3-15-1031/39 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(8)

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. aprill 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-15-1031

Haldusasi

OÜ Luidoor kaebus Maksu- ja Tolliameti 24.03.2015

maksuotsuse nr 12.2-3/026253-15 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – OÜ Luidoor, esindaja Vahur Kivistik

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja Sirle Orav

Resolutsioon

1. Võtta vastu kaebusest loobumine osas, milles kaebaja

taotles Maksu- ja Tolliameti 24.03.2015 maksuotsuse nr

12.2-3/026253-15 tühistamist Tallinnas Mustamäe tee 189

asuva parklaga seonduvate maksude määramise tõttu.

Lõpetada selles osas menetlus.

2. Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata.

3. Käesoleva otsuse resolutsiooni punkti 1 jõustumise järel

tagastada kaebuse eest 04.05.2015 tasutud riigilõivust 22

eurot ja kanda see S. M. Swedbank AS arveldusarvele

xxxxxxxxxxxxxxxxx.

4. Ülejäänud osas jätta menetluskulud kummagi poole enda

kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult

teatavakstegemisest (s.o hiljemalt 26.05.2016).

ASJAOLUD

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) otsustas 24.03.2015 maksuotsusega nr 12.2-3/026253-15

suurendada OÜ Luidoor 20% määraga maksustavat käivet 49 308,67 euro võrra, tasumisele

kuuluvat käibemaksu 9861,74 euro võrra ja ettevõtlusega mitteseotud kuludelt arvestatud

tulumaksukohustust 15 728,84 euro võrra (maksuotsuse number on täpsustatud MTA

30.03.2015 otsusega).

Maksuotsuse ja selle osaks oleva kontrollakti põhjenduste kohaselt moodustus OÜ Luidoor

2014. a juuli-septembri käive Tallinnas Pelguranna tee 30 asuva kohviku Kuldrand ja

Mustamäe tee 189 asuva parkla käibest. MTA leidis, et äriühing on varjanud kohviku ja parkla

tegelikku käivet, seega tuleb määrata tasumiseks täiendavat käibemaksu. Kuna äriühingul

puuduvad algdokumendid varjatud käibest saadud raha ettevõtluses kasutamise kohta, tuleb

äriühingust varjatult välja viidud summad maksustada tulumaksuga.

2(8)

Maksu määramise õiguslikuks aluseks oli maksukorralduse seaduse (MKS) § 94 lg 1,

käibemaksuseaduse (KMS) § 3 lg 4 p 1 ja tulumaksuseaduse (TuMS) § 51 lg 1 ja lg 2 p-d 3 ja

4 ning § 54 lg 2.

2. OÜ Luidoor esitas 23.04.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse maksuotsuse

tühistamiseks. Kaebaja avaldas 08.02.2016 seisukohas (IV kd, tl 66), et loobub Mustamäe tee

189 asuva parkla opereerimisega seotud maksu vaidlustamisest (kokku 2058,49 eurot).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

3. OÜ Luidoor leiab, et käibe- ja tulumaksu määramine kohviku Kuldrand tegevusega

seonduvalt on õigusvastane järgmistel põhjustel:

1)

Maksuotsus tuleb tühistada ainuüksi selle tõttu, et maksuotsusest ei selgu, kuidas on

maksusumma määratud. Maksuotsusest puudub selle andmise õiguslik ja faktiline alus. Maksu

määramise metoodika on arusaamatu;

2)

Kohviku käive on deklareeritud õigesti. Maksuhaldur on tõendeid ebaõigesti hinnanud.

Alusetu on väita, et inimesed ei käi septembrikuus rannakohvikus. Käivet mõjutavad mitu

tegurit. 2014. a septembri päevane õhutemperatuur ja päikselisus oli augustiga sarnane. Alusetu

on hinnata käivet selle järgi, millised on kulud toorainele. Äritegevuses lähtutakse tavapäraselt

soodsatest võimalustest ja kauem säilivad toiduained soetatakse pikemaks ajaks ette.

Väljaminekute kaudu saab hinnata äriühingu ligikaudset käivet, kuid mitte perioodilise

määratlusega, sest toidu hinnad on kõikuvad. MTA ei ole arvestanud, et Eestis tervikuna on

kaardimaksete osakaal üle 65%. Kohviku töötajate ütlused ei ole vastuolus kaebaja

deklareeritud andmetega. Kaebaja kasutas 2014. a septembris nädalavahetustel nn

kiirtoitlustushaagist, pakkudes rannapiirkonnas jalutajatele šašlõkki ja suupisteid. Haagises ei

olnud makseterminali kasutamise võimalust, mistõttu mõjutab haagise kasutamine sularaha ja

kaardimaksete käibe suhet. MTA poolt esitatud septembri kassalaekumised kinnitavad, et

nädalavahetustel ja nende järgselt on kassasse makstud summad suuremad;

3)

Maksuhaldur ei ole kaebaja juhatuse liikmelt kohviku käibe kohta selgitusi küsinud,

rikkudes seega uurimispõhimõtet. Maksuhaldur ei ole arvestanud, et mitmete kaebaja töötajate

emakeel on vene keel, kuid protokollides puudub teave tõlkimise ja tõlkija vene keele oskuse

kohta. Protokollidest ei ole üheselt selge, mida on seletuse andjalt küsitud. Käsikirjas koostatud

seletuste protokollis puuduvad küsimused sootuks. Seega ei saa maksumenetluse käigus toodud

seletustele tugineda või vähemalt ei saa ütlusi kasutada kontekstist väljakistuna;

4)

MKS §-s 94 sätestatud hindamise eeldused ei ole täidetud. Riigikohtu praktika kohaselt

ei ole käibemaksu määramine hindamise teel lubatud ja isegi kui see oleks võimalik, ei ole

hindamist korrektselt läbi viidud. Kaebajat ei ole hindamisprotsessi kaasatud ja seetõttu ei saa

talle ette heita ka kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmist.

4. MTA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata järgmistel põhjustel:

1)

Maksuotsus sisaldab õiguslikku ja faktilist alust, samuti põhjendusi selle kohta, kuidas

on tasumisele kuuluv maksusumma määratud. Kontrollakt on maksuotsuse lahutamata lisa ja

neid tuleb vaadata koos. Maksuotsuses on kasutatud konkreetset viitamist kontrollaktile, kus

sisalduvad põhjendused. Kontrollakt ega maksuotsus ei sisalda oletusi;

2)

Kontrollakti punktis 1.2.2.2 b) on toodud kuus väidet põhjendamaks, et kaebaja kogu

sularahakäive ei ole maksuhalduri arvates käibedeklaratsioonil deklareeritud. Samas punktis on

viidatud ka tõenditele, millel MTA väited põhinevad. Maksuhaldur ei ole lähtunud üksnes

rannahooajast, vaid on küsitlenud kohviku töötajaid, analüüsinud ühe kuu kohta esitatud

kassakokkuvõtet, sularaha osakaalu jne. MTA ei ole väitnud, et septembris inimesed

rannakohvikus ei käi, vaid maksuhaldur võrdles septembri ning juuli-augusti käibeid ja sularaha

3(8)

osakaalu ning leidis, et on ebausutav, et suvekuudel on sularaha käive väiksem kui septembris.

Kaebaja väidab ise ka, et augusti õhutemperatuur oli septembriga võrreldav, seega peaks olema

võrreldavad ka augusti ja septembri sularahakäibed. Eluliselt on siiski usutavam, et septembris

käivad inimesed vähem rannakohvikus kui juulis-augustis, kui on peamine puhkuste periood.

Kaebaja väited seoses tooraine pikemaajalise ettesoetamisega on umbmäärased ja pole

tõendatud, et kohvikus soetati kontrolliperioodil mingeid tooraineid sellisel viisil. Eesti kui

terviku kaardimaksete osakaalust ei saa järeldada hindamise metoodika ebaõigsust. 2014. a

septembris, kui maksuhaldur viis läbi reaalajas kontrolli, oli kohviku sularaha osakaal 69,8%,

mis erineb Eesti keskmisest. Kaebaja analüüs kaardiga maksmise ja sularaha kontolt

väljavõtmise kohta ei tõenda konkreetse müügikoha (kohviku) sularaha käibe ja kaardimaksete

osakaalu. Rannapiirkonna kohviku puhul on usutav, et rannapiirkonnas kasutavad inimesed

pigem rohkem sularaha kui kaardimakseid ja seda kinnitavad ka septembri sularahaaktid. Ka

kohviku töötajad kinnitavad suuremat sularaha osakaalu. Kohviku töötajate ütlused ei ole

kooskõlas kaebaja deklareeritud andmetega. Kaebaja ei ole kaasaaitamiskohustust

nõuetekohaselt täitnud, nt on esitamata juuli ja augusti kassakokkuvõtted. Kiirtoitlustushaagise

kasutamisega seonduvad väited on esitatud alles kohtumenetluses ja neile ei saa kaebaja enam

edukalt tugineda. Pelgalt haagise olemasolu ei tõenda ka selle kasutamist müügitegevuses ning

ükski töötaja ei ole selle olemasolu maininud. Kassa kohta esitati üksnes kassa sissetuleku order

ja kohviku kassakokkuvõtted ning kusagilt ei nähtu, et nädalavahetustel oleks kassasse makstud

suuremaid summasid. Nädalavahetuste suurem käive võib septembris olla seletatav ka sellega,

et nädala sees on inimesed tööl ega külasta rannakohvikut. Kuna maksuotsus on piisavalt

põhjendatud, on tõendamiskoormus üle läinud kaebajale;

3)

Pole õige, et J. S. ei ole küsitud sularaha käibe kohta (vt MTA 18.12.2014 korraldus). J.

S. oleks saanud vastuväiteid esitada ka kontrollaktile vastates. Kohviku töötajad peavad

valdama piisavalt eesti keelt ja seetõttu pidid nad aru saama ka sellest, kas revident on ütlused

õigesti kirja pannud. Ükski isik ei ole vastu vaielnud sellele, et protokollid koostatakse eesti

keeles ja revident tõlgib seletused neile hiljem vene keelde. Protokolli sisule ei ole vastuväiteid

esitatud. Seletusi andnud töötajatele on selgitatud õigust nõuda tõlgi kaasamist. S. M.

11.12.2014 protokolli on ekslikult jäänud väide Kõlakoda OÜ kohta, kuid protokollist on aru

saada, millisele küsimusele S. M. vastas. MTA-l ei ole kohustust protokollides küsimusi

kajastada. Pole tõendatud, et MTA kasutas töötajate seletusi kontekstist välja võetuna;

4)

Hindamist rakendati puudulike ja ebapiisavate tõendite tõttu. Maksuhaldur tugines mh

töötajate ütlustele, andmete võrdlusele ja elulisele usutavusele, mitte oletustele. Riigikohtu

otsustest tulenevalt ei ole hindamise teel võimalik sisendkäibemaksu määramine. Kui välistada

käibemaksu määramine hindamise teel, tähendaks see, et käibe varjamine on aktsepteeritav,

kuid käibemaksupettused mitte. Hindamise teel maksustamist on põhjendatud kontrollakti

punktis 1.2.2.1 c). Kontrollakti lk 10-11 on MTA selgitanud, mida kaebaja saanuks teha, et

hindamise teel maksustamist vältida, kuid kaebaja ei kasutanud seda võimalust.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. Kaebaja avaldas 08.02.2016 seisukohas (IV kd, tl 66) ja kinnitas kohtuistungil (IV kd,

tl 81), et loobub Tallinnas Mustamäe tee 189 asuva parkla opereerimisega kaasneva

maksusumma (kokku 2058,49 eurot) vaidlustamisest. Kohus võtab kaebusest loobumise vastu

ja lõpetab selles osas haldusasja menetluse (HKMS § 152 lg 1 p 3, § 153, § 155 lg 4).

Loobumisega seotud menetluskulude jaotuse otsustab kohus allpool.

6. Vaidlus jätkub selle üle, kas kaebaja varjas kontrolliperioodil kohviku Kuldrand

tegelikku (sularaha)käivet. Sellest sõltub, kas kaebajal tuleb tasuda täiendavat käibe- ja

tulumaksu.

4(8)

7. Kaebaja arvates tuleb maksuotsus tühistada ainuüksi põhjusel, et sellest ei selgu, kuidas

maksusumma on määratud (puudub õiguslik ja faktiline alus ning maksu määramise metoodika

on arusaamatu).

Käibemaksu määramise õiguslik alus on KMS § 3 lg 4 p 1 ja MKS § 94 lg 1 (vt maksuotsuse

lk 3). KMS § 3 lg 4 p 1 kohaselt peab maksukohustuslane arvestama käibemaksu KMS § 1

lõikes 1 nimetatud tehingutelt ja toimingutelt, kusjuures KMS § 1 lõike 1 punktis 1 nimetatud

käibe puhul peab ta maksma käibemaksu oma maksustamisele kuuluvalt käibelt. KMS § 1 lg 1

p 1 kohaselt on käibemaksu objektiks käive, välja arvatud maksuvaba käive, mille tekkimise

koht on Eesti. MKS § 94 lg 1 ls-d 1 ja 2 sätestavad, et maksuhaldur võib tuvastada tasumisele

kuuluva maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel. Hindamine on

lubatud, kui maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on puudulikud, ebapiisavad,

mitteusaldusväärsed, hävinud või kadunud ja muude tõenditega ei ole võimalik

maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada. Tulumaksu määramise õiguslik alus on

TuMS § 51 lg 1 ja lg 2 p-d 3 ja 4 (vt maksuotsuse lk 4). Nimetatud sätetest tulenevalt peab

maksma tulumaksu ettevõtlusega mitte seotud kuludelt (§ 51 lg 1), milleks on väljamaksed,

mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud

nõuetele vastav algdokument (§ 51 lg 2 p 3) ja kulud või väljamaksed maksumaksja

ettevõtlusega mitteseotud teenuste ostmiseks (§ 51 lg 2 p 4). Maksuotsuse andmise õigusliku

alusena on nimetatud lk 1 veel MKS § 92 lg 1 p 2 ja § 95 lg 1.

Maksuotsuse aluseks olevad faktilised asjaolud ja tõendite analüüs sisalduvad maksuotsuses ja

selle lahutamatuks osaks olevas kontrollaktis. Seega tuleb neid dokumente vaadata koos.

Maksuotsuse punkti 2.1 ja kontrollakti punkti 1.2.2 kohaselt jättis kaebaja kontrolliperioodil

deklareerimata sularahakäibest tekkinud 20% määraga maksustatava käibe 49 308,67 eurot,

millelt tuleb tasuda käibemaksu 9861,74 eurot. Maksuhaldur põhjendas sularaha käibe

varjamist järgmiste asjaoludega: 1) kohvikus 2014. a juulis ja augustis töötanud S. M. ja J. N.

seletuste kohaselt oli kohviku keskmine päevakäive suurem kui OÜ Luidoor esitatud

käibeandmed; 2) OÜ Luidoor esitatud dokumentide kohaselt oli 2014. a septembris oluliselt

suurem sularahakäive kui juulis või augustis. Kuna tegemist on rannakohvikuga, ei ole see

eluliselt usutav; 3) kohvikus 2014. a juulis ja augustis töötanud isikute sõnul oli sularaha

osakaal suurem kui nähtub OÜ Luidoor esitatud andmetest ning töötajate väiteid sularaha

ligikaudse osakaalu kohta kinnitavad 2014. a septembri kohta reaalaja kontrolli käigus

tuvastatud asjaolud; 4) OÜ Luidoor esitatud kassakokkuvõttest nähtub, et 2014. a septembris

oli kohviku sularaha osakaal 69,8%, augustis 18,2% ja juulis 29,5%. Selline kõikumine kuude

lõikes ei ole eluliselt usutav; 5) OÜ Luidoor ei esitanud kassakokkuvõtteid 2014. a juuli ja

augusti kohta ning raamatupidamisdokumentidest ei nähtu kohviku igapäevast sularahakäibe

arvestust, kuigi kaebaja töötaja S. M. väitel koostati kohvikus kogu kontrolliperioodi jooksul

igapäevaselt kassakokkuvõte, mille alusel kontrolliti sularahakäibe suuruse õigsust; 6) OÜ

Luidoor ostuarvete analüüsist nähtub, et soetatud toidu ja joogi osakaal kohviku käibest oli

2014. a juulis ja augustis tunduvalt suurem kui 2014. a septembris, kuigi kontrolliperioodil ei

toimunud olulisi hinna või menüü muudatusi. Kohviku 20% määraga maksustatava käibe

tuvastamisel võttis maksuhaldur maksuotsuse punkti 2.1.2 ja kontrollakti punkt 1.2.2.2 kohaselt

aluseks kaebaja arveldusarvel kajastuvad kaardimaksutehingud; 2014. a septembri sularaha

käibe osas kassa algdokumendid, mille esitas kaebaja; ning 2014. a juuli ja augusti sularaha

käibe osas 2014. a septembri algdokumentide alusel arvutatud sularaha osakaalu, kohviku

töötajate seletused (J. N. 12.12.2014, S. M. 11.12.2014) ja tooraine osakaalu muutused käibest.

Kontrollakti punktis 3 ja maksuotsuse punktis 2.2 toodud selgituste kohaselt tähendab

kontrolliperioodil kaupade ja teenuste sularahas müümisest tekkinud, kuid deklareerimata

jäetud 20% määraga maksustatav käive, et kaebaja ettevõtlusesse on sisse tulnud raha koos

käibemaksuga. Kuna varjatud käibest saadud raha ettevõtluses kasutamise kohta puuduvad

5(8)

nõuetekohased algdokumendid, tuleb see maksustada tulumaksuga kui ettevõtlusega

mitteseotud kulu.

Kohviku 2014. a juuli ja augusti sularahakäibe suuruse tegi maksuhaldur kindlaks hindamise

teel, selgitades hindamise metoodikat kontrollakti lk 8-9 järgmiselt: 1) usaldusväärne on

kaardimaksetest tekkinud käive; 2) usaldusväärne on 2014. a septembri sularahakäibe osakaal

69,8 %, sest selle kohta esitas äriühing kassakokkuvõtted, see osakaal on kooskõlas töötajate

nimetatud sularaha osakaaluga, tooraine osakaal käibest on tavapärane ja 2014. a septembris

alustati kontrollimenetlust ja teostati kolm vaatlust, mille käigus loeti üle kohviku sularahakassa

ja fikseeriti kaardimaksete summa ning selle käigus tuvastatud sularaha osakaal on lähedane

OÜ Luidoor poolt esitatud dokumentide kohasele sularaha osakaalule; 3) 2014. a septembri

kohta tuvastatud sularaha osakaalu alusel arvutati selle perioodi kaardimaksete osakaal

(30,2%); 4) 2014. a juuli ja augusti varjatud käibe tuvastamiseks lähtuti eeldusest, et ka neil

kuudel oli kaardimaksete osakaal kogukäibest sama suur kui septembris. Kontrollakti lk 10-11

selgitas maksuhaldur, et maksukohustuse aluseks olevad asjaolud määrati kindlaks hindamise

teel, sest äriühingu esitatud dokumentide alusel ei olnud see võimalik. Maksuhaldur selgitas

kaebajale kaasaaitamiskohustust ning seda, et kontrollaktis tuvastatu ümberlükkamiseks tuleb

esitada täiendavaid tõendeid või luua võimalus oma väidete kontrollimiseks ning et hiljem ei

saa kaebaja enda jaoks soodsatele asjaoludele tugineda.

Kohtu arvates on eeltoodu põhjal piisavalt selge, milline on maksuotsuse õiguslik ja faktiline

alus ning millistele asjaoludele ja tõenditele on maksuhalduri järeldus rajatud. Maksuhaldur on

piisavalt selgitanud ka hindamise metoodikat ja seda, miks hindamine oli vajalik. Seega ei ole

põhjust maksuotsust tühistada selle ebaselguse või vähese motiveerimise tõttu.

8. Kaebaja väitel on alusetu hinnata käibe suurust tooraine kulude põhjal. Äritegevuses

lähtutakse soodsatest võimalustest ja kauem säilivad toiduained soetatakse pikemaks ajaks ette.

Kauem säiliva tooraine pikemaks ajaks ette soetamine võib küll olla majanduslikult mõistlik,

kuid kaebaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta ka tegelikult soetas kohviku tarbeks

mingeid tooraineid ette ja et see mõjutas kontrolliperioodi käibemaksuarvestust.

9. Kaebaja arvates ei ole maksuhaldur arvestanud, et Eestis tervikuna on kaardimaksete

osakaal üle 65%.

Eesti või isegi mitte Tallinna kaardimaksete keskmisest osakaalust ei saa järeldada maksuotsuse

ebaõigsust, vaid arvestada tuleb konkreetse äriühingu majandustegevuse eripära ja muid

tähtsust omavaid asjaolusid. Käesolevas asjas viis maksuhaldur 2014. a septembris kohvikus

läbi reaalajas kontrolli ja tuvastas, et septembris oli kohviku sularaha osakaal 69,8%, mis erineb

Eesti keskmisest. Kohviku töötajad kinnitasid maksumenetluses samuti suuremat sularaha

osakaalu kui Eesti keskmine (vt J. N. 12.12.2014 ja S. M. 11.12.2014 seletused, I kd, tl 118-

123). Rannakohviku puhul on ka eluliselt usutav, et inimesed kasutavad rohkem sularaha kui

kaardimakseid. Seetõttu ei ole käesolevas asjas põhjust kaardimaksete osakaalu arvestamisel

aluseks võtta Eesti või Tallinna keskmist näitajat.

10. Kaebuses väidetu kohaselt pole alust arvata, et inimesed ei käi septembrikuus

rannakohvikus ning 2014. a septembri päevane õhutemperatuur ja päikselisus oli augustiga

sarnane.

Maksuhaldur ei ole väitnud, et septembris inimesed rannakohvikus ei käi, vaid pidas tuvastatud

asjaolusid ja kogutud tõendeid arvestades ebausutavaks, et suvekuudel on sularaha käive

väiksem kui septembris (vt kontrollakti lk 7-8). Kohus nõustub maksuhalduri hinnanguga. On

üldteada, et Eestis puhkab suurem osa inimesi juulis ja augustis ning naaseb septembris tööle.

Seetõttu on eluliselt usutav, et rannakohvikus käiakse septembris vähem isegi siis, kui

õhutemperatuurid on juuli või augustiga võrreldavad.

6(8)

11. Kaebaja väidab, et kasutas 2014. a septembris nädalavahetustel nn kiirtoitlustushaagist,

pakkudes rannapiirkonnas jalutajatele šašlõkki ja suupisteid. Haagises ei olnud makseterminali

kasutamise võimalust, mistõttu mõjutab haagise kasutamine sularaha ja kaardimaksete käibe

suhet.

Kaebaja ei esitanud maksumenetluses kiirtoitlustushaagise kasutamise kohta ühtki väidet,

rääkimata tõenditest, kuigi kaebajale pidi olema hiljemalt kontrollaktist selge, et maksuhaldur

on tema kontrolliperioodi sularahakäibe õigsuse kahtluse alla seadnud. Juhatuse liikme J.

Saharovi kohtuistungil esitatud selgitus (IV kd, tl 82), et kaebaja keeldus koostööst, sest talle ei

sobinud maksumenetlust läbi viiv revident, ei ole tõsiseltvõetav põhjus kaasaaitamiskohustuse

mittetäitmiseks. Teabe andmisest ja tõendite esitamisest keeldumist reguleerib MKS § 64 ja

ühelegi seal nimetatud alusele ei ole kaebaja tuginenud. Ükski kohviku töötaja ei maininud

samuti maksumenetluses kiirtoitlustushaagise kasutamist. Ka kohtumenetluses ei esitanud

kaebaja seda väidet kohe kaebuses, vaid alles selle täienduses pärast lepingulise esindaja

vahetamist.

Kohtuistungil andsid kiirtoitlustushaagise väidetava kasutamise teemal ütlusi kaebaja juhatuse

liige J. Saharov ning kohviku endised töötajad S. M. ja J. N. (IV kd, tl 82-85). J. Saharovi

ütlused kiirtoitlustushaagise kasutamise kohta on ebamäärased ja kohati ka vastuolulised.

Näiteks J. Saharovi esialgsest vastusest võib järeldada, et kiitoitlustushaagist kasutati enamasti

(st mitte ainult) septembris, kuid hiljem väitis ta, et juulis-augustis ei saanud

kiirtoitlustushaagist kasutada põhjusel, et suvel oli võimatu personali leida, ja see seisis parklas.

J. Saharov väitis ka, et kiirtoitlustushaagises töötas kohviku personal. Samuti mainis J. Saharov

kiirtoitlustushaagise kasutamise kohta, et mida rohkem müügikohti, seda suurem sissetulek.

Kohus leiab, et kui suurem müügikohtade arv suurendab kohviku sissetulekut, nagu kaebaja

väitis, ja kaebajal oli olemas kiirtoitlustushaagis, mida oleks saanud kasutada, ei ole puhkuste

ja rannas viibimise kõrghooajal (juulis-augustis) selle tegevusetult parklas hoidmine

majanduslikult mõistlik ja kaebaja ei ole usutavalt selgitanud, miks kiirtoitlustushaagist suvel

ei kasutatud. J. Saharovi selgitus personali puudumise kohta ei ole kuigi veenev olukorras, kus

kiirtoitlustushaagise tarbeks väidetavalt eraldi personali ei värvatudki ja kaebaja pole esitanud

mingeid tõendeid, et ta üldse püüdis suveks lisapersonali värvata (töökuulutused vms), kuid see

katse nurjus. J. Saharov ei mäletanud ka, mida kiirtoitlustushaagises müüdi (kas ainult šašlõkki

või ka näiteks hamburgereid), kas ja millal kaebaja soetas šašlõki valmistamiseks grillsütt jms.

J. Saharov ei mäletanud täpselt sedagi, millistel üritustel ja millistel kuupäevadel

kiirtoitlustushaagist kasutati, väites üldsõnaliselt, et septembris oli igal nädalavahetusel mingi

üritus. Tõendeid ühegi ürituse tegeliku toimumise ja kaebaja osalemise kohta ei ole esitatud. S.

M. väitis, et on müünud lisaks kohvikus töötamisele kaupa ka liikuvast haagisest, ja viitas, et

kiirtoitlustushaagisega osaleti valimisüritustel, nt Nõmme turul, kuid ei mäletanud, millal.

Kohus märgib, et 2014. a toimusid üksnes Euroopa Parlamendi valimised ja needki enne

kontrolliperioodi. Kohaliku omavalitsuse volikogu valimised toimusid 2013. a. J. Saharov

mainis oma ütluses Lasnamäe turul toimunud üritust, kuid S. M. arvas kohtuistungil, et

Lasnamäe turul millalgi küll käidi, kuid müüki ei toimunud, sest rahvast ei olnud.

Eeltoodut arvestades leiab kohus, et kaebaja väited kiirtoitlustushaagise kasutamise kohta ei ole

usaldusväärsed ja tuleb jätta kõrvale. Kuna kiirtoitlustushaagise kasutamine 2014. a septembris

ei ole tõendatud, ei saanud see mõjutada ka maksuhalduri tuvastatud sularaha ja kaardimaksete

käibe suhet.

12. Kaebaja arvates ei saa tugineda kohviku töötajate maksumenetluses antud seletustele,

sest maksuhaldur ei ole arvestanud, et mitmete kaebaja töötajate emakeel on vene keel, kuid

protokollides puudub teave tõlkimise ja tõlkija vene keele oskuse kohta. Protokollidest ei ole

üheselt selge, mida on seletuse andjalt küsitud. Käsikirjas koostatud seletuste protokollis

puuduvad küsimused sootuks.

7(8)

Kohviku sularahakäibe osakaalu määramisel tugines maksuhaldur S. M. 11.12.2014 seletusele

ja J. N. 12.12.2014 seletustele (kontrollakti lk 7, seletused I kd, tl 118-123). Mõlemad isikud

on allkirjaga kinnitanud tutvumist kolmanda isiku õiguste ja kohustustega, seejuures on neile

õigusi, sh tõlgi kaasamisega seonduvat, tutvustatud vene keeles. Kumbki isik ei taotlenud

seletuse juurde tõlgi kaasamist. Nii S. M. kui J. N. küsiti vastavalt 11.12.2014 või 12.12.2014

seletuse võtmisel konkreetne küsimus, millises vahemikus oli päevakassa ning milline oli

sularaha ja kaardimaksete osakaal. Puudub alus arvata, et see küsimus ei olnud seletuse

andjatele arusaadav või sellele vastamisel ei osanud nad end eesti keeles piisavalt väljendada.

Pelgalt asjaolu, et seletusi andnud töötajate emakeel on vene keel, ei tähenda tingimata nende

kasinat eesti keele oskust. Stroomi rannas asuvat kohvikut külastasid kontrolliperioodil

eeldatavalt nii eesti kui vene keelt kõnelevad kliendid. Maksuhaldur väidab õigesti, et

teenindussektoris töötavate ja igapäevaselt klientidega suhtlevate isikute puhul tuleb eeldada

sellist eesti keele oskust, mis võimaldab baaridaami tööd teha ja sellega seonduvatele

küsimustele vastata. S. M. selgitas ka kohtuistungil oma eesti keele oskuse kohta, et saab

kõigest aru ja oskab ka rääkida, kuid ametlike asjade puhul ei saa end nii täpselt väljendada.

Eeltoodut arvestades ei ole põhjust S. M. ja J. N. maksumenetluses antud seletusi kõrvale jätta.

Kohus peab S. M. ja J. N. maksumenetluses sularaha käibe kohta antud seletusi

usaldusväärsemaks kui kohtuistungil antud ütlusi, sest nende maksumenetluses antud

hinnangud päevakäibe suuruse ja sularaha osakaalu kohta olid üldjoontes kattuvad,

kohtuistungi ajaks oli kontrolliperioodist möödas juba rohkem kui 1,5 aastat ning seetõttu ei

pruukinud detailid enam meenuda. See oli eriti märgatav S. M. puhul, kes ei mäletanud

kohtuistungil ütlusi andes enam sedagi, millal ta täpselt kohvikus üldse töötas. Asjaolul, et J.

N. ja S. M. ei töötanud kontrolliperioodil kõigil kohviku lahtioleku päevadel, ei ole määravat

tähtsust, sest neilt ei küsitud käivet iga päeva kohta eraldi. Nende seletused päevakäibe ja

sularaha osakaalu kohta on hinnangulised, kuid see ei tähenda, et seletusi ei oleks tohtinud

maksumenetluses kasutada, seda enam, et maksuhaldur ei tuginenud sularahakäibe suuruse

määramisel üksnes töötajate ütlustele, nagu kaebaja väidab, vaid see oli üks asjaolu tõendite

kogumist.

S. M. 15.09.2014 seletusele (kontrollakti lk 8, seletus I kd, tl 102-103) tugines maksuhaldur

igapäevaste kassakokkuvõtete koostamist puudutavas osas. Protokollist nähtub, et see on S. M.

vene keelde tõlgitud ja isik on kinnitanud, et see on arusaadav. Küsimuste kirjapanek muudaks

seletuse kindlasti arusaadavamaks, kuid küsimuste kirjapanek ei ole kohustuslik ning ilmselt

oli sellel antud juhul praktiline põhjus, kuna seletus võeti kohvikus etteteatamata vaatluse

käigus, mitte maksuhalduri ruumides (vt korraldus I kd, tl 74-75). J. Saharov väitis

kohtuistungil (IV kd, tl 82p) sarnaselt S. M., et kassakokkuvõtted 2014. a juuli ja augusti kohta

olid olemas, kuid kaebaja ei esitanud neid maksuhaldurile, sest ei soovinud maksuhalduriga

koostööd teha. Seega oleks maksuhalduri väide kassakokkuvõtete koostamise kohta tõendatud

isegi juhul, kui S. M. 15.09.2014 seletus kõrvale jätta.

Muus osas ei ole maksuotsuses (täpsemalt kontrollaktis) käibe varjamisega seonduvalt kohviku

töötajate seletustele tuginetud.

13. Kaebaja arvates ei ole MKS §-s 94 sätestatud hindamise eeldused täidetud. Riigikohtu

praktikast tulenevalt ei ole käibemaksu määramine hindamise teel lubatud ja isegi kui see oleks

võimalik, ei ole hindamist korrektselt läbi viidud. Kaebajat ei ole hindamisprotsessi kaasatud

ja seetõttu ei saa talle ette heita ka kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmist.

MKS § 94 lg 1 ls-d 1 ja 2 sätestavad, et maksuhaldur võib tuvastada tasumisele kuuluva

maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel. Hindamine on lubatud, kui

maksu

määramiseks

vajalikud

kirjalikud

tõendid

on

puudulikud,

ebapiisavad,

8(8)

mitteusaldusväärsed, hävinud või kadunud ja muude tõenditega ei ole võimalik

maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada.

Maksuhaldur tegi hindamise teel kindlaks kohviku 2014. a juuli ja augusti sularahakäibe

suuruse. Kohus leidis eespool, et maksuhaldur on kontrollaktis piisavalt selgitanud nii

hindamise metoodikat kui esitanud põhjendused selle kohta, et hindamine viidi läbi puudulike

ja ebapiisavate tõendite tõttu. Kaebaja juhatuse liikme J. Saharovi kohtuistungil antud ütlused,

mille kohaselt ta ei soovinud maksumenetluses kaasaaitamiskohustust täita, kinnitavad

maksuhalduri seisukohta, et tõendite ebapiisavuse tõttu oli hindamise läbiviimine vajalik.

Maksuhaldur selgitas kaebajale kontrollakti lk 10-11 kaasaaitamiskohustust ning seda, et

kontrollaktis tuvastatu ümberlükkamiseks tuleb esitada täiendavaid tõendeid või luua võimalus

oma väidete kontrollimiseks. Seega pole alust väita, et kaebajale ei antud võimalust hindamises

osaleda.

Hindamise teel ei saa Riigikohtu praktika kohaselt määrata sisendkäibemaksu, kui tegelik

müüja jääb välja selgitamata (nt otsuse nr 3-3-1-54-13 p 23 ja seal viidatud varasemad

lahendid), kuid Riigikohus ei ole välistanud käibemaksu määramist hindamise teel käibe

varjamise korral ning kohtupraktikas on seda samuti lubatavaks peetud (nt Tallinna

Ringkonnakohtu 12.07.2013 otsus nr 3-11-717). MKS § 94 lg-t 1 ei saa tõlgendada viisil, mis

muudaks maksukohustuse eiramise kasulikuks. Maksuhaldur väidab õigesti, et kui välistada

käibemaksu määramine hindamise teel, tähendaks see sisuliselt, et käibe varjamine ja selle

kaudu käibemaksu tasumata jätmine on aktsepteeritav.

14. Kuna maksuotsus on nõuetekohaselt motiveeritud, lasus kaebajal kohtumenetluses

kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti (MKS § 150 lg 1, Riigikohtu 25.03.2009

otsus nr 3-3-1-3-09, p 20). Kõike eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et kaebaja väited ja

esitatud tõendeid ei anna alust maksuotsuse tühistamiseks. Seega jääb kaebus rahuldamata.

15. HKMS § 104 lg 6 p 2 kohaselt tagastatakse kaebusest loobumise korral pool tasutud

riigilõivust, kui tasutud riigilõivu suurus ületab 31,94 eurot. Vaidlustatud maksusumma oli

kokku 25 590,58 eurot ja kaebaja tasus sellelt riigilõivu 750 eurot. Kaebusest loobumisega

vähenes maksusumma 2058,49 euro võrra, millega seoses saab tagastada kaebuse eest tasutud

riigilõivust 22 eurot.

16. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS

§ 108 lg 7 kohaselt kannab kaebusest loobumise korral menetluskulud kaebaja. Kaebaja on

kaebusest osaliselt loobunud ja ülejäänud osas tehakse otsus tema kahjuks, kuid MTA ei ole

esitanud menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise taotlust. Seega jäävad menetluskulud

poolte endi kanda. Kohus märgib, et kaebaja saab nõuda liigselt makstud tunnistajatasu

ettemakse tagastamist pärast TsMS § 160 lg-s 2 nimetatud tähtaja lõppemist (st kolme kuu

möödumisel käesolevas asjas kohtuistungi toimumisest).

/allkirjastatud digitaalselt/

Monika Laatsit