3-14-50825/37 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ruth Plaks, Kaire Pikamäe ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

26.04.2016, Tallinn

Haldusasja number

3-14-50825

Haldusasi

Realister OÜ kaebus õigusemõistmisel Euroopa

Liidu õiguse rikkumisega tekitatud kahju

hüvitamiseks ning viivise väljamõistmiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Realister OÜ, esindaja vandeadvokaat

Ants Mailend;

Vastustaja – Justiitsministeerium, esindaja Alar

Must

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 27.03.2015 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Realister OÜ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

12.04.2016

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata Realister OÜ taotlus Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks.

2. Jätta Realister OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

27.03.2015 otsus haldusasjas nr 3-14-50825 muutmata.

3. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 26.05.2016, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

3-14-50825

2(11)

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Realister OÜ on koolinoorte poolt 2004. aastal asutatud äriühing, mis valmistab ja turustab

koolivihikuid, mille sisekaantele on trükitud koolitöös vajalikud valemid. 2006. aastal koostati

vihikuid koostöös Tallinna 21. Kooli õpilaste ja õpetajatega nendega sõlmitud lepingute alusel

(I kd, tl 109-112).

2. Herlitz PBS AG asus 2007. aastal turustama matemaatika ja keemia valemilehtedega

vihikuid, mis sarnanesid Realister OÜ poolt 2006. aastal turustatud valemilehtedega vihikutega.

3. Realister OÜ esitas 10.04.2008 Harju Maakohtusse hagi (I kd, tl 33-39) Herlitz PBS AG

vastu, nõudes rikkumise lõpetamist, tekitatud kahju hüvitamist ning õigusrikkumise teel saadud

tulu ja viiviste väljamõistmist.

4. Harju Maakohus jättis 22.12.2009 otsusega (I kd, tl 40-43) tsiviilasjas nr 2-08-13577

Realister OÜ hagi Herlitz PBS AG vastu rahuldamata.

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 18.06.2010 otsusega (I kd, tl 44-48p) Harju Maakohtu

22.12.2009 otsuse ning saatis tsiviilasja uueks läbivaatamiseks samale esimese astme kohtule.

6. Harju Maakohus tunnustas 20.12.2010 vaheotsusega (I kd, tl 49-51) Realister OÜ nõude

põhjendatust.

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 28.06.2011 otsusega (I kd, tl 51p-56p) Harju Maakohtu

20.12.2010 otsuse muutmata, täiendades maakohtu otsuse põhjendusi.

8. Riigikohus tühistas 07.02.2012 otsusega nr 3-2-1-155-11 (I kd, tl 57-62) Harju Maakohtu

20.12.2010 vaheotsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu 28.06.2011 otsuse ning saatis asja samale

maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kohtu põhjenduste kohaselt on teose autoriks füüsiline või

füüsilised isikud ning juriidilisele isikule saavad kuuluda üksnes autoriõigused. Autoriõiguse

seaduse (AutÕS) § 29 lg-s 1 sätestatud autorsuse eeldamise põhimõtte eesmärgiks on seostada

teose autor (füüsiline isik) ja tema looming. Seega ei kohaldu AutÕS § 29 lg-s 1 nimetatud

eeldus juriidilise isiku puhul ning Herlitz PBS AG ei pea tõendama, et valemilehtede autorsus

ei kuulu Realister OÜ-le. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kindlaks teha muu hulgas see, kes on

vaidlusaluste valemilehtede autorid ja kas Realister OÜ-le kuulub autoriõigus vaidlusalustele

valemilehtedele.

9. Harju Maakohus jättis 03.04.2013 otsusega (I kd, tl 67-72) hagi rahuldamata. Otsuse kohaselt

ei ole tõendatud valemilehtede autorite varaliste õiguste üleminek Realister OÜ-le.

Realister OÜ esitatud lepingutest tulenevalt võib olla tegemist ühisautoritega. Varaliste õiguste

käsutamise kohta ei ole kokkulepet sõlmitud.

10. Realister OÜ vaidlustas Harju Maakohtu 03.04.2013 otsuse ringkonnakohtus ning esitas

09.07.2013 ringkonnakohtule taotluse Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks (I kd, tl 78-81p).

Realister OÜ hinnangul tuleb Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 29.04.2004 direktiivi

2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta ja AutÕS § 29 koosmõjus tõlgendada

selliselt, et eeldatakse teosest tulenevate õiguste ja autoriõigustest tulenevate õiguste

maksmapaneku õiguse kuulumist isikule, kes on teose avaldanud. Euroopa Kohtult tuleb

eelotsuse menetluse raames küsida, kas direktiiviga on kooskõlas siseriiklik regulatsioon, mille

3-14-50825

3(11)

järgi lähevad juriidilisest isikust tööandjale üle tema töötajate otseste tööülesannete täitmise

korras loodud teostest tulenevad varalised õigused, kuid mille järgi ei laiene tööandjale

direktiivi artiklis 5 sätestatud autoriõiguste omandilise kuuluvuse ega autoriõigustest tulenevate

õiguste maksmapaneku õigustatud presumptsioon.

11. Tallinna Ringkonnakohus jättis 25.09.2013 otsusega (I kd, tl 82-87p) Harju Maakohtu

03.04.2013 otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Sama otsusega jättis

ringkonnakohus rahuldamata Realister OÜ taotluse Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks.

Otsuse kohaselt ei ole vaidlus seostatav direktiiviga, sest vaidluse all ei ole Realister OÜ

autorsus ega autoriõigusega kaasnevate õiguste kuuluvus, vaid autoriõiguste üleminek

Realister OÜ-le.

12. Riigikohus jättis 19.12.2013 määrusega (I kd, tl 96) Realister OÜ kassatsioonkaebuse

menetlusse võtmata.

13. Realister OÜ esitas 15.05.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse (I kd, tl 4-32)

õigusemõistmisel Euroopa Liidu õiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks ning viivise

väljamõistmiseks. Samas taotles kaebaja Euroopa Kohtult eelotsuse küsimist.

1) Eesti Vabariik tekitas Euroopa Ühenduse õiguse rikkumisega kaebajale kahju.

Riigivastutusnõude vahetuks aluseks on Euroopa Liidu õigus ja siseriiklikud normid.

Riigivastutuse seadusest (RVastS) tulenevad piirangud ei ole kohaldatavad.

2) Riigikohtu 07.02.2012 otsus, Harju Maakohtu 03.04.2013 otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu

25.09.2013 otsus tsiviilasjas nr 2-08-13577 on vastuolus direktiivi art-ga 5, millest tulenevalt

peaks AutÕS § 29 lg-t 1 kohaldama nii, et eeldatakse vaidlusaluste autoriõiguste kuulumist

Realister OÜ-le. Direktiivi art 5 sätestab autorsuse ja selle omandilise kuuluvuse

presumptsiooni, mille järgi käsitatakse kirjandus- või kunstiteose autorina isikut, kelle puhul on

vastupidiste tõendite puudumisel piisav, kui tema nimi esineb teosel tavapärasel viisil ja sellest

tulenevalt antakse talle õigus alustada rikkumise uurimist. Direktiivi art 4 p a) ja art 5

koosmõjust tuleneb, et kui isik on siseriikliku õiguse järgi autor või talle kuuluvad siseriikliku

õiguse järgi autoriõigused, peab talle laienema direktiivi art-s 5 sätestatud autorsuse ja

autoriõiguse omandilise kuuluvuse presumptsioon, kui tema nimi esineb teosel tavapärasel

viisil. Direktiivi art-s 5 sätestatud põhimõte on Eesti õigusesse inkorporeeritud AutÕS §-ga 29.

Seega tuleb AutÕS § 29 tõlgendamisel arvestada ka Euroopa Liidu seadusandja tahet.

3) Autorsuse presumptsiooni tõlgendus, mille kohaselt juriidilise isiku autorsust ei eeldata, on

vastuolus intellektuaalsest omandist tulenevate õiguste tõhusa kaitse põhimõttega, sest jätab

juriidilised isikud, kes saaksid tugineda autorsuse presumptsioonile, kohtumenetluses

õiguslikult kaitsetusse olukorda. Arvesse tuleb võtta ka Euroopa Liidu seadusloojate eesmärki

ühtlustada autoriõiguste ja laiemalt intellektuaalse omandi regulatsiooni üle terve Euroopa

Liidu. Euroopa Liidu ja siseriikliku õiguse konflikti korral tuleb eelistada tõlgendust, mis on

kooskõlas Euroopa Liidu õigusaktidega. Euroopa Kohtu otsuse C-212/04 (Adeneler) p-dest

122-123 järeldub, et alates kuupäevast, mil direktiiv on jõustunud, peavad liikmesriikide kohtud

hoiduma tõlgendamast riigi õigust viisil, mis võib pärast ülevõtmise tähtaja möödumist tõsiselt

kahjustada selle direktiiviga taotletava eesmärgi saavutamist. Euroopa Liidu Üldkohtu lahendi

T-19/07 p-st 210 (Systran) tuleneb, et autoriõiguste rikkumisele tuginev juriidiline isik ei pea

tõendama autoriõiguste omandamise asjaolusid kuni nende omandamiseni algseks loojaks

olevalt füüsiliselt isikult, ja tõendamise osas on õiguste tegelik valdus hagi esitamise päeval

tähtsam kui omandamise ajalugu. Euroopa Kohtus on leidnud kinnitust, et direktiiv ei tee

autoriõiguse presumptsiooni osas vahet sellel, kas autoriõiguste teostaja on varaliste

autoriõiguste algne omanik või on need omandatud teistelt isikutelt. Mõlemal juhul tuleb

direktiivi kohaselt autoriõiguste olemasolu eeldada ja selle eelduse ümberlükkamiseks on

3-14-50825

4(11)

tõendamiskoormis kostjal. Siseriiklik tõlgendus, kus autorsuse presumptsioon ei laiene

autoriõiguste õigustatud kasutajale ja omajale, on vastuolus direktiivi mõtte ja eesmärgiga.

4) Väär on Riigikohtu seisukoht, et kaebaja kui juriidilise isiku suhtes ei kohaldu

AutÕS § 29 lg-s 1 sätestatud autorsuse presumptsioon. Autorsuse presumptsiooni automaatne

välistamine juriidiliste isikute suhtes on direktiiviga vastuolus. Kaebaja autoriõiguste olemasolu

tuleb direktiivist tulenevalt eeldada. Autorsuse kui teose autoriks lugemise presumptsiooni

seostamine üksnes füüsilise isikuga ei välista teosest tulenevate autoriõiguste omamise või

valdamise eeldamist ja seeläbi nende lihtsustatud maksmapanekut vaidluse korral. Tegemist on

põhimõtteliselt erinevate kontseptsioonidega. Riigikohus ei ole lahendis nr 3-2-1-155-11

direktiivi art-te 4 ja 5 koosmõju regulatsiooni eesmärgiga arvestanud, lahendades küsimuse

kitsalt teose autori ja autorsuse pinnalt. Riigikohus on AutÕS §-s 29 sätestatud presumptsiooni

tõlgendanud direktiivis sätestatust kitsamalt. Samuti ei ole Riigikohus otsuses põhjendanud,

miks ei laiene AutÕS § 29 lg 1 autoriõiguste valdajale. Autorsuse presumptsiooni tõlgendusele

räägib vastu ka Riigikohtu lahendis toodud tõlgendus AutÕS §-le 817, mille kohaselt kuulub

sättes käsitletud nõudeõigus teose õigusvastase kasutamise korral ka autoriõiguse omajale.

5) Tallinna Ringkonnakohtu lähenemine, et autoriõiguste valdajad peaksid ise tõendama, et nad

on tegelikult saanud endale töödega seotud varalised õigused, on vastuolus direktiivi art 5

mõttega. Tallinna Ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et direktiiv ei ole asjakohane, kuna

vaidluse all ei olnud kaebaja autorsus, vaid kaebaja poolt autoriõiguste omandamise asjaolud.

Autorsuse presumptsioon on otseselt seotud autoriõiguste olemasolu puudutavate asjaoludega,

mõjutades seda, kellel lasub nende asjaolude tõendamise koormis. Ringkonnakohus on valesti

käsitlenud hagi alust. Kaebaja tugines tsiviilasjas läbivalt sellele, et autori varalised õigused

vaidlusalustele valemilehtedele tekkisid teoste loomise hetkel. Loomingulise töö tegi kaebaja

töötaja oma tööülesannete täitmise käigus ja AutÕS § 32 kohaselt omandas Realister OÜ autori

varalised õigused koheselt pärast teose loomist. Enne Riigikohtu 07.02.2012 otsuse tegemist

nõustusid kohtud kaebaja tuginemisega autoriõiguste presumptsioonile.

6) Vaatamata kaebaja taotlusele on kohtud vaidlusaluses tsiviilasjas jätnud küsimata eelotsuse

Euroopa Kohtult. Tulenevalt Euroopa Kohtu otsuse C-46/93 ja C-48/93 p-st 56 (Brasserie du

Pêcheur and Factortame) on ühenduse õiguse rikkumine piisavalt oluline, kui see on jätkunud

hoolimata Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikast, millest tulenes üheselt, et

liikmesriigi käitumine vaidlusalusel viisil kujutab endast ühenduse õiguse rikkumist. Euroopa

Kohtu otsuse C-224/01 (Köbler) p-st 56 tuleneb, et Euroopa Liidu õiguse ilmselge rikkumine

on igal juhul eeldatav, kui asjassepuutuv otsus ilmselgelt eirab Euroopa Kohtu praktikat

vastavas valdkonnas. P-de 55 ja 123 kohaselt olukorras, kus kohus ei pidanud Euroopa Kohtu

praktikat selgeks, vaid vaieldavaks, oli kohtul kohustus küsida eelotsust Euroopa Kohtult.

Vastava eelotsuse küsimata jätmine on käsitletav olulise rikkumisena. Euroopa Kohtu otsuse

C-173/03 (Traghetti) p-s 35 selgitati, et kohaldatava ühenduse õiguse ilmselge rikkumine

võidakse toime panna õiguse tõlgendamise käigus juhul, kui kohus annab näiteks ühenduse

materiaal- või menetlusõiguslikule normile selgelt väära ulatuse, eelkõige arvestades

asjassepuutuvat Euroopa Kohtu praktikat vastavas valdkonnas, või kui ta tõlgendab

siseriiklikku õigust viisil, mis tegelikkuses viib kohaldatava ühenduse õiguse rikkumiseni.

Euroopa Kohtu otsuse T-19/07 (Systran) p-dest 205, 206, 208 ja 210 tulenevalt oli Systranil

õigus tugineda autoriõigusele tema arendatud ja tema nimel turustatud tarkvara versiooni

suhtes, ilma vajaduseta esitada muid tõendeid. Autoriõiguse valdkonnas on direktiivi art 5 alusel

kehtestatud presumptsioon, mis lubab tõendamiskoormise ümber pöörata. Kui teos on loodud,

eeldatakse, et see on algupärane. Tõendamisprobleem on selles valdkonnas seotud enamasti

küsimusega, kas üks teos on teisest varasem. Seega on tõendamise osas tegelik valdus hagi

esitamise päeval tähtsam kui omandamise ajalugu. Euroopa Kohtu järeldus tugineb lisaks ka

Prantsusmaa ja Belgia kohtupraktikale, mis on tunnustanud juriidilise isiku autorsuse eeldust.

3-14-50825

5(11)

Seega on olemas Euroopa Kohtu praktika, millest tuleneb, et kohtud on vaidlusaluses tsiviilasjas

rikkunud ühenduse õigust.

7) Kuna Riigikohus jättis Euroopa Liidu õiguse kohaldamata, sh eelotsuse Euroopa Kohtult

küsimata, siis jõustus tsiviilasjas nr 2-08-13577 otsus, kus põhjendamatult ei kohaldatud

direktiivi art-st 5 tulenevat autoriõiguse omandi eeldust. Euroopa Liidu õigusaktis kahtlemise

korral on Riigikohus kui kõrgeim kohus kohustatud küsima eelotsust Euroopa Kohtult, kui Eesti

kohtumenetluses puudub käimasolevasse vaidlusse puutuva Euroopa Liidu õigusakti

tõlgendamise osas Euroopa Kohtu varasem praktika või kui Euroopa Liidu õigusakti tõlgendus

ei ole ilmselge. Euroopa Liidu õiguse rikkumine Eesti kohtute poolt on olnud ilmselge ja

piisavalt tõsine, mistõttu kahju hüvitamise eeldus on täidetud. Liikmesriigi poolt ühenduse

õigusest tuleneva kohustuse rikkumise ning tekkinud kahju vahel esineb põhjuslik seos, mis

väljendub kahjuhüvitise välja mõistmata jätmises Eesti kohtute poolt. Kui kohtud oleksid

vaidlusalustes lahendites kaebaja autoriõiguse olemasolu eeldanud, oleks hagi rahuldatud ning

kahjuhüvitis ja viivised põhinõudelt välja mõistetud, samuti oleks jäänud Herlitz PBS AG kanda

kaebaja menetluskulud ning puudunuks alus Herlitz PBS AG menetluskulude väljamõistmiseks

kaebajalt.

14. Justiitsministeerium palus kaebusele esitatud vastuses (I kd, tl 147-149p) jätta kaebus

rahuldamata.

1) Puuduvad andmed, et asja läbi vaadanud kohtunik oleks pannud toime kuriteo, mistõttu ei

ole täidetud RVastS § 15 lg-s 1 sätestatud eeltingimus õigusemõistmisel tekitatud kahju

hüvitamiseks. Kaebuse menetlemiseks ei esine alust ka Euroopa Kohtu praktikas (lahendid

nr C-224/01 ja C-173/03) välja töötatud kriteeriumide alusel, kuna Riigikohus on varasemas

kohtumenetluses andnud tõlgenduse siseriiklikule normile, mitte Euroopa Liidu õiguse normile.

Siseriikliku õiguse tõlgendamine on lõppastmes Riigikohtu pädevuses. Antud juhtumil puudub

selline seos Euroopa Liidu õigusega, mis tingiks RVastS § 15 lg 1 regulatsiooni kohaldamata

jätmise ning lähtumise kaebuses viidatud Euroopa Kohtu lahenditest C-224/01 (Köbler) ja

C-173/03 (Traghetti). Asjaolu, et kaebaja on varasemas kohtumenetluses taotlenud siseriiklikult

kohtult Euroopa Kohtult eelotsuse küsimist, ei saa olla ainsaks aluseks RVastS § 15 lg 1

piirangu järgimata jätmisel. Vastasel juhul seataks kahtluse alla kohtunike sõltumatus ja

erapooletus.

2) Euroopa Liidu õiguse ilmselgelt ebaõige tõlgendamine, kohaldamine või kohaldamata

jätmine siseriiklike kohtute poolt on välistatud. Tsiviilkohtumenetluses oli vaidluse

lahendamisel keskse tähendusega siseriikliku normi rakendamisele antud Riigikohtu tõlgendus

(otsus nr 3-2-1-155-11), millest lähtusid õiguspäraselt ka alama astme kohtud. Vastavalt

Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 249 lg-le 3 saab direktiiviga otseselt kohustusi panna

vaid liikmesriigile. Samas jäävad direktiivi siseriiklikusse õigusesse ülevõtmisel vorm ja

meetodid liikmesriigi valida. Kaebuses kirjeldatud juhtumil on tegemist Eesti õigusesse üle

võetud direktiiviga, mistõttu ei ole alust rääkida direktiivi otsekohaldamisest. Siseriiklik kohus

sai anda tõlgenduse vaid siseriikliku õiguse normile.

3) Vaidluse lahendamisel oli keskse tähendusega materiaalõiguse, mitte menetlusõiguse normi

tõlgendamine ja kohaldamine. Direktiivi art 5 p b viitab õiguste tekkimise osas siseriiklikule

õigusele ning kehtestab üldised menetluspõhimõtted intellektuaalse omandi vaidluste puhuks.

Direktiivi art-st 5 ega ühestki teisest direktiivi artiklist või preambulist ei ole võimalik tuletada

autori varaliste õiguste üleminekut või püstitada siseriiklikust õigusest hälbivat autorsuse

presumptsiooni. Direktiivi preambuli p 19 viitab otseselt Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse

konventsiooni selle muudetud kujul art 15 eeskirja ülevõtmisele autorsuse presumptsiooni osas.

Eesti AutÕS kontseptsioon lähtub samuti Berni konventsioonist ning on sellega kooskõlas.

3-14-50825

6(11)

Autoriõiguse valdaja saab direktiivi art 5 p b kohaselt olla isik, kellele on vastavalt siseriiklikule

õigusele autori varalised õigused üle läinud. Autoriõiguse keskmes on autor kui füüsiline isik.

Juriidiline isik, kes on füüsilisest isikust autori teose enda nimel avaldanud, ei saa välistada

autori varaliste õiguste ülemineku tuvastamist, tuginedes protsessuaalsele normile. Kuna

juriidilisele isikule saavad üle minna ainult autori varalised õigused ning autori varaliste õiguste

üleminekut direktiiv ei reguleeri, vaid viitab selles osas siseriiklikule õigusele, puudus vajadus

küsida Euroopa Kohtult eelotsust direktiivi art 5 tõlgendamise osas. Vaidluse lahendamisel oli

keskne siseriikliku normi tõlgendamine.

4) Asjakohane ei ole kaebaja viide Euroopa Üldkohtu lahendile nr T-19/07 (Systran). Nimetatud

asjas olid autorite varalised õigused juriidilisele isikule üle läinud töölepingute alusel ning

vaidlus keskendus tarkvara litsentsilepingu tingimuste tõlgendamisele. Nimetatud otsuse vaatas

hiljem ümber Euroopa Kohus lahendis C-103/11. Praeguses asjas oli küsimus selles, kas

kaebajale on üldse algselt üle läinud füüsilistest isikutest autorite varalised õigused. Tsiviilasjas

2-08-13577 jõustunud kohtulahendiga on tuvastatud, et kaebajale ei olnud teose autorite

varalised õigused üle läinud. Tegemist on kohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaoludega, mis ei

kuulu praeguse kohtuasja raames uuesti ümber hindamisele.

5) Kahju tekkimine on tõendamata. Kahju ei saa tekkida isikul, kellel puudus õigus teost

kasutada ja turustada. Samuti ei kahanenud kaebaja tulu teose turustamisest, vaid kasvas samal

perioodil, kui turul tegutses ka teine ettevõte, mis turustas analoogseid valemivihikuid.

15. Realister OÜ esitas 26.09.2014 taotluse (I kd, tl 160-162) asjas vaheotsuse tegemiseks

kahjunõude põhjendatuse kohta.

16. Tallinna Halduskohus jättis 27.03.2015 otsusega (I kd, tl 194-204) kaebuse rahuldamata,

tehes HKMS § 171 lg 2 ls 3 alusel lõppotsuse.

1) Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt võib üksikisik nõuda kahju hüvitamist, kui talle on kahju

tekitanud liikmesriigi viimase astme kohus, kes on jätnud täitmata kohustuse küsida kohtuasjas

Euroopa Kohtult eelotsust ning selline rikkumine on tinginud Euroopa Liidu õiguse ebaõige

kohaldamise (Euroopa Kohtu 30.09.2003 otsus asjas nr C-224/01). Euroopa Kohtu välja

töötatud põhimõtted kohtu poolt Euroopa Liidu õigusaktide kohaldamata jätmisega tekitatud

kahju hüvitamise juhtudeks ei võimalda ette näha tingimust, et kohtunik on kohtuasja

lahendamisel toime pannud kuriteo. Kuivõrd Euroopa Liidu õigus on liikmesriigi õiguse suhtes

ülimuslik, tuleb jätta RVastS § 15 lg 1 kohaldamata osas, milles see takistab Euroopa Kohtu

lahendites C-224/01 (Köbler) ja C-173/03 (Traghetti) väljendatud seisukohtade tõhusa

õigusmõju saavutamist. Köbleri ja Traghetti lahendites esitatud seisukohtade kohaselt toob

kohtulahendiga toime pandud ühenduse õiguse rikkumine riigivastutuse kaasa ainult

erandjuhul, kui kohtunik eiras kohaldatavat õigust ilmselgelt. Ühenduse õiguse rikkumist

peetakse piisavalt selgeks juhul, kui kõnealust lahendit tehes on jäetud ilmselgelt tähelepanuta

Euroopa Kohtu asjassepuutuv kohtupraktika. Traghetti lahendis väljendatud seisukohtade

kohaselt võib kohtupoolne rikkumine seisneda ebaõiges tõlgendamises. Köbleri lahendis

esitatud seisukohtade järgi ei too aga mitte igasugune ebaõige kohtupoolne tõlgendus kaasa

riigivastutust, vaid üksnes ilmselgelt ebaõige tõlgendus. Köbleri kaasuse puhul möönis Euroopa

Kohus, et eelotsuse taotlemisest loobunud siseriiklik kohus tõlgendas ühenduse õigust küll

valesti ja oleks pidanud eelotsust küsima, kuid ei pannud tõlgendamisel toime ilmselget

rikkumist.

2) Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-155-11 antud tõlgendus AutÕS § 29 lg-le 1 ei ole ilmselgelt

vastuolus direktiivi art-ga 5 ning kohtul puudus vajadus pöörduda eelotsuse küsimiseks Euroopa

Kohtu poole. Berni konventsioon mõistab autori all reeglina füüsilist isikut. Direktiiv ei sätesta

seda, kellele ja mis tingimustel autoriõigused või autoriõigusega kaasnevad õigused tekivad.

3-14-50825

7(11)

See on jäetud siseriikliku õiguse otsustada. Direktiivi art-st 5 ei saa tuletada liikmesriigile

kohustust võrdsustada siseriiklikus õiguses füüsilise isiku ja juriidilise isiku autorsuse või

autoriõiguse kuuluvuse presumptsioon. Selline järeldus ei oleks kooskõlas Berni

konventsiooniga ega autoriõiguste kaitse üldise kontseptsiooniga (autor kui füüsiline isik).

Riigikohus on lähtuvalt AutÕS § 28 lg-test 2 ja 3 jõudnud korrektsele järeldusele, et

AutÕS § 29 lg-s 1 nimetatud eeldus ei kohaldu juriidilise isiku puhul. See, et direktiivi art 5

tuleks tõlgendada selliselt, et ka juriidilise isiku puhul tuleb autorsust või autoriõiguse kuuluvust

eeldada, ei tulene ka Euroopa Kohtu seisukohtadest Systrani lahendis. See, et mõne liikmesriigi

seadusandja on füüsilise ja juriidilise isiku autorsuse või autoriõiguse kuuluvuse

presumptsioonid võrdsustanud või on seda tunnustanud kohtupraktika, ei tähenda, et Eesti

seadusandja ja kohus peaksid samamoodi tegutsema. Direktiivi art-st 5 ei ole võimalik sellist

kohustust liikmesriigile tuletada. Systrani lahendist saab järeldada üksnes seda, et juriidilise

isiku puhul tuleb autorsust või autoriõiguse kuuluvust eeldada siis, kui vastav regulatsioon on

sätestatud siseriiklikus õiguses.

3) Isegi, kui pidada Riigikohtu tõlgendust vaieldavaks, on olukord kaugel sellest, et liidu õiguse

rikkumist tsiviilkohtute poolt saaks pidada ilmselgeks. Köbleri lahendi (p-d 118 ja 123) kohaselt

ei too ainuüksi eelotsuse küsimise kohustuse täitmatajätmine automaatselt kaasa riigi vastutust.

Ka siis, kui pidada eelotsuse küsimata jätmist praegusel juhul vaieldavaks, ei väära see järeldust,

et puudub kohtupoolne ilmselgelt vale Euroopa Liidu õiguse tõlgendamine.

4) Kuivõrd ilmselgelt õigusvastane Euroopa Liidu õiguse kohaldamine tsiviilkohtute poolt ei

ole tuvastatud ning kohtul puudus vajadus küsida Euroopa Kohtult eelotsust, pole

vastavasisulise eelotsuse küsimine vajalik ka praeguses haldusasjas.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

17. Realister OÜ palub apellatsioonkaebuses (I kd, tl 207-209) Tallinna Halduskohtu

27.03.2015 otsus tühistada ning tunnistada uue vaheotsusega Realister OÜ kahju hüvitamise

nõude põhjendatust. Samuti palub Realister OÜ esitada Euroopa Kohtule eelotsuse taotluse

järgmise küsimusega: „Kas Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 29.04.2004 direktiiviga

2004/48/EÜ on kooskõlas siseriiklik regulatsioon, mille järgi lähevad juriidilisest isikust

tööandjale üle tema töötajate otseste tööülesannete täitmise korras loodud teostest tulenevad

varalised õigused, kuid mille järgi ei laiene tööandjale direktiivi artiklis 5 sätestatud

autoriõiguste omandilise kuuluvuse ega autoriõigustest tulenevate õiguste maksmapaneku

õigustatuse presumptsioon?".

1) Autorsuse presumptsiooni kehtivuse eitus juriidilise isiku suhtes on ilmselges vastuolus

Systrani asjas Üldkohtu poolt järeldatuga. Euroopa Liidu Üldkohus kohaldas Systrani lahendis

Euroopa Liidu õigust, mitte Prantsusmaa ja Belgia õigust, kuna selles asjas menetleti

eraõiguslike juriidiliste isikute nõudeid Euroopa Komisjoni vastu (p-d 69, 204 ja 206-212).

Kaebajad tuginesid Prantsuse ja Belgia õigusele näidetena nende seisukohti toetavatest

siseriiklikest normidest, mille abil Üldkohus tõlgendas ja kohaldas direktiivi, leides, et autorsust

tuli eeldada.

2) Berni konventsioon ei välista EL õigusega autorsuse presumptsiooni kehtestamist juriidilise

isiku suhtes. Muid õigusakte või kohtupraktikat, millega Systrani lahendi õigsust vaidlustada,

pole halduskohus nimetanud. Olukorras, kus on olemas Euroopa Liidu kohtu lahend direktiivi

tõlgendamise kohta ja puudub selle lahendi õigsust ümber lükkav kohtupraktika, tuleb

siseriiklikul kohtul juhinduda Euroopa Liidu õiguse sisustamisel olemasolevast Euroopa Liidu

kohtu lahendist. Halduskohus ei saanud sellises situatsioonis järeldada, et Euroopa Liidu Kohtu

praktika pole veel välja kujunenud. Systrani asjas tehtud otsuse tühistamisel ei olnud seost

3-14-50825

8(11)

Üldkohtu poolt direktiivi sisu kohta tehtud järeldustega ning direktiivi 2004/48 artikli 5

tõlgendamise osas on Systrani lahend jätkuvalt määrav.

3) Halduskohus asus ebaõigele seisukohale eelotsuse taotlemise kohustuslikkuse osas. Kui

Euroopa Liidu õiguse sisu pole objektiivselt selge, on eelotsuse taotlemine kohustuslik.

Eelotsuse taotlemata jätmine tsiviilasjas oli Euroopa Liidu õiguse ilmne rikkumine isegi siis,

kui Systrani lahendis direktiivi tõlgendamisel võiks näha vaieldavusi. Eelotsuse taotlemata

jätmine oleks olnud õigustatud ainult siis, kui oleks olemas Euroopa Liidu kohtupraktika, mis

Systrani lahendi järeldused ümber lükkaks ja direktiivi tõlgendamine vastavalt tsiviilasjas

tehtud lahenditele oleks objektiivselt täiesti selge. Systrani lahendi valguses sellist selgust

kaevatava otsuse põhjenduste kohaselt pole ning halduskohus ei pidanud võimalikuks

ilmselgete järelduste tegemist direktiivi tõlgendamise osas. Tulenevalt Euroopa Kohtu

seisukohtadest Traghetti lahendi p-s 35, võidakse kohaldatava ühenduse õiguse ilmselge

rikkumine toime panna õiguse tõlgendamise käigus. Praegusel juhul on kohtud tsiviilasjas

nr 2-08-13577 eiranud varasemat Euroopa Kohtu praktikat ning ühenduse õigust ilmselgelt

rikkunud. Olukorras, kus kohus ei pidanud praktikat piisavalt selgeks, oli tal kohustus küsida

eelotsust Euroopa Kohtult. Samuti esineb alus Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks praeguses

haldusasjas.

4) Halduskohtu seisukoht, et AutÕS § 29 lg 1 oli kooskõlas direktiivi art-ga 5, on üheselt väär.

Samuti on halduskohus rikkunud HKMS § 157 lg 1. Vaidlusaluses tsiviilasjas ei saanud kohtud

asuda Systrani otsuse pinnalt seisukohale, et AutÕS § 29 lg 1 kohta tsiviilasjas antud tõlgendus

on selges vastavuses Euroopa Liidu õigusega.

5) Harju Maakohtu 12.08.2014 määrus, millega kohus mõistis tsiviilasjas nr 2-08-13577

Realister OÜ-lt menetluskuluna välja 20 106 eurot Herlitz PBS AG kasuks, jõustus Riigikohtu

19.01.2015 määrusega. Realister OÜ on vastava summa tasunud. Sellest tulenevalt suurendab

kaebaja nõutava kahjuhüvitise suurust ning nõuab hüvitist summas 38 799,18 eurot.

18. Justiitsministeerium palub vastuses (II kd, tl 1-3) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

1) Riigikohtu poolt otsuses nr 3-2-1-155-11 antud tõlgendus AutÕS § 29 lg-le 1 ei ole ilmses

vastuolus Euroopa Liidu õigusega, mistõttu ei too see kaasa riigi vastutust Euroopa Kohtu

lahendite C-224/01 (Köbler) ja C-173/03 (Traghetti) alusel. Riigikohtu tõlgendus on kooskõlas

09.09.1886 Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsiooniga selle muudetud kujul,

millest lähtub ka Euroopa Liidu autoriõiguste kaitse regulatsioon laiemalt.

2) Halduskohus ei tõlgendanud direktiivi art-t 5 Euroopa Üldkohtu lahendi T-19/07 (Systran)

kaudu, vaid tõlgendas esmalt direktiivi artiklit 5 ja andis seejärel tingimuslikult oma nägemuse

õiguse kohaldamisele Systrani lahendis. Kaebaja on meelevaldselt seostanud kaks eraldiseisvat

kohtu hinnangut.

3) Halduskohus on menetlusökonoomika põhimõttest lähtuvalt õigesti jätnud esitamata

eelotsuse korras küsimuse Euroopa Kohtule, kuna see ei tooks kaasa kaebajale soodsat

kohtulahendit. Tsiviilkohtumenetluses on tuvastatud, et kaebajale ei kuulu ühisautorite

varalised õigused litsentsilepingu ega töölepingu alusel, mistõttu ei saa kaebaja tugineda

autoriõiguse kaitsele teosele, mille varalisi õigusi tal ei ole. Taolist menetluspraktikat ei toeta

lisaks siseriiklikule õigusele ja kohtupraktikale ka Euroopa Liidu õigus ja kohtupraktika.

Vaidluse lahendamisel oli keskse tähendusega siseriikliku normi rakendamisele antud

Riigikohtu tõlgendus (otsus nr 3-2-1-155-11), millest alama astme kohtud õiguspäraselt ka

lähtusid. Direktiiv ei mõjuta küsimust sellest, kellele ja mis tingimustel autoriõigused või

autoriõigusega kaasnevad õigused tekivad. Nii direktiiv kui Berni konventsioon kasutavad

ingliskeelses versioonis terminit author, mis käib füüsilise isiku kohta. Samasuguse lähenemise

3-14-50825

9(11)

on üle võtnud ka Eesti autoriõiguse seadus. Riigikohus lähtus oma otsuses nr 3-2-1-155-11

sellest samast doktriinist. Kuna juriidilisele isikule saavad üle minna ainult autori varalised

õigused ning autori varaliste õiguste üleminekut direktiiv ei reguleeri, vaid viitab selles osas

siseriiklikule õigusele, puudus vajadus küsida Euroopa Kohtult eelotsust. Vaidluse

lahendamisel oli keskse tähendusega autori varaliste õiguste ülemineku tuvastamine, mis

põhines siseriiklikel normidel. Kuna Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-155-11 antud tõlgendus on

kooskõlas Berni konventsiooni ning direktiiviga, siis puudub siseriikliku kohtu poolt antud

tõlgenduses ja sellest lähtunud alama astme kohtu otsustes ilmne eksimus Euroopa Liidu õiguse

tõlgendamisel ja rakendamisel.

4) Autori varalised õigused ei olnud läinud seaduse alusel üle kaebajale. Asjaolu, et kaebajale

oleksid läinud autoriõigused üle töölepingu alusel, ei leidnud tsiviilkohtumenetluses kinnitust.

Maakohus tuvastas 03.04.2013 lahendis nr 2-08-13577, et kaebajale ei olnud üle läinud teose

ühisautorite varalised õigused, kuna kaebajal puudus litsentsileping teose autoritega. Kaebaja

ei suutnud tõendada ka töösuhte olemasolu teose ühe autoriga, teiste ühisautorite osas esitas

kaebaja kohtule puudulike allkirjadega litsentsilepingu. Kusjuures litsentsilepingult puudus

kaebaja esindaja allkiri. Maakohtu poolt tuvastatud asjaoludega ning maakohtu poolt tõenditele

antud hinnangutega nõustus ka ringkonnakohus oma 25.09.2013 lahendis samas tsiviilasjas.

Riigikohus ei võtnud asja menetlusse ning puudus vajadus küsida Euroopa Kohtult eelotsust,

kuna hagi jäi rahuldamata kaebaja enda tegevuse (tegevusetuse) tõttu.

5) Vastavalt AutÕS-le saavad autori varalised õigused juriidilisele isikule üle minna kas seaduse

(AutÕS § 32 lg 1) või litsentsilepingu alusel (AutÕS § 46 lg 1). Samuti ei ole võimalik Berni

konventsiooni ega direktiivi alusel võrdsustada autorit juriidilise isikuga, kellele on autori

varalised õigused üle läinud. Kuna jõustunud kohtulahendiga on tuvastatud, et kaebajale ei

olnud ühisautorite varalised õigused üle läinud ei seaduse ega litsentsilepingu alusel, siis

puudub põhjuslik seos kaebajale tekkinud väidetava kahju ja siseriiklike kohtute tegevuse vahel.

Asjakohane ei ole kaebaja viide Euroopa Üldkohtu lahendile asjas Systran.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

19. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle

muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse

põhjendustega ega pea vajalikuks neid HKMS § 201 lg-le 4 tuginedes täies ulatuses korrata.

20. Pooled vaidlevad selle üle, kas tsiviilkohtud on asjas nr 2-08-13577 rikkunud kaebaja hagi

lahendamisel Euroopa Liidu õigust ning kas see toob kaasa riigi vastutuse kaebajale

kohtumenetluse tulemusel tekkinud kahju eest. Kaebaja hinnangul on Riigikohtu poolt

AutÕS § 29 lg-le 1 antud tõlgendus, mille kohaselt autorsuse presumptsioon ei kohaldu

juriidiliste isikute suhtes, vastuolus intellektuaalomandi õiguste jõustamise direktiivi

artikliga 5. AutÕS § 29 lg 1 sätestab, et isiku, kes avaldab teose oma nime all või oma üldtuntud

pseudonüümi või autorimärgi all, autorsust presumpeeritakse (eeldatakse), kuni pole tõendatud

vastupidist. Tõendamiskohustus lasub autorsuse vaidlustajal. Direktiivi artikkel 5 sätestab

järgmist: „Käesolevas direktiivis kirjeldatud meetmete, protseduuride ja õiguskaitsevahendite

kohaldamine tähendab, et: a) kirjandus- või kunstiteose autorina käsitatakse isikut, kelle puhul

on vastupidiste tõendite puudumisel piisav, kui tema nimi esineb teosel tavapärasel viisil, ja

sellest tulenevalt antakse talle õigus alustada rikkumise uurimist; b) punkti a sätted kehtivad

mutatis mutandis autoriõigustega seotud õiguste valdajatele, arvestades nende kaitstavat

objekti.“ Kaebaja hinnangul oleksid kohtud pidanud AutÕS § 29 lg 1 alusel eeldama, et

tsiviilasjas vaidluse all olnud autoriõigused kuuluvad kaebajale, ja kostja ehk autoriõiguste

väidetav rikkuja oleks pidanud tõendama seda, et ühisautorite varalised õigused ei ole üle läinud

3-14-50825

10(11)

kaebajale. Riigikohtu seisukohtade järgi välistab AutÕS § 28 lg 1, mille kohaselt on teose

autoriks füüsiline isik või füüsilised isikud, AutÕS § 29 lg 1 nimetatud viisil tõlgendamise.

21. Euroopa Kohtu otsusest Köbleri asjas (C-224/01) tuleneb, et kohtulahendiga toime pandud

ühenduse õiguse rikkumine toob riigivastutuse kaasa ainult erandjuhtudel, kui kohtunik eiras

kohaldatavat õigust ilmselgelt. Köbleri lahendi p-i 53 kohaselt tuleb rikkumise piisava selguse

hindamisel arvesse võtta eelkõige järgimisi tegureid: 1) rikutud õigusnormi selguse ja täpsuse

aste; 2) rikkumise tahtlikkus; 3) õigusnormi rikkumise vabandatavus; 4) ühenduse institutsiooni

seisukoha olemasolu; 5) eelotsuse taotlemise kohustuse täitmata jätmine. Vastavalt Köbleri

lahendi p-le 56 on ühenduse õiguse rikkumine piisavalt selge juhul, kui kõnealust lahendit tehes

on jäetud ilmselgelt tähelepanuta Euroopa Kohtu asjassepuutuv kohtupraktika. Euroopa Kohus

kinnitas Traghetti lahendis (C-173/03), et kohaldatava ühenduse õiguse ilmselge rikkumine

võidakse panna toime ka õiguse tõlgendamise käigus, juhul kui kohus annab näiteks ühenduse

materiaal- või menetlusõiguslikule normile selgelt väära ulatuse, eelkõige arvestades

asjassepuutuvat Euroopa Kohtu praktikat vastavas valdkonnas, või kui ta tõlgendab

siseriiklikku õigust viisil, mis tegelikkuses viib kohaldatava ühenduse õiguse rikkumiseni

(p 35).

22. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tsiviilkohtute tõlgendus AutÕS § 29 lg-le 1 ilmselges

vastuolus direktiivi artikliga 5. Nimetatud artiklist ei saa üheselt järeldada, et sellega on pandud

liikmesriikidele kohustus sätestada siseriiklikus õiguses autorsuse või autoriõiguse

presumptsioon juriidilise isiku suhtes. Artikli punktis a on selgelt viidatud autorile (author),

mitte autoriõigustele (copyright). Erialakirjanduses on selgitatud, et kuigi direktiivi loojate

eesmärgiks oli sätestada autoriõiguste presumptsioon laiemalt, et kaitsta kõiki autoriõiguste

omanikke kolmande isikute rikkumise eest, ei ole see eesmärk direktiivi art-s 5 algselt soovitud

kujul realiseerunud. Direktiivi loojate algne tahe oli sätestada autoriõiguse olemasolu eeldus

(a presumption for the existence of copyright), kuid pikalt kestnud arutelude tulemusel

realiseerus autoriõiguse olemasolu eelduse asemel teoste autorite autorsuse eeldus

(a presumption of authorship for authors of works). Direktiivi loojate esmaste eesmärkide

algeid on näha näiteks direktiivi preambuli p 19 algusosast („Kuna autoriõigus eksisteerib teose

loomise tõttu ning ei vaja formaalset registreerimist“).1 Preambuli p 19 viitab autorsuse

presumptsiooni osas Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsiooni art-s 15 sätestatud

eeskirja ülevõtmisele. Ka Berni konventsiooni art-s 15 viidatakse kirjandus- või kunstiteose

autorile, mitte üldiselt autoriõigusele. Samuti on Berni konventsiooni art-s 3 määratletud autorit

konventsiooni tähenduses kui kodanikku. Nimetatu küll ei välista juriidilise isiku suhtes

autoriõiguse presumptsiooni kehtestamist, kuid ei sea seda ka liikmesriikidele kohustuseks.

Eeltoodust tulenevalt ei saa Riigikohtu järeldust, et autorsuse presumptsioon ei kohaldu

juriidiliste isikute suhtes, pidada direktiivi art-ga 5 ilmselgelt vastuolus olevaks. Pigem tuleb

nõustuda, et art-st 5 ega muudest direktiivi sätetest ei saa järeldada, et direktiiv paneks

liikmesriikidele miinimumnõudena kohustuse kehtestada juriidilise isiku autoriõiguse

presumptsioon. Kui mõni liikmesriik seda teeb, ei ole see aga direktiiviga vastuolus (direktiivi

art 2).

23. Riigikohtu poolt AutÕS § 29 lg-le 1 antud tõlgenduse ilmselget vastuolu direktiivi art-ga 5

ei ole võimalik järeldada ka kaebaja viidatud Systrani asjas tehtud Euroopa Liidu Üldkohtu

16.12.2010 otsusest nr T-19/07. Üldkohus on Systrani otsuses küll aktsepteerinud juriidilistest

isikutest hagejate suhtes autoriõiguse eelduse kohaldumist, kuid on enne selle eelduse

võimalikkuse kinnitamist esmalt põhjalikult viidanud hagejate asukohariikide (Belgia ja

Prantsusmaa) õiguses autorsuse presumptsiooni osas sätestatule ning siseriiklikule

kohtupraktikale (otsuse p-d 206, 209). Selline kohtu lähenemine viitab sellele, et autorsuse

1 Irini A. Stamatoudi. Copyright Enforcement and the Internet. Kluwer Law International, 2010, p 14.

3-14-50825

11(11)

presumptsioonile tuginemiseks on lisaks direktiivi art-s 5 sätestatule oluline ka see, et vastav

presumptsioon oleks sätestatud õiguse kasutaja enda päritoluriigi seadustes ning leidnud

kajastamist siseriiklikus kohtupraktikas. Eelnevast tulenevalt ei ole Systrani lahendis esitatud

seisukohtade kohaldumine tsiviilasjas nr 2-08-13577 ilmne ning tsiviilkohtute poolt selle

lahendi arvestamata jätmist ei saa pidada ilmselgeks eksimuseks Köbleri lahendi p 56

tähenduses. Tähtsusetu ei ole ka asjaolu, et Euroopa Kohus tühistas 18.04.2013 otsusega

Euroopa Liidu Üldkohtu 16.12.2010 otsuse Systrani asjas Üldkohtul vaidluse lahendamiseks

pädevuse puudumise tõttu. Seega ei saa Üldkohtu 16.12.2010 lahend olla ka järgimiseks

kohustuslik. Euroopa Kohtu asjassepuutuvaks praktikaks ei saa pidada ka sama asja

apellatsioonimenetluses esitatud kohtujuristi arvamust.

24. Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) art 267 sätestab järgmist: „Euroopa Liidu Kohus

on pädev tegema eelotsuseid, mis käsitlevad: a) aluslepingute tõlgendamist; b) liidu

institutsioonide, organite või asutuste õigusaktide kehtivust ja tõlgendamist. Kui selline

küsimus antakse liikmesriigi kohtusse, võib see kohus, kui ta leiab, et otsuse tegemiseks on vaja

kõnealune küsimus lahendada, taotleda sellekohast eelotsust kohtult. Kui mingi niisugune

küsimus kerkib üles poolelioleva kohtuasja käigus liikmesriigi kohtus, mille otsuste peale ei saa

siseriikliku õiguse järgi edasi kaevata, siis peab nimetatud kohus saatma asja kohtusse. Kui

niisugune küsimus tõusetub liikmesriigi kohtus poolelioleva kohtuasja käigus seoses

kinnipeetava isikuga, teeb kohus otsuse võimalikult kiiresti.“ Nimetatud sättest tuleneb, et

üldjuhul on eelotsuse küsimine Euroopa Kohtult Eesti kohtute õigus, mitte kohustus. Vaid

liikmesriigi kohtul, mille otsuste peale ei saa siseriikliku õiguse järgi edasi kaevata, on

ELTL art 267 lg 3 kohaselt kohustus Euroopa Liidu Kohtu poole pöörduda. Ka kaebaja viidatud

acte clair ja acte éclairé olukorrad on erandid juhtudeks, kus liikmesriigi kohtul oleks

ELTL art 267 lg 3 kohaselt kohustus eelotsuse küsimiseks. Vastavalt Köbleri lahendis esitatud

seisukohtadele vastutab liikmesriik selle eest, kui liikmesriigi viimase astme kohus jättis

tahtlikult ja teadlikult küsimata Euroopa Kohtult eelotsuse. Ringkonnakohtu hinnangul

praeguses asjas sellist olukorda ei esine. Tsiviilkohtud on asjas nr 2-08-13577 kohaldanud ja

tõlgendanud Eesti siseriiklikku õigust. See, et vaidluse lahendamine oleks tingimata sõltunud

Euroopa Liidu õiguse tõlgendamisest, ei olnud ilmselge. Arvestades konkreetse kohtuasja

olemust ja selle võimaliku eelotsuse küsimuse asjassepuutuvust, ei saanud seega pidada

Euroopa Kohtult eelotsuse küsimise vajadust ilmseks. Samadel põhjustel ei ole põhjendatud

küsida Euroopa Kohtult eelotsust ka praeguses asjas.

25. Eelnevalt esitatud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna

Halduskohtu 27.03.2015 otsus muutmata. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud

pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad ka vastustaja

võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets