3-14-53193/19 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Ruth Plaks ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht

21. aprill 2016, Tallinn Haldusasja number 3-14-53193 Haldusasi V. N. kaebus Vabariigi Valitsuse 06.11.2014 korralduse nr 477 tühistamise nõudes Menetlusosalised Kaebaja – V. N., volitatud esindaja vandeadvokaat Andres Alas Vastustaja – Vabariigi Valitsus, volitatud esindaja Merje Joll Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 08.09.2015 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus

V. N. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta V. N. apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 08.09.2015 otsus haldusasjas nr 3-14-53193 muutmata.

2. Menetlusosaliste menetluskulud jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 23.05.2016, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

3-14-53193 2(4) menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vabariigi Valitsus otsustas 06.11.2014 korraldusega nr 477 mitte anda Eesti kodakondsust V. N’le, kuna ta on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes. Kodakondsuse seaduse (KodS) § 21 lg 1 p 6 kohaselt ei anta ega taastata Eesti kodakondsust isikule, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud. Nimetatud säte on imperatiivne ega näe ette kaalumisvõimalust. KodS § 21 lg 2 võimaldab erisuse teha vaid juhul, kui eelnimetatud isik on olnud sünniga Eesti kodakondsuse omandanud isikuga abielus vähemalt viis aastat ja see abielu ei ole lahutatud. V. N. õppis ajavahemikul 1983-1988 M. Frunze nimelises Kõrgemas Mereväekoolis, 25.06.1988 anti talle mereväe vanemleitnandi auaste, perioodil 01.08.1988-19.07.1989 teenis ta Nõukogude Liidu sõjaväeosas nr XXXXXX lahinguosa-1 komandörina, pärast mida arvati ta reservi. V. N. läks erru 01.03.2004.

Õiguspärast ootust kodakondsus saada ei tekitanud V. N’le Politseija Piirivalveameti (PPA) 06.03.2014 tõend nr 15.2-15/306-1, milles kinnitatakse, et PPA ei ole tuvastanud asjaolusid, mis välistaksid kodakondsuse andmise. PPA on seevastu 09.12.2013 andnud V. N’le tõendi nr 15.2-15/1676-1, kust nähtub, et menetluse käigus tuvastati, et V. N. on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes ja sealt erru läinud ning seega keeldutakse kodakondsuse andmisest KodS § 21 lg 1 p 6 alusel.

2. V. N. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, kus palus Vabariigi Valitsuse 06.11.2014 korraldus nr 447 tühistada. Kaebuses leiti, et vastustaja on KodS § 21 lg 1 p 6 vääralt tõlgendanud. Normi tuleks tõlgendada selliselt, et kodakondust on keelatud anda isikule, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud, kes on saabunud Eestisse seoses sõjaväelase lähetamisega teenistusse, reservi või erru. Samal seisukohal oli PPA oma 06.03.2014 õiendis, millega tekkis kaebajal õigustatud ootus kodakondsuse saamiseks. Kui KodS § 21 lg 1 p 6 ei saa kaebaja poolt viidatud viisil tõlgendada, on see selgelt põhiseadusega vastuolus, sest ei näe ette kaalutlusõigust.

3. Vabariigi Valitsus palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes 06.11.2014 korralduses nr 447 märgitu juurde.

4. Tallinna Halduskohus jättis 08.09.2015 otsusega kaebuse rahuldamata. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes ja sealt erru läinud. Kaebaja nägemus KodS § 21 lg 1 p 6 tõlgendamisest oli vastustajale haldusakti andmisel teada ning seda on vaidlustatud korralduses põhjalikult analüüsitud. Vastustaja märkis muu hulgas, et KodS § 21 lg 1 p 6 kohaselt välistab kodakondsuse andmise üksnes asjaolu, et isik on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes ning teatav erand võib väljenduda KodS § 21 lg 2 kohaldamise kaudu. Korralduses on samuti hinnatud PPA ekslikku ja ennatlikku tõendit ning leitud, et selle põhjal ei saanud kaebajal tekkida õigustatud ootust kodakondsuse saamiseks. Kohus järgib vastustaja põhjendusi (HKMS § 165 lg 2).

KodS § 21 lg 1 p 6 ei ole põhiseadusega vastuolus. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-47-03 leidnud, et põhiseadus ei näe põhiõigusena ette subjektiivset õigust omandada kodakondsust naturalisatsiooni teel ning kodakondsuse omandamise tingimused määrab riigi

3-14-53193 3(4) kodakondsuspoliitika, mille kujundamine on Riigikogu pädevuses. KodS § 21 lg 1 p 5 põhiseaduspärasust on Riigikohus hinnanud asjas 3-3-1-101-06. Nimetatud lahendit saab laiendada ka käesolevale vaidlusele. Kaalutlusruumi puudumine ei tähenda alati vastolu põhiseadusega. Kodakondsuse saamise tingimused on iga riigi enda otsustada.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. V. N. palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 08.09.2015 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada.

Õige ei ole seisukoht, et antud juhul saab lähtuda vaid seaduse grammatilisest tõlgendusest. Kaebaja on omapoolse tõlgenduse normist esitanud. Riigikohus on rõhutanud kohustust tõlgendada põhiõigusi sätestavaid norme laiendavalt, et tagada põhiõiguste lünkadeta kaitse. Seadusandja tahe ei saa olla suunatud teadlikult ebamõistliku ja ebaõiglase regulatsiooni kehtestamisele.

Riigil on õigus otsustada kodakondsuse andmise tingimuste üle, kuid see ei tähenda, et riigil on õigus kehtestada ebaproportsionaalseid piiranguid. Vastustaja ei ole viidanud ühelegi mõistlikule põhjusele piirangu kehtestamiseks ja igasuguse kaalutlusruumi mitteandmiseks. Vastustaja on viidanud lojaalsuskahtlusele. Kuna tegemist on aga vaid kahtlusega, siis on kaalutlusõiguse teel võimalik teha tõhusas menetluses kindlaks, kas kahtlus peab paika.

6. Vabariigi Valitsus palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega ning jäädes varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Kuna ka tõhusas menetluses ei pruugi lojaalsuskahtluse põhjendatus või põhjendamatus ilmneda, on igati mõistlik sellise kodakondsuse keeldumise aluse kehtestamine seadusandja poolt. Kuna naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamine pole põhiõigus, vaid privileeg, mille andmise tingimuste sätestamisel on riigil suur otsustusruum, ei saa sellise kodakondsusest keeldumise aluse kehtestamist seadusandjale ette heita.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega, ringkonnakohus neid siinkohal ei korda (HKMS § 201 lg 4). Apellatsioonkaebuses ei ole esitatud uusi õiguslikke väiteid, mistõttu peab ringkonnakohus vajalikuks peatuda vaid alljärgneval.

8. KodS § 21 lg 1 p 6 sätestab järgmist: „Eesti kodakondsust ei anta ega taastata isikule, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud, samuti tema abikaasale, kes on saabunud Eestisse seoses sõjaväelase lähetamisega teenistusse, reservi või erru“. Norm on piisavalt selge ning ei vaja tõlgendamist. Vastustaja on õigesti leidnud, et lauseosa „kes on saabunud Eestisse seoses sõjaväelase lähetamisega teenistusse, reservi või erru“ saab eesti keele reeglite kohaselt käia vaid abikaasa, mitte sõjaväelase enda kohta. Seetõttu ei oma asja lahendamisel tähtsust asjaolu, et kaebaja ei saabunud Eestisse seoses lähetamisega teenistusse, reservi või erru.

9. Kaebaja leiab veel, et KodS § 21 lg 1 p 6 on põhiseadusega vastuolus, sest ei võimalda kodakondsuse andmise osas kaalumist. Ringkonnakohus leiab, et KodS § 21 lg 1 p 6 põhiseaduspärasuse üle otsustamisel ei saa tugineda kohtulahenditele, mis puudutavad

3-14-53193 4(4) elamisloa andmisest keeldumist. Isiku õigus elada teatud kindlas riigis võib olla kaitstud mitmete põhiõigustega (õigused eraja perekonnaelu puutumatusele, tervise kaitsele, elule, kodu puutumatusele jne). Isiku õigus saada naturalisatsiooni korras konkreetse riigi kodakondsus selliselt tagatud ei ole. Ka kaebajale ei tehta takistusi Eestis elamiseks, kuid kaebajale kodakondsuse andmise osas on riigil suur otsustusruum. Põhiseadusvastase olukorraga võib tegemist olla eelkõige juhul, kui normistik eksib võrdse kohtlemise põhimõtte vastu. Antud juhul see nii ei ole.

Kaebaja on viidanud veel vajadusele kaitsta oma õigust identiteedile, märkides, et ta on lojaalne Eesti põhiseaduslikule korrale ning soovib kodakondsuse saamise läbi omada võimalust kuuluda sama rahva hulka ja kasutada kodanikega võrdseid õigusi. Kaebaja rõhutab, et põhjendamatu on isikute grupipõhine ohtlikuks või ebalojaalseks pidamine.

Ringkonnakohus leiab, et meelevaldseks ei saa pidada seadusandja kahtlust võõrriigi kaadrisõjaväelaste, antud juhul NSVL relvajõudude kaadrisõjaväelaste, isegi kui nad on erru läinud, lojaalsuses Eesti riigile. Vastustaja on õigesti selgitanud, et lojaalsus on subjektiivne faktor, mida ei pruugi olla võimalik haldusmenetluse teel kontrollida. Seetõttu on kodakondsuspoliitika puhul aktsepteeritav lähtuda nn ettevaatusprintsiibist ning kahtluse esinemisel kodakondsust mitte anda.

10. Kuna apellatsioonkaebus rahuldamisele ei kuulu, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Kaebaja on apellatsioonimenetluses tasunud riigilõivu 15 eurot ning kandnud esindajakulusid 1632 eurot. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets