3-14-51216/23 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Madis Ernits ja Agu Timmi

Otsuse avalikult teatavakstegemise

aeg ja koht

03.05.2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-51216

Haldusasi

Anton Jegorenko kaebus Tallinna Vangla

tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise

summas 900 eurot väljamõistmiseks seoses

kinnipidamistingimustega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 03.11.2014. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Anton Jegorenko

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 03.11.2014. a otsus osas, millega halduskohus mõistis

Tallinna Vanglalt Anton Jegorenko kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 303

eurot ja riigilõivu 9 eurot ja 10 senti. Teha vastavas osas uus otsus, millega mõista Tallinna

Vanglalt Anton Jegorenko kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 150 eurot ja riigilõiv

4 eurot ja 50 senti, muutes halduskohtu põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse

põhjendustele.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 02.06.2016.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vanglas registreeriti 15.04.2014 kinnipeetava Anton Jegorenko taotlus seoses

ebapiisava kambripinnaga põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 294 eurot

Tallinna Vanglas aastatel 2012 ja 2013 viibitud iga kuu eest.

2. Tallinna Vangla A. Jegorenko kahju hüvitamise taotlust õigeaegselt ei lahendanud.

3. A. Jegorenko esitas 19.06.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud

mittevaralise kahju eest hüvitise summas 900 eurot väljamõistmiseks.

Kaebuse kohaselt viibis kaebaja Tallinna Vanglas perioodidel 17.04.2012-02.05.2012, 18.09.2012-25.09.2012,

04.12.2012-20.02.2013, s.t ligikaudu 3 kuud kambrites, mis olid 15 m2 suurused ja kus vaba põrandapinda oli kuue

vahistatu kohta 6,5 m2. Kogu vahistamise ajal ei võimaldatud osaleda ühelgi spordiüritusel ega külastada

spordisaali. Jalutusboksis puudusid võimalused enda füüsiliseks koormamiseks, puudus spordiinventar.

Jalutusboksid olid vihmaga märjad, mustad ja niisked. Jalutusboksi pind 15 m2 oli ebapiisav kuue inimese

liikumiseks ja võimlemiseks. Seoses liikumisvaegusega tekkisid kaebajal erinevad liigesevalud, mis on käsitletav

piinamisena.

Tallinna Vangla rikkus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t 3. Euroopa

Inimõiguste Kohtu (EIK) lahendite järgi on kinnipeetava isikliku ruumi standardiks 4 m2. Tähelepanu tuleb

pöörata EIK otsusele Tunis vs Eesti, mille kohaselt tuleb isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpindalast maha

arvata mööbli alla jääv ala ja tualettruum.

Kaebaja paigutamisega kambrisse, kus tema isiklik pind oli alla 3 m2, alandati tema inimväärikust ning põhjustati

rohkem kannatusi, kui nõuetekohaste kinnipidamistingimuste korral võib tekkida. Kitsastes tingimustes viibimine

põhjustas emotsionaalset pinget, mis avaldas mõju närvisüsteemile, põhjustades närvilisust ja ärrituvust. Kaebaja

pöördus kontaktisiku poole kitsaste elamistingimuste osas, kuid talle vastati, et Tallinna Vanglas ei ole suuremaid

kambreid ning juhiti tähelepanu vangla sisekorraeeskirjadele, kus on märgitud, et põrandapind peabki olema ühele

kinnipeetavale 2,5 m2.

Kohase hüvitise määramisel tuleb juhinduda EIK praktikast. Kuna Tallinna Vangla jättis kaebaja kahjunõude läbi

vaatamata, muudab kaebaja kaebust ning taotleb välja mõista 300 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud kuu eest, s.o

3 kuu eest kokku 900 eurot.

HALDUSKOHTU LAHEND

4. Tartu Halduskohtu 03.11.2014. a otsusega rahuldati A. Jegorenko kaebus osaliselt, mõisteti

Tallinna Vanglalt A. Jegorenko kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 303 eurot ja

menetluskulud 9,10 eurot.

Kohtuotsuse kohaselt viibis kaebaja vastustaja andmetel Tallinna Vanglas vahistatuna

erinevates suletud kambrites kokku 103 päeva. Kaebaja ei ole Tallinna Vangla välja toodud

andmetele vastuväiteid esitanud. Vastustaja ei ole väitnud, et kaebaja kinnipidamistingimused

oleksid EIK lahendis Tunis vs Eesti käsitletutest oluliselt erinenud. Seega ei saa vastustaja

tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse

osas hinnata üksnes vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse

põrandapinna nõude alusel. Kaebajale võimaldatud isikliku ruumi suurust tuleb hinnata EIK

praktika järgi nõutavaks peetava isikliku ruumi miinimumstandardiga võrreldes.

Otsuses Tunis vs Eesti jättis EIK kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpindalast

välja tualeti aluse pindala. Seega tuleb ka antud juhul isikliku ruumi pindala arvutamisel

kambri üldpindlast maha arvutada tualeti alune pind. Samas ei ole EIK oma praktikas kambri

pindalast maha arvanud mööbli alust pindala.

Vastustaja esitatud andmete järgi jäi A. Jegorenko kasutuses olnud isiklik ruum alla 3 m2

kaebuses näidatud perioodil 103 päevast 90 päeval, olles vahemikus 2,53 – 2,82 m2. 4 päeval

oli põrandapinna suurus 1 kinnipeetava suhtes vahemikus 3,36 - 4,20 m2. Tabelis esitatud

kambri põrandapind sisaldab ka tualetialust pinda, kuid tualeti alla jääva pinna suurust pole

välja toodud. Haldusasjas nr 3-14-196 on vastustaja esitanud tabeli, mille järgi jääb tualeti alla

sõltumata kambri numbrist 1,71 m2. Seega jääb tualeti aluse pinna arvestusest välja jätmisel

põrandapinda ühe isiku kohta veel vähem, jäädes mitmetel päevadel ka alla 2,5 m2. Kõige

pikemalt, so 76 päeva on kaebaja viibinud kambris nr 247, kus ilma tualetialuse pinnata jäi ühe

isiku põrandapinnaks 2,53 m2. Kambris oli sel ajal 6 isikut. Seega jäi enamikel päevadel

kaebaja isiklik ruum alla minimaalselt lubatavaks peetava määra, milliseid

kinnipidamistingimusi tuleb EIK praktika kohaselt pidada EIÕK art-st 3 tuleneva alandamise

keeluga vastuolus olevateks.

Kaebaja viibis vahistatuna 23 tundi ööpäevas minimaalse põrandapinnaga kambris, kus

enamusel päevadel oli üheaegselt 6 kinnipeetavat. 103 päevast ainult 4 päeval oli kambris 4 või

5 isikut. Selline olukord on inimväärikust alandav, vastustaja tegevus kaebaja kinnipidamisel

oli õigusvastane olukorras, kus kaebaja isiklik ruum kambris jäi alla 3 m2.

Esitatud asjaolude pinnalt ei oleks kaebaja saanud oma tegevusega või taotlustega mõjutada

suurema ruumi tagamist kambris. Kaebaja väitel pöördus ta kontaktisiku poole kitsaste

tingimuste küsimuses, kuid vastati, et suuremaid kambreid ei ole ja täidetud on vangla

sisekorraeeskirja nõuded. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-s 1 viidatud esmasest

õiguskaitsevahendite kasutamine või kasutamata jätmine, nii nagu väidab vastustaja, ei takista

hüvitise nõude rahuldamist.

Vastustaja seisukohtadest nähtub, et vastustaja oli teadlik ülerahvastatuse probleemist, samuti

EIK praktikast. EIK praktika on ülerahvastatuse küsimuses olnud järjepidev. Kohus möönab, et

vabade kohtade puudumise tõttu võis kaebaja kinnipidamise tingimuste parandamine olla

keerukas ning, et enne 2013. a ei olnud EIK selgelt väljendanud isikliku ruumi

miinimumnõuet, kuid ei saa teha järeldust, et vastustaja ei oleks kaebaja õigusi rikkunud. On

usutav, et kambrite ülerahvastatus oli tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest. Kaebaja

pikaajaline kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates tingimustes oli teadlik

tegevus ja tuleb lugeda süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis.

Kohus nõustub vastustajaga, et eelvangistusele seatud piirangud ei võimalda vahistatul

kasutada kõiki õigusi, mida annab vangistusseadus. Kambrivälise aja hulgas ei ole

kehakultuuriga tegelemist või spordisaali külastamise aega märgitud. Vahistatul on võimalus

liikumiseks, võimlemiseks ja füüsilisteks harjutusteks tunniajalise jalutuskäigu ajal.

Kaebaja väited, et vähesest füüsilisest koormusest tingituna valutasid tema liigesed, on

paljasõnaline, kuna ta ei ole esitanud ühtegi tõendit ega konkreetset fakti oma tervise kohta.

Vastustaja on märkinud, et kaebaja ei ole vanglale varasemalt esitatud pöördumistes esitanud

ühtki sellekohast väidet. Seda, et jalutusboksid on vihmaga märjad, mustad ja niisked, kaebaja

vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses välja toonud ei ole. Asjaolusid, mida kaebaja ei ole

kohtueelses menetluses välja toonud, kohus ei käsitle.

Tallinna Vangla on kohustatud hüvitama kaebajale Tallinna Vanglas kinnipidamise 101 päeval

isikliku ruumi vähesusest tingitud mittevaralise kahju rahalise kompensatsiooni maksmisega

vastavalt RVastS § 9 lg-le 1. Kaebaja on taotlenud rahalise hüvitist 900 eurot ehk 8,73 eurot

päevas (103 päeva puhul).

Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse.

Seetõttu ei ole määrav, kui suures ulatuses on EIK või siseriiklikud kohtud teistes asjades

mittevaralise kahju hüvitisi välja mõistnud.

Kohus võtab hüvitise suuruse määramisel arvesse, et Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebaja

101 päeva paigutatud kambrisse koos sellise arvu kaaskinnipeetavatega, et tema isiklik ruum

jäi alla 3 m2. Samas arvestab kohus seda, et ei ole ilmnenud muid asjaolusid, mis oleksid

võinud süvendada rikkumise mõju kaebajale või mille kumulatiivne toime ühes isikliku ruumi

vähesusega oleks kvalitatiivselt muutnud kaebajale tekkinud mittevaralise kahju olemust.

Kambris oli osaliselt avatav aken, kamber oli piisavalt valgustatud, kambris oli

sundventilatsioon, nõutava temperatuuri tagas keskküttesüsteem. Igal vahistatul oli oma

voodikoht, igas kambris oli eraldatud veega WC ja kraanikauss.

Kaebajale tekitatud mittevaralise kahju eest on kohaseks rahaliseks hüvitiseks 3 eurot ööpäevas

ehk 101 ööpäeva osas kokku 303 eurot.

Kaebaja on tasunud riigilõivu 27 eurot. Kuna kaebuse rahuldatud osa moodustab kaebuse

nõudest (900 eurot) ca 33,7%, siis tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista kaebuse

esitamisel tasutud riigilõivu katteks 9,10 eurot. Muus osas ei ole pooled menetluskulude

väljamõistmiseks taotlust esitanud.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Tallinna Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu otsus osas,

millega kohus rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt A. Jegorenko kasuks välja

hüvitise summas 303 eurot ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täies ulatuses

rahuldamata. Menetluskulud jätta kaebaja enda kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on ebaõige halduskohtu seisukoht, et kuigi muud

kinnipidamistingimused vastasid nõuetele, oli vangla tegevus A. Jegorenkole alla 3 m2 isikliku

ruumi ning üksnes 1-tunnise jalutuskäigu tagamisel vastuolus inimväärikuse alandamise

keeluga. Nimetatud halduskohtu seisukoht on ka vastuolus samas otsuses tooduga, et VangS §

90 lg 3 alusel hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, v.a aeg kui vahistatu õpib või

töötab ning kambrivälise aja hulgas ei ole kehakultuuriga tegelemise või spordisaali

külastamise aega.

Vastustaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et WC alla jääv pind tuleb kambri põrandapinna

suuruse arvestamisel välja arvata. Kuni 21.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6 kohaselt on

kinnipeetavale toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. VangS § 45 lg 1

kohaselt kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud

üldistele nõuetele, mis tagavad ka kinnipeetavale elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle

ringluse, valguse ja temperatuuri. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 on kinnitatud

"Eluruumidele esitatavad nõuded", mille punkt 4 kohaselt arvestatakse eluruumi

põrandapindala lähtudes toa laiusest ja vastasseinte vahelisest kaugusest. Seega ei tähenda

põrandapind ruumis jalutamiseks olevat vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille

arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega ruumi üldpind. EIK-i lahendites on

enamasti WC-pind arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja

kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Tallinna Vangla kambrites, kus A. Jegorenko

vaidlusalusel perioodil viibis, asub WC kambris ning see on eraldiseisev ruum, mille saab

uksega sulgeda.

Halduskohtule esitatud tabelist nähtuvalt on WC pinna üldpinna hulka arvutamise korral

A. Jegorenkole tagatud kõikidel Tallinna Vanglas viibitud päevadel üle 2,5 m2. Seega ei

rikkunud vastustaja 24.12.2001 kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lõiget 6 ja halduskohus

mõistis kaebajale hüvitise välja põhjendamatult. Kuigi halduskohus leidis, et põrandapinna

hulka ei tohi arvestada WC alust pinda, oli WC puhul tegemist ühe positiivse asjaoluga, mis

mõjutas hüvitise suurust.

Halduskohus jättis arvestamata, et inimõigustel on ajas dünaamiline iseloom, mis tähendab, et

teatud õiguste kaitse läheb aja jooksul rangemaks ja täieneb. Ka EIK on leidnud, et see, mis

kunagi võis olla ebainimlik või alandav kohtlemine, võib ühiskonna arenedes olla käsitatav

piinamisena kui väärkohtlemise kõige rängema vormina.

Eestis kuni 31.12.2013 kehtinud põrandapinna minimaalmäära 2,5 m2 ei saanud selle

kehtestamise ajal pidada Euroopa vangistusõiguse praktikat arvestades inimväärikust

alandavaks. Tegemist oli põrandapinna suurusega, mida oli Eesti vangide arvu ja vanglate

võimalusi arvestades teoreetiliselt reaalne kinnipeetavale tagada. Arvestades seda, et vangistus-

tingumusi hinnatakse kogumis, ei riku ka täna ainuüksi 2,5 m2 kambri põrandapinda isiku

kohta tema õigusi. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta

kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes

tingimustes kinni peeti.

Eesti riik sai 2013. a teada, et alla 3 m2 kambripinda peetakse EIK praktikas EIÕK rikkumiseks

ning koheselt on astutud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks. Alates

01.01.2014 tagatakse kinnipidamisasutustes kinnipeetavatele vähemalt 3 m2 põrandapinda.

Ehitatud on uued Tartu ja Viru Vangla ning planeeritakse ka uue Tallinna Vangla ehitust. Ajal,

mil A. Jegorenko viibis Tallinna Vanglas, ei olnud vanglal võimalik talle tagada rohkem pinda.

Ka Tartu ja Viru Vanglasse mahutavusel on piirid, mistõttu ei lahendaks olukorda neisse

vanglatesse rohkemate kinnipeetavate paigutamine. Tallinna Vanglas vähendati aastal 2013

kinnipeetavate kohtade arvu 145 võrra. Vabu kohti, kuhu reaalselt saaks kinnipeetavaid

paigutada ilma, et ohtu satuksid vangistuse täideviimise eesmärgid, isikute või vangla

julgeolek, vanglates praktiliselt ei ole.

6. A. Jegorenko leiab vastuses Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele, et apellatsioonkaebus

tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Halduskohtu otsus muutmata.

Vastuse kohaselt viibis kaebaja T. Tunisega Tallinna Vanglas sarnastes tingimustes ning EIK on

tuvastanud lahendis Tunis vs Eesti, et Tallinna Vanglas valitsenud tingimused lubavad

tuvastada EIÕK art 3 rikkumise.

Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa

Komitee (CPT) esitas 05.03.2004. a Eesti Valitsusele raporti, kus soovitati Eesti ametivõimudel

kiiresti kavandada ja jõuliselt ellu viia strateegia kohtade arvu vähendamiseks Tallinna Vangla

eelvangistusosakonnas, nii, et ühte kambrisse paigutatakse mitte rohkem kui neli kinni peetavat

isikut. Samuti on CPT leidnud, et VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud kambripinna miinimummäär ei

ole vastuvõetav. Nende soovituste eiramine Eesti ametivõimude poolt võimaldab tuvastada

vähemalt kaudse tahtluse panna toime tegusid, mille tõkestamiseks on CPT ellu kutsutud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 03.11.2014. a otsus tuleb osaliselt tühistada ja

Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu

otsuse väljamõistetud hüvitise suuruse osas ning peab vajalikuks täiendada halduskohtu otsust

omapoolsete põhjendustega.

8. EIK on kambri põrandapinna kaasuste puhul vahel asjaolusid refereerinud tualettruumi

pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordeniciu/Rumeenia, p-d 9-17), samas on teistes

asjades arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi nr 29344: Lutsenko/Ukraina, p 117).

Samuti on EIK riive intensiivsuse hindamisel rõhutanud, et vaadeldav isiklik ruum hõlmab ka

WC ja mööblialust pinda ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nt asi nr 30112/04:

Petrenko/Venamaa, p 39). Seega ei tulene EIK praktikast, et ilma tualettruumi ja mööblialust

pinda arvesse võtmata peab iga kinnipeetava käsutuses olema igal juhul põrandapinda

vähemalt 3 m2 või, et soovitavalt võiks see olla vähemalt 4 m2. Ringkonnakohus leiab erinevalt

halduskohtust, et tualettruumi pind tuleb arvestada kambri üldpinna sisse. EIK on

kinnipeetavate kasutuses oleva isikliku põrandapinna suurusega seoses leidnud, et soovitatav

minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta ning juhul, kui põrandapinda isiku kohta on

vähem, kui 3 m2, tuleb ülerahvastust lugeda sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest

kujutab EIÕK art 3 rikkumist (nt Ananyev/Venemaa (2012), p 145 ja Tunis/Eesti (2013), p-d

43-49).

9. Kuna ringkonnakohus loeb tualettruumi aluse põrandapinna kambri põrandapinna sisse,

viibis kaebaja ringkonnakohtu arvutuste alusel kambris, kus oli põrandapinda alla 3 m2 kokku

99 päeval. Samas on oluline asjaolu, et kaebaja ei viibinud alla 3 m2 isikliku pinnata kambrites

pidevalt, vaid ainult teatud ajaperioodidel, millest kõige pikem oli 76 päeva. Neljal päeval oli

kaebajale tagatud vaba kambripinda rohkem kui 3 m2.

10. Ringkonnakohus ei nõustu Tallinna Vangla väidetega, et inimõigustel on dünaamiline

iseloom ja teatud õiguste kaitse läheb aja jooksul rangemaks ja täieneb ning seega ei saa ta olla

vastutav selle eest, et ei taganud kaebajale vajalikku põrandapinda. EIK on juba 11.02.2010. a

otsuses Salakhudtinov/Venemaa selgitanud, et alla 3 m2 suurune põrandapind on iseseisvalt

EIÕK art 3 rikkumine. Seega pidi ka Eesti Vabariik teadma EIK praktikat ja võtma tarvitusele

asjakohased meetmed rikkumise kõrvaldamiseks.

Mis puudutab kaebaja tõendamata väidet, et ta pöördus vastustaja poole seoses väidetava

ruumipuudusega, tuleb märkida, et vastustaja on ise välja toonud, et vanglal ei olnud võimalik

tagada kaebajale rohkem pinda, mistõttu ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine

tõenäoliselt aidanud kaebajal tekitatud kahju ära hoida (RKHKo 3-3-1-42-15, p 24).

11. EIK on oma lahendites leidnud, et liikmesriigi kohtud võivad arvestada hüvitise

määramisel kohaliku õigustraditsiooni ning riigi elatustaset, samuti riigisisese õiguskaitse

paremat kättesaadavust, esitades selle kohta piisavad põhjendused ( nr 42119/04:

Fristov/Venamaa, p 31; Mets/Eesti, p 31). Seega tuleb hüvitise määramisel arvestada nii Eesti

üldist elatustaset, seda, et kaebajat ei peetud alla 3 m2 põrandapinnaga kambris kinni järjest,

vaid lühemate ajavahemike kaupa. Mittevaralise kahju hüvitise kogusumma

kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki

asjaolusid hinnata kogumis (RKHKo 3-3-1-38-13, p 21). Kohus ei saa tuletada senisest

hüvitiste määramise praktikast jäiku päevamäärasid ja arvutada hüvitisi pelgalt aritmeetiliste

tehete alusel (RKHKo 3-3-1-42-15, p 25). Kuna tualettkambri arvestamine kambri

põrandapinna hulka tingib iga kinnipeetava kasutuses oleva põrandapinna suurenemise, siis ei

saa ringkonnakohus nõustuda halduskohtu poolt väljamõistetud hüvitise suurusega, kuna selle

puhul arvestati pinda ilma tualettruumi aluse pinnata ja see võis tingida ka hüvitise suuruse.

Ringkonnakohus peab mõistlikuks ja vajalikuks välja mõista Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks

mittevaralise kahju hüvitise summas 150 eurot ja kaebaja halduskohtule tasutud riigilõivust 27

eurot proportsionaalse summa, s.o 4 eurot ja 50 senti.

12. Kuna Tallinna Vangla oli apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud riigilõivu tasumisest

HKMS § 104 lg 10 alusel, siis asjas menetluskulud puuduvad.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

Madis Ernits

Agu Timmi