3-14-50851/27 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Agu Timmi, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

29. aprill 2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-50851

Haldusasi

A.R. kaebus Tartu Vangla direktori 22. aprilli 2014

käskkirja nr 3-2/262 p-de 1 ja 3 õigusvastaseks

tunnistamise ja hüvitise maksmise kohustamise ja

põhiseaduslikkuse kontrolli nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 23. märtsi 2015 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

A.R. apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja A.R.

esindaja v.adv Anti Aasmaa

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta A.R. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 23. märtsi

2015. a otsus muutmata.

2. Jätta kaebaja menetluskulud apellatsioonimenetluses tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on

30. mai 2016.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A.R. oli teenistuses Tartu Vangla kriminaalhooldusosakonna Põlva talituse juhatajana.

2. 26. märtsil 2014 edastas Tartu Vangla A.R. le teatise nr 3-1/300-1 ametikoha koondamise ja

teisele ametikohale asumise pakkumise kohta. Teatise kohaselt tehti A.R. ettepanek jätkata

teenistust vanemkriminaalhooldusametniku ametikohal palgamääraga alates 785 eurot kuus

ning paluti oma soovist teenistuse jätkamiseks teatada hiljemalt 4. aprilliks 2014. A.R. esitas

4. aprillil 2014 avalduse, milles ta teatas, et ei nõustu tehtud pakkumisega.

3. Tartu Vangla direktor otsustas 22. aprilli 2014. a käskkirjaga nr 3-2/262 vabastada A.R.

Tartu Vangla teenistusest ja kriminaalhooldusosakonna talituse juhataja ametikohalt avaliku

teenistuse seaduse (ATS) § 90 lg 1 p 2 alusel koondamise tõttu alates 1. maist 2014 (p 1); lugeda

A.R. teenistussuhte viimaseks päevaks 30. aprill 2014 (p 2); maksta A.R. hüvitist ühe kuu

keskmise palga ulatuses (p 3) ja väljateenitud puhkuse eest 11,51 kalendripäeva ulatuses (p 4)

ning palka iga etteteatamistähtajast puudu jäänud tööpäeva, s.o 39 tööpäeva eest. Samuti on

teenistujal õigus saada koondamise tõttu kindlustushüvitist töötuskindlustuse seaduses

ettenähtud tingimustel ja korras (p 5).

Käskkirja kohaselt valikute tegemisel võrreldi ja hinnati ametikohtade koondamisel isikuid,

kelle haridus, töökogemus, teadmised ja oskused vastavad teenistusülesannete täitmiseks

kehtestatud nõuetele enim. Käskkirjas märgiti, et kuna kriminaalhooldusosakonna

muudatustega seoses suurendatakse veelgi kõrgemate oskustega ametnike osakaalu ning

osakonnale on seatud eesmärkide täitmiseks kaalukamad need ametikohtadel asuvad isikud,

kellel on täidetud haridusnõuded ning olemas vajalikud erialateadmised nõutavaks tööks,

oskused ja isiksuseomadused ja A.R. ametikoht kaotatakse, säilitati võimalus teenistust jätkata

vanemkriminaalhooldusametniku ametikohal, millest A.R. keeldus. Lisaks tegi käskkirja

kohaselt

Tartu

Vangla

A.R.

suuliselt

uue

ettepaneku

teenistuse

jätkamiseks

vanemkriminaalhooldusametnikuna, pakkudes varem saadetud teatises märgitust varasema

palgamäära 785 euro asemel kuus 850 eurot (bruto), kuid A.R. teatas 21. aprillil 2014, et ei

jätka teenistust ja soovib enda koondamist.

4. A.R. esitas 18. mail 2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus tunnistada

õigusvastaseks Tartu Vangla direktori 22. aprilli 2014. a käskkiri nr 3-2/262 p 1 osas ja mõista

tema kasuks välja hüvitis kolme kuu keskmise palga ulatuses ning tühistada või tunnistada

õigusvastaseks 22. aprilli 2014 käskkiri nr 3-2/262 p 3 osas ja teha kohustav ettekirjutus maksta

talle hüvitist 12 kuu ametipalga või alternatiivselt 10 kuu põhipalga ulatuses. Lisaks taotles

kaebaja, et kohus tunnistaks ATS § 131 lg 1 p 4 muutmise alates 1. juulist 2009 PS §-ga 10

vastuolus olevaks, kuna seadusemuudatus ei võimaldanud enam maksta hüvitist 12 kuu

ametipalga ulatuses ametnikele, kellel oli selleks ajaks 10 aastat teenistusstaaži täitunud.

Kaebuse põhjendused:

1) Ametikoha kaotamine oli seotud diskretsiooniveaga, kuivõrd kriminaalhooldusosakonna

talituse

juhatajate

ametikohad

asendati

vanemkriminaalhooldusametnik-metoodiku,

taasühiskonnastamise valdkonna sotsiaaltöötaja, peaspetsialist-metoodiku ametikohtadega.

2) Kaebajale pakutud vanemkriminaalhooldusametniku ametikoht ei ole käsitletav võrdväärse

ametikohana ATS § 90 lg 7 mõistes arvestades tema haridust, töökogemust, teadmisi ja oskusi.

Kaebaja oleks sobinud taasühiskonnastamise valdkonna peaspetsialist-metoodiku ametikohale,

taasühiskonnastamise

valdkonna

sotsiaaltöötaja

ametikohale

või

vanem-

kriminaalhooldusametnik-metoodiku ametikohale. Ebaõige on käskkirjas märgitu, et kaebaja

on soovinud enese koondamist. Alates 1. maist 2014 kehtiva Justiitsministri määruse „Tartu

Vangla teenistujate koosseis“ kohaselt on taasühiskonnastamise talituse koosseisus kolm

peaspetsialist-metoodiku ametikohta, millest üks on täitmata. Kuivõrd A.R. ei ole seda kohta

pakutud, siis on koondamine õigusvastane.

3) Vaatamata ATS-i kehtestamisele 1. aprillil 2013 uues redaktsioonis jäi vanglaametnikele

koondamishüvitise maksmisel kehtima eriregulatsioon vangistusseaduse (VangS) § 154² lg-s 3.

Seetõttu tulnuks talle maksta hüvitist VangS § 154² lg 3 p 4 alusel kümne kuu põhipalga

ulatuses. VangS § 105¹ lg-st 1 tulenevalt on kriminaalhooldusametnik käsitatav

vanglaametnikuna, kuna on vanglateenistuses. Kui kohus nimetatuga ei nõustu, on hüvitise

suuruse kindlaksmääramisel keskse tähendusega, et juba 30. juuniks 2009 oli A.R. l täitunud

tol ajal kehtinud ATS § 131 lg 1 p-s 4 sätestatud üle 10-aastane staaž.

4) Õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtetest tuleneb igaühe õigus mõistlikule ootusele,

et seadusega lubatut rakendatakse isikute suhtes, kes on hakanud oma õigust realiseerima.

Kaebaja oli avalikus teenistuses töötanud väga pikka aega ja ta soovis jätkata töötamist

ametiisikuna. Seetõttu oli tal tekkinud õiguspärane ootus, et kui ta vabastatakse avalikust

teenistusest, tekib tal õigus koondamishüvitisele määras, mis oli määratletud ajal, kui tal täitus

10 aastat teenistusstaaži, s.o enne 30. juunit 2009. Kaebaja leidis, et kuivõrd seadusandja

vähendas hüvitise määra 10 korda, oli õiguspärase ootuse põhimõtte riive erakordselt

intensiivne.

5. A.R. esitas 24. veebruaril 2015 täiendava seisukoha. Kaebaja märkis, et justiitsministri 25.

mai 2008 määrusest „Tartu Vangla teenistujate koosseis“ ei nähtu, et kriminaalhooldusosakond

oleks jagatud eraldi üksusteks või talitusteks, nt piirkondlikkuse põhimõttel, mistõttu pidanuks

vastustaja koondamisotsust tehes A.R. t võrdlema ATS § 90 lg 5 tähenduses teiste ametisse

jäetud ametnikega ning A.R. saanuks teha ettepaneku kriminaalhooldusosakonna siseseks

ümberpaigutamiseks,

kuivõrd

ametnikud

kuulusid

ilma

erisusteta

sama

kriminaalhooldusosakonna koosseisu. Vastustaja ei ole esitanud halduskohtule taasesitamist

võimaldaval kujul, kas üldse ja mis kriteeriumite alusel ning mis tulemustega erinevaid

ametnikke võrreldi koondamisotsust tehes. Kaebajale ei ole arusaadav, miks ei olnud võimalik

talle pakkuda vanemkriminaalhooldusametnikust kõrgemat ametikohta, mis vastanuks enim

talituse juhataja ametikoha ülesannetele ja palgamäärale. Kaebaja väitel ei olnud teenistuskoha

asukoht määrav, kuna teised metoodikud olid eelnevalt ametis erinevates paikkondades.

Kaebaja hinnangul olid tema teenistusülesanded ligilähedased just metoodiku ametikohaga,

mitte vangla pakutud vanemkriminaalhooldusametniku omadega.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

6. Tartu Halduskohus jättis 23. märtsi 2015. a otsusega A.R. kaebuse rahuldamata. Otsuse

põhjendused:

1) Koondataval ametnikul ei ole õigus nõuda ümberpaigutamist. Koondamisel on teenistusse

jäämise eelisõigus isikul, kelle haridus, töökogemus, teadmised ja oskused vastavad

teenistusülesannete täitmiseks kehtestatud nõuetele enim. Vangla on märkinud, et kaebajale

pakutud ametikoha vastuvõtmisel oleks jäänud samaks teenistuse asukoht ning

teenistusülesanded oleksid ligilähedased varasema ametikohaga. Nõustuda tuleb vanglaga, et

ametiasutuse jaoks oleks ülemäära koormav pakkuda kõiki ametikohti erinevates piirkondades.

Tegemist on koondamisega, mida saab lugeda isiku enda sooviks, kuna kaebaja keeldus vastu

võtmast talle pakutud ametikohta ning koosseisude muutumisega kaotati kaebaja senine

ametikoht, mistõttu ei saa olla koondamine isiku suhtes õigusvastane. Kaebajale adresseeritud

haldusaktis puudus vajadus vastustajal analüüsida ja kaalutleda ametikohtade pakkumist ja

pingerida, keda eelistada teenistusse jätmisel. Ka sisekonkursi läbiviimise vajaduse otsustamise

pädevus on vanglal.

2) Rahuldamata jääb nõue saada hüvitist kuni 31. märtsini 2013 kehtinud ATS § 131 lg 1 alusel

sõltuvalt avaliku teenistuse staažist, mida antud asjas ei saa rakendada, kuna seadusandlus ei

näe ette juhtusid, et kellel on 1. aprillil 2013 kehtima hakanud ATS-i ajaks täitunud vastav

avaliku teenistuse staaž, makstakse hüvitist kuni 31. märtsini 2013 kehtinud ATS-i sätete alusel.

Rahuldamata jääb nõue saada VangS § 154² lg 3 alusel makstavat hüvitist koondamise korral,

kuna

kaebaja

ei

olnud

vanglaametnik.

A.R.

oli

teenistussuhtes

vanglaga

kriminaalhooldusosakonna Põlva talituse juhataja ametikohal ATS-i tähenduses.

3) Rikutud ei ole kaebaja suhtes õiguskindluse ega õiguspärase ootuse printsiipi ning puudub

vajadus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. Asjaolu, et kaebajal on täitunud

teatud teenistusstaaž ajal, mil kehtis ATS vanas redaktsioonis, mil oli ette nähtud koondamisel

hüvitis sõltuvalt avaliku teenistuse staažist ning see põhimõte ei rakendu alates 1. aprillist 2013

kehtima hakanud ATS-is, mis näeb ette koondamishüvitise ATS § 102 lg 1 alusel ühe kuu

keskmise palga ulatuses avaliku teenistuse staažist sõltumata, ei ole õiguskindluse ega

õiguspärase ootuse põhimõtete rikkumine. Õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda, et keelatud

oleks mistahes õigusakti muutmine tulevikus. Õiguskindluse põhimõte ei nõua, et seadust ei

või ümber kohandada vastavalt elumuutustele ja -korraldustele. Kuigi õiguskindlus on väga

soovitav, võib sellega kaasneda ülemäärane jäikus, ent õigus peab suutma muutuvate oludega

kaasa minna. Õiguskindluse põhimõtte kohaselt ei võeta isikult ära seda riigi poolt antud õigust,

mida isik on hakanud juba realiseerima. Kui arvestada seadusandluse muutmisel mõistliku aja

põhimõtet, on ATS-i uus redaktsioon vastu võetud 13. juunil 2012 ja jõustus 1. aprillil 2013,

seega oli kaebajal võimalus ja piisavalt aega tutvuda uute normidega. Vangla on kohaldanud

õigesti teenistusest vabastamisel ATS-i sätteid uues redaktsioonis, mil kaebaja teenistuses

oldud aeg hüvitise suurust ei mõjuta.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

7. A.R. esitas 21. aprillil 2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu

Halduskohtu 23. märtsi 2015. a otsus ja teha uus otsus, millega tema kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) Käesoleval juhul oli ametikoha kaotamine seotud diskretsiooniveaga. Talituse juhataja

ametikoha kaotamine ja asendamine teiste ametikohtadega ei ole piisavalt kaalutletud. Ei esine

koondamisalust, kuna peale koondamist jäid kriminaalhooldusosakonda täitmata ametikohad.

2) Arvestades kaebaja haridust, töökogemust, teadmisi ja oskusi ei ole talle pakutud

vanemkriminaalhooldusametniku ametikoht käsitletav võrdväärse ametikohana ATS § 90 lg 7

tähenduses. Kaebaja on veendunud, et ta oleks sobinud taasühiskonnastamise valdkonna

peaspetsialist-metoodiku

või

sotsiaaltöötaja

ametikohale,

samuti

vanem-

kriminaalhooldusametnik-metoodiku ametikohale. Lisaks oleks pidanud uute ametikohtade

loomisel vangla korraldama sisekonkursi ning andma koondatavatele ametnikele võimaluse

seal osaleda. Taasühiskonnastamise talituse koosseisus on kolm peaspetsialist-metoodiku

ametikohta, millest üks on täitmata. Kuivõrd nimetatud ametikohta A.R. pakutud ei ole, siis on

koondamine olnud õigusvastane. Ebaõige on käskkirja märgitu, et kaebaja soovis enda

koondamist. Oluline on ka see, et kaebajale pakutud ametikoha palgamäär oli ligikaudu 20%

madalam kui eelnimetatud ametikohtade puhul. Samuti ei ole vangla kaalunud, kas käesoleval

juhul oleks olnud võimalik rakendada ATS § 90 lg-t 4.

3) Justiitsministri määrusest nr 25 ei nähtu, et kriminaalhooldusosakond oleks jagatud

täiendavalt eraldi üksusteks või talitusteks, nt piirkondlikkuse põhimõttel. Seetõttu pidanuks

vastustaja koondamisotsust tehes A.R. t võrdlema ATS § 90 lg 5 tähenduses teiste ametisse

jäetud ametnikega. A.R. saanuks vajadusel teha ettepaneku kriminaalhooldusosakonna

siseseks

ümberpaigutamiseks,

kuivõrd

ametnikud

kuulusid

ilma

erisuseta

sama

kriminaalhooldusosakonna koosseisu. Peaspetsialist-metoodiku ametikoht on osakonnaülene.

Seega ei pea paika väide piirkondlikkuse põhimõttest. Vastustaja ei ole esitanud halduskohtule

taasesitamist võimaldaval kujul andmeid selle kohta, kas üldse ja mis kriteeriumite alusel ning

mis tulemustega erinevaid ametnikke võrreldi koondamisotsust tehes. Sellest tulenevalt ei ole

diskretsiooni teostamise õiguspärasus kontrollitav. Nõustuda ei saa kohtu seisukohaga, et

ametiasutuse jaoks oleks ülemäära koormav pakkuda kõiki ametikohti erinevates piirkondades.

4) Vaatamata ATS-i kehtestamisele 1. aprillil 2013 uues redaktsioonis jäi vanglaametnikele

koondamishüvitise maksmisel kehtima eriregulatsioon VangS § 154² lg-s 3. Seetõttu tulnuks

kaebajale maksta hüvitist VangS § 154² lg 3 p 4 alusel kümne kuu põhipalga ulatuses. VangS

§ 105¹ lg-st 1 tulenevalt on kriminaalhooldusametnik käsitatav vanglaametnikuna, kuna on

vanglateenistuses. Hüvitise suuruse kindlaksmääramisel on keskse tähendusega, et 30. juuniks

2009 oli A.R. l täitunud tol ajal kehtinud ATS § 131 lg 1 p-s 4 sätestatud üle 10-aastane staaž.

5) Õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtetest tuleneb igaühe õigus mõistlikule ootusele,

et seadusega lubatut rakendatakse isikute suhtes, kes on hakanud oma õigust realiseerima. A.R.

oli avalikus teenistuses töötanud väga pikka aega ja ta soovis jätkata töötamist ametiisikuna.

Seetõttu oli tal tekkinud õiguspärane ootus, et kui ta vabastatakse avalikust teenistusest, tekib

tal õigus koondamishüvitisele määras, mis oli määratletud ajal, kui tal täitus 10 aastat

teenistusstaaži, s.o enne 30. juunit 2009. Seadusandja vähendas hüvitise määra 10 korda, seega

oli õiguspärase ootuse põhimõtte riive erakordselt intensiivne.

8. Tartu Vangla esitas vastuse A.R. apellatsioonkaebusele, milles vastustaja palub jätta A.R.

apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 23. märtsi 2015 otsus muutmata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus.

10. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus vaidlustatud otsuses põhjendatult asunud

seisukohale, et A.R. kaebus tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4).

Vastuseks kaebaja apellatsioonkaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.

11. 13. juunil 2012 vastu võetud ATS § 90 lg 1 p 2 (jõustus 1. aprillil 2013) kohaselt võib

ametiasutus ametniku teenistusest vabastada koondamise tõttu, kui põhjendatud juhul

kaotatakse ametniku ametikoht ametiasutuse koosseisus. Justiitsministri 26. mai 2008

määrusega nr 25 kinnitatud „Tartu Vangla teenistujate koosseis“ (määrus nr 25) nägi ette

1. mail

2014

jõustunud

redaktsioonis

kriminaalhooldusosakonnas

teenistuskohtade

vähenemise, sätestades kokku 48,8 teenistuskohta. Kuni 30. aprillini 2014 kehtinud määruse

nr 25 redaktsioon nägi kriminaalhooldusosakonna koosseisus ette kokku 63,8 teenistuskohta.

Eeltoodust ilmneb selgelt, et teenistuskohtade arvu on 1. mai 2014 seisuga vähendatud 15 võrra.

Ka kaebajale edastatud 26. märtsi 2014. a teatises ja vaidlustatud käskkirjas on vangla

selgitanud, et teenistujate arvu vähendatakse seoses kriminaalhooldusaluste arvu vähenemisega

viimasel kahel aastal ning kohtlemismudeli rakendamisega kriminaalhoolduses on vähenenud

kriminaalhooldusametnike koormus ja suurenenud vajadus vanemkriminaalhooldusametnike

ametikohtade järele, kes oleksid spetsialiseerunud kõrge ja ülikõrge riskitasemega

kriminaalhooldusalustele, mistõttu vähendatakse kriminaalhooldusametnike arvu (koosseisu

muudatusest nähtuvalt 42-lt 28-le) ning suureneb vanemkriminaalhooldusametnike

ametikohtade

arv

(koosseisu

muudatusest

nähtuvalt

5-lt

9-le)

ning

luuakse

vanemkriminaalhooldusametnik-metoodiku ametikohad (koosseisu muudatusest nähtuvalt

kokku 2), kaotatakse talituse juhatajate (koosseisu muudatusest nähtuvalt kokku 7)

juhtimistasand

ning

alles

jääb

praegune

kriminaalhooldusosakond,

mida

juhib

osakonnajuhataja. Riigikohus on sedastanud, et nende ametikohtade kindlaksmääramine, mis

kuuluvad koondamisele, on ametiasutuse pädevuses ning ametiasutuse otsustus koondada üks

või teine ametikoht ei ole vaidlustatav. Küll on aga vaidlustatav käskkiri või korraldus, millega

koondatav ametnik vabastati teenistusest (19. detsembri 2011 otsus nr 3-3-1-50-11, p 12).

12. Eeltoodust ei järeldu keeldu vaidlustada ametiasutuse struktuuri ümberkorraldamist

teenistusest

vabastamise

käskkirja

vaidlustamise

raames

(Tartu

Ringkonnakohtu

19. novembri 2013 määrus nr 3-12-1503, p 7), mida kaebaja on käesolevas asjas ka teinud.

Ringkonnakohus on asja materjalide pinnalt seisukohal, et kriminaalhooldusosakonna

koosseisus teenistujate arvu vähendamist on vastustaja poolt piisavalt selgitatud ning

ringkonnakohtul puudub alus nõustuda kaebajaga, et tema ametikoha kaotamine ametiasutuse

koosseisus ei olnud kaalutletud. Kaebaja ei ole ka asjas väitnud, et vastustaja poolt

kriminaalhooldusosakonna struktuurimuudatuse põhjustena välja toodud asjaolud oleksid

ebaõiged.

13. Käesolevas asjas vaidlevad pooled selle üle, kas Tartu Vangla on pakkunud A.R.

ametikohaga sarnaste teenistusülesannetega ametikohta ATS § 90 lg 7 tähenduses.

ATS § 90 lg 7 kohaselt peab enne ametniku koondamise tõttu teenistusest vabastamist talle

võimaluse korral pakkuma samas ametiasutuses tema haridusele, töökogemusele, teadmistele

ja oskustele vastavat ning eelmise ametikohaga sarnaste teenistusülesannetega ametikohta.

14. Justiitsministri 6. detsembri 2001. a määrusega nr 87 kehtestatud „Tartu Vangla

põhimäärus“ § 6² lg 1 kohaselt on Tartu Vanglas üks kriminaalhooldusosakond. Tartu Vangla

kriminaalhooldusosakonna tööpiirkond on Tartu maakond, Jõgeva maakond, Viljandi

maakond, Valga maakond, Võru maakond ja Põlva maakond. Sama sätte lg-st 2 tulenevalt on

kriminaalhooldusosakonnal piirkondlikud esindused, milliste asukoht sätestatakse osakonna

põhimääruses. Tartu Vangla direktori 28. aprilli 2014. a käskkirjaga nr 1-1/61 kinnitatud „Tartu

Vangla

kriminaalhooldusosakonna

põhimääruse“

§

kohaselt

Tartu

Vangla

kriminaalhooldusosakonna piirkondlike esinduste asukohad on Tartu esindus asukohaga Tartu

linnas; Jõgeva esindus asukohaga Jõgeva linnas; Viljandis esindus asukohaga Viljandi linnas;

Valga esindus asukohaga Valga linnas; Võru esindus asukohaga Võru linnas ning Põlva esindus

asukohaga Põlva linnas. Eeltoodust järelduvalt on Tartu Vangla kriminaalhooldusosakonna

jaotus tööpiirkonnast lähtuvalt olnud kehtestatud piirkondlike talituste või esindustena ehk

kaebaja nimetatud piirkondlikkuse põhimõttel, mis puudutab ka osakonna ametnike

isikkoosseisu, asjaajamist ja töökorraldust.

15. Tartu Vangla on pakkunud kaebajale vanemkriminaalhooldusametniku ametikohta Põlva

talituses. Tartu Vangla on vastuses kaebusele välja toonud, et kaebajale pakutud ametikoha

vastuvõtmisel oleks jäänud samaks teenistuse asukoht ning teenistusülesanded oleksid

ligilähedased varasema ametikohaga (tl 52 p). Sealjuures on vastustaja märkinud, et

vanemkriminaalhooldusametniku ametikoht on ainuke kõrgemate nõudmistega ametikoht

Põlva talituses, mis pärast töö ümberkorraldamist tekkis (tl 78 p). Kuigi vastustaja on vanem-

kriminaalhooldusametniku ametikoha pakkumist põhjendanud eelkõige kohtumenetluse ajal,

siis on Riigikohus oma praktikas järjekindlalt rõhutanud, et lubatavaks ja õiguspäraseks tuleb

pidada ATS § 116 lg 3 alusel ametnikule teise ametikoha pakkumise või pakkumata jätmise

põhjuste väljatoomist alles selle toimingu õiguspärasuse kohtuliku kontrolli käigus ning pelgalt

ametikoha pakkumise või pakutavate ametikohtade valiku põhjendamata jätmine ei muuda

teenistusest vabastamist õigusvastaseks, kui ametikohti pakkudes on silmas peetud

ATS § 116 lg 3 eesmärki (ametniku teenistusest vabastamise vältimine ametnikule sobiva teise

ametikoha pakkumise teel) ja järgitud kohtupraktikas väljendatud põhimõtteid (10. juuni 2009

otsus nr 3-3-1-37-09, p 15). Ringkonnakohtu hinnangul on Riigikohtu eeltoodud seisukohad

analoogia korras kohaldatavad ka 1. aprillil 2013 jõustunud ATS-i puhul.

16. Ringkonnakohus

on

seisukohal,

et

vastustaja

väitest

võib

järeldada,

et

vanemkriminaalhooldusametniku ametikoht oleks kaebajale sobiv, kuna kaebaja saaks jätkata

tööd endises teenistuskohas ning tema teenistusülesanded uuel ametikohal oleksid sarnased

eelneva ametikoha teenistusülesannetega. Lisaks juhib ringkonnakohus tähelepanu sellele, et

määrusest nr 25 nähtuvalt on nii kriminaalhooldusosakonna talituse juhataja kui ka

vanemkriminaalhooldusametniku ametikoha põhigrupiks märgitud tippspetsialist. Kaebaja ei

ole Tartu Vangla väitele vastu vaielnud, vaid on piirdunud üldsõnalise etteheitega, et talle

pakutud vanemkriminaalhooldusametniku ametikoht ei ole käsitletav võrdväärse ametikohana.

Sealjuures ei ole kaebaja põhjendanud, miks ta leiab, et vanemkriminaalhooldusametniku

ametikoht ei ole temale sobiv.

Kaebaja on vastukaaluks eelnevale vaid märkinud, et ta oleks sobinud taasühiskonnastamise

valdkonna

peaspetsialist-metoodiku

või

sotsiaaltöötaja

ametikohale,

samuti

vanemkriminaalhooldusametnik-metoodiku ametikohale. Riigikohus on selgitanud, et asutus ei

pea ametnikule selgitama, miks talle pakutakse just sellist ametikohta ja samas põhjendama

teiste ametikohtade pakkumata jätmist (10. juuni 2009. a otsus nr 3-3-1-37-09, p 15).

Riigikohus on ka sedastanud, et ametiasutusel ei ole kohustust pakkuda isikule kõiki

olemasolevaid vabu ametikohti (22. mai 2000. a otsus nr 3-3-1-14-00, p 7). Riigikohus on enda

praktikas ka rõhutanud, et iseäranis suuremate ümberkorralduste ja struktuurimuudatuste

käigus ametnikele sobivate ametikohtade leidmine ja pakkumine ei saa muutuda asutuse jaoks

sedavõrd koormavaks, et see takistab ümberkorralduste läbiviimist ja pikendab nende kulgu

(7. aprilli 2005. a otsus nr 3-3-1-5-05).

17. Eeltoodust juhinduvalt on ringkonnakohus seisukohal, et Tartu Vangla ATS § 90 lg-t 7

piisavalt ja nõuetekohaselt kohaldanud ning pakkunud A.R. sobivat ametikohta.

Ringkonnakohus soovib selgitavalt märkida, et võrdlus teiste ametnikega ei ole käesoleval

juhul asjakohane, kuna koondamisel uue ametikoha pakkumine ATS § 90 lg 7 tähenduses ei

eelda koondamissituatsioonis olevate sarnaste tööülesannetega ametnike võrdlust ning ATS

§ 90 lg 5 antud juhul ei kohaldu. Nimelt saab ATS-i eelnõu seletuskirja kohaselt ATS § 90 lg 5

sätestatud teenistusse jäämise eelisõigust kohaldada siis, kui on vähemalt kaks olulises ulatuses

kattuvate teenistusülesannetega ametnikku, kellest vähemalt üks jääb pärast koondamist

teenistusse samal ametikohal. Praegusel juhul kaotatakse kaebaja poolt võrreldavate ametnike

ametikohad, s.o kriminaalhooldusosakonna talituse juhataja ametikohad ametiasutuse

koosseisust täielikult. Eeltoodud asjaolude tõttu ei kohaldu antud asjas ka ATS § 90 lg 4, kuna

praegusel juhul ei muudeta olemasoleva ametikoha ülesandeid, vaid kaotatakse ametikoht.

18. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga ka selles osas, et vastustaja oleks pidanud korraldama

sisekonkursi taasühiskonnastamise valdkonna peaspetsialist-metoodiku ja sotsiaaltöötaja

ametikoha, samuti vanemkriminaalhooldusametnik-metoodiku ametikoha täitmiseks. ATS-i

eelnõu (193 SE) seletuskirja kohaselt tuleb tähele panna seda, et kuna kõik vabad ametikohad

täidetakse reeglina konkursi teel, siis ametnikule uue ametikoha pakkumisel konkursi

korraldamise kohustus ei kehti. Seega ei ole Tartu Vangla tegevus olnud ka konkursi

korraldamata jätmisel õigusvastane.

19. Kriminaalhooldusseaduse § 37¹ lg 1 (jõustus 1. juunil 2008) kohaselt maakohtute juures

asuvad

kriminaalhooldusosakonnad

korraldatakse

ümber

ja

ühendatakse

vanglate

kriminaalhooldusosakondadeks alates 2008. a 1. juunist. Käesoleva asja materjalidest nähtuvalt

on A.R. 30. mai 2008. a käskkirja nr 3-1/788-P alusel seoses koosseisude muutmisega jätkanud

teenistust Tartu Vangla kriminaalhooldusosakonna Põlva talituse juhataja ametikohal alates 1.

juunist 2008. Tartu Vangla teenistujate koosseisus on ette nähtud eraldi vanglaametniku

ametikohad, teenistujate ametikohad ja töökohad. Vanglaametniku mõiste on antud VangS §

111 lg-s 1, mille kohaselt on vanglaametnik vanglas teenistuses olev ametnik, kelle ülesanne

on kinnipeetava ja vahistatu kinnipidamine ja järelevalve, julgeoleku tagamine vanglas ning

kohtueelse menetluse või kohtuvälise menetluse toimetamine vanglas toimepandud süütegudes,

samuti sellealase tegevuse juhtimine. Õigusalases kirjanduses on selgitatud, et vangla on

ametiasutus, milles töötamist loetakse avalikuks teenistuseks. Teenistusele vanglas VangS §

111 lg-s 1 nimetatud ametikohtadele laieneb lisaks ATS-le VangS-i 6. ptk 2. jaos sätestatud

teenistusalane erinormistik (Vangistusseadus, kommenteeritud väljaanne, Juura 2014, lk 211).

Eeltoodut arvestades ei ole kriminaalhooldusosakonna ametnikud vanglaametnikud VangS §

111 lg 1 mõttes, mistõttu reguleerib nende teenistust üksnes ATS, s.h ka koondamisel hüvitise

maksmist. Seega ei ole põhjendatud kaebaja arusaam, et talle tulnuks koondamisel maksta

hüvitist VangS § 154² lg 3 p 4 alusel.

20. Kaebaja on arvamusel, et kuna tal oli 30. juuni 2009 seisuga juba täitunud tol ajal kehtinud

ATS § 131 lg 1 p-s 4 sätestatud üle 10-aastane staaž, siis tuleks talle maksta

koondamishüvitisena 12 kuu ametipalk. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebajal oli 30. aprilli 2014

seisuga staaži täpselt 16 aastat. Tartu Vangla 22. aprilli 2014. a käskkirja p 2 kohaselt on

kaebaja teenistussuhte viimaseks päevaks loetud 30. aprill 2014, millisel ajal kehtinud ATS

(jõustus 1. aprillil 2013) § 102 lg 1 sätestas, et koondamise tõttu teenistusest vabastamise korral

makstakse ametnikule hüvitist ametniku ühe kuu keskmise palga ulatuses.

21. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebajal oli võimalus ja piisavalt aega tutvuda

uute normidega, arvestades, et ATS-i uus redaktsioon on vastu võetud 13. juunil 2012 ja see

jõustus 1. aprillil 2013. ATS-i eelnõu (193 SE) seletuskirja kohaselt on uue ATS-i koostamise

eesmärk ajakohastada avaliku teenistuse õiguslikku regulatsiooni ja viia see kooskõlla

rahvusvaheliselt tunnustatud avaliku teenistuse üldpõhimõtetega. Eelnõus on kajastatud

muuhulgas väärtusena efektiivsus, mis tähendab, et ametnike ametihüved muudetakse

sarnasemaks töötajate hüvedega (s.h hüvitis teenistusest vabastamise korral). Ühtlasi on

märgitud, et koondamise tõttu teenistusest vabastamise korral hüvitise maksmisel on lähtutud

töölepingu seaduse (TLS) põhimõtetest (vt TLS § 100 lg 1) ning on loetud kohaseks

koondamise tõttu teenistusest vabastamise korral maksta ametnikule ametiasutuse poolt tema

ühe kuu keskmise palga suurune hüvitis. Eelnõu üle toimunud arutelude protokollidest

nähtuvalt on Justiitsministeerium ja põhiseaduskomisjon nõustunud eelnõus valitud

lahendusega, kuna see on analoogne TLS-is sätestatuga ja seetõttu sobiv. Lisaks on märgitud,

et koondamise tõttu teenistusest vabastamisel on ametnikul õigus saada hüvitist

töötuskindlustuse seaduses ettenähtud tingimustel ja korras. Ka ATS-i üleminekusätted ei näe

nimetatud osas ette mingit erisust. Eriregulatsioon on ette nähtud üksnes ATS §-s 113, et tagada

staažiga seotud vanaduspensionite osas õiguspärase ootuse printsiibi järgimist. Koondamise

olukorras hüvitise maksmisel ei ole seadusandja pidanud vajalikuks eriregulatsiooni

kehtestamist. Sarnaselt halduskohtule ei tuvasta ringkonnakohus uue regulatsiooni vastuolu

põhiseadusega. Eelnevast juhindudes on ringkonnakohus seisukohal, et vastustaja poolt

kaebajale hüvitise maksmine ühe kuu keskmise palga ulatuses on õiguspärane ning põhjendatud

ei ole kaebaja arusaam, et talle tulnuks koondamisel maksta hüvitist 12 kuu ametipalga ulatuses.

22. Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus A.R. apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu 23. märtsi 2015. a otsuse muutmata. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab

menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning

vastaspoolel menetluskulusid ei tekkinud, siis jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.

Agu Timmi

Einar Vene

Tanel Saar

allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt