4-16-2391/19 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-16-2391

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

20. aprillil 2016. a Tallinnas Liivalaia kohtumajas Väärteoasja number 4-16-2391 Kohtukoosseis Kohtunik Velmar Brett Kohtuistungi sekretär Leili Merila Tõlk Julia Zautina Kaebuse sisu

B.N kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna 11.03.2016. a kiirmenetluse otsuse nr 10220152367128 peale väärteoasjas nr 2316,16,002593 Kaebuse esitaja (menetlusalune isik)

B.N (isikukood: XXX) Kodakondsus: määratlemata Aadress: XXX E-post: XXX Töökoht: XXX OÜ

Karistatus: kehtivaid kriminaalkaristusi ja väärteokaristusi 1 Kohtuväline menetleja Politseija Piirivalveamet(registrikood: 70008747)

Ametnik vanemväärteomenetlejad Liisa Miil ja Hannes Küünarpuu

Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna menetlusteenistus Aadress: Kolde pst 65 Tallinn Harjumaa 10321 E-post:

pohja@politsei.ee RESOLUTSIOON Juhindudes V™S § 132 p-st 1 kohus otsustas:

1. Jätta rahuldamata B.N kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna 11.03.2016. a kiirmenetluse otsuse nr 10220152367128 peale väärteoasjas nr 2316,16,002593.

2. Jätta muutmata Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna 11.03.2016. a kiirmenetluse otsus nr 10220152367128 väärteoasjas nr 2316,16,002593. Kohus selgitab, et rahatrahv tuleb tasuda edasikaebamise tähtaja jooksul ning vastavalt VTMS

§ 107 lg-le 3 sisalduvad rahatrahvi täitmiseks vajalikud andmed kohtuotsuse lisaks olevas

4-16-2391

eraldi dokumendis (makseinfo leht). Kohus annab makseinfo lehe kätte kas koos kohtuotsusega, saadab isikule tema poolt avaldatud postivõi e-postiaadressile või kinnipidamisasutusse. V™S § 204 lg 2 kohaselt kui süüdlane ei ole tasunud rahatrahvi täies ulatuses kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja jooksul, saadab vastavalt V™S §-le 202 lahendit täitmisele pöörav asutus kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul alates päevast, mil motiveeritud otsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isikul advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

1. KAEVATAV OTSUS

11.03.2016. a koostas Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo Kesklinna politseijaoskonna patrullpolitseinik Kalev Toom kiirmenetluse otsuse nr 10220152367128 väärteoasjas nr 2316,16,002593 B.N suhtes (tl 1-2). Otsusega karistati menetlusalust isikut liiklusseaduse (edaspidi: LS) § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest

40 trahviühiku, s.o 160 euro suuruse rahatrahviga, mis tuli tasuda kolmes osas, milledest viimase osamakse tasumise tähtpäev on 27.06.2016. a. Menetlusalust isikut karistati selle eest, et ta 11.03.2016. a kell 15:26 Tallinnas Rannamäe teel

Nunne ja Suurtüki tänavate vahel suunaga Suurtüki tänava poole juhtis mootorsõidukit kiirusega 78 km/h +- 3 km/h teel, kus lubatud suurim sõidukiirus on 50 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 25 km/h. Kiirmenetluse otsuse kohaselt rikkus B.N sellise tegevusega LS § 15 lg 1 p-s 2 sätestatut ja pani toime LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo.

2. KAEBUS

Menetlusalune isik esitas 24.03.2016. a kaebuse, milles palus kiirmenetluse otsus nr

10220152367128 täielikult tühistada ja lõpetada väärteoasjas menetlus väärteomenetluse seadustiku (edaspidi: V™S) § 29 lg 1 p 1 alusel väärteo koosseisu objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste puudumise tõttu (kohtu tl 2). Kaebaja leidis, et politseiametniku poolt rikuti kiiruse mõõtmisel mõõtmisprotseduuri, mis on sätestatud Vabariigi Valitsuse 16.06.2011. a määruses nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“. Määruse § 8 p 4 kohaselt ei ole sõidukiirust lubatud mõõta, kui kiirusmõõturi ja mõõteobjekti vahel on segavaid mõjureid. Kohas, kus ametnikud mõõtsid kiirust asub elektrikõrgepingeliin ja võimalik, et seetõttu esinevad seal tugevad elektromagneetilised väljad, mis võisid mõjutada kiirusemõõtja tööd. Kaebaja lisas, et ta ei ületanud kiirust, kuigi algselt nõustus rikkumisega. Kaebaja nõustus rikkumisega seetõttu, et vältida pikka väärteoprotokolli koostamise protseduuri, sest ta kiirustas krediidikomisjoni istungile №rdea pangas.

3. KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud menetlusaluse isiku esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja ja kaebaja istungil esitatud seisukohtadega ning väärteoasja materjalidega, leiab, et menetlusaluse isiku kaebus tuleb jätta rahuldamata ning kohtuvälise menetleja otsus muutmata.

4-16-2391

3.1. Koosseisupärane, õigusvastane ja süüline tegu

3.1.1. Liiklusseaduse § 227 lg 2 (mootorsõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamine 21-40 km/h võrra) koosseis Objektiivne koosseis LS § 227 lg 2 kohaselt on karistatav mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamine 21–40 kilomeetrit tunnis võrra. Kohus on seisukohal, et B.N on täitnud LS § 227 lg-s 2 sätestatud väärteo objektiivse koosseisu, sest nii tunnistaja XXX ütluste (tl 3), kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli (tl

4) kui pädeva mõõtja tunnistusega (kohtu tl 31) on tõendamist leidnud, et B.N 11.03.2016. a kell 15:26 Tallinnas Rannamäe teel Nunne ja Suurtüki tänavate vahel suunaga

Suurtüki tänava poole juhtis mootorsõidukit kiirusega 78 km/h +- 3 km/h teel, kus lubatud suurim sõidukiirus on 50 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 25 km/h.

Tunnistaja XXX ütluste kohaselt (tl 3) oli ta 11.03.2016. a politseipatrullis ja teostas liiklusjärelevalvet Tallinnas Rannamäe teel Nunne ja Suurtüki tänavate vahelisel teelõigul, kus suurim lubatud sõidukiirus on 50 km/h. Kasutades kiirusmõõturit Ultra Lyte UX014775 mõõtis tunnistaja sõidukite kiirust. Kell 15:26 liikus Suurtüki tänavate suunas mootorsõiduk mööda teist sõidurada, möödudes kõrval sõidurajal sõitvatest sõidukitest. Tunnistaja fikseeris selle sõiduki sõidukiiruseks 78 km/h. Peale sõiduki peatamist selgus, et sõiduki Toyota Avensis reg nr-ga XXX juhiks oli B.N.

Kiirusmõõturi kasutamise protokollist (tl 4-4 pöördel) nähtub, et 11.03.2016. a kell 15:26 mõõdeti Harjumaal Tallinnas Rannamäe teel Nunne ja Suurtüki tänavate vahel suunaga

Suurtüki tänava poole liikunud B.N poolt juhitud mootorsõiduki Toyota Avensis

Verso reg nr-ga XXX sõidukiiruseks 78 km/h +/- 3 km/h teelõigul, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 50 km/h. Seega ületas B.N lubatud sõidukiirust vähemalt 25 km/h võrra. Sealjuures on kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis märgitud, et mootorsõiduk, mille kiirust mõõdeti, lähenes mõõtjale, kiirendas intensiivselt ja möödus kõrval sõidurajal liikuvatest sõidukitest (tl 4 pöördel).

Kiiruse mõõtmiseks kasutati kiirusmõõturit Ultra Lyte LTI 20-20 nr UX014775, mille taatlustunnistuse nr on TTRSS-16/00058. Taatlustunnistuse numbrist nähtuvalt on nimetatud kiirusmõõteseadet taadeldud 2016. aastal. Lisaks oli kiirusmõõteseadme töökorras olekut viimati testitud rikkumise toimepanemisega samal päeval kell 07:28 ja leitud, et seade on töökorras. Arvestades veel asjaolusid, et politsei poolt mõõdeti kiirust mõõteseadmega paigal seistes 214,4 meetri kauguselt läheneva sõiduki suhtes ning mõõtmist teostati valgel sademeteta ajal hea nähtavusega asulasisesel teel ning mõõtmist viis läbi XXX, kes on läbinud pädeva mõõtja koolituse (kohtu tl 31), ei ole kohtul alust kahelda nimetatud mõõteseadme näidu ega mõõteprotsessi usaldusväärsuses. Samuti ei ole kohtul alust kahelda mõõtmist läbi viinud tunnistaja ütluste usaldusväärsuses, kuivõrd tunnistaja ja menetlusalune isik on teineteisele võõrad (tl 3, kohtu tl 28) ning politseiametnikust tunnistajal ei olnud mitte mingisugust põhjust anda B.N osas valeütlusi.

Menetlusaluse isiku väide, et kohas, kus politseiametnikud kiirust mõõtsid, asub elektrikõrgepingeliin ja võimalik, et seetõttu esinevad seal tugevad elektromagneetilised väljad, mis võisid mõjutada kiirusemõõtja tööd, on absurdne. Esmalt ei asu mõõtmise teostamise kohas kohtule teadaolevalt mitte ühtegi kõrgpingeliini, vaid seal asuvad tavalised madalpingeliinid.

Teiseks tunnistas ka B.N kohtuistungil, et elektriliinid ei asunud mitte mõõtja/mõõteseadme ja auto vahel, vaid nende kohal, s.t mõõtjast ja mõõdetavast sõiduautost kõrgemal (kohtu tl 28). Samuti on kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis märgitud, et mõõteseadme kasutamise käigus on kindlustatud, et mõõteseadme ja objekti vahel ei oleks signaalile läbimatuid takistusi, mõõtmist ei teostata tugeva saju tingimustes, välistati elektriliste häirete allikad ning tagati seadme tõrgeteta toide ning töötingimused (tl 4). Kolmandaks

4-16-2391

kasutati kiiruse mõõtmisel mõõteseadet Ultra Lyte, mille tööpõhimõte seisneb valguskiire suunamises mõõdetavale objektile ning seejärel tagasipeegelduva valguse ja vahemaa pikkusel põhineval arvutusel, millest tulenavalt arvutab mõõteseade mõõdetava objekti liikumiskiiruse.

Isegi mitte kõrgpingeliinid, mis võivad omada elektromagnetvälja, ei saa mõjutada valguskiirgusel töötavat mõõteseadet, kuivõrd tegemist on kahe erineva füüsikalise nähtusega, mis ei ole omavahel seotud.

Menetlusaluse isiku ütlused kiiruse ületamise fakti küsimuses jätab kohus kui ebausaldusväärsed tõendikogumist välja. Kohtuistungil rahuldas kohus kohtuvälise menetleja taotluse avaldada B.N ütlustes esinevate vastuolude tõttu isiku kohtueelses menetluses antud ütlused osaliselt (kohtu tl 28 pöördel-29). Nimelt andis B.N kohtuvälises menetluses ütlusi: (tl 2). ületasin kiirust põhjusel, et mööda jõuda, möödumisega Kohtuistungil andis B.N aga järgmisi ütlusi: praegu ma seda juba täpselt ei mäleta, aga ma ei ületanud niipalju kiirust, nagu seal näidatud, sellist kiirust ei ületanud /…/ ei mäleta seda täpselt, võib olla ka ei ületanud (tl 28 pöördel). Seega kohtuvälises menetluses tunnistas B.N kiiruse ületamist, kuid kohtus ütles, et ei ole kiirust ületanud, vähemasti mitte etteheidetavas määras. Sealjuures põhjendas B.N erinevaid ütlusi sellega, et kuivõrd ta kiirustas panka, siis ta kirjutan, et tunnistab rikkumist, et siis läheb kiirmenetluse vormistamisega kiiremini kui üldmenetluses väärteoprotokolli vormistamisega (kohtu tl 29). Kohtu hinnangul ei ole selline põhjendus eluliselt usutav, sest nii kiirmenetluse otsuse kui ka väärteoprotokolli koostamiseks kulub samas suurusjärgus aega. Seega on B.N muutnud kohtumenetluses (tegelikkuses juba kohtule kaebust esitades – vt kohtu tl 2-2 pöördel) enda ütlusi kiiruse ületamise osas, mistõttu on tema ütlused vastuolulised, neid vastuolusid ei ole ta eluliselt usutavalt põhjendada suutnud, mistõttu jätab kohus B.N ütlused kiiruse ületamisse puutuvas osas tõendikogumist välja.

Eelnimetatud põhjustel leiab kohus, et B.N on pannud toime LS § 227 lg-s 2 sätestatud väärteo ehk ületanud sõidukiirust 21–40 kilomeetrit tunnis, täpsemalt 25 km/h, võrra. Subjektiivne koosseis Karistusseadustiku (edaspidi: KarS) § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. KarS § 16 lg 1 kohaselt on tahtluse vormideks kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus ning KarS § 18 lg 1 kohaselt on ettevaatamatuse vormideks kergemeelsus ja hooletus.

Sealjuures on väärteo toimepanemise vormidest kõige kergem hooletus ning kõige raskem kavatsetus. Subjektiivse koosseisu osas leiab kohus, et B.N pani väärteo toime otsese tahtlusega KarS § 16 lg 2 mõttes, mis sätestab, et isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Eelnevalt on tõendamist leidnud, et B.N ületas suurimat lubatud sõidukiirust teel, kus oli lubatud sõita kuni 50 km/h, vähemalt 25 km/h võrra. Kõikidele sõidukijuhtidele, sh B.N-ile on teada, et asulasisesel teel ehk antud juhul Tallinna linnas on üldine kiirusepiirang 50 km/h ning selle ületamisel pannakse toime väärtegu. Kohtu hinnangul ületas B.N lubatud 50 km/h kiirusepiirangut sellises määras (25 km/h võrra ehk 50% võrra lubatust enam), mis ei saanud juhtuda kogemata ehk ettevaatamatusest ning jääda juhile märkamatuks. Tunnistaja XXX ütlustest nähtub, et B.N sõitis mööda teist sõidurada möödudes kõrval sõidurajal sõitvatest sõidukitest (tl 3). Seega nähtub tunnistaja ütlustest, et B.N sõitis märgatavalt kiiremini üldisest liiklusvoost. Lisaks nähtub kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist, et B.N juhitud sõiduauto kiirendas intensiivselt ja möödus kõrval sõidurajal liikuvatest sõidukitest (tl 4 pöördel). Sealjuures on B.N nii kohtuvälises menetluses antud ütlustes kui kohtuistungil antud ütlustes läbivalt väitnud, et tal oli kiire, sest ei tahtnud №rdea panga krediidikomisjoni istungile hiljaks jääda (tl 2, kohtu tl

27 pöördel). Arvestades nii kiiruse ületamise määra kui ka asjaolu, et B.N sõitis tunnistaja ütluste kohaselt üldisest liiklusvoost märgatavalt kiiremini, kiirendas intensiivselt ja ta ka ise tunnistab, et tal oli kiire, siis pidi ta teadma, et ületab kiirust ning ka möönis seda.

4-16-2391

Eeltoodud põhjustel on kohus seisukohal, et B.N pani LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toime otsese tahtlusega. Seega on B.N täitnud KarS § 227 lg-s 2 sätestatud väärteo koosseisu.

3.1.2. Õigusvastasus, süü ja kokkuvõte Õigusvastasust ning süüd välistavaid asjaolusid B.N teos ei esine. Samuti on B.N süüvõimeline, s.t ta oli väärteo toimepanemise ajal ja on ka käesoleval ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane (sündinud 1990. aastal – tl 1, 5). Eeltoodud põhjustel nõustub kohus kohtuvälise menetlejaga selles, et B.N on pannud toime koosseisulise, õigusvastase ning süülise väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 227 lg 2 järgi.

3.2. Karistus

LS § 227 lg 2 sätestab sanktsioonina rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. Arvestades, et B.N on olemas töökoht (tl 1, kohtu tl 2), kriminaalkorras ei ole teda liiklusrikkumiste eest karistatud (tl 5-5pöördel)

ning kuigi tal on liiklusalase rikkumise eest üks kehtiv väärteokaristus, siis on selle eest karistuseks mõistetud rahatrahv käesolevaks ajaks tasutud (tl 5 pöördel), mistõttu on tema suhtes võimalik kohaldada kergeimat karistusliiki, s.o rahatrahvi, millest on lähtunud ka kohtuväline menetleja. Kuivõrd LS §-s 227 ei ole sätestatud rahatrahvi minimaalset määra, tuleneb see KarS § 47 lg-st 1, mille kohaselt on rahatrahvi minimaalne määr 3 trahviühikut. KarS § 47 lg 1 lause 2 kohaselt on üks trahviühik neli eurot. Seega peab B.N-ile mõistetav rahatrahv jääma vahemikku 3-100 trahviühikut (12-400 eurot) ehk sanktsiooni keskmine oleks

50 trahviühikut (

200 eurot). ca ca KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. B.N süü suurust mõjutab esmalt kiiruse ületamise määr. Arvestades, et LS § 227 lg 2 kohaselt karistatakse kiiruse ületamise eest 21-40 km/h võrra ning B.N ületas kiirust vähemalt 25 km/h võrra, on tema süü LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises väike. Teiseks mõjutab B.N süü suurust väärteo toimepanemise subjektiivne külg. Arvestades, et väärtegu saab toime panna tahtlikult või ettevaatamatusest ning B.N pani antud väärteo toime tahtlusega, täpsemini otsese tahtlusega, mis on peaaegu kõige raskem väärteo toimepanemise vorm, on tegemist asjaoluga, mis viitab isiku keskmisest suuremale süüle. B.N süüd suurendab ka asjaolu, et ta ületas lubatud kiirust oluliselt määral (50% üle lubatu) Eesti kõige tihedama liiklusega piirkonnas – Tallinna kesklinnas ja seda päevasel ajal, mil liikluskoormus on samuti tavapärasest suurem. Seega kokkuvõtlikult tuleb B.N süüd lugeda keskmiseks. Kohtuväline menetleja on leidnud, et B.N puhul esineb karistust kergendav asjaolu – kahetsus (tl 2). Kohus on seisukohal, et B.N puhul ei esine nimetatud karistust kergendavat asjaolu. Olukorras, kus isik kaebuses (kohtu tl 2-2 pöördel) eitab isegi väärteo toimepanemist, ei saa rääkidagi puhtsüdamliku kahetsuse esinemisest. Siinkohal märgib kohus lisaks, et ka ainuüksi väärteo toimepanemise tunnistamist ehk süü tunnistamist ei saa lugeda karistust kergendavaks asjaoluks KarS § 57 mõttes. Karistust kergendavaks asjaoluks saab olla näiteks KarS § 57 lg 1 p 3 alt 1 mõttes süü ülestunnistamisele ilmumine, kuid seda ainult siis, kui isik läheb vabatahtlikult pärast teo toimepanemist ametiasutusse ning tunnistab oma süüteo üles. Sealjuures on veel oluline, et enne isiku poolt süü ülestunnistamist ametiasutus (nt politsei) ja avalikkus kas üldse ei teagi, et süütegu on toime pandud või ei ole teada, et konkreetne isik nimetatud süüteo toime pani. Käesoleval juhul sellisest olukorrast rääkida ei saa, sest

4-16-2391

politseiametnikud, kes teostasid liiklusjärelevalvet, said väärteo toimepanemisest – kiiruse ületamisest – teada juba enne seda, kui menetlusalune isik andis ütlusi (milles ta algselt kinnitas süüteo toimepanemist - tl 2, kuid kohtule kaebust esitades eitas süüteo toimepanemist – kohtu tl 2-2 pöördel, kohtuistungil möönis, et võis kiirust ületada, kuid mitte etteheidetud määras – kohtu tl 28 pöördel). Kohus rõhutab, et KarS § 57 lg 1 p 3 alt 2 mõttes puhtsüdamlik kahetsus ei ole samastatav süü tunnistamisega. Kuivõrd B.N ei ole avaldanud toimepandud süüteo osas kahetsust ei koheselt pärast kiiruse ületamist antud ütlustes (tl 2) ega hiljem kohtule esitatud kaebuses (kohtu tl 2-2 pöördel) ega toimunud kohtuistungil (kohtu tl 27 pöördel-29), on kohus seisukohal, et B.N puhul ei esine karistust kergendavat asjaolu KarS § 57 lg 1 p 3 alt 2 mõttes.

Kohus leiab, et B.N puhul ei esine ka mitte ühtegi teist karistust kergendavat asjaolu KarS § 57 mõttes. Ühtlasi leiab kohus, et B.N puhul ei esine ka karistust raskendavaid asjaolusid KarS § 58 mõttes, millisel seisukohal on olnud ka kohtuväline menetleja. Eeltoodust nähtuvalt on B.N süü keskmine ning teda tuleks karistada keskmise määra suuruse karistusega. Karistuse mõistmisel arvestab kohus ka eripreventiivseid kaalutlusi ehk lähtub sellest, kuidas on võimalik B.N mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. B.N on karistusregistri kohaselt kolm kehtivat kriminaalkaristust, kuid nendest ükski ei ole mõistetud liiklusalase kuriteo toimepanemise eest (tl 5-5 pöördel).

Kehtivaid väärteokaristusi on B.N üks ning see on talle määratud LS § 242 lg 1 ehk mootorsõidukivõi trammijuhi poolt liiklusnõuete muu rikkumise toimepanemise eest. Nimetatud rikkumise eest määratud rahatrahvi on B.N tasunud neli päeva peale otsuse tegemist. Seega arvestades, et B.N ei ole kriminaalkorras karistatud liiklusalaste rikkumiste eest ning väärteokorras on karistatud teda muu liiklusalase rikkumise eest, mille eest määratud rahatrahv on tasutud, leiab kohus, et on alust uskuda, et B.N edaspidi liiklusalaseid õigusrikkumisi toime ei pane, mistõttu kohtu hinnangul on talle võimalik mõista väiksem karistus võrreldes sellega, mis vastaks tema süü suurusele.

Seega on B.N-ile lähtudes eripreventiivsetest kaalutlustest võimalik mõista karistus mõnevõrra alla sanktsiooni keskmise määra. Eripreventiivsete kaalutluste kõrval arvestab kohus karistuse mõistmisel ka üldpreventiivseid kaalutlusi ehk lähtub õiguskorra kaitsmise huvidest. Siinkohal märgib kohus, et isikule mõistetav karistus peab eelkõige lähtuma tema süü suurusest ja eripreventsioonist. Vaid väga erandlikel juhtudel võib isikule mõista karmima karistuse võrreldes tema süü suuruse ja eripreventiivse vajadusega. Vastasel korral võib liiga range karistus, mis on mõistetud peamiselt üldpreventiivsetest kaalutlustest ehk õiguskorra kaitsmise huvidest lähtudes, olla isiku jaoks hoopis negatiivse eripreventsiooniga, sest isik ei tunne, et teda on karistatud õiglaselt, mistõttu kaotab ta ka usalduse õiguskorra vastu.

Kuigi kiiruse ületamine on joobes ja juhtimisõiguseta juhtimise kõrval üks kõige ohtlikum liiklusrikkumine, ei pea kohus siiski antud juhul üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt vajalikuks mõista isikule rangemat karistust võrreldes sellega, mis vastab tema süü suurusele ega suuremas määras võrreldes sellega, milline karistusmäär avaldaks isikule piisavat eripreventiivset mõju. Siiski peab kohus antud juhul oluliseks arvestada ka asjaolu, et LS § 227 lg 1 kohaselt on kiiruse ületamise eest kuni 20 km/h võrra võimalik rikkujat karistada kuni 30 trahviühiku suuruse rahatrahviga.

Maksimaalse karistuse tooks kaasa üldjuhul kiiruse ületamine maksimaalses määras või selle lähedases määras, teo toimepanemine tahtlikult ning eripreventiivsed vajadused juhtudel, mil isikut on varasemalt samalaadse(te) rikkumise eest karistatud. Eelnevalt on tuvastatud, et B.N pani toime LS § 227 lg-s 2 sätetatud väärteo ehk ületas sõidukiirust vahemikus 21-40 km/h ning tegi seda tahtlikult (otsese tahtlusega). Kohus leiab, et LS § 227 lg-s 2 sätestatud tahtliku kiiruse ületamise eest peaks karistus olema vähemalt LS §

227 lg-s 1 ettenähtud maksimummääras. Vastasel korral kaotaks LS § 227 ülesehitus oma mõtte, mis seisneb selles, et mida suurem on tahtlik kiiruse ületamise määr, seda rangem on ka

4-16-2391

karistus. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et kuigi B.N süü on keskmise suurusega ning eripreventiivsetest kaalutlustest lähtudes oleks võimalik temale mõistetava karistuse määra mõnevõrra vähendada ning mõista karistus alla sanktsiooni keskmise määra, siis antud juhul lähtudes LS § 227 mõttest, ei saa B.N-ile mõistetav karistus jääda alla 30 trahviühiku. Kohus on seisukohal, et kohtuvälise menetleja mõistetud rahatrahvi määr – 40 trahviühikut ehk karistus mõnevõrra alla sanktsiooni keskmist määra – vastab nii B.N süü suurusele kui ka erija üldpreventiivsetele eesmärkidele. Seetõttu jätab kohus B.N kaebuse rahuldamata ning kohtuvälise menetleja otsuse muutmata.

Velmar Brett kohtunik (allkirjastatud digitaalselt)