3-15-3077/8 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht

22. aprill 2016, Tallinn Haldusasja number 3-15-3077 Haldusasi H.M.i kaebus Tallinna Vangla kohustamiseks vaadata kaebaja 25.09.2015 taotlus uuesti läbi ja teha uus otsus, millega otsustatakse maksta kaebajale tasu kutseõppes osalemise eest. Menetlusosalised Kaebaja – H.M.; Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Teerika Marilin Martisen. Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada hiljemalt 23.05.2016 apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi tuleb tal ringkonnakohtule esitada vastav taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata apellatsioonitähtaja kulgemist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 25.09.2015 esitas H.M. Tallinna Vanglale taotluse kutseõppes osalemise eest tasu maksmiseks võrdselt töötavate kinnipeetavatega, kuna alates 2015. aasta septembrist õpib H.M. kutsekoolis maastikuehitust.

2. Tallinna Vangla 26.10.2015 otsusega nr 5-37/15/264-2 (edaspidi otsus) jäeti kaebaja taotlus rahuldamata. Ka kaebaja 13.11.2015 vaie otsusele jäeti 04.12.2015 vaideotsusega nr 5-15/15/32494-2 rahuldamata.

3. 09.12.2015 saabus halduskohtule H.M.i kaebus, milles palutakse kohustada Tallinna Vanglat vaatama uuesti läbi kaebaja 25.09.2015 taotlus ning tegema otsust, millega otsustatakse maksta kaebajale tasu kutseõppes osalemise eest.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

4. Kaebaja seisukohad:

4.1. Euroopa vanglareeglistiku punkti 28.4 kohaselt tuleb haridust lugeda vanglarežiimi osaks ning mis on võrdsustatud tööga. Kuigi Euroopa vanglareeglistik ei ole kohustava iseloomuga (Riigikohtu määrus asjas nr 3-3-1-95-08), siis on tegemist eesmärkide ja põhimõtetega, mille poole püüelda. Õppetöös osalevad kinnipeetavad ei pea olema võrreldes töötavate kinnipeetavatega ebavõrdses seisus. Vangistusseaduse kommenteeritud väljaanne märgib § 35 kommentaarides, et täiskasvanud kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust saada õppimise eest tasu, mistõttu erineb kinnipeetava õppimine töötamisest, kuna töötamise eest on vangil subjektiivne õigus saada tasu.

4.2. Kinnipeetavale õppimise eest tasu maksmine on diskretsiooniotsus ning vastustaja ei ole sisuliselt tasu maksmisest keeldumist põhjendanud. Nõustuda ei saa vangla väitega, mille kohaselt ei ole tegemist ebavõrdse olukorraga, kuna ka vabaduses viibivatele õppuritele ei maksta õppimise eest tasu. Viibides vanglas ei saa kinnipeetav valida kas töötada või õppida, kuivõrd see määratakse individuaalse täitmiskava alusel. Samuti ei ole asjakohane viide Vabariigi Valitsuse 28.06.2007 määrusele nr 182 „Kinnipeetavale õppimise eest tasu maksmise määrad ning tasu arvutamise ja maksmise kord“ (edaspidi määrus nr 182), mille kohaselt tasustatakse ainult riigikeele õppimist.

4.3. Riigikeelt õppiva kinnipeetava ja kutseharidust omandava kinnipeetava erinev kohtlemine on diskrimineeriv ning põhiseadusvastane. Jääb arusaamatuks, miks peavad olema teisest rahvusest kinnipeetavad, kes õpivad riigikeelt, paremini koheldud.

5. Vastustaja seisukohad:

5.1. Otsus on õiguspärane ning alused selle tühistamiseks või kohustamiseks asja uuesti otsustama puuduvad. Vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 341 lg 1 ei pane vanglale kohustust tasustada kinnipeetavate õpinguid ning ei tekita täiskasvanud kinnipeetavale subjektiivset õigust saada õppimise eest tasu, mistõttu ei saa kohustada vanglat tegema otsus, millega hakataks õppivaid kinnipeetavaid tasustama. Õppimise eest tasu maksmist reguleerib määrus nr 182 ning selle alusel tasutatakse nende kinnipeetavate õpingud, kes õpivad vangla poolt vahendataval riigikeele koolitusel õppeasutuse või õpetaja kinnitatud õppekava ja tunniplaani alusel. Kaebaja sellises õppes ei osale. Kuna määrus nr 182 reguleerib õppetöös osalemise tasustamist, siis ei saa vangla omaalgatuslikult otsustada teistel alustel õppetöös osalemise tasustamist.

5.2. Töötamine ja õppimine ei ole samastatavad, kuna töötamine on kinnipeetavale VangS § 37 lg-st 1 ja põhiseaduse §-st 29 tulenev kohustus. Kuigi Euroopa vanglareeglistik võrdsustab töötavad ja õppetöös osalevad vangid, siis ei ole tegemist õigusaktiga, milles saaks kaebajale tekkida subjektiivseid õigusi.

5.3. Kaebaja poolt viidatud grupid ei ole võrreldavad, kuna võrreldavad isikud saaksid olla üksnes kutseharidust omavad kinnipeetavad ning neid ei saa võrrelda riigikeele õppijatega. Seega on kutseõppes osalevate kinnipeetavate ja riigikeelt õppivate kinnipeetavate ebavõrdne kohtlemine põhjendatud.

KOHTU PÕHJENDUSED

6. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Praegusel juhul puudub menetlusosaliste vahel vaidlus selles, et kaebaja õpib kutsehariduse raames maastikuehitust.

7. Riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 6 lg 1 sätestab, et kohustamisnõude võib kohtule esitada, kui haldusorgan on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ning see puudutab isiku õigusi. Praegusel juhul taotleb kaebaja, et kohus kohustaks vastustajat maksma kaebajale õppimise eest tasu.

8. VangS § 341 lg 1 sätestab, et täiskasvanud kinnipeetavale võib maksta õppimise eest tasu. Õppimise tasustamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus (§ 341 lg 3) ning tasustamisel lähtutakse õppevormist, õppetöös osalemisest ja selle tulemuslikkusest (§ 341 lg 2). Säte ei pane Tallinna Vanglale kohustust tasustada kinnipeetavate õpinguid igal juhul ega tekita täiskasvanud kinnipeetavale subjektiivset õigust saada õppimise eest tasu (vt ka L. Madise, P. Pikamäe, J. Sootak, „Vangistusseadus kommenteeritud väljaanne 2014“ § 341 komm 3, lk 110).

9. VangS § 341 lg-s 1 sätestatud õppimise tasustamine ei ole vangla direktori pädevuses, mistõttu ei saa vangla direktor ka sellist kaalutlusotsust teha. Kuigi tasu maksmine vormistatakse vangladirektori käskkirjaga (määrus nr 182 § 2 lg 4), siis ei nähtu määrusest või VangS-st, et vangladirektoril on õigus otsustada, millist õppetööd ja mis ulatuses tasustada. Otsustusõigus, millise õppe eest tasu makstakse, on Vabariigi Valitsusel (VangS § 341 lg 3) ning selle õiguse on Vabariigi Valitsus realiseerinud määruses nr 182. Sealjuures ei tulene VangS § 341 lg-st 1 kohustust sätestada tasu maksmine ja määrad igat liiki õppimise eest, vaid täitevvõimul on selles osas kaalutlusõigus.

Määrus nr 182 § 1 lg 2 sätestab, et tasustatavaks õppimiseks loetakse osalemist vangla poolt vahendataval riigikeele koolitusel õppeasutuse või õpetaja kinnitatud õppekava ja tunniplaani alusel. Seega ei ole seadusandja andnud vanglale pädevust otsustada ning teostada kaalutlusõigust õppimise eest tasu maksmisel. Seega on vangla keeldumine olnud õiguspärane ning kohtul puudub alus kohustada vanglat uuesti lahendama kaebaja taotlust või kohustada vanglat kaebajale õppimise eest tasu maksma.

10. Vastuseks kaebaja väidetele Euroopa vanglareeglistiku punkti 28.4 osas märgib kohus, et Euroopa vanglareeglistik on soovitusliku iseloomuga. See ei ole õiguslikult siduv ning seda tuleb käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel (vt Riigikohtu 31.12.2014 otsus nr 3- 4-1-50-14, punkt 32; 07.04.2010 otsus nr 3-3-1-5-10, punkt 19; 05.02.2009 määrus nr 3-3-1-95- 08, punkt 9). Seega ei saa vanglareeglistikust tuleneda kaebajale subjektiivset õigust nõuda kutseõppes osalemise eest tasu maksmist.

11. Asja läbivaatamisel ei ilmnenud asjaolusid, mis seaksid kaebaja õppimise tasustamisest keeldumise põhiseaduspärasuse kahtluse alla. Kohus ei nõustu kaebajaga, et riigikeele õppijate tasustamine ning kutsehariduse omandajate tasustamata jätmine on käsitatav võrdsuspõhiõiguse rikkumisena, kuna tegemist ei ole võrreldavate gruppidega (vt Tallinna Ringkonnakohtu 10.04.2013 määrus asjas nr 3-12-1316). Et riik on otsustanud soodustada vanglas riigikeele omandamist ei tähenda automaatselt seda, et kõiki õppivaid kinnipeetavaid tuleb kohelda ühte moodi. Seetõttu ei saa pidada kinnipidamisasutuses hariduse omandamist reguleerivaid õigusnorme põhiseadusvastaseks. Samuti ei ole sellest tulenevalt põhiseadusega vastuolus Tallinna Vangla vaidlustatud tegevus.

12. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega esitanud kulude kandmise kohta tõendeid. Riigilõivu tasumisest vabastati kaebaja 06.01.2016 määrusega (tlk 9-10). Arvestades HKMS §-i 108 ning § 109 lg-t 1 tuleb menetlusosaliste kulud, kui need on tekkinud, jätta nende enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kristina Maimann