3-15-100/18 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

29. aprill 2016, Tartu

Haldusasja number

3-15-100

Haldusasi

Kirill Dmitrijenko kaebus Tallinna Vanglalt kahju

hüvitamise

nõudes

seoses

ebainimlike

kinnipidamistingimustega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 22. oktoobri 2015 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Kirill Dmitrijenko

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

22. oktoobri 2015. a otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 30. maini 2016 (k.a) (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla registreeris 12. novembril 2014 Kirill Dmitrijenko kahju

hüvitamise taotluse, milles palus hüvitada talle tekitatud mittevaraline kahju seoses

ebapiisava põrandapinna tagamisega Tallinna Vanglas. Kaebaja väitel rikkus vangla

kogu Tallinna Vanglas viibitud aja, s.o 4. juuli 2013 kuni 12. veebruar 2014 Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t 3. K. Dmitrijenko

hinnangul olid kinnipidamistingimused kogumis inimväärikust alandavad.

2. Tallinna Vangla jättis 22. detsembri 2015. a vastusega nr 5-18/14/31123-2 K.

Dmitrijenko kahju hüvitamise nõude rahuldamata.

3. K. Dmitrijenko esitas 14. jaanuaril 2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus

mõista Tallinna Vanglalt välja mittevaralise kahju hüvitamiseks 14 eurot iga Tallinna Vanglas

viibitud päeva eest. Kaebaja põhjendused:

Tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditest on igal kinnipeetaval õigus

isiklikule ruumile, mille standardiks on 4 m². Tallinna Vanglas viibis kaebaja 4. juulist 2013

kuni 12. veebruarini 2014 kambrites, kus tema isiklik ruum oli alla 3 m2, kui arvestada kambri

üldpindalast maha tualetiala ja mööbli alla jääva ala pindala. Kaebaja paigutamisega

kambritesse, kus tal oli isikliku ruumi alla 3 m2, alandati tema inimväärikust. Lisaks

eeltoodule alandasid kaebaja väitel ka muud kinnipidamistingimused kogumis tema

inimväärikust: puudus privaatsus; puudus võimalus tegeleda spordiga; pidevalt mängiv raadio

oli liiga vali; kambri valgustus ei vastanud nõuetele; pesta võimaldati vaid korra nädalas;

kambrites oli seal riiete kuivatamise ja puuduliku ventilatsiooni tõttu liigniiskus ning kambrist

väljas sai kaebaja viibida ainult 1 tund ööpäevas jalutuskäigu ajal.

4. Tartu Halduskohus rahuldas 22. oktoobri 2015. a otsusega kaebuse osaliselt ning mõistis

Tallinna Vanglalt K. Dmitrijenko kasuks välja hüvitise 122 eurot. Otsuse põhjendused:

1) Antud juhul tuleb isikliku ruumi pindala arvutamisel kambri üldpindalast välja jätta

tualetialune pind tuginevalt EIK seisukohtadele asjades Tunis vs Eesti ja Jevšnik vs Sloveenia.

Samas ei tule kambripinna piisavuse kindlakstegemisel arvesse võtta kambris asuvat mööblit

ega selle pinna osakaalu kambri põrandapinnaga võrreldes. Kaebaja ei viibinud vaidlusalusel

perioodil ühtegi päeva kambris, kus ühele isikule oleks olnud põrandapinda alla 2,5 m2 ning

seega sel perioodil siseriikliku õigusega määratud nõudeid kaebaja suhtes ei rikutud. 86

päeval viibis kaebaja kambrites pinnaga 2,5-2,99 m2 isiku kohta ja vaba pinnaga üle 3 m2

isiku kohta 138 päeval. 25 päeval viibis kaebaja kambris nr 133, kus põrandapinda isiku kohta

oli 2,93 m2 ja 61 päeval kambris nr 461, kus vaba põrandapinda isiku kohta oli 2,73 m2. Kuna

kaebaja viibis kinnises osakonnas, tuleb kinnipidamistingimusi, kus pinda oli ühe isiku kohta

alla 3 m2, pidada EIK praktikast tulenevalt väärikust alandavateks ja vastustaja tegevust

õigusvastaseks.

2) Kaebaja väited teiste tingimuste osas on liialt üldsõnalised ja deklaratiivsed ning vastustaja

tegevus ei ole teiste tingimuste osas olnud õigusvastane.

3) Rahaliselt kuulub hüvitamisele ainult 61-päevane periood, millal kaebaja viibis kinnises

osakonnas kambris nr 461, kus ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinna suurus 2,73 m2 ja kus

kaebaja pidi kambris viibima vähemalt 23 tundi ööpäevas. Tegemist on kaebaja õiguste

sedavõrd intensiivse riivega, mille puhul ei saa piirduda üksnes vangla toimingu

õigusvastasuse tuvastamisega, vaid tuleb välja mõista rahaline hüvitis mittevaralise kahju eest

riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 järgi. Kaebaja viibimisel tingimustes, kus

põrandapinna suuruseks isiku kohta oli 25 päeval 2,93 m2, ei olnud kaebaja õiguste rikkumine

sedavõrd intensiivne, et kaasa tuua mittevaralise kahju hüvitamise rahas. Kaebaja kasuks tuleb

välja mõista 2 eurot päevas, s.o kokku 122 eurot. Arvestada tuleb sellega, et kambrites, kus

kaebaja vaidlusalusel perioodil viibis, on kinnipeetavate arv pidevalt muutunud ning

perioodid, kus kambris oli maksimaalne arv kinnipeetavaid, ei ole alati olnud pikaajalised.

Lisaks tuleb arvestada ka sellega, et kohtulahendites, mis puudutavad kinnipidamistingimusi

Tallinna Vanglas aastatel 2013-2014, on välja toodud, et ka vahistatutel oli Tallinna Vanglas

tagatud teatud meelelahutus, neil oli võimalus laenutada vangla raamatukogust raamatuid,

lugeda ajalehti, samuti väljastati nende kambritesse isiklikke raadioid ja televiisoreid,

võimalus oli saada pakke, sisseoste oli võimalik sooritada kaks korda kuus, võimaluste piires

võimaldati ka vahistatutele hõivetegevust ning vahistatute käsutuses olid vangla

sotsiaaltöötajad, psühholoogid ja meditsiinipersonal. Ei ole tuvastatud muid asjaolusid, mis

oleksid võinud süvendada rikkumise mõju kaebajale või mille kumulatiivne toime koos

isikliku ruumi vähesusega oleks muutnud kaebajale tekkinud mittevaralise kahju olemust.

4) Süü puudumise tõendamiskoormis lasub vastustajal ja vastustaja ei ole tõendanud süü

puudumist.

5) Ei nähtu, et kaebaja oleks saanud oma tegevuse või taotlustega mõjutada kinnipeetavale

ette nähtud isikliku ruumi tagamist. Kambrite ülerahvastatus oli tingitud vanglate üldisest

ruumikitsikusest. RVastS § 7 lg-s 1 viidatud õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei

takista antud juhul hüvitusnõude rahuldamist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

5. Tallinna Vangla esitas 17. novembril 2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada

Tartu Halduskohtu 22. oktoobri 2015. a otsus osas, millega kohus rahuldas K. Dmitrijenko

kaebuse osaliselt ja mõistis kaebaja kasuks välja hüvitise 122 eurot ning teha asjas uus otsus,

millega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud kaebaja enda kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) Halduskohus on ebaõigesti arvestanud põrandapinna arvutamisel kambri üldpindalast välja

WC aluse pindala. „Põrandapind“ ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid

ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega

ruumi üldpind. Kambrites, kus kaebaja paiknes, asub WC kambris ja on eraldiseisev ruum,

mille saab uksega sulgeda. Kaebaja oli paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikes

õigusaktides sätestatud põrandapinna ruutmeetritele, mistõttu ei ole kaebajat inimväärikust

alandavates tingimustes hoitud ja vangla tegevus kaebaja paigutamisel ei ole olnud ühelgi

päeval õigusvastane, mistõttu on mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmine põhjendamatu.

2) Tartu Halduskohus ei ole tõendeid kogumis hinnanud. Halduskohus ei põhjenda

kohtuotsuses seda, miks kõik muud õigused, mis olid kinnipeetavale tagatud, sh lühiajalistel

kokkusaamistel regulaarne viibimine ei kompenseeri ega tasakaalusta vähest põrandapinda.

Seega on kohus jätnud tuvastatud asjaolud kogumis hindamata. Kohus on rikkunud tugevalt

ka põhjendamiskohustust. Isegi kui kohus kaalumiste tulemusel oleks leidnud, et ühel asjaolul

on teistega võrreldes olulisem kaal, pidanuks kohus seda hindama ja põhjendama.

3) Hüvitise suurus on põhjendamatult suur. Hüvitise väljamõistmine on põhjendamatu,

arvestades, et isegi WC pindala välja arvutamise korral oli K. Dmitrijenkole tagatud

õigusaktides kehtestatust suurem vaba põrandapind ja muid kannatusi isikule ei kaasnenud.

6. K. Dmitrijenko ei esitanud vastust Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja

Tartu Halduskohtu 22. oktoobri 2015. a otsus muutmata. Vastuseks apellatsioonkaebusele

märgib ringkonnakohus järgnevat.

8. Halduskohus on tuvastanud, et kaebaja oli Tallinna Vanglas perioodil 4. juuli 2013 kuni

12. veebruar 2014 paigutatud kambritesse, kus talle oli 86 päeval tagatud põrandapinda alla

3 m² ja 138 päeval üle 3 m² ning EIKi praktikale viidates leidnud, et 86 päeva osas, mil

kaebajale oli kambris tagatud põrandapinda alla 3 m², oli vastustaja tegevus õigusvastane.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei nõustu vastustaja halduskohtuga, et WC alune pind tuleb

kambri põrandapinna suuruse arvestamisel kambri üldpindalast välja arvata.

9. Riigikohus on 9. detsembri 2015. a otsuses asjas nr 3-3-1-42-15 p-s 17 sedastanud, et EIK

praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põranda pindala arvesse

võtmata peab kinnipeetava käsutuses olema põrandapinda vähemalt 3 m², ning sellist

kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kuigi EIK on vanglakambri põrandapinna kaasuste

asjaolusid refereerinud vahel WC pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordenciu vs.

Rumeenia, p-d 9-17), on ta teistes asjades jällegi arvestanud kambripinda koos WC-ga (nt

asjad nr 44753/12: Gégény vs. Ungari, p 6; 29334/11: Lutsenko/Ukraina, p 117). Sellest

tulenevalt nõustub ringkonnakohus apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, et kaebajale

kambris tagatud põrandapinna suuruse arvutamisel puudub vajadus kambri üldpindalast WC

aluse pindala välja arvamiseks. Käesolevas asjas on halduskohus vaidlustatud otsuse punktis

14 ebaõigesti leidnud, et tuleb lähtuda vastustaja andmetest, kus kambri pindala ühe isiku

kohta on välja toodud ilma WC alust pindala arvestamata ja vastustaja tegevus oli

õigusvastane 86 päeval, mil kaebajale oli kambris tagatud põrandapinda alla 3 m2. Samas on

halduskohus kahjuhüvitise välja mõistnud vaid 61 päeva eest, mil kaebaja viibis kambris nr

461. WC pindala välja arvamata oli eelpool nimetatud 61 päeval kaebajal isiklikku ruumi 2,98

m2 ning vaidlusalusel perioodi ülejäänud päevadel oli kaebajale tagatud isiklikku ruumi

erinevates kambrites üle 3 m2. Kuigi halduskohus on ebaõigesti WC pindala kambri

üldpindalast välja arvanud, siis on halduskohus kahjuhüvitise väljamõistmisel lähtunud õigest

päevade arvust, s.o 61, mil kaebaja oli tagatud alla 3 m2 põrandapinda.

10. Vastustaja on apellatsiooniastmes jätkuvalt seisukohal, et kaebaja oli paigutatud

kambritesse, mis vastasid justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla

sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 6 lg-s 6 sätestatud põrandapinna ruutmeetritele, mistõttu ei ole

kaebajat inimväärikust alandavates tingimustes hoitud. VSkE § 6 lg 6 sätestas kuni

31. detsembrini 2013 kehtinud redaktsioonis (v.r), et kinnipeetavale on toas või kambris ette

nähtud vähemalt 2,5 m² põrandapinda. Alates 1. aprillist 2014 sätestab VSkE, et

kinnipeetavale on toas ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda ja kambris vähemalt 3 m2

põrandapinda.

11. RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel kuulub hüvitamisele õigusvastaselt tekitatud kahju.

Eelpool viidatud 9. detsembri 2015. a lahendis märkis Riigikohus, et nende sätete alusel ei

kuulu hüvitamisele üksnes riigisisese õiguse rikkumisega tekitatud kahju. Ka ratifitseeritud

välisleping võib isikule luua kohtus kaitstava subjektiivse õiguse, kui välislepinguga

korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja konkretiseerida Eesti õigusega (Riigikohtu

halduskolleegiumi 20. detsembri 2002. a otsus asjas nr 3-3-1-58-02, p 11). Eesti seaduse või

määruse ning ratifitseeritud välislepingu vastuolu korral kohustab põhiseaduse (PS) § 123 lg 2

kohtuid jätma seadus või määrus kohaldamata ning kohaldama ratifitseeritud välislepingu

sätteid. Seega ei anna halduse tegevuse kooskõla riigisisese õigusega veel garantiid tegevuse

õiguspärasuse suhtes. VSkE § 6 lg 6 v.r osas märkis Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegium asjas nr 34-1-9-14 p-s 41, et see säte nägi ette vaid põrandapinna alampiiri, mitte

ülempiiri, millest enamat kinnipeetavad ühelgi juhul nõuda poleks saanud, ning lisaks VSkE-

le pidid vanglad arvestama muid õigusnorme, sh PS § 10 ja § 18 ning EIÕK art-t 3, mis võisid

sõltuvalt kinnipidamise asjaoludest kohustada tagama suuremat põrandapinda. Seepärast ei

eeldanud EIK praktikaga arvestamine kambri põrandapinna kaasustes Riigikohtu hinnangul

VSkE § 6 lg 6 v.r kohaldamata jätmist. EIÕK art 3 sätestab aga piinamise ning ebainimliku ja

alandava kohtlemise ja karistamise keelu ning selle kohaldamispraktikat tuleb arvestada PS

§s 10 nimetatud inimväärikuse põhimõtte ning § 18 lgs 1 sätestatud inimväärika kohtlemise

põhiõiguse tõlgendamisel. Eeltoodut arvestades on halduskohus põhjendatult lähtunud kambri

põrandapinna suuruse määramisel lisaks siseriiklikule õigusele ka EIKi poolt esile toodud

kriteeriumitest.

12. Riigikohtu halduskolleegium on otsuses asjas 3-3-1-42-15 p-des 13 ja 14 leidnud, et

EIÕK art 3 reguleerib kahtlusteta ka riigisiseseid suhteid ning viidates EIK otsusele asjades nr

42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt vs. Venemaa, märkinud, et mitme kinnipeetavaga kambris,

kus iga kinnipeetava käsutuses ei ole vähemalt 3 m² põrandapinda, tuleb eeldada, et tegemist

on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega. Samas on EIK leidnud, et ka 3 m²st

väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud

kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires,

võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad

nr 9967/06: Belyayev vs. Venemaa, p-d 33-36; 2689/12: Semikhvostov vs. Venemaa, p 79;

7334/13: Muršić vs. Horvaatia, p 56, käesoleval ajal veel jõustumata). Samuti tuleb

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsuse asjas nr 3-4-1-9-14 p 44 kohaselt

inimväärikust alandava kohtlemise tuvastamiseks või välistamiseks ajal, kui kaebajale oli

tagatud vaid minimaalne VSkE-ga ette nähtud kambri põrandapind, hinnata seda, milline oli

kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel

perioodil.

13. Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja väitega, et halduskohus on jätnud tuvastatud

asjaolud kogumis hindamata. Riigikohus on eelpool viidatud lahendis asjas nr 3-3-1-42-15 p-s

21 selgitanud, et EIK praktika kohaselt tuleb alla 3 m2 isikliku ruumi puhul EIÕK art 3

rikkumist eeldada ja seejuures on just vangla ülesanne on tuua kohtumenetluses välja

asjaolud, mis lükkavad kõnealuse eelduse ümber. Vastustaja ei ole vastuses kaebusele ega

apellatsioonkaebuses välja toonud konkreetseid asjaolusid, mis võiksid ruumikitsikust

piisaval määral neutraliseerida, vaid on piirdunud apellatsioonkaebuses üldsõnalise

etteheitega halduskohtu tegevusele. Halduskohus on käesolevas asjas tuvastanud, et kaebaja

viibis kaebusega hõlmatud ajavahemikul Tallinna Vanglas vahistatuna. Vangistusseaduse

(VangS) § 90 lg 2 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud

aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Käesoleva asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks

töötanud või õppinud. Vastustaja esitatud andmetel kasutas kaebaja regulaarselt võimalust

käia lühiajalistel kokkusaamistel (tl 53). Samuti oli kaebajale tagatud võimalus viibida tund

aega päevas värskes õhus (VangS § 93 lg 5). Ringkonnakohtu hinnangul ei piisa nendest

meetmetest EIÕK art 3 rikkumise välistamiseks. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus,

et halduskohus on arvestanud kohtule teadaolevate asjaoludega ja hinnanud neid kogumis

ning õigesti leidnud, et kaebaja kinnipidamine 61 päeva kambrites, kus oli kambripinda ühe

kinnipeetava kohta alla 3 m² olukorras, kus kaebaja pidi valdavalt kambris viibima 23 tundi

ööpäevas, oli vastustaja tegevus vastuolus EIÕK art-ga 3 ning seega ka inimväärikust alandav.

14. Vastustaja on apellatsioonkaebuses seisukohal, et halduskohus ei ole hüvitise suuruse

kindlaksmääramisel arvestanud siseriikliku kohtupraktikaga ja on kaebajale välja mõistnud

ebamõistlikult suure hüvitise. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Mittevaralise kahju hüvitise

suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise,

arvestades sealjuures RVastS § 9 lgt 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume

(Riigikohtu halduskolleegiumi 10. oktoobri 2013. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud

kohtupraktika). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid

arvestades ja diskretsiooni alusel (Riigikohtu 30. jaanuari 2012. a otsus nr 3-3-1-78-11, p 15).

Seetõttu ei saa määravat tähendust omistada ka asjaolule, kui suures ulatuses on halduskohus

teistes asjades mittevaralise kahju hüvitisi välja mõistnud ja kas kohus on neid konkreetse asja

lahendamisel arvesse võtnud või mitte. Kohtul ei ole keelatud kõrvale kalduda ka EIKi

praktikas väljamõistetud hüvitiste suurustest, sest mittevaralise kahju hüvitise suuruse

kindlaksmääramisel teeb ka EIK individuaalse otsuse (Riigikohtu halduskolleegiumi 5. märtsi

2014. a otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.1). Halduskohus on vaidlustatud otsuses märkinud, et

arvestab hüvitise suuruse määramisel sellega, et kambrites, kus kaebaja vaidlusalusel

perioodil viibis, on kinnipeetavate arv pidevalt muutunud ning perioodid, kus kambris oli

maksimaalne arv kinnipeetavaid, ei olnud alati pikaajalised. Halduskohus on arvestanud ka

sellega, et vahistatutel on tagatud teatud võimalused (vt otsuse p 29). Halduskohus märkis, et

kohus ei tuvastanud muid asjaolusid, mis oleksid võinud süvendada rikkumise mõju kaebajale

või mille kumulatiivne toime koos isikliku ruumi vähesusega oleks muutnud kaebajale

tekkinud mittevaralise kahju olemust. Samuti on halduskohus märkinud, et arvestab senist

riigisisest kohtupraktikat analoogsetes asjades. Arvestades asjaoluga, et kaebaja viibis 61

päeva kambrites, kus oli ühe kinnipeetava kohta alla 3 m² põrandapinda ning kaebajal tuli

kambris viibida 23 tundi ööpäevas, ei ole ringkonnakohtu hinnangul halduskohtu poolt välja

mõistetud hüvitis ebamõistlikult suur. Ringkonnakohtul hinnangul ei tohiks üldjuhul olla

õigusvastaste kinnipidamistingimustega väljamõistetava hüvitise päevamäär suurem, kui on

kohtupraktikas alusetult kartseris viibitud aja eest välja mõistetava hüvitise päevamäär, s.o

6,39 eurot, sest eeldatavasti on mittenõuetekohaste kinnipidamistingimuste korral isiku

õiguste riive väiksem. Käesoleval juhul on hüvitise suurus selle põhimõttega kooskõlas.

15. Tallinna Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel

vabastatud. Seega puudub vajadus menetluskulude jaotamiseks.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar