4-16-2738/4 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. aprillil 2016.a Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Väärteoasja number 4-16-2738 Kohtunik Margot Mikler Väärteoasi

M.O kaebus PPA Põhja prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse 07.03.2016.a. otsusele nr 2315,16,001488 Kvalifikatsioon LS § 221 lg 1 järgi. Menetlusalune isik M.O (isikukood XXX, elukoht: XXX, EV kodanik, pensionär) Kohtuväline menetleja

PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalitus, Rahumäe tee 6/1, Tallinn Menetluse liik Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Juhindudes KarS § 47, § 57 lg 1 p 3, V™S § 120 lg 1; § 132 p 1; § 133; § 134; § 135, kohus

otsustas: Jätta PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 07.03.2016.a. otsus nr 2315,16,001488 sisuliselt muutmata.

Vastavalt KarS § 66 lg 2 määrata rahatrahv summas 80 eurot tasumine ositi 4 kuu jooksul võrdsetes osades alates kohtuotsuse jõustumisest igakuiselt 20 eurot.

Määratud rahatrahv tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arvele EE 891010220034796011 SEB Pangas, arvele EE 932200221023778606 Swedbank pangas, arvele EE 403300333416110002 Danske pangas või arvele EE 701700017001577198 №rdea pangas. Kohustuslik on märkida viitenumber 10220165037461.

Edasikaebamise kord

2

Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja

vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul kohtuotsuse

kättesaamisele järgnevast päevast arvates ja esitama kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Asjaolud

Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri Ida–Harju politseijaoskonna patrullpolitseinik

Jana Gukova on 15.02.2016.a. koostanud väärteoprotokolli nr AB 1465942 selle kohta, et

M.O juhtis 15.02.2016.a. kella 08:22 ajal Harjumaal Tallinna linnas Peterburi maantee 16 juures suunaga Maardu poole mootorsõidukit Opel Astra Caravan reg.nr XXX ning

ei jäänud foori keeleava tule süttides stoppjoone ees seisma ning sõitis reguleeritud ülekäigurajale foori punase tulega.

Sellega M.O rikkus liiklusseaduse (edaspidi LS) § 35 lg 10 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritud LS § 221 lg 1 järgi.

Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialisti Aivar Hirs on 07.03.2016.a. otsusega väärteoasjas nr 2315,16,001488 määranud M.O-le juhindudes KarS § 56 lg 1 alusel karistuseks

LS § 221 lg 1 alusel rahatrahvi 20 trahviühiku ulatuses, s.o. 80 eurot, mis on määratud tasumisele 15-ne päeva jooksul st hiljemalt 30.03.2016.a.

Kaebuse sisu Kaebaja taotles kohtult asja lahendada kirjalikus menetluses ning ei soovinud kohtuistungil osaleda. Kaebaja selgitab kaebuses, et talle koostati 15.02.2016.a. väärteoprotokoll, mille kohaselt ei jäänud ta mootorsõidukit juhtides foori keelava tule süttides stoppjoone ees seisma ning sõitis reguleeritud ülekäigurajale foori punase tulega. Talle määrati rahatrahv 20 trahviühiku ulatuses.

Menetleja hinnangul puudusid antud väärteo toimepanemisel kergendavad ja raskendavad

asjaolud. Kaebaja leiab, et menetleja jättis otsuse tegemisel arvestamata kergendavate

asjaoludena äärmiselt halba nähtavust väärteo toimepanemise ajal ja tema senist pikaajalist laitmatut käitumist liiklejana. Ta kahetseb südamest oma tahtmatult toime pandud väärtegu

ning palub kohtul arvestada kergendavate asjaoludega ja palub talle määratud karistust kergendada.

Kohtuvälise menetleja seisukoht

Kohtuväline menetleja nõustus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetleja esitas kohtule väärteoasja originaalmaterjalid ning omapoolse kirjaliku seisukoha.

Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt koostatud otsuse tühistamiseks kaebuses toodud põhjendustel puuduvad. Videosalvestuselt on selgesti näha, et M.O poolt juhitud halli värvi sõiduauto on stoppjoone ees, siis kui fooris on juba

süttinud punane tuli. Enne sõiduki ilmumist kaameravaatevälja on näha fooris kaks korda vilkuv roheline tuli ja kollase tule süttimine. Punane süttib enne M.O sõiduki jõudmist politseikaamera vaatevälja ja stoppjoone ette. Videosalvestuselt nähtuvalt jätkas isik sõidukiga liikumist sujuvalt, vähendamata kiirust ega üritanud peatuda. Seega on tõendamist

leidnud, et isik alustas reguleeritud ülekäigurajale sõitmist foori keelava punase tulega. Vastavalt LS § 7 lg 1 p 4 kohaselt, keelab punane tuli liikuda, mingeid erandeid liiklusseadus

selles osas ette ei näe. Videosalvestuselt nähtub selgelt fooritulede põlemise tsükkel ning

3

sõiduauto liikumine ristmikule ja selle ületamine. Nimetatud salvestuselt nähtub väärteo toimepanemise koht ning see, et M.O ei täitnud LS § 58 lg 3 tulenevat nõuet, mille kohaselt tuleb foori või reguleerija keelava märguande korral juhil seisma jääda stoppjoone või stoppjoonemärgi ees. Selle puudumisel võib jalakäijat takistamata sõita kuni lõikuva sõidutee ääreni.

Seega on kohtuväline menetleja uuritud tõendite kogumis hindamise tulemusena jõudnud järeldusele, et M.O poolt toime pandud väärtegu on tõendatud. LS § 221 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemine saab olla vaid tahtlik tegu ja seda ei ole võimalik toime

panna ettevaatamatusest. Selline isiku käitumine näitab ilmselgelt tema üleolevat suhtumist

liikluskorda ja juhi kohustustesse. Mootorsõiduki juht on kohustatud sõidukiiruse valikul arvestama LS § 50 lg 3 p 1 sätestatut, mille kohaselt peab juht sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, ilmastikutingimusi, veose iseärasusi, liiklustihedust ning muid

liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavuse piires ning teel oleva

sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama. Videolt on selgesti näha, et kaebaja pidi

nägema enne ülekäigurada foori, milles põles temale liikumist keelav tuli. Kaebaja võttis keelava foori tulega ülekäigurajale sõites teadlikult riski. KarS § 56 sätestatu kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Süü suurust käesoleval juhul mõjutab suuresti tegu, mille isik on toime pannud. Mootorsõiduki juhtimise eest, kui juht eirab

temale liikumist keelavat foorituld karistuse määramisel ei saa ega peagi alati arvestama tagajärjega selles mõttes, et kas konkreetse teo toimepanemisele järgnes raske tagajärg liikluses

või mitte. Kuivõrd liiklusseaduses on karistusraamid laia vahemikuga arvestades alam ja ülemmäära, tuleb karistuse määramisel lähtuda erinevate liiklusalaste rikkumiste taunitavusest ning rikkumise võimalikest tagajärgedest. Sõidukitega Tallinna linnas liiklusõnnetuste ja selles hukkunud ning vigastada saanute arvu seostatakse suures osas keelavate fooritulede eiramisega. Nii nimetatuna võib see tunduda paljasõnaline, kuid seda väidet toetab statistika ja ilmestavad

ka sagedased meediakajastused. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kuivõrd menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärteo puhul on tegemist massiliselt toime pandava väärteoliigiga, on keelava fooritulega ülekäigurajale sõitmine rikkumine, mille puhul esineb avalik menetlushuvi.

Karistuse määramisel on kohtuväline menetleja lähtunud KarS § 56 sätestatud karistamise alusest ning võtnud lähtepunktiks sanktsiooni keskmise määra 25 trahviühikut, s.o. 100 eurot, kuivõrd M.O puuduvad kehtivad väärteokaristused, on kohtuväline menetleja vähendanud karistuse määra alla sanktsiooni keskmise, s.o 20 trahviühikuni. Lähtudes eelpool toodust asub kohtuväline menetleja seisukohale, et M.O-le määratud karistus LS § 221 lg 1 alusel 20 trahviühiku ulatuses, s.o. 80 eurot vastab isiku süüle ning kohtuväline menetleja palub jätta kaebuse rahuldamata.

Kohtuotsuse põhjendused

Väärteomenetluse seadustiku (V™S) § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi käesoleva seadustiku § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta.

Käesoleval juhul on nii menetlusalune isik kui kohtuväline menetleja nõustunud asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

4

V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

V™S § 132 p 2 kohaselt võib maakohus kohtuotsusega tühistada kohtuvälise menetleja otsuse täies ulatuses või osaliselt ja teha uue otsuse, kui see ei raskenda menetlusaluse isiku olukorda.

Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja poolt esitatud seisukohaga ja väärteoasja materjalidega, asub seisukohale, et M.O kaebus tuleb sisuliselt jätta rahatrahvi suuruse osas muutmata, kuid leiab, et rahatrahvi tasumine on võimalik määrata ositi.

V™S § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29

sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati

selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 9) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile.

Kaebusest nähtub, et M.O iseenesest ei vaidlusta asjaolu, et ta juhtis

mootorsõidukit ning ei jäänud foori keelava tule süttides stoppjoone ees seisma ning sõitis reguleeritud ülekäigurajale foori punase tulega. M.O-le inkrimineeritud väärtegu

on tõendamist leidnud tunnistaja Andres Alus ülekuulamise protokolliga, milles

politseiametnik andis ütlusi, et teostades liiklusjärelvalvet Peterburi tee 16 juures Tallinnas 15.02.2016.a., kui märkasid kella 08:22 ajal kuidas hõbedat värvi sõiduk ületas ristmiku punase tulega. Sõiduk oli Opel Astra reg.nr XXX, mille peatasid sinise punase vilkuriga. Juhiks osutus

M.O k XXX ning videosalvestusega, millest nähtub, kuidas M.O poolt juhitud halli värvi sõiduk on stoppjoone ees, siis kui fooris on juba süttinud punane tuli. Videolt nähtub, et isik jätkas sõidukiga liikumist sujuvalt, vähendamata kiirust ega

üritanud peatuda. Seega salvestuselt nähtub, et M.O alustas reguleeritud ülekäigurajale sõitmist foori keelava punase tulega. Karistusregistri väljavõttest nähtuvalt puuduvad M.O kehtivad karistused.

Seega kohus leiab, et väärteoasja materjalidega on täielikult tõendatud, et M.O poolt juhitud mootorsõiduk Opel Astra Caravan reg.nr XXX ei jäänud foori keelava tule süttides stoppjoone ees seisma ning sõitis reguleeritud ülekäigurajale foori punase tulega.

Kohus on seisukohal, et M.O poolt toimepandud väärtegu on tuvastamist leidnud ning tema tegu vastab LS § 221 lg 1 sätestatud väärteo objektiivsetele tunnustele. Juhi poolt

foori keelava tule ajal ristmikule või jalakäijate ülekäigurajale sõitmise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 50 trahviühikut.

Kohus leiab, et M.O pani väärteo toime vähemalt kaudse tahtlusega.

Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei esine ning kohtuväline menetleja ei ole rikkunud väärteomenetluse sätteid. Kohus märgib, et määratud karistus on kooskõlas karistuse kohaldamise alustega.

5 Karistuse mõistmisel arvestatakse süüdlase isikut, süü suurust, kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalusega mõjutada isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesolevas kaebuses ei eita M.O oma süüd, vaid soovib, et arvestatakse kaebaja

poolset kahetsust ning tema senist pikaajalist laitmatut käitumist liiklejana. Kohus on

seisukohal, et määratud karistus on kooskõlas ka kehtiva karistuspraktikaga ning kaebuse

lahendamisel ei ilmnenud menetlusvõi materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Sellest

tulenevalt puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Küll aga peab kohus võimalikuks rahatrahvi ositi tasumist ning KarS § 66 lg 2 alusel peab mõistlikuks anda kaebajale võimalus tasuda mõistetud rahatrahv 80 eurot 4 kuu jooksul otsuse jõustumisest, tasudes igas kuus 20 eurot.

Kohus selgitab, et rahatrahvi maksmine 4 kuu jooksul on kaebaja õigus, mitte kohustus. Kaebajal on alati võimalus trahv enne otsusega määratud tähtaega ära maksta. Mida varem kaebaja trahvi tasub, seda kiiremini kustutatakse tema karistusandmed karistusregistrist.

/allkirjastatud digitaalselt/ Margot Mikler Kohtunik