3-15-2657/21 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse teatavakstegemine

22. aprill 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-15-2657

Haldusasi

OÜ Eesti Traat kaebus Maksu- ja Tolliameti 24. juuli

2015 maksuotsuse nr 12.2-3/031701-3 tühistamise

nõudes.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 6. aprillil 2016

Menetlusosalised

Kaebaja: OÜ Eesti Traat

Esindaja: v.adv Dmitri Teplõhh

Vastustaja: Maksu- ja Tolliamet

Esindaja: Martin Aas

RESOLUTSIOON

1. Jätta OÜ Eesti Traat kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord: Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus

Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 23. mail 2016 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise

menetlusosaliste poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

menetlusosalisele

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja

arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on

nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib

apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada

vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS §

116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse

(HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD MAKSUOTSUS

1. OÜ Eesti Traat deklareeris 2014. aasta märtsikuu käibedeklaratsioonil 32 514,06 euro suuruse

sisendkäibemaksu OÜ Loyal Group arvete alusel, mille esemeks oli armatuurraua müük.

2. Maksu- ja Tolliamet tegi 27. juulil 2015 maksuotsuse nr 12.2-3/031701-3, vähendades OÜ

Eesti Traat 2014. aasta märtsikuu sisendkäibemaksu 32 51,06 euro võrra. Seadmata kahtluse

alla OÜ Loyal Group arvetel nimetatud kauba saamist, leitakse maksuotsuses, et kauba müüjaks

ei olnud OÜ Loyal Group ning OÜ Eesti Traat teadis seda. Maksuotsuses on asutud seisukohale,

et OÜ Loyal Group tegutses OÜ Eesti Traat OÜ huvides, väljastades fiktiivseid arveid, mille

eesmärgiks oli tekitada pikem tarneahel kauba tegeliku liikumise, päritolu ning tehingutega

seotud tegelikke osapoolte varjamiseks, kusjuures tegelikult soetati kaup OÜ Eesti Traat

teadmisel teiste Euroopa Liidu liikmesriikide ettevõtjatelt ning fiktiivsete arvete eesmärk oli

saada lubamatu maksueelis sisendkäibemaksu maha arvamise näol. Maksuotsust põhjendatakse

kokkuvõtvalt järgmiste asjaoludega:

maksuhaldur on OÜ-le Loyal Group 5. märtsil 2015 tehtud maksuotsuses tuvastanud, et 2014.

aasta märtsis OÜ Loyal Group tegelikult kaupa ei ostnud ega müünud ning OÜ Loyal Group pole

seda maksuotsust vaidlustanud;

OÜ Loyal Group juhatuse liige Kirils Kurockins andis ebaloogilisi selgitusi väidetavalt OÜ-le Eesti

Traat müüdud kauba hankimise, tehingupartnerite leidmise ning OÜ Loyal Group finantsalase

võimekuse kohta;

Kirils Kurockinsi väitel ei teadnud tema midagi kauba transpordist ning saatelehtedel kajastatud

sõidukite numbrid sai ta teada OÜ-lt Eesti Traat;

osadel saatelehtedel kajastatud sõidukite kasutajad ei kinnitanud kauba vedamist nende

saatelehtede alusel; ülejäänud saatelehtedel olevate sõidukite kasutajad kinnitasid kauba

tarnimist Maardusse Vana-Narva mnt 28 aadressile OÜ-le Tempogain;

K. Kurockins väitis et ei tea, kust kaup pärineb, samas OÜ Eesti Traat esindajad teadsid täpselt,

millistest tehastest kaup pärit oli;

OÜ Loyal Group maksudeklaratsioonidel kajastatud käive kasvas 2014. aasta ebaloomulikult

kiiresti ning praktiliselt lakkas maksuhalduri poolt kontrollimenetluse alustamisel;

OÜ Loyal Group väidetavateks tarnijateks olid üksteise järel OÜ Tempogain ja OÜ Ringnet,

kusjuures teine neist asus väidetavalt kaupa tarnima kohe pärast esimese kustutamist

käibemaksukohustuslaste registrist;

OÜ-l Tempogain, kellelt OÜ Loyal Group väidetavalt kaupa soetas, ei ole nimetatud müüki

käibedeklaratsioonil kajastanud ning selle juhatuse liikmeks olnud Igor Jakovlev ei teadnud

väidetavate tehingute asjaolusid;

OÜ Loyal Group raamatupidamisdokumentide hulgas olid Anesko OY, SIA Simhovich Steel Agency

ja SIA Kompanija Avotini väljastatud arved OÜ-le Tempogain, K. Kurockins aga andis ebaloogilisi

selgitus nende arvete saamise asjaolude kohta;

mitme tehingu puhul on kauba soetamine ja edasimüük OÜ Tempogain jaoks kahjumlik;

OÜ Ringnet, kellelt OÜ Loyal Group väidetavalt kaupa soetas, pole müüki deklareerinud ning

selle juhatuse liikmeks olnud Anatoly Degtev ei olnud kursis väidetavate tehingute asjaoludega;

KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

3. OÜ Eesti Traat esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Maksu- ja Tolliameti 24.

juuli 2015 maksuotsuse tühistamist. Esiteks ei nõustu kaebaja maksuhalduri seisukohaga, et OÜ-

l Loyal Group puudus üldse majandustegevus, viidates sellele, et OÜ Loyal Group suhtes läbi

viidud kontrollimenetluses ei seadnud maksuhaldur esiti OÜ Loyal Group poolt kauba müüki

kahtluse alla, vaid leidis, et viimane on üksnes sisendkäibemaksu lubamatult arvestanud.

Kaebaja toob ka välja, et OÜ Loyal Group osales aktiivselt kontrollimenetluses ning selle esindaja

selgitas, et ettevõtlust on kavas laiendada. Sellega seoses heidab kaebaja maksuhaldurile ka ette

seda, et OÜ Loyal Group maksumenetluses kogutud tõendeid, mille pinnalt tegi maksuhaldur

lõpuks järelduse majandustegevuse puudumise osas, ei ole kaebajale kättesaadavaks tehtud,

mis aga takistab kaebajal kaitseõiguse teostamist ega lase hinnata, kas maksuhaldur on

uurimiskohustust nõuetekohaselt täitnud.

4. Viidates Riigikohtu otsustele kohtuasjades nr 3-3-1-39-03, 3-3-1-50-03, 3-3-1-40-03, 3-3-1-43-

03, 3-3-1-52-03, 3-3-1-59-03 ja 3-3-1-97-07 ning leiab, et sisendkäibemaksu maha arvamine võib

olla alusetu üksnes kas maksukohuslase osavõtu korral pettusest või hoolsuskohustuse

rikkumise korral, ent käesoleval juhul kaebaja hinnangul kumbagi alust ei esine. Kaebaja leiab, et

kogutud tõendid kinnitavad soetamist OÜ-lt Loyal Group – tehingute kohta on olemas kogu

vajalik dokumentatsioon ja kaebaja täitis nõuetekohaselt hoolsuskohustust – sõlmiti kirjalik

leping, müüjat esindas juhatuse liige, müüja esitas nõuetekohase arve. Kaebaja väitel pole

maksuhaldur välja toonud ühtki asja, mida kaebaja oleks oma hoolsuskohustuse raames veel

pidanud tegema. Kaebaja hinnangul on maksuhalduri poolt välja toodud asjaolud valdavalt

asjassepuutumatud, pealegi tuginevad need üksnes oletustele.

5. Kaebaja peab asjakohatuteks maksuhalduri väiteid, et OÜ Loyal Group ei soetanud kaupa OÜ-

lt Tempogain ja OÜ-lt Ringnet ning viimased polnud reaalselt tegutsevad. Kaebaja hinnangul

pole mingit tähtsust sellel, kust OÜ Loyal Group kaebajale müüdud kauba sai, kuna siinne vaidlus

piirdub OÜ Loyal Group ja kaebaja vahelise tehinguga ning seda tehingut ei välistaks ka see, kui

OÜ Loyal Group oleks soetanud kauba muudelt tuvastamata isikutelt. Liiati leiab kaebaja, et

maksuhalduri väiteid OÜ Tempogain ja OÜ Ringnet majandustegevuse puudumise kohta pole

tõendatud. Kaebaja rõhutab, et see, et nende juriidiliste isikute juhatuse liikmed on

maksuhaldurile olnud kättesaamatud ning nende maksudeklaratsioonid pole olnud korrektsed,

viitab üksnes nende isikute soovile oma maksukohustust varjata. Kaebaja hinnangul ei ole

maksuhaldur esitanud ühtki tõendit, mis kinnitaks kontrollaktis esitatud väited OÜ Loyal Group

maksustatava käibe ja selle järsu kasvu kohta, selle kohta, et OÜ Loyal Group tegutses kaebaja

huvides (samas on see vastuolus OÜ Loyal Group juhatuse liikme seletusega, mille kohaselt

müüs OÜ Loyal Group kaupa ka teistele isikutele). Samamoodi on kaebaja väitel tõendamata, et

OÜ Loyal Group pangakontolt nähtuvad kulutused on tehtud üksnes mulje jätmiseks

majandustegevusest.

6. Kaebaja rõhutab, et maksuhaldur pole tõendanud, et kaebaja ise oleks korraldanud kauba

transpordi või ise kontakteerunud välismaal asuvate kauba müüjatega või et kaebaja ja OÜ Loyal

Group juhtide vahel oleks olnud maksupettusele viitav usaldusseos. Täiendavalt toob kaebaja

välja, et OÜ Loyal Group kajastas tehingute toimumise oma käibemaksuarvestuses, vaidlust pole

selles, et kaebaja sai kauba kätte. Kaebaja toob välja ka selle, et nii K. Kurockins kui A. N. on

kinnitanud, et OÜ Loyal Group ise pöördus kaebaja poole ja pakkus koostööd. Selles osas peab

kaebaja asjakohatuks maksuhalduri arutlust selle kohta, et ebatõenäoline oli kaebaja poolt OÜ

Loyal Group leidmine viimase kodulehe kaudu. Samuti on kaebaja väitel sõlmitud lepingu, R. M.

seletuse ning pangakonto väljavõtte ning saatelehtedega tõendatud, et kaebaja tasus alles

pärast seda, kui oli kauba kätte saanud oma tegevuskohas ega korraldanud ise selle transporti.

Kaebaja selgitab, et on oma tegevusalal tuntud ja hea mainega ettevõtja, kes saab dikteerida

kauba müüjatele tingimuse, et kauba eest tasutakse pärast saamist ning ettemaksu tegemine

selles olukorras oleks ebamõistlik. Kauba transpordi osas selgitab kaebaja, et lepingust

tulenevalt oli transpordi korraldamine OÜ Loyal Group kohustus.

7. Kaebaja leiab, et maksuhaldur on põhjendamatult kaugeleulatuva järelduse teinud kauba

transpordi korraldust puudutavates seletustes esinenud vastuolude pinnalt. Kaebaja rõhutab, et

need vastuolud ei tõenda seda, et tehingut pole toimunud, samas kui maksuhaldur on neid

vastuolulisi seletusi kõrvutanud vaid omavahel, ent pole neid hinnanud koos teiste tõenditega.

Kaebaja toob välja, et kõigi ülejäänud tõenditega, mis kinnitavad, et transpordi korraldas OÜ

Loyal Group, on vastuolus üksnes K. Kurockinsi 21. augusti 2014 seletuses esitatud väide, et tegu

oli kaebaja transpordiga, samas kui K. Kurockins isegi oli 8. mail 2014 seletusi andes kinnitanud,

et tema hankija viib kauba otse tema kliendile. Kaebaja toob siinkohal välja, et K. Kurockins

muutis oma seletust pärast seda, kui maksuhaldur asus uurima, miks pole sõidukite numbreid

OÜ-le APK Group esitatud arvetel ning K. Kurockins mõistis vajadust endale kasulikumaid

seletusi anda, vältimaks vastasel korral OÜ-le Loyal Group täiendava maksukohustuse tekkimise

ohtu seeläbi, et maksuhaldur ei sea kahtluse alla kauba edasimüüki (ja müügilt käibemaksu

arvestamist), küll aga kauba soetamise (ja sisendkäibemaksu maha arvamise). Kaebaja

hinnangul on ka igati eluliselt usutavam, et tema soovis soetada kauba nii, et see on tema

juurde veetud ja tasuda pärast selle kätte saamist, et täiendavaid riske vältida ning mingit huvi

kauba transpordi korraldamise vastu kaebajal ei olnud.

8. Kaebaja rõhutab, et tema juhid ei olnud OÜ Loyal Group juhtidega sõbrad ega muidu isiklikult

lähedased, tehingud ei olnud kaebaja jaoks põhjendamatult riskantsed, kuna kaebaja tasus juba

kohale toodud kauba eest, mistõttu ei olnud vajadust mingisuguste täiendavate hoolsusnõuete

rakendamiseks. Kaebaja rõhutab, et ei saanud tehingute tegemise ajal teada, et OÜ Loyal Group

asub hiljem oma maksukohustustest kõrvale hoidma. Kaebaja ei pea eluliselt usutavaks

maksuhalduri üldistatud versiooni näilike tehingute kohta ka põhjusel, et raha tagastamist

kaebajale ei ole maksumenetluse käigus tuvastatud. Kaebaja selgitab, et kui ta kaupa OÜ-lt Loyal

Group ei soetanud, siis ei saa temasuguse tuntud ja hea mainega äriühingu poolt usutavaks

pidada niisama suurte rahasummade kandmisega tundmatule äriühingule. Kaebaja toob ka

välja, et OÜ Loyal Group arvete esemeks olnud kauba koguseid arvestades ei ole usutav, et

nimetatud kaupa sai kergelt soetada kolmandatelt isikutelt.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

9. Maksu- ja Tolliamet vaidleb OÜ Eesti Traat kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata

jätmist. Viidates Riigikohtu otsustele kohtuasjades 3-3-1-27-14 ja 3-3-1-18-10, selgitab

vastustaja, et maksuotsuse faktiliseks aluseks võib olla kas asjaolu, et isik on seotud maksupettusega

või ta teadis, et tegemist pole tegeliku müüjaga, või järeldus, et ta pidi seda teadma, kusjuures

järelduse, et maksukohustuslane pidi seda teadma, saab teha siis kui maksukohustuslasel oli teave

asjaolude kohta, mis viitavad sellele, et tegemist pole tegeliku müüjaga või kui

maksukohustuslane saanuks sellistest asjaoludest teada asjakohase hoolsuskohustuse täitmisel.

Viidates Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-15-13, märgib vastustaja, et maksuhaldur ei pea

tõendama maksupettust, vaid piisab mõistlikust kahtlusest, mida põhjendatakse ja mis on eluliselt

usutav, kusjuures sellise põhjendatud kahtluse korral läheb tõendamiskoormus vastavalt MKS §-le

150 üle maksukohustuslasele. Vastustaja hinnangul kinnitavad kontrollimenetluses kogutud

kaudsed tõendid kogumis, et kaebaja teadis, et arvel näidatud müüja ei ole tegelik müüja ning

tõendamiskoormus läks üle kaebajale.

10. Vastustaja jääb maksuotsuses toodud seisukohale, et OÜ Loyal Group ei olnud kauba

müüjaks. Vastustaja toob esmalt välja, et see asjaolu on tuvastatud ja OÜ-le Loyal Group tehtud

maksuotsusega, mida viimane ei vaidlustanud, sellega järelikult nõustudes. Teiseks märgib

vastustaja, et OÜ Loyal Group tegevuses puudus majanduslik loogika, sest näiteks tegi OÜ Loyal

Group OÜ-le Eesti Traat hinnapakkumise enne, kui oli pakkumises sisalduva kauba leidnud, mis

pole eluliselt usutav. Ka leiab vastustaja, et hoolimata lepingus sätestatust puuduvad igasugused

tõendid, mis kinnitaksid, et OÜ Loyal Group olnuks seotud kauba transpordiga. Vastustaja jääb

maksuotsuses toodud seisukohale, et OÜ-l Loyal Group puudus reaalne majandustegevus, nagu

ka temale väidetavalt kaupa müünud isikutel, mistõttu ei saanud OÜ Loyal Group seda kaupa

osta ega edasi müüa.

11. Vastustaja leiab, et kaebaja oli teadlik, et OÜ Loyal Group ei olnud tegelik müüja. Siinkohal

toob vastustaja välja, et OÜ Loyal Group juhatuse liige muutis oma seletusi, väites esiti, et tema

hankija viib kauba tema kliendini, hiljem aga väitis, et OÜ Eesti Traat korraldas transpordi ise,

kes andis ka arvete ja saatelehtede jaoks vedajate andmed. Vastustaja toob välja, et kaebaja ise

on vastuolulisi seletusi andnud kauba üleandmisega seoses – näiteks väitis R. M., et OÜ Loyal

Group esindaja oli enamasti kauba üleandmise juures, A. N. väitis, et üldjuhul ei olnud.

Vastustaja hinnangul pole usutav, et mõlemad isikud olid tehingutega tihedalt seotud, kuid

mäletavad kauba vastuvõtmise-üleandmisega seonduvaid asjaolusid sedavõrd erinevalt.

Viidates Riigikohtu otsusele kohtuasjas 3-3-1-83-13, leiab vastustaja, et selline tavapäratu

olukord, kus kõik kolm asjaga seotud inimest mäletavad tehingu asjaolusid erinevalt, seab nii

arvel näidatud kujul tehingu toimumise kui ka asjaosaliste selgituste usaldusväärsuse kahtluse

alla. Vastustaja hinnangul ei kinnita tehingute toimumist ka kaupa väidetavalt viinud isikutelt

saadud info, sest kaks autot viieteistkümnest ei ole kaebaja aadressile mingit kaupa üldse viinud,

ülejäänud kolmteist autot on kaebaja aadressile küll kaupa transportinud, kuid ei olnud

kaebajast ega ka OÜ-st Loyal Group teadlikud ja viisid kauba enda teada OÜ-le Tempogain.

Vastustaja leiab, et võttes kauba vastu, pidi kaebaja aru saama, et OÜ Loyal Group ei ole kauba

tegelik müüja.

12. Vastustaja hinnangul pole usutav kaebaja seletus, et kaup soetati OÜ-lt Loyal Group

sellepärast, et otse tehasest ostes oleks tulnud arvestada 2-kuulise ooteajaga ning toob välja, et

vahendajalt soetamine oli esiteks kallim ning teiseks ei ole usutav, et kaebaja ei suutnud laojääki

varasema kogemuse pinnalt 2 kuu osas ette prognoosida, samas kui OÜ-ga Loyal Group

sõlmitud lepingusse märgiti, et OÜ Loyal Group tarnima 200-300 tonni kaupa kuus. Veel viitab

vastustaja sellele, et kaebaja ja OÜ Loyal Group vahelises lepingus oli kauba tarneaadressiks

märgitud Tallinn Peterburi tee 53, mis ei olnud kaebaja tegevuskohaks ega ka kohaks, kuhu kaup

tegelikult viidi.

13. Vastustaja peab põhjendamatuks etteheidet OÜ Loyal Group kontrollimenetluses kogutud

tõendite kaebaja eest varjamise kohta ning selgitab, et kõiki OÜ Loyal Group seotud materjale ta

ei avaldanud, seisneb selles, et nimetatud kontrolli raames anti muuhulgas hinnang tehingutele,

mida praegu ei käsitleta ning need on käesoleva vaidlusega mitte seotud kolmandate isikute

maksusaladuse objektiks.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

14. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses

seoses, leian, et OÜ Eesti Traat kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb rahuldamata jätta.

Maksuhaldur on menetluse käigus tuvastatud asjaolude ja neid kinnitavate tõendite pinnalt

piisavalt põhjendanud kahtlust, et kaebaja tegelikuks tehingupartneriks vaidlusaluse

armatuurraua soetamisel ei olnud OÜ Loyal Group, vaid viimase nimel vormistati vähemalt OÜ

Eesti Traat teadmisel müügiarved selleks, et OÜ Eesti Traat saaks maksueelise, mis antud juhul

seisnes selles, et OÜ Eesti Traat sai nende arvete alusel maha arvatava sisendkäibemaksu võrra

vähendada oma käibemaksukohustust, millist võimalust ei oleks tal olnud kauba soetamise

korral käibemaksukohustuslaseks mitte oleva Eesti äriühingult või kauba ühendusesisesel

soetamisel.

Kaebaja,

kellele

sellise

maksuhalduri

põhjendatud

kahtluse

korral

tõendamiskoormus üle läks, ei ole aga esitanud veenvaid tõendeid, mis selle kahtluse hajutaksid

ehk mis veenaksid selles, et kaebaja soetas kõnealuse armatuurraua tõepoolest OÜ-lt Loyal

Group või vähemalt, et kogu hoolsuskohustuse täitmise juures pidi see OÜ-le Eesti Traat

nõndamoodi paistma.

14. Käesoleval juhul ei ole poolte vahel vaidlust selles, et vaidlusaluste tehingute toimumise ajal

olid OÜ Eesti Traat ning OÜ Loyal Group registreeritud käibemaksukohutuslastena. Vaidlust pole

ka selles, et nende vahel on sõlmitud kirjalik leping, mille on mõlemalt poolt allkirjastanud

seaduslikud esindajad ega selles, et OÜ Eesti Traat tasus OÜ Loyal Group pangakontole.

Maksuhaldur ei ole välja toonud ega tõendanud ühtki konkreetset asjaolu, millest nähtuks, et

OÜ-le Loyal Group üle kantud summad oleks kas osaliselt või täielikult liikunud tagasi OÜ-le Eesti

Traat või selle juhtidele, samamoodi pole tõendeid, millest nähtuks, et praktilisi toimetusi

(pangakonto käsutamine, deklaratsioonide esitamine, dokumentide vormistamine) OÜ Loyal

Group nimel oleks teinud mõni OÜ Eesti Traat juhatuse liige või töötaja. Samuti pole ühtki

tõendit, millest nähtuks, et OÜ Eesti Traat juhid või töötajad on vaidlusaluste arvete esemeks

olnud kauba soetamiseks läbirääkimisi pidanud või asju ajanud mõne muu isikuga. Vaidlus on

esiteks selles, kas eelnimetatud asjaolude pinnalt on üleüldse kaebajal sisendkäibemaksu maha

arvamise õiguse piiramine võimalik ning teisalt selles, kas maksuhalduri seisukoht, et kaebaja

teadis, et kauba müüjaks pole OÜ Loyal Group on põhjendatud.

15. Käibemaksuseaduse (KMS) § 29 lõigetest 1 ja 3 tulenevalt on maksukohustuslasel õigus

käibelt arvestatud käibemaksu vähendada teiselt maksukohustuslaselt soetatud või saadud

kauba või teenuse eest tasumisele kuuluva käibemaksu (st. sisendkäibemaksu) võrra.

Sisendkäibemaksu maha arvamise õigus eeldab niisiis, et kaup või teenus on soetatud teiselt

käibemaksukohustuslaselt. KMS § 31 lg 1 kohaselt toimub sisendkäibemaksu maha arvamine

KMS §-s 37 sätestatud nõuete kohase arve alusel. See nõue lähtub käibemaksu üldisest

loogikast, mis nõuab, et ühe isiku õigus sisendkäibemaks maha arvata, oleks seostatav

konkreetse

teise

isiku

käibemaksukohustusega.

Maksustamisel

lähtuda

tegelikest

majanduslikest sooritustest, mitte aga üksnes nende kohta olemasolevatest formaalsetest

dokumentidest. Arve, mis ei kajasta tegelikku majanduslikku sooritust või kajastab seda valesti,

ei vasta raamatupidamise seaduse § 7 lg 1 punktis 3 ning KMS § 37 lg 7 punktis 5 sätestatud

nõuetele. Seega üksnes asjaolu, et ostja on mingi kauba saanud ning selle kohta on olemas

käibemaksukohustuslasena registreeritud isiku nimel väljastatud arve, ei anna vääramatult

õigust sisendkäibemaksu maha arvamiseks, kui arve ei kajasta tehingu tegelikku majanduslikku

sisu. Tehingu tegelikku majanduslikku sisu ei kajasta arve õigesti muuhulgas juhul, kui arvele

müüjana märgitud isik ei ole kauba tegelik müüja.

16. MKS § 83 lõikest 4 ning §-st 84 tulenevalt on maksuhalduril õigus maksukohustuslas(t)e

poolt mingil moel vormistatud tehingule anda maksustamise seisukohast teistsugune iseloom

ehk tsiviilõiguslik tehing ümber kvalifitseerida. See tähendab, et kui tehingut tegelikult toiminud

ei ole, ei saa sellel olla ka mingisuguseid maksuõiguslikke järelmeid ning kui tehingu sisuks on

majanduslikus mõttes midagi muud kui see, mida maksukohustuslane kajastab oma

raamatupidamisdokumentides, tuleb maksustamisel raamatupidamisdokumente eirata ning

arvutada

maksukohustus

nii,

nagu

see

oleks

olnud,

kui

tehingut

oleks

raamatupidamisarvestuses kajastatud oma tegelikule majanduslikule sisule vastavalt.

17. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib KMS §-s 37 sätestatud nõuetele vastava arve

olemasolul sisendkäibemaksu maha arvamise piiramise aluseks olla asjaolu, et isik on seotud

maksupettusega või ta teadis, et tegemist pole tegeliku müüjaga, või järeldus, et ta pidi seda

teadma (vt. Riigikohtu otsused kohtuasjades 3-3-1-73-10, 3-3-1-18-10 ja 3-3-1-27-14).

Kohtuasjas nr 3-3-1-18-10 tehtud otsuses selgitas Riigikohus, et isiku teadmist, et tegemist pole

tegeliku müüjaga, saavad kinnitada tõendid, et isikule oli see asjaolu saanud teatavaks või osales

ta maksupettuses. Samas märkis Riigikohus, et olukorras, kus puuduvad otsesed tõendid, et

ostja teadis, et tegemist pole tegeliku müüjaga, kuid kaudsed tõendid ja asjaolud kogumis seda

siiski näitavad, on võimalik teha järeldus, et ostja pidi teadma, et tegemist pole tegeliku

müüjaga. Kohtuasjades nr 3-3-1-34-06 ja 3-3-1-74-09 tehtud otsustes antud Riigikohtu selgituste

kohaselt saab järelduse, et maksukohustuslane pidi teadma, et tegemist pole tegeliku müüjaga,

teha siis, kui maksukohustuslasel oli teave asjaolude kohta, mis viitavad sellele, et tegemist pole

tegeliku müüjaga või kui maksukohustuslane saanuks sellistest asjaoludest teada asjakohase

hoolsuskohustuse täitmisel. Eelviidatud Riigikohtu otsustest tulenevalt on ostjal seega

sisendkäibemaksu maha arvamise õigus igal juhul siis, kui ta põhjendatult eeldas, et arvetel

näidatud isik on kauba tegelik müüja. Seejuures tingimus põhjendatult eeldas tähendab

kõigepealt seda, et ostja käitus heauskselt (st. ei teadnud ega pidanudki teadma, et müüjana

arvel märgitud isik pole tegelik müüja), ning teiseks seda, et olukorras, kus isik käitus äris

nõutava ja tavapärase hoolsusega, ei võinud selguda asjaolusid, mis viitavad sellele, et tegemist

pole tegeliku müüjaga. Kui üldjuhul tuleb oma hoolsuskohustust nõuetekohaselt täitnud

ettevõtja puhul heausksust eeldada, siis haldusasjas nr 3-3-1-50-03 tehtud otsuses selgitas

Riigikohus, et ostja heausksuse eeldamise põhimõte ei laiene juhtumile, kus maksuhalduril on

põhjendatud kahtlus, et ostja osaleb maksupettuses. Haldusasjas 3-3-1-39-03 leidis Riigikohus

aga, et osavõtt maksupettusest võib seisneda eelkõige selles, et tehingu teise poole

majandustegevust korraldavad isikud tegutsevad kas käibemaksu tagastamist taotleva äriühingu

juhatuse liikmete juhiste alusel, nende kontrolli all, eelneval kokkuleppel või teadmisel.

Põhjendatud kahtlus, et ostja on osalenud maksupettuses, saab tugineda eeskätt sellel, et

tehingu poolte ja tehingu tegemise kohta teada olevate asjaolude pinnalt näib kõige

tõenäolisem, et vaadeldava tehingu ostja ja müüa ei osalenud tehingus tavapäraste teineteisest

sõltumatute ning oma tavapäraseid ärihuve realiseerivate ettevõtjatena, vaid müüja (arve

väljastaja) tegevus oli ostja kontrolli all.

18. Eelnevast tulenevalt ei pea maksuhaldur sisendkäibemaksu mahaarvamise õigsuse

kontrollimisel tingimata tõendama, et kaebaja on osalenud maksupettuses. Maksupettuse

konspiratiivse iseloomu tõttu võib seda otseselt tõendavate asjaolude (nt. selge kokkuleppe

olemasolu fiktiivsete arvete koostamise kohta või see, et müüjale tasutud rahasummad jõudsid

tagasi ostjani) tuvastamine olla praktiliselt võimatu. Seetõttu piisab, kui maksuhaldur põhjendab

oma kahtlust, et kontrollitav maksukohustuslane on maksupettuses osalenud, et tema

maksuarvestuse

aluseks

olevatel

raamatupidamisdokumentidel

kajastatud

tehinguid

tegelikkuses toimunud ei ole ning ta pidi olema sellest teadlik. Sellisel juhul tuleb

maksukohustuslasel tõendada tehingute tegelik toimumine, et maksuhalduri põhjendatud

kahtlused hajutada. Eeltoodud käsitlus põhineb vajadusel vältida käibemaksupettustest

tulenevat riigi maksutulude kahjustamist. Kui lähtuda üksnes formaalselt nõuetekohaste

dokumentide olemasolust, ei takistaks miski harilike käibemaksupettuste toimepanemist, mis

seisnevad selles, et ettevõtja tellib reaalselt kauba mõnelt käibemaksukohustuslaseks mitte

olevalt isikult (või soetab ühendusesiseselt), katab aga selle Eesti käibemaksukohustuslasena

registreeritud ettevõtja nimel vormistatud arvega, tekitades endale sisendkäibemaksu maha

arvamise õiguse ja jättes reaalse käibemaksu tasumise kohutuse varatule ja reaalse

majandustegevuseta fiktiivse arve väljastajale, kellelt maksu sissenõudmine on juba eos

lootusetu. Eeltoodust tuleneb ka mistahes teise käibemaksukohustuslase arve alusel

sisendkäibemaksu maha arvaval isikul koguda ja säilitada tõendid tehingu tegelike asjaolude

kohta, et hilisema kahtluse tekkimise korral tõendada, et tehingud toimusid tõepoolest nii, nagu

maksuarvestuses kajastatud. Maksukohustuslane, kelle suhtes on maksuhalduril tekkinud

eelkirjeldatud põhjendatud kahtlus, ei saa seda pareerida pelgalt väitega, et täiendavate

asjaolude kohta tõendeid pole säilinud või et tema enda äririskide seisukohast polnud nende

säilitamine vajalik.

19. Minu hinnangul tuleneb eelviidatud kohtupraktikast, et maksuotsus, millega piiratakse ostja

sisendkäibemaksu maha arvamise õigust, saab tugineda kas a) otsestele tõenditele, mis

kinnitavad, et ostja teadis, et arve esitaja pole tegelik müüja või b) otsestele tõenditele, mis

kinnitavad ostja osalemist maksupettuses või c) otsestele tõenditele ostja selge

hoolsuskohustuse rikkumise kohta või d) kaudsete tõendite alusel tuvastatud asjaolude

kogumile, mis sisustab põhjendatud kahtlust, et ostja osales maksupettuses ehk pidi olema

teadlik sellest, et arve esitaja pole tegelik müüja, ning ostja pole suutnud esitada veenvaid

tõendeid selle kahtluse ümber lükkamiseks.

20. Vaidlusaluses maksuotsuses on ühelt poolt selgelt märgitud, et OÜ Eesti Traat teadis, et OÜ

Loyal Group ei ole tegelik müüja. Teisalt on maksuotsuses viidatud kontrollaktis (kd I, tl. 44

pöördel, punkt l) ära toodud maksuhalduri seisukoht, et tarneahelasse variäriühingute

sissetoomise eesmärk oli üksnes OÜ Eesti Traat sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse

tekitamine ning pole eluliselt usutav, et OÜ Eesti Traat seda ei teadnud. Maksuotsuses ega

kontrollaktis pole seejuures viidatud ühelegi otsesele tõendile, mis kinnitaks OÜ Eesti Traat ja

OÜ Loyal Group vahel maksupettuse toime panemisele suunatud kokkuleppe sõlmimist

(vastupidi, mõlema tehingupoole esindajad on maksuhaldurile kinnitanud tehingu toimumist

arvetel näidatud tingimustel), samuti pole ühtki otsest tõendit, mille põhjal saaks väita, et OÜ

Eesti Traat soetas vaidlusaluse armatuurraua mõnelt konkreetselt teise liikmesriigi äriühingult

(nt. mõnd otsest tõendit, mis kinnitaks, et kaebaja juhid suhtlesid vahetult OÜ Loyal Group

arvete esemeks oleva kauba hankimisega seoses teise liikmesriigi äriühingutega või korraldasid

ise kauba transpordi vms). Seega puuduvad otsesed tõendid kaebaja teadlikkuse kohta või

maksupettuses osalemise kohta. Küll aga saab vaidlusaluse maksuotsusega pandud

maksukohustuse aluseks olla asjaolu, et kaebaja pidi teadma, et OÜ Loyal Group ei ole tegelik

müüja. Minu hinnangul on vaidlustatud maksuotsuses sellele tuginetaksegi, kuigi ehk mitte

kõige selgemas sõnastuses. Kahtlus, et isik midagi teadis on samatähenduslik tõdemusega, et

isik pidi seda teadma. Vaadates seda, millistele asjaoludele ja tõenditele on maksuotsuses

viidatud kontrollaktis tuginetud, saab maksuotsuses kajastatud maksuhalduri seisukohta, et

kaebaja teadis, et OÜ Loyal Group ei olnud tegelik müüja, käsitada mitte kui otsestele tõenditele

tuginevat asjaolu, vaid just kui maksuhalduri põhjendatud kahtlust, mille ümber lükkamiseks ei

ole kaebaja täiendavaid tõendeid esitanud. Seega taandub vaidlus küsimusele, kas maksuhaldur

on, uurimiskohustust nõuetekohaselt täites, tuvastanud piisava hulga asjaolusid, mille pinnalt

tehtavaks eluliselt kõige usutavamaks järelduseks saab olla see, et OÜ Eesti Traat teadis, et OÜ

Loyal Group ei ole kauba tegelik müüja. Leian, et sellele küsimusele tuleb vastata jaatavalt ning

tõdeda samas, et kaebaja ei ole suutnud esitada veenvaid tõendeid selle järelduse ümber

lükkamiseks.

21. Käesoleva vaidluse seisukohast ei ole kindlasti määravat tähtsust maksuotsuses esile toodud

asjaoludel, mis puudutavad OÜ Tempogain ja OÜ Ringnet tegevust, kuna asjas pole ühtki tõendit

selle kohta, et OÜ Eest Traat või selle juhid oleksid kuidagi olnud seotud või kasvõi

kontakteerunud eelnimetatud äriühingute juhtidega või teinud nendega mingeid tehinguid.

Nimetatud isikute majandustegevust ning maksudeklaratsioone kajastavad andmed näitavad

küll seda, et maksuhalduri tuvastatud tehingute jadas (Läti või Soome äriühing → OÜ Ringnet või

OÜ Tempogain → OÜ Loyal Group → OÜ Eesti Traat) on lõpptulemusena käibemaks

riigieelarvesse laekumata jäänud, ent ei ütle kuigi palju selle kohta, mida kaebaja sellest teadis

või teadma pidi. OÜ-ga Tempogain ja OÜ-ga Ringnet seotud asjaoludest omab põhimõtteliselt

tähtsust vaid see, et kummagi nimetatud äriühingu seaduslikud esindajad ei osanud kõnealuse

kauba OÜ-le Loyal Group müümise asjaolude kohta adekvaatseid selgitusi anda. Nii et suutnud

OÜ Tempogain juhatuse liige Igor Jakovlev (kd I, tl. 153) meenutada, kas OÜ-ga Loyal Group

tehtud tehingute sisuks oli armatuurraua ost või müük, samuti ei suutnud ta meenutada isikut,

kellega OÜ-st Loyal Group suhtles. OÜ Ringnet juhatuses olnud Anatoli Degtev (kd I, tl. 190) ei

olnud samuti väidetavate müügitehingute asjaoludega, eksis seejuures olulisel määral tehingute

summa osas. Neil asjaolud on käesoleva vaidluse seisukohast tähtsad ent vaid sel määral, et

võimaldavad teatud määral hinnata vaidlusaluse kauba ostmise ja edasi müümise kohta OÜ

Loyal Group juhatuse liikme Kirils Kurockinsi antud seletuste usaldusväärsust.

22. Ka asjaolul, et OÜ-le Loyal Group on tehtud maksuotsus, milles leiti, et viimane pole

kaebajale armatuurrauda müünud, ei ole kaebaja maksukohustuse seisukohast määravat

tähtsust, iseäranis mitte sellel, et OÜ Loyal Group seda maksuotsust ei vaidlustanud.

Maksuhalduri järeldusega, et maksuotsuse vaidlustamata jätmisega möönab isik maksuhalduri

seisukoha õigsust, ei saa päriselt nõustuda. Koormava haldusakti vaidlustamine on adressaadi

jaoks alati otstarbekuse küsimus. OÜ-le Loyal Group tehtud maksuotsuses korrigeeris

maksuhaldur teatavasti nii armatuurraua müügitehingutelt tasumisele kuuluvat käibemaksu kui

selle kauba soetamisel maha arvamisele kuulutav sisendkäibemaksu. Ilmselgelt ei olnud OÜ-l

Loyal Group põhjust asuda talle tehtud maksuotsust vaidlustama argumendil, et müügitehingud

OÜ-ga Eesti Traat tegelikult toimusid, sest üksnes selles osas maksuotsuse tühistamine oleks

toonud reaalselt kaasa OÜ Loyal Group maksukohustuse suurenemise. Olukorras, kus OÜ-le

Loyal Group näis, et ta ei suuda ümber lükata maksuhalduri seisukohta, et ta pole

armatuurrauda OÜ-delt Tempogain ja Reingnet soetanud, polnud tal mingit põhjust

maksuotsust vaidlustama asuda. OÜ Loyal Group poolt maksuotsuse vaidlustamata jätmine ei

välista võimalust, et OÜ Loyal Group siiski müüs kauba OÜ-le Eesti Traat, ent soetas ise selle

tundmatult kolmandalt isikult ning arvestas lubamatult käibemaksu OÜ Tempogain ja OÜ

Ringnet arvete alusel. Seega, isegi juhul kui kogu tehingute jada tulemusena riigil kokkuvõttes

käibemaks (põhjendamatult) saamata jäi, on kaebajale maksuotsuse tegemise põhjendatuse

seisukohast vajalik uurida konkreetselt kaebaja käitumist ja suhteid OÜ-ga Loyal Group, mitte

OÜ Loyal Group suhteid teiste äriühingutega.

23. Kahltust, et OÜ Eesti Traat teadis, et vaidlusaluse armatuurraua müüjaks ei ole OÜ Loyal

Group, õigustavad kaks olulist asjaolu: esiteks väidetavate tehingupoolte vastuolulised seletused

kauba transpordi korraldamise küsimustes ning teiseks sisulisi vigu sisaldava ning väidetava

tehingu tegelikke asjaolusid vääralt kajastava lepingu olemasolu, mis pole teineteisest

sõltumatult tegutsevate ettevõtjate vahel. Kuivõrd kaebaja mingisuguseid veenvaid tõendeid,

mis kinnitaksid kauba heas usus soetamist OÜ-lt Loyal Group, esitanud ei ole, on maksuhaldur

põhjendatult leidnud, et kaebaja ei soetanud kaupa sellelt ettevõtjalt. See, kellelt kaebaja

tegelikult kauba tegelikult soetas, ei ole teada, ent see pole ka oluline, sest mistahes muu isiku

nimel väljastatud arvet, mille alusel sisendkäibemaksu maha arvata, kaebajal pole.

24. Enne kauba transpordi ja sõlmitud lepinguga seotud vastuolude käsitlemist märgin ära, et

kaebaja juhatuse liikmete selgitused selliste tehingute majandusliku mõttekuse kohta on

iseenesest loogilised. On ilmne, et ettevõtja on huvitatud võimalusest saada kaup kiiresti ning

tasuda pärast kauba saamist, mitte teha ettemaksu mitme kuu pärast saabuva kauba eest. See

loogika ei välista aga võimalust, et ostja soetab kauba tundmatult isikult ning vähendab enda

jaoks selle tegelikku soetusmaksumust seeläbi, et laseb vormistada selle kauba kohta Eesti

käibemaksukohustuslase

nimel

väljastatud

fiktiivse

arve,

mille

alusel

arvestab

sisendkäibemaksu. Pidades silmas seda, et OÜ Eesti Traat juhatuse liikmed on ise kinnitanud, et

soetasid sarnast kaupa, nagu oli OÜ Loyal Group arvetel kajastatud, ka teistelt isikutelt ning

teadsid tegelikult, et seda oleks võimalik tellida ka otse tehasest (või tehase volitatud

edasimüüjalt), ei välista kaebaja kirjeldatud majandusloogika tegelikult maksuhalduri poolt

kirjeldatud pettuse atraktiivsust kaebaja jaoks.

25. R. M. ja A. N. selgitasid kohtuistungil vande all seletusi andes (kohtuistungi protokoll, kd II, tl.

208), et OÜ Eesti Traat soetas kauba nii OÜ-lt Loyal Group kui ka teistelt hankijatelt oma

laoplatsil ehk transpordi korraldamine oli alati hankija kohustus. Vaidlust pole selles, et

maksuhaldur pole tuvastanud, et kaebaja oleks OÜ Loyal Group arvete alusel saadud kauba

transpordi ise tellinud või selle eest maksnud. Kirils Kurockins selgitas maksuhaldurile esmalt (kd

I, tl. 102), et tema kauba transpordi korraldamisega ei tegelenud, vaid tema hankija viis ise

kauba tema kliendini. Seda seletust võiksid mõnevõrra toetada ka maksuhaldurile kirjalikke

seletusi andnud transpordiettevõtjate väited, mille kohaselt toimetasid nad kõnealust kaupa

OÜ-le Tempogain Maardusse Vana-Narva mnt 28 (kus oli ka kaebaja tegevuskoht) (nt. kd II, tl.

29, 48, 61). Samas tuleneb nende transpordiettevõtjate selgitustest, et nende kaupade vedu

toimus rahvusvaheliste kaubavedude saatelehtede (CMR) alusel, millistest vedajad esitasid

maksuhaldurile üldjuhul ka koopia. A. N. selgitas kohtuistungil, et kui kaup saabub OÜ Eesti

Traat platsile, tuleb autojuht esmalt kontorisse koos saatelehega. Samuti selgitas A. N., et OÜ

Loyal Group saatis arve ning sertifikaadid enamasti eelmisel päeval e-posti teel. Olukorras, kus

ükski vedajatest ei ole kinnitanud mistahes tehingute tegemist OÜ-ga Loyal Group ning OÜ Loyal

Group esindaja Kirils Kurockins väitis, et tema kauba transporti ei korraldanud, tekib

paratamatult küsimus, kuidas said autojuhtidel olla kauba kaebaja laoplatsile toomisel kaasas

OÜ Loyal Group saatelehed. Maksuhaldurile seletusi andnud vedajate kinnitusel laeti kaup

autodele Lätis ning veeti Maardusse Vana-Narva mnt 28. On ilmne, et kauba Lätist laadimisel ei

saanud autojuhile kaubaga koos üle anda OÜ Loyal Group saatelehte OÜ-le Eesti Traat, samas ei

ole usutav, et need saatelehed anti autojuhile enne kaebaja tegevuskohta jõudmist (arvestades,

et juba CMR-idel oli sihtkohana kaebaja tegevuskoha aadress). Kuivõrd nii R. M. kui A. N.

kinnitasid, et Kirils Kurockins ise kauba saabumisel (vähemalt enamasti) juures ei viibinud, siis on

ilmne, et OÜ Loyal Group saatelehed ei saanud liikuda koos kaubaga. Selles valguses on kõige

tõenäolisem, et saatedokumentideks, millega konkreetne veok kaebaja laoplatsile saabus, olid

needsamad vedajatega kaasas olnud CMR-id, millel kauba saajana oli märgitud OÜ Tempogain.

See, et see nõnda oli, ei pruugiks iseenesest olla midagi teab kui eriskummalist, küll aga ei saa

sellisel juhul tõsiselt võtta kaebaja väidet, et ta polnud teadlik, kust OÜ Loyal Group kauba

hankis, kuna see asjaolu oleks neilt CMR-idelt kohe näha olnud. Seega näib, et kaebaja ja tema

esindajad ei ole OÜ-lt Loyal Group soetatud kauba tegeliku vastuvõtmisega seotud asjaolude

kohta andnud päris ausaid ja täielikke seletusi. See, et kontrollitava maksukohustuslase

esindajad annavad tehingu faktiliste asjaolude kohta ebausutavaid või mittetäielikke seletusi,

õigustab kahtlust, et tehingud ei ole toimunud nii, nagu maksuarvestuses kajastatud.

26. Lisaks eelnevale on maksuhaldur põhjendatult välja toonud selle, et Kirils Kurosckins selgitas

maksuhaldurile (kd I, tl. 102), et OÜ Loyal Group saatelehtedel ja arvetel olevad sõidukite

numbrid sai ta OÜ Eesti Traat käest. Kaebaja seisukohaga, et seda võis K. Kurockins väita

eesmärgiga vältida enda maksukohustust, ei saa muude K. Kurockinsi poolt samal ajal

maksuhaldurile antud seletuste valguses, nõustuda. OÜ Loyal Group suhtes viidud

kontrollimenetluse esemeks oli eelkõige kauba soetamine. Maksukohustust suurendava

maksuotsuse vältimiseks pidanuks K. Kurockins kas veenma maksuhaldurit selles, et ta on

kaubad soetanud nii nagu raamatupidamises kajastatud või väitma, et ta pole kaupu ka edasi

müünud. Väites, et sõidukite numbrid lisas ta saatelehtedele OÜ-lt Eesti Traat saadud teabe

alusel, ei sisaldu mistahes teavet selle kohta, kas või kust OÜ Loyal Group kauba soetada võis.

Kindlasti ei toeta see väide seisukohta, et ta soetas kaubad OÜ-lt Tempogain ja OÜ Ringnet, kes

ise transpordi organiseerisid. Seda, et Kirils Kurockins oleks ise kauba transpordi organiseerinud,

pole ta kunagi väitnud. Ka selleks, et vabaneda OÜ-le Eesti Traat müügilt tasumisele kuuluva

käibemaksu tasumise kohustusest, ei olnuks K. Kurockinsil mõtet esitada ühte pisikest

kahtlustäratavat detaili kauba transportimise osas, vaid oleks piisanud kogu müügitehingu

eitamisest. Liiati tuleb tähele panna, et revident küsis K. Kurockinsilt tegelikult ju seda, miks OÜ

Loyal Group poolt ühele isikule (OÜ Eesti Traat) esitatud arvetel ja saatelehtedel on sõidukite

andmed ja teisele (OÜ APK Group Estonia) esitatud arvetel ei ole. Kui transpordi oleks

organiseerinud Kirils Kurockins, võiks eeldada, et ta vormistab saatedokumente samamoodi või

vähemalt oleks tal olnud mingi muu loogiline seletus erineva vormistuse kohta. Sellise OÜ Loyal

Group tegevusest lähtuva loogilise seletuse puudumisel on iseenesest usutav, et

saatedokumendid ja arved vormistas K. Kurockins OÜ-lt Eesti Traat saadud teabe põhjal, mis

selgelt räägib vastu sellele, et tegemist oli kahe sõltumatu ettevõtjaga ning seab õigustatult

kahtluse alla nendevahelise tehingu tegeliku toimumise.

27. Samas on K. Kurockinsi väide, et ta sai autode andmed OÜ-lt Eesti Traat, usutav ka seetõttu,

et ka R. M. selgitas maksuhaldurile (kd I, tl. 66), et OÜ Eesti Traat jaoks on oluline, et

saatelehtedel autonumbrid oleksid. Seega on usutav, initsiatiiv autonumbrite saatelehtedele

märkimiseks oli OÜ-lt Eesti Traat ning arvestades juba eelpoolnimetatud asjaolu, et kõnealused

saatelehed ei saanud liikuda koos autojuhtidega, ongi kõige usutavam, et Kirils Kurockins sai

vastavad andmed OÜ-lt Eesti Traat, mis omakorda viitab sellele, et kauba transport oli OÜ Eesti

Traat tegeliku kontrolli all. R. M. eeltoodud väide, et nende jaoks oli autonumbri olemasolu

iseenesest oluline, koos tema ja A. N. poolt kohtuistungil antud seletusega, et tol ajal tegelikult

ei kontrollitud seda, kas auto number saatelehel ka tegelikkusele vastab, viitab sellele, et

asjaosalised vormistasid dokumente mitte tegelike asjaolude fikseerimiseks, vaid teatud

asjaoludest mulje jätmiseks. See aga kaalukas asjaolu õigustamaks kahtlust, et OÜ Eesti Traat ei

saanud heauskselt eeldada, et kauba müüjaks oli OÜ Loyal Group.

28. Eelkirjeldatud kahtlust õigustab ka kaebaja ja OÜ Loyal Group vaheline leping (kd I, tl. 128),

mille sõlmimine kahe teineteisest sõltumatu ning tegelikke tehinguid teha sooviva ettevõtja

vahel pole usutav. Maksuhaldur on õigesti välja toonud selle, et lepingus on kauba tarnimise

koht (maksetingimus DDU Peterburi tee 53) märgitud valesti. Kaebaja juhatuse liikmete poolt

kohtuistungil antud selgitus, et tegemist on pelgalt tähelepanematusest tuleneva veaga, ei ole

usutav. Vastustaja on õigustatult välja toonud selle, et kõnealune leping on lühike ning

kõnealune tarneklausel on üks väheseid selles lepingus sisalduvaid konkreetseid sätteid. Selline

viga lepingus viitab selgelt sellele, et lepingu allkirjastamise eesmärk ei olnud omavaheliste

tsiviilõigussuhete kindlaks määramine, vaid leping on sõlmitud pelgalt selleks, et kirjalik leping

kui selline olemas oleks. Iseenesest ei sea seadus sedalaadi lepingule vorminõuet ning

kokkulepe oleks võinud sama hästi olla suuline, eriti arvestades seda, et vahetult ei tulene

sellest lepingust kohustusi mitte kummalegi poolele. Lisaks eelnimetatud tarneklauslile on

võrdlemisi kummaline ka lepingu eseme määratlus. Nimelt on lepingus säte, et ostja soovib osta

"200-300 tonni (+/-5%) ning tarnija tagab vähemalt 200-300 tonni (+/-5%) tarnimise mitte

hiljem, kui 5-7 tööpäeva jooksul". Lepingu maht "200-300 tonni (+/-5%)" on iseenesest

ebaloogiline, arvestades et 200-300 on niigi väga suur vahemik ning mingisugust loogilist

põhjust täiendavat +/-5% määratlust sinna lisada ei olnud. See pole iseenesest mingi suur viga,

ent õigustatult tekib küsimus, miks selline leping sõlmiti. Iseäranis miks allkirjastas selle kaebaja,

kes väitis, et tema huvi oli maandada oma riske ning osta kaup alles selle saabumisel oma

platsile. Kaebaja seletus, et lepingu valmistas ette K. Kurockins, võib olla õige, ent ei seleta siiski,

miks kaebaja sellise lepingu allkirjastamisega nõustus, olukorras, kus tegelikult polnud sel hetkel

mingisugust vajadust lepingut allkirjastada.

29. Samuti tuleneb lepingust, et konkreetsed tehingud (hinnad ja mahud) lepitakse kokku

edaspidi. Seega tegelikult puudus käsitletavas kirjalikus lepingus eelnimetatud mahu kokku

leppimiseks üldse igasugune vajadus, kuna see kokkulepe ei olnud kummagi poole jaoks siduv,

st. OÜ Loyal Group ei oleks saanud sellele lepingule tuginedes nõuda, et OÜ Eesti Traat temalt

vähemalt 190 tonni armatuuri ostaks ning OÜ Eesti Traat ei saanuks selle lepingu pinnalt ka

nõuda, et OÜ Loyal Group talle seal nimetatud koguses kaupa talle müüks, kui hinnas

kokkuleppele ei saada. Seega pigem on tegemist kiiruga allkirjastatud dokumendiga, mis on

koostatud mõne varasema sellesarnase põhjal, ilma sisusse süüvimata pelgalt selleks, et kirjalik

leping kui selline olemas oleks. Olukorras, kus pooled on vormistanud lepingu, mille sätted

poolte tegelikku tahet ja asjaolusid ei kajasta, on põhjendatud kahtlus, et leping on sõlmitud

jätmaks muljet tehingust, mida tegelikult ei toimunud. Eelnevast tulenevalt ei saa kõnealust

lepingut ka käsitada tõendina tehingu toimumise kohta. Tehingute toimumist võiksid kinnitada

konkreetsed kokkulepped kaupade tellimise ja tarnimise kohta, mis arusaadavalt esitati e-posti

teel, ent mida kaebaja ei säilitanud. Iseenesest on tõsi, et kaebajal sellise e-kirjavahetuse

säilitamiseks mingit otsest kohustust ei olnud ning põhimõtteliselt on ka võimalik, et kaebaja e-

kirjavahetus kustutati serverimahu täitumisel, ent siinkohal kannabki maksukohustuslane riski,

et ei suuda vaidluse tekkimise korral tehingu toimumist tõendada.

30. Paigutades eelnimetatud asjaolud kõrvuti sellega, et kaebaja tegelikult teadis, kust kaup

algselt pärines ning oleks olnud vähemalt põhimõtteliselt võimeline kaupa suurtes kogustes otse

tellima, samuti sellega, et Kirils Kurockinsi ei osanud maksuhaldurile täpselt selgitada, kust kaup

pärines ega teadnud transpordiga seotud asjaolusid ning andis majanduslikult võrdlemisi

ebaloogilise seletuse, et leidis esmalt kliendid ja siis alles hakkas uurima, kust kaupa hankida,

ning ka sellega, et OÜ Tempogain ja OÜ Ringnet juhatuse liikmed ei osanud selle kaubaga seotud

tehingute kohta ega Kirils Kurockinsti täpse rolli kohta mingeid adekvaatseid selgitusi anda, näib

tõepoolest eluliselt kõige usutavam seletus, et kõnealuse armatuurraua hankimist alates

vastavalt Läti või Soome äriühingult korraldas kaebaja ise, tehes konspireeritud koostööd OÜ

Loyal Group tegevust korraldavate isikutega ilma, et OÜ Loyal Group iseseisva ettevõtjana

tegelikult kõnealuse kauba müümisega seotud olnud oleks.

31. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Kuna vastustaja ei ole enda kasuks

menetluskulude välja mõistmist taotlenud, jäävad kummagi poole kulud poole enda kanda.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik