3-14-52160/104 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Agu Timmi, Maili Lokk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

21.04.2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-52160

Haldusasi

Aleksei Pokrase kaebus Viru Vangla ametnike

toimingute, Viru Vangla 19.08.2014. a vastuse

nr 616/165-4 ja 26.08.2014. a vastuse nr 6-16/174-4

õigusvastasuse

kindlakstegemiseks

ja

kahju

hüvitamiseks summas 20 000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 25.08.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Aleksei Pokrase apellatsioonkaebus, Viru Vangla

vastuapellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Aleksei Pokras

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Aleksei Pokrase apellatsioonkaebus ja Viru Vangla

vastuapellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 25.08.2015. a otsus selle resolutsiooni punktide 2 ja

3 ning nendega seotud põhjenduste osas ja saata asi tühistatud osas samale

halduskohtule tagasi uueks läbivaatamiseks.

3. Jätta läbi vaatamata Aleksei Pokrase apellatsioonkaebuses esitatud taotlus

rahuldada tema poolt halduskohtule 18.09.2014 ja 02.11.2014 esitatud taotlused.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 21.04.2016, arvates (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla kinnipeetav Aleksei Pokras esitas 01.06.2014 Viru Vanglale kahju

hüvitamise taotluse (tõlge tl 37-37p), milles taotles talle tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamist summas 10 000 eurot seoses sellega, et kuigi meditsiinitöötaja oli väljastanud

tõendi, et talle tuleb kartserisse väljastada päevaseks ajaks madrats, vanglaametnikud seda ei

teinud. Taotluse kohaselt oli perearst väljastanud talle 13.03.2014 tõendi, et talle tuleb

päevaseks ajaks väljastada kartserisse madrats. A. Pokrase väitel muutis perearst

vanglaametnike survel 26.03.2014. a tõendit ja lubas talle kartserisse madratsi tunniks ajaks

kell 14.00-15.00. Kahju hüvitamise taotluse kohaselt kuu aega madratsit ka selliselt väljastati

ja pärast seda enam mitte, mistõttu taotluse esitaja tervislik seisund halvenes tugeva seljavalu

tõttu. A. Pokrase hinnangul ületasid vanglaametnikud oma ametialaseid volitusi, avaldasid

ebaseaduslikult meditsiinisakonna arstidele survet ning hakkasid haiget kinnipeetavat

mõnitama, kahjustades tema tervist ning alandades inimväärikust, andes korralduse talle

madratsi mitteväljastamise kohta, teades, et on olemas kehtiv arsti ettekirjutus. A. Pokras

väidab, et ta oli radikuliidi tõttu raskes seisundis, ei saanud normaalselt liikuda ja lamas

kartseri põrandal.

2. A. Pokras esitas 08.06.2014 Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles taotles talle

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 20 000 eurot seoses sellega, et

vanglaametnikud ületasid oma ametialaseid volitusi, jättes arvestamata vanglaarsti

24.04.2014. a tõendi, mille kohaselt tuli tema tervisliku seisundi tõttu kartserikaristuse

kandmine katkestada kuni 05.05.2014. A. Pokrase väitel vangla kahjustas tema tervist ning

alandas inimväärikust, mis seisnes korralduse andmises mitte väljastada kartserisse päevasel

ajal madratsit ja kartserikaristuse kandmise katkestamata jätmises. A. Pokrase hinnangul oli

vanglaametnike eesmärgiks sundida teda lõpetama kaebuste kirjutamine.

3. Viru Vangla jättis 19.08.2014. a vastusega (tl 30-31) A. Pokrase 01.06.2014. a taotluse

kahju hüvitamiseks rahuldamata põhjendusega, et kui kaebuse esitaja leidis, et talle mingil

põhjusel ei väljastata madratsit, milleks tal oli meditsiinitöötaja otsusest tulenev õigus, oleks

ta saanud pöörduda taotlusega vangla poole probleemi lahendamiseks.

4. Viru Vangla jättis 26.08.2014. a vastusega (tl 33-34) A. Pokrase 08.06.2014. a kahju

hüvitamise taotluse osaliselt läbi vaatamata ja osaliselt rahuldamata.

5. A. Pokras esitas 18.09.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada

õigusvastaseks Viru Vangla 19.08.2014. a ja 26.08.2014. a vastused ning vanglaametnike

toimingud ja hüvitada talle mittevaraline kahju summas 20 000 eurot seoses talle tervisekahju

tekitamise ja inimväärikuse alandamisega, mis seisnes selles, et vanglaametnikud ei

väljastanud talle kartserisse päevasel ajal madratsit, kuigi see oli talle arstitõendiga ette

nähtud.

Kaebuse kohaselt oli perearst kirjutanud 13.03.2014 kaebajale välja madratsi kartserisse ka

päevaseks ajaks. 26.03.2014 oli perearst 13.03.2014. a tõendi tühistanud ja kirjutanud välja

uue, millega tuli kaebajale väljastada madrats kella 14.00st kuni 15.00ni. 24.04.2014 kirjutas

perearst kaebajale tõendi, mille kohaselt tuli kaebaja kartserikaristus kaebaja tervisliku

seisundi tõttu kuni 05.05.2014 lõpetada. Vanglaametnikud ei lõpetanud kartserikaristust ning

keeldusid ka päevasel ajal kaebajale madratsi väljastamisest. 16.06.2014 kirjutas neuroloog

kaebajale välja lisamadratsi ja seljaharjutuste tegemiseks spetsiaalse kummimadratsi.

Vanglaametnikud keeldusid kaebajale ka neuroloogi poolt välja kirjutatud täiendavat

madratsit ja kummimatti andmast. Alates 01.07.2014 hakkasid valvurid jätma kaebajat ilma

ka neuroloogi poolt välja kirjutatud valuvaigistitest ja rahustitest. Madratsit hakati kaebajale

väljastama alles alates 01.08.2014. 04.08.2014 esitas kaebaja vangla meditsiiniosakonna

juhatajale ja direktorile avalduse, milles märkis, et läheb uuringutele alles pärast kohtuistungit

ning uurimist seoses Viru Vangla meditsiiniosakonna arstide õigusvastase tegevusega.

11.08.2014 väljastas vangla meditsiiniosakond tõendi, mille kohaselt tuli kaebaja päevaseks

ajaks jätta ilma madratsita.

6. Tartu Halduskohus tegi 25.08.2015 otsuse resolutsiooni punktiga 2 kindlaks Viru Vangla

ametnike tegevuse õigusvastasuse alates 24.04.2014 – 08.06.2014, mil kaebajale ei

võimaldatud madratsit kartserikambrisse päeval tunniks ajaks kell 14.00-15.00 ja jätkati

kartserikaristuse täideviimist vaatamata 24.04.2014. a arsti ettekirjutusele kaebaja tervisliku

seisundi tõttu katkestada kartserikaristus kuni 05.05.2014. Muus osas jättis halduskohus

kaebuse rahuldamata.

Halduskohus ei nõustunud vastustaja seisukohaga, et kaebus ei kuulu madratsi päevasel ajal

kartserikambrisse mittelubamise ja kartserikaristuse mittekatkestamise osas halduskohtu

pädevusse, sest tegemist on ravi kvaliteedi küsimusega. Halduskohus selgitas, et kaebaja ei

ole vaidlustanud Viru Vangla tervishoiuteenuse osutamist, vaid Viru Vangla ametnike

tegevust, kes vaatamata perearsti poolt välja kirjutatud tõendi olemasolule ei väljastanud

kaebajale madratsit kartserikambrisse kell 14.00-15.00 ning ei katkestanud vaatamata arsti

soovitusele kaebaja karistuse kandmist kartserikambris kuni 05.05.2014.

Halduskohus märkis, et kaebaja on taotlenud Viru Vangla ametnike toimingute ning Viru

Vangla 19.08.2014. a ja 26.08.2014. a vastuste õigusvastasuse kindlakstegemist ning talle

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 2000 eurot. Halduskohtu hinnangul puudub

käesolevas asjas vaidlus selles, et vaatamata perearsti tõendi olemasolule ei väljastanud

vanglaametnikud kaebuse esitajale madratsit kartserikambrisse päeval üheks tunniks kell

14.00–15.00 vastavalt arsti otsusele ning kartserikaristuse täideviimist jätkati vaatamata

perearsti tõendi olemasolule katkestada tervisliku seisundi tõttu kartserikaristus kuni

05.05.2014.

Halduskohus tuvastas, et kaebuse esitaja keeldus 07.08.2014 MRT uuringutele minemast ning

perearsti 11.08.2014. a tõendist nähtub, et sellisel juhul ei ole vajalik varasemalt lubatud

madratsi kasutamine kartseris kell 14.00–15.00 alates 08.08.2014. Halduskohtu hinnangul on

väheusutav, et kui kaebajal esinesid tõepoolest kaebuses väidetud terviseprobleemid, et siis ta

oleks uuringust loobunud.

Halduskohus ei nõustunud vastustaja väitega, et kaebaja tervisekaardist ei nähtu, et

vaidlusalusel perioodil oleks kinnipeetav oma arvukate meditsiiniosakonna visiitide käigus

esitanud kaebusi puuduva madratsi osas. Halduskohtu hinnangul nähtub kohtule esitatud

kaebaja tervisekaardi väljavõttest, et kaebaja on meditsiinitöötajatele korduvalt kaevanud

madratsi puudumist. Halduskohus möönis, et kuigi kaebaja on vaidlusalusel perioodil

korduvalt pöördunud nii arsti kui ka spetsialist-õe vastuvõtule, ei nähtu tervisekaardi

väljavõttest ajavahemikul 30.03.2014 – 01.07.2014, et kaebaja tervislik seisund oleks oluliselt

halvenenud. Seetõttu nõustus kohus vastustaja seisukohaga, et puuduvad tõendid kaebajale

tervisekahju tekitamise kohta. Halduskohus märkis, et toimiku materjalidest ei nähtu ka

kaebaja tervise väidetav halvenemine ja inimväärikuse alandamine.

Eeltoodust tulenevalt asus halduskohus seisukohale, et kaebus Viru Vangla ametnike tegevuse

osas perioodil 24.04.2014 – 08.06.2014, mil kaebajale ei võimaldatud madratsit

kartserikambrisse päeval tunniks ajaks kell 14.00-15.00 ja jätkati kartserikaristuse täideviimist

vaatamata 24.04.2014. a arsti ettekirjutusele kaebaja tervisliku seisundi tõttu katkestada

kartserikaristus kuni 05.05.2014, õigusvastasuse kindlakstegemise nõudes tuleb rahuldada ja

kahju hüvitamiseks summas 20 000 eurot tuleb jätta rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. Kaebaja esitas 23.09.2015 Tartu Halduskohtu 25.08.2015. a otsuse peale

apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tervikuna tühistamist ja kaebuse täies

ulatuses rahuldamist. Kaebaja on seisukohal, et halduskohus on hinnanud tõendeid ebaõigesti

ja rikkunud oluliselt kohtumenetluse normi, mis on tinginud ebaõige otsuse tegemise.

Kaebaja on seisukohal, et halduskohus on õigustanud vaid vastustaja tegevust ning on jätnud

kaebaja esitatud tõendid, väited ja faktid tähelepanuta. Kaebajale jääb arusaamatuks, miks

halduskohus ei ole arvestanud sellega, et arst-spetsialist-neuroloog tuvastas 16.06.2014. a

röntgenpiltide alusel, et kaebajal on seljaga probleeme ja et talle on välja kirjutatud täiendav

madrats ja kummist vaibake harjutuste jaoks, ravimid, võimlemine ja ravi. Kaebaja arvates

saab tugineda vaid arst-spetsialist-neuroloog arvamusele, sest vangla perearst allub

vanglaametnike käsklustele moonutada ja võltsida uuringute tulemusi, et varjata

vanglaametnike kuritegusid. Kaebajale jääb arusaamatuks, miks halduskohus ei arvestanud

kaebaja esitatud kaaskinnipeetava ütlusi. Tema viibis ka 2014. a märtsis kartseris, kuid talle

kirjutatud arstitõendit ei muudetud. Kaebaja väitel vangla provotseeris ja tekitas kaebajale

tervisekahju, andes arstile ja valvuritele õigusvastase käsu kaebajale madratsit mitte anda,

tekitades tõsist kahju tema füüsilisele ja psüühilisele tervisele ning alandades kaebaja

ebainimliku kohtlemisega ja piinamisega kaebaja inimväärikust tema kirjutatud kaebuste eest.

Kaebaja on seisukohal, et halduskohus ei nimetanud sihilikult oma otsuses vanglaametnike

nimesid, kes õigusvastaselt käitusid ning jättis õigusvastaselt kaebaja esitatud kaebuse ja

taotlused rahuldamata, jättes välja nõudmata tõendid, ei korraldanud kohtuistungit, jättis

tunnistajad üle kuulamata, ei esitanud talle tutvumiseks asja materjale, ei rahuldanud kaebaja

taotlust koopia saamiseks kaebusest ning ei tõlkinud vangla vastuväiteid talle arusaadavasse

keelde, mistõttu kaebaja ei saanud nendele vastata. Kaebaja märgib, et ajavahemiku

08.06.2014 – 01.08.2015 ja perioodi eest pärast 08.08.2015 esitab kaebaja vanglale eraldi

mittevaralise kahju hüvitamise nõuded.

8. Vastustaja esitas

vastuapellatsioonkaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu

25.08.2015. a otsuse resolutsiooni punkti 2 tühistada osas, millega tuvastati vanglaametnike

tegevuse õigusvastasus. Vastustaja on seisukohal, et halduskohus väljus nimetatud osas

kaebuse piiridest. Halduskohus ei ole menetlusse võtnud vanglaametnike tegevuse

õigusvastasuse tuvastamise nõuet. Vastustaja on seisukohal, et lahendades otsuse

resolutsiooniga nõude, mida eelnevalt ei olnud menetlusse võetud, rikkus halduskohus

HKMS § 157 lg-s 1 sätestatud otsuse seaduslikkuse nõuet.

9. Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Vastustaja on seisukohal, et apellatsioonkaebus on põhjendamatu. Vastustaja hinnangul taotleb

kaebaja, et ringkonnakohus annaks halduskohtu poolt tuvastatud asjaoludele uue hinnangu.

Vastustaja on seisukohal, et halduskohus on otsuse tegemisel arvestanud kõigi oluliste

tõenditega. Vastustaja märgib, et ta jääb kõigi asjas varem esitatud seisukohtade juurde, kuid

vastuseks apellatsioonkaebusele märgib siiski, et tema hinnangul on kaebaja valinud oma

õiguste kaitseks vähetõhusa kaebeviisi. Kaebaja oleks pidanud koheselt, kui sai aru, et talle

soodsamaid tingimusi ei kohaldata, esitama kohustamisnõuded (kartserikaristuse kandmise

peatamise ning madratsi andmise nõue). Vastustaja on seisukohal, et mitte igasugune

õigusvastane tegu ei pruugi kaasa tuua kahju, seda enam mittevaralist kahju, mida peaks

hüvitama rahas. Vastustaja nõustub halduskohtuga, et kaebajale ei ole tekkinud vangla

tegevuse tulemina kahju, mille hüvitamist kaebaja saaks nõuda. Kuigi halduskohus tuvastas

vanglaametnike tegevuse õigusvastasuse, tuvastas halduskohus õigesti, et see ei toonud kaasa

kaebajale tema tervise halvenemist, samuti ei olnud vangla tegevus inimväärikust alandav.

10. Kaebaja palub vastuses vastuapellatsioonkaebusele jätta vastuapellatsioonkaebus

rahuldamata. Kaebaja on seisukohal, et hüvitamisnõude lahendamisel tuleb esmalt tuvastada,

kas vanglaametnike tegevus oli õigusvastane ning alles pärast seda saab välja mõista

kahjuhüvitise. Kaebaja on halduskohtule esitatud kaebuses palunud kohtul tuvastada

vanglaametnike tegevuse õigusvastasus. Halduskohus võttis kaebuse menetlusse täies

ulatuses.

11. Kaebaja leiab vastuses vangla vastusele, et vangla ei ole kuritahtlikult esitanud kohtule

tõendina kaebaja küsitud käsklusi, millega vanglaametnikud keelasid valvuritel kaebajale

madratsi andmise ning lõpetada kartserikaristuse kandmine kuni 05.05.2014. Kaebaja on

seisukohal, et seoses õigusvastase madratsi mitteandmisega halvenes kaebaja seisund järsult

ja just seetõttu arst nägigi ette kartserikaristuse katkestamise. Kaebaja on seisukohal, et vangla

ja halduskohus jätsid kuritahtlikult kaebaja esitatud tõendid kogumata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus

leiab,

et

kaebaja

apellatsioonkaebus

ja vastustaja

vastuapellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada. Tartu Halduskohtu 25.08.2015. a otsus

tuleb tühistada resolutsiooni punktide 2 ja 3 osas ning ka vastavate otsuse põhjenduste osas,

millega halduskohus tuvastas Viru Vangla ametnike tegevuse õigusvastasuse, jättis kaebuse

muus osas rahuldamata ja otsustas menetluskulude kandmise. Ringkonnakohus tühistab

halduskohtu otsuse nimetatud osas HKMS § 199 lg 2 p 3 alusel olulise menetlusnormi

rikkumise tõttu ja saadab asja HKMS § 200 p 2 alusel samale halduskohtule tagasi uueks

läbivaatamiseks.

13. Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses, et halduskohus hindas ebaõigesti tõendeid ning

rikkus oluliselt kohtumenetluse normi, mis tõi kaasa ebaõige otsuse tegemise. Vastustaja

palub vastuapellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus resolutsiooni punkti 2 osas,

millega tuvastati vanglaametnike tegevuse õigusvastasus. Vastustaja leiab, et selles osas otsust

tehes väljus halduskohus kaebuse piiridest ja tegi otsuse nõudes, mida ei olnud menetlusse

võetud.

14. Ringkonnakohus nõustub kaebaja ja vastustajaga, et halduskohus on rikkunud oluliselt

menetlusnormi, kuid ringkonnakohtu hinnangul seisneb menetlusnormi oluline rikkumine

selles, et halduskohus ei ole kõigepealt õigesti kindlaks teinud vaidluse eset ning on teinud

otsuse ka nõude osas, mida ei ole menetlusse võetud.

15. Kaebaja palus halduskohtule esitatud kaebuses tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla

19.08.2014. a vastus nr 6-16/165-4 ja 26.08.2014. a vastus nr 6-16/174-4, tunnistada

õigusvastaseks Viru Vangla ametnike toimingud ning mõista kaebajale välja mittevaraline

kahju summas 20 000 eurot.

Viru Vangla 19.08.2014. a vastusega nr 6-16/165-4 jättis vangla rahuldamata A. Pokrase

01.06.2014 esitatud kahju hüvitamise taotluse. Viru Vangla 26.08.2014. a vastusega

nr 6-16/174-4 jättis Viru Vangla A. Pokrase 08.06.2014. a kahju hüvitamise taotluse osaliselt

läbi vaatamata ja ülejäänud osas rahuldamata.

16. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 18 lg 2 kohaselt, kui haldusorgan jätab kahju

hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu

hüvitise suuruse või viisiga, võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse

hüvitise väljamõistmiseks. HKMS § 37 lg 2 p 4 kohaselt, kui kaebusega nõutakse avalik-

õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist, on tegemist hüvitamiskaebusega. Seega tuleb

RVastS § 18 lg 2 alusel kohtuvälises menetluses kahjunõude rahuldamata jätmise korral

kohtule esitada hüvitamiskaebus (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 04.06.2013. a määrus

asjas nr 3-3-1-86-12, p 10).

17. Halduskohus on kaebuse menetlusse võtmisel 22.10.2014. a määruses sõnastanud

vaidluse eseme A. Pokrase kaebusena Viru Vangla 19.08.2014. a vastuse nr 6-16/165-4 ja Viru

Vangla 26.08.2014. a vastuse nr 6-16/174-4 õigusvastasuse kindlakstegemiseks ja kahju

hüvitamiseks summas 2000 eurot. 06.11.2014. a määrusega parandas halduskohus

22.10.2014. a määruses oleva ebatäpsuse ning märkis, et õige on „kahju hüvitamiseks

summas 20 000 eurot“.

HKMS § 120 lg 1 p 1 kohaselt on kaebuse saamisel kohtu esmane ülesanne teha kindlaks

vaidluse ese. HKMS § 2 lg 4 viimase lause kohaselt tõlgendab kohus menetlusosaliste

avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Vaidluse eseme piiritlemisel,

samuti muude avalduste lahendamisel ei ole määrav mitte nende keeleline sõnastus, vaid

menetlusosalise tegelik tahe. Kaebuse nõude ümbersõnastamine selle sisu muutmata ei kujuta

endast kaebuse muutmist ega kaebuse piiridest väljumist. Menetlusosalised ei pea kaebuse

nõuete sõnastamisel kasutama täpselt seaduses sätestatud termineid (R. Narits, I. Pilving.

Halduskohtumenetlus. – Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne, Juura

2013, lk 30). Seega tuleb kohtul vajaduse korral kaebaja nõue lähtuvalt kaebaja tegelikust

tahtest ümber sõnastada. Vaidluse eseme korrektne määratlemine on oluline, sest

HKMS § 2 lg 3 esimese lause kohaselt lahendab kohus asja üksnes kaebuses või seaduses

sätestatud muus avalduses nõutud ulatuses ning HKMS § 41 lg 1 teise lause kohaselt ei või

kohus teha otsust nõude või aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ega ületada nõude

piire.

18. Kaebuse kohaselt on vangla tekitanud kaebajale mittevaralist kahju seoses sellega, et

vangla ei väljastanud kaebajale kartserikaristuse kandmise ajal päevasel ajal tunniks ajaks

madratsit ning ei peatanud 24.04.2015 kartserikaristuse kandmist kuni 05.05.2014, kuigi

kaebajal olid vastavad arsti ettekirjutused. Kaebusest nähtuvalt on kaebaja esitanud ka nõude

samade vanglaametnike toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks. Vanglaametnike tegevuse

õigusvastasus on RVastS § 7 lg 1 kohaselt ka kahju hüvitamise kaebuse puhul üheks nõude

koosseisuliseks tingimuseks. Seega tuleb väidetavalt õigusvastase tegevusega tekitatud kahju

hüvitamiseks esitatud kaebuse lahendamisel tuvastada samuti kahju hüvitamise aluseks oleva

tegevuse õigusvastasus. Järelikult on kaebaja esitatud hüvitamisnõudega hõlmatud ka

õigusvastasuse tuvastamise nõue ning ringkonnakohtu hinnangul tuleb kaebust tõlgendada nii,

et selle esemeks on üksnes hüvitamisnõue (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 14.12.2009. a

otsus asjas nr 3-3-1-77-09, p 10).

19. HKMS § 37 lg 2 p 6 kohaselt võib kaebusega nõuda küll ka haldusakti või toimingu

õigusvastasuse kindlakstegemist (tuvastamiskaebus), kuid HKMS § 45 lg 2 esimese lause

kohaselt võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui õiguste kaitseks ei leidu

tõhusamaid vahendeid. Käesolevas asjas on halduskohus sõnastanud vaidluse eseme

tuvastamis- ja hüvitamisnõuetena. Samas ei ole halduskohus kaebuse menetlusse võtmise

määruses põhjendanud, miks ta leiab, et tuvastamisnõude esitamine on käesoleval juhul

lubatud. HKMS § 45 lg 2 teisest lausest tulenevalt võib tuvastamiskaebuse esitamise õiguse

anda ka hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus, kuid kaebaja on koos

tuvastamisnõuetega esitanud juba ka hüvitamisnõude. Kaebustest ei nähtu, et kaebajal oleks

vanglaametnike toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks mingit muud põhjendatud huvi

peale soovi saada sellega tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitist. Kuna kaebaja esitatud

hüvitamiskaebuse aluseks on sama vanglaametnike tegevus, mille õigusvastasuse tuvastamise

nõude kaebaja on esitanud, siis ei ole ringkonnakohtu hinnangul eraldiseisva tuvastamisnõude

esitamine kaebaja õiguste kaitse seisukohalt käesolevas asjas HKMS § 45 lg 2 kohaselt

lubatav. Ka Riigikohtu praktika kohaselt ei ole eraldi tuvastamisnõuet vaja menetleda, kui

asjas on eraldi tuvastamisnõudega vaidlustatud üksnes kahjunõude aluseks olevate toimingute

õiguspärasust, millele kohus annab kahjunõude lahendamisel niikuinii hinnangu (Riigikohtu

üldkogu 11.12.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-75-11, p 24; Riigikohtu halduskolleegiumi

05.10.2006. a otsus asjas nr 3-3-1-44-06, p 22).

20. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja tegelik tahe on olnud

esitada hüvitamiskaebus ning kuigi kaebaja on sõnastanud selle tuvastamis- ja

hüvitamisnõuetena, ei ole eraldiseisva tuvastamisnõude esitamine antud juhul põhjendatud

ning halduskohus oleks pidanud vaidluse eseme tulenevalt kaebaja tegelikust tahtes ümber

sõnastama.

21. Kui kaebuse menetlusse võtmisel on halduskohus oma 22.10.2014. a määruses

sõnastanud vaidluse eseme vangla kahe vastuse õigusvastasuse kindlakstegemise ning kahju

hüvitamise nõuetena, siis 25.08.2015. a otsuses on halduskohus otsuse sissejuhatuses vaidluse

eseme kirjeldusena märkinud lisaks nendele nõuetele veel ka Viru Vangla ametnike

toimingute õigusvastasuse kindlakstegemise nõude. Samas ei nähtu kohtuasja materjalidest,

et kaebaja oleks vahepeal taotlenud kaebuse muutmist või halduskohus oleks HKMS § 49 lg 1

alusel seda lubanud. Halduskohtu 25.08.2015. a otsuse kirjeldavas osas on halduskohus

kaebuse nõuetena märkinud jällegi vaid Viru Vangla 19.08.2014. a ja 26.08.2014. a vastuste

õigusvastasuse kindlakstegemise ning kahju hüvitamise. Kohtuotsuse põhjendavas osas on

halduskohus leidnud, et kaebaja taotleb lisaks vangla vastustele ka Viru Vangla ametnike

toimingute õigusvastasuse tuvastamist ja talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist

summas 20 000 eurot. HKMS § 161 p 6 kohaselt märgitakse otsuse sissejuhatuses

vaidluse eseme üldine kirjeldus ning HKMS § 164 kohaselt otsuse kirjeldavasse ossa

muuhulgas ka kaebuses esitatud nõuded. Seega on halduskohus ka menetluse käigus olnud

ebajärjepidev küsimuses, millised nõuded kaebaja esitanud on ning otsuses märkinud vaidluse

esemeks lisaks ka nõude (Viru Vangla ametnike toimingute õigusvastasuse tuvastamine), mida

ta kaebuse menetlusse võtmisel menetletava nõudena märkinud ei ole.

22. Halduskohus tegi 25.08.2015. a otsuse resolutsiooni p-ga 2 kindlaks Viru Vangla

ametnike tegevuse õigusvastasuse perioodil 24.04.2014 – 08.06.2014, mil kaebajale ei

võimaldatud madratsit kartserikambrisse päeval tunniks ajaks kell 14.00–15.00 ja jätkati

kartserikaristuse täideviimist vaatamata 24.04.2014. a arsti ettekirjutusele kaebaja tervisliku

seisundi tõttu katkestada kartserikaristus kuni 05.05.2014. Ülejäänud osas jättis halduskohus

kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on halduskohus kontrollinud kaebaja

mittevaralise kahju hüvitamise nõude eeldusi ning leidnud, et kaebajale ei ole tervisekahju

tekitatud ega tema inimväärikust alandatud. Seega halduskohtu hinnangul ei ole mittevaralise

kahju eest hüvitise nõudmiseks seaduses sätestatud eeldused täidetud ning sellest tulenevalt

jättis halduskohus hüvitamiskaebuse rahuldamata. Samas on halduskohus leidnud, et kaebus

tuleb Viru Vangla ametnike tegevuse õigusvastasuse kindlakstegemise nõudes rahuldada.

Seda, milliste õigusnormide vastu on vanglaametnikud vaidlustatud toimingute puhul eksinud,

halduskohus aga vaidlustatud otsuses märkinud ei ole.

23. Kuna ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja eraldiseisvat Viru Vangla ametnike

tegevuse õigusvastasuse tuvastamise nõuet esitanud, vaid see oli hõlmatud kaebaja esitatud

hüvitamisnõudega, samuti ei ole halduskohus sellist nõuet menetlusse võtnud ega kontrollinud

selle lubatavuse eeldusi, siis on halduskohus õigusvastasuse tuvastamise nõuet lahendades

väljunud kaebuse piiridest, rikkudes sellega HKMS § 41 lg-t 1, § 157 lg-t 1 ja § 162 lg-t 1.

HKMS § 41 lg 5 kohaselt on küll juhul, kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju

eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud

tingimustel välja mõistmata, kohtul õigus teha hüvitise väljamõistmise asemel kindlaks kahju

põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasus, kuid käesoleval juhul tegi halduskohus

kindlaks, et seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks ei

olnud täidetud. Seega ei saanud halduskohus vanglaametnike tegevuse õigusvastasust

tuvastada ka HKMS § 41 lg 5 alusel.

24. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et halduskohus on määratlenud

vaidluse eseme ebaõigesti ning on otsust tehes ületanud kaebuse piire. Kaebuse piiridest

väljumine on kohtumenetluse normide oluline rikkumine (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi

17.02.2005. a otsuse asjas nr 3-3-1-91-04 p-i 11). Kuna HKMS § 120 lg 1 p 1 kohaselt on

kaebuse saanud kohtul kohustus selgitada asjas välja vaidluse ese ning HKMS § 122 lg 2 p 1

kohaselt peab kohus eelmenetluses kontrollima, kas vaidluse ese on õigesti välja selgitatud,

siis on ringkonnakohus seisukohal, et halduskohtu poolt vaidluse eseme ebaõige

kindlaksmääramise korral ei ole ringkonnakohtul võimalik nimetatud rikkumist

apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Vaidluse esemest tulenevalt määratakse piirid, mille

raames kohus peab tagama HKMS § 2 lg 4 teise lause kohaselt asjaolude väljaselgitamise ja

HKMS § 162 lg 1 kohaselt tegema lahendi. Kui asuda vaidluse eset kindlaks määrama alles

apellatsiooniastmes, siis asuks ringkonnakohus sellega kaebust lahendama esimese astme

kohtuna. Sellisel juhul ei eksisteeriks kolmeastmelist kohtusüsteemi, mis omakorda piiraks

oluliselt menetlusosaliste edasikaebeõigust (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 27.04.2012. a otsus

asjas nr 3-10-541, p 13 ja 07.02.2012. a otsus asjas nr 3-08-2411, p 12).

25. Lisaks eeltoodule peab ringkonnakohus vajalikuks märkida veel järgmist. Kaebaja leiab

apellatsioonkaebuses, et halduskohus on õigusvastaselt jätnud rahuldamata kaebaja esitatud

taotlused, st ei ole vanglalt välja nõudnud elektroonilist kirjavahetust, ei korraldanud

kohtuistungit, ei kutsunud välja ega kuulanud üle kaebaja poolt taotletud tunnistajaid, ei

esitanud talle tutvumiseks haldusasja materjale, ei rahuldanud 18.09.2014. a esitatud kaebuses

toodud taotlusi ega teinud kaebajale taotletud koopiat kaebusest, samuti ei tõlkinud vangla

vastuväiteid kaebajale arusaadavasse keelde.

26. Kaebaja on kaebuses halduskohtule taotlenud kaaskinnipeetava ütluste asja juurde

tõendina võtmist, Viru Vanglalt kaebaja meditsiinikaardi, hoonete ülemuste poolt valvuritele

saadetud käskkirjade ja vanglaametniku poolt meditsiinitöötajale saadetud järelepärimise

väljanõudmist, kohtuistungile vanglaametniku ja meditsiinitöötaja tunnistajana kutsumist ning

asja läbivaatamist kohtuistungil. 19.10.2014 on kaebaja esitanud täiendava avalduse ning

palunud sellest teha endale koopia. 02.11.2014 esitas kaebaja täiendava taotluse, milles

kordab kaebuses esitatud taotlusi ning täiendavalt palub kohtul esitada talle kõik haldusasja

dokumendid ning kohustada vanglat andma talle tõlk, et ta saaks tutvuda asja materjalidega.

Kaebaja on 02.11.2014. a taotlusele märkinud lisaks, et soovib saada nende taotluste koopiat

ja neile kirjalikku vastust. 02.11.2014 on kaebaja esitanud ka avaldusena pealkirjastatud

dokumendi, milles palub kohtul parandada halduskohtu 22.10.2014. a määruses ebaõigesti

märgitud kahjuhüvitise summa, mida kaebaja nõuab. Samuti palub kaebaja nimetatud

avalduses, et halduskohus osutaks, mille alusel ta on jätnud rahuldamata kaebuses esitatud

taotlused. Kaebaja palub saata endale veel kaebuse koopia ja vastata kirjalikult. 15.01.2015

halduskohtule esitatud taotluses palub kaebaja saata talle 08.01.2015. a määrus venekeelsena

ning anda talle tõlk või kohustada Viru Vanglat andma tõlki, et tõlkida vangla vastuväited ja

toimiku materjalid vene keelde. Taaskord palub kaebaja ka 15.01.2015. a taotlusest teha

koopia ja vastata kirjalikult. 22.04.2015 saatis kaebaja halduskohtule päringu, milles palus

kohtul selgitada, millises seisus haldusasi hetkel on. Ühtlasi on kaebaja palunud ka selle

dokumendi koopiat. 24.06.2015. a taotluses soovis kaebaja talle 17.06.2015. a määruse

venekeelsena saatmist ning palus taaskord koopiat ja kirjalikku vastust.

Halduskohus on asja materjalidest nähtuvalt 06.11.2014. a määrusega parandanud

22.10.2014. a määruses esinenud ebatäpsuse seoses kahjunõude suurusega ning 06.02.2015. a

määrusega jätnud rahuldamata kaebaja 15.01.2015. a taotluse menetlusabi võimaldamiseks

08.01.2015. a määruse ja Viru Vangla vastuse vene keelde tõlkimise kuludest vabastamiseks.

27.04.2015 on halduskohus vastanud kaebaja 22.04.2015. a esitatud päringule. 25.08.2015. a

otsuse resolutsiooni p-ga 1 on halduskohus jätnud rahuldamata kaebaja 24.06.2015. a taotluse

menetlusabi saamiseks 17.06.2015. a kohtumääruse tõlkimiseks vene keelde. Ülejäänud

kaebaja taotlused on halduskohus toimiku materjalide kohaselt jätnud tähelepanuta ja ka

lahendamata.

27. HKMS § 27 lg 1 p 4 kohaselt on menetlusosalisel muuhulgas õigus esitada taotlusi.

HKMS § 162 lg 1 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt

kaebuse nõuded ning menetlusosaliste veel lahendamata taotlused. Seega on halduskohtul

kohustus hiljemalt kohtuotsuses lahendada kõik kaebaja esitatud taotlused. Taotlused tuleb

lahendada ka juhul, kui need jäävad rahuldamata.

HKMS § 50 lg 1 kohaselt loetakse ka kohtule esitatav taotlus avalduseks. HKMS § 55 lg 3

kohaselt võib kohus jätta läbi vaatamata või tähelepanuta sama kohtu poolt juba varasemalt

lahendatud avaldusega võrreldes samadel asjaoludel ja samal alusel esitatud korduva

avalduse, kui halduskohtumenetluse seadustik ei näe ette teisiti. Käesolevas asjas ei olnud

korduvalt esitatud taotluste puhul tegemist korduvate taotlusega HKMS § 55 lg 3 mõttes, sest

halduskohus ei olnud eelnevalt samade taotluste osas veel seisukohta võtnud, ning toimiku

materjalidest nähtuvalt ongi kaebaja esitanud osasid taotlusi korduvalt selleks, et juhtida

halduskohtu tähelepanu asjaolule, et kaebaja on esitanud taotlusi, kuid halduskohus on jätnud

need lahendamata. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et kaebaja oleks esitanud taotlused

hilinemisega, mis võiks teatud juhtudel HKMS § 51 lg 4 alusel anda kohtule õiguse keelduda

nende menetlemisest.

28. Käesoleval juhul on halduskohus lahendanud vaid neli kaebaja esitatud taotlust ning

jätnud ülejäänud tähelepanuta. Viis kaebaja esitatud taotlust puudutasid tõendi vastuvõtmist ja

tõendite kogumist. HKMS § 62 lg 5 kohaselt teeb kohus tõendi vastuvõtmisest või tõendite

kogumisest keeldumise kohta põhjendatud määruse. Ka tõendi vastuvõtmist ja tõendite

kogumist käsitlevad kaebaja taotlused on halduskohus jätnud täielikult tähelepanuta ja

lahendamata. Samuti ei ole halduskohus oma 08.01.2015. a ja 17.06.2015. a määrustes,

millega määras asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses, võtnud sisulist seisukohta kaebaja

taotluse osas arutada asja kohtuistungil.

29. Kaebaja on apellatsioonkaebuses palunud ringkonnakohtul rahuldada halduskohtule

18.09.2014 ja 02.11.2014 esitatud taotlused. HKMS § 201 lg-s 2 on sätestatud, et kui

ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ja ei saada asja halduskohtule uueks

läbivaatamiseks, siis tuleb tal uue lahendi tegemisel võtta seisukoht kõikide väidete ja

vastuväidete ning menetlusküsimuste kohta, mille kohta peaks seisukoha võtma halduskohus.

Kuna ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ja saadab käesoleva asja halduskohtule

uueks läbivaatamiseks, siis jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud

taotluse, rahuldada kaebaja poolt halduskohtule 18.09.2014 ja 02.11.2014 esitatud taotlused,

läbi vaatamata põhjusel, et tulenevalt HKMS § 201 lg-st 2 ei pea ringkonnakohus sellisel

juhul ise eelnevalt ära lahendama kõiki neid menetlusküsimusi, s. h kaebaja poolt juba

halduskohtule esitatud taotlusi, mille kohta peaks seisukoha võtma halduskohus.

Halduskohtul tuleb seega endal asja uuel läbivaatamisel võtta seisukoht ka kõigi kaebaja poolt

esitatud ja asjas seni veel lahendamata taotluste kohta.

30. Kuna asja menetlus jätkub, siis ei jaota ringkonnakohus menetluskulusid

(HKMS § 109 lg 4). Apellatsiooniastmes ei ole pooled kohtule kuludokumente esitanud.

Riigilõivu tasumisest oli kaebaja Tartu Ringkonnakohtu 09.10.2015. a määruse alusel ning

vastustaja HKMS § 104 lg 10 alusel vabastatud.

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/