2-14-60130/58 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number

2-14-60130

Kohus

Pärnu Maakohus, Pärnu kohtumaja Rüütli tn

Kohtunik

Heli Käpp

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

04.mail 2016, Pärnu kohtumaja kantselei kaudu

Tsiviilasi

S. A.’i hagiavaldus MAXIMA Eesti OÜ vastu tervise

kahjustamisest ja kehavigastuste tekitamisest tuleneva

mittevaralise kahju hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

3500 €

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: S. A. (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxx xxx

xxx - xxx, xxxxx xxxx, xxxxxxxxx),

Hageja esindaja riigi õigusabi korras: vandeadvokaat

Marika Jaanson (e-post: info@aktseptus.ee);

Kostja MAXIMA Eesti OÜ (registrikood 10765896,

asukoht Peterburi tee 47, Tallinn);

Kostja

volitatud

esindaja:

Anneliis

Lett

(e-post:

anneliis.lett@mxima.ee)

Kohtuistung

30.03.2016, osalesid S. A., adv Jaanson, A. Lett, hageja tõlk

V.Z.

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata S. A.’i hagiavaldus MAXIMA Eesti OÜ vastu tervise kahjustamisest ja

kehavigastuste tekitamisest tuleneva mittevaralise kahju hüvitamiseks.

2. Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda. S. A.ile antud riigi õigusabi tasu ja

kulud jätta riigi kanda. Hüvitatavate kulude puudumise tõttu kohus menetluskulude

suurust kindlaks ei määra.

3. Kanda

OÜ

Advokaadibüroo

Aktseptus

poolt

10.07.2015

maksekorraldusega

Rahandsministeeriumi kontole tasutud ekspertiisitasu ettemaks 84 eurot Eesti

Kohtuekspertiisi Instituudi 2307.2015 õiendi alusel Rahandusministeeriumi muude

tulude kontole, viitenumber 2800049696, selgitusega „Ekspertiisitasu, tsiviilasi 2-14-

60130“.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse

apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

maakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus esitatakse Tallinna

Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses

ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil.

Menetlusosalisel on õigus seaduses ettenähtud tingimustel ja korras taotleda apellatsioonkaebuse

esitamisel nõutava riigilõivu tasumiseks menetlusabi. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses

sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu,

mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

S. A. esitas 31.10.2014 Pärnu Maakohtule hagi Maxima Eesti AS vastu tervise kahjustamisest ja

kehavigastuste tekitamisest tuleneva mittevaralise kahju hüvitamiseks, jättes kahjuhüvitise suuruse

kohtu määrata.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt S. A. kukkus Sindi Maxima kaupluses 14.02.2012. Kukkumise

tulemusel murdis hageja vasaku käe (luumurd), samuti vigastas hageja oluliselt oma selga. Hageja on

seisukohal, et kukkumine leidis aset kostja süül, sest Sindi Maxima kaupluse põrand oli libedast

materjalist ja sulanud lumest märgunud. Kukkumise põhjustas otseselt asjaolu, et libedalt kaupluse

põrandalt oli sulanud lumevesi kuivatamata. Kukkumine leidis aset vaatamata asjaolule, et hageja

jalanõudel olid libisemisvastased kaitsevahendid.

Tuginedes Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrusele (EÜ) nr 852/2004, millega sätestatakse

toiduhügieeni üldnõuded ja mille kohaselt iga toidukäitleja, sh toidukaupluse pidaja on

kohustatud tagama puhkuse ja korra oma kaupluse ruumides, hageja leiab, et talle õnnetuse

põhjustamises ja kahju tekitamise on süüdi kostja, kes ei taganud oma kaupluses ostjate jaoks

ohutuid tingimusi Sindi Maxima kaupluses. Hageja peab tõendama üksnes õiguste rikkumise

fakti, mittevaralise kahju tekkimine on aga eelduslik ning seda hageja tõendama ei pea. Pärast

õnnetusjuhtumit fikseeriti kiirabi poolt hageja vigastused, sh käeluumurd. Õnnetuse tulemusel

tekkinud seljavigastuse tõttu on hageja tänaseks päevaks praktiliselt kaotanud iseseisva liikumise

võime, ta saab pikemaid vahemaid läbida vaid abivahendi – tugiraami abil. Samuti ei saa hageja

normaalselt kasutada luumurrust paranenud kätt. Seega on põhjuslik seos õnnetuse ja

tervisekahjustuste vahel.

Kukkumise tagajärjel tekkinud füüsiline ja hingeline valu ning kannatused hõlmavad järgnevat:

hageja elukorralduse ja elurütmi sunnitud muutused (liikumispiirangud, vajadus kõrvalise abi

järele, psüühikahäired (hageja kannatab juhtunu tõttu pideva depressiooni käes, samuti

tasakaaluhäirete all), õnnetuse tagajärjel tekkinud tervisekahjustustega kaasnenud füüsiline valu

(õnnetuses tekkinud seljatrauma on toonud kaasa pideva valuaistingu hageja seljapiirkonnas,

vasakus õlas ja vasakus käes, tunda kukkumisel vigastada saanud käsi, hageja kasutab pidevalt

valuvaigisteid), tekkinud tüsistused ja taastusravi protseduuride tegemise vajadus, samuti

teadmatus täieliku tervenemise osas.

Eriarst on soovitanud hagejale valude ja pingete leevendamiseks kompleksset rehabilitatsiooni

sanatooriumis. Seoses majandusliku olukorraga ei ole hageja saanud vajalikku taastusravi

tagada. Arstide sõnul ei ole hagejal põhjust loota, et hageja kunagi täielikult terveneb – suure

tõenäosusega tuleb hagejal kogu järgneva elu jooksul elada kurnavat käe ja seljavalusündroomi

taludes.

Hageja teavitas juhtunust koheselt kostjat, sh suhtles isiklikult kostja töötaja E.E-ga , kes suunas

hageja kindlustusspetsialisti M.K. poole, kellele hageja edastas ka osa kuludokumente (kindlustusasi

z42120895u). Mingit tagasisidet ei ole hageja kindlustuselt saanud. Kukkumine oli salvestatud ka

Maxima Sindi kaupluse turvakaamera poolt, mille lindistuse palus hageja kostjal säilitada.

Kukkumist nägid Maxima Sindi kaupluse töötajad ja tunnistaja J.R.. Hageja on pöördunud

kohtuväliselt kostja poole, kuid kostja on kohtuvälisest kokkuleppest keeldunud, leides, et õnnetus ei

ole tingitud kostja süülisest tegevusest. Vaatamata hageja nõudele kostja ei säilitanud turvakaamera

salvestust kukkumise kohta.

Hagejal on tuvastatud püsiv töövõimetus ja hageja soovib esitada kostja vastu moraalse kahju nõude.

Tänaseks on selgunud, et probleemid selja ja käega on olulised ja hagejal ei ole võimalik lõplikult

terveneda.

Hageja palub hagi rahuldada ja mõista ühekordse maksena AS- lt Maxima Eesti hageja kasuks

kehavigastuste ja tervisekahjustuste tekitamisest tuleneva mittevaralise kahju eest õiglane hüvitis

kohtu äranägemisel. S. A. kohtuistungil hindas mõistliku hüvitise summaks 6000 eurot. Pärast

asja arutamise lõpetamist, 31.03.2016 kohtule esitatud avalduses S. A. leiab, et mõistlik hüvitis

oleks 9000 eurot, arvestades, et kukkumisel vigastatud käsi vajab pidevat perioodilist taastusravi,

tervise tõttu ei saa S. A. käia ambulatoorselt vajalikke raviteenuseid saamas ning taastusravi

tema jaoks tähendab viibimist sanatooriumis või muus raviasutuses, mille eest ta peab osaliselt

ise tasuma.

Hageja taotleb menetluskulud jätta kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja kõik

hageja poolt kantud menetluskulud, sh riigilõiv ja tasu õigusabi eest.

KOSTJA VASTUS

22.01.2015 kirjalikus vastuses hagile kostja ei võta hagi õigeks ega tunnista hagis tema vastu

suunatud nõudeid. Kostja vaidleb hagile vastu täies ulatuses.

Poolte vahel puudub vaidlus selles, et S. A. kukkus 14.02.2012 Sindi MAXIMA kaupluses, mis

asub aadressil Pärnu mnt 57. Kostja ei nõustu hageja kirjeldusega kukkumise täpsemate

asjaolude kohta ega sellega, nagu oleks kukkumise põhjustanud kostja poolne kohustuse

rikkumine.

Kaupluse põrand ei olnud märg. Isegi kui põrand oleks olnud lumemärg, ei ole hageja

tõendanud, et lumi oli kukkumiskohas põrandal seetõttu, et kostja seda korrapäraselt ei

puhastanud. Isegi, kui põrand oleks olnud märg, tuleb arvestada asjaoluga, et lumi võis sinna

sattuda ka hageja kasutatud jäänaelikute alt.

Hageja kukkus jäänaelikute kasutamise tõttu (mitte hoolimata nende kasutamisest). Kostja on

seisukohal, et jäänaelikute kasutamine siseruumides on ebamõistlik riskide võtmine hageja enda

poolt ja nimetatud erijalatsite kasutamise tagajärjel kukkumist ei saa kostjale süüks panna.

Jäänaelikute kasutamist on hageja ise kinnitanud ja selle osas puudub poolte vahel vaidlus.

Metallnaelikud on kahhelpindadel väga libedad, nende alla jääb kinni lumi ja jää, mis

siseruumides soojaga sulab ning lisalibisemist võib põhjustada. Keskmisele inimesele peaks ka

hoiatamata olema selge, et metalljalanõud kahhelpinnal on väga libedad. Hoiatamata jätmist või

sildi puudumist ei saa mingil viisil pidada kostja poolseks hoolsuskohustuse rikkumiseks.

Mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt tulnuks kostjal ohutuse tagamiseks endal jäänaelikud poodi

sisenedes jalast ära võtta, kuivõrd need olid mõeldud kasutamiseks jää ja lume peal kõndimiseks,

mitte siseruumides, ka toote enda nimetus viitab sellele. Juhul kui isik kasutab selliseid

jalanõusid muul moel, siis saab ta seda taha ainult omal riisikol, jäädes sealjuures vastutavaks ka

selle eest, miilist mõju jäänaelikutega kõndimine võib põhjustada nt siseruumide põrandale.

Hageja ei ole tõendanud ei seljavigastust ega selle seost 14.02.2012 toimunud kukkumisega.

Hageja 14.02.2012 patsiendikaardist nr 12/05799 ei nähtu, et hageja vigastustega tutvunud

meedikud oleksid tuvastanud mistahes seljavigastusi. Objektiivse leiuna on fikseeritud vasaku

käe randme turse. Selga puutuvaid kaebusi ei esitanud hageja meedikutele ka 16.02.2012

(patsiendikaart nr 12/06118) ega 26.02.2012 (kaart nr 12/07280). 07.03.2012 toimunud

läbivaatuse käigus on arst kaebusena fikseerinud valud paremas õlas ja kaelas.

Tõele ei vasta hageja väited, et kukkumise tagajärjel on ta kaotanud iseseisva liikumise võime ja

saab liikuda vaid tugiraami abil. Hageja on korduvalt peale kukkumist käinud Sindi MAXIMA

kaupluses, seda ilma tugiraamita ja mh ka kukkumise põhjustanud jäänaelikutega, hoolimata

direktor H.R. korduvatest hoiatustest.

Kostja hinnangul on vale ning eksitav hageja väide, et ta kannatab kukkumise tagajärjel

depressiooni käes. Hageja esitatud 21.03.2012 Pärnu haigla ambulatoorsest epikriisist nähtub, et

hageja viibib depressiooniga igal kevadel Jämejalas ja soovib sinna uuesti minna (2012.a)

maikuu lõpus. Ka 21.10.2013 Pärnu haigla statsionaarsest epikriisist nähtub, et patsiendil „on

diagnoositud depressiooni, varasemalt astma ja kõrgvererõhutõbi“. Hageja alaseljavaludele on

esimest korda samuti viidatud alles 21.10.2013 epikriisis, mistõttu ei saa seost alaseljavalude ja

14.02.2012 kukkumise vahel pidada tõepäraseks.

Puudub õigusvastase teo toimepanemine kostja poolt. Hageja kukkus põhjusel, et kandis

jäänaelikuid siseruumis, mida teha ei oleks tohtinud, põhjustades sellega endale ise kukkumise

ning luumurru. Eeltoodust tulenevalt ei põhjustanud kostja hagejale ei oma tegevuse ega

tegevusetusega hagiavalduses etteheidetavat õigusvastast tegu VÕS § 1045 lg 1 p 2 mõttes,

samuti ei esine kostjal süüd ei tahtluse, hooletuse ega raske hooletuse vormis.

Isegi kui kohus peaks asjaolude uurimisel jõudma järeldusele, et kaupluse põrand siiski oli märg

ja seda põhjusel, et kauplust korrapäraselt ei koristatud, tuleb lähtudes VÕS § 139 lg 1 ja 2

vähendada kahjuhüvitist nullini, jättes hagi rahuldamata, sest: (a) kahju tekkis kahjustatud isikust

tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab (st kandis

kaupluseruumis metallnaelikuid), ja (b) kahjustatud isik (hageja) jättis kahju tekitaja tähelepanu

juhtimata ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule või jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või

jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda

mõistlikult oodata (st ei juhtinud naelikute kasutamisele ka kostja personali tähelepanu).

Kostja tunneb hagejale siiralt kaasa libastumise ning luumurru ja sellega kaasnevate

ebameeldivuste tõttu, kuid puudub alus mis tahes kahju hüvitamise nõude esitamiseks kostja

vastu seoses 14.02.2012 juhtunuga. Hageja ei ole tõendanud kostja poolt õigusvastase teo

toimepanemist ega kostja süüd hagejal tervisekahjustuste tekkimises. Kostja käitumist

automaatselt õigusvastaseks ja süüliseks lugemiseks ei piisa etteheitest, et intsident leidis aset

kostja ettevõttele kuuluvates kaupluse ruumides.

KOHTU PÕHJENDUSED

1. Tutvunud kohtule esitatud kirjalike seisukohtadega, kuulanud ära poolte selgitused eelistungil

ja kohtuistungil, kuulanud kohtuistungil üle eksperdi ja tunnistajad ning uurinud objektiivselt ja

igakülgselt kirjalikke tõendeid, kohus leiab, et hagi ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

2. Hageja

taotleb

kostjalt

õigusvastaselt

tekitatud

mittevaralise

kahju

hüvitamist.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 sätestab, et teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt tekitanud

isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju

tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 2 kohaselt on kannatanule kehavigastuse

või tervisekahjustuse tekitamisega kahju tekitamine õigusvastane. Samuti on hageja esindaja

eelistungil viidanud hagejale kahju tekkimisele kostja seadusest tuleneva kohustuse rikkumise

tõttu.

VÕS § 134 lg-st 2 tulenevalt eeldatakse, et isikule kehavigastuse tekitamisega või tema tervise

kahjustamisega kaasneb isikule mittevaralise kahju tekkimine. VÕS § 1050 lg 1 kohaselt kahju

tekitaja ei vastuta kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui

seadusega ei ole sätestatud teisiti.

VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on

võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks

olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kahju ei kuulu hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine

ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise

kohustus tekkis (VÕS § 127 lg 2). VÕS § 127 lg 4 kohaselt isik peab kahju hüvitama üksnes

juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud

kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 128 lg-te 1 ja 5 kohaselt kuulub

hüvitamisele ka mittevaraline kahju. VÕS § 127 lg 6 näeb ette, et kui kahju tekitamine on

kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju

tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab kahju suuruse kohus.

3. Asjas ei ole vaidluse all, et 14.02.2012 hageja S. A. kukkus Sindis, Pärnu mnt 57 asuvas kostja

kaupluses Sindi Maxima ning selle tagajärjel ta sai kehavigastuse. Kostja möönab, et

kehavigastuse tõttu on hagejale tekkinud ka mittevaraline kahju. Pooled vaidlevad selle üle, kas

hageja kukkumine on põhjuslikus seoses kostja tegevuse või tegevusetusega, kas kostja on kahju

tekkimises süüdi ja kas sellest tulenevalt kostja vastutab hagejale kukkumisega tekkinud kahju

eest. Samuti on asjas vaidlus hagejale kukkumise tagajärjel tekkinud tervisekahjustuse ulatuse

üle.

Hagi rahuldamiseks peab kohus tuvastama hagejal kahju tekkimise, objektiivse teokoosseisu

(kostja tegu või tegevusetus ja selle põhjuslik seos kahju tekkimisega), teo õigusvastasuse ja

kostja süü. Kohus kontrollib hagi rahuldamise eeldusi nimetatud järjekorras. Järgnevaid eeldusi

kohus kontrollib üksnes eelneva eelduse olemasolu tuvastamisel.

4. Kohtu hinnangul ei ole asjas kahtlust, et hageja on saanud 14.02.2012 kukkumise tagajärjel

kehavigastuse ja tervisekahjustuse. Kohtuarstliku ekspertiisi aktiga (I kd, lk 105 – 123) on

tõendatud, et kukkumise tagajärjel S. A.il tekkis vasaku kodarluu alaotsa kinnine murd koos

pehmete kudede tursega randmepiirkonnas. Ekspert andis arvamuse, et käesoleval ajal S. A.il

esinevad traumast põhjustatud vasaku kodarluu murru jääknähud luu deformatsiooni ja

funktsioonihäirega randme-, küünar- ja õlaliigesest. Lisaks on S. A. osaliselt töövõimetu,

töövõime kaotuse protsent 30%, mille põhjuseks on töövigastus (ühe silma pimedus) ja 70%,

mille põhjuseks on üldhaigestumine ning kogu püsiva töövõimetuse ulatus 80%. Vasaku

kodarluu

murd

on

saadud

14.02.2012,

mille

paranemisprotsessis

lisandusid

käe

immobilisatsioonist tingitud funktsioonihäire vasakus randme-, küünar- ja õlaliigeses. S. A.il

kordarluu murru paranemine on toimunud tüsistustega, mistõttu paranemise aeg oli üle 4 kuu.

Ekspert tuvastas, et S. A.il on 14.02.2012 toimunud kukkumise tagajärjel tekkinud püsivad

tervisekahjustused ja see väljendub vasaku käe funktsiooni ja peenmotoorika häirena.

Ravidokumentidest nähtuvalt ei saa olemasolevaid seljaprobleeme seostada 14.02.2012

kukkumisega, küll on aga vasaku kodarluu murd ja vasaku käe funktsiooni langus otseselt seotud

14.02.2012 toimunud kukkumisega. S. A.il olid üldhaigused diagnoositud juba enne nimetatud

traumat.

5. Hageja leiab, et kukkumise on põhjustanud kostja. Hageja heidab kostjale ette

hoolsuskohustuse rikkumist ehk tegevusetust: hageja väidetel on kostja rikkunud kohustust

kuivatada kaupluse põrandatelt lumesulamisvesi. Kohus nõustub, et kahju õigusvastase

tekitamise üldkoosseisu kuuluv tegu võib väljenduda ka tegevusetuses. Sellisel juhul on kostja

vastutuse eelduseks seadusest või üldisest käibekohustusest tuleneva teatud viisil käitumise

kohustuse rikkumine. Hageja hinnangul on kostja rikkunud kohustust hoida kaupluse põrandad

kuivad ja puhtad.

Esmalt kohus märgib, et hageja viidatud EÜ 29.04.2004 määrus nr 852/2004 toiduainete

hügieeni kohta ei ole praeguses tsiviilasjas asjakohane. Selle määruse kehtestamise eesmärk on

toidu ohutuse tagamine (vt määruse preambula lõige 7), mitte tagada ostjate ohutust

kaupluseruumides liikumisel. VÕS § 127 lg-st 2 tulenevalt ei too kostja poolt EÜ määrusest nr

852/2004 tuleneva kohustuse võimalik rikkumine kaasa hagejale kaupluseruumis kukkumisega

tekitatud kahju hüvitamise kohustust, kuivõrd rikutud sätte eesmärk ei ole vältida ostjate

kukkumist ja kukkumisega ostjatele tervisekahju tekkimist.

Kaubandustegevuse seaduse (KaubTS) § 4 lg 1 p 1 paneb kostjale kui kauplejale kohustuse luua

nõuetele vastavad tingimused kauba või teenuse müügiks ning tagama nende nõuete täitmise.

Sarnaselt EÜ määrusega nr 852/2004 on aga ka KaubTS-s sätestatud nõuded suunatud tarbijate

ohutuse tagamisele müüdavate kaupade tarbimisel, mitte ostu sooritamise ohutusele. KaubTS §

15 lg-s 4 on küll antud müügisaali mõiste (müügisaal on kaupluses asuv ruum, mis on kaupleja

valduses ja kus pakutakse kaupa müügiks ning kuhu klient siseneb kauba valimiseks ja lepingu

sõlmimiseks), kuid KaubTS ei sätesta müügisaali heakorra ega ohutusnõudeid.

6. Hageja ei ole välja toonud õigusakti, millest tulenevat kohustust oleks kostja rikkunud ning

mis võimaldaks nõuet kvalifitseerida VÕS § 1045 lg 1 punkti 7 kaudu, mis näeb ette seadusest

tulenevat kohustust rikkuv käitumisega kahju tekitamise õigusvastasuse. Kohtu hinnangul saab

kostja praeguses asjas vastutada üksnes hea usu põhimõttest tuletatud üldise hoolsuskohustuse

rikkumise korral.

Riigikohtu tsiviilkolleegium on üldist käibekohustust sisustanud kohustusena tegutseda oma

õigusi kasutades viisil, mis ei kahjusta teisi isikuid (vt Riigikohtu 17. detsembri 2012. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-161-12, p 10). Üldine käibekohustus tähendab isiku kohustust teha kõik

mõistlikult vajalik selleks, et teised isikud ei saaks tema tegevuse tagajärjel kahjustada.

Eelviidatud otsuses on kolleegium selgitanud, et üldist käibekohustust ja selle rikkumist on vaja

tuvastada kahju tekitaja vastutusele võtmiseks delikti üldkoosseisu alusel juhtudel, kui kahju

põhjuseks on tegevusetus või ebapiisav tegutsemine ning kannatanu ei heida kahju tekitajale ette

seaduses sätestatud kohustuse rikkumist, st deliktiõiguslikku kaitsenormi rikkumist (VÕS § 1045

lg 1 p 7). Kohus ei ole praeguses asjas tuvastanud ühegi deliktiõigusliku kaitsenormi rikkumist

kostja poolt. Seega kostja vastutab hagejale tekkinud kahju eest juhul, kui kostja on rikkunud

üldist käibekohustust. Riigikohus on andnud üldise käibekohustuse hindamiseks juhise, et mida

raskem on ähvardav kahju, mida suurem on kahju tekkimise tõenäosus ja mida väiksem on kulu

ja vaev kahju vältimiseks, seda suurem on tõenäosus, et eksisteerib käibekohustus võtta

tarvitusele abinõud ohu vältimiseks või kõrvaldamiseks. Üldise käibekohustusena oodatav

käitumine peab olema mõistlik.

7. Hageja väidetel kukkus ta seetõttu, et kaupluse põrand oli märg, kuna kostja jättis kaupluses

lumesulamisvee kuivatamata. Kohus leiab, et see asjaolu ei ole tõendamist leidnud.

Hageja väidetava libisemise ja kukkumise põhjustanud märja põranda kohta andis ütlusi

tunnistaja J.R. (II kd, lk 47 – 48). Hinnates tunnistaja R. ütlusi koos teiste tõenditega, asub kohus

seisukohale, et tunnistaja R. ütlused Sindi Maxima kaupluse põranda seisukorra kohta

14.02.2012 ei ole usaldusväärsed. Tunnistaja R. ütluste kohaselt oli ta poes laste osakonnas ja

nägi, kuidas S. libises märja põranda peal ja kukkus; ta nägi momenti, kui kukkumine toimus; S.

kukkus kosmeetika osakonnas; põrand oli seal märg; sellel hetkel sõitis koristaja seal masinaga,

mis peseb põrandat. Samas tunnistaja kinnitab, et põrandat ta ei vaadanud, aga talle tundus, et

põrand oli märg, kuna hageja seal kukkus. Tunnistaja nägi, et masin sõitis ja koristati põrandat;

põrandal või olla pesemise vesi, kuid võis olla ka lume sulamise vesi. Tunnistaja R. mäletab, et

kukkumine toimus veebruarikuus, päeva ega aastat ei mäleta. Tunnistaja ei osanud õigesti

hinnata tegelikkuses neli aastat tagasi toimunud kukkumise aega – tunnistaja arvas algus, et ei

olnud väga kaua aega tagasi, siis arvas, et nagu oli aasta tagasi. Täpsustava küsimuse järel

tunnistaja arvas, et kukkumine võis aset leida ka rohkem kui aasta tagasi. Samuti tunnistaja R.

väitis, et pärast kukkumist S. A. liikus akna poole, kuid tunnistaja ei suutnud meenutada, kas

pärast kukkumist hageja tõusis püsti või mitte, mil viisil ta akna poole liikus, kas tema riided olid

märjad või mitte. Tunnistaja ei mäletanud ka, milline oli sel päeval ilm, kas kaupluses olid

porimatid, milliseid jalatseid hageja kandis ning kas tal olid jalatsite küljes jäänaelikud.

Tunnistaja tundis hagejat isiklikult, väidetavalt nägi vahetult kukkumist pealt ning mõistis, et

hageja sai kukkudes väga haiget (tunnistaja väidetel hageja oli kõveras ja oigas). Ei ole eluliselt

usutav, et sellise olukorra läbielamise järel ei suuda tunnistaja meenutada ühtegi muud kukkunud

isikuga ega ümbritseva olustikuga seotud detaili peale selle, et põrand oli kukkumise kohas

märg, kuigi ta põrandat otseselt ei vaadanud. Tunnistaja ei mäleta samuti, kes kiirabi kutsus, ise

ta hagejale appi ei läinud ega kiirabi ära ei oodanud, kuna hageja olevat öelnud, et tal tuleb poeg

sinna ja et tunnistaja ära läheks. Ainus asi, mida tunnistaja R. kindlalt mäletab, on see, et põrand

oli märg. Seejuures ei tea tunnistaja kindlalt kinnitada ka seda, mis põhjusel põrand märg oli.

Sisuliselt tunnistaja tuletab põranda seisukorra selle järgi, et väidab end mäletavat, et hageja

kukkumise ajal sõitis põrandapesu masin ringi, tunnistaja käib seal poes iga päev ning on ka

varem näinud, et kui selle masinaga pestakse põrandat, siis on põrand märg.

8. Ükski teine tunnistaja ega hageja ise ei ole kinnitanud, et 14.02.2012 hageja kukkumise ajal

liikus kaupluse müügisaalis põrandapesemise masin ning et põrand oli selle tõttu märg. Hageja

enda väidetel oli põrandal lumesulamise vesi ning koristaja tuli sinna alles pärast hageja

kukkumist.

Tunnistajana üle kuulatud R.P. (II , lk 51 – 52) ütluste kohaselt tema töötas A.i kukkumise ajal

Sindi Maximas koristajana. Tunnistaja mäletab, et hageja kukkumise ajal oli talvine kuu.

Tunnistaja oli köögis, kuna teeb ka personalile süüa; kuulis, et keegi kukkus ja läks müügisaali

vaatama, võttis mopi igaks juhuks kaasa, et äkki on põrand märg; tunnistaja P. veendus, et

põrand oli kuiv ja koristamist ei vaja ning läks ära. R. P. samuti andis ütlusi, et kaupluses oli

koristamise masin, seda kasutas ainult tunnistaja hommikuti ja vajadusel päeval; A.i kukkumise

ajal tunnistaja masinaga põrandat ei puhastanud; põranda kuivatamiseks võttis tunnistaja alati

mopi. Samuti tunnistaja P. ütluste kohaselt ei jää masinaga pesemise järel põrand märjaks, masin

kuivatab põranda täielikult.

Tunnistaja R., kes küll vaidlusalusel päeval ise kaupluses ei viibinud, kuid kaupluse juhatajana

ilmselgelt on kursis kaupluses kasutatavate töövõtetega, kinnitas samuti, et kui on märg ilm, siis

päeval kuivatatakse põrandat tavaliselt kuiva mopiga, vajadusel võidakse koristada ka masinaga.

9. Eeltoodu alusel kohus ei arvesta kaupluse põranda seisukorda tõendava tõendina tunnistaja R.

ütlusi, mis on vastuolus hageja enda väidetega ja teiste asjas kogutud tõenditega ning ei ole

seetõttu tõendina usaldusväärsed.

Teised asjas esitatud tõendid kogumis lükkavad ümber hageja väite, et tema kukkumise kohas oli

kaupluse põrand lumesulamise veest märg.

Tunnistajate R., G. ja P. ütlustega on tõendatud, et 14.02.2012 olid kaupluses sisenemisel

porimatid maas. Tunnistaja R., kinnitas, et talveperioodil on kaupluses igal päeval porivaibad

maas, porivaibad asuvad sissepääsu juures ja talveperioodil on neid rohkem kui üks. Ka hageja

tunnistaja R. kinnitas, et on näinud kaupluses porivaipu, kuigi ei mäletanud, kas porivaibad olid

ka A.i kukkumise päeval. Tunnistaja P. sõnul on talveperioodil põrandal vähemalt kolm

porivaipa, vahel võib põrand olla märg pärast kolmandat porivaipa, aga mitte väga kaugele,

tööstusosakond (kus hageja kukkus) on porivaipadest väga kaugel. Tunnistajate ütlused

porivaipade olemasolu kohta on kooskõlas kostja ja Lindstöm OÜ vahel 27.09.2011 sõlmitud

vahetusvaipade üürilepinguga (II kd, lk 25-28), mille kohaselt Lindstrm OÜ kohustus andma

kliendile kasutamiseks vahetusvaibad, toimetama need kliendini, pesema, hooldama ja vajadusel

parandama või asendama vaibad vastavalt lepingule. Seega ei saa tõene olla hageja väide, et

porivaibad tekkisid Sindi kauplusesse alles aasta pärast hageja kukkumist.

10. Kohus leiab, et kostja üldise käibekohustuse rikkumist ei saa tuletada sellest, kui kaupluses

oli üksik märg laik. Lisaks peab kostja kahju hüvitamise kohustuse tekkimiseks kohustust

rikkuma süüliselt. VÕS § 104 lg 2 järgi on süü vormid hooletus, raske hooletus ja tahtlus.

Hooletus on käibes vajaliku hoole järgimata jätmine, raske hooletus on käibes vajaliku hoole

olulisel määral järgimata jätmine. Tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte

tekkimise, täitmisel või lõpetamisel (VÕS § 104 lg 3 - 5). VÕS § 104 lg 6 sätestab, et kui isik

seadusest või lepingust tulenevalt peab ilmutama üksnes niisugust hoolt, nagu ta rakendab oma

asjades, vastutab ta siiski ka tahtluse ja raske hooletuse korral. Kohtu ette toodud asjaoludest ei

nähtu kostja tahtlikku kohustuse rikkumist ning kostja vastutuse eeldusena saab kaalumisele tulla

üksnes hooletus erinevates vormides.

11. Hageja kinnitusel kukkus ta pärast seda, kui oli soovitud kaubad müügisaalis korvi kogunud

ja oma ostude eest kassas ka juba maksnud ning pöördus kiirustades müügisaali tagasi, sest oli

unustanud osta vajaliku asja. Tunnistajad P. ja R. ütlustest nähtuvalt müügisaali koristaja lisaks

hommikusele koristusele puhastas ja kuivatas kaupluse lahtioleku ajal müügisaali põrandat päeva

jooksul vastavalt vajadusele. Hageja ei ole välja toonud, et kaupluse põrand müügisaalis oleks

üldiselt olnud märg ja koristamata, selliseid tõendeid samuti asjas ei ole. Hageja kukkumist pealt

näinud tunnistaja R. ei suutnud meenutada, kas kukkumise tagajärjel olid hageja riided

märgunud. Talviseid ilmaolusid ja teedel kasutatavat libedusetõrjet arvestades on tõenäoline, et

porivaiba puudumise ja ebapiisava koristamise korral oleks kaupluse põrand olnud ka sopane,

kuid seda ei ole hageja ega tema tunnistaja R. väitnud. Seega saab järeldada, et Sindi Maxima

kaupluses järgiti tavapäraseid heakorrareegleid.

Tunnistaja R. ütluste kohaselt on kaupluse kogupind 460 m2, millest müügisaal moodustab 2/3

ehk ca 300 m2. Mõistlikult ei saa oodata, et kaupluses koristaja tavaliste talviste ilmaolude korral

iga külastaja järel põrandat kuivatab. Kaupluse põrandale langeb kõige suurem niiskuskoormus

ja sellest tekkiv libeduse oht on suurim müügisaali sissepääsu lähedal. Kohus on lugenud

tõendatuks, et 14.02.2012 kasutati sissepääsu ees porivaipu, mis peaksid takistama suurema

niiskuse müügisaali laiali kandmist. Kauplusesse sisenemise järel jalatsitega laiali kantava

lume/niiskuse hulk on pöördvõrdeline teekonna pikkusega. Müügisaali suurust ja hageja ning

tunnistajate kirjeldatud olustikku arvestades asus hageja kukkumise koht kaupluse sissepääsust

piisavalt kaugel ning jalatsitega müügisaali põrandale kanduva lume või selle sulamisel tekkiva

vee hulk ei saanud selles kohas olla selline, et lisaks tavapärasele põranda vajadusepõhiselt

kuivatamisele-puhastamisele tulnuks ostjate ohutuse tagamiseks kostjal võtta tarvitusele

täiendavaid meetmeid, näiteks paigaldada märja põranda eest hoiatavaid silte vms.

Isegi juhul, kui tõele vastaks hageja väide, et kukkumise kohas oli põrand märg, ei ole selles

tsiviilasjas kohtu ette toodud asjaolusid ega tõendeid, mille põhjal saaks teha järelduse, et kostja

ei ole olnud piisavalt hoolas. Seega puudub kostjal deliktilise vastutuse tekkimiseks vajalik

esmane komponent – kostja tegu või tegevusetus, mille õigusvastasust ja põhjuslikku seost kahju

tekkimisega kohus peaks hindama.

12. Kohus nõustub kostjaga, et eelkõige põhjustas kukkumise hageja enda hooletus, sest ta liikus

plaaditud põrandaga kaupluses jäänaelikutega. Hageja enda selgitustest ja tunnistajate G. ja R.

ütlustest nähtub, et hageja enne kukkumist liikus kassa juurest kiirustades tagasi müügisaali veel

mingit ostu tooma ja siis kukkus. Mõistlikule kasutajale on arusaadav, et jäänaelikud ei ole ette

nähtud kaitseks libisemise vastu siseruumides ning et libisemist takistab naelikute tungimine

lumesse ja jäässe. Seega pidi naelikute kasutaja aru saama ka sellest, et siseruumides siledal

põrandapinnal jäänaelikutega liikudes võib efekt olla vastupidine – naelikud vähendavad jalatsite

ja põranda kokkupuutepinda ning väiksema hõõrdetakistuse tõttu libisemise oht suureneb, eriti

veel kiirustades kõndimisel. Sellise riski eest vastutab üksnes naelikute kasutaja. Kostja

hoolsuskohustuse rikkumist ei saa tuletada hageja väidetud asjaolust, et kaupluse uksel puudus

jäänaelikutega sisenemist keelav silt. Tunnistaja R. kinnitusel on talveperioodil välisuksel A4

suurune eraldi silt üldise libeduse hoiatusega. Kostjalt ei saa mõistlikult oodata kõikvõimalike

ohtude ettenägemist ning vastavate hoiatus- või keelusiltide paigaldamist.

13. Kuna kohus tegi kindlaks, et hageja kukkumisega seoses puudub kostjale etteheidetav tegu

või tegevusetus ning kostjal kahju hüvitamise kohustust tekkinud ei ole, ei ole vajadust

analüüsida kahju ja kostja teo (tegevusetuse) vahelise põhjusliku seose ja kostja süü olemasolu

ega määrata kahjuhüvitise suurust. Kohus jätab hagi rahuldamata.

14. Menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 1 alusel kohus märgib otsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel

ning § 174 lg 1 alusel määrab kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1

sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 4

võimaldab kohtul jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude

väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või

ebamõistlik.

Kohus peab praeguses asjas õiglaseks jätta menetluskulud iga kulu kandnud menetlusosalise

enda kanda. Hagejale antud riigi õigusabi tasu ja kulud jäävad riigi kanda. Menetluskulude

jaotamisel kohus arvestab, et hageja on 80% püsiva töövõimekaotusega isik, kelle sissetulek

koosneb töövõimetuspensionist ja sotsiaaltoetustest. Kostjaks on suur äriühing, äriregistrile

esitatud majandusaasta aruannete andmetel kostja müügikäive ulatub sadadesse miljonitesse

eurodesse ning kasum on mõõdetav kümnete miljonite eurodega. Tsiviilasjas ilmnes, et hagejal

kukkumise tagajärjel saadud vigastusest täielikku paranemist loota ei ole, taastusraviga on

võimalik säilitada olemasolevat olukorda. Hagejal ei ole oma tervise tõttu võimalik teenida töist

tulu, mille arvelt kostjale menetluskulusid hüvitada. Nendel asjaoludel kohus leiab, et kostja

menetluskulude väljamõistmine hagejalt oleks hageja suhtes äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik.

Kuna kulud jäävad iga menetlusosalise enda kanda, siis kohus menetluskulude suurust kindlaks

ei määra.

15. Riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 1 alusel hageja oli hagi esitamisel riigilõivu tasumisest

vabastatud. TsMS § 190 lg 2 sätestab, et menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, kannab oma

menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui

talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks. TsMS § 190 lg 4 ei näe ette, et hagi

rahuldamata jätmise korral mõistetakse hagejalt välja lisaks menetluskulude tasumiseks saadud

menetlusabile ka menetluskulud, mille kandmisest hageja oli vabastatud.

16. Eeltoodust tulenevalt on hageja kanda jäävaks menetluskuluks hageja taotlusel asjas

määratud kohtuarstliku ekspertiisi kulu 84 eurot, mille on hageja eest ettemaksuna 10.07.2015

tasunud deposiidikontole OÜ Advokaadibüroo Aktseptus. 23.07.2015 kohtumäärusega kohus

määras

asjas

hageja

suhtes

kohtuarstliku

ekspertiisi.

Riiklik

ekspertiisiasutus

on

ekspertiisiülesande täitnud, 19.11.2015 saabus kohtule ekspertiisiakt nr 15E-LäI0035 koos

õiendiga ekspertiisi maksumuse kohta. Kohtuarstliku ekspertiisi hind on määratud seadusega.

Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi 23.07.2015 õiendi kohaselt on kohus arvanud ekspertiisi

maksumuse 84 eurot menetluskuludesse ning otsusega kannab riigi tuludesse.

17. Riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamise kohustuse kindlaksmääramine

Hagejat esindas menetluses riigi õigusabi korras määratud esindaja. Pärnu Maakohtu 13.03.2014

määrusega tsiviilasjas 2-14-50145 lahendati S. A.i menetlusväline riigi õigusabi taotlus ning

S. A.ile anti riigi õigusabi õigusnõustamise ja muu esindamisena, mille käigus võib antud

õigusabi üle kanduda muuks riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lõikes 3 sätestatud riigi õigusabi

liigiks vastavalt RÕS §-s 17 sätestatule. Eesti Advokatuur määras riigi õigusabi osutajaks adv

Jaansoni. Kohus on määranud adv Jaansoni tasu ja kulude suuruseks kokku 1056 eurot (sisaldab

käibemaksu). Hagejale anti riigi õigusabi riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamise kohustuseta.

18. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 15 lg 5 ja § 25 lg 2 kohaselt kohus määrab riigi õigusabi

saaja hüvitamiskohustuse kindlaks riigi õigusabi andmisel ning tulenevalt RÕS § 25 lg-st 3 võib

hüvitamiskohustuse ulatust või hüvitamise korda muuta riigi õigusabi saaja majandusliku

seisundi või maksevõime olulise muutumise korral. Seega sätestab riigi õigusabi seadus

hüvitamiskohustuse

erinevalt

tsiviilkohtumenetluse

seadustikus

muude

menetluskulude

kandmiseks saadud menetlusabi hüvitamise kohustusest ning TsMS § 180 lg 4 kohaselt ei

kohaldata riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamisele TsMS § 190 sätteid. Eeltoodu alusel jäävad

S. A.ile antud riigi õigusabi tasu ja kulud riigi kanda.

19. Kohus märgib, et riigi õigusabi taotlust on S. A. põhjendanud sooviga taotleda kinnistu

omanikult

kahju

hüvitamist

Sindi

Maxima

territooriumil

kukkumisega

põhjustatud

tervisekahjustuse eest. Kohtule on hageja esitanud hagiavalduse üksnes mittevaralise kahju

hüvitamise nõudega. RÕS § 7 lg 1 p 6 kohaselt riigi õigusabi ei anta, kui seda taotletakse

mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamiseks ja asja suhtes ei esine tungivat avalikku huvi.

Seega ei oleks hagejale riigi õigusabi andmiseks alust olnud, kui seda oleks taotletud tegelikult

kohtule esitatud mittevaralise nõude esitamiseks. Kuna aga kohus hagejale määratud esindajat

menetlusest ei tõrjunud ja menetluse käigus riigi õigusabi kohta tehtud otsustust ei muutnud, siis

eeltoodu hageja hüvitamiskohustust ei mõjuta. Kohus ei pea õigeks RÕS § 7 lg 1 p 6 alusel riigi

õigusabi tasu ja kulude hüvitamise kohustuse muutmist alles kohtuotsuses.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Heli Käpp

Kohtunik