3-14-52844/44 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Einar Vene ja Tanel Saar Otsuse tegemise aeg ja koht 28. aprill 2016, Tartu Haldusasja number 3-14-52844 Haldusasi Aleksei Pokrase kaebus Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 5000 eurot Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 27. mai 2015 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Aleksei Pokrase apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalikus menetluses Menetlusosalised Kaebaja – Aleksei Pokras Vastustaja - Viru Vangla RESOLUTSIOON 1. Jätta rahuldamata Aleksei Pokrase taotlus A. Kooli ja I. Gumenaja tunnistajana ülekuulamiseks. 2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 27. mai 2015 otsus muutmata. 3. Jätta kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes (riigilõiv) Eesti Vabariigi kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 30. mai 2016. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. 4. augustil 2014 esitas kinnipeetav Aleksei Pokras Viru Vanglale taotluse kahju hüvitamiseks. Taotluse kohaselt tekkis A. Pokrasel mittevaraline kahju 19. juuli 2014. a õhtuse loenduse ajal ravimite ja magamistarvete väljastamata jätmise tõttu. Viru Vangla ametniku tegevus alandas A. Pokrase inimväärikust ja tekitas kahju tema tervisele. 2. 22. oktoobri 2014 otsusega nr 6-16/216-4 jättis Viru Vangla A. Pokrase kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. 3. 17. novembril 2014 esitas A. Pokras Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse, mille lõpliku nõudena taotles kaebaja hüvitist mittevaralise kahju eest, kuna 19. juuli 2014 õhtul jättis vanglaametnik kaebajale väljastamata vooditarbed ja arsti määratud ravimid.

Kaebuse kohaselt ei viidud kaebajat vaidlusalusele intsidendile eelnenud päevadel üldse kambrist välja, madratsi tõid ja viisid valvurid. Ka kaebuse esitamise perioodil tõid ja viisid tema vooditarbed valvurid. Vanglaametnik jättis kaebaja 19. juuli 2014 ilma vooditarvetest olukorras, kus arsti ettekirjutuse kohaselt ei olnud kaebajal lubatud tõsta üle viie kilogrammi raskuseid esemeid, samas on vooditarvete massiks 6,8 kilogrammi. Samal õhtul ei antud kaebajale arsti määratud ravimeid. Vastustaja tegevusega tekitati kahju kaebaja tervisele ja alandati tema inimväärikust. 4. Viru Vangla vaidles kaebusele vastu, leides, et kahjunõue on alusetu. Vastustaja osutas, et Viru Vangla direktori 23. jaanuari 2013. a käskkirjaga nr 1-1/19 kinnitatud Viru Vangla kodukorra p 5.1 ja päevakava koostoimest tulenevalt on vooditarvete toomine kinnipeetavate, mitte vangla ametnike ülesanne. Kaebajal puhul ei esinenud selliseid meditsiinilisi näidustusi, mis takistanuks toimingu teostamist. Isegi, kui voodivarustus oli talle liialt rasked korraga tassimiseks, oli võimalik viia esemed kambrisse mitmes jaos. 19. juuli 2014 õhtuse loenduse ajal kaebaja kambris andis vastustaja ametnik kaebajale korduvalt korralduse püsti tõusta. Kaebaja eiras korraldusi. Kaebaja ei allunud ka korraldusele püsti tõusta tablettide manustamiseks. Kui kaebajale anti võimalus minna võtta endale madrats, ütles kaebaja, et tooge mulle madrats. Ametnik järeldas kinnipeetava käitumisest ja suhtlusest, et ta ei soovi madratsit. Seega jättis kaebaja korduvalt täitmata korraldused, jättes end ilma voodivarustusest, sest ei läinud seda laost tooma. Kinnipeetav ei palunud 19. juuli 2014. a õhtuse loenduse ja voodivarustuse kätteandmise ajal meditsiinitöötaja informeerimist väidetavast seljavalust, mis annab Viru Vanglale põhjendatud aluse eeldada, et seljavalu oli otsitud põhjus vanglaametnike poolt antud korralduste mittetäitmiseks. Kaebajal hakkas selg valutama öösel ning ta palus, et talle kutsutaks meditsiinitöötaja, mida vanglaametnikud ka tegid. HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED 5. 27. mai 2015 otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata. 6. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust selles, et kaebajale määratud ravimid 19. juulil 2014 õhtuse loenduse ajal manustamiseks oli meditsiiniosakond juba ravimipinalisse jaganud. Ravimite manustamise juures meditsiinitöötaja olema ei pidanud. Viru Vangla kodukorra p 20.7 sätestab, et ravimeid annavad kinnipeetavaile vangla ettenähtud aegadel osakonna valvurid. Kinnipeetavad on kohustatud ravimid manustama kohe vanglaametniku juuresolekul, avama ametnikule manustamise kontrollimiseks korralikult suu ja vajaduse korral liigutama keelt. Justiitsministri 5. septembri 2011. a määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 38 lg-te 1 ja 3 kohaselt jagavad vanglateenistuse ametnikud kinnipeetavatele ravimeid, järgides vangla tervishoiutöötaja poolt ettenähtud kogust ja aega. Vanglateenistuse ametnik on kohustatud kontrollima, et kinnipeetav manustab ravimi. 7. Asja materjalidest nähtub, et kaebajale ei meeldi ravimite manustamise kord Viru Vanglas ja ta peab seda alandavaks. Tervisekaardi väljavõttest nähtub, et 5. juuli 2014 hommikul ei võtnud kaebaja tablette ning nõudis, et õde tuleks ja annaks talle vajalikud ravimid; 7. juuli 2014 õhtul on kaebaja arstile kurtnud rahulolematust ravimite jagamisega; rohtude võtmiseks mittetõusmine kaebaja isiklik protest; 10. juulil 2014 kaebaja keeldus valuvaigistavat tabletti ravimipinalist võtmast (tunnistas, et ta on võimeline tõusma püsti, aga ei soovinud alluda valvuri korraldusele); 14. juulil 2014 hommikuse loenduse ajal ei võtnud kaebaja valvuritelt ravimeid vastu. Kaebaja on väitnud, et ei saa tõusta, kuna selg valutab. Samas nähtub anamneesist, et toidu järgi või meditsiiniprotseduuridele minnes saab kaebaja küll vabalt püsti tõusta ja kõndida. 8. Vanemvalvur selgitustest nähtub, et 19. juuli 2014 õhtuse loenduse ajal eiras kaebaja vastustaja ametniku korraldusi püsti tõusmiseks ja vee võtmiseks, jätkates 2

lamamist. Vanemvalvuri selgitustest ja kaebaja varasemast käitumisest ilmneb, et kaebaja ei kuuletunud valvuri korraldusele, seega ta ise keeldus ravimeid võtmast. Ravimi manustamise üle kontrolli teostamine on kõige tõhusam, kui kinnipeetav seisab ravimit andva ametniku ees. Sellekohane korraldus on igati loomulik ja seda ei saa pidada õigusvastaseks ega kinnipeetava inimväärikust alandavaks. Korralduse täitmisest keeldumist aga võib käsitleda ravimi võtmisest keeldumisena. Kuna vangla kodukorra p 20.7 ei luba vanglateenistuse ametnikul anda kinnipeetavale ravimit nii, et ta selle tegelikku manustamist ei kontrolli, saab ametnik jätta ravimi kehtestatud korrale mitteallunud kinnipeetavale ka andmata. Kohtu hinnangul on vastustaja tegutsenud õiguspäraselt kaebajale 19. juulil 2014 ravimi väljastamata jätmisel ja kaebaja inimväärikust ei ole rikutud. 9. 19. juuli 2014. õhtuse loenduse ajal kaebaja ravimeid ei saanud, kuid juba kell 23.45 on talle antud ravimeid. Järgmisel päeval on toimunud kaebaja meditsiiniline üldläbivaatus ja talle on antud ravimeid. Seega nähtub kaebaja tervisekaardi väljavõttest, et talle on olnud tagatud arstiabi ja kaebaja tervist ei ole kahjustatud. 10. Kohus nõustus kaebajaga, et 19. juulil 2014 ei tohtinud ta meditsiinilistel näidustustel tõsta üle viie kilogrammi kaaluvaid esemeid. Samas nõustus kohus vastustajaga, et kui voodivarustus (vastustaja selgituste kohaselt oli selleks poroloonmadrats, tekk, padi, padjapüür ja 2 lina) oli kaebajale liialt raske korraga tõstmiseks, oli tal võimalik viia esemed kambrisse mitmes jaos. Vanglaametnikud ei nõudnud, et kaebaja viiks kogu voodivarustuse korraga kambrisse. Vanglaametnike teenistuskohustuste hulka ei kuulu kinnipeetavatele kambrisse voodivarustuse kandmine, v.a juhul, kui selleks on meditsiiniline vajadus. Kaebaja puhul ei ole sellist meditsiinilist vajadust tuvastatud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS 11. A. Pokras esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu 27. mai 2015 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. 12. A. Pokras on seisukohal, et halduskohtu otsus on vastuolus seaduste ja vangla sisekorra eeskirjadega, millest tulenevalt just valvurid annavad kinnipeetavatele ravimeid ja vooditarbeid. Neist ei tulene aga, et ebakaines olekus valvuri käskude täitmisest keeldumine tähendab nende vastuvõtmisest keeldumist. Halduskohus on jätnud tähelepanuta, et kaebaja pöördus samal päeval kaebusega teise (kaine) valvuri poole, kes väitis, et ei saa midagi teha. Samuti on halduskohus jätnud tähelapanuta (ega ole kogunud sellekohaseid tõendeid), et eelnevatel päevadel kaebaja vooditarbeid tõid ja viisid valvurid, kuna kaebajal oli üldse keelatud kambrist lahkuda. 13. Vooditarbed keeratakse madratsi ja lina sisse, et nad mahuksid hoiuruumis riiulile. Selles ruumis ei ole reaalne madratsit lahti keerata, kuna asjad satuksid mustale põrandale. Keegi ei ole teinud kaebajale ettepanekut vooditarbeid eraldi kanda ega neid kaalunud. 14. Viru Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 15. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohtu otsusega põhjendatult rahuldamata jäetud A. Pokrase kaebus mittevaralise kahju rahas hüvitamiseks. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas kogutud tõendeid ja kohaldanud seadust. Halduskohus on põhjalikult 3

selgitanud kinnipeetavatele ravimite andmise korda Viru Vanglas ning seda, miks ei ole alust pidada Viru Vangla tegevust 19. juulil 2014 kaebajale ravimite ja vooditarvete väljastamata jätmisel õigusvastaseks ega kaebaja inimväärikust rikkuvaks või tervisekahju põhjustanuks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses toodud põhjendustega ja ei pea HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat. 16. A. Pokrase halduskohtule esitatud kaebuses ja apellatsioonimenetluses esitatud väidetest ilmneb, et ta ei sea kahtluse alla, et 19. juulil 2014 õhtul kaebaja elukambris A. Pokras ei järginud vanglaametniku korraldust püsti tõusta loenduse tarbeks ega ravimite võtmiseks. Samuti ei teinud kaebaja katset endale vooditarbeid tuua. 17. Nendel asjaolude puudub alus hinnata Viru Vangla tegevust kaebajale ravimite väljastamata jätmisel erinevalt halduskohtust. Ringkonnakohus rõhutab veelkord, et halduskohus on ammendavalt selgitanud, miks ei ole nõutav, et ravimid annaks kinnipeetavale vahetult meditsiinitöötaja ning meditsiinitöötaja poolt ravimipinalisse valmis pandud ravimeid võivad kinnipeetavale anda ka valvurid. Samuti, miks on vajalik, et kinnipeetav võtaks ravimid valvuri juuresolekul selliselt, et viimane saab veenduda ravimi manustamises. Kui kinnipeetav keeldub täitmast vanglateenistuse ametniku korraldusi nii, et ametnikul ei ole võimalik täita Justiitsministri 5. septembri 2011 määruse nr 44 § 38 lg-s 3 sätestatud kohustust kontrollida ravimi manustamist, saab pidada õiguspäraseks kinnipeetavale ravimi andmata jätmist. Käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist ongi. Vaidlust ei ole selles, et ravim ei olnud vajalik kaebajale vältimatu arstiabi osutamiseks. Seetõttu ei olnud vastustajal kohustust A. Pokrasele ravimit anda olukorras, kus viimane keeldus järgimast ravimite võtmiseks kehtestatud korda. Vastavalt tuleb lugeda, et kaebaja ise on keeldunud ravimi võtmisest. Ravimi võtmata jätmise võimalik mõju kaebaja tervisele aga ei ole vastustajale etteheidetav. Olukorras, kus 19. juulil 2014 oli kaebajal tegelik võimalus ravimite saamiseks, kuid ta jättis selleks nõutavad toimingud ise tegemata, ei ole asja lahendamisel tähendust kaebaja väidetud vangalateenistuse ametnikele varasemalt antud korraldusel kaebajale ravimeid mitte anda. 18. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja leiab ekslikult nagu tuleneks kehtivast õigusest vastustaja kohustus tagada õhtuti kinnipeetavale kartserikambrisse voodivarustuse toomine kaebaja osavõtuta ning sellele vastav kinnipeetava subjektiivne õigus keelduda toimingute tegemisest voodivarustuse saamiseks. Vangistusseaduses, vangla sisekorraeeskirjas ja Viru Vangla kodukorras puuduvad sätted, mis kaebajale sellesisulise subjektiivse õiguse kehtestaksid. 19. Pooled ei vaidle selles, et tervislikel põhjustel oli arst keelanud kaebajal tõsta esemeid, mille mass ületab viis kilogrammi, muid piiranguid ei olnud kaebajale liikumiseks ette nähtud. Seetõttu tuleb nõustuda vastustajaga, et kaebaja pidi olema ise hoolas ning vajadusel tooma oma voodivarustuse mitmes jaos. Vastustaja ei pidanud kaebajale selleks ettepanekut tegema. 19. juulil 2014 ei võtnud kaebaja samme endale voodivarustuse toomiseks, mistõttu on hüpoteetilised kaebaja väited nagu oleks see olnud tehniliselt võimatu. Kuna kaebaja 19. juulil 2014 õhtuse loenduse ajal ega ka vahetult vaidlusaluse intsidendi toimumise ajal ei esitanud kaebusi oma tervise kohta, siis tuleb eeldada, et kaebaja tervis ei olnud erakorraliselt sedavõrd halvenenud, et see oleks takistanud liikuda arsti poolt varasemalt seatud piire arvestades. Seetõttu on kaebaja vanglateenistuse ametnike korralduste täitmisest keeldumisega ise loobunud voodivarustusest 19. juuli 2014 õhtul. Vastavalt ei ole voodivarustuse saamata jäämine ega selle võimalik mõju kaebaja tervisele vastustajale etteheidetav. Ringkonnakohus peab siinjuures määravaks, et kaebajale oli tagatud tegelik võimalus voodivarustuse saamiseks. 4

20. Järeldust ei muuda see, kui 19. juulile 2014 eelnevatel päevadel või sama aasta sügisel mõnel perioodil tõid vastustaja ametnikud voodivarustuse kaebaja kambrisse. Vastustaja vastutulek ei loonud kaebajale subjektiivset õigust, et tema suhtes soodne olukord jätkub. Ka ei ole asjas määrava tähendusega see, kui eelnevatel päevadel oli kaebajal keelatud kambrist väljuda õhtuse loenduse ajal voodivarustuse toomiseks. Kaebaja ei ole väitnud, et 19. juulil 2014 oleks vastustaja ametnik andnud talle korraldused voodivarustuse toomiseks, keelates samaaegselt kambrist väljumise. Samuti ei sõltu asja lahendamine kaebaja väitest, et talle 19. juulil 2014 õhtuse loenduse ajal korraldusi andnud vastustaja ametnik oli alkoholi tarvitanud. Kuigi alkoholijoobes teenistusülesannete täitmine ei ole lubatud, ei oleks selles käesoleva vaidluse asjaoludel ei ole iseseisvat tähendust, kuna kaebajale oli tagatud tegelik võimalus nii ravimite kui voodivarustuse saamiseks. Ringkonnakohus rõhutab siiski, et vastustaja ei ole tuvastanud oma ametniku alkoholijoobes teenistuses viibimise. Ka kaebaja ei ole sellekohast väidet esitanud vahetult intsidendi toimumise järel. Hiljem, halduskohtule kaebuse esitamise ajal, olid võimalused väite kontrollimiseks oluliselt ahenenud. Puudub ka igasugune alus eeldada, et ametnik oli alkoholijoobes. 21. Ringkonnakohus märgib veel, et eeltoodud põhjustel ei ole asja lahendamiseks vajalik tõendina koguda ega uurida Viru Vangla P-2 osakonna koridoride ega kambri nr 1292 valvekaamerate salvestisi või P-2 osakonna vanglasisese elektronposti E-kontakt koopiat ajavahemikul 28. juuni kuni 1. juuli 2014, selgitamaks kaebaja kohtlemise kohta korralduste andmist. Kuigi kohus ei ole määruses otsesõnu lahendanud kaebaja taotlust tõendite kogumiseks, nähtub halduskohtu seisukoht täiendavate tõendite kogumise vajaduse puudumise kohta 9. aprilli 2015 määruse põhjendustest. Eelnevast sõltumata ei anna apellatsioonkaebuse väited alust halduskohtu otsuse tühistamiseks olukorras, kus asja lahendamine nendest tõenditest ei sõltu. 22. Apellatsioonimenetluses jääb rahuldamata A. Pokrase taotlus tunnistajate ülekuulamiseks. Vastavalt HKMS § 182 lg-le 2 tuleb apellatsioonimenetluses uute tõendite kogumise taotlemisel märkida põhjendused, miks neid tõendeid ei saanud esitada või nende hankimist taotleda halduskohtus. Kaebaja ei ole selgitanud, miks tal ei olnud võimalik taotleda tunnistajate ülekuulamist halduskohtumenetluses. Ringkonnakohtule ei ole sellise takistuse esinemine äratuntav. Lisaks ei ole A. Pokras esile toonud, milliseid asjaolusid ta soovib tunnistajate ütlustega tõendada (HKMS § 62 lg 3 p 3). Seetõttu ei pea ringkonnakohus põhjendatuks A. Pokrase taotletud tõendi kogumist apellatsioonimenetluses. 23. Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. HKMS § 108 lõike 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Viru Vangla ei ole apellatsioonimenetluses esitanud kuludokumente ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 vastustaja kasuks menetluskulusid välje ei mõisteta ning vastustaja menetluskulud jäävad tema enda kanda. Kaebaja oli ringkonnakohtus menetlusabi korras riigilõivu tasumisest vabastatud. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega jääb kaebaja riigilõiv apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda. Agu Timmi Einar Vene Tanel Saar allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt 5

6