2-12-41203/111 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(13)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Kohtukoosseis

Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Margo Klaar ja Tiit

Kollom

Otsuse tegemise aeg ja koht

03.05.2016, Tallinn

Tsiviilasja number

2-12-41203

Tsiviilasi

HP hagi ÜP vastu ühisvara jagamiseks ja ÜP vastuhagi

HP vastu ühisvara jagamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 14.10.2015 otsus

Tsiviilasja

hind

apellatsioonimenetluses

3500 eurot

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

ÜP apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): HP (isikukood

XXXXXXXXXXX, elukoht XXX), lepinguline esindaja

advokaat Teet Veer

Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): ÜP (isikukood

XXXXXXXXXXX, elukoht XXX), lepinguline esindaja Alla

Raudsepp

Kohtuistungi toimumise aeg

16.02.2016

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 14.10.2015 otsus ja teha uus otsus, millega jätta hagi

rahuldamata ja rahuldada osaliselt vastuhagi ühisomandi lõpetamiseks.

2. Kohustada HP andma nõusolek ühisomandis oleva kinnistu jagamiseks selliselt,

et

Pärnus,

XXX

asuv

kinnistu

(Tartu

Maakohtu

kinnistusosakonna

kinnistusregistriosa nr XXX) jääb ÜP ainuomandisse. Samuti kohustada HP

andma nõusolek (kinnistusraamatuseaduse § 341 lg 1 tähenduses) kinnistu, mille

kinnistusraamatu registriosa nr on XXX, teise jao omanikukande, mille kohaselt

on HP viidatud kinnistu omanik, kustutamiseks ja uue kande tegemiseks, millega

kantakse korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse ÜP.

2(13)

3. Välja mõista ÜP-lt HP kasuks rahaline hüvitis omandi kaotuse eest summas

32 000 eurot.

4. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi taotlemise selgitus

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks

ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu

tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui

nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei

välista menetlustähtaja ennistamist.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. HP (hageja) esitas 12.10.2012 Pärnu Maakohtule hagiavalduse ja 22.01.2014

hagiavalduse täpsustuse ÜP (kostja) vastu ühisvara jagamiseks.

2. Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt abiellusid pooled 22.02.1975. 1995. aastal

asus hageja tööle Tallinnasse, kuid käis nädalavahetustel kodus Pärnus. Hageja ja

kostja vahelised suhted halvenesid 1996. aasta oktoobris, kui kostjal tekkis lähedane

suhe UE-ga. Kuivõrd 1997. aasta kevadeks oli kostjal UE-ga tekkinud väga lähedane

suhe, siis lahkus hageja poolte ühisest kodust aadressil XXX, Pärnu 22.06.1997.

Nimetatud kuupäev on ka pooltevahelise abielusuhte faktilise ja täieliku lõppemise

aeg. Hageja on alates 1997. aasta juuni lõpust alaliselt elanud ja töötanud Tallinnas.

Tallinnas elades oli hagejal 1997. aasta teisest poolest kuni vähemalt 2005. aastani

lähedane suhe teise RR-ga.

3. Pärnu Maakohtu 13.03.2012 ostusega tsiviilasjas nr 2-11-43050 lahutati poolte abielu.

Otsus jõustus 14.04.2012. Eeltoodud tsiviiasjas 09.03.2012 toimunud kohtuistungil on

kostja esindaja avaldanud, et poolte suhe lõppes 1997. aastal. Seega on pooltevaheline

abieluline kooselu lõppenud hiljemalt 1997. aasta juunis.

4. 23.10.1998 omandas hageja pärandvarana 1/6 mõttelise osa XXX elamust. 07.03.1991

ostu-müügilepingu alusel omandasid hageja ja kostja 2/3 mõttelist osa XXX elamust.

24.04.1995 kinkelepingu alusel omandas hageja 1/6 mõttelise osa XXX elamust.

Seega on XXX asuval kinnistul olevad hooned soetatud abielu ajal 2/3 ulatuses

ühisvarana (enne 01.07.2010 kehtinud perekonnaseaduse (PKS) § 14 lg 1 alusel) ning

1/3 ulatuses lahusvarana (enne 01.07.2010 kehtinud PKS § 15 lg 1 alusel). 24.09.1999

maa müügilepingu alusel erastas hageja ostueesõiguse alusel XXX asuva maatüki ning

hagaja kanti kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse 11.02.2004.

5. Maa erastamise ja kinnistamise järgselt muutus XXX elamu maatüki oluliseks osaks.

Kuivõrd hageja ja kostja vahelised abielusuhted olid lõppenud hiljemalt alates 1997.

aasta juunist ja hageja omandas kõnealuse kinnistu pärast abielusuhete lõppemist,

3(13)

kuulub nimetatud kinnistu hageja lahusvara hulka ning hageja on olnud kinnistu

ainuomanik nii abielu ajal, kui ka pärast abielu lõppemist.

6. Kuna käesoleval juhul on kostja kaotanud oma 1/3 mõttelise osa XXX elamust kui

vallasasjast, siis peab hageja tasuma kostjale õiglase hüvitise omandi kaotamise eest

(Riigikohtu 22.12.2009 otsus asjas nr 3-2-1-141-09 p-d 14 ja 15).

7. Hageja palub ühisvara jagada järgnevalt:

-tuvastada kinnistu asukohaga XXX, Pärnu kuulumine hageja lahusvara hulka;

-määrata kostjale hüvitis 1/3 XXX, Pärnu kinnistu oluliseks osaks olevate ehitiste

väärtusest. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.

8. Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja järgmist. Kostja väited abielusuhte

olemasolu kohta poolte vahel alates 1997. aasta juunikuust kuni abielu lahutamiseni

on ebaõiged ja iga mõistliku kõrvalseisja jaoks mitteusutavad. Hageja ei lahkunud

Tallinnasse ettekäändel, et ta läheb elatist teenima, vaid põhjusel, et kostjal tekkis teine

suhe. Hageja hinnangul toimus 1997. aastal selline muutus poolte suhetes, mille alusel

võib konstateerida, et abielu ei vastanud sellest ajast enam ei abielusuhte

objektiivsetele kriteeriumitele ega ka abikaasade ootustele.

9. Oma poegade ja laste ema käekäigu vastu on hageja ka lahkumise järgselt regulaarselt

huvi tundnud. Seda tõendavad hageja poolt saadetud õnnitluskaardid. Lahkumise

järgselt saadetud õnnitluskaartidele ja kirjadele ei ole kostja kunagi vastanud, mis

hageja hinnangul tõendab, et kostja oli hageja oma elust välja tõrjunud ega soovinud

temaga mingeid kontakte. Pooled kohtusid pärast hageja lahkumist Tallinnasse kuni

abielulahutuse asja eelistungini vaid ühel korral, seda kostja korraldamisel ja põhjusel,

et hageja kirjutaks XXX asuva kinnistu poja nimele.

10. Hageja ei eita, et ta volitas kostjat teda esindama XXX elamu juurde kuuluva maa

ostueesõigusega erastamisel. Volituse andmine tulenes asjaolust, et maa erastamisega

seotud dokumendid saadeti aadressil XXX ja erastamismenetlus toimus Pärnus.

Volikirja tegemine oli kostja idee ja initsiatiiv ning selle tegemine kooskõlastati hageja

mäletamist mööda telefoni teel poja kaudu. Sellise volituse andmine ja esinduse

teostamine ei tõenda aga abielusuhte olemasolu poolte vahel. Hageja tasus tõesti maa

ostu eest 6900 EVP-krooni. Nähtuvalt hageja EVP-krooni kontost oli tal EVP-kroone

vaid 6900. Maa erastamiseks oli vaja aga 7500 EVP-d. Hageja ostis kostjalt vajaliku

koguse EVP-sid. Samas tunnistab hageja, et ta ei ole EVP-de eest kostjale tasunud,

kuna hilisemalt on kostja keeldunud hagejalt raha vastu võtmast nii EVP-kroonide

eest, kui ka muude erastamismenetluses kantud kulude eest.

11. Maamaksu tasumine kostja või poeg OP poolt on toimunud põhjusel, et maamaksu

teated laekusid vaid aadressile XXX. Seega ei olnud hagejale teada, kui palju ta

maamaksu tasuma peab. Sel teemal suhtles hageja oma poja OP-ga, kellele on ta

korduvalt kinnitanud, et soovib tasutud maamaksu hüvitada, kuid sellega ei nõustutud.

Alles pärast avalduse tegemist Maksu- ja Tolliametile 2009. aastal on hageja

edaspidiselt saanud maamaksuteated kätte Tallinnas ning tasunud maamaksu ise.

Hageja hinnangul ei ole maamaksu tasumine abielusuhte olemasolu tõendav asjaolu.

On loomulik, et isik(ud) tasuvad maamaksu kinnistu eest, kui nad kasutavad (tasuta)

seda oma eluruumina.

12. Kirjade ja õnnitluskaartide saatmine, käsundi alusel asjaajamine ja maamaksu

tasumine ei ole ei eraldi ega kogumis käsitletavad isikutevahelise suhtlemise selliste

tunnustena, millised annaksid aluse väita, et poolte vahel eksisteeris abielusuhe. Seda

iseäranis olukorras, kus kõik abielusuhte (abielulise kooselu) tavapärased tunnused

täielikult puudusid.

Kostja vastuväited hagile

4(13)

13. Kostja hagi ei tunnistanud, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

14. Hageja ja kostja on omandanud XXX kinnistu abielu ajal, mis on seega poolte

ühisvara. Kostja ei soovi kaasomandi lõpetamist hageja poolt välja pakutud viisil.

15. Hageja lahkus perekonna juurest 1995. aastal, et Tallinnasse tööle asuda. Hageja ei

toetanud oma peret, kuid käis aeg-ajalt pere juures, jätmaks muljet, et ta elab seal ja

kasvatab lapsi ning on õnnelikus abielus kostjaga. Kostja oli kuni viimase aastani, mil

hageja esitas avalduse abielu lahutamiseks, teadmise juures, et just nii nende abielu

kulgebki. Kostja lahkus ettekäändel, et ta läheb perele elatist teenima, kuid

tegelikkuses ta peret rahaliselt ei toetanud. Kuna pooltel ei olnud ühist rahakotti ning

kostja pidas majapidamist ülal, siis ei pööranud kostja sellele ka suurt tähelepanu.

Olgugi, et hageja töötas Tallinnas, oli kodu pooltel ühine ja hageja läks ja tuli koju

millal soovis. Hagejale oli ka varasemalt iseloomulik see, et ta ei toetanud oma

perekonda rahaliselt ega tundnud huvi nende käekäigu vastu, seetõttu ei olnud hageja

lahkumises Tallinnasse midagi erilist, et seda saaks käsitleda abieluliste suhete

lõppemisena.

16. Hageja volitas 04.12.1998 kostjat kui oma abikaasat end esindama asjaajamistes XXX

kinnistu suhtes tehtavates erastamistoimingutes. Kostja asuski tegema abikaasa

korraldusel erinevaid toiminguid ühise kodu ja eluaseme erastamiseks. Maa ostuks

EVP-de andmine toimus 21.05.1999 kostja arvelt. Kinnistamisprotsessis osales ka

poeg OP, tasudes maa kinnistamise riigilõivu 18.12.2003. Lisaks ainuisikulisele

majandamisele, maksude maksmisele ja kinnistu heakorra ning säilimisele tehtud

kulutustele ja vaevale, on kostja kulutanud erastamisprotsessis maa erastamiseks 8700

EVP krooni ja hageja 6900 EVP-krooni. Kostja maksis 1999 – 2009. aastate eest

maamaksu XXX kinnistu eest. Need maksed tegi kostja teadmises, et elatakse

abielulistes suhetes, kus vara on ühine. Seega ei olnud abielulised peresuhted lõppenud

veel ka 2010. aastal. Alles siis, kui hageja pöördus abielulahutuse avaldusega

kohtusse, sai kostja teada, et nende abielu on lõppenud, millega kostja ei tahtnud

kuidagi ka nõustuda. Abielu lahutamise menetluses püüdis kostja veel hagejaga

leppida, kuid tulutult.

17. Pärast hageja elamaasumist Tallinnasse suhtlesid abikaasad edasi. Selle tõendamiseks

esitas kostja hageja poolt kostjale erinevatel aegadel saadetud õnnitluskaardid. Hageja

saatis kirju/kaarte ning kostja vastas neile suuliselt. Esitatud kirjavahetused tõendavad

hageja pidevat soovi abielus püsida ja seda veel paremaks muuta.

Kostja vastuhagi

18. Kostja esitas 22.01.2014 Pärnu Maakohtule vastuhagi ja 22.01.2015 vastuhagi

täpsustuse hageja vastu ühisvara jagamiseks.

19. Vastuhagi ja selle täpsustuse kohaselt palub kostja jagada ühisvara järgnevalt:

-jagada hageja nimel olevad hoiused ja väärtpaberid poolte vahel võrdselt ja lugeda ½

osas tuvastatuks hageja nõusoleku andmine ½ hoiuse eseme ja ½ osas väärtpaberite

eseme ülekandmiseks hagejalt kostjale;

-jagada hageja nimele registreeritud ja tema poolt abikaasa nõusolekuta võõrandatud

sõidukid selliselt, et jätta sõidukid ja nende võõrandamisest saadud tulu hageja

ainuomandisse ja panna hagejale kohustus kompenseerida kostjale enamsaadu arvel

hüvitisena ½ sõidukite turuväärtusest jagamise hetkel, milleks on 3225 eurot;

-jagada XXX kinnistu selliselt, et jätta kinnistu kostja ainuomandisse ja panna kostjale

kohustus kompenseerida hagejale enamsaadu arvel hüvitis, millest arvata maha

lahusvara arvel tehtud kulutused 2300 euro suuruses summas ning lugeda tuvastatuks

5(13)

hageja nõusoleku andmine kinnistusraamatu kandemuudatuse tegemiseks, millega

kustutada kanne hageja kohta ja kanda kinnistusraamatusse siis asja omanikuna kostja.

20. Sõidukite koosseisu aluseks on maanteeameti vastuse (II kd, tl 167) loetelu, v.a üks

amortiseerunud ja mahakantud sõiduk ning selle taga keskmine turuväärtus, mis

omakorda tugineb kostja poolt esitatud Auto-24 kajastatud keskmistel turuväärtustel

(III kd, tl 5-8): sõiduauto Opel Omega Caravan – 1950 eurot; haagisealmu Solifer -

2500 eurot; sõiduauto Opel Omega - 800 eurot; veoauto Gaz 52 – 1200 eurot. Kokku

sõidukite turuväärtus: 6450 / 2 = 3225 eurot.

21. Kuna kostja on kirjeldanud, kuidas hageja ei võtnud osa maja ja kinnistu säilitamiseks

tehtavatest kulude kandmisest, siis on põhjendatud vara jätmine kostjale selles

ulatuses, millised on tehtud tema lahusvara arvel ja pärast abieluliste suhete lõppemist.

Nendeks kulutusteks, mis tuleb poolte ühisvarast välja arvata on: kõrvalhoones, s.t

köögis täielikult uuesti ehitatud soojamüür koos pliidiga – 350 eurot; II korrusel on

täielikult renoveeritud ahi – 250 eurot; kõrvalhoone katus renoveeritud - 700 eurot;

vahetatud on I korruse köögi ja II korruse tubade aknad – 550 eurot; vahetatud

õuepoolse sissekäigu uks - 750 eurot; sanitaarremont ja jooksvad säilimiseks tehtud

kulutused -veetorustiku renoveerimine - 330 eurot.

Hageja vastuväited vastuhagile

22. Hageja vaidles vastuhagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja

kanda.

23. Hageja arvates ei ole pooltel midagi (s.o hoiused ja väärtpaberid) jagada, mistõttu on

esitatud nõuded ainetud. Mis puutub sõidukitesse, siis saaks vastuhagi väidete õigsuse

korral olla ühisvaraks vaid Opel Omega Caravan. Teised Maanteeameti 16.06.2014

vastuses nimetatud sõidukid ei kuulu käesoleval ajal hagejale – need olid registrist

kustutatud, kas enne abielusuhte lõppemist või omandatud ja võõrandatud pärast

abielusuhte lõppemist 1997. aastal. Kuna sõiduauto Opel Omega Caravan on hageja

poolt omandatud 2010. aastal (enne uue PKS kehtima hakkamist) ja seega pärast

abielusuhete lõppemist, on ka selle sõiduki puhul tegemist hageja lahusvaraga. Seega

ei ole Maanteeameti 16.06.2014 kirjas nimetatud ühegi sõiduki puhul tegemist poolte

vahel jagamisele kuuluva (ühis)varaga. Isegi juhul, kui kostja poolt esitatud tõend

sõidukite väärtuse kindlakstegemiseks oleks vastuvõetav, ei saaks kohus sellele hageja

hinnangul rajada oma järeldusi kohtuotsuse tegemisel sõidukite väärtuse osas. Näiteks

ei ole Opel Omega, haagis Solifer ja GAZ 52 puhul esitatud samaväärsete (sh sama

aasta) mudelite eeldatavaid turuväärtusi. Vastuhagis nõutud lahusvara arvel tehtud

kulutused (2300 eurot) on tõendamata, samuti ei ole selliseks nõudeks õiguslikku

alust.

Esimese astme kohtu otsus

24. Pärnu Maakohtu 14.10.2015 otsusega hagi rahuldati ja jagati poolte ühisvara selliselt,

et tuvastati kinnistu asukohaga XXX, Pärnu kuulumine hageja lahusvara hulka ning

määrati kostjale hüvitis 1/3 kinnistu oluliseks osaks olevate ehitiste väärtusest summas

13 666,67 eurot ning mõisteti nimetatud hüvitis välja hagejalt kostja kasuks.

Maakohus jättis vastuhagi rahuldamata. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi

kanda.

25. Hageja on õigesti viidanud Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-36-11, mille p-s

18 öeldakse järgmist: „Asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne

1. juulit 2010, tuleb PKS § 210 lg 2 järgi kohaldada asjaolu tekkimise või toimingu

tegemise ajal kehtinud seadust, kui muudest rakendussätetest ei tulene teisiti.

Kolleegium leiab, et viidatud sätteid koosmõjus hinnates saab järeldada, et enne

6(13)

1. juulit 2010 tehtud tehingu alusel omandatud eseme kuulumine abikaasade ühis- või

lahusvara hulka tuleb kindlaks teha enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse

sätete alusel, sest 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduses puudub säte, mille järgi

tuleks abikaasade ühis- ja lahusvara määrata pärast 1. juulit 2010 eseme omandamise

ajast sõltumata kindlaks 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduse sätete järgi.“

Ajavahemikus 01.01.1995 - 01.07.2010 kehtinud PKS § 14 lg 1 järgi oli abielu kestel

abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara. Sama seaduse § 15 lg 1 sätestas, et

abikaasa lahusvara on tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt

abielu kestel kinke või pärimis teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on

omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Ühisvara jagamise osas märkis sama

seaduse § 18 lg 2, et kui ühisvara jagamise ajal abikaasade abielusuhtes lõppenud ei

ole, määratakse ühisvara kindlaks jagamise aja seisuga. Kui ühisvara aga jagatakse

pärast abielusuhete lõppemist, määratakse ühisvara (koosseis) kindlaks abielusuhete

lõppemise aja seisuga.

26. Hageja on õigesti märkinud, et kuivõrd kinnistu moodustamisega muutusid hooned

maa oluliseks osaks, ei oma nende omandiõiguse senine jaotus enam tähtsust. Kuna

kõigi nimetatud tehingute ajal oli poolte vahel kehtiv abielu, peab hageja hagi

põhjendamiseks ümber lükkama PKS § 14 lg-st 1 tuleneva eelduse – tõendama, et

abielulised suhted olid kinnistu omandamise ajaks lõppenud. Kohus leidis, et hageja

on oma väiteid piisava veenvusega tõendanud ja seda järgmiste põhjenduste tõttu.

27. Esmalt märkis kohus, et kohtupraktikas (nt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-157-

11 p 6) on leidnud kinnitust põhimõte, et abielusuhete lõppemine kuni 01.07.2010

kehtinud PKS § 15 lg 1 ja § 18 lg 2 tähenduses eeldab sellist muutust abikaasade

suhetes, mille alusel võib konstateerida, et abielu ei vasta enam abikaasade ootustele

ega toimi nii, nagu abikaasad selle kujundasid, ning et abikaasad on selle faktiliselt

lõpetanud. Seejuures on oluline abikaasadevaheliste suhete kogum, mitte selle üks

külg.

28. Pooled ei elanud alates 1997. aasta suvest koos ning nende vahel puudus vastastikune

kontakt kuni abielulahutuse menetluseni 2011.aastal. Nimetatud asjaolu on leidnud

tõendamist nii OP, HP, hageja, kui ka RR ütlustega. Poolte ühised pojad on selgitanud

(aastat täpsustamata/mäletamata), et isa asus tööle Tallinnasse, käies kodus vaid

nädalavahetustel ning mingist ajast alates ei käinud isa kodus ka enam

nädalavahetustel. Hageja ise on Tallinnasse elama/tööle asumise aja osas andnud

vande all erinevaid seletusi ja aastaarve (1994-1998 kõik aastaarvud), aga siiski

kinnitanud, et pärast 1997. aasta jaanipäeva ei ole mingeid abielulisi suhteid

abikaasaga olnud. Hageja ütlusi kohtuistungil aitab selgitada psühhiaatri antud teatis,

mille kohaselt on hageja läbielatud peaaju infarkti tõttu küll võimeline end selgelt ja

arusaadavalt väljendama, kuid ärevussituatsioonis (milleks kohtuistung võib

kahtlemata olla) võib ta sattuda segadusse ja tema kognitiivsed funktsioonid saavad

häiritud. Sellest ei saa aga kohtu arvates teha järeldust, et hageja ütlused ei oleks

menetluskõlbulikud, vaid neid tuleb eelkõige täpsete aastaarvude osas vaadelda

kooskõlas teiste tõenditega. RR on kohtule andnud selgeid ütlusi, et hakkas hagejaga

Tallinnas 1997. aasta sügisel koos elama ja sellest saab samuti teha järelduse, et hageja

lahkus Pärnust pere juurest Tallinnasse elama samal aastal. Kohus märkis, et abielu

üks osa on kahtlemata abieluline kooselu, mis kohustab pooli vastastikuseks

lugupidamiseks ja toetuseks. Sellist kooselu aga poolte vahel pärast 1997. aasta suve

olnud ei ole, HP on andnud ütlusi, et temale teadaolevalt on ema ja isa kohtunud pärast

1997. aastat kuni tema väljakolimiseni 2009. aastal XXX elamus ühel korral. OP on

selgitanud, et pärast seda, kui isa oli läinud, perekondlikke koosolemisi enam ei olnud.

Kindlasti ei saa vastastikuseks kontaktiks lugeda mõnda telefonikõnet poolte vahel

7(13)

sedavõrd pika ajal jooksul. Asjaolust, et hageja saatis 2000, 2001 ja 2003. aastatel

pulma- vm tähtpäevadeks abikaasale kaarte, ei tähenda kohtu hinnangul seda, et

tegemist oli vastastikuse kontaktiga või suhete taastamisega. Vaidlust ega tõendeid ei

ole selle kohta, et kostja selliseid kaarte vm viisakusavaldusi abikaasale ise ei teinud,

puuduvad tõendid selle kohta, et ta üldse neile reageerinud oleks. Kuigi selget

tõendamist ei ole leidnud hageja väited kostja ja UE lähedaste suhete kohta, aitavad

hageja esitatud fotod UE ja HP kohta ning OP veebikeskkonnas geni.com ema

partnerina märgitud U siiski mõista põhjuseid, miks kostja ei olnud huvitatud abikaasa

saadetule vastamisest või temaga suhtlemisest/suhete taastamisest. Selles mõttes ei

oma tähtsust hageja enda selgitused kaartide saatmise kohta – olgu need lahendamise,

lahutuse või armastuse märgiks saadetud – või hageja enda 2011. aastal väidetavalt

antud selgitused (HP ütlused), et võiks olla tore elada hagejaga XXX asuvas majas.

29. Hageja alustas pärast 1997. aasta suve Tallinnas kooselu RR-ga. Suhe kestis 5,5 aastat.

Nimetatud asjaolu on leidnud kinnitust RR ütlustega, aga ka OP ütlustega, kes külastas

isa sel ajal RR korteris Mustamäel. Tegemist on olulise asjaoluga poolte abieluliste

suhete jätkumise võimalikkuse hindamisel, sest kuigi põhimõtteliselt on võimalik olla

paarisuhtes ka mitme isikuga (nt teist suhet varjates), oli hageja ja RR vahel kooselu

igapäevase ühise majapidamise ja üritustel käimisega. Selline suhe kostjaga aga

hagejal puudus. Ka pärast selle kooselu lõppu 2003. aasta kevadel (RR ütlused) ei

toimunud mingit märkimisväärset muudatust pooltevahelistes suhetes, sh hageja ei

naasnud elama kostja juurde ega tihendanud temaga suhteid. Hageja elas pärast seda

Tallinnas haagissuvilas, kus mitmel korral külastas teda RR, kes kinnitas, et teise

naisterahvaga suhet ei olnud hageja käitumisest või elupaigast lähtuvalt võimalik aru

saada.

30. Pooltel puudusid vähemalt 1997. aasta suvest ka varalised suhted. Kohus märkis, et

lisaks abielulisele kooselule, vastastikusele lugupidamisele ja toetusele, on abielu

üheks iseloomustavaks tunnuseks ka perekonna vajaduste rahuldamine, ühine koduse

majapidamise korraldamine ja sissetuleku kasutamine pere huvides. Poolte ühiste

poegade ütluste kohaselt ei ole selliseid suhteid nende mäletamist mööda peres üldse

olnud, isal ja emal oli eraldi rahakott, majapidamisega tegeles ema, ka O ja HP

kirjeldatud mitmete üürnike võtmine XXX elamusse (sh UE) oli isa initsiatiiv ning

üürisuhteid

nendega

korraldas

isa

pere

teadmata.

Kostja

on

ise

oma

menetlusdokumentides selgitanud, et hageja ei aidanud ülal pidada puudega poega

(OP) ja kogu XXX elanud pere toetus üksnes tema rahakotile. Selline faktiline

varalahusus iseloomustab kohtu hinnangul pigem abieluliste suhete puudumist.

Asjaolud, et hageja volitas kostjat maa erastamisega tegelema ja kostja ning OP on

tasunud riigilõivu ja/või maamaksu, kohtu eelnevaid järeldusi ei muuda. Hageja on

õigesti märkinud, et nõusoleku andmine erastamistoimingute tegemiseks ei taasta ega

tee üksiku aspektina olemasolevaks abielulisi suhteid. On mõistlik, et eemal

(Tallinnast) olnuks töötades ja elades hagejal keeruline nende asjadega Pärnus

tegeleda, mistõttu oli mõistlik, et asjaajamisega tegeleb kostja kui tegelikkuses elamut

kasutav/valdav isik.

31. Ka on kostja ise abielulahutuse menetluses läbi oma esindaja märkinud, et pooled

läksid lahku 1997. aastal ning 1999. aastal oli suhe juba kaks aastat lõppenud.

32. Eelnevat kogumis hinnates on leidnud kohtus tõendamist, et poolte abielulised suhted

kuni 01.07.2010 kehtinud PKS § 15 lg 1 ja § 18 lg 2 mõttes olid 1997. aasta suvest

lõppenud. Seega tuleb hagi rahuldada. Kostjale tuleb välja mõista rahaline hüvitis.

Kohus on asjas määranud ekspertiisi nii kinnistu kui sellel asuvate hoonete väärtuse

kindlakstegemiseks ning kuigi kostja vaidlustas ekspertiisi selle mõningate

ebatäpsuste osas, ei vaielnud ta vastu eksperdi rahalistele hinnangutele ning seega

8(13)

lähtus kohus hüvitise määramisel nimetatud aktist. 11.05.2015 koostatud akti

järelduste kohaselt on kinnistu turuväärtus 07.05.2015 seisuga 64 000 eurot,

hoonestamata kinnistuna 23 000 eurot. Seega on hoonestuse väärtus 41 000 eurot ning

1/3 kaotatud osa eest tuleb määrata kostjale hageja arvel hüvitis 13 666,67 eurot.

33. Maakohus jättis kostja vastuhagi rahuldamata. Kuna abielulised suhted lõppesid 1997.

aasta suvel ning sel ajal ei kuulunud hagejale vastuhagis nimetatud varana kinnistut,

hoiuseid, sõidukeid ega väärtpabereid (vastused pankadest ja Maanteeametist; II kd, tl

132-178), v.a järgmine vara:

- 1971. aasta GAZ 52 registreerimismärgiga XXXXXX. Sõiduki omaniku vahetus on

toimunud 27.11.1997, arvestades Maanteeameti tõendit (II kd, tl 167) oli sõiduk

hageja omanduses enne 1993. aastat. Samas puuduvad tõendid nimetatud sõiduki

väärtuse kohta praegusel ajal ehk ühisvara jagamise seisuga;

- 4 HP Investeerimisfondi osakut (EE3600001681), mis nähtub Swedbank AS (II kd, tl

170) ja Eesti Väärtpaberikeskuse (III kd, tl 54) tõendist. Osaku nimiväärtus oli 1997.

aastal 10 Eesti krooni, praeguse aja vääringus tõendid nende kohta puuduvad.

Kuivõrd kõnealuse vara väärtuse kohta tõendeid esitatud ei ole, ei saa kohus nende

arvel ka hagejalt täiendavat hüvitist kostja kasuks välja mõista. Kostja nimetatud GAZ

52 väärtus 1200 eurot on paljasõnaline väide ja hageja seda omaks võtnud ei ole.

34. Mis puutub vastuhagi nõudesse tehtud parenduste osas XXX kinnistul asuvale

elamule, siis tegemist ei ole PKS sätete alusel jagatava ühisvaraga. Sisuliselt on kostja

teinud

kulutusi

võõrale

asjale,

millise

nõude

alused

saaksid

tuleneda

võlaõigusseadusest ning sellist hagi kostja esitanud ei ole. Pealegi puuduvad tõendid

tehtud kulutuste väärtuse kohta, mida kostja on ka ise tunnistanud. Asjaolu, et

vastuhagis nimetatud tööde tegemine on tunnistajate O ja HP antud ütlustega

kinnitamist leidnud, ei tähenda, et tõendatud oleks nende tööde väärtus.

Kuludokumente ei ole kostjal säilinud.

35. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda (TsMS § 164 lg 1).

Apellatsioonkaebus

36. Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus,

millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi. Kostja palub enda vande all

ülekuulamist.

37. Kostja vaidlustab kohtuotsuse PKS § 210 lg 2 ja § 37 lg 3, § 14 lg 1, § 18 lg 1 ja AÕS

kaasomandi lõpetamise kohta käivate sätete ning TsMS § 436 lg-te 1,2,3,4 ja § 232 lg

2 rikkumise tõttu. Kohus on jätnud tõendid valikuliselt hindamata ja juhindunud

otsuse tegemisel vaid siseveendumuse konteksti sobitunud tõenditest. Kohtu

järeldused ei vasta asjas kogutud tõenditele.

38. Hageja ei ole tõendanud, et abielulised suhted olid kinnistu omandamise ajaks

lõppenud. Kostja ei nõustu, et poolte abielulised suhted lõppesid alates 1997. aasta

jaanipäevast. Tülid ja hageja ärasõidud olidki abikaasade poolt kujundatud peresuhete

kindel kogumi osa. Kohtul tuleb sisustada suhete kogum abielu ajal ja väidetava

lõppemise järel. Kohus oleks pidanud sisustama, kas 1997. aasta jaanipäeva tüli ja

Tallinnasse tööle minek erines ajast, kui pooled olid veel hageja väitel abielus ja

hageja töötas Tallinnas. Kohus on meelevaldselt dateerinud hageja alalise lahkumise

aastasse 1997, kuigi see aastaarv ei ole poolte ühiste poegade ütlustega tõendatud.

Poolte pojad kinnitasid kohtuistungil hoopis, et isa oli nende mäletamist mööda

pidevalt ära, isegi elas eraldi ka siis, kui ta Pärnus tööl käis, näiteks XXX tänaval, sest

abielu oli tüliderohke ja ainult isa perest eemaloleku ajad olid perele rahuajad. Seega

oli selles peres algusest peale korralduslikult nii, et hageja elas võimalikult palju

eemal. Põhjuseks oli tema vägivaldne ja konfliktne iseloom.

9(13)

39. Kohus märkis ekslikult, et „hageja ise on Tallinnasse elama/tööle asumise aja osas

andnud vande all erinevaid seletusi ja aastaarve (1994-1998 kõik aastaarvud), aga

siiski kinnitanud, et pärast 1997. aasta jaanipäeva ei ole mingeid abielulisi suhteid

abikaasaga olnud.“ Kostja hinnangul sisaldab juba kohtu enda järelduses vastuolu.

Nimelt ei teadnud hageja ühtegi daatumit, aga kohus asus seisukohale, et tuletatud

aastaarv on 1997. Hageja on vande all andnud segaseid ütlusi ning sellised ütlused ei

saa olla tõendiks selle kohta, et poolte abielu lõppes 1997. aastal. Kohus leidis

ebaõigesti, et hageja ütlused on menetluskõlbulikud. Kohus on ka ise menetluses

vastupidist väitnud - „Kohus märgib protokollist arusaamise huvides, et kohtu

hinnangul ei ole hageja päris adekvaatselt võimeline vastama küsimustele ega taju ka

täpselt küsimuste sisu.“

40. Hageja on läbi elanud peaaju infarkti. Hageja esindaja on öelnud, et haigus, mida

hageja on põdenud on ilmselgelt märgi jätnud. Hagejal tekib mõttekramp ja segadus.

Samuti on esindaja kohtuistungil öelnud, et ta ei pea võimalikuks hagejale kõiki

küsimusi esitada, sest orienteerumine aastaarvudes ei ole kättesaadav.

41. Kostja hinnangul on hageja segastest ütlustest võimalik järeldada vaid, et pooled

suhtlesid omavahel ning hageja suhtles poegadega ja seda pikema perioodi vältel,

millele lisandusid volitused ning kaardid ja kirjad teemal, et abielu kestab ning vaid

suhe vajab lappimist ning probleemid lahendamist.

42. Kostja märgib, et poolte abielusuhete kogumisse ei kuulunud vastastikune

lugupidamine ja toetus, nagu maakohus otsuses ekslikult on märkinud. Vastastikune

lugupidamine ja toetus ei kuulunud abielu suhete kogumisse ei enne ega pärast

abieluliste suhete lõppemist. Suhete kogum, mille hageja kujundas abikaasade suhetes

on: lugupidamatus, teineteisest võõrdumine koheselt laste sünni järel, kostjapoolne

laste ülalpidamine ja majapidamise eest hoolitsemine ajal, kui hageja mööda erinevaid

elukohti ringi reisis. Seega ei tugine kohtu järeldused kogutud tõenditele, vaid kohtu

siseveendumusele, kuidas kohtu arvates peaks abielulised suhted toimima.

43. Mis puudutab hageja kooselu teise naisega, siis ei saa välistada topeltsuhet abielu ajal

või lugeda topeltsuhte algust automaatselt abielu lõppemise ajaks, eriti veel olukorras,

kus ka see kõrvalsuhe lõppes üle kümne aasta enne abielu lahutamise soovi

avaldamist. Kohus ei ole kummutanud kostja väidet, et kooselu teise naisega ei eelda

abielu lõppemist. Kostja hinnangul ei soovinud hageja abielu lahutada enne, kui esitas

sellesisulise avalduse kohtule 2012. aastal, mitu aastat pärast kooselu lõppemist ka

viimase partneriga.

44. Seoses HP ütlusega märkis kostja, et HP on selgelt väljendanud teadmatust vanemate

suhete detailide kohta ja ei välista, et vanemad kohtusid pärast 2009. aastat.

45. Kohus ei ole sisustanud seda, miks ei saa pidada vastastikusteks kontaktideks suhteid

kirja ja telefoni teel. Nii see just poolte vahel oli ja nii abielu toimis. Miks muidu ei

esitanud kostja hageja vastu elatise nõuet, kui lapsed oli 14- ja 17-aastased. On

ebausutav, et kostja ei oleks esitanud hagi elatise saamiseks, kui ta oleks teadnud, et

abielulised suhted on lõppenud, arvestades eriti kostja kehva majanduslikku seisu.

46. Kostja tegi hageja korraldusel erinevaid toiminguid ühise kodu ja eluaseme

erastamiseks ning maksis maamaksu. Kostja ei oleks seda teinud, kui ta oleks arvanud,

et abielulised suhted on läbi.

47. Kostja avaldas soovi olla vande all üle kuulatud. Seda taotlust kohus ei rahuldanud,

koheldes pooli äärmiselt ebavõrdselt ja olles seega erapoolik. Kostja soovis oma

väiteid seoses õnnitluskaartidega vande all tõendada. Õnnitluskaartidest sai kostja

järeldada, et peresuhted toimivad. Jääb arusaamatuks, miks ei oma kohtu hinnangul

tähtsust hageja poolt saadetud kirjad ja kaardid.

10(13)

48. Kostja suhet UE-ga ei ole aset leidnud. Ka kohus on ise otsuses märkinud, et hageja

väited kostja ja UE lähedaste suhete kohta ei ole tõendamist leidnud. Selles osas ei ole

kohus hinnanud OP ütlusi.

Vastustaja seisukoht

49. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.

Hageja palub jätta rahuldamata kostja taotluse tema vande all ülekuulamiseks.

Ringkonnakohtu põhjendused

50 Tsiviilkolleegium, kuulanud ära poolte seletused ja tutvunud tsiviilasja materjaliga,

leidis, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada tõendite väära

hindamise tõttu. Ringkonnakohtul on võimalik teha tühistatud osas uus otsus, millega

ringkonnakohus jätab hagi rahuldamata ja rahuldab osaliselt vastuhagi.

51 Pooled vaidlevad eelkõige selle üle, kas Pärnus, XXX kinnisasi kuulub abikaasade

ühisvara või hageja lahusvara hulka.

52 Hageja on esitanud oma nõude ühisvara jagamiseks 12.10.2012, s.o ajal, mil

varaühisuse lõpetamist sätestas 01.07.2010 jõustunud perekonnaseadus. PKS § 210

lg 1 kohaselt laieneb see seadus üldjuhul kõigile perekonnaõiguslikele suhetele, mis

on tekkinud sama seaduse jõustumise hetkeks. Abikaasade varaliste suhete kohta

täpsustab PKS § 211 erisättena, et enne 01.07.2010 sõlmitud abielude puhul

kohaldatakse neile suhetele 01.07.2010 jõustunud perekonnaseadust, kui enne selle

seaduse jõustumist sõlmitud abieluvaraleping ei näe ette teisiti. Maakohus kohaldas

viidatud sätteid õigesti, kui asus seisukohale, et alates kehtiva perekonnaseaduse

jõustumisest tuleb poolte ühisvara jagada kehtiva seaduse kohaselt. Ringkonnakohus

nõustub maakohtuga ka selles, et PKS § 210 lg 2 järgi tuleb poolte ühisvara koosseisu

kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest, s.o enne

01.07.2010 kehtinud perekonnaseadusest. Viidatud sätte järgi kohaldatakse asjaolule

või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2010, asjaolu tekkimise või

toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui seaduse teistest sätetest ei tulene teisiti.

53 Kuna XXX kinnisasi omandati enne 01.07.2010, tuleb selle ühis-või lahusvaraks

tunnistamisel juhinduda enne 01.07.2010 kehtinud perekonnaseadusest. Kehtinud

PKS § 14 lg 1 järgi oli abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara.

Sama seaduse § 15 lg 1 sätestas, et abikaasa lahusvara on tema omandis enne

abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimis teel

omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete

lõppemist. Maakohus määras õigesti tõendamiskoormise, leides, et kuna maa

omandamise tehingute ajal oli poolte vahel kehtiv abielu, peab hageja hagi

põhjendamiseks ümber lükkama PKS § 14 lg-st 1 tuleneva eelduse – tõendama, et

abielulised suhted olid kinnistu omandamise ajaks lõppenud. Ringkonnakohtu arvates

asus maakohus aga ebaõigele seisukohale, et hageja on oma väiteid piisava

veenvusega tõendanud. Ringkonnakohus maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga

ei nõustu.

54 Maakohus tuvastas hageja vande all antud seletuse ja tunnistajate OP, HP ja RR

ütlustega, et pooled ei elanud alates 1997. aasta suvest koos ning nende vahel puudus

vastastikune kontakt kuni abielulahutuse menetluseni 2011.aastal. Ringkonnakohtu

arvates viidatud tõendid sellisteks järeldusteks alust ei anna. Kostja väidetel läks

hageja Tallinnasse tööle juba 1995.aastal, mitte ei lahkunud perekonna purunemise

tõttu ja 1997. aastal poolte suhetes midagi ei muutunud. Hageja ei ole sellele vastu

vaielnud, et Tallinnasse tööleminek toimus 1995. aastal, 1997.aastat seob hageja

11(13)

kostja ja UE lähedaste suhete tekkimisega, mis pole aga ringkonnakohtu arvates

tõendatud. Ka maakohus on otsuses tuvastanud, et selget tõendamist ei ole leidnud

hageja väited kostja ja UE lähedaste suhete kohta. Maakohus märkis, et hageja on ise

Tallinnasse elama/tööle asumise aja osas andnud vande all erinevaid seletusi ja

aastaarve ajavahemikul 1994-1998. Maakohus leidis, et hageja segased ja

vastuolulised väited on seotud tema tervisliku seisundiga läbielatud peaaju infarkti

tõttu, millest ei saa aga teha järeldust, et hageja ütlused ei oleks menetluskõlbulikud,

vaid neid tuleb eelkõige täpsete aastaarvude osas vaadelda kooskõlas teiste

tõenditega. Ringkonnakohus sellise käsitlusega ei nõustu. Hageja vande all antud

ütlusi tuleb vaadelda tervikuna ja neist ei saa välja noppida ainult sobilikke detaile.

Ringkonnakohtu arvates ei saa hageja vande all antud ütlusi usaldusväärse tõendina

arvestada, eelkõige maakohtu poolt vahetult ütluste andmise ajal protokolli kantud

järgmise märkuse tõttu: „Kohus märgib protokollist arusaamise huvides, et kohtu

hinnangul ei ole hageja päris adekvaatselt võimeline vastama küsimustele ega taju ka

täpselt küsimuste sisu“ (III kd, lk 85). Poolte ühine poeg OP on tunnistajana ütlusi

andes isa äramineku kohta väitnud järgmist: „ Peresuhted olid kogu aeg pingelised

juba väiksest saadik. See seisnes vägivallas, et sain mina kere peale ja sai ema kere

peale. Ma olin vist 17, kui isa Tallinnasse tööle läks. Ta käis juba ennem ära. Lätis,

Leedus, Venemaal tööl. Oli nädalate kaupa ära ja siis tuli jälle koju. Ennem Tallinnat

elas ta ka XXX tn, Pärnus. Täpselt ma ei tea, miks ta seal XXX elas, aga ma arvan, et

see oli kooseluga seotud, ei tea, kui pikalt ära oli. Ei tea, millal täpselt Tallinna läks.

Jään vastuse võlgu, millal isa enam Tallinnast tagasi ei tulnud. Olen isa pärast

lahkumist näinud Pärnus paar korda ja Tallinnas paar korda. Isa ikka lootis, et saab

koju tagasi tulla ja kõik saab korda. Lahutuse juttu pole kunagi olnud, muljet ka ei

jäänud. See, et isa erinevates kohtades elas, oli loomulik. (III kd, lk 86,87). Poolte

teine poeg HP on andnud järgmisi ütlusi: „Keeruline on kirjeldada ema-isa

läbisaamist. Isa käis tihti kaugemal tööl, Venemaal, Tallinnas. Ma ei tea aastat, millal

isa Tallinnasse kolis, väga palju aastaid tagasi. Mul on mõnes mõttes mäluauk, ma ei

tea isast midagi, mälestusi pole. Ta oli tihti ära. See oli normaalne. Alati on koduseid

toimetusi teinud ema, ostis süüa, asjatas ja majandas. Isa oli tööl ja ema kodus.

Lahutust ma ei oodanud. Oli perioode, kus isa käis tööl ja külastas kodu

nädalalõppudel. Mingi hetk oli nii, et isa ei käinud enam nädalalõppudel ka. Ei tea,

mis ajal selline elukorraldus tekkis (III kd, lk 88). Tunnistaja RR on andnud järgmisi

ütlusi: “Koos hakkasime elama 1997. aasta novembris, elasime minu kodus 3-toalises

korteris. Ma usun, et H abikaasa teadis minu olemasolust. Ma arvan, et H rääkis ise

oma abikaasale. Elasime koos kuskil 2003. aasta kevadeni. Edasi H läks ära, läks

elama teise kohta. Tüli meil ei olnud. Ja suhtleme H-ga ikka aeg-ajalt. Tegemist oli

paarisuhtega. H ei elanud kooselu ajal kuskil mujal ega olnud pikemalt ära. See on

ainult arvamus, et H abikaasale meie suhtest rääkis“ (III kd, lk 115,116). Eeltoodu

põhjal ei nähtu ringkonnakohtu hinnangul tunnistajate ütlustest poolte abieluliste

suhete lõppemine 22. juuni 1997, nagu väidab hageja. Asjaolu, et hageja elas

Tallinnas ja kostja Pärnus ning pooled omavahel tihedalt ei suhelnud, samuti ajutine

kooselu teise naisega, ei tähenda ringkonnakohtu arvates iseenesest abielu lõppemist,

kui pooled ise oma abielu purunenuks ei pea. Perekonnasuhted võivad tegelikkuses

olla palju keerulisemad, kui on ühiskonnas väljakujunenud tõekspidamised.

Maakohtu järeldus, et tähtpäevadeks abikaasale kaartide saatmine ei tähenda seda, et

tegemist oli vastastikuse kontaktiga või suhete taastamisega, on iseenesest õige, kuid

maakohus ei ole hinnanud kohtule esitatud kaartite sisu. Ajal, mil hageja elas koos

RR-ga, saatis ta kostjale järgmise sisuga kaarte: „Ükskõik kus olen, ükskõik mida

teen, ikka mõtlen ma sinule ja ootan, et helistad“; „Kallis Ü. Täna on meie päev, meie

12(13)

pulmapäev. Ei miski suuda lahutada meid, sest käidud tee on küllalt pikk“.

22.02.2001 kirjutas hageja kostjale „Elus juhtub, et on aegu, kus on kõik korras ja siis

taas on kõik segamini. Loodan, et saame ikka koos olles segadustest üle ja taas võime

minna homsele vastu armastuse ja lootuse ja usuga taas leitud teineteisega“. 2 aastat

hiljem kirjutab hageja „Armastus sinu vastu ei ole kustunud, vaid ootab, millal

kangus kaob“. Nendest kirjadest saab ringkonnakohtu arvates teha ühese järelduse, et

hageja uskus abielu jätkumisse.

55 Ringkonnakohtu arvates ei pidanud kostja selliste kirjade valguses 1999. aastal hageja

nimel maa erastamistoimiguid tehes arvama, et poolte abielulised suhted on lõppenud

ja poolte ühine kodu muutub nende toimingute tagajärjel hageja lahuvaraks.

04.12.2008, see on ajal, kui hageja väidetel olid abielu juba faktiliselt poolteist aastat

tagasi lõppenud, volitas hageja just kostjat kui oma abikaasat enda nimel maa

erastamistoiminguid tegema (I kd, lk 35). Maakohtu järeldus, et nõusoleku andmine

erastamistoimingute tegemiseks ei taasta ega tee üksiku aspektina olemasolevaks

abielulisi suhteid, põhineb tõendite pealiskaudsel hindamisel. Kostja ei täitnud maa

erastamistoiminguid tehes mitte pelgalt hageja käsundit, vaid panustas ka ise, andes

maa ostuks ka oma EVP-sid. Hageja väidetel ostis ta kostjalt EVP-sid, kui märgib ka

ise, et ta pole kostjale nende eest tasunud. Hageja väidab paljasõnaliselt, et kostja on

keeldunud hagejalt raha vastu võtmast nii EVP-kroonide eest, kui ka muude

erastamismenetluses kantud kulude eest, kuid pole konkretiseerinud ei oma

kokkulepet EVP-de väidetavaks ostmiseks ega raha pakkumise asjaolusid. Kostja

väidetel tegutses ta teadmises, et teeb toiminguid ühise kodu ja eluaseme

erastamiseks. Kostja on kogu aeg pidanud kinnistut endale kuuluvaks, seda

hooldanud, remontinud, tasunud kõik maksud. Hageja ei ole mingilgi viisil enne

abielulahutuse algatamist andnud kostjale teada, et peab nende ühist kodu oma

lahusvaraks. Hageja väide, et kostja maksis maamaksu seetõttu, et maamaksuteatised

saadeti XXX aadressil ja ta ei teadnud, kuhu maksu tasuda, näitab ringkonnakohtu

arvates seda, et poolte varasuhted ei olnud lõppenud, majapidamisega oli kogu aeg

tegelenud kostja ja tegeles sellega ka edasi.

56 Ebaõige on maakohtu järeldus, nagu oleks kostja abielulahutuse menetluses 2011.

aastal poolte abielusuhete lõppemise 1997. aastal omaks võtnud. Kostja vaidles

abielulahutamisele vastu. Kostja soovil andis maakohus pooltele leppimisaja. Kuna

hageja leppida ei soovinud, siis abielu lahutati (I kd, lk 6). Kui kostja oleks kinnitanud

abieluliste suhete lõppemist, siis ei oleks ta taotlenud leppimisaega ja kohus ei oleks

saanud seda ka anda.

57 Eeltoodu alusel jõudis ringkonnakohus järeldusele, et antud asjas ei ole tõendamist

leidnud, et poolte abielulised suhted oleksid lõppenud enne 01.01.2010, mil jõustus

kehtiv perekonnaseadus. Seega on XXX kinnistu poolte ühisvara. PKS § 35 p 3

kohaselt varaühisus lõpeb kui abielu lahutatakse. Seega lõppes poolte varaühisus

abielu lahutamisega 14.04.2012. PKS § 37 lg 1 kohaselt varaühisuse lõppedes

jagavad abikaasad ühisvara omavahel ja lg 3 kohaselt ühisvara jagatakse abikaasade

vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku

lepitud teisiti.

58 Hageja soovib kinnistu tema ainuomandisse jätmist. Kostja on esitanud vastuhagi,

milles palub jätta kinnistu tema ainuomandisse. Vastuhagis soovis kostja jagada veel

ka vallasvara ja soovis saada kompensatsiooni XXX tehtud parenduste eest.

Maakohus jättis vastuhagi rahuldamata. Ringkonnakohtu istungil loobus kostja

vallasvara jagamisest, kuid jäi kinnisasjale tehtud parenduste hüvitamise nõude

juurde. Ringkonnakohtu hinnangul ei kuulu vastuhagi selles osas rahuldamisele.

13(13)

Ringkonnakohus jaotab poolte ühisvara varaühisuse lõppemise kuupäeva seisuga

14.04.2012 ja parendused kajastuvad jagatavas ühisvara väärtuses.

59 Maakohus tuvastas kinnistu kuulumise hageja lahuvara hulka, millega ringkonnakohus

eelpooltoodud põhjendustel ei nõustu. Pooled vaidlevad selle üle, kumma poole

ainuomandisse kinnistu jätta. Ringkonnakohtu arvates tuleb selles osas vastuhagi

rahuldada ja kinnistu jätta kostja ainuomandisse. Ringkonnakohus lähtub seejuures

sellest, et XXX on kostja ainus elukoht juba mitukümmend aastat. Viimased

paarkümmend aastat on kostja üksinda kinnistu eest hoolt kandnud, taganud selle

säilimise ja teinud parendusi. Hageja on olnud kinnistu suhtes äärmiselt ükskõikne

ning pole seda ka elamiseks vajanud. Seega tuleb kinnistu jätta kostja ainuomandisse

ning mõista temalt hageja kasuks välja rahaline hüvitis.

60 Vaidlust pole selles, et elamu vallasasjana enne maa erastamist oli 1/3 ulatuses hageja

lahusvara. Kehtiva kohtupraktika kohaselt saab PKS § 210 lg 2 järgi enne 01.07.2010

kehtinud perekonnaseaduse järgi arvestada ühisvara jagades abikaasade osade

võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid juhul, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus

tekkis enne 01.07.2010. Ringkonnakohus ei pea käesoleval juhul osade võrdsusest

kõrvalekaldumist põhjendatuks, kuna asja materjalist nähtub, et viimased

paarkümmend aastat on kostja üksinda kinnistu eest hoolt kandnud, taganud selle

säilimise ja teinud parendusi. Kostja on vastuhagis esile toonud järgmised tööd:

köögis uuesti ehitatud soojamüür koos pliidiga, II korrusel ahi renoveeritud,

kõrvalhoone katus renoveeritud, vahetatud I korruse köögi ja II korruse tubade aknad,

vahetatud õuepoolse sissekäigu uks, renoveeritud veetorustik. Selliste tööde tegemist

kostja poolt kinnitasid ka tunnistajad OP ja HP (III kd, lk 87,88). Arvestades nii ühe

kui teise poole panust, on ringkonnakohtu hinnangul õiglane jagada ühisvaraks olev

kinnistu poolte vahel võrdsetes osades.

61 Pooled ei vaidle kinnistu väärtuse üle, milleks on 64 000 eurot. Seega tuleb kinnistu

jätta kostja ainuomandisse, kohustada hagejat andma vastavad tahteavaldused

kinnistusraamatu kande muutmiseks ja välja mõista kostjalt hageja kasuks hüvitis

omandi kaotuse eest 32 000 eurot.

62 TsMS § 164 lg 1 alusel jätab ringkonnakohus nii maakohtu kui ringkonnakohtu

menetluskulud poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Gaida Kivinurm

Margo Klaar

Tiit Kollom