on vastustaja kinnitanud, et tegemist on veaga ning tegelikkuses

lepingu alusel kaubavedu ei toimu. Selline vigane ja parandamata sõnastus on eksitav, kuid

pelgalt 04.05.2015 korralduse nr 1-1/15/72 ning lepingu (tl 61–69) sõnastus ei anna alust

järeldada kaubavedu.

Vastustaja seisukohta kinnitab ka asjaolu, et nii hinnapakkumise küsimisel (tl 39–40) ja selle

lisaks olevas lepingu projektis (tl 40–46) ning selle lisades (tl 47–57) on kasutatud sõnastust

„sõitjateveoteenus“. Samuti tuleb lähtuda lepingu alusel osutatava teenuse sisust.

34. Vaidlust ei ole, et lepingu alusel veetakse üle reisijaid ja nende sõidukeid ning samuti kaupu

vedavaid sõidukeid ja nende sõidukite juhte. Kaebaja hinnangul on kaupa vedava sõiduki

ülevedu määruste nr 1370/2007 ja nr 3577/92 kontekstis kaubavedu, mistõttu määruse nr

1370/2007 alusel teenuse osutamiseks lepingut sõlmida ei saanud. Kohus selle väitega ei

nõustu.

VAKO on kaubaveo mõiste sisustamisel õigesti tuginenud VÕS § 774 lg-le 1 ja kaubandusliku

meresõidu seaduse § 4 lg-le 1, sest nimetatud sätetest tuleneb kaubaveo mõiste tähendus ja sisu.

Viidatud sätted näevad ette, et vedaja võtab endale kohustuse viia talle üle antud asjad või kaup

konkreetsesse sihtkohta ning kauba saatja/üleandja maksab selle eest vedajale tasu. Sõidukite

üleveol parvlaevaga ei võta ülevedaja endale kohustusi kaubaveo tähenduses, vaid kohustuse

toimetada sõiduk mandrilt saarele või vastupidi. Kaupade kohale toimetamise kohustus lasub

kaupu vedava sõiduki ettevõttel või sõidukijuhil. Parvlaevaga ülevedu teostav ettevõte ei saa

tasu kaubaveo eest, vaid sõiduki üleveo eest. Seega ei ole tegemist kaubaveolepinguga ning

vaidlusalune otseleping reguleerib reisijatevedu. Kaeubavedu teostava sõiduki transport

mandrilt saarele või vastupidi ei ole kaubavedu määruse nr 1370/2007 mõttes. Kuna määrus nr

1370/2007 kohaldub reisijateveole, on see kohaldatav ka vaidlusalusele lepingule.

35. Kaebaja viidatud teatise nr 232 p-s 8 on Euroopa Komisjon selgitanud, et määrust nr

1370/2007 ei tohiks kohaldada juhul kui tegemist on segatüüpi parvlaevadega, mis on

kohandatud nii reisijate- kui ka kaubaveoks ning avalik teenus hõlmab ka kaubaveoteenust.

Vaidlusaluse lepingu alusel veab parvlaev üle reisijaid ja nende sõidukeid ning kaupade peale-

ja mahalaadimist eraldi ei toimu. Kuigi kaupu veetakse sõidukites, mida kõnealuse avaliku

teenuse osutamise lepingu alusel parvlaevaga üle mere veetakse, ei muuda see vaidlusalust

lepingut kaubaveolepinguks ega segalepinguks komisjoni teatise nr 232 mõttes.

36. Määruse nr 1370/2007 art 5 lg 1 kohaselt sõlmitakse avaliku teenindamise lepingud

reisijateveo kohta vastavalt sama määrusega sätestatud eeskirjadele. Teenuselepingud või

3-15-1883

12(14)

teenuste riigihankelepingud nagu defineeritud direktiivides 2004/17/EÜ või 2004/18/EÜ

avaliku reisijateveoteenuse osutamise osas bussi või trammiga sõlmitakse kooskõlas nimetatud

direktiivides sätestatud menetlustega, kui selliseid lepinguid ei sõlmita nimetatud direktiivides

määratletud kontsessioonilepingute kujul. Kui lepingud sõlmitakse kooskõlas direktiividega

2004/17/EÜ või 2004/18/EÜ, ei kohaldata art 5 lõikeid 2–6. Kuna vaidlusaluse lepinguga on

reguleeritud reisijateveoteenuse osutamine parvlaevaga (mitte bussi või trammiga), kuulub art

5 lg 1 järgi kohaldamisele määrus nr 1370/2007.

37. Määruse nr 1370/2007 art 5 lg 4 näeb ette, et kui see ei ole siseriikliku õigusega keelatud,

võivad pädevad asutused otsustada sõlmida avaliku teenindamise otselepingud kas siis, kui

nende lepingute hinnanguline keskmine aastane maksumus on väiksem kui üks miljon eurot,

või kui need käsitlevad avaliku reisijateveoteenuse osutamist aastas vähem kui 300 000

kilomeetri ulatuses. Vaidlust ei ole, et vaidlusaluse lepingu alusel osutatakse avalikku

reisijateveoteenust vähem kui 300 000 kilomeetri ulatuses. Seega, kui see on siseriikliku

õigusega kooskõlas, võimaldab määruse nr 1370/2007 art 5 lg 4 sõlmida pädevatel asutustel

reisijateveoks otselepinguid.

Siseriiklikult annab selleks võimaluse ÜTS § 1 lg-st 11 (kohaldatavas redaktsioonis). Seejuures

tuleb lähtuda ka määruse nr 1370/2007 art 1 lg-s 2 sätestatud nõudest, et määruse nr 1370/2007

kohaldamine ei piiraks määruse nr 3577/92 kohaldamist.

38. Kaebaja väitel on määruse nr 3577/92 kohaldamine piiratud, kuna otselepingu sõlmimine

ei taga mittediskrimineerimist ja läbipaistvust. Kaebaja viitab ka komisjoni teatisele nr 232,

milles komisjon on leidnud, et otselepingute sõlmimine on vastuolus laevaomanike

mittediskrimineerimise põhimõttega, mis on sätestatud määruse nr 3577/92 art 4 lg 1 teises

lauses ning seetõttu ei tohiks liikmesriigid sõlmida avaliku teenindamise lepinguid reisijateveo

teenuse osutamiseks riikide territoriaalvetes otse, ilma menetluseta, mis tagaks

mittediskrimineerimise, läbipaistvuse ja erapooletuse põhimõtete täitmise.

Eelnevast ei saa teha järeldust, et silmas peetaks ilmtingimata menetlust RHS tähenduses. Ka

muu menetlus võib tagada mittediskrimineerimise, läbipaistvuse ja erapooletuse põhimõtete

järgimise (vt allpool p 42).

IV

39. Määruse nr 1730/2007 art 5 lg-st 4 tulenevalt võib avaliku teenindamise otselepinguid

sõlmida üksnes juhul, kui see ei ole siseriikliku õigusega keelatud. Eesti õiguses on kõnealuste

otselepingute erandite korda täpsustatud ÜTS-s.

40. Eesti õiguses on sõitjatevedu reguleeritud ÜTS-s. Käesoleva vaidluse lahendamisel

kohaldub ÜTS vaidlusaluse lepingu sõlmimise ajal kehtinud redaktsioonis, mille § 1 lg 11

kohaselt lähtutakse raudtee-, parvlaeva- ja teeliikluses avaliku teenindamise lepingu alusel

sõitjateveo korraldamisel, sealhulgas selle kavandamisel ja toetamisel, sõitjateveoteenuse

osutamisel ja selle hinna ning sõidusoodustuste kehtestamisel ÜTS-s sätestatust osas, milles

määruses nr 1370/2007 ei sätestata teisiti.

ÜTS § 2 p 1 kohaselt on ühistransport tegevusloa alusel korraldatav tasuline sõitjatevedu ning

laeva-, väikelaeva- ja parvlaevaliinidel tasuline sõidukite ülevedu (ühistransporditeenus).

Ühistransporditeenust osutatakse liiniveo, juhuveo või taksoveo korras. Vedaja sama seaduse

tähenduses on ühistransporditeenuse osutamiseks tegevusluba omav äriseadustikus nimetatud

ja äriregistrisse kantud ettevõtja või seaduse alusel teise registrisse kantud juriidiline isik (ÜTS

§ 2 p 2). ÜTS § 2 p 5 kohaselt on liinivedu avaliku teenindamise lepingu alusel (avalik liinivedu)

ÜTS §-de 10 ja 11 kohase vedaja ja omavalitsusüksuse või riigi vahel sõlmitud avaliku

teenindamise lepingu alusel korraldatav sõitjatevedu.

3-15-1883

13(14)

41. ÜTS § 10 lg 1 kohaselt saab avaliku teenindamise kohustuse vedajale panna üksnes avaliku

teenindamise lepingu alusel, mille sõlmivad vedaja ja veo tellija, keda esindab ÜTS §-s 12

nimetatud pädev ametiasutus. Vedaja valitakse välja avaliku konkursi alusel, mille tingimused

kehtestab veo tellija. Kui avaliku teenindamise lepingu alusel vedajale eeldatavalt makstav tasu

ületab RHS § 15 lõikes 1 nimetatud piirmäära, korraldab veo tellija riigihanke riigihangete

seaduses sätestatud korras. Sama paragrahvi lõikes 11 on sätestatud, et lisaks määruse nr

1370/2007 artikli 5 lõigetes 2 ja 5 nimetatud juhtudele võib avaliku teenindamise otselepinguga

avaliku teenindamise kohustuse sõitjateveoteenuse osutamiseks teeliikluses, siseveeteedel ja

Eesti Vabariigi territoriaalvetes vedajatele panna ainult tingimusel, et avaliku teenindamise

otselepingu alusel osutatakse sõitjateveoteenust aastas vähem kui 200 000 kilomeetri ulatuses

teeliikluses ja vähem kui 300 000 kilomeetri ulatuses siseveeteedel ja Eesti Vabariigi

territoriaalvetes.

42. Vaidlust ei ole, et vaidlusaluse avaliku teenindamise otselepingu alusel osutatakse

sõitjateveoteenust aastas vähem kui 300 000 kilomeetri ulatuses. Kaebaja leiab, et ÜTS § 10 lg

11 tulnuks jätta kohaldamata, kuna see on vastuolus määruse nr 3577/92 art-ga 4 lg 1, mis

sätestab avalike teenuste osutamise lepingute sõlmimisel laevaomanike mittediskrimineerimise

kohustuse. Kaebaja tugineb komisjoni teatisele nr 232, milles komisjon on leidnud, et

otselepingute sõlmimine on vastuolus laevaomanike mittediskrimineerimise põhimõttega.

Kuna liikmesriikidel on kohustus Euroopa Liidu õigusaktides kehtestatust lähtuda, ei saa

komisjoni teatis välistada otselepingute sõlmimist, kui kehtiv õigus seda lubab. Otselepingute

sõlmimise õigus parvlaevaliikluses tuleneb määruse nr 1370/2007 artiklist 5 ja viidatud

riigisisesest õigusest ning kohus leiab, et ka väljaspool hankemenetlust on võimalik tagada

mittediskrimineerimise, läbipaistvuse ja erapooletuse põhimõtete täitmine.

Vastustaja on 04.05.2015 korraldusega nr 1-1/15/72 (tl 36-38 pöördel) kinnitanud avaliku

teenindamise otselepingu sõlmimise korra seoses parvlaevaliikluses parvlaevaliinil Sviby-

Rohuküla-Sviby reisijate-, sõidukite- ja kaubaveo teenuse osutamisega. Seda, kas kõnealune

otseleping on sõlmitud õiguspärases menetluses vastava korra alusel, kontrollitakse

kohtumenetluses haldusasjas nr 3-15-1536 (vt ka otsuse p 14).

43. Asjaolu, et vastustaja ei ole enne vaidlusaluse otselepingu sõlmimist avaldanud Euroopa

Liidu Teatajas määruse 1370/2007 art 7 lg-s 2 nimetatud teavet kavandatava otselepingu kohta

ei mõjuta kohtu järeldusi praeguses asjas, kus lepingu tühisuse üle tuleb otsustada lähtuvalt

sellest, kas eiratud on riigihankemenetluse kohustust. Siiski märgib kohus, et Riigikohus on

haldusasjas nr 3-3-1-2-14 (otsuse p 37) leidnud, et ainuüksi selline asjaolu ei tingi lepingu

tühisust.

Eeltoodud põhjendustel on kohus seisukohal, et puudub alus lepingu tühisuse tuvastamiseks

RHS kohaldamata jätmise argumendil.

44. Lisaks eeltoodule nõustub kohus vastustajaga, et isegi juhul, kui vastustaja oleks lepingu

sõlmimisel pidanud lähtuma RHS-st, oleks ta saanud hanke läbi viia lihtsustatud korras RHS §

19 lg 1 alusel, mis ei nõua hankijalt hanketeate avaldamist. Vaidlust ei ole, et vaidlustatud

lepingu alusel osutatavad teenused kuuluvad CPV määruse VII lisas nimetatud teenuste loetellu

ning teenuste maksumus ei ületa RHS § 19 lg-s 2 sätestatud piirmäära. Seega puuduks alus

vaidlusalust lepingut ka sel põhjusel RHS § 69 lõige 11 p-le 1 tuginedes tühiseks pidada.

MENETLUSKULUD JA MUUD MENETLUSLIKUD OTSUSTUSED

45. Eelnevat arvestades leiab kohus, et pole põhjendatud kaebuse rahuldamine tühisuse

tuvastamise nõude osas. Kaebuse esimese alternatiivina esitatud lepingu tähtaja lühendamise

nõude rahuldamiseks puuduvad samuti alused. Kuna kohus on seisukohal, et vastustaja ei

3-15-1883

14(14)

pidanud läbi viima hankemenetlust, ei saa ka lepingu lühendamist nõudes tugineda RHS-s

sätestatud alustele. Vaidlustatud VAKO otsus on lõppjäreldustes õige ja puudub alus selle

tühistamiseks. Seega tuleb kaebus jätta rahuldamata kõigi nõuete osas.

46. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse.

Kaebaja taotleb menetluskulude (õigusabikulu 654 eurot ja riigilõiv 1295 eurot, tl 184–187)

väljamõistmist. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad need kulud tema kanda. Vastustaja ei

ole kohtule esitanud andmeid menetluskulude kandmise kohta ega taotlenud nende

väljamõistmist. Seega jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS

§ 109 lg 1 ls 1).

47. HKMS § 108 lg 8 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool

samade reeglite järgi nagu poolele. Väinamere Liinid OÜ on kolmanda isikuna vastustaja

poolel.

Kolmas isik on esitanud taotluse kaebajalt menetluskulude väljamõistmiseks summas 1800

eurot 12 õigusabile kulutatud tunni eest ning kulude suurust ja nende kandmist tõendavad arved

ja maksekorraldused. Kaebaja vaidleb esitatud taotlusele vastu ja leiab, et menetluskulude

väljamõistmise korral oleks põhjendatud kulud üksnes 5 tunni ulatuses, st 625 euro suuruses.

Arvestades kolmanda isiku esitatud seisukohtade sisu ja kirjalike materjalide mahtu, peab

kohus kolmanda isiku menetluskulude suurust põhjendatuks 5 tunni ulatuses. Kohus leiab, et

põhjendatud on ajakulu 3 tunni ulatuses 06.08.2015–19.08.2015 tegevuste eest (tl 179 p) ning

ringkonnakohtu määrusele järgnevas menetluses (tl 181p) 2 tunni ulatuses tunnihinnaga 125

eurot, kokku summas 625 eurot, millele lisandub käibemaks 125 eurot, st kokku 750 eurot.

Nimetatud summa tuleb kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja mõista. Ülejäänud osas jäävad

kulud kolmanda isiku enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Sirje Kaljumäe