3-16-56/9 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht 29. aprill 2016, Tallinn Haldusasja number 3-16-56 Haldusasi PromoStar OÜ kaebus Tallinna Ettevõtlusameti 9.11.2015 korralduse nr 5-1.5/618 ja 8.12.2015 vaideotsuse nr 5- 1.17/659 tühistamiseks Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja - PromoStar OÜ, seaduslik esindaja Mart Kaseväli Vastustaja - Tallinna linn (Tallinna Ettevõtlusameti kaudu), esindaja Kaialiisa Koolberg. RESOLUTSIOON 1. Jätta kaebus rahuldamata. 2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Ettevõtlusameti 9.11.2015 korraldusega nr 5-1.5/618 kohustati PromoStar OÜ-d: - kõrvaldama puudused 2015. aasta reklaamimaksu maksudeklaratsioonis, deklareerides maksuobjekti 1 järgmiselt - korrutades reklaampinna pindala ruutmeetrid maksumääraga 0,45 eurot kalendripäevas alates 1. jaanuarist 2015; - kõrvaldama puudused 2015. aasta reklaamimaksu maksudeklaratsioonis, deklareerides täiendavalt maksuobjekti 2 järgmiselt - korrutades reklaampinna pindala ruutmeetrid (mõlemad välireklaamkandja reklaampinna pooled) maksumääraga 0,45 eurot kalendripäevas alates 26. oktoobrist 2015; - esitama Maksu- ja Tolliametile parandatud 2015. aasta kalendriaasta reklaamimaksu maksudeklaratsioonid 5 tööpäeva jooksul korralduse kättetoimetamisest arvates.

2. Tallinna Ettevõtlusameti 8.12.2015 vaideotsusega nr 5-1.17/659 jäeti PromoStar OÜ vaie Tallinna Ettevõtlusameti 9.11.2015 korralduse nr 5-1.5/618 tühistamise nõudes rahuldamata.

2 (10)

3. Tallinna Halduskohtule saabus 8.01.2016 PromoStar OÜ kaebus Tallinna Ettevõtlusameti 9.11.2015 korralduse nr 5-1.5/618 ja 8.12.2015 vaideotsuse nr 5-1.17/659 tühistamiseks. Lisaks taotles kaebaja 15.11.2015 vaide rahuldamist, milles paluti tühistada Tallinna Ettevõtlusameti 9.11.2015 korraldus nr 5-1.5/618. KAEBAJA SEISUKOHT JA TAOTLUS

4. PromoStar OÜ taotleb esitatud kaebuses Tallinna Ettevõtlusameti 9.11.2015 korralduse nr 5- 1.5/618 ja 8.12.2015 vaideotsuse nr 5-1.17/659 tühistamist. Tallinna Ettevõtlusameti ametnikud kinnitasid kaebajale, et reklaamid ei ole maksustatavad reklaamimaksuga juhul, kui kaubamärgid kuuluvad välireklaamikandja omanikule või valdajale tulenevalt Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009 määruse nr 44 "Reklaamimaks Tallinnas" (edaspidi reklaamimäärus) § 3 p-st 17. Nimetatud määrusest ei tulene vastustjale volitust subjektiivselt hinnata, millise kaubamärgi puhul on tegemist reklaamiga.

5. Vaidlusalune korraldus on kaebaja jaoks ebaselge. Korraldusest ei nähtu, millise objekti ning ajavahemiku osas on ettevõtja kohustatud deklaratsioone esitama. Kaebajal on sõlmitud üürileping Sõpruse pst T1 pinna kasutamise osas, mis tõendab reklaami eksponeerimist ka enne 2015. aastat. Ka vastustaja tõendid viitavad reklaami järjepideva eksponeerimise kohta 2014. aastal. Samas vaidlustatud haldusaktis nõutakse puuduste kõrvaldamist alates 2015. aastast. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 98 lg 1 kohaselt on maksusumma määramise aegumistähtaeg kolm aastat.

6. Kaebaja tegeleb reklaampindade rendiga. Sõpruse pst pinda renditakse linnalt reklaamtreileri ekponeerimiseks. Reklaami eksponeeritakse seal üksnes siis, kui klient seda soovib ja vastava tellimuse esitab. Kui tellimust ei ole paistab konstruktsioonilt reklaampinna valdajale kuuluv kaubamärk ja kontaktandmed, mis ei ole maksustatav reklaamimaksuga. Ekslik on ka Tallinna Ettevõtlusameti arvamus, et reklaamkonstruktsiooni ei ole võimalik vaidlusaluse tähistuse korral eesmärgipäraselt kasutada. Reklaampinna konstruktsioonielemendi tähistuse peale lisatakse vajadusel reklaam. Tallinnast võib leida hulgaliselt tühjasid reklaampindu, millel sisaldub valdaja tähistus. Kõiki Tallinna linnas olevaid kaebajale kuuluvaid reklaampindasid seob üüri -või rendileping linna või eraomanikuga. Eeltoodu ei too automaatselt kaasa seda, et reklaampindadel eksponeeritakse reklaame.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

7. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja leiab, et korraldus on seaduslik, põhjendatud ning puudub alus selle tühistamiseks.

8. Sõpruse pst T1 ja Pärnu mnt T9 eksponeeritud teabe puhul on tegemist reklaamiga. Tulenevalt Tallinna Ringkonnakohtu 12.12.2005 otsusest nr 2-3/382/05 on avalikustatud teabe reklaamina määratlemisel esmajoones oluline sellise teabe avalikustamise peamine eesmärk (mh kauba müügi suurendamine) ja hinnata tuleb seda, kas vastava teabe avalikustamisel võis olla muu sisuline eesmärk peale isikute käitumise suunamise. Vastustaja hinnangul ei ole kaebaja poolt eksponeeritava ja korralduses kirjeldatud teabe avalikustamisel mingit muud eesmärki peale enda kaupadele ja teenustele reklaami tegemise. Arvestades korralduses kirjeldatud teabe sisu (üleskutse kauba ostule, foto müügiks pakutavast kaubast, kauba omadusi kirjeldav viide Euroopa standardile, mis tarbijale on mõistetav kvaliteediomadusena), visuaalset iseloomu (mõlema kandja mõõtmed, kahepoolne suunatus Pärnu mnt-l) ja asukohti (väga suure läbitavusega ristmik ja suurte magistraalide vaheline haljasala) tuleb kõnealuse teabe peamiseks eesmärgiks pidada kaebaja klientide arvu suurendamist, st tegemist on iseloomult reklaamiga.

9. Kaebaja enda poolt valitud maksustamisperioodil ja pärast korralduse andmist on kaebaja eksponeerinud Sõpruse pst T1 reklaamkandjal ka teistsuguse sisuga reklaami kui kirjeldatud

3 (10)

korralduses. Viidatud teabe puhul (Eesti Kunstiakadeemia jõululaada reklaam) ei ole mingit kahtlust, et tegu on samuti reklaamiga. Ka see reklaam on kaebajal deklareerimata ja reklaamimaks tasumata. Samuti on Sõpruse pst T1 reklaamkandjal eksponeeritud reklaami, mille sisuks ei ole registreeritud kaubamärk (nt 16.06.2015-31.07.2016 PromoStar, reklaamitootja.ee), kuid mida kaebaja ilmselt käsitab samuti konstruktsioonielemendi tähistusena (nimi ja domeeninimi).

10. Maksukohustuslaseks on määruse § 1 lg 1 p 4 kohaselt välireklaamikandja otsene valdaja ja korralduse resolutsioon kohustab kõrvaldama puudused ehk deklareerima õigeid andmeid kaebaja valitud maksustamisperioodil (milleks on valitud kalendriaasta). Seega ei muuda asjaolu, et korralduses kirjeldatud reklaam on mingiks perioodiks asendatud teistsuguse teabe või reklaamiga, korraldust iseenesest õigusvastaseks. Kaebajale on korraldusega antud võimalus parandada enda valitud maksustamisperioodis ebaõiged andmed õigeteks (nii eksponeeritud päevade, reklaami sisu kui ka mõõtmete osas). Punktis 31 kirjeldatud reklaami deklareerimiseks kaebajal kohustust ei ole. Selle reklaami deklareerimist korraldus ka ei hõlma. Vastustaja edastas 09.07.2015 eksiarvamuste vältimiseks kõigile välimeedia ettevõtjatele (sh kaebajale) selgituse „Reklaamimaksust“. Kirja punktis 1 „Reklaamikandjate tähistamine“ on peetud silmas kaebaja kaasust. Seega ei ole kaebajal ebaõigele halduspraktikale võimalik edaspidiselt tugineda.

11. Vastusele lisatud fotod tõendavad, et kaebaja ei ole deklareerinud ka korralduses kirjeldatud samasisulise reklaami eksponeerimise kõiki päevasid maksustamisperioodil, vaid on teinud seda valikuliselt ja seonduvalt maksuhalduri edastatud fotode kuupäevadega.

12. Poolte vahel puudub vaidlus küsimuses, et kumbki reklaamikandjatest ei asu kaebaja majandustegevuse kohas, mistõttu ei kohaldu teabele reklaamiseaduse (RekS) § 2 lg 2 p 1-2 erandid. Eksponeeritud teave on reklaam sõltumata asjaolust, et tegemist on registreeritud kaubamärgiga.

13. Vastustaja nõustub, et korralduses kirjeldatud teave on 03.08.2015 registreeritud Patendiametis kaubamärgina registreerimistaotluse numbriga M201400930. Käesoleval juhul ei ole reklaamikandjal avaldatud teave aga tajutav kaebaja kaubamärgina, kuna reklaamikandjal avaldatud teave sisaldab informatsiooni, millele ei laiene kaubamärgi õiguskaitse ja mida ei saa registreerida kaubamärgina. Asjaolu, et kaebaja nimele on 2015. aastal registreeritud kaubamärk, ei tähenda, et kaubamärgi õiguskaitse laieneks kogu kaubamärgil olevale teabele. Helkuri kui kauba elutruu kujutis ja sõnalised elemendid „Telli oma logoga HELKUR helkurid.ee. Kõik helkurid vastavad EN 13356 Euroopa Standardile“ on käsitletav teabena, mis kirjeldab teatud liiki reklaamkaupasid (logodega helkureid) ja selle omadusi, sh kvaliteedikriteeriume (kaubamärgiseaduse § 9 lg 1 p 2 ja 3). Reklaamil näha olev helkur ja selle kujutis on antud valdkonnas laialt levinud, mida kasutavad paljud ettevõtjad. Üleskutse tellida Euroopa standardile vastavaid oma logoga helkureid on reklaami- ning antud kaupade valdkonnas tavapärane, mis samuti ei sisalda eristusvõimet. Kaubamärgil olev teave, mis kirjeldab kaupasid ja selle omadusi, on eristusvõimetu kaubamärgiseaduse (KaMS) § 9 lg 1 p 2 tähenduses. Nimetatud teave ei võimalda oma kirjeldavuse tõttu täita kaubamärgi päritolutähise funktsiooni ja toimida kaubamärgina kaubamärgiseaduse § 3 mõistes – tähisel märgitud informatsioon ei võimalda eristada ühe isiku kaupa või teenust teise isiku samaliigilisest kaubast või teenusest. 14. Kui kaubamärk vaatamata selle registreerimisele sisaldab teavet, millele laienevad kaubamärgiseaduse § 9 lg 1 punktis 2, 3, 4 või 5 sätestatud kaubamärgi absoluutsed õiguskaitset välistavad asjaolud, siis loetakse see tähis kaubamärgi mittekaitstavaks osaks (KaMS § 9 lg 3). Kehtiva kaubamärgiregulatsiooni kohaselt kaubamärgi registreerimisel ei märgita kaubamärgi registreerimise otsuses mittekaitstavaid osasid (vt nt KaMS § 38 lg 3). See tähendab, et kaubamärgi registreerimine ei loo kaubamärgiõigusi vaatamata sellele, et mittekaitstavat osa ei ole kaubamärgi registreerimise otsuses märgitud. Kaubamärgi registreerimise taotlemine selliselt, et see hõlmab sõnumeid, tooteliike ja kujutisi, millele õiguskaitse tegelikult ei laiene, ei saa olla viisiks, kuidas tähise kaitstavate osade varjus välistada sellise teabe reklaamimaksuga maksustamist, mis

4 (10)

olemuslikult on selgelt reklaam, mitte kaubamärk. Asjaolu, et kaebaja nimele on registreeritud kaubamärk, ei välista antud juhul reklaami maksustamist reklaamimaksuga.

15. Eksponeeritud teabele ei kohaldu määruse § 3 p 17 erand. Vaidlustatud korralduse andmise ajal kehtis määruse vastav säte järgmises sõnastuses: „Reklaamimaksuga ei maksustata välireklaamikandja konstruktsioonielementide tähistust välireklaamikandja omanikule ja otsesele valdajale registreeritud kaubamärgi, nime ning kontaktandmete, sealhulgas domeeninimega.“ Just kaebaja tegevusest johtuvalt täpsustati antud sätet määruse uues, 21.12.2015 jõustunud redaktsioonis veelgi ja välistati määruse kunstlikust tõlgendamisest tulenevad vaidlused konstruktsioonielemendi ja kaubamärgi teemal.

16. Kaebaja poolt määruse § 3 p 17 sättele antud tõlgendus on kunstlik ja vastuolus määruse mõttega. Erinevate tõlgendamismeetodite kaudu on määrusandja mõte selgelt tuvastatav. Grammatilise tõlgendamise puhul tuleb antud juhul anda selgitus eelkõige mõistele „välireklaamikandja konstruktsioonielemendi tähistus“. Isegi kui asuda seisukohale, et konstruktsioonielemendiks võib teatud juhtudel olla ka reklaampinnaks kasutatav pind, siis mõiste „tähistus“ tähendab millegi märgistamist, tähistamist. Seega „tähistamine“ antud sätte kontekstis ei saa olla enamat kui info andmine välireklaamikandja omaniku või otsese valdaja kohta, mitte omaniku või otsese valdaja poolt pakutavate teenuste ja kaupade iseloomustamine nii sõnalises väljenduses kui ka pildikeeles ning nende teenuste/kaupade omandamiseks seotud üleskutsete esitamine välireklaamikandja „tähistusena“. Sätte eesmärgipärase tõlgendamise tuvastatakse õigusakti mõte selle vastuvõtmise eesmärgi ja autorite kavatsuste kaudu. Ettevõtlusamet on määruse koostajana sätte mõtet kaebajale korduvalt selgitanud, sh vaidlustatud korralduses. Maksuvabastus ei ole millegagi põhjendatav juhul, kui teabekandja ainukeseks eesmärgiks on selle omaniku pakutavale kaubale reklaami tegemine. Süstemaatilis-loogilise tõlgendamise korral analüüsitakse tõlgendavat sätet koos teiste asjassepuutuvate sätetega. Asjassepuutuvateks säteteks on reklaami materiaalne mõiste § 1 lg 1 p 1, reklaamina mittekäsitatavate elementide loetelu § 1 lg 2, maksuobjekti mõiste § 2, nn maksuvabastused § 3. Ka selle tõlgendusviisi kaudu ei ole võimalik loogiliselt järeldada maksuvabastust teabele, mis on avalikkusele eksponeeritud intensiivses vormis koos ülekutsega kauba ostmisele ning kaugel majandustegevuse kohast

17. Praktikas on levinud, et välireklaamikandjate omanikud paigaldavad välireklaamikandjale oma kontaktandmed ja kaubamärgi selle olemasolu korral, et lihtsustada näiteks reklaamitellijatel või teistel isikutel välireklaamikandja omanikuga ühendust võtmist. Tavapäraselt on § 3 punktis 17 nimetatud teave esitatud konstruktsioonielemendil ja väikeses kirjas ning vähemsilmatorkaval kujul. Kui välireklaamikandja omanik paigaldab pinnale reklaami, siis punktis 17 märgitud teavet ei ole vaja eemaldada, kuna see ei takista teabekandjal reklaami eksponeerimist. Kuna teave on esitatud väikeses formaadis ja reklaamikandja vähemärgataval kohal (nt konstruktsiooni küljel, äärel, all vms), siis ei ole välireklaamikandja konstruktsioonielemendile kantud teave avalikus linnaruumis tajutav ning teave ei koorma linnaruumi visuaalset pilti intensiivselt. Sellest tulenevalt ei ole nimetatud tingimustele vastava teabe kandmine konstruktsioonielemendile üldiselt tajutav reklaamina määruse mõistes. Konstruktsioonile kantud vähemärgatava teabe kandmise eesmärk ei ole reklaamida avalikkusele välireklaamikandja omaniku kaupu ja teenuseid ega kaubamärke. Väga väikeses formaadis ja avalikkuses mittetajutava teabe reklaamimaksuga maksustamise maksukorralduslik administreerimine oleks ebaotstarbekas. Neil kaalutlustel on määruse § 3 p 17 sätestatud erandi eesmärk mitte kohaldada reklaamimaksu välireklaamikandja konstruktsioonielemendile kantud välireklaamikandja omanikule ja otsesele valdajale registreeritud kaubamärgi, nime ning kontaktandmete, sealhulgas domeeninime suhtes, mis ei lähtu kaupade ja teenuste reklaamimise eesmärgist ning pole seetõttu tajutav reklaamina määruse tähenduses. Sellised asjaolusid käesoleval juhul ei esine. Kaebaja reklaamikandjal on teave eksponeeritud suures formaadis kogu reklaamikandja ulatuses ja selle konstruktiivses osas, mis on mõeldud avalikkusele reklaami näitamiseks. Avalikkusele vaieldamatult selgesti nähtaval ja tajutaval viisil eksponeeritud

5 (10)

teave sisaldab informatsiooni, millega kutsutakse üles tellima oma logoga helkureid, eesmärgiga on suurendada kaebaja kaupade ja teenuste müüki, mitte aga anda teavet välireklaamikandja omaniku nime, reklaamikandjal reklaami avaldamise ning reklaamiteenuse kasutamise võimaluse kohta.

18. Teabe reklaamina käsitamist toetab kaebaja enda esitatud üürileping. Lepingust nähtub selgelt, et pind anti ja võeti kasutusse kaebaja kaupade ja teenuste reklaamimiseks, kaebaja kohustuseks oli tagada reklaami eksponeerimine. Seega ei ole kaebaja reklaamikandja paigaldamisel olnud mistahes muud eesmärki peale (iseenda ning oma) kaupade ja teenuste reklaamimise. Eluliselt usutav ei ole ka olukord, et äriühing üürib tasu eest maad, et paigaldada sinna reklaamkandja, millel kogu lepinguperioodi vältel ei ole muud eesmärki kui üksnes reklaamkandja konstruktsioonielemendi tähistus.

19. Vaidlustatud korralduses on maksuhaldur juhtinud kaebaja tähelepanu puudustele, kirjeldatud on miks ja millistel kaebaja poolt eksponeeritavatel teabekandjatel on reklaami eksponeeritud ning märgitud, et reklaami ei ole nõuetekohaselt deklareeritud. Korralduse resolutsioon on mõistetav ühemõtteliselt. Vastavalt MKS § 91 lõikele 1 sätestatule on määratud puuduste kõrvaldamiseks ka tähtaeg. Seega korraldus on kooskõlas seaduse nõuetega, sest see sisaldab kõiki MKS § 91 lõikes 1 ettenähtud tingimusi. Reklaamimaksu reguleerivad sätted ei näe ette, et tuleb deklareerida maksukohustuse puudumine, vaid selle olemasolu. Järelikult ei saa maksukohustuslane esitada reklaamimaksualast deklaratsiooni nulliga nagu kaebaja seda esmase korralduse järgselt 09.05.2015 tegi. Kui reklaamimaksukohustust ei eksisteeri, ei ole maksudeklaratsiooni esitamine maksusummaga „null“ nõutav ega vajalik. Tänaseks on nulldeklaratsioon kaebaja poolt ka täielikult tühistatud.

20. Kuna kaebaja esitas maksudeklaratsiooni, pidi maksuhaldur maksukohustuse täitmise kontrollimisel deklaratsioonides esitatust ka lähtuma. Ettevõtlusamet tuvastas 9.05.2015 esitatud deklaratsioonis puudused (valeandmed), mida on võimalik kõrvaldada. Vaidlustatud korraldusega on kaebajale määratud tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks esitatud reklaamimaksu deklaratsioonides. Juhul kui maksukohustuslane on esitanud deklaratsiooni ebaõigete andmetega, on maksuhalduril võimalus määrata maksusumma või kohaldada MKS § 92 lg 1 p 2 alusel või MKS § 91 alusel sunniraha, et maksukohustuslane puudused ise kõrvaldaks. Puuduste avastamisel deklaratsioonis ei ole maksuhaldur kohustatud maksusummat määrama. MKS §-ga 12 maksuhaldurile antud kaalutlusõigus annab volituse kaaluda erinevate abinõude kohaldamist, mis hõlmab ka õigust valida, milline menetlus läbi viia. Seejuures viiakse haldusmenetluse seaduse § 5 lg 2 järgi haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Arvestades konkreetse kaasuse asjaolusid on vaidlustatud korralduse puhul olemuslikult tegemist isikut vähem koormava, isegi soodustava haldusaktiga, kuna isikule on antud veelkordne võimalus maksukohustuse täitmiseks ilma maksuotsuse koostamiseta ja sanktsioonide rakendamiseta.

21. Maksukohustuse täitmisel teab maksukohustuslane ise kõige täpsemalt, millisel perioodil millist reklaami ta eksponeerib, vastava reklaami foto edastatakse ka maksuameti andmebaasi. Arvestades kaebaja poolt valitud maksustamisperioodi (kalendriaasta) ei saanudki vastustaja korralduse andmisel esitada ammendavat reklaami sisu kirjeldust kuna tulevikus eksponeeritava teabe sisu ja periood oli teada ainult kaebajale.

22. Vaidlustatud korraldusega kohustab ettevõtlusamet kaebajat kõrvaldama puudused 2015. aasta deklaratsioonis. Kaebaja tunnistas enne korralduse andmist maksukohustust, kuid soovis maksuhaldurilt tõendeid reklaami eksponeerimise päevade kohta. Ka sel põhjusel on menetluslikult otstarbekas anda maksukohustuslasele võimalus deklaratsiooni parandamiseks ja mitte algatada MKS kohaselt üksikjuhtumi kontrolli maksusumma määramiseks. Kuna kaebaja ise on varasemalt maksustamisperioodiks valinud kalendriaasta, selgitatakse korralduses, et deklareerida tuleb ka

6 (10)

26.10.2015 lisandunud maksuobjekt 2 (Pärnu mnt T9) ning parandada ebaõiged andmed eksponeeritud reklaami pindalas. 23. Ettevõtlusamet on 28.10.2015 ja 29.10.2015 koostanud vaatlusprotokollid, mille kohaselt on teabekandja ühel poolel reklaami edastamiseks kasutatava pinna pindala 16,49 m2 ja kahepoolsel pinna puhul vaatlusprotokolli kohaselt 36 m2. Seega on kaebaja poolt eksponeeritava reklaami pinna suuruseks vähemalt 16,5 m2 (Sõpruse pst T1 ühepoolne kandja) + 36 m2 (Pärnu mnt T9 kahepoolne kandja) = 52.5 m2, mitte 8 m2 nagu on deklareerinud kaebaja 15.11.2015 deklaratsioonis kahe reklaamikandja kolme reklaampinna eest. Järelikult sisaldab ka 15.11.2015 kinnitatud maksudeklaratsioon jätkuvalt ebaõigeid andmeid – Sõpruse pst reklaami eksponeerimise päevade arvu ja mõõtmete osas ning Pärnu mnt reklaami mõõtmete osas.

24. Vastustaja ei ole vaidlusaluses korralduses andnud kirjeldatud teabe osas varasemalt teistsugust hinnangut. Ettevõtlusameti poolt antud vastus puudutas kahte konkreetset fotot, millised ei ole võrreldavad vaidlustatud korralduses kirjeldatud teabega. Samuti on vastuse andnud ametnik rõhutanud, et vastus on antud piltidel olevate reklaamide kohta. Reklaamivaidlustes esinevad faktilised asjaolud on igakordselt erinevad ja iga konkreetne juhtum vajab analüüsi. Kaebaja poolt esiletoodud, teisi ettevõtjaid puudutava teabe edastamise sisu ja viis ei olnud piisavalt intensiivne, et lugeda seda reklaamiks RekS § 2 lg 1 p 3 tähenduses. Sama aga ei saa väita kaebaja poolt eksponeeritava korralduses kirjeldatud reklaami kohta. Ettevõtlusameti varasemalt antud seisukoht kehtib erandina aga kaebaja poolt maksustamisperioodil eksponeeritud teabele „PromoStar, reklaamitootja.ee“. Selle teabe deklareerimist ei ole vastustaja korraldusega ka nõudnud. KOHTU PÕHJENDUSED 25. Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetlusosaliste menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda. 26. Kaebaja tegevusalaks on äriregistri andmetel õhureklaam, ajalehtedes, perioodikavaäljaannetes, raadios, televisioonis, internetis ja muudes meediaväljaannetes reklaami kavandamine, teostamine ja paigaldamine, välireklaami, nt reklaamtahvlite, vitriinide, vaateakende ja peoruumide dekoratsioonide, autodele ja bussidele paigutatud reklaami jms kavandamine, teostamine ja paigaldamine, reklaammaterjali või -näidiste levitamine ja kättetoimetamine, stendide ja muu reklaamirajatiste ning -paikade kujundamine, turustuskampaaniate ja muude reklaamiteenuste juhtimine, mis on sihitud klientide ligimeelitamiseks ja kinnistamisele, turundus müügikohtades, otsepostitus reklaamid, turundusnõustamine, toodete esitlemine. Seega on tegevusalad reklaamiga seonduvad. Kaebaja ja Kristiine Linnaosa Valitsuse vahel on sõlmitud reklaami või teabe eksponeerimiseks ehitise pinna kasutusse andmise üürileping nr 2-4.2/9 kehtivusega 01.10.2014- 30.09.2015 (edaspidi üürileping). Lepingu esemeks on Tallinna linnale kui avalik-õiguslikule juriidilisele isikule kuuluva ehitise osa asukohaga Kristiine ristmikul Sõpruse pst ja Tulika tn nurgal (punkt 1.1). Üürilevõtja (kaebaja) võib lepingu eset kasutada ainult oma ettevõtte kohta käiva välireklaami eksponeerimiseks (punkt 2.2.3). Vaidlustatava korralduse kohaselt eksponeeris kaebaja avalikkusele suunatult teavet: 1) Sõpruse puiestee T1 (Kristiine ristmikul, Sõpruse pst, Tulika tn nurgal ja kinnistu Sõpruse pst 3a ees) välireklaamikandjal, mille sisuks on „Telli logoga HELKUR helkurid.ee. Kõik helkurid vastavad EN 13356 Euroopa standardile.“ Teabele on lisatud illustreeriv pilt helkurist kirjaga PromoStar reklaamitootja.ee (maksuobjekt 1); 2) Pärnu mnt T9 (Pärnu maanteel kahe sõidurea vahel asuval haljasalal kinnistu Järve 1 vastas) kahepoolsel välireklaamkandjal, mille sisuks on „Telli logoga HELKUR helkurid.ee. Kõik helkurid vastavad EN 13356 Euroopa standardile.“ Teabele on lisatud illustreeriv pilt helkurist kirjaga PromoStar reklaamitootja.ee (maksuobjekt 2). Eelnevas menetlusosaliste vahel vaidlust ei ole. Samuti puudub poolte vahel vaidlus selles, et vaidlusalused reklaamikandjad ei asu kaebaja majandustegevuse kohas, mistõttu ei kohaldu teabele RekS § 2 lg 2 p-des 1-2 nimetatud erandid ning asjaolu osas, et korralduses kirjeldatud teave

7 (10)

on 03.08.2015 registreeritud Patendiametis kaubamärgina registreerimistaotluse numbriga M201400930 (kättesaadav:http://www2.epa.ee/Patent/mark.nsf/vwSearchEst/73F2835CA501854CC2257F9A00 5946BB?OpenDocument&Eesti). 27. Kaebaja hinnangul on vaidlusalustel reklaamtreileritel eksponeeritud PromoStar OÜ-le kuuluv kaubamärk ja kontaktandmed, millisel juhul kohaldub reklaamimaksu määruse § 3 p 17. Seega tuleb asja lahendamiseks hinnata, kas vaidlusalused välireklaamikandjad on oma iseloomult käsitatavad reklaamina või kohaldub reklaamimaksu määruse § 3 p-s 17 sätestatud erand, millisel juhul ei tule reklaamimaksu tasuda. 28. RekS (31.12.2015 redaktsioonis) § 2 lg 1 p 3 sätestas, et reklaam on teave, mis on avalikustatud mis tahes üldtajutaval kujul, tasu eest või tasuta, teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise, ürituse edendamise või isiku käitumise avalikes huvides suunamise eesmärgil. Tallinna Ringkonnakohus asus 12.12.2005 otsuses nr 2-3/382/05 seisukohale (p-d 10-12), et reklaam on üksnes selline teave kauba, kaupleja või tema tegevuskoha kohta, milles sisaldub selle sisu, kuju või esitlusviisi näol äratuntav ja piisavalt intensiivne üleskutse kauba ostmiseks, kusjuures kauplemiskoha neutraalne tähistamine ettevõtja ärinime, kauplemiskoha nime või kaupleja kaubamärgiga ehk ärisilt ei ole üldjuhul käsitatav reklaamina, sest seda ei saa pidada piisava intensiivsusega üleskutseks kauba ostmisele. Kui aga sellise mõju saavutamine on ilmselgelt sildi peamine eesmärk, on tegu reklaamiga. Seda seisukohta on ringkonnakohus hiljem korranud otsustes nr 3-09-1702 (p 9), nr 3-11-1062 (p 9), nr 3-11-386 ja nr 3-11-463 (p 12), 3-11-361 (p 10). 29. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 3 g 3 kohaselt kehtestatakse kohalikud maksud valla- või linnavolikogu määrusega vastavalt kohalike maksude seaduses sätestatud tingimustele. Kohalike maksude seaduse (KoMS) § 2 lg 1 kohaselt kehtestatakse kohalik maks (sh reklaamimaks – KoMS § 5 p 5, § 10) valla- või linnavolikogu poolt maksumäärusega, mis peab vastama KoMS § 4 nõuetele. Muu hulgas peab maksumääruses olema määratud maksuobjekt (KoMS § 4 lg 1 p 2). Reklaamimaksuga maksustamisele kuuluvate kuulutuste ja reklaami ning nende paigutuskohtade loetelu, samuti reklaamimaksu soodustuste ja vabastuste andmise tingimused ja korra kehtestab volikogu (KoMS § 10 lg-d 2, 6). Reklaami määruse (20.12.2015 redaktsioonis) § 3 p 17 kohaselt ei maksustata reklaamimaksuga välireklaamikandja konstruktsioonielementide tähistust välireklaamikandja omanikule ja otsesele valdajale registreeritud kaubamärgi, nime ning kontaktandmete, sealhulgas domeeninimega. 30. Kohus nõustub vastustaja hinnanguga, et vaidluse all olevate maksuobjektide eesmärgiks tuleb pidada PromoStar OÜ klientide arvu suurendamist ehk tegemist on oma iseloomult reklaamiga. Plakatilt nähtub informatsioon, milles teavitatakse avalikkust PromoStar OÜ pakutavatest kaupadest ja teenustest (võimalus tellida standardseid helkureid ning reklaami). Tiheda liiklusega tänavatele paigutatud suuremõõtmelised treileritele paigaldatud tahvlid, millel on eksponeeritud äriühingu ärinimi, logo, samuti nähtuvad pakutavad kaubad ning teenused, tuleb pidada reklaamiks, sest tahvli iseloom tervikuna osutab sellele, et soovitakse saavutada ka selliste inimeste tähelepanu, kes ei oleks vastava tahvlita huvitatud kaebaja poolt pakutava kauba/teenuse ostmisest (s.o tahvli eesmärk on isikute käitumise suunamine ostma PromoStar OÜ poolt pakutavat helkurit ning tellima PromoStar OÜ-lt reklaami). Seega reklaamib kaebaja iseenda kaupu ja teenuseid. 31. KaMS § 3 kohaselt on kaubamärk tähis, millega on võimalik eristada ühe isiku kaupa või teenust teise isiku samaliigilisest kaubast või teenusest. Seega kaubamärk sisaldab mittekaubanduslikku teavet. Absoluutsed õiguskaitset välistavad asjaolud sätestab KaMS § 9. Nimetatud paragrahvi lg 1 p 2 alusel ei saa õiguskaitset tähis, millel puudub eristusvõime, kaasa arvatud üksik stiliseerimata täht, üksik stiliseerimata arv või üksik värv. Kohus nõustub vastustajaga, et plakatilt nähtuv lause „Telli oma logoga HELKUR helkurid.ee“ ja helkurikujutis on laialt levinud ning seda kasutavad ka teised ettevõtjad. Erinevus seisneb üksnes selles, et helkuril on kujutatud kaebaja logo. Teadaanne,

8 (10)

et PromoStar OÜ-lt on võimalik tellida helkureid, ei erista kaebajat teistest ettevõtetest. Seega eelnevat arvesse võttes ei laiene kohtu hinnangul antud juhul õiguskaitse registreeritud kaubamärgile, millest tulenevalt ei ole teabe maksustamine reklaamimaksuga välistatud. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et kaebaja on püüdnud vältida kaubamärgi registreerimisega teabe, mida saab käsitada reklaamina, reklaamimaksuga maksustamist. 32. Õige ei ole kaebaja hinnang, et vastustajal puudub õigus subjektiivselt hinnata, milline kaubamärk on reklaami määruse alusel maksustatav, milline mitte. Vastav kohustus tuleneb vastustajale juba KaMS §-st 9 (vt otsuse punkti 31). Lisaks ei nähtu reklaami määruse § 3 p-st 17, et säte välistab vastutajal haldusmenetluse seaduse §-s 4 sätestatud diskretsiooni kohaldamise. 33. Kohus ei nõustu kaebajaga, et vastustaja on tõlgendanud kaebusega seonduvat reklaamimaksu määruse § 3 p-i 17 erinevalt võrreldes kaebajale edastatuga. Kaebaja on lisanud kaebusesse pildid ning kaebajale vastustaja poolt edastatud informatsiooni. Kaebaja poolt viidatud ühelt fotolt nähtub reklaamikandja BBA-media kirje ning logoga. Teisel fotol on ehitise katusele paigaldatud reklaamkandja, millel esineb viide interneti aadressile: www.prismameedia.ee. Vastustaja poolt on kaebajale selgitatud, et piltidel olevad reklaamid ei ole maksustatavad reklaamimaksuga, juhul kui antud kaubamärgid kuuluvad välireklaamikandja omanikule või valdajale. Eelnevast nähtub, et vastustaja ei ole kaebajale väitnud, et nimetatud reklaamkandjaid ei ole maksustatud, vaid välja on toodud üksnes vastav võimalus. Lisaks erinevad fotodelt nähtuv vaidlustatud korralduses toodust olulisel määral. Käsitletud reklaamkandjatelt nähtub üksnes logo või internetiaadress. Nendel ei sisaldu RekS § 2 lg 1 p-s 3 sätestatud tunnuseid, st reklaamikandjatelt ei ole võimalik saada informatsiooni ettevõtete tegevusalade kohta ega selle kohta, millised tooteid või teenuseid müüakse. Vastustaja selgituste kohaselt on praktikas levinud, et välireklaamikandjate omanikud paigaldavad välireklaamikandjale oma kontaktandmed ja kaubamärgi selle olemasolu korral väikeses kirjas ning vähemsilmatorkaval kuhul ning teavet ei ole vaja eemaldada, kuna see ei takista teabekandjal teabe eksponeerimist. Kaebajale kuuluvad vaidlusalused reklaamkandjad sisaldasid vastavat teavet kogu reklaamkandja ulatuses. Vastustaja ei ole vaidlustatud korralduses ega ka hilisemates menetlustes väitnud, et reklaampinna konstruktsiooni ei ole võimalik eesmärgipäraselt kasutada, st konstruktsioonile lisada reklaame. Küll aga tuleb kaebajal täiendava reklaami lisamiseks korralduses kirjeldatud kaebaja poolt registreeritud kaubamärk kinni katta või eemaldada, kuna kaubamärki on kujutatud terve konstruktsiooni ulatuses. Lisaks

kohustus kaebaja vaidlusalustele konstruktsioonidele üürilepingu punkti 2.2.3 kohaselt kasutama ainult oma ettevõtte kohta käiva välireklaami eksponeerimiseks, mida ta antud juhul vastustaja ja kohtu hinnangul ka tegi. Seega oli vastustaja poolt õigustatud järeldada, et reklaamkandja sisaldab kaebajat reklaamivat teavet. Asjaolu, et kaebaja on reklaami kaubamärgina registreerinud, ei välista reklaamimaksu tasumise vajadust. 34. Kohus tuvastas eelnevalt, et kaebaja kohustus tasuma vaidlusaluses korralduses nimetatud maksuobjektide nr 1 ja nr 2 eest reklaami määruse § 10 lg-s 1 sätestatud reklaamimaksu. Järgnevalt hindab kohus, kas vaidlustatavast korraldusest on võimalik üheselt aru saada, milliseid toiminguid on kaebaja kohustatud sooritama. Vaidlustatavast korraldusest nähtuvalt andis ettevõtlusamet PromoStar OÜ-le korralduse puuduste kõrvaldamiseks reklaamimaksu maksudeklaratsioonis, kuna tuvastas kaebaja poolt 9.05.2015 esitatud deklaratsioonis puudused. Korraldus on antud põhjusel, et PromoStar OÜ eksponeerib korralduses nimetatud asukohtades reklaami alates jaanuarist 2015 (maksuobjekt 1) ja alates 26. oktoobrist 2015 (maksuobjekt 2). Tallinna Ettevõtlusameti Kohalike maksude osakonna peaspetsialisti poolt teavitati kaebajat 17.04.2015, et alates 20. nädalast kuni kirja vormistamiseni on aadressil Kristiine ristmik, Sõpruse pst ja Tulika tn nurgal eksponeeritud reklaami eest reklaamimaksu deklaratsioonid esitamata ning kirja tuli käsitada meeldetuletusena deklaratsioonide esitamise vajaduse kohta MKS § 85 lg 3 mõttes. Seega on vastustaja vaidlustatud korralduses juhtinud kaebaja tähelepanu puudustele. Kirjeldatud on, millistel kaebaja poolt eksponeeritavatel teabekandjatel on reklaami eksponeeritud ning märgitud, et reklaami ei ole nõuetekohaselt deklareeritud.

9 (10)

35. Kaebaja on deklareerinud reklaami Sõpruse pst T1 pindalaga 4 m2 03.03-06.03.2015 ja 06.05.- 25.05.2015 eest. Pärnu mnt T9 reklaami deklareeris kaebaja pindalaga 4 m2 perioodi 26.10- 26.11.2015 eest. Seega on vaidlusalust reklaami deklareeritud valitud päevadel ja ebaõige pindalaga. KoMS § 3 lg 1 järgi on kohalike maksude maksuhalduriks oma haldusterritooriumil valla- või linnavalitsus või muu maksumääruses sätestatud valla või linna ametiasutus, kes korraldab kohalike maksude kogumist. KoMS § 10 lg 5 p-de 1 ja 2 kohaselt on maksumaksja kohustatud esitama maksuhaldurile maksudeklaratsiooni, mille vormi ja esitamise tähtpäeva kehtestab volikogu, ning tasuma reklaamimaksu omavalitsuse eelarvesse volikogu poolt kehtestatud tähtajaks. Reklaamimaksu määruse §-s 5 on kehtestatud maksumäärad ning §-s 6 maksu arvutamist puudutavad sätted. Määruse § 7 lg-te 1 ja 2 kohaselt on maksustamisperiood kalendrinädalas, kalendrikuus, kalendrikvartalis või kalendriaastas mõõdetav ajavahemik, mil reklaami eksponeeritakse ning maksu tasutakse iga reklaami eksponeerimise päeva eest maksustamisperioodil. Sama paragrahvi lg 3 järgi tuleb maks tasuda sularahata arvelduse korras. Maksukohustuse puhul, mis tekib maksustamisperioodi eest alates 1. jaanuarist 2014, on maksukohustuslane kohustatud maksu tasuma Maksu- ja Tolliametile (MTA). MTA ja ettevõtlusamet avaldavad veebilehel andmed, mis on vajalikud maksu tasumiseks. Kaebaja ei ole kohtule esitanud tõendeid selle kohta, et tema poolt on deklaratsioonid esitatud vaidlustatud korralduses ning sellele eelnenud Tallinna Ettevõtlusameti 30.04.2015 korralduses nr 5-1.5/203 nimetatud perioodidel, so alates 11.05.2014 maksuobjektide 1 ja 2 eest ning alates jaanuarist 2015 (maksuobjekt 1) ja alates 26. oktoobrist 2015 (maksuobjekt 2). Kohtule esitatud fotodelt nähtuvalt on reklaame eksponeeritud vaidlustatud korralduses nimetatud perioodidel. Vastav asjaolu on fikseeritud ka 28.10.2015 vaatlusprotokollis nr 5-7.1/297, milles tuvastati, et Tallinnas Pärnu maanteel kahe sõidurea vahel asuval haljasalal Järve tänava vastas kahepoolne välireklaamkandja. Reklaam oli tänavalt hästi nähtav. Samuti on tuvastatud 29.10.2015 vaatlusprotokollis nr 5-7.1/300, et aadressil Sõpruse pst T1 Tallinn metallkonstruktsioonil ühepoolsel välireklaamkandjal eksponeeritav teave on hästi nähtav ja suunatud Kristiine ristmikul liiklejatele. 36. Kohus märgib, et sarnaselt reklaamimaksu määruse sätetele tuleneb MKS § 88 lg-st 1, et deklaratsiooni alusel tasumisele kuuluva maksusumma arvutab maksukohustuslane. Sama sätte teisest lausest tuleneb aga, et maksuhalduril on õigus maksukohustuslase arvutatud summat kontrollida ning vajaduse korral määrata maksusumma käesoleva seaduse §-s 98 sätestatud tähtaja jooksul. Kohus lisab, et reklaamimaksu määruse § 7 lg 7 kohaselt määrab maksudeklaratsiooni esitamata jätmise korral tasumisele kuuluva maksusumma maksuhaldur vastavalt maksukorralduse seadusele. Ehkki maksuhalduril on õigus määrata maksudeklaratsiooni esitamata jätmisel maksuotsusega maksusumma (MKS § 95 lg 1), ei lõpeta see kohtu hinnangul maksukohustuslase kohustust maksudeklaratsioonid esitada (KoMS § 10 lg 5 p 1, reklaamimaksu määruse § 8 lg 1) ega välista ka maksuhalduri õigust anda MKS § 85 lg 3 alusel korraldusi deklaratsiooni esitamiseks. Samuti võimaldab MKS § 91 lg 1 maksuhalduril juhul, kui deklaratsiooni ei ole tähtpäevaks esitatud, määrata maksukohustuslasele deklaratsiooni esitamiseks tähtaja ja teha hoiatuse (MKS § 136), et deklaratsiooni maksuhalduri määratud tähtajaks esitamata jätmise korral võidakse tema suhtes rakendada sunniraha. Sunniraha ülemmäärad on sätestatud MKS § 91 lg-s 4, mille kohaselt ei või sama deklaratsiooni esitamiseks tähtaja määramisel esimesel korral rakendatav sunniraha ületada 1300 eurot ja teisel korral 2000 eurot ega kõigi rakenduskordade peale kokku 3300 eurot. Käesoleval juhul on Tallinna Ettevõtlusamet andnud 30.04.2015 korralduse nr 5-1.5/203 maksudeklaratsioonide esitamiseks sunniraha hoiatusega esimesel korral summas 500 eurot. Vaidlustatud korraldusega on kaebajale antud täiendav tähtaeg. Seega on korralduse andnud pädev haldusorgan, korraldus vastab haldusaktile esitatavatele nõuetele (MKS § 46), on piisavalt põhjendatud ja sunniraha hoiatuse tegemisel ei ole rikutud MKS §-des 91 ja 136 sätestatud nõudeid, mistõttu puudub vaidlustatud korralduse tühistamiseks ka formaalõiguslik alus.

10 (10)

37. Kuivõrd vaidlusalune teave on käsitatav reklaamina ja reklaamimaksuga maksustatav, kaebaja on eksponeerinud reklaamina käsitatavat teavet vähemalt alates 11. maist 2014 ning vaidlustatud korraldus on õiguspärane ka formaalses mõttes, lasub kaebajal kohustus esitada asjakohased maksudeklaratsioonid ning vastustajal on õigus nõuda deklaratsioonide esitamist sunniraha hoiatusel. Seetõttu on vaidlustatud korraldus õiguspärane ega kuulu tühistamisele. Kuna vaidlustatud korraldus on õiguspärane, puudub alus ka vaidlustatud vaideotsuse tühistamiseks. 38. Tulenevalt eeltoodust jätab kohus kaebaja kaebuse rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) Kadriann Ikkonen kohtunik