2-14-63249/41 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. aprill 2016 Tartu

Tsiviilasja number

2-14-63249

Tsiviilasi

A.H. hagi J.M. vastu 9909,97 euro väljamõistmiseks

J.M. vastuhagi A.H. vastu 590,94 euro väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

8120,95 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 11. novembri 2015 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.H. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): A.H. (isikukood XXXXXX), esindaja

Armand Mark

Vastustaja (kostja):

J.M. (isikukood

XXXXXXXXX),

esindaja Maia Ploom

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 11. novembri 2015 otsuse

resolutsioon muutmata, kuid täiendada otsuse õiguslikke

põhjendusi.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus A.H. kanda.

4. Välja mõista A.H.lt J.M. kasuks menetluskulud

ringkonnakohtus 240 eurot.

A.H.l tuleb tasuda viivist menetluskuludelt (240 eurot)

alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni menetluskulude

tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

5. Vabastada

A.H.

apellatsioonkaebuse

esitamisel

tasumisele kuulunud riigilõivu riigituludesse tasumise

kohustusest.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.H. (hageja) esitas 30. detsembril 2014 Tartu Maakohtule hagi J.M. (kostja) vastu, milles palus

mõista kostjalt hageja kasuks välja 9157,30 eurot.

2. oktoobri 2015 kohtuistungil suurendas hageja oma nõuet ja palus mõista kostjalt hageja kasuks

välja 9909,97 eurot.

Hagiavalduses märgitu kohaselt sõlmisid pooled 29. oktoobril 2007 Swedbank AS-iga (end

Hansapank) laenulepingu nr 07-195653 (laenuleping) summas 39 587 eurot sihtotstarbega

korteriomandi, asukohaga XXXXXXXXXX, ostuks. Laenulepingu kohaselt vastutavad pooled

laenulepingu täitmise eest solidaarselt. 12. novembrist 2007 kuni 16. novembrini 2014 on

hageja tasunud laenuga seonduvaid makseid (põhiosa, intress ja varakindlustus) kokku 18 597,06

eurot. Kostja on solidaarkohuslasena tasunud hagejale novembri 2014 eest 73,72 eurot ja

detsembri 2014 eest 73,71 eurot. Hageja nõude aluseks on VÕS § 69 lg 2 ning nõue moodustab

kokku 9157,30 eurot (18 597 : 2 - 141,23). Laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud laenulepingu

tüüptingimuste p 12.2 järgi on laenulepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg viis aastat.

Hageja ei nõustunud kostja vastuväitega, et kogu laenuraha kasutas hageja omal äranägemisel.

Korteriomandi ostmisel osales ostjana ka kostja poeg M.M.. Asjaolu, et laenu tagasimaksmine pidi

toimuma hageja arveldusarvelt, ei tõenda, et laenu pidi ainuisikuliselt tagasi maksma hageja.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt oli lepingust kasusaajaks vaid hageja.

Laenusaajate vahel lepiti kokku, et laenumakseid tasub ainult hageja oma arveldusarvelt ning

kostjale laenulepingust kohustusi ei tule. Kostja tegi detsembris 2014 ja jaanuaris 2015 makseid

ekslikult. Kostja poeg on hagejaga kooselu ajal teinud makseid hageja arveldusarvele, mille arvelt

on tasutud laenumakseid. Laenu pidi tagastama hageja koos M.M.. Kostja taotles aegumise

kohaldamist (TsÜS § 154) ning esitas tasaarvestuse vastuväite.

3. Kostja esitas vastuhagi, milles palus mõista hagejalt kostja kasuks välja 590,94 eurot.

Vastuhagi kohaselt on hageja kostja arvelt alusetult rikastunud. Laenulepingu katteks on pank

kostja arveldusarvelt alates 14. augustist 2008 kuni 21. jaanuarini 2015 maha võtnud 370 eurot.

Selle summa pidi pooltevahelise kokkuleppe kohaselt tasuma hageja. Kostja on ekslikult kandnud

hageja arvele 147,43 eurot 17. detsembril 2014 ja 73,51 eurot 17. jaanuaril 2015.

4. Hageja ei tunnistanud vastuhagi. Hageja ei ole alusetult rikastunud. Kostja poolt tehtud rahalised

maksed on solidaarkohustuse täitmiseks, mitte ekslikult kantud rahasummad.

MAAKOHTU LAHEND

5. Tartu Maakohus rahuldas 11. novembri 2015 otsusega hagi osaliselt, mõistis J.M.lt A.H. kasuks

välja 1789,02 eurot solidaarvõlgniku tagasinõude alusel perioodi eest 1. august 2013 kuni 2.

oktoober 2015. Maakohus jättis hagi 8120,95 euro ulatuses ja vastuhagi rahuldamata ning

menetluskulud poolte endi kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole kostja tõendanud asjaolu, et laenusaajate vahel oli

kokkulepe, mille kohaselt kogu laenusumma koos kõrvalnõuetega pidi tasuma kuni 2037. aastani

ainult hageja. M.M. andis ütlusi selle kohta, et laenusumma pidid tegelikult tasuma tema ja hageja,

kes said korteri kaasomanikeks ja asusid korterisse elama. Samasuguseid ütlusi andis tunnistaja

H.M.. Teise poole laenust ja sellega seotud kohustustest peab hagejale hüvitama kas korteri

kaasomanik M.M. või solidaarvõlgnik J.M..

Maakohus leidis, et osa hageja nõuetest on aegunud. Hageja tehtud maksest 50% muutus kostja

suhtes sissenõutavaks makse tegemise päevast (VÕS § 69 lg 2). Kohus asus seisukohale, et

kohaldamisele ei kuulu pangaga sõlmitud laenulepingu tüüptingimustes sätestatud 5-aastane

aegumistähtaeg. Solidaarvõlgnike omavahelistele suhetele kohaldub aegumine vastavalt TsÜS

§-s 154 sätestatule. Hagi kohtusse esitamise ajaks (30. detsembriks 2014) on aegunud hageja

nõuded seoses maksetega, mis on tehtud enne 1. jaanuari 2011.

Maakohus asus seisukohale, et M.M. on kostja eest ja tema asemel alates 1. jaanuarist 2011 teinud

hageja kontole makseid korteriomandi ostuks võetud pangalaenu tagasimaksmiseks ning intressi

ja varakindlustusmaksete tasumiseks. M.M. kontolt hageja kontole tehtud maksed katavad laste ja

perekonna vajaduste rahuldamisega seotud kulutused ning pangalaenu igakuised maksed kostjale

langevas osas kuni juulini 2013 (k.a). Augustis 2013 hageja kontolt M.M. kontole kantud summat

ning selle summa hilisemat ositi tagasikandmist hageja kontole ei saa enam lugeda M.M. poolt

laenu ja kõrvalnõuete tasumise katteks.

Perioodi eest 1. jaanuarist 2011 kuni 31. juulini 2013 tuleb hagi jätta rahuldamata, sest kostja

kohustus on täidetud kolmanda isiku poolt.

Maakohus märkis, et hageja nõue kostja vastu laenumaksete väljanõudmiseks aja eest, mil hageja

elas koos kostja pojaga ning kandis või sai oma kontole M.M. pangakontol olnud rahasummasid

ilma selgituseta, on hea usu põhimõtte vastane. Kostja elas praktiliselt seitse aastat teadmises, et

tema laenukohustust täidab poeg, sest kaaslaenusaaja ei esitanud kordagi solidaarkohustusel

põhinevat nõuet.

Maakohus märkis, et kostja pangakontolt on perioodil 1. jaanuarist 2011 kuni 20. jaanuarini 2015

maha võetud laenuga seotud makseid summas 119,28 eurot. Lisaks on kostja tasunud hageja

pangakontole 147,43 eurot 17. detsembril 2014 ning 73,72 eurot jaanuaris 2015. Hageja on

arvesse võtnud kostja poolt tasumise detsembri ja jaanuari eest, kuid hageja nõuet tuleb vähendada

ka novembri eest detsembris laekunud 73,72 euro võrra. Hagejal on nõudeõigus kostja kui

solidaarvõlgniku vastu hageja poolt perioodil 1. augustist 2013 kuni 2. oktoobrini 2015 tasutud

(3771,05-73,72-119,28) 3578,05 euro suurusest summast kostjale langevas 50% ulatuses,

s.o 1789,02 euro ulatuses.

Maakohus jättis kostja tasaarvestuse nõude rahuldamata, sest selleks puudub seadusest tulenev

alus. Kostja ei ole millegagi põhistanud väidet, et hageja sai pangast laenuks võetud raha enda

ainukasutusse.

Maakohus jättis rahuldamata ka vastuhagi. Kostjal oli lepingust ja seadusest tulenev kohustus

tasuda hagejale või otse laenuandjale temale langev osa solidaarkohustusest, mida ta vastuhagis

märgitud maksetega ka täitis.

Kuivõrd hageja nõue rahuldatakse üksnes 18% ulatuses ning kostja tasaarvestuse nõue ja vastuhagi

jäid rahuldamata, jättis maakohus menetluskulud TsMS § 163 g 1 alusel poolte endi kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. A.H. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 11. novembri 2015 otsuse

tühistamist osas, milles maakohtus jättis hagi rahuldamata, ning uue otsuse tegemist, millega

rahuldada hagi täies ulatuses. Alternatiivselt taotles apellant asja saatmist uueks läbivaatamiseks

maakohtule. Menetluskulud palus apellant jätta vastustaja kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt:

1) on ebaõige maakohtu seisukoht, et osa hageja nõudest on aegunud. Apellant viitab laenulepingu

üldtingimuste p-dele 4.1 ja 12.2. Aegumistähtaeg on viis aastat ning see laieneb ka poolte

omavahelise suhtele. Samuti kuulub kohaldamisele TsÜS § 158 lg 2. Kostja on regulaarselt teinud

hagejale makseid, millega on nõuet tunnustanud;

2) on ebaõige maakohtu seisukoht, et M.M. on täitnud kostja kohustust. M.M. ei ole teinud ühtegi

makset kostja pangalaenu katteks. Kohus ei ole tuvastanud, millised olid poolte kulud laste

ülalpidamisele ja ühisele majapidamisele. Tegemist on kohtu oletusliku hinnanguga;

3) on maakohus ebaõigesti tuginenud VÕS §-le 6. Kostjale pidi olema teada, et ka tema

pangakontolt võtab pank pidevalt makseid maha laenu katteks. Hageja on esitanud kostja vastu

nõude esmakordselt 20. novembrit 2014, s.o pärast M.M. poolt tema pangakontole maksete

lõpetamist ca 1,5 aastat hiljem.

7. J.M. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) ei kuulu kohaldamisele laenulepingu tüüptingimustes sätestatud 5-aastane aegumistähtaeg.

Solidaarvõlgnike omavahelistele suhetele kohaldub aegumine vastavalt TsÜS §-s 154 sätestatule;

2) ei ole tegemist kostjapoolse võlatunnistusega. Kostja tasus hagejale 17. detsembril 2014 ja

jaanuaris 2015, sest sai hageja esindaja kaudu aru, et hageja taganes nende ja M.M. vahelisest

kokkuleppest, mille alusel ei pidanud kostja laenumakseid tasuma. Isegi kui tegemist oleks

võlatunnistusega, oleks see deklaratiivne võlatunnistus. Hageja ei ole alates lepingu sõlmisest

2007. aastal kuni 2014. aastani kordagi nõuet esitanud;

3) on maakohus õigesti leidnud, et M.M. täitis kostja kohustust. Hageja nõue perioodi eest, mil

hageja elas koos kostja pojaga ning kandis või sai oma kontole M.M. pangakontol olnud

rahasummasid ilma selgituseta, on hea usu põhimõtte vastane. Asjas ei oma tähtsust, kui palju

konkreetselt M.M. kooselu ajal pere kulutusteks raha andis. Kui ta ei oleks andnud raha hageja

arvates vajalikus ulatuses, oleks hageja juba varem nõudeid esitanud;

4) on õige maakohtu seisukoht, et antud vaidlust tuleks lahendada hea usu põhimõttest lähtuvalt.

Vastustaja viitab M.M. ja hageja vahelisele vaidlusele tsiviilasjas nr 2-15-11935 (kaasomandi

lõpetamine).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Tartu Maakohtu

11. novembri 2015 otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid täiendada tuleb otsuse õiguslikke

põhjendusi.

Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Apellatsioonkaebuses on vaidlustatud maakohtu otsust hagi rahuldamata jätmise osas summas

8120,95 eurot ning ringkonnakohus kontrollibki maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust

eelnimetatud osas. Vaidlustatud ei ole maakohtu otsust osas, milles jäeti vastuhagi rahuldamata ja

rahuldati hagi summas 1789,02 eurot.

9. Apellandi väite kohaselt on ebaõige maakohtu seisukoht, et osa hageja nõudest on aegunud.

Oma seisukoha põhjendamisel tugineb apellant poolte ja panga vahel sõlmitud laenulepingu

üldtingimuste p-dele 4.1 ja 12.2 (I kd lk 7-8) ja TsÜS § 158 lg-le 2.

Nähtuvalt hagiavaldusest esitas hageja 30.12.2014 kostja kui teise solidaarvõlgniku vastu

tagasinõude seoses sellega, et hageja on täitnud alates 12.11.2007 kuni 16.11.2014

solidaarkohustuse.

VÕS § 69 lg 2 kohaselt solidaarkohustuse täitnud võlgnikule läheb üle nõue teiste võlgnike vastu

(solidaarvõlgniku tagasinõue), välja arvatud talle endale langevas osas.

VÕS § 70 lg 1 järgi solidaarkohustuse täitnud solidaarvõlgniku tagasinõude aegumistähtaeg lõpeb

ajal, mil aeguks võlausaldaja nõue solidaarvõlgniku suhtes, kelle vastu tagasinõue esitati.

Laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud tüüptingimuste p 4.1. kohaselt laenusaaja maksab

laenusumma tagasi laenulepingus toodud tingimustel vastavalt graafikus toodud summadele ning

p 12.2. järgi laenulepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg on viis aastat.

TsÜS § 145 lg 2 järgi poolte kokkuleppel võib aegumistähtaega, mis on lühem kui kümme aastat,

pikendada, kuid mitte enam kui kümme aastat.

Pooled on pangaga laenulepingu sõlmimisel pikendanud laenulepingust tulenevate nõuete

aegumistähtaega viie aastani (laenulepingu tüüptingimuste p 12.2.).

Lähtudes laenulepingu tüüptingimuste p-st 12.2. on laenulepingust tulenevate nõuete

aegumistähtaeg viis aastat ning kuna võlausaldaja (panga) nõue aeguks kostja vastu viie aasta

möödudes, siis VÕS § 70 lg 1 kohaselt aegub hageja kui solidaarkohustuse täitnud

solidaarvõlgniku tagasinõue samuti viie aasta möödudes. Maakohtu seisukoht, et aegumistähtaeg

on antud juhul kolm aastat, on ebaõige ja vastuolus seadusega.

Samas aga maakohtu poolt materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamine ei too lõppastmes kaasa

vaidlustatud otsuse resolutsiooni muutmist, sest nimetatud asjaolu ei tingi hagi rahuldamise ulatuse

suurenemist.

10. Hagi on maakohtule esitatud 30.12.2014. Arvestades hagi esitamise aega ja viieaastast

aegumistähtaega, ei ole TsÜS § 154 lg 1 kohaselt aegunud hageja tagasinõuded alates 01.01.2009.

Ebaõige on apellandi väide, et aegumist ei saa kohaldada tulenevalt TsÜS § 158 lg-st 2, kuna kostja

on regulaarselt teinud hagejale makseid, millega on nõuet tunnustanud. Kostja poolt üksikute

summade kandmine hageja arvelduskontole ei välista TsÜS § 154 kohaldamist, sest antud juhul

on tegemist korduvate kohustuste täitmisega ning korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõude

aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutus

sissenõutavaks ja seda sõltumata üksikute korduvate kohustuste osalisest täitmisest.

11. Apellandi väite kohaselt ei ole kostja poeg M.M., kandes raha üle hageja arvelduskontole,

täitnud kostja kohustust. Kostja vastuväite järgi omavahelises suhtes hagejaga leppisid nad kokku,

et laenu pangale maksavad tagasi hageja ja M.M. ning M.M. tasuski laenu tagasi ajani, mil nad

hagejaga lahku läksid.

Tunnistaja M.M. ütlustest (I kd lk 129) nähtub, et laenu pidid pangale maksma tema ja hageja,

hagejal oli tema kontole juurdepääs ning hageja võttis kontolt vajaliku summa; samuti on ta

kandnud summasid laenu katteks hageja kontole.

Tunnistaja H.M. ütluste (I kd lk 129) kohaselt pidid laenu tagasi maksma hageja ja M.M..

VÕS § 78 lg 1 kohaselt kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest

tulenevalt täitma isiklikult, võib kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik. Kui kolmas isik

täidab kohustuse, vabaneb võlgnik täitmise kohustusest.

12. Ringkonnakohus asus käesoleva otsuse p-s 10 seisukohale, et aegunud ei ole hageja

tagasinõuded alates 01.01.2009. Asja materjalide hulgas on M.M. konto väljavõte 01.01.2007 –

03.07.2015. Kui võrrelda M.M. konto väljavõttel kajastuvaid summasid hageja esitatud konto

väljavõtetel märgitud laenu tagasimakse summadega (periood 01.10.2007 – 01.10.2009 – I kd lk

11-12; periood 01.10.2009 – 01.10.2011 – I kd lk 12-13; periood 01.10.2011 – 01.10.2013 – I kd

lk 13-14; periood 01.10.2013 – 18.11.2014 – I kd lk 15-16), arvestades ka kostja poolt hagejale

ülekantud summasid (I kd lk 17-18), saab asuda seisukohale, et perioodil, mil hageja ja M.M.

elasid koos ühise perena, maksid nad koos tagasi laenulepingu järgseid makseid.

Laenulepinguga saadud raha eest olid hageja ja M.M. ostnud kaasomandisse korteriomandi (I kd

lk 101-109) ning usutav on kostja väide, et kuigi lepingu järgi oli laenusaajaks tema, siis reaalselt

pidid hakkama laenu tagasi maksma hageja ja M.M.. Tegemist on VÕS § 78 lg 1 mõttes kohustuse

täitmisega kolmanda isiku poolt. Hageja oli sellise tagasinõude täitmisega nõus ja aktsepteeris

sellist täitmist.

13. Asjakohatu on siinkohal apellandi väide, et kuna asjas ei ole kindlaks tehtud, kui suured olid

kulud laste ülalpidamisele, ühiseks majapidamiseks, toidule ja riietele jms, siis ei ole selge, kas

M.M. kontol kajastuvatest ülekannetest üldse piisas pangalaenu tasumiseks.

Ringkonnakohus juhib hageja tähelepanu sellele, et hagejal ja M.M.l oli kooselu ning ühine

majapidamine ja ühine majandamine perekonnas hõlmab ka eluaseme soetamiseks võetud laenu

tagasimaksmist.

14. Lähtudes eeltoodust saab asuda seisukohale, et alates 01.01.2009 kuni kooselu lõppemiseni

31.07.2013 täitis M.M. VÕS § 78 lg 1 kohaselt J.M. kohustusi ja seetõttu on välistatud hageja kui

solidaarvõlgniku tagasinõue kostja vastu.

15. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja nõue kostja vastu solidaarvõlgnike sisesuhtest

tulenevalt perioodi 01.08.2013 kuni 02.10.2015 eest on esitatud õigel õiguslikul alusel.

Maakohus on vastanud kostja vastuväitele seoses tulumaksu tagastusega eluasemelaenult makstud

intressilt, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja ei korda neid.

Maakohus on vaidlustatud otsuses esitanud arvestuse hageja tagasinõude suuruse kohta perioodi

01.08.2013 kuni 02.10.2015 eest. Maakohtu arvutuse kohaselt on hagejal nõudeõigus kostja kui

solidaarvõlgniku vastu hageja poolt perioodil 01.08.2013 kuni 02.10.2015 tasutud 3 578.05 euro

suurusest summast kostjale langevas osas, s.o 50 %, summas 1 789.02 eurot.

Apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud maakohtu poolt arvutatud tagasinõude suurust ning

seetõttu ringkonnakohus ei kontrolli täiendavalt tagasinõude suurust perioodi 01.08.2013 kuni

02.10.2015 eest.

16. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel

apellandi kanda.

Vastustaja on taotlenud ringkonnakohtus õigusabikulu 450 eurot väljamõistmist apellandilt

(ajakulu 3 tundi 45 minutit, tunnitasu 120 eurot).

Apellant on vastustaja taotlusele vastu vaielnud ning peab vajalikuks ja põhjendatud ajakuluks

2 tundi. Samuti leiab apellant, et vastustaja tunnitasu on põhjendamatult kõrge.

Ringkonnakohus leiab, et kuna antud tsiviilasi ei ole eriti keerukas ega ka mahukas, siis saab

pidada vajalikuks ajakuluks apellatsioonkaebusele vastuse koostamisel 2 tundi. Arvestades

tunnitasu 120 eurot, on vastustaja õigusabikulu suuruseks ringkonnakohtus 240 eurot (2x120) ning

see tuleb välja mõista apellandilt vastustaja kasuks.

Vastustaja on palunud märkida, et apellandil tuleb tasuda menetluskuludelt viivist alates käesoleva

otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Triin Uusen-Nacke

Andra Pärsimägi

Viivi Tomson