3-16-267/14 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Agu Timmi, Tiina Pappel, Maili Lokk

Määruse tegemise aeg ja koht

29. aprill 2016, Tartu

Haldusasja number

3-16-267

Haldusasi

Remo Ainsare kaebus Tartu Vangla vastu kahju

hüvitamiseks summas 250 eurot

Menetluse alus ringkonnakohtus

Remo Ainsare määruskaebus halduskohtu 02.03.2016. a

määruse peale

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Remo Ainsar

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta Remo Ainsare määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 02.03.2016. a

määruse resolutsiooni p 1 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (HKMS § 119 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Remo Ainsar esitas 02.11.2015 Tartu Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks

summas 250 eurot. Tartu Vangla jättis 30.12.2015. a otsusega nr 1-13/301-2 R. Ainsare

kahjunõude rahuldamata.

2. Tartu Halduskohtusse saabus 11.01.2016 R. Ainsare kaebus, milles kaebaja esitas mitu

omavahel mitteseotud nõuet. Muuhulgas esitas R. Ainsar nõude kahju hüvitamiseks seoses

valu ja vigastuse põhjustamisega summas 250 eurot. Kaebaja esitas koos kaebusega taotlused

riigilõivust vabastamiseks kaebuse esitamisel, riigi õigusabi saamiseks ning kaebusest ja selle

lisadest koopia saamiseks.

3. Tartu Halduskohus otsustas 04.02.2016. a määrusega menetleda iseseisvas menetluses

R. Ainsare kaebust Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seoses

07.02. 2015 käeraudade paigaldamisega (haldusasjana 3-16-267).

4. Tartu Halduskohus esitas 19.02.2016 Tartu Vanglale kohtunõude, milles palus teatada, kas

R. Ainsare tervisekaardis kajastuvad andmed seoses 07.02.2015 toimunud käeraudade

kasutamisega. Samuti palus kohus edastada antud juhtumiga seoses meditsiiniosakonna poolt

tehtud fotod, kui need on olemas.

Tartu Halduskohtusse saabus 29.02.2016 Tartu Vangla vastus, milles vastustaja märgib, et

meditsiinikaardis 07.02.2015. a kohta sissekanne puudub. Samuti pole tehtud fotosid seoses

nimetatud intsidendiga.

5. Tartu Halduskohus jättis 02.03.2016. a määrusega (resolutsiooni p 1) rahuldamata kaebaja

taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks kaebuse esitamisel. Halduskohus märkis, et

HKMS § 104 lg 1 kohaselt tasutakse kaebuse esitamisel halduskohtule riigilõiv seaduse

kohaselt. Riigilõivuseaduse (RLS) § 60 lg 2 järgi tasutakse halduskohtule kahju hüvitamiseks

kaebuse esitamisel riigilõivu kolm protsenti summast, mille väljamõistmist taotletakse, kuid

mitte alla 15 euro ja mitte üle 750 euro. Seega tuleb kahju hüvitamise kaebuse esitamisel

tasuda kaebajal üldjuhul riigilõiv, mille suurus sõltub nõutava hüvitise suurusest. Erandina ei

võeta riigilõivu kehavigastuse või muu terviserikkega tekitatud kahju hüvitamise kaebuse

läbivaatamise eest (RLS § 22 lg 1 p 12). Samas on Riigikohus viidatud riigilõivuvabastuse

kohta märkinud, et see kehtib vaid juhul, kui sellesisuline hüvitamiskaebus on põhjendatud.

Kui kaebaja ei ole esitanud väidetava tervisekahju kohta tõendeid, siis ei laiene sellisele

kaebusele riigilõivuvabastus (vt 12.05.2010. a määrus asjas nr 3-3-1-12-10).

Halduskohus leidis, et käesoleval juhul on tegemist olukorraga, kus kaebaja kaebusele

seonduvalt tema tervisekahjuga ei kohaldu automaatselt riigilõivuvabastus. Kaebaja ei ole

kohtule esitanud tõendeid, mis kinnitaksid talle väidetavalt 07.02.2015 käeraudade

kasutamisega tekitatud kehavigastusi. Samuti on Tartu Vangla vastuses kohtunõudele

märgitud, et kaebaja meditsiinikaardis puudub 07.02.2015. a kohta sissekanne ning Tartu

Vanglal puuduvad fotod, mis kinnitaksid kaebajale väidetavalt käeraudade kasutamisega

tekitatud tervisekahju.

Kuna halduskohus ei loe kaebust riigilõivuvabaks, siis tuleb kaebajal tasuda kaebuse

esitamise eest riigilõiv 15 eurot. Kaebaja palus aga vabastada end riigilõivu tasumise

kohustusest.

HKMS § 110 lg 1 p 1 kohaselt võib kohus isiku taotlusel määrata, et menetlusabi saaja

vabastatakse täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest. Vastavalt HKMS § 111 lg-le 1

antakse taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi

tõttu menetluskulusid tasuda või suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on

piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas.

Kaebaja vanglasisese isikukonto väljavõttest nähtub, et HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel taotluse

esitamisele eelnenud nelja kuu laekumiste ja mahaarvamiste pinnalt arvestatud kaebaja

kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek on 0 eurot, s. o kaebajal ei ole perioodil

10.09.2015 – 09.01.2016 sissetulekuid ega mahaarvatavaid väljaminekuid olnud. Seega saab

kaebajat pidada käesolevas asjas maksejõuetuks.

Halduskohtu hinnangul ei olnud siiski kaebajale käesolevas haldusasjas menetlusabi andmine

hoolimata tema maksejõuetusest põhjendatud, sest sellise hüvitamiskaebuse edulootused on

vähesed, mistõttu menetluskulude riigi kanda jätmine ei ole õigustatud.

Kaebaja nimelt leidis, et vangla on tekitanud talle tervisekahju. Nimetatud kahju seisnes

kaebuse kohaselt selles, et 07.02.2015 jalutuskäigule minnes paigaldas Tartu Vangla

vanemvalvur kaebajale käerauad, mis tekitas kaebajale valu ja kannatusi ühe minuti jooksul

määral, mis põhjustas veel viis tundi hiljem ja ka järgmisel päeval kaebaja kätel väidetavalt

arsti poolt fikseeritud vigastusi. Kaebajal endal ega ka Tartu Vanglal ei ole esitada tõendeid

selliste vigastuste tekkimise kohta. Seega kahtles halduskohus Tartu Vangla poolt kaebajale

väidetavalt tekitatud tervisekahju reaalses olemasolus.

Halduskohus märkis ka, et halduskohtumenetluse eesmärk ei ole võimalikult rohkete

kaebustega halduskohtusse pöördumine, vaid selle eesmärk on lünkadeta kaebeõiguse

tagamine isiku oluliste õiguste kaitseks. Riigilõivu tasumisest vabastamise eesmärk on tagada

isikule põhiseaduses sätestatud õigus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtu poole ning vältida

seda, et majanduslik olukord saaks isikule takistuseks tema õiguste kaitsel. Riigilõivu

tasumise nõude eesmärk on, et halduskohtule ei esitataks läbimõtlematuid kaebusi. Kui

maksejõuetu isik vabastataks riigilõivust ka perspektiivitute kaebuste esitamisel, jääks

riigilõivu see eesmärk saavutamata. Eelnevat arvestades oli halduskohus seisukohal, et kuna

kaebaja osalemist kohtumenetluses ei ole väidetavalt käeraudade paigaldamisest tingitud

tervisekahju tekitamise eest hüvitise nõudmise kaebuses põhjust hinnata edukaks, siis ei ole

põhjendatud ka kaebaja riigilõivust vabastamine. Tuginedes ülaltoodule jättis halduskohus

kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks HKMS § 111 alusel rahuldamata.

6. Kaebaja esitas 06.03.2016 Tartu Halduskohtu 02.03.2016. a määruse peale

määruskaebuse, milles palub vabastada teda riigilõivu tasumise kohustusest, kuna riigilõivu

nõudmine rikub tema õigusi. Kaebaja viitab ka Tartu Vangla 17.03.2015. a vastusele nr 2-

3/456-2, milles väidetakse, et valvemeedik käis kaebajat 07.02.2015 vaatamas ning

selgitatakse kaebajale, et põhjus, miks meedik tuli 5 tundi pärast seda, kui kaebaja meedikut

palus, oli selles, et ei ole võimalik tagada, et vangla valvemeedik tuleks kinnipeetavat

vaatama kinnipeetavale meelepärasel ajal. Seega ei ole õige vangla väide, et 07.02.2015

käeraudade kasutamisega kaebajale kahju ei tekitatud ja arst seetõttu tema juures ka ei käinud.

Kaebaja viitab oma märgukirjale, milles ta samuti väitis, et 07.02.2015 käeraudade

paigaldamisest ja ühe minuti jooksul selliselt tema saatmisest tekkisid tal kohe kätele

nähtavad vigastused ja samal päeval käis teda vaatamas arst ning kätele tekkinud vigastused

olid nähtavad ka kaks päeva hiljem.

7. Tartu Halduskohus võttis 08.03.2016. a määrusega kaebaja määruskaebuse halduskohtu

02.03.2016. a määruse resolutsiooni p-i 1 peale menetlusse, jättis määruskaebuse rahuldamata

ja edastas Tartu Ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks.

8. Ringkonnakohus esitas 11.03.2016 Tartu Vanglale kohtunõude, milles palus saata kohtule

R. Ainsare meditsiinikaardi väljavõtte perioodi 07.02.2015-05.03.2015 osas ja

selgitada, millest on tingitud see, et 17.03.2015 . a vastuses nr 2-3/456-2 möönis Tartu Vangla,

et valvemeedik käis kaebajat 07.02.2015 vaatamas ning selgitas kaebajale, et põhjus, miks

meedik tuli 5 tundi pärast seda, kui kaebaja meedikut palus, oli selles, et ei ole võimalik

tagada, et vangla valvemeedik tuleks kinnipeetavat vaatama kinnipeetavale meelepärasel ajal,

kuid 30.12.2015. a otsuses nr 1-13/301-2 väidab vangla, et neil puudub informatsioon selle

kohta, et kaebaja oleks 07.02.2015 soovinud meditsiinitöötaja poolt tervisekontrolli teostamist

ning seega 07.02.2015 meditsiinitöötaja kaebaja juures ka ei käinud. Ringkonnakohus palus

vanglal vastata ka küsimusele, kas on võimalik, et meditsiinitöötaja küll käis 07.02.2015

kaebajat vaatamas, kuid ei fikseerinud seda kaebaja meditsiinikaardis põhjusel, et

meditsiinitöötaja ei tuvastanud kaebajal tema poolt väidetud vigastusi seonduvalt kaebajale

käeraudade paigaldamisega samal päeval.

9. 17.03.2016 edastas vangla ringkonnakohtule kaebaja meditsiinikaardi väljavõtte ja selgitas,

et 17.03.2015. a kirja nr 2-3/456-2 koostanud vanglaametnik tugines kirja koostamisel

üksnes R. Ainsare pöördumises nr 2-3/456-1 esitatud andmetele ega pidanud vajalikuks

kaebaja esitatud fakti meditsiiniosakonda pöördumise kohta kontrollida. Vangla tunnistas, et

vastuskirja koostanud ametnik oleks pidanud olema põhjalikum ning kontrollima esitatud

fakte juba märgukirjale vastates. Käesoleval juhul ei tulnud eeltoodu tõttu kaebaja

meditsiiniosakonda pöördumata jätmine 07.02.2015 välja enne, kui R. Ainsar esitas vangla

meditsiiniosakonnale vastavasisulise teabenõude.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Määruskaebemenetluses on vaidluse all küsimus, kas halduskohus on õigesti jätnud

kaebaja menetlusabi taotluse kaebuse esitamisel riigilõivust vabastamiseks rahuldamata.

Ringkonnakohus leiab, et ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust määruskaebuse

rahuldamiseks ja Tartu Halduskohtu 02.03.2016. a määruse resolutsiooni p-i 1 tühistamiseks.

11. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid

korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4).

Asjas pole vaidlust selle üle, et kaebaja suhtes kasutati 07.02.2015 hommikul väljaspool

elukambrit liikumisel (jalutama viimisel) käeraudu tulenevalt vangla direktori 17.12.2014. a

käskkirjast nr 6-1/1321 kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohta. R. Ainsar väitis

märgukirjades, kahjunõudes vanglale ja ka kaebuses halduskohtule, et valvur E. Toots

paigaldas talle 07.02.2015 käerauad liiga tihedalt nii, et see põhjustas ebamugavust ja valu

ning vaid ühe minuti kestnud saatmise ja käeraudade kasutamise tagajärjel olid tema kätel ka

viie tunni möödudes veel näha õrnalt punased laigud (marrastused), mis 08.02.2015 muutusid

siniseks. Lähtudes sellisest mittevaralise kahju nõude esitamise aluseks olevast kirjeldusest ja

asja materjalidest ning analoogsele olukorrale Riigikohtu poolt 13.11.2009. a lahendis asjas

nr 3-3-1-63-09 antud selgitusest (käeraudade kohaldamine ohjeldusmeetmena selliselt, et see

põhjustas ebamugavust ja valu, on väärkohtlemise reaalsel esinemisel käsitletav pigem PS §

18 lg 1 ja EIÕK art 3 rikkumisena), nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et käesoleval

juhul ei ole tegemist kehavigastuse või muu terviserikkega tekitatud kahju hüvitamise

nõudega RLS § 22 lg 1 p 12 mõttes, mistõttu ei laiene sellisele hüvitamiskaebusele ka

automaatselt riigilõivuvabastus.

12. Olukorras, kus kaebaja on HKMS § 111 lg 1 mõttes maksejõuetu, sest menetlusabi

taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu laekumiste ja mahaarvamiste pinnalt arvestatud

kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek on 0 eurot, hindas halduskohus R. Ainsare

menetlusabi taotlust lahendades seega põhjendatult ka seda, kas esitatud hüvitamiskaebuse

pinnalt oleks kaebaja kavandatav kohtumenetluses osalemine edukas või mitte.

Halduskohus leidis, et kaebaja ei ole kohtule esitanud tõendeid, mis kinnitaksid talle

väidetavalt 07.02.2015 käeraudade kasutamisega mittevaralise kahju tekkimist, s. o valu ja

marrastuste tekkimist. Samuti ei ole tõendatud kaebaja väide, et ta nõudis 07.02.2015

käeraudade kasutamise tagajärgede fikseerimiseks arsti ja arst tuligi pealelõunal ning fikseeris

kätele tekkinud marrastused lisaks muule veel ka fotode tegemisega. Kohus viitas ka

kohtunõudele esitatud vangla vastusele, milles märgitakse, et kaebaja meditsiinikaardis

puudub 07.02.2015. a arsti visiidi ja väidetavate marrastuste fikseerimise kohta sissekanne

ning Tartu Vanglal puuduvad seetõttu ka fotod, mis kaebaja väiteid mittevaralise kahju

tekkimise kohta kinnitaksid. Seetõttu kahtles halduskohus ringkonnakohtu hinnangul

põhjendatult kaebajale 07.02.2015 käeraudade paigaldamisest väidetavalt tekitatud kahju

reaalses olemasolus, s. o ka selles, kas kaebaja väited 07.02.2015 toimunu kohta on üldse

õiged.

Seda, et kaebaja meditsiinikaardis puudub väidetava 07.02.2015. a arsti visiidi ja selle käigus

väidetavate marrastuste fikseerimise kohta sissekanne, tõendab ringkonnakohtu poolt vanglalt

välja nõutud kaebaja meditsiinikaardi väljavõte perioodi kohta 07.02.2015-05.03.2015.

Sellest nähtub, et 27.01.2015 ja 18.02.2015 toimunud meditsiiniliste läbivaatuste vahel ei ole

ühtegi muud läbivaatust, s. h ka käeraudade kasutamisest tingitud vigastuste vms. fikseerimist

toimunud. Samas on kaebaja tervisekaardis olemas kanne selle kohta, et 01.03.2015 on

R. Ainsar pöördunud arsti vastuvõtule käeraudade kasutamisest tingitud muljumisjälgede ja

marrastuste fikseerimiseks. Seega on ringkonnakohtul alust arvata, et kui ka 07.02.2015 oleks

tõesti kaebaja kätele tekkinud käeraudade kasutamisest marrastused ja ta oleks samal päeval

pöördunud arsti poole olukorra fikseerimiseks ja arst olekski reaalselt seda teinud, siis

nähtuks sellekohane kanne ka kaebaja meditsiinikaardist. Ja kuna meditsiinikaardi kandeid

teeb arst, mitte vanglaametnik, siis ei näe ringkonnakohus ka ühtegi põhjust, miks peaks arst

hakkama kaebaja meditsiiniosakonda pöördumist varjama.

Mis puudutab määruskaebuses tehtud viidet Tartu Vangla 17.03.2015. a vastusele

nr 2-3/456-2, milles ainsana väidetakse, et valvemeedik käis kaebajat 07.02.2015 vaatamas,

siis osutus see väide ebaõigeks, sest vastustaja selgitas oma vastuses ringkonnakohtule, et

17.03.2015. a kirja nr 2-3/456-2 koostanud vanglaametnik tugines selle koostamisel üksnes

R. Ainsare pöördumises nr 2-3/456-1 esitatud andmetele ja ei kontrollinud tegelikult seda, kas

kaebaja sel päeval ka tegelikult arsti poole pöördus või mitte ja kas arst reaalselt kaebajat sel

päeval vaatamas ja tema väidetavaid vigastusi fikseerimas käis või ei. Vangla tunnistas, et

vastuskirja koostanud ametnik oleks pidanud olema põhjalikum ning kontrollima esitatud

väiteid juba kaebaja märgukirjale vastates, kuid käesoleval juhul ei tulnud eeltoodu tõttu

kaebaja 07.02.2015 arsti poole pöördumise väite alusetus välja enne, kui R. Ainsar esitas

vangla meditsiiniosakonnale vastavasisulise teabenõude. Asja materjalidest nähtuvalt on ka

valvur E. Toots vanglale selgitanud, et ta kasutas kaebaja suhtes 07.02.2015 käeraudu tema

jalutuskäigule viimisel, kuid paigaldas need nõuetekohaselt, s. o nii, et käeraua ja

kinnipeetava randme vahele jäi sõrmelaiune vaba ruum, mistõttu ei saanud kaebajale sellest

tekkida selliseid kannatusi ja vigastusi ning kahju, mille olemasolu kaebaja ise paljasõnaliselt

väidab.

13. Nagu juba märgitud, ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja suhtes kasutati 07.02.2015

hommikul väljaspool elukambrit liikumisel (jalutama viimisel) ohjeldusmeetmena käeraudu

tulenevalt kehtivast 17.12.2014. a käskkirjast, s. o sellise ohjeldusmeetme kohaldamine oli

õiguspärane. Ilmselt ei olnud kaebaja saatmisel käeraudade kohaldamise eesmärgiks ka

saadetavale füüsiliste või vaimsete kannatuste põhjustamine, vaid ennetavalt võimaliku

õigushüve kahjustuse ärahoidmine. R. Ainsar väitis märgukirjades, kahjunõudes vanglale ja

ka kaebuses halduskohtule, et valvur paigaldas talle 07.02.2015 käerauad liiga tihedalt nii, et

see põhjustas ebamugavust ja valu ning vaid ühe minuti kestnud saatmise ja käeraudade

kasutamise tagajärjel olid tema kätel ka viie tunni möödudes veel näha õrnalt punased laigud

(marrastused), mis 08.02.2015 muutusid siniseks. Isegi kui lugeda kaebaja sellekohased

väited tõeseks ja tõendatuks, ei saa esitatud hüvitamiskaebuse pinnalt kuidagi eeldada, et

kaebaja kavandatav kohtumenetluses osalemine oleks edukas ja seetõttu tuleks ta ka riigilõivu

tasumise kohustusest vabastada, sest õiguspärane käeraudade kasutamine kaebaja suhtes ühe

minuti jooksul ja sellest tekkivad võimalikud kannatused, valu ja üleelamised ei ületa

ilmselgelt ohjeldusmeetmete kohaldamisega paratamatult kaasnevaid mõõdukaid kannatusi,

valu ja ebameeldivust, s. o puudub vastustajapoolne õigusvastane tegevus ja kahju, mis

eeldaks selle hüvitamist rahas.

14. Ringkonnakohus nõustub eeltoodust tulenevalt halduskohtu seisukohaga, et kaebuses

kirjeldatud asjaolusid arvestades ei oleks sellise hüvitamiskaebuse menetlemine ja kaebaja

selles menetluses osalemine ilmselt edukas ega ka mõistlik, mistõttu tuleb kaebajal tasuda

minimaalmääras riigilõivu juhul, kui ta siiski soovib esitatud hüvitamiskaebuse sisulist

menetlemist. Halduskohus jättis seega 02.03.2016. a määruse resolutsiooni p-ga 1 õigesti

kaebaja menetlusabi taotluse rahuldamata ning määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

Agu Timmi

Maili Lokk