1-15-9830/41 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

27. aprill 2016, Tallinn kirjalikus menetluses Kohtuasja number 1-15-9830 Kohtukoosseis Eesistuja Sten Lind, liikmed

Ivi Kesküla ja Urmas Reinola Kriminaalasi P.S-i süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 2 ja § 266 lg 2 p 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 19. veebruari 2016 otsus Apellandid prokurör ja kaitsja Prokurör Aarne Pruus Süüdistatav P.S isikukood XXX, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel eesti keel, XXX, X , kriminaalkorras karistamata, elukoht XX X

XX Kaitsja Aadu Luberg

RESOLUTSIOON

1. veebruari 2016 o Tühistada Pärnu Maakohtu 19. tsus P.S-i KarS § 121 lg

2 p 2 järgi õigeksmõistmise osas. Mõista P.S KarS § 121 lg 2 p 2 järgi süüdi ja karistada teda 50 päevamäära (831,50 euro) suuruse rahalise karistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõista KarS § 121 lg 2 p 2 ja § 266 lg 2 p 1 järgi mõistetud karistustest

liitkaristus 80 päevamäära (1330,40 eurot).

KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel jätta mõistetud rahaline karistus kohaldamata. Karistust ei pöörata täitmisele, kui P.S ei pane 1 aasta 6-kuulise katseaja jooksul toime tahtlikku kuritegu. Katseaeg algab ringkonnakohtu otsuse teatavaks tegemisest

2. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

3.

Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt, kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.

4. Hüvitada riigieelarvest P.S-ile kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu 1440 eurot.

Edasikaebamise kord

Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.

P.S-ile esitati süüdistus KarS § 266 lg 2 p 1 ja KarS § 121 lg 2 p 2 järgi. KarS § 266 lg 2 p 1 järgi süüdistatakse P.S selles, et ta tungis 27. juulil 2015 kella 14.15 paiku endise elukaaslase tahte vastaselt X asuvasse korterisse. KP XX

KarS § 121 lg 2 p 2 järgi süüdistatakse teda selles, et pärast KP tahte vastaselt korterisse sisenemist tungis ta viimasele kallale – sülitas näkku ja pigistas käega lõuast, põhjustades kannatanule füüsilist valu.

2. Harju Maakohtu 19.02.2016 otsusega mõisteti P.S süüdi KarS § 266 lg 2 p 1 järgi ja teda karistati 50 päevamäära (831,50 euro) suuruse rahalise karistusega. KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel vabastas kohus aga P.S-i rahalise karistuse kandmisest, kui ta

1 aasta ja 6 kuu jooksul ei pane toime tahtlikku kuritegu. KarS § 121 lg 2 p 2 järgi mõistis kohus P.S-i õigeks.

3.

Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid prokurör ja kaitsja.

3.1 Prokurör taotleb Pärnu Maakohtu otsuse tühistamist P.S-i KarS § 121 lg 2 p 2 järgi õigeksmõistmise osas ning P.S-i süüdimõistmist ja karistamist 120 päevamäära suuruse rahalise karistusega. KarS § 64 lg 1 alusel taotleb prokurör P.S-ile liitkaristuseks

150 päevamäära, s.o. 2490 euro suuruse rahalise karistuse mõistmist. Prokurör vaidleb vastu maakohtu seisukohale, et P.S ei põhjustanud oma tegevusega kannatanule sellisel määral füüsilist valu, et oleks sellega täitnud KarS § 121 objektiivse koosseisu.

KP andis maakohtus ütlusi, et P.S sülitas talle näkku ja pigistas lõuast. Lõuast pigistamise ajal tundis ta lühiajalist füüsilist valu. sõnul oli ta endast täiesti väljas, nuttis; ta KP ei osanud P.S-i poolt sellist käitumist oodata. Pärast seda juhtumit vanem laps sülitas korduvalt väiksemale õele näkku ja pigistas õde sama samamoodi. Kohtotsusest nähtuvalt on maakohus põhjendatult lugenud ütlused usaldusväärseks tõendiallikaks. KP

Tunnistajad ja JP KP

kinnitasid maakohtus, et tütar elas juhtunut raskesti üle.

Kannatanu ja tunnistajate ütlustest selgub, et elas toimunut emotsionaalselt raskesti üle. KP

Prokurör leiab, et näkku sülitamine ja lõuast pigistamine on tegevus, mis on ilmselgelt vaadeldav teise inimese kehalise väärkohtlemisena. Näkku sülitamisega alandati KP ja põhjustada talle hingelist valu, sellele järgnevalt lõuast pigistamisega ka füüsilist valu. Maakohus on aga käsitlenud näkku sülitamist ja lõuast pigistamist eraldi tegevustena ja jõudnud seetõttu ekslikule järeldusele, et P.S-i tegevuses puudub KarS § 121 lg

2 järgi

2 p kvalifitseeritava kuriteo koosseis. Prokurör leiab, et P.S-i tegevusele õigusliku hinnangu andmisel ei ole õige näkku sülitamist ja lõuast pigistamist käsitada eraldi tegevustena.

Näkku sülitamisega põhjustati le psüühilisi üleelamisi, s.o. hingelist valu ja lõuast KP-

pigistamisega füüsilist valu, nimetatud tegevused koosmõjus on käsitatavad teise inimese kehalise väärkohtlemisena, millega põhjustati valu.

3.2 P.S-i apellatsioonis kaitsja taotleb , et ringkonnakohus tühistaks maakohtu otsuse P.S-i süüdimõistmise osas KarS § 266 lg 2 p 1 järgi ning mõistaks P.S-i

KarS § 266 lg 2 p 1 järgi õigeks. Veel palub kaitsja lisada KarS § 121 lg 2 p 2 järgi õigeksmõistvasse kohtuotsusesse täiendav põhistus.

Apellatsiooni kohaselt on maakohus ebaõigesti lugenud tõendatuks, et P.S sisenes korteriss v e. P.S-i ütluste kohaselt tõi õtmed talle poeg. Seejuures ei ole tuvastatud vastuolusid P.S-i antud ütlustes. Küll esinesid sellised vastuolud ütlustes, kes on KP andnud erinevatel aegadel erinevaid ütlusi selle kohta, kus võtmed olid. Tunnistajate JP ja

KP ütlustele tugineda ei saa, sest nemad kuulsid toimunust tütrelt. Kaitsja leiab, et maakohtu otsusest ei ole võimalik aru saada, millele tuginedes asus maakohus seisukohale, et poeg ei toonud P.S-ile võtmeid. Põhjendamatu on maakohtu seisukoht, et süüdistatava väide, et võtmed tõi talle poeg, ei ole usutav. Ei ole põhjust, miks nelja-aastane laps ei võinud tuua omal algatusel autovõtmeid. Kaitsja leiab, et kuna P.S ei ole korterisse tunginud, ei saa lugeda tõendatuks sedagi, et t

a oleks korteris kannatanu suhtes kasutanud vägivalda.

4. esitas kaitsja apellatsioonile kirjaliku vastuse, milles leiab, et apellatsioon Prokurör tuleb jätta rahuldamata. Prokurör märgib, et maakohus on süüdimõistava otsuse tegemisel tõepoolest pidanud eluliselt ebausutavaks, et 4-aastane laps toob omal initsiatiivil autovõtmed isale. Samas see ei ole maakohtu ainuke argument, millega maakohus luges tuvastatuks, et P.S tungis valdaja tahte vastaselt eluruumina kasutatavasse X korterisse. Maakohus luges nimetatud asjaolu XX tuvastatuks ning tema vanemate ja

KP JP KP ütlustega. Kohus põhjendas, miks ta luges KP ütlused usaldusväärseteks. Maakohus tuvastas ka selle, et ütlused riimuvad tema vanemate KP JP ja

KP ütlustega. Prokurör märgib, et peab KP ütlusi usaldusväärseks ja P.S-i ütlusi ebausaldusväärseks järgmistel põhjustel:

a) prokurör ei pea eluliselt usutavaks, et ilma mingi nähtava põhjuseta ründaks endast KP füüsiliselt tugevamat P.S sellisel viisil nagu seda kirjeldas kohtuistungil P.S;

b) eluliselt ei ole usutav ka see, et P.S oli KP elukohta saabumise momendil rahumeelselt meelestatud.

c) SL

andis ütlusi, et tema arvates P.S KP elukohta ei sisenenud. Prokurör märgib, et SL-le jäi sündmuskohal märkamata mitmeid olulisi faktilisi asjaolusid, mida ta oleks pidanud märkama, kui need oleksid aset leidnud. Ta ei näiteks ei näinud seda, kuidas sattusid P.S-i valdusesse mobiiltelefon ja Toyota võtmed. Samuti ei näinud ta seda, et KP KP oleks P.S-ile näkku sülitanud. Kuna ta väga paljusid olulisi sündmusi ei näinud, siis on täiesti võimalik, et S le võis jääda märkamata P.S-i sisenemine - KP elukohta. Seda, et P.S tegelikult elukohta sisenes, tõendab see, et 27.07.2015 oli Toyota võti algselt KP KP

korteris, hiljem aga olid võti P.S-i käes. Teiseks tõendab P.S-i korteris käimist see, et ta unustas 27.07.2015 elukohta oma päikeseprillid. KP

d) Eluliselt ei ole usutav, et 4- aanud aastane laps omal initsiatiivil, emale märkamatult oleks s anda P.S-ile Toyota autovõtmed.

e) olid ajal, Kohtuistungil leidis tõendmaist, et 27.07.2015 kui sündmuskohale saabus politseipatrull,

XXX köögilaual P.S-i päikeseprillid.

f) SL väidab, et nägi, kuidas KP haaras kinni P.S-i juustest. P.S väidab, et sel ajal, kui

K KP teda ühe käega juustest tiris, kukkus murule maha teises käes olnud mobiiltelefon. SL

seevastu selle kohta ütlusi anda ei osanud. g)

See ei ole eluliselt usutav P.S väidab, et tuppa minnes jättis KP rõduukse lahti. .

Kohtuistungil on tõendamist leidnud, et soovis igati takistada P.S korterisse KP sisenemast.

h) Süüdistatava kuriteo järgsest käitumisest võib teatud juhtudel teha järeldusi tema poolt antud ütluste usaldusväärsuse kohta. P.S oli teadlik, et sündmuskohale on kutsutud politsei. Tema enda poolt antud ütlustest selgub, et poolt tahtlikult sõideti tema autole otsa, teda oli JP rünn . Ta ise väidab, et tema suhtes mingit füüsilist vägivalda ei kasutanud, ta ei anud KP KP

allunud K agressiivsusele, oli rahulik. Oleks see nii tõesti olnud, siis miks P.S ei oodanud ära politseipatrulli. Nimetatud P.S-i käitumine, et ta sisuliselt põgenes sündmuskohalt, seab kahtluse alla tema ütluste usaldusväärsuse.

K, J ja

KP tunnistusest selgub, et pärast 27.07.2015 juhtumit tekkis

4- aastasel K- K l halb näkku sülitamise komme. Antud asjaolu näitab, et võttis üle talle autoriteetse isiku, oma isa P.S-i käitumismudeli.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult mõistnud P.S-i süüdi KarS § 266 lg 2 p 1 järgi.

5.1 Nagu kaitsja apellatsioonis märgitud, on ainsad otsesed tõendid küsimuses, kas P.S sisenes korterisse, kannatanu ja süüdistatava ütlused. Kannatanu väitel P.S sisenes korterisse, süüdistatav ise seda eitab. Maakohus luges usaldusväärsemaks kannatanu ütlused ja luges tõendatuks kannatanu versiooni toimunuks. Kaitsja hinnangul on kannatanu versiooni eelistamine põhjendamatu.

Kaitsja toob välja selle, et kannatanu kohtueelses ja kohtumenetluses antud ütlustes esines vastuolu küsimuses, kus autovõtmed olid, süüdistatava ütlustes mingeid vastuolusid ei tuvastatud. Väide, et kannatanu andis selle kohta, kus auto võtmed olid, erinevaid ütlusi, on õige. Kohus väitis kannatanu, et need rippusid konksu otsas, kohtueelses menetluses antud ütluste kohaselt olid need kapi peal. Maakohus ei pidanud seda vastuolu aga selliseks, mille tõttu tuleks kannatanu ütlused lugeda ebausaldusväärseks.

Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette, et igasuguse vastuolu korral tuleb isiku ütlused kõrvale jätta. Seega peab kohus vastuolu puhul võtma seisukoha, kas see vastuolu seab ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla. See sõltub näiteks sellest, millist (kui olulist) asjaolu vastuolu puudutab, ning sellest, kuidas isik ise vastuolu selgitab.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga sell ütlusi es, et kirjeldatud vastuolu ei muuda

KP ebausaldusväärseks ega anna alust eelistada tema ütlustele P.S-i omi. Maakohus on õigesti välja toonud kannatanu selgituse, et ta ei olegi kindel, kus võtmed olid ning seda, kuidas (järelikult ka seda, kust) P.S võtmed võttis, ta ei näinud. KP selgitas sedagi, et oli endast väljas. Selline selgitus vastuolu kohta on usutav. On selge, et konfliktsituatsioonis keskendub inimese t ähelepanu eelkõige just konfliktile endale. KP ütlustest nähtub, et tema tähelepanu hõivasid ukse taga olnud P.S ja poeg K. Kuigi autovõti oli just see, mida P.S saada soovis, selgitavad KP ütlused seda, miks ta võtme asukohale tähelepanu ei pööranud. Nimelt kohtu ja prokuröri küsimustele, et kuna ta vastas ta oli kodus ja lähtus sellest, et ei lase P.S sisse, ei tulnud tal võtmete peitmise mõtet. Seega tema jaoks oli esiplaanil just see, et P.S ei pääseks korterisse.

5.2 See, et mainitud asjaolu ei muuda kannatanu ütlusi iseenesest ebausaldusväärseks, ei tähenda aga ka automaatselt, et ütlusi pidada P.S-i ütlustest KP tuleks usaldusväärsemaks.

5.2.1 Maakohus põhjendas seda, miks ta peab usaldusväärsemaks kannatanu ütlusi, muuhulgas väitega, et eluliselt usutav ei ole see, et 4-aastane laps viiks isale omal algatusel autovõtme. Sellest järeldas maakohus, et P.S pidi võtme kättesaamiseks ise korterisse sisenema.

Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et põhjendatud ei ole maakohtu otsuse väide, et eluliselt usutav ei ole, et 4-aastane laps võib omal initsiatiivil tuua isale autovõtme. Ilmselgelt normaalse arengutasemega 4-aastane laps teab, mis on autovõti ja saab aru, kui isa seda saada soovib. Seega ei ole mingit alust lugeda eluliselt mitteusutavaks see, et 4-aastane laps, olles kuulnud, et isa soovib saada autovõtit, selle omal initsiatiivil isale viib. Samas ei ole see ainus asjaolu, millest saab käesolevas kohtuasjas kannatanu ja süüdistatava ütluste usaldusväärsuse hindamisel tugineda.

5.2.2 Ringkonnakohus peab esiteks oluliseks seda, et

KP ütlused sündmuste käigu kohta on oluliselt detailsemad kui P.S-i ütlused.

Kannatanu ütlustes leidub detaile, mille väljamõtlemine ei ole usutav, kuna vajadust nende väljatoomiseks, kui neid tegelikult aset ei leidnud, ei ole. Sellisteks nüanssideks peab ringkonnakohus näiteks kannatanu väidet, et P.S tutvus tema kirjavahetusega, kui oli telefoni kätte saanud, samuti seda, et kui P.S oli korterisse sisenenud, läks ta ülemisele korrusele, kuhu P.S tuli järele, samuti see, et P.S soovis neist köögis oma telefoniga pilti teha. P.S-i ütlused on pealiskaudsemad. Olukorras, kus talle on küsimusega antud sisuliselt võimalus vabas vormis toimuvat kirjeldada, kirjeldab ta kannatanu, mitte aga enda tegevust (vastused kaitsja küsimustele „Mis edasi?“ ). Nagu prokuröri apellatsioonivastuses toim.l. 89 välja toodud, iseloomustab ka tunnistaja SL ütlusi, et ta oskas küll kirjeldada asjaolusid, mis näitavad negatiivses valguses (P.S-i sõimamine, tema juust KP est sikutamine, tema pihta sülitamine jne), samas ei näinud (s.t ei osanud kinnitada ega ümber lükata) ta oma sõnul seda, kas P.S sisenes korterisse, kas rõduukse vahel oli rüselust, kas KP telefon oli vahepeal P.S-i käes ja kuidas sai P.S kätte autovõtmed. Nõustuda tuleb prokuröriga, et SL justkui poolikult. oleks erinevaid situatsioone jälginud

Kannatanu tema ütlused ei näita püüdu P.S-i süüd võimalikult kindlalt tõendada.

Kuivõrd selle kohta, kuidas sai võti P.S-i kätte, on ainsad tõendid tema enda ja kannatanu ütlused, oleks kannatanul olnud võimalus väita, et ta nägi, kuidas P.S võtmed võttis. Selle asemel on kannatanu kinnitanud, et ta ei näinud võtme võtmist (toim.l. 70). Kannatanu ei ole eitanud ka asjaolusid, mis näitavad teda ennast negatiivses valguses. Ta ei eita, et oli väga närvis ega ka seda, et neil oli P.S-iga rüselus, kui viimane autoga tagasi tuli.

5.2.3 Ringkonnakohus peab oluliseks seda, et

KP kirjeldatud sündmuste käiku kinnitavad tunnistajad ja . Nimelt tuleneb

JP KP KP ütlustest, et P.S võttis ära ta telefoni ja selle tõttu helistas ta lauatelefonilt ema töönumbril. ütluste kohaselt helistas talle töökaaslane. KP Töökaaslane oli helistanud ja rääkinud, P.S võttis ta mobiiltelefoni teatas, et

KP et ära. Selle peale helistas KP kodusele telefonile. KP rääkis talle, et P.S võttis ta telefoni ära, istub rõdul ja loeb telefonist tema kirjavahetust. Pärast seda helistas tema omakorda JP-le. Ka

K ja

JP kinnitab, hakkas koju sõitma just KP telefonikõne peale. Seega nähtub JP ütlustest, et saanud neile helistada oma mobiiltelefonilt. KP ei Tõsi küll, süüdistatav ei eita, et kannatanu telefon oli vahepeal tema käes. Tema väitel kukkus see kannatanul maha, kui kannatanu talle õues kallale tuli (kiskus juustest). Tema võttis telefoni maast üles, kui kannatanu läks tuppa tagasi. Seejärel käis poeg toas ja tõi talle autovõtmed. P.S-i sõnul ütles ta selle peale pojale, et ta läheb nüüd ära, pani telefoni murule, läks autosse ja sõitis ära. Esiteks ei haaku süüdistatava väited kannatanu ja tunnistajate kirjeldusega toimunust ajaliselt. P.S väitis, et KP telefon oli tema käes lühikest aega: 3-5 minutit (toim.l. 95). Seejuures kinnitas P.S, et sel ajal helistas , kuid ta pani kõne kinni. KP numbril JP

JP -le, kuid andis ütlusi, et pärast seda, kui abikaasa oli talle helistanud, püüdis ta helistada KP kõne lülitati välja ( selle kõne tegi, proovis saada tööle oma toim.l. 73). Enne seda, kui

JP KP vana mobiiltelefoni, helistas seejärel lauatelefonilt ema töönumbril ja rääkis ema töökaaslasega, kes omakorda helistas - esiteks - -le. KP le. Seejärel helistas KP KP le tagasi ning seejärel JP Selline sündmuste ahel eeldab ringkonnakohtu hinnangul pikemat ajavahemikku, s.t P.S-i versiooni kohaselt pidi KP helistama lauatelefonilt enne seda kui ta tegelikult mobiiltelefonist ilma jäi. Teiseks ei kõla P.S-i sündmuste käigu kirjeldus usutavalt: süüdistatava kirjelduse järgi ei olnud tema huvitatud mingisugusest konfliktist ja lahkus täiesti rahulikult, kuid sellisel juhul jääb arusaamatuks, miks pidi P.S panema KP telefoni murule ehk kohta, kust viimasel oleks olnud seda pigem keeruline leida, mitte ei andnud seda näiteks talle võtmed toonud poja kätte. Seega peab ringkonnakohus usutavamaks kannatanu kirjeldust toimunust, mille kohaselt viskas P.S ta telefoni läbi autoakna välja enne seda, kui ta tahtis hakata ära sõitma.

5.2.4

talle siis, kui ta kodutelefonile Tähelepanu väärib veel see, et KP sõnul rääkis KP helistas, et P.S loeb ja kommenteerib väljas tema telefonis olevaid kirju (toim.l. 77).

Kuigi ise ei , on tema KP näinud ega kuulnud kirjeldatud P.S-i tegevust vahetult ütlused ses osas lubatav tõend. Nimelt näeb KrMS § 66 lg 21 p 2 ette, et tunnistaja ütlused teiselt isikult kuuldu kohta on lubatav tõend, kui tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. ütluste kohaselt rääkis tütar KP talle parasjagu toimuvast, s.t tegemist oli ilmselgelt vahetult enne rääkimist tajutud asjaoludega. KP ütlused ses osas on olulised, kuna näitavad, et väide telefonist kirjade lugemise kohta, ei ole hiljem välja mõeldud, vaid sellest rääkis juba samal ajal, kui P.S oli maja juures. KP

5.3 Lisaks eelnevale kinnitavad kaudse tõendina väidet, et P.S sisenes korterisse, JP ütlused selle kohta, et rõduuks oli kahjustatud (ülemine osa hingedelt maas ja sääsevõrk katki) ning, et korteris olid P.S-i päikseprillid. Kuigi P.S-i ütluste kohaselt unustas ta prillid korterisse nädal varem, nähtub ütlustest, et prille nägid nad köögis just JP pärast seda, kui ta käis autovõtit nõudmas.

6. Eelnevast tulenevalt ei näe ringkonnakohus alust tühistada maakohtu otsust P.S-i süüdimõistmise osas KarS § 266 lg 2 p 1 järgi.

7. Seevastu leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega P.S mõisteti KarS § 121 lg 2 p 2 järgi õigeks. Kannatanu ütlustega, mille ringkonnakohus luges usaldusväärseks, on tõendatud see, et P.S korteris olles sülitas talle näkku ja pigistas lõuast.

7.1

Maakohus mõistis P.S-i õigeks põhjusel, et näkku sülitamisega ei põhjustatud kannatanule füüsilist valu, sellele järgnenud lõuast pigistamisega ei põhjustatud aga füüsilist valu sellisel määral, et see vastaks kuriteokoosseisule. Viimast seisukohta põhjendas kohus sellega, et kannatanu lõuale ei jäänud jälgi ja kannatanu on kohtuistungil avaldanud, et lõuast pigistamine ei olnud väga pikaajaline.

7.2 Prokuröri apellatsioonis väljendatud seisukohtade kohaselt tuleb KarS §121 lg-s 1 nimetatud valu all mõista füüsilise valu kõrval ka kannatanu hingelist valu (vähemalt juhul, kui see on põhjustatud teist isikut kehaliselt mõjutades). Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Senises kohtu r on apellatsioonis praktikas on valu all mõistetud ainult seda aistingut, mida prokurö nimetanud füüsiliseks valuks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 04.05.2015 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-29-15; p 11.1) Ringkonnakohus on seisukohal, et kuna KarS § 121 räägib kehalisest väärkohtlemisest ja sellega kaasnevast valust, on selles sättes mõeldud just valu selle tavatähenduses, s.o füüsilist valuaistingut. See, mida prokurör nimetab apellatsioonis psüühilisteks üleelamisteks, tähendab sisuliselt, et kannatanu tundis end solvatuna. Karistusseadustik ei näe ette kriminaalvastutust solvamise eest.

Prokuröri apellatsioonis väljendatud seisukohtade järgi tuleks KarS § 121 järgi karistada ka solvamise eest, teist isikut kui solvatakse mitte sõnadega vaid kuidagi füüsiliselt mõjutades (nt

tema pihta sülitades, mõne ebameeldiva ainega üle valades, visates ebameeldiva, kuid valu mitte tegeva esemega). Arvestades KarS § 121 paigutust karistusseadustikus ning kehalise väärkohtlemise koosseisus toodud teoalternatiive, leiab ringkonnakohus, et selle sätte eesmärgiks ei ole solvamise osaline ja varjatud kriminaliseerimine.

Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kannatanule psüühiliste üleelamiste põhjustamine on KarS § 121 järgi karistatav ainult juhul, kui need üleelamised tõid kaasa tervisekahjustuse (KarS § 121 lg 1 esimene alternatiiv). Sellekohaseid väiteid ja neid kinnitavaid tõendeid prokurör Seega on maakohus asunud põhjendatult aga esitanud ei ole. seisukohale, et näkku sülitamist ei saa pidada KarS § 121 lg 2 p 2 koosseisule vastavaks teoks.

7.3 Prokurör on aga apellatsioonis märkinud, et P.S põhjustas le lõuast KP-

pigistamis

ega füüsilist valu. Nagu apellatsioonis märgitud, pidas maakohus KP ütlusi usaldusväärseks, aga kinnitas ütlustes, et tundis valu. Maakohus ei ole otsuses leidnud, et KP kannatanule valu üldse ei tekitatud, kuid leidis, et talle ei tekitatud nii suurt valu, et see täidaks

KarS § 121 lg 2 p 2 koosseisu. Oma seisukohta põhjendas maakohus sellega, et kannatanu lõuale ei jäänud jälgi ja lõuast pigistamine ei olnud väga pikaajaline. Need argumendid ei välista aga teo vastavust KarS § 121 lg 2 p

2. KarS § 121 lg 1 ei nõua, et tegu ega ka selle tagajärjel -le tekkiv valu oleks pikaajaline. Arusaamatuks jääb, millele tugineb maakohtu seisukoht, et lõuast pigistamist saab valusaks pidada vaid siis, kui sellest jäävad jäljed. KrMS § 60 lg 1 kohaselt võib kohus tugineda ainult asjaoludele, mille ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Ühtegi tõendit, millele maakohtu selline seisukoht saaks tugineda, kriminaalasja materjalides ei ole. Ka ei ole see mingi üldiselt teadaolev fakt. Vastupidi, üldteadaolevaks võib pidada seda, et valu tundmisega ei kaasne sugugi alati mingisugust jälge haiget saanud kohas. Ei ole mingit alust arvata, et lõua puhul oleks olukord teine.

Eelnev ei tähenda siiski, et ainuüksi sellest, kui kannatanu on kinnitanud, et ta tundis valu, piisaks automaatselt KarS § 121 koosseisule vastava teo jaatamiseks. Hinnata tuleb ka seda, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. KarS § 121 vastava teoga ei ole tegemist juhul, kui objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 04.05.2015 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-29-15; p 11.3). Ringkonnakohtu hinnangul ei tulene ka sellest kriteeriumist, et P.S-ile etteheidetav tegu ei täida KarS § 121 lg 2 p 2 koosseisu. Ringkonnakohus peab oluliseks seda, et kannatanu sõnul P.S mitte lihtsalt ei võtnud lõuast kinni, vaid pigistas. Sellise teo puhul on ka kõrvaltvaataja jaoks tegemist valu tekitava teoga. Seega sai ka P.S aru, et tekitab kannatanule valu, pannes seega teo toime kaudse tahtlusega. vähemalt

7.4 Seega leiab ringkonnakohus, et P.S on pannud toime ka KarS § 121 lg 2 ple 2 vastava kuriteo.

8. Prokurör taotleb P.S-i karistamist KarS § 121 lg 2 p 2 alusel 120 päevamäära suuruse rahalise karistusega ning KarS § 64 lg 1 alusel 150 päevamäära suuruse liitkaristuse mõistmist. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks rahalise karistuse mõistmist prokuröri taotletud määras. Nagu eelnevast käsitlusest näha, oli P.S-i tegu selline, et selle puhul tõusetus küsimus, kas tegemist on üldse teoga, mis täidab KarS § 121 lg 2 p 2 koosseisu. S.t tähendab, et P.S-i tegu tuleb pidada oma iseloomult kergeks. Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus põhjendatuks sanktsiooni alammäära lähedast karistust. Minimaalset rahalist karistust ei ole võimalik P.S-ile mõista, kuna tema teos esinevad karistust raskendavad asjaolud, karistust kergendavaid asjaolusid aga ringkonnakohus ei tuvastanud. Karistust raskendavaks asjaoluks loeb ringkonnakohus KarS § 58 p 13 kohaselt selle, et kuriteo pani P.S toime alaealise juuresolekul. Kannatanu ütluste kohaselt oli P.S teo toimepanemise ajal süles 4 sõnul tekkis P.S-i ja -aastane poeg. Nii kannatanu kui tunnistajate K ja

JP KP pojal pärast seda konflikti komme teistele näkku sülitada. Samuti peab ringkonnakohus sellist lõuast haaramist, eriti kui sellega kaasnes sülitamine, teist alandavaks, s.t ringkonnakohtu hinnangul esitas ka KarS § 58 p-le 2 vastav raskendav asjaolu.

Eelnevast tulenevalt peab ringkonnakohus põhjendatuks ka KarS § 121 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava teo eest 50 päevamäära suuruse rahalise karistuse mõistmist.

Nagu prokuröri apellatsioonis märgitud, tuleb P.S-ile mõista KarS § 266 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritud tegude eest mõista liitkaristus. Ringkonnakohus ei näe alust karistuste liitmiseks täies ulatuses ja leiab, et P.S-ile tuleb KarS § 64 lg 1 alusel mõista liitkaristuseks 80 päevamäära (1330,4 euro) suurune rahaline karistus. Maakohus jättis P.S-i karistuse KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel täitmisele pööramata. Ka ringkonnakohus peab seda põhjendatuks. Katseaja kohaldamise korral on süüdimõistetu huvi uusi kuritegusid mitte toime panna.

9. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 2 ja § 340 tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt – P.S-i õigeksmõistmises KarS § 121 lg 2 p 2 järgi – ning teeb selles osas uue otsuse P.S-i süüdimõistmise ja karistam ise kohta.

Ülejäänud osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Prokuröri apellatsiooni rahuldab ringkonnakohus osaliselt, kaitsja apellatsiooni jätab aga rahuldamata. Kuna ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt tühistas (küll prokuröri apellatsiooni alusel), peab -

vastavalt KrMS § 185 lg le 1 riik hüvitama süüdistatava apellatsioonimenetluse kulud 1440 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

Sten Lind

Urmas Reinola Ivi Kesküla