3-15-2898/10 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number 3-15-2898 Otsuse tegemise aeg ja koht

20. aprill 2016, Tartu Kohtunik Maare Aloe Haldusasi Nordline Baltic OÜ kaebus Keskkonnainspektsiooni 03.09.2015 ettekirjutuse nr 0000067 ja 16.10.2015 vaideotsuse tühistamiseks Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja – Nordline Baltic OÜ; Vastustaja – Keskkonnainspektsioon Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta kaebuse esitaja menetluskulud tema enda kanda.

Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul selle avalikult teatavakstegemisest arvates ehk hiljemalt 20.05.2016 (k.a). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 03.09.2015 koostati Keskkonnainspektsiooni (edaspidi ka vastustaja) Tartumaa büroo poolt ettekirjutus nr 0000067 (edaspidi ettekirjutus), millega kohustati Nordline Baltic OÜ-d (edaspidi ka kaebaja) likvideerima Tartu maakonnas Haaslaava vallas Tõõraste külas Reola tuhajaama kinnistul (katastri nr 18501:001:0008) olevad jäätmed (vanarehvid jäätmekoodiga 16 01 03) ning andma need üle taaskasutusse suunamiseks asjakohast keskkonnaluba omavale jäätmekäitlejale hiljemalt 31.03.2016. Ettekirjutus loetakse täidetuks, kui Reola tuhajaama kinnistul ei asu enam vanarehve. 05.10.2015 esitas kaebaja ettekirjutusele vaide, millega palus tunnistada ettekirjutus kehtetuks või alternatiivselt tühistada ettekirjutuses määratud vanarehvide Reola tuhajaama kinnistult täielikult likvideerimise kuupäev ning määrata uueks kuupäevaks 31.12.2016. 16.10.2015 tegi vastustaja vaideotsuse, milles otsustas jätta kaebaja vaide täies ulatuses rahuldamata.

2. 18.11.2015 esitas Nordline Baltic OÜ Tallinna Halduskohtule kaebuse Keskkonnainspektsiooni 03.09.2015 ettekirjutuse nr 0000067 ja 16.10.2015 vaideotsuse tühistamiseks. Tallinna Halduskohus 19.11.2015 kohtumäärusega andis kaebuse vastavalt kohtualluvusele üle Tartu Halduskohtule ning saatis haldusasja toimiku Tartu Halduskohtule pärast määruse jõustumist.

3. 17.12.2015 kohtumäärusega võttis Tartu Halduskohus kaebuse menetlusse ja tegi vajalikud eelmenetluse toimingud. 11.01.2016 saabus kohtusse vastustaja vastus kaebusele (tl 25-27). 02.03.2016 kohtumäärusega otsustas kohus asja läbi vaadata kirjalikus menetluses ja andis menetlusosalistele võimaluse esitada täiendavaid taotlusi ja seisukohti. 16.03.2016 saabus kohtusse kaebaja vastus vastustaja 11.01.2016 vastusele (tl 74-75). 24.03.2016 saabus kohtusse vastustaja täiendav vastus kaebusele (tl 82).

KAEBAJA VÄITED

4. Kaebaja taotleb Keskkonnainspektsiooni 03.09.2015 ettekirjutuse nr 0000067 ja 16.10.2015 vaideotsuse tühistamist. Kaebaja on seisukohal, et ettekirjutus rikub proportsionaalsuse põhimõtet ja väidab, et vanarehvid ei kujuta ladustamiskohas keskkonnale olulist ohtu. Kaebaja on arvamusel, et vastustaja oleks pidanud ettekirjutust tehes kaaluma ka reaalsete vanarehvide Reola tuhajaama kinnistult likvideerimise ja nende taaskasutusse suunamise võimalusi. Antud juhul ei sõltu asjaolu, et kaebaja ei ole suutnud siiani täita oma kohustust vanarehvid Reola tuhajaama kinnistult likvideerida kaebaja tahtmatusest oma kohustusi täita, vaid objektiivsete võimaluste puudumisest nende täitmiseks. Vastustaja on aga jätnud ettekirjutust ja vaideotsust tehes selle aspekti täielikult tähelepanuta.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED

5. Vastustaja palub jätta kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Vastustaja vastuväidete kohaselt on vanarehvide hoiustamiseks Reola tuhajaama kinnistul vajalik jäätmeluba jäätmeseaduse (edaspidi JäätS) § 73 lg 2 p 2 kohaselt. Alates 01.01.2015 puudub Nordline Baltic OÜ-l jäätmeluba Reola tuhajaama kinnistul vanarehvide vaheladustamiseks ning Keskkonnaametile ei ole esitatud ka jäätmeloa taotlust. Sellest lähtuvalt on Keskkonnainspektsioon koostanud Nordline Baltic OÜ-le ettekirjutuse jäätmeseadusest tulenevate nõuete täitmiseks. Rehvidele kehtib tootjavastutuse põhimõte ehk tulenevalt JäätS § 26 lg-st 1 on tootjad kohustatud tagama turule lastud probleemtootest tekkivate jäätmete kogumise ja nende taaskasutamise või nende kõrvaldamise ja omama selle kohustuse täitmiseks piisavat tagatist. Seega on vanarehvide jäätmekäitlus korraldatud tootjate poolt või tootjate ühenduse kaudu, kellele on vastavad kohustused üle antud ning mille puhul tasutakse iga rehvi pealt taaskasutustasu. Nordline Baltic OÜ on olnud tootjate ühenduse Eesti Rehviliidu koostööpartner ning Reola tuhajaama kinnistu on olnud Eesti Rehviliidu ametlik vanarehvide kogumispunkt. Vastustaja väidab, et nad on ettekirjutuse täitmise tähtaja määramisel arvestanud kehtivat kokkulepet Eesti Rehviliiduga, kes vähemalt osaliselt panustab vanarehvide likvideerimisse kuivõrd tegemist on olnud Eesti Rehviliidu ametliku kogumiskohaga. Nordline Baltic OÜ on jäätmekäitlejana kohustatud tegutsema vastavalt kehtivatele nõuetele ja oleks jäätmeloa lõppedes 31.12.2014 pidanud taotlema uut jäätmeluba, kuid seda ta teinud ei ole.

KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS

6. Asja materjalidest nähtuvalt esitas kaebaja 10.07.2013 Keskkonnaametile jäätmeloa taotluse ja Keskkonnaamet väljastas 20.12.2013 korralduse nr JT 1-15/13/723 (edaspidi korraldus, tl 32-35 pöördel) alusel kaebajale jäätmeloa nr L.JÄ/324264, kehtivusega 27.12.2013-31.12.2014 jäätmete taaskasutamiseks vastavalt JäätS § 73 lg 2 p-le 2 (tl 29-31). Nimetatud jäätmeloa tabelis 4 toodud nõude kohaselt pidi kuni 3 kuud enne jäätmeloa lõppemist olema teostatud territooriumi korrastamine ning kõik jäätmed tuli üle anda vastavat jäätmeluba omavale isikule nende edasiseks käitlemiseks. Samas selgitas Keskkonnaamet korralduses, et jäätmekäitluskoha korrastamine kõnealuse korralduse mõistes tähendab jäätmete taaskasutamisele eelnevat ettevalmistamist ning jäätmete taaskasutamiseks ettevalmistamise käigus tekkivate jäätmeliikide üleandmist vastavaid keskkonnalube omavatele ettevõtetele. JäätS § 81 lg 2 p 4 kohaselt määratakse jäätmeloaga tegevuse alustamisel ja lõpetamisel rakendatavad terviseja keskkonnakaitsemeetmed, sealhulgas jäätmekäitluskohtade järelhoolduse nõuded.

7. 27.12.2013 väljastati kaebajale jäätmeluba, seega alates sellest kuupäevast oli kaebaja teadlik kohustusest, et hiljemalt kolm kuud enne jäätmeloa lõppemist, s.o 31.12.2014 peab territoorium olema korrastatud ja vanarehvid üle antud vastavat jäätmeluba omavale ettevõttele. Ka jäätmeloa väljastamise menetluses on kaebaja 02.10.2013 esitanud tegevuskava vanarehvide likvideerimiseks tähtajaga 31.12.2014 (tl 37), kuid asja materjalidest nähtuvalt ei täitnud kaebaja tähtaegselt kohustust territooriumi korrastamiseks ning vaheladustas alates 01.01.2015 Reola tuhajaama kinnistul jäätmeid edasi ilma kehtiva jäätmeloata.

8. Vaidlust ei ole selles, et alates 01.01.2015 puudub kaebajal jäätmeluba Reola tuhajaama kinnistul vanarehvide vaheladustamiseks ning ta ei ole esitatud jäätmeloa taotlust. Seega oli kaebaja kohustatud täitma jäätmeloas nr L.JÄ/324264 nimetatud nõudeid jäätmekäitluskoha järelhoolduseks.

9. Asja materjalidest nähtuvalt teostati 06.10.2014, 09.01.2015 ja 23.07.2015 Keskkonnainspektsiooni Tartumaa büroo inspektorite poolt Reola tuhajaama kinnistul asuvas jäätmekäitluskohas järelevalvet ning fikseeriti riikliku järelevalve meetme kohaldamise protokollides nr 1046120, nr 1048829 ja nr 1054651, et kõnealusel kinnistul asuvad vanarehvid, mis on kaebaja valduses. Kaebaja on Reola tuhajaama kinnistule vanarehve vaheladustanud Keskkonnaameti poolt väljastatud jäätmelubade nr L.JÄ.TM-190989 (lubatud toimingud: R5 – muude anorgaaniliste ainete ringlussevõtt ja taasväärtustamine; R13 – ladustamine koodinumbriga R1-R12 märgitud mistahes toiminguks) ja L.JÄ/324264 (lubatud toiming: R13) alusel, kuid kaebaja vanarehvide ladustuskohas puudub jäätmete taaskasutamiseks kehtiv jäätmeluba ning pole esitatud ka taotlust uue jäätmeloa saamiseks, seega on vastustaja arvates tegemist ebaseadusliku jäätmekäitluskohaga, kust tuleb olemasolevad vanarehvid suunata edasisse käitlusse. Kuna kaebaja poolt esitatud tähtajad ei olnud paika pandud, siis tegi vastustaja vanarehvide ladustuskohast jäätmete likvideerimiseks vaidlustatud ettekirjutuse, mille kohaselt tuli kaebajal likvideerida Tartu maakonnas Haaslava vallas Tõõraste külas Reola tuhajaama kinnistul olevad jäätmed ning anda need üle taaskasutusse suunamiseks asjakohast keskkonnaluba omavale jäätmekäitlejale hiljemalt 31.03.2016.

10. Kohus ei saa nõustuda kaebaja väitega, et nimetatud ettekirjutuses määratud tähtaeg (31.03.2016) on liiga lühike ja ebaproportsionaalne. Juba 09.12.2014 andis Nordline Baltic OÜ juhatuse liige Dmitri Käsk Keskkonnainspektsioonile kirjalikult seletuse (tl 39), mille kohaselt oli 2013 lõpus Reola tuhajaama kinnistul asuvas jäätmekäitluskohas olevate rehvide laojääk 3200 tonni, millest ligikaudu 30% pidi 2015 jaanuariks olema ära veetud. D. Käsk nendib, et 2014 kõnealune jäätmekäitluskoht rehvidest puhtaks ei saa ning avaldab lootust see puhtaks saada 2015 jooksul. 26.02.2015 edastas kaebaja Keskkonnainspektsiooni 16.02.2015 saadetud päringule (tl 40) vastuse (tl 42), mille kohaselt ta garanteerib Reola tuhajaama kinnistu täieliku vabastamise vanarehvidest hiljemalt 31.12.2016. Kuid samas vastuses on ka viide, et kaebaja ja Eesti Rehviliit vahel puudub kehtiv vanarehvide käitlemise leping ning ettevõtted, kellele antakse vanarehvid üle, on ära näidatud jäätmearuandes. Kaebaja jäätmearuandes on näidatud vanarehvide üle andmine Eesti Rehviliidule, kes ise korraldab üle antud rehvide käitlemise. Vanarehvide näol on JäätS § 25 lg 2 p 5 kohaselt tegemist probleemtoodetega, millele kehtib tootjavastutuse põhimõte. JäätS § 26 lg 1 kohaselt on tootjad kohustatud tagama turule lastud probleemtoodetest tekkivate jäätmete kogumise ja nende taaskasutamise või nende kõrvaldamise ja omama selle kohustuse täitmiseks piisavat tagatist.

11. Kohus märgib, et Eesti Rehviliit on registreeritud tootjavastutusorganisatsioon (edaspidi TVO). Kaebajale väljastatud jäätmeluba kehtis kuni 31.12.2014, mil ta esitas tegevuskava, mille kohaselt likvideeritakse vanarehvid kinnistult hiljemalt 31.12.2015, kuid vahepealsest olukorra muutumisest ega tegevuskava täitmise võimatusest kaebaja Keskkonnainspektsiooni ega Keskkonnaametit ei informeerinud. Samas on kaebaja informeerinud Keskkonnainspektsiooni, et neil puudub kehtiv leping Eesti Rehviliiduga, kellele laieneb JäätS kohaselt laiendatud tootjavastutuse põhimõte, kuid asja materjalidest nähtuvalt on kokkulepe rehvide taaskasutamise osas siiski eraldi sõlmitud.

12. Vabariigi Valitsuse 17.06.2010 määruse nr 80 „Rehvidest tekkinud jäätmete kogumise, tootjale tagastamise ning taaskasutamise või kõrvaldamise nõuded ja kord“ § 5 kohaselt on tootja (või tema nimel tegutsev TVO) kohustatud vanarehvid tasuta tagasi võtma piiramata koguses: rehvide kasutajalt, mootorsõidukite ja rehvide hooldustöökojalt (v.a hooldustöökojalt, kes tegeleb ka romusõidukite töötlemisega), kohalikult omavalitsuselt ja kohaliku omavalitsuse jäätmejaama lepingu alusel haldavalt jäätmekäitlejalt. Tootja või TVO ise ei ole jäätmekäitlejad ning neil puudub jäätmeluba jäätmete käitlemiseks. TVO-l on sõlmitud lepingud rehvide vastuvõtuks jäätmejaamades, kes koguvad nende nimel vanarehve, seejärel saadetakse vanarehvid TVO jäätmekäitluspartnerite juurde taaskasutamisse. TVO on taaskasutamiseks sõlminud lepingud jäätmekäitlejatega, kelledel on olemas vastavad load, et teatud liiki jäätmeid taaskasutada. Esmajoones on jäätmekäitlejal, kellega TVO on taaskasutamiseks lepingu sõlminud, kohustus vanarehvid taaskasutada. See tähendab seda, et TVO peab hoidma end kursis ja vajadusel juhtima jäätmekäitleja tähelepanu, et kõik lepingust tulenevad kohustused saaksid täidetud. Seda kohustust on Eesti Rehviliit kaebaja puhul ka järginud. Samas tuleb arvestada asjaoluga, et TVO kohustus kehtib ainult enda poolt üle antud rehvide osas ja mida on ka Eesti Rehviliit kinnitanud, et Eesti Rehviliidu ja kaebaja vahel on leping lõppenud alates 31.12.2012.

13. Kohtu arvates on tõendamata ja põhjendamata kaebaja väide, et kaebaja käitlusealast võimekust on mõjutanud tema väga olulise partneri Hansa Biodiesel OÜ pankrotistumine ja Kunda Nordic Tsement AS tootmise oluline vähenemine. Vastustajal puudub informatsioon selle kohta, et Kunda Nordic Tsement AS võtaks ja suudaks käidelda eeldatavalt kütusena rehvipuru. Samuti ei ole Hansa Biodiesel OÜ esitanud jäätmearuandeid ning ühestki aruandlusest ei tulene, et vanarehve sinna üle anti ja kuna vastavaid tõendeid ei ole ka kaebusele lisatud, siis on nimetatud väide paljasõnaline ja tõendamata.

14. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kuna vanarehvide nõudlus on alates tegevuskava esitamisest vähenenud, siis oleks pidanud vastustaja seda ettekirjutuse tähtaja määramisel arvestama. Kaebaja peab oma tegevuse planeerima vastavalt õigusaktidele ning arvestama tekkivate riskidega, sh ka nõudluse vähenemisega. Teades ette, et jäätmeloas ettenähtud kohustust ei suudeta tähtajaks täita ning tegevuskava on esitatud tururiske hindamata, oleks kaebaja pidanud leidma kohtu arvates teisi võimalusi oma kohustuste täitmiseks. Ettekirjutuse täitmise tähtaeg oli 2,5 aastat pärast kohustuse tekkimist, so 01.10.2013. Kohtu arvates ei olnud nimetatud tähtaeg ebaproportsionaalselt koormav.

15. Kaebaja väide, et vanarehvid ei kujuta ladustamiskohas keskkonnale olulist ohtu, ei ole asjakohane. Rehvid on JäätS § 25 lg 2 p 5 kohaselt probleemtooted. JäätS § 25 lg 1 kohaselt on probleemtoode toode, mille jäätmed põhjustavad tervisevõi keskkonnaohtu, keskkonnahäiringuid või keskkonna ülemäärast risustamist. Kohus nõustub vastustajaga, et vanarehvide ladustamine Reola tuhajaama kinnistul on põhjustanud keskkonna ülemäärase risustamise. Lisaks ülemäärasele risustamisele on vastustaja ettekirjutuse tegemisel lähtunud keskkonnaohu ja -häiringu tekkimise võimalusest. Keskkonnaoht on sisustatud keskkonnaseadustiku üldosa seaduse §-s 5, mille kohaselt on keskkonnaoht olulise keskkonnahäiringu tekkimise piisav tõenäosus. JäätS § 18 kohaselt on keskkonnahäiring arvulise normiga reguleerimata negatiivne keskkonnamõju või negatiivne keskkonnamõju, mis ei ületa arvulist normi, nagu jäätmetest põhjustatud hais, tolm või müra; lindude, näriliste või putukate kogunemine; aerosoolide sisaldus õhus või jäätmete tuulega laialikandumine. Kuna vanarehvid Reola kinnistul on juba tekitanud keskkonna ülemäärase risustamise ning esineb keskkonnaoht ja keskkonnahäiringu tekkimise oht, siis on vaidlustatud ettekirjutus kohtu arvates proportsionaalne.

16. Kohus on seisukohal, et keskkonnasäästlikkuse seisukohast on kehtestatud jäätmeseadus ja pädevus tegevusluba välja anda JäätS alusel Keskkonnaametil. Kaebajal puudub õigus otsustada, milline tegevus ja millisel moel on keskkonnasäästlikum. Kui tegevus on loastatud, siis on seadusandja pidanud seda keskkonnale ohtlikuks, mille üle otsustavad oma ala spetsialistid loa välja andmise menetluses. Sellest lähtudes ei ole kaebuses toodud argument vanarehvide ladustamise jätkamise osas kohtu arvates asjakohane. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja omas jäätmeluba kuni 31.12.2014 ning tegevusloa lõppedes ei olnud tal enam õigust edasi tegutseda. Ka vanarehvide ladustamine on JäätS § 73 lg

2 p 2 kohaselt tegutsemine ilma loata. Sellisel juhul oleks kaebaja pidanud taotlema uue jäätmeloa, kuid seda ta kuni käesoleva ajani teinud ei ole. Seega oli kaebaja oma õigusvastasest tegevusest teadlik, mistõttu ei saanud vastustaja ettekirjutus vanarehvide likvideerimiseks tulla ootamatult.

17. Arvestades eeltoodut asub kohus seisukohale, et jätkuvate tähtaegade põhjendamatu pikendamise lõpetamiseks ja jäätmeseadusest tulenevate nõuete täitmiseks 03.09.2015 tehtud ettekirjutus nr 0000067 on õiguspärane. Vastustaja on lähtunud haldusmenetluse üldprintsiibist õigesti, kuna kaebajal puudus Reola tuhajaama kinnistul olevate vanarehvide ladustamiseks jäätmeluba, siis ei olnud tal võimalik kaaluda mitme erineva võimaluse vahel, vaid teha kaebajale ettekirjutus vanarehvide likvideerimiseks, järelikult jätab kohus kaebuse rahuldamata.

18. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maare Aloe kohtunik