3-14-50849/28 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Tanel Saar, Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht

5. mai 2016, Tartu Haldusasja number 3-14-50849 Haldusasi Ü.K. kaebus Tartu Vangla 22. aprilli 2014. a käskkirja nr 3-2/260 p-de 1 ja 3 õigusvastaseks tunnistamiseks ja koondamishüvitise väljamõistmiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 23. märtsi 2015. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Ü.K. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Ü.K. Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 23. märtsi 2015. a otsus. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus osaliselt ja tunnistada Tartu Vangla 22. aprilli 2014. a käskkirja nr 3- 2/260 p 1 õigusvastaseks. Mõista Tartu Vanglalt Ü.K. kasuks välja hüvitis Ü.K. kolme kuu keskmise palga ulatuses tema ametist vabastamise ajahetke seisuga. Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata.

3. Mõista Tartu Vanglalt Ü.K. kasuks välja menetluskulu 157,5 eurot.

4. Jätta taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 6. juuni 2016.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla kriminaalhooldusosakonna juhatajana töötanud Ü.K. vabastati Tartu Vangla direktori 22. aprilli 2012. a käskkirja nr 3-2/260 p-ga 1 koondamise tõttu teenistusest alates 1. maist 2014. Sama käskkirja p-ga 3 määrati Ü.K. hüvitiseks ühe kuu keskmine palk.

2. Ü.K. esitas halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada õigusvastaseks käskkirja p 1 ja mõista Tartu Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitis 3 kuu keskmise palga ulatuses.. Kaebuse kohaselt on koondamine õigusvastane. Kaebajale ei pakutud sarnaste ülesannetega ametikohta. Samuti palutakse tunnistada õigusvastaseks käskkirja p 3 ja kohustada vanglat maksma kaebajale hüvitist 12 kuupalga ulatuses avalikuse teenistuse seaduse (ATS) vana redaktsiooni (vr) järgi, mis kehtis kuni 31. aprillini 2013, kuna kaebajal oli teenistusstaaži üle kümne aasta. Alternatiivselt palutakse kohustada 10 kuupalga suuruse hüvitise väljamõistmiseks 10 kuupalga ulatuses vastavalt vangistusseaduse (VangS) § 1542 lg-le 3.

3. Tartu Halduskohtu 23. märtsi 2015. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.

3.1. Kaebajale anti 26. märtsil 2014 teade koondamise ja teisele ametikohale asumise võimaluse kohta. Justiitsministri 26. mai 2008. a määruses nr 25 „Tartu Vangla teenistujate koosseis“ vähendati kriminaalhooldusosakonna teenistujate arvu. Samuti pakuti kaebajale võimalust jätkata teenistust kriminaalhooldusametniku ametikohal. Kaebaja 2. aprilli 2014. a vastuses teatele nõustuti koondamisega ja keelduti kriminaalhooldusametniku ametikohast, kuid sooviti teisi ametikohti (taasühiskonnastamise valdkonna peaspetsialist-metoodik, taasühiskonnastamise valdkonna sotsiaaltöötaja või vanemkriminaalhooldusametnik-metoodik). Vastustaja on hinnanud kaebaja võimeid, ning leidnud, et kaebaja sobib töötama pigem kriminaalhoooldusametniku ametikohal. Kaebaja poolt soovitud ametikohti ei saanud talle pakkuda, kuna neile kohtadele teenistusse asumiseks tehti ettepanek inimestele, kes olid nendele ametikohtadele ettenähtud ülesandeid sisuliselt juba täitnud ja kes olid selleks koolitatud.

3.2. Kaebaja vabastati teenistusest ATS § 90 lg 1 p 2 alusel seoses koondamisega. Tegemist oli koondamisega isiku enda soovil, mis ei saa olla koondamist sooviva isiku suhtes õigusvastane. Kaebajale pakuti võimalust teenistuse jätkamiseks vanglas, kuid ta ise keeldus sellest.

3.3. Vastuseks kaebaja seisukohale, et arusaamatu on, milliste kriteeriumite alusel jõuti järeldusele, et Ü.K. i iseloomustavad näitajad jäid alla teistele metoodiku kohale kandideerinute näitajatele, on vastustaja märkinud, kaebajal oli võimalik küsida täpseid võrdlusi ja pingerida kuni enda sooviavalduse esitamiseks ettenähtud ajani. Kohus märkis, et kaebajale adresseeritud haldusaktis puudus vajadus analüüsida ja kaalutleda pingerida, keda eelistada teenistusse jätmisel.

3.4. Seega oli koondamine õiguspärane.

3.5. Asjas ei saa kohaldada ATS vr § 131 lg-t 1 ega maksta kaebajale hüvitist sõltuvalt avaliku teenistuse staažist. Seadusandlus ei näe ette, et avaliku teenistuse seaduse uue redaktsiooni kehtivuse ajal tuleks maksta hüvitist ATS vr-i alusel.

3.6. Kaebajal ei ole õigust saada VangS § 1542 lg 3 alusel makstavat hüvitist, kuna kaebaja ei olnud vanglaametnik VangS § 111 lg 1 järgi.

3.7. Asjaolu, et kaebajal oli täitunud teatud teenistusstaaž ajal, mil kehtis ATS vr, kus oli ette nähtud koondamisel hüvitis sõltuvalt avaliku teenistuse staažist, ning käesoleval ajal kehtiva ATS § 102 lg 1 järgi makstakse koondamishüvitist ühe kuu keskmise palga ulatuses sõltumata teenistusstaažist, ei ole õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumine.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

4. Ü.K. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel.

4.1. Käesoleval juhul asendati kriminaalhooldusosakonna talituse juhatajate ametikohad vanemkriminaalhooldusametnik-metoodiku, taasühiskonnastamise valdkonna sotsiaaltöötaja ja peaspetsialist metoodiku ametikohtadega. Nende ametikohtade ülesanded on valdavalt kattuvad talituse juhataja ametikohaga. Käskkirjas viidatud uue kohtlemismudeli rakendamine oli alles algstaadiumis, millest tulenevalt ei olnud talituse juhataja ametikoha kaotamine ja asendamine teiste ametikohtadega piisavalt kaalutletud. Seoses ametikohtade vähenemisega töökoormus suureneb. Kohus peaks hindama, kas esineb ATS § 90 lg 1 p-s 2 sätestatud koondamise alus. Koondamise alust ei esinenud, kuna peale koondamist jäi kriminaalhooldusosakonda täitmata ametikohti.

4.2. Kaebaja haridust, töökogemust, teadmisi ja oskusi arvestades ei ole talle pakutud kriminaalhooldusametniku ametkoht käsitatav võrdväärse ametikohana ATS § 90 lg 7 mõttes. Samuti ei ole kaalutud, kas võimalik oleks rakendada ATS § 90 lg-t 4, mis sätestab, et koondamine ei ole lubatud, kui ametniku omadused sobivad ametikoha muudetud ülesannete täitmiseks või kui on võimalik teda selleks ametialasel koolitusel ette valmistada. Kaebaja on veendunud, et ta oleks sobinud taasühiskonnastamise valdkonna peaspetsialist-metoodiku, taasühiskonnastamise valdkonna sotsiaaltöötaja või vanemkriminaalhooldusametnik-metoodiku ametikohale. Neile ametikohtadele viidi üle aga teised isikud.

4.3. Eksitav on vaidlustatud käskkirja väide, et vanemkriminaalhooldusametniku ametikohta pakuti ainult ühele seni talituse juhataja ametikohal olnud ametnikule. Tegelikult tehti kõigile osakonnas teenistuses olnud talituse juhatajatele ettepanek asuda teenistusse vanemkriminaahooldusametnikuna. Kaebajale seda ettepanekut ei tehtud ning seega koheldi teda ebavõrdselt.

4.4. Võimalik oleks koondada vanemkrminaalhooldusametniku ametikoht ja pakkuda seda kohta kaebajale, kuid koondati kriminaalhooldusametniku ametikoht. See viitab ATS § 90 lg 6 mitteeesmärgipärasele kohaldamisele.

4.5. Arusaamatuks jääb, millised kaebajat iseloomustavad näitajad jäid alla teistele metoodiku kohale kandideerinud isikutele.

4.6. Taasühiskonnastamise talituse koosseisus on kolm peaspetsialist-metoodiku ametikohta, millest üks on täitmata. Seda kohta kaebajale ei pakutud ega võimaldatud tal sellele kandideerida.

4.7. Haldusakti õiguspärasus ei sõltu sellest, kas ja millal soovib kaebaja teada saada täpseid andmeid ja võrdlusi koondamisel. Õiguspäraseks koondamiseks pidanuks haldusorgan tegema konkreetseid võrdlusi koondamisel. See, et haldusorgan pole neid isegi kohtumenetluses esitanud, viitab üheselt sellele, et võrdlust läbi ei viidud, vaid valik, keda koondada, tehti meelevaldselt. Taasesitatavas vormis olnuks vastustajal võimalik vastavad andmed esitada hiljemalt kohtumenetluses.

4.8. ATS § 16 lg-te 1-2 järgi tuleb vaba ametikoht täita avaliku konkursi või sisekonkursi korras. Praegusel juhul ei korraldatud isegi sisekonkurssi.

4.9. Kaebajal oli ATS vr § 131 lg 1 kehtivuse ajal staaži üle 10 aasta, mistõttu oleks tulnud talle välja maksta 12 kuu ametipalk. Selle tegemata jätmisega rikuti kaebaja õiguspärast ootust ning algatada tuleks põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus.

4.10. Hoolimata avaliku teenistuse uue redaktsiooni kehtestamisest 1. aprillil 2013 jäi kehtima VangS § 1542, mille lõike 3 p 4 järgi on üle kümneaastase staaži korral vanglaametnikele ette nähtud koondamishüvitiseks kümne kuu põhipalk. VangS § 1051 lg 1 järgi on vanglateenistuse ülesanne kriminaalhoolduse ja karistusjärgse käitumiskontrolli korraldamine. Sellest tulenevalt on ka kriminaalhooldusametnik käsitatav vanglaametnikuna.

5. Tartu Vangla vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.

7. Enne koondamist pakuti kaebajale võimalust jätkata teenistust kriminaalhooldusametniku ametikohal (tl 54). Muid võimalusi teenistuse jätkamiseks kaebajale ei pakutud. Seetõttu tõusetub koondamise õiguspärasuse hindamisel küsimus, kas vangla on järginud ATS § 90 lg-s 7 sätestatut, mille järgi enne ametniku koondamise tõttu teenistusest vabastamist peab talle võimaluse korral pakkuma samas ametiasutuses tema haridusele, töökogemusele, teadmistele ja oskustele vastavat ning eelmise ametikohaga sarnaste teenistusülesannetega ametikohta.

8. Teenistusest vabastamise käskkirjas on märgitud, et vanemkriminaalhooldusametniku ametikohta oli võimalik pakkuda ainult ühele seni talituse juhataja ametikohal olnud ametnikule. Järgnevalt konstateeriti käskkirjas, et „Võrdluses teise Tartu piirkonna talituse juhataja ametkohal oleva isikuga olid viimase teadmised suuremad ja oskused paremad ning vastasid rohkem vanemkriminaalhooldusametniku tulevasele profiilile.“ (tl 8).

Sellest selgitusest nähtub, et kaebajale ei pakutud vanemkriminaalhooldusametniku kohta teadlikult, kuna sellele eelistati teist isikut, kes oli samuti seni talituse juhi ametikohal. Samas ei nähtu sellest selgitusest, millised olid täpsemalt need kriteeriumid, mille alusel seda teist isikut kaebajast sobivamaks hinnati ning kuidas teine isik kaebajat nende kriteeriumite järgi edastas. Vaidlustatud käskkirjas on räägitud üksnes abstraktselt suurematest teadmistest ja parematest oskustest, kuid kuidas isikute teadmised ja oskused olid varem kindlaks tehtud ning mille põhjal otsustati, et teisel isikul olid need näitajad kaebajast paremad, jääb täielikult arusaamatuks. Ebaselge on ka see, miks leiti, et teise talituse juhataja omadused vastasid rohkem vanemkriminaalhooldusametniku tulevasele profiilile.

Seetõttu on kahtlus, et vastustaja on selles küsimuses teinud kaalumisvea, kus käskkirjas on küll üritatud ära näidata kaalumise toimumist (teadmiste ja oskuste hindamist), kuid tegelikkuses seda kontrollitaval moel läbi viidud ei ole. Sellise motiveeringu põhjal pole võimalik kindlaks teha, kas kaalumine viidi tegelikult läbi ja kas kaalumisel tugineti olulistele asjaoludele ning jäeti kõrvale asjassepuutumatud kaalutlused.

9. Järgmisena on teenistusest vabastamise käskkirjas selgitatud, et uue loodava metoodiku ametikoha (ilmselt on silmas peetud vanemkriminaalhooldusametnik-metoodiku ametikohta) põhieesmärgiks on karistusaja planeerimine ja elluviimise kvaliteedi igapäevane jälgimine, selle tõstmine läbi koolituste ja tagasisideme andmise, tegelemine sotsiaalprogrammide ühtse planeerimise jälgimise ja arendustegevusega. Metoodiku ametikohale saab käskkirja kohaselt asuda tööle isik, kelle varasemad ja praegused tööülesanded metoodiku ametikoha ülesannetega kõige rohkem kattuvad ning kellel on muuhulgas head oskused juhtumikorraldusliku töö tegemiseks, on kõrge koostööja motiveerimisvõimega ja emotsionaalse stabiilsusega. Kasuks tuleb varasem spetsialiseerumine teatud valdkonnale. Käskkirja kohaselt jäid nende oskuste osas kaebaja näitajad alla teistele metoodiku ametikohale kaalutud kandidaatide omadele, mistõttu välistati talle metoodiku koha pakkumine ja tehti ettepanek üksnes kriminaalhooldusametniku ametikohale asumiseks (tl 8-8p).

Ka selle selgituse puhul jääb arusaamatuks, mille põhjal langetati otsus, et kaebaja tuleb kindlasti võimalike vanemkriminaalhooldusametnik-metoodiku kohale kandideerivate isikute ringist välistada, nii et talle isegi ei pakuta võimalust sellele kohale kandideerida. Esitatud selgitused on abstraktsed ja paljasõnalised, kuna need ei tugine mitte ühelegi selgelt kontrollitavale faktile, mis võimaldaks mõista, kuidas jõuti järeldusele, et kaebajal vajalikud omadused puuduvad või et teistel isikutel on vastavad omadused paremad. Nt ei ole viidatud varasemale töökogemusele, haridusele, senisele tööga toimetulemisele vms selgelt mõistetavatele kriteeriumitele, mis võimaldaks esitatud järeldusi mõista. Sisuliselt ongi käskkirjas esitatud üksnes järeldusena vormistatud väide, et kaebaja asjakohased näitajad jäid teistele isikutele alla, kuid kuidas sellele järeldusele jõuti, käskkirjas ei selgitata.

Ka see on oluline põhjendamispuudus, mis viitab võimalusele, et tegelikult kaalumist kas ei toimunud üldse või võis toimuda viisil, kus ei pööratud tähelepanu olulistele asjaoludele ja lähtuti ebaolulistest asjaoludest.

10. Lisaks on kaebaja juhtinud kaebuses tähelepanu asjaolule, et lisaks koondamiskäskkirjas käsitletud vanemkriminaalhooldusametniku ja vanemkriminaalhooldusametnik-metoodik ametikohtadele olid pärast struktuurimuudatusi vabad veel taasühiskonnastamise valdkonna peaspetsialist-metoodiku ametikoht ja sotsiaaltöötaja ametikoht. Neid ametikohti kaebajale ei pakutud ning vaidlustatud käskkirjas nende mittepakkumist kaebajale ka ei põhjendatud. Alles vastuses kaebusele on vangla nende ametikohtadega seonduvat puudutanud. Kuid ka seal on vastustaja jäänud abstraktsete ja üldsõnaliste põhjenduste juurde, märkides, et vastustaja hinnangul sobisid kaebaja võimed ja oskused enim kriminaalhooldusametniku ametikohal töötamiseks, ja et see, et kaebaja oli pikka aega töötanud talituse juhatajana, tähendas küll seda, et tegemist oli hea juhiga, kuid ei tähenda automaatselt, et ta oleks ka hea taasühiskonnastamise valdkonna peaspetsialist-metoodikuna või taasühiskonnastamise valdkonna sotsiaaltöötajana. Neile ametikohtadele asumiseks tehti ettepanekud inimestele, kes olid nendele ametikohtadele ettenähtud ülesandeid sisuliselt juba eelnevalt täitnud ning keda oli ka asutuse poolt juba spetsiaalselt koolitatud (tl 50p).

Ka siit ei ilmne selgelt ja arusaadavalt, mille alusel on vastustaja otsustanud, et kaebaja neile ametikohtadele ei sobinud, kuid teised isikud sobisid. Kontrollitav pole isegi see, miks oli kaebaja senise töökogemuse põhjal kõnealustele ametikohtadele halvemini sobiv kui teised isikud. Vastustaja ei ole selgitanud, millised olid kaebaja senised tööülesanded ning millised teiste isikute tööülesanded. Nii pole võimalik kontrollida väidet, et teised isikud olid uutele ametikohtadele ettenähtud ülesandeid varem sisuliselt täitnud ning kaebaja mitte. Samas on kaebaja ise kaebuses rõhutanud, et vanemkriminaalhooldusametnik-metoodiku, taasühiskonnastamise valdkonna sotsiaaltöötaja ja peaspetsialist-metoodiku ametikohtade ülesanded kattuvad valdavalt talituse juhataja ametikohtadega (tl 3p). Ka on kaebaja väljendanud veendumust, et ta oleks neile ametikohtadele sobinud (tl 4). Vastustaja ei ole pidanud vajalikuks neid seisukohti ümber lükata ega neile vastata.

11. Lisaks ei kõrvalda ega heasta alles kohtumenetluses esitatud põhjendused haldusakti põhjendamata jätmist. Jätkuvalt jääb kahtlus, et asjakohaste põhjenduste haldusaktis esitamata jätmine viitab haldusmenetluses tehtud kaalutlusveale. Kuna kaalutlusvigadele viitavaid asjaolusid ilmnes vaidlusalusest käskkirjast ka muudes aspektides (vt ülal), siis ei ole käesolevas asjas kohaldatavad ka RKHKo 3-3-1-29-12 p-s 20 väljaöeldud seisukohad, kuna ringkonnakohus pole kõiki asjaolusid kogumis arvestades veendunud, et kaalumine tegelikult haldusmenetluses läbi viidi ja vastuses esitatud põhjendustest lähtuti.

12. Eeltoodud puudused vaidlusaluses haldusaktis on piisavad, et tunnistada see vastavalt ATS §- le 105 õigusvastaseks.

13. Asjaolu, et kaebaja vastuseks koondamisteatele teatas, et ta ei võta kriminaalhooldusametniku kohta vastu ja nõustub koondamisega (tl 55), ei mõjuta kuidagi koondamiskäskkirjale antavat hinnangut. Koondataval ei ole kohustust asuda koondamismenetluses koondamisteadet vaidlustama ega haldusorganilt nõudma paremat pakkumist või erinevat infot. Sellisel isikul on õigus ettepandud viisil koondamist aktsepteerida, kuid hiljem see kohtus vaidlustada.

14. Mis puudutab kaebaja väidet, et hinnata tuleks ka seda, kas esineb ATS 90 lg 1 p-s 2 sätestatud koondamise alus (ametniku võib vabastada koondamise tõttu, kui põhjendatud juhul kaotatakse ametniku ametikoht ametiasutuse koosseisust), siis mõistab ringkonnakohus seda sisuliselt soovina, et kohus hindaks justiitsministri 26. mai 2008. a määruses nr 25 „Tartu Vangla teenistujate koosseis“ alates 1. maist 2014 jõustunud muudatuste õiguspärasust, kuivõrd just nende muudatustega kehtestati kriminaalhooldusosakonna uus struktuur. Sellise akti kontrollimine ei ole halduskohtu pädevuses (vrd RKHKo 3-3-1-16-07, p-d 11-12).

15. Kaebaja väitega, et uute loodavate ametikohtade suhtes oleks tulnud korraldada konkurss, ringkonnakohus ei nõustu. Koondamissituatsioonis kohaldub ametikohtade täitmise osas erinormina ATS § 90 asjakohane regulatsioon, mitte üldregulatsioon avaliku teenistuse ametikohtade täitmiseks, mis toimub üldjuhul konkursi korras. Kaebaja tõlgenduse korral muutuks ATS §-s 90 ettenähtud koondamisega seonduv ametikohtade täitmise regulatsioon sisutuks.

16. Samuti ei nõustu ringkonnakohus kaebaja lähenemisega, et tal on õigus koondamishüvitisele vastavalt ATS vr § 131 lg-s 1 sätestatud määras (12 kuu ametipalk), kuna tal oli selle regulatsiooni kehtivuse ajal täitunud 10 aastat avaliku teenistuse staaži, mis andnuks talle sel hetkel koondamise korral õiguse hüvitisele 12 kuupalga ulatuses. Kaebajat ei vabastatud teenistusest ATS vr kehtivuse ajal, vaid ATS-i uue redaktsiooni kehtivuse ajal. Järelikult tuleb tema koondamise osas kohaldada koondamiskäskkirja andmise hetkel kehtivat õigust. Sama tuleneb ka haldusmenetluse seaduse §

51 lg-st 1.

Kaebaja väide, et tal oli tekkinud õiguspärane ootus suurema hüvitise saamiseks, ei ole paikapidav. Hüvitiste vähendamine uue seadusega oli seadusandja teadlik valik. Kaebaja lähenemine tähendaks, et ühtegi isikutele soodustusi andvat õiguse üldakti ei tohikski ebasoodsamas suunas muuta. Nii see siiski ei ole (vrd RKPKo 3-4-1-20-04, p 14). Õiguspärase ootuse põhimõte võib õigustloova akti muutmist raskendada või välistada üksnes siis, kui regulatsiooni kehtimajäämist usaldades on isikud käitunud viisil, kuidas nad muidu ei oleks käitunud ning regulatsiooni muutmine seab nad sellest tulenevalt raskesse olukorda. Riigikohus on selgitanud, et igaühel on õigus mõistlikule ootusele, et seadusega lubatut rakendatakse isikute suhtes, kes on hakanud oma õigust realiseerima (RKPKo 3-4-1-2-99, p 2). Käesoleval juhul ei ole sellise olukorraga tegemist, kuna üksnes teadmine, et koondamise korral oleks kaebajal õigus hüvitisele kindlas summas, ei tähenda oma õiguse realiseerima asumist. Seetõttu on kaebaja väide õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumisest põhjendamatu ning taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks jääb rahuldamata.

17. Samuti väidab kaebaja, et tulenevalt VangS § 1051 lg-st 1 on kriminaalhooldusametnik käsitatav vanglaametnikuna ja seega tuleks kaebaja suhtes kohaldada ka VangS § 1542 lg 3 p-i 4 ning maksta talle koondamise puhul tulenevalt kümneaastasest staažist hüvitist kümne kuu põhipalga ulatuses.

Kaebaja teeb järelduse, et ta on vanglaametnik, VangS § 1051 lg 1 sõnastusest, mille järgi on vanglateenistuse ülesanne muuhulgas kriminaalhoolduse ja karistusjärgse käitumiskontrolli korraldamine. Samas jätab ta tähelepanuta VangS § 111 lg 1 regulatsiooni, mis sätestab selgelt, kes on vanglaametnik - see on vanglas teenistuses olev ametnik, kelle ülesanne on kinnipeetava ja vahistatu kinnipidamine ja järelevalve, julgeoleku tagamine vanglas ning kohtueelse menetluse või kohtuvälise menetluse toimetamine vanglas toimepandud süütegudes, samuti sellealase tegevuse juhtimine. On ilmne, et kriminaalhooldusosakonna talituse juhataja ei mahu kuidagi selle mõiste alla. VangS § 1542 lg 3 reguleerib aga koondamishüvitise maksmist just vanglaametnikule. Seega ei ole kaebajal sellele hüvitisele õigust.

18. Ülaltoodust tulenevalt kuulub apellatsioonkaebus rahuldamisele. Ehkki kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, tühistab ringkonnakohus selguse huvides halduskohtu otsuse täielikult ja teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse vaidlustatud käskkirja p 1 õigusvastaseks tunnistamise nõude osas (st osas, milles kaebaja ametist vabastati) vastavalt ATS § 105 lg-le 1. Kaebus kuulub rahuldamisele ka osas, milles kaebaja nõuab kaebaja kasuks hüvitise väljamõistmist ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses. Kui isik on õigusvastaselt teenistusest vabastatud, siis annab isikule sellises määras hüvitise väljamõistmiseks aluse ATS §

105 lg 1. Seetõttu on see nõue põhjendatud. Ülejäänud nõuete osas (nõue 12 või 10 kuupalga suuruse hüvitise väljamõistmiseks kohustamises) jääb kaebus rahuldamata.

19. Kuna kaebus rahuldatakse osaliselt, on kaebajal õigus menetluskulude hüvitamisele proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega vastavalt halduskohtumenetluse seaduse § 108 lg-le 2. Ehkki kaebaja nõuded 12 või alternatiivselt 10 kuu palga suuruse hüvitise väljamõistmiseks jäävad rahuldamata, kuulub kaebaja põhiline ning teiste nõuete rahuldamise eelduseks olev nõue – enda teenistusest vabastamise õigusvastaseks tunnistamise nõue siiski rahuldamisele. Seetõttu on võimalik ringkonnakohtu hinnangul lugeda, et kaebus rahuldatakse kokkuvõttes pooles ulatuses. Kaebaja on taotlenud halduskohtus järgmiste menetluskulude hüvitamist – riigilõiv 15 eurot ja õigusabikulu 180 eurot (tl 68p). Õigusabikulu on kaebaja poolt ka tasutud (tl 72). Apellatsioonimenetluses taotleb kaebaja menetluskuludena 135 euro (õigusabikulu 120 eurot ja riigilõiv 15 eurot) väljamõistmist. Kokku on kaebaja menetluskulud seega 315 eurot, millest kaebaja kasuks väljamõistmisele kuulub pool – 157,5 eurot.

Tiina Pappel

Tanel Saar

Einar Vene allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt