4-15-11332/9 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 17. märtsil 2016.a, Tallinn, Liivalaia kohtumaja Väärteoasja number 4-15-11332 Kohtunik Karin Olentšenko Väärteoasi

I.F kaebus PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 08.12.2015 otsusele nr 2317,15,011039 Kohtumenetluse pooled Kaebuse esitaja: I.F (isikukood XXX, elukoht XXX) Kaitsja adv Kalju Hanni

Kohtuväline menetleja:

PPA Põhja Prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus (asukoht Tallinn, Pärnu mnt 139). Asja läbivaatamine Kohtuistungil 02.03.2016.a.

RESOLUTSIOON

Juhindudes V™S § 132 p 1 kohus otsustas:

I.F kaebus jätta rahuldamata ja PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 08.12.2015 otsus nr 2317,15,011039 – muutmata.

Edasikaebamise kord

Väärteomenetluse seadustiku (V™S) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonkaebus Riigikohtule 30 päeva jooksul, arvates kohtuotsuse kuulutamisest, teatades kassatsiooni esitamisest maakohtule 7 päeva jooksul samast päevast arvates.

Kohtuotsuse lõpposa on kuulutatud 17.03.2016.a. Kassatsiooniteate esitamisel on kohtuotsus tervikuna kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav 18.04.2016.a

Asjaolud

PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse otsusega nr 2317,15,011039 karistati I.F juhindudes KarS § 56 lõikest 1, § 63 lõikest 3 LS § 223 lg 1 alusel rahatrahviga 90 trahviühikut, so 360 eurot ja LS § 242 lg 1 alusel rahatrahviga 10 trahviühikut, so 40 eurot.

16.11.2015 koostatud väärteoprotokolli nr AB1469128 kohaselt 28.10.2015 kell 15:10 Tallinnas, Ranniku tee 2a juures liikudes Merivälja tee suunas I.F juhtis mootorsõidukit, teega külgnevalt

alalt välja sõites ei andnud teed paremalt poolt mööda kõnniteed liikunud jalakäijale, kes oli

2

tõukerattaga ja sõitis talle otsa. Oma tegevusega põhjustas liiklusõnnetuse ja tervisekahjustused XXX. Osaledes liiklusõnnetuses liigutas sõidukit enne politsei liiklusõnnetuse kohale jõudmist eelnevalt tunnistajate juuresolekul ära märkimata sõiduki asendit ning jälgi. I.F rikkus LS § 17 lg 3 ja § 169 lg 6 ning pani toime LS § 223 lg 1 ja § 242 lg 1 järgi kvalifitseeritavad väärteod.

Kaebuse sisu

28.12.2015 esitas I.F Harju Maakohtule eelnimetatud otsuse peale kaebuse, milles taotleb otsuse tühistamist ja menetluse lõpetamist V™S § 29 lg.1 p.1 alusel väärteotunnuste puudumise tõttu, kuna tõendamist ei ole leidnud süüteokoosseisule vastavad tunnused ja kohtuväline menetleja on oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme. Valitud kaitsjale makstud tasu palub jätta riigi kanda.

Kaebuse esitaja leiab, et kogutud tõendid ei tõenda talle inkrimineeritud süüteo toimepanemist, mistõttu KrMS § 7 lg 3 tuleb kõik küsitavused tõlgendada süüdistatava kasuks. Nimelt kannatanu XXX väidab, et auto sõitis temale otsa, kuid menetlusalune isik seda ei kinnita. Vastuolu kinnitab

tõukeratta ja sõiduki vaatlusprotokoll, mille kohaselt mõlemal liikumisvahenditel vigastused või kokkupuute jäljed puuduvad. Kaebaja leiab, et ilmselt tähelepanematusest ei märganud kannatanu kõnniteel seisvat autot, ehmatas, kaotas tasakaalu ja kukkus. Seega kaebaja leidis, et tema ei ole liiklusõnnetuses osalenud. I.F leidis, et tema süü on välistatud, kuna sõidukit liigutades soovis ta välistada sõidukile otsasõidu tagajärjel selle võimaliku paiskumise kannatanule.

Kohtumenetlus ja kohtuotsuse põhjendused 02.03.2016 toimunud kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde. Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et menetlusalune isik on väärteo toime pannud ja palub jätta kaebuse rahuldamata.

V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse

piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke

asjaolusid. Samuti kohus peab lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused: kas ei esineb väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku § 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9).

Kohtuistungil kuulas kohus ära kaebuse esitaja, tema kaitsja ja kohtuvälise menetleja esindaja arvamuse ning uuris järgmisi väärteotoimikus asuvaid kirjalikke tõendeid:

- Liiklusõnnetuse akt nr 2351, millest nähtub, et 28.10.2015 kell 15:10 toimus liiklusõnnetus Harju

Maakonnas, Tallinnas, Ranniku tee 2A juures, kus I.F poolt juhitud sõiduk Land Rover Range Rover reg.nr XXX sõitis otsa jalakäijale XXX, kes sõitis mööda kõnniteed tõukerattaga juhi suhtes paremalt vasakule, sõiduauto sõitis hoovist välja üle kõnnitee.

- 28.10.2015 koostatud sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et Ranniku tee 2a maja esine

sissesõidutee on korras, asfalttee, kuiv. Taevas selge, nähtavus hea. Sissesõidutee maja hoovi on kallakuga, poole tee peal on kinnises asendis tõkkepuu. Ranniku tee ääres Rändrahnu tee poolel suunaga Ranniku tee 2a maja poole on pinnasteel sõidukid pargitud. Ranniku tee kõnnitee osa on 2,3 m lai. Muid jälgi ega asitõendeid sündmuskohal ei leitud. Sündmuskoha vaatlusprotokollile on lisatud sündmuskoha skeem ja fototabel.

3

- 28.10.2015 koostatud sõiduki vaatlusprotokollist nähtub, et vaatluse alla võetud

sõidukil Land Rover reg.nr XXX ei ole ühtegi värsket kokkupuute jälge ükskõik, mis eseme või objektiga. Vaatlusprotokollile on lisatud fototabel.

- Teatis liiklusõnnetuses kannatada saanud isiku saabumisest (28.10.2015), et XXX on rahuldavas

seisundis, kerge vigastusega (löök vasaku põlve piirkonnas) ning lubatud ambulatoorsele ravile.

- 11.11.2015 alla neljateistaastase isiku XXX (sünd.XXX) ütlustest nähtub, et 28.10.2015 ta sõitis

tõukerattaga koju mäest alla. Mäletab, et vasakult poolt tuli auto ja sõitis talle otsa. Liiklusõnnetusest ja mis edasi sai ta ei mäleta midagi. Kiirabi viis teda haiglasse.

- Karistusregistri väljavõttest nähtuvalt I.F ei ole registrisse kantud.

Kohtuistungil kaebuse esitaja I.F seletas, et ta 28.10.2015 soovis ta majahoovist välja sõita, ta peatus enne kõnniteed ja kui esirattad olid juba sõiduteel, ta kuulis tüdruku nuttu ja läks autost välja ning nägi, et auto paremal pool velje kõrval on istukil tüdruk, tõukerattas oli kõrval maas. Tüdruk lähenes paremalt poolt, kuhu jääb tõus ja autoparkla. Ei mõelnudki, et ta tüdrukule otsa sõitis, arvab, et tüdruk lihtsalt kukkus. Temal on suurem auto Land Rover, suurte autodega sõidab kuskil 5 aastat. Kuna auto esirattad olid juba sõidutee peal, mõtles tüdruku ohutuse peale ja tagurdas autoga sinna samasse parklasse tagasi ja jooksis tüdruku juurde. Sõiduki sündmuskohalt eemaldamine oli kaebaja jaoks ainuke lahendus, kuna tüdrukut liigutada ta ei julgenud ning ühtegi tunnistajat sõiduki asukoha märkimiseks kõrval ei olnud. Kui jõudis tagasi, siis kannatanu kõrval seisis meesterahvas, kes juba

helistas tüdruku emale. Tüdruku ema kutsus välja kiirabi, tüdruk viidi kiirabiga ära ja tema jäi politseid ootama. Meesterahvas toimunut ei näinud ning politsei lubas viimasel ära minna.

Kohus avaldas tunnistaja XXX ütlused V™S § 99 lg 8 alusel.

V™S § 99 sätestab tunnistaja ülekuulamise korra kohtuliku arutamise käigus ning lg 8 kohaselt kui

tunnistaja ei ole asja arutamisele ilmunud, võib maakohtunik avaldada tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlused.

Tunnistaja XXX on XX-aastane, sündmuse ajal oli XX-aastane, ta andis ütlused kohtuvälisele menetlejale psühholoogi juuresolekul. Kohus kutsus tunnistaja kohtusse istungile, kuid XXX ema ehk seaduslik esindaja ei lubanud last kohtusse lapse huvidest lähtudes. Kohus nõustub alaealise lapse

seadusliku esindajaga, et lapse kohtusse kutsumine ei tule kasuks lapse psüühikale, seega ei ole

kooskõlas lapse huvidega. XX-aastase lapse ütlustest nähtub, et ülekuulamisel 04.11.2015 ta ei mäletanud midagi peale selle, et auto talle otsa sõitis, seega lapse väljakustumine kohtusse nelja kuu pärast, arvestades lapse mälu iseärasusi ei ole mõistlik ega anna selliseid tulemusi, milliseid oodatakse kohtuistungil täisealise tunnistaja ülekuulamise käigus.

V™S § 2 kohaselt kui käesolevas seadustikus ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. Antud olukorras V™S on sätestanud erisused: V™S § 99 lg 8 on erinormiks kriminaalmenetluse sätete suhtes, st väärteomenetluse seadustik erinevalt kriminaalmenetluse seadustikust lubab avaldada tunnistaja ütlusi, kui tunnistaja ei ole kohtuistungile ilmunud. Seda enam, et mitteilmumise põhjus kohtusse on mõjuv ja tegemist on koolilapsega, kelle ülekuulamine kohtus on kohtu arvates vajalik ja võimalik ainult väga erandlikus olukorras.

Hinnates kõiki uuritud tõendeid kogumis leiab kohus, et I.F süü rikkumistes on tõendatud – liiklusnõuete rikkumisega tekitas menetlusalune isik I.F tervisekahjustuse XXX (LS § 223 lg

1) ning liigutas sõidukit enne politsei liiklusõnnetuse kohale jõudmist, eelnevalt tunnistajate juuresolekul ära märkimata sõiduki asendit ning jälgi (LS § 242 lg 1).

Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud otsuse 3-1-1-20-15 p-s 39, et väärteoprotokollis on vaja välja tuua isikule süüksarvatava süüteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Samas ei pea ega saagi väärteoprotokoll sisaldada asjaolusid, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. Väärteoprotokollis

kirjeldatu on hüpotees, mille tõestamine või ümberlükkamine on järgneva menetluse ülesanne.

4

Põhjendus selle kohta, miks loetakse mingi väärteoprotokollis kirjeldatud faktiline asjaolu

tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses ja vastulause esitamise korral vastulausest tulenevas ulatuses ka kohtuvälise menetleja otsuses.

Käesolevas väärteoasjas ei ole tekkinud vaidlust selles, et I.F väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas sõitis sõidukiga Land Rover parklast välja. Antud asjaolu on kinnitamist leidnud kaebuse

esitaja I.F enda kohtus antud ütlustega, kohtus avaldatud tunnistaja XXX ütlustega ja käesolevas väärteoasjas kogutud kirjalike tõenditega.

Puudub vaidlus ka selles, et XXX sai kergelt vigastada I.F-ile kuuluva sõiduki juures. Samas menetlusalune isik I.F eitab, et 28.10.2015 tema poolt juhitud sõiduki Land Rover ja kannatanu

vahel oleks toimunud kokkupõrge. Tulenevalt menetlusaluse isiku ütlustest ta oli piisavalt tähelepanelik, liikus aeglaselt, peatus kõnniteele jõudes ja sõiduteele jõudes, peatus nii, et sõiduki esirattad asusid sõiduteel. Kaebaja leiab, et tüdruk ise kukkus ja sai kergemalt vigastada. Kannatanu XXX selgituste kohaselt talle sõideti otsa. Seega käesolevas asjas on vaidlus selle üle, kas menetlusalune isik I.F on rikkunud liiklusnõudeid ja põhjustanud sellega liiklusõnnetuse, kas ta on täitnud hoolsuskohustust.

Liiklusõnnetuse korral tuleb analüüsida mõlema osapoole käitumist ning anda sellele õiguslik

hinnang. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb liiklusõnnetuse asja õigeks lahendamiseks hinnata

kõikide liiklusõnnetuses osalenud juhtide tegevust ja selle mõju liiklusõnnetuse toimumisele

(Riigikohtu lahend 3-1-1-1-03). Kohtupraktika kohaselt vabaneb liiklusõnnetuste puhul hoolsuskohustust rikkuva teoga kahju põhjustanud isik vastutusest eeskätt juhul, kui kahju kandnud

isik rikkus mõnda liiklusseaduses sätestatud kohustust ja ohustas sellega ise liiklusõnnetuses kahjustatud õigushüve (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-23-13 p 6). Selleks, et anda hinnang, kas I.F

käitus piisava hoolsusega ja kas liiklusõnnetus oleks olnud tema poolt välditav, tuleb hinnata ka tõukeratturi käitumist.

LS § 22 lg 1 kohaselt jalakäija peab liikuma temale ettenähtud teel või teeosal. LS § 2 p 13 kohaselt jalakäija on jalgsi või ratastoolis liikuja. Jalakäijaks loetakse ka rula, rulluiske või –suuski, tõukeratast või –kelku või muid sellesarnaseid abivahendeid kasutav liikleja. Kannatanu XXX näol on tegemist

sellise isikuga, kes vastab eelpool välja toodud jalakäija omadustele. Väärteoasja materjalidest

tuleneb, et XXX õpib XXX Põhikoolis ja käib tõukerattaga koolis. Koolist koju jõudmiseks kannatanu läbib iseseisvalt umbes 1-kilomeetri pikkuse vahemaa (vt. ), seega www.google.ee/maps/ ta on võimeline adekvaatselt täitma jalakäijate kohustusi. Kaebuses on viidatud Haaviku ja Kõivu tee vahel asuvale liiklusmärgile „Ettevaatus! Järsk langus rulluisutamine keelatud“. Kuid see ei pruugi asuda kannatanu koduteel, ta võis liikuda koolist koju

ka teise tee kaudu (nt. Rändrahnu tee). On põhjendamatu kaitsja seisukoht, et kannatanu liikus allamäge tõukerattaga suurel kiirusel, sest laps jõudis peale koolipäeva koju ning tal puudus vajadus

koduhoovi sissepääsust mööda sõita suurel kiirusel teades, et ees on suur sõidutee. Vastupidi, ta kindlasti teadis, et koduhoovi sissepääs on ka väljasõit autode jaoks. Samuti on selgusetu, milline peab olema tõukeratta kiirus, et saaks pidada seda suureks. Ei ole usutav, et XXX, kes igapäevaselt

kasutab samal teel liikumiseks tõukeratast, põhjuseta eelseisva auto ees kukub. Sündmuskoha

vaatlusprotokollist ja selle juurde lisatud fototabelitest nähtub, et sõidutee kate, kus XXX oleks pidanud tõukerattaga sõitma oli kuiv, tõus oli kerge ja sõidutee oli korras. Fotodelt nr 1 ja 2 nähtub, et kõnniteele on pargitud sõiduauto Honda, mis oluliselt takistab jalakäijate liikumist kõnniteel, kuid fotod on tehtud pärast sündmuskohal juhtunut ning ei ole teada, kas ka juhtunu ajal oli samas kohas

auto pargitud. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et XXX 28.10.2015 Ranniku tee 2A, Tallinnas tõukerattaga jalakäijate teel sõites on täielikult täitnud LS § 22 lg 1 nõudeid ja ei saanud ise olla liiklusõnnetuse põhjustajaks.

Tulenevalt väärteoprotokollist I.F-ile inkrimineeritakse LS § 223 lg 1 sätestatud väärteo toimepanemist. LS § 223 lg 1 näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise

5

eest, kui sellega on tekitatud ettevaatamatusest tervisekahjustus. LS § 223 lg 1 sõnastusest

lähtuvalt tuleb seega sedastada mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumine ning

koosseisutunnusena ettevaatamatusest tervisekahjustuse tekitamine. Väärteoprotokolli kohaselt seisneb I.F-ile omistatav tegu LS § 17 lg 3 sätestatud normi rikkumises: menetlusalune isik teega külgnevalt alalt välja sõites ei andnud teed paremalt poolt mööda kõnniteed liikunud jalakäijale ja sõitis talle otsa.

LS § 17 lg 3 sätestab, et parklast, õuealalt, puhkekohast, teega külgnevalt alalt või nende juurdesõiduteelt teele sõites peab juht andma teed igale teel liiklejale, kui teeandmise kohustus pole liikluskorraldusvahenditega reguleeritud teisiti. LS § 223 lg 1 järgi inkrimineeritava süüteo puhul tuleb lähtuda ettevaatamatusdeliktile kohalduvatest nõuetest. Sealjuures tuleb tuvastada tegu, tagajärg ning nendevaheline põhjuslik seos. Seejärel on vaja analüüsida, kas tagajärg on teo toimepanijale

normatiivselt omistatav. Tagajärge ei saa omistada, kui teo ja tagajärje vahel puudub õigusvastasusseos, kui isik tegutses lubatud riski piires, kui ta põhjustas tagajärje väljaspool asjasse puutuva normi kaitseala, kui kahju kannatanu asetas ise ohtu mõne enda õigushüve või tema hoolde usaldatud kolmandale isikule kuuluva õigushüve.

Menetlusaluse isiku I.F ütluste kohaselt 28.10.2015 ta sõitis tõkkepuu alt läbi ja jäi seisma enne kõnniteed. Vaatas mitu korda vasakule ja paremale, liikus hästi aeglaselt ja ei näinud kedagi. Esimesed rattad jäid sõidutee peale ja ta veendus veelkord, et keegi vasakult või paremalt ei tule. Menetlusaluse isiku elukoht asub sealsamas ja 28.10.2015 oli igapäevane väljasõit kodust, mistõttu

tema käitumine oli pigem automaatne. Kaebuse esitaja seletusest nähtub, et tema tähelepanu oli rohkem suunatud sõiduteel liikuvatele autodele, millised keeravad Merivälja teelt Ranniku teele suure kiirusega. LS § 2 sätestab mõisted Liiklusseaduse tähenduses ning mõiste „anda teed“ tähendab järgmist: anda teed (mitte takistada) on nõue, et liikleja ei jätkaks ega alustaks liikumist ega teeks manöövreid, mis võiksid sundida teist liiklejat järsult muutma liikumissuunda või –kiirust.

Eelnimetatu tähendab, et antud olukorras pidi kaebuse esitaja käituma nii, et jalakäija ei oleks sunnitud muutma liikumissuunda või kiirust. Et autol või tõukerattal puuduvad kokkupõrke jäljed veel ei tähenda, et kokkupõrget ei olnud, sest kokkupuude võis olla ka rehviga, mille kõrval tüdruk istukil oli. Tähtsam aga antud olukorras on asjaolu, et laps ei kukkunud põhjuseta, ta kukkus kas kokkupõrke tagajärjel või seetõttu, et oli sunnitud järsult muutma oma liikumissuunda või –kiirust. Kohus leiab, et 28.10.2015 I.F oma tegevusega rikkus LS § 17 lg 3 tulenevat hoolsuskohustust ning kui suurema ohu allika (sõiduauto) juht ei olnud piisavalt tähelepanelik, hoolikas ja ettevaatlik.

Tulenevalt Maanteeameti e-teeninduse andmetest, Land Rover reg.nr XXX on maastikusuutlik

sõiduauto, mille kõrgus on 1865 mm, see on keskmisest autost kõrgem sõiduk. Tänu kõrgusele juhiiste asub kõrgemal ja juht ei pruugi näha seda, mis toimub tema sõiduki vahetuses lähetuses. Land Rover’i fotodelt nr 1-4 on näha, et sellel puudub paremal pool kapotil lisapeegel. Kohtul puudub info ka muudest tehnilistest lahendustest, mis võimaldaks näha paremalt poolt toimuvat (nt. „3600 view“ videokaamera vms). Seetõttu menetlusalune isik I.F ei saanud ise kuidagi näha, mis täpsemalt toimus sõiduki paremal pool ja ei saa väita, et kokkupõrget ei olnud. Menetlusaluse isiku ütlused toimunud kokkupõrge mittetoimumise osas on oletuslikud, nende kinnitamiseks ta ei ole esitanud

ühtegi tõendit. On arusaamatu, millel põhineb kaebaja veendumus, et ta ei ole kannatanule otsa

sõitnud. Väärteoasja materjalidest nähtub, et Land Rover’il puuduvad kokkupuute jäljed ning

nähtuvad kahjud puuduvad. Tõukeratta fotodelt on samuti näha, et ka sellel liikumisvahendil puuduvad kokkupõrke jäljed. Kannatanu XXX ütluste kohaselt ta sõitis tõukerattaga koju, vasakult tuli auto ja see sõitis talle otsa. Sõiduautol jälgede puudumine võib olla seletatav XXX liikumise kiirusega ning maastikusuutliku auto kõrge vastupidavusega. Kokkupõrge võis olla ka sõiduauto rehviga, millele jälgi ei jää ja mille kõrval tüdruk istukil oli.

6

Kui tõendite ebapiisavuse või vastuolulisuse tõttu ei õnnestu teise osapoole tegevusele tõsikindlat hinnangut anda, kuid kogutud tõendite pinnalt on tõusetunud põhjendatud kahtlus tema süüdiolekus,

tuleb need kahtlused tõlgendada süüdistatavaks oleva teise juhi kasuks KrMS § 7 lg 3 kohaselt. KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud põhimõtte kohaselt tõlgendatakse väärteomenetluses in dubio pro reo kõrvaldamata kahtlus menetlusaluse isiku süüdiolekus tema kasuks.

Käesolevas väärteoasjas ei ole jäänud kõrvaldamata kahtlusi, millised oleks võinud välistada

menetlusaluse isiku süüditunnistamise. Käesolevas asjas on ilmselge see, et kui kaebaja ei oleks rikkunud LS § 17 lg 3 sätestatud nõuet ja oleks andnud teed kõnniteel liikunud XXXile, ei oleks

liiklusõnnetust juhtunud. Just mootorsõiduki juhi kohustuseks oli jalakäijale teed anda, mitte vastupidi. Valesti hinnates liiklusolukorda I.F käivitas sündmuste ahela, mille tulemusena sai kannatada XX-aastane tüdruk. LS § 2 p 32 kohaselt loetakse liiklusõnnetuseks juhtum, kus vähemalt ühe sõiduki teel liikumise või teelt väljasõidu tagajärjel saab inimene vigastada, surma või tekib varaline kahju. Tõukeratturi ja sõiduauto kokkupõrge kvalifitseerub LS § 2 p 32 tähenduses liiklusõnnetuseks juba seetõttu, et XXX sai vigastada. Sihtasutus Tallinna Lastehaigla 28.10.2015 kell 16:38 väljastatud ning välja trükitud

teatisega liiklusõnnetuses kannatada saanud isiku saabumisest ja tunnistaja XXX ütlustega on

kogumis tõendatud asjaolu, et XX-aastane jalakäija sai kerge vigastuse – löögi vasaku põlvepiirkonnas ning talle määrati ambulatoorne ravi. Väärteoasja materjalidega on tõendatud, et liiklusõnnetuse hetkel sõiduk liikus – selle mootor töötas, roolis oli I.F ning ta liikus otse Ranniku tee suunas, eesmärgiga pöörata vasakule ja edasi liikuda Merivälja teele. Pöörates vasakule I.F rohkem keskendus toimuvale vasakul (tema enda sõnul tihtipeale pööravad sõidukid Ranniku teele kiirust vähendamata). Menetlusalune isik ise tunnistas, et ei märganud kannatanut, sellisel juhul ei

saa ta ka väita, et laps liikus tõukerattaga suurel kiirusel. I.F ütlustest nähtuvalt hakkas sõiduautoga kokku põrganud tüdruk sündmuskohal nutma: tüdruk oli maas istukil, nuttis aga ütles, et

kõik on korras. Kaebaja tegutsemine sündmuskohal annab märku sellest, et ta tundis end süüdiolevana, mistõttu kohe peale lapse nuttu kuulmist hüppas autost välja ja kannatanut nähes ei julgenud teda liigutada (sest kartis lapse tõsisemaid vigastusi). Sündmus leidis aset rahvarohkes kohas

(Pirita elamurajoonis) ning I.F ei teadnud, kas keegi on sündmust pealt näinud. Nimetatud asjaolude tõttu ei ole kohtu arvates veenvad ja usutavad I.F kaebuses tõstatatud kahtlused selle

kohta, et kannatanu XXX võis ise kukkuda. Laps võiski ise kukkuda, kuid see kukkumine on põhjuslikus seoses menetlusaluse isiku poolt juhitud auto liikumisega ja asjaoluga, et ta jalakäijale teed ei andnud. Hinnates väärteoasjas kogutud ning kaebuse arutamisel uuritud tõendeid, asub kohus seisukohale, et

I.F on täitnud LS § 223 lg 1 sätestatud väärteokoosseisu ning kohtuväline menetleja on põhjendatult kvalifitseerinud tema tegevuse LS § 223 lg 1 järgi.

Kohus leiab, et I.F poolt LS § 242 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine on samuti täielikult tõendamist leidnud. I.F on ise kinnitanud, et pärast seda, kui ta oli tüdrukuga rääkinud, ta otsustas, et tema auto segab liiklust ja tagurdas sinna samasse parklasse tagasi. LS § 169 lg 6 sätestab, et sõidukit või liiklusõnnetusse puutuvaid esemeid tohib enne politsei liiklusõnnetuse kohale jõudmist liigutada vaid siis, kui kannatanu transporditakse haiglasse või teiste sõidukite liiklus on nende tõttu võimatu ja eelnevalt on tunnistajate juuresolekul ära märgitud sõiduki ja esemete asend ning jäljed. Väärteoasjas sündmuskoha vaatlusel on tuvastatud, et kohas, kus liiklusõnnetus toimus, asub tõepoolest järsk kurv ja kohe peale seda asub väljasõit Ranniku tee 2A kortermaja hoovist. Kohus nõustub kaebajaga, et kirjeldatud olukorras oli vaja sõidutee vabastada. Samas ei saa kohus

nõustuda sellega, et I.F liigutas oma sõidukit ilma et liiklusõnnetuse jälgi oleks tunnistajate juuresolekul fikseeritud. Kaebaja tunnistas, et õnnetuskohale ilmus meesterahvas, kelle juuresolekul oli võimalik liiklusõnnetuse jälgi fikseerida või ta võis pöörduda abi saamiseks teiste liiklejate poole, tegemist oli päevase ajaga, liiklejaid oli palju. Liigutades sündmuskohalt ära oma sõiduauto, I.F

kõrvaldas võimaluse fikseerida ka võimalikud kokkupõrge jäljed. Menetlusaluse isiku õigusvastane käitumine pärast liiklusõnnetust raskendas juhtunu asjaolusid tuvastada, mille tõttu oli

väärteoasja arutamisel esitatud vastuväidete kontrollimine raskendatud. I.F poolt eelpool

7

kirjeldatud viisil tegutsemine oli vastuolus LS § 169 lg 6 nõuetega ning kohtuväline menetleja on põhjendatult kvalifitseerinud selle LS § 242 lg 1 järgi.

KarS § 15 lg 3 kohaselt väärteona on karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. KarS § 18 kohaselt

ettevaatamatus on kergemeelsus ja hooletus; isik paneb teo toime hooletusest, kui ta ei tea

süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku

suhtumise korral pidanud ette nägema. Väärteomenetluses puuduvad tõendid selle kohta, et tervisekahjustus XXX oli tekitatud tahtlikult. Kohus asub seisukohale, et LS § 17 lg 3 ja LS § 169 lg 6 nõuete täitmata jätmise pani I.F toime hooletusest (KarS § 18 lg 3), sest tähelepaneliku ja

kohusetundliku suhtumise korral oleks olnud nimetatud nõuete eiramine kaebuse esitaja puhul

välditav. Sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt on liiklusõnnetuses osalenud I.F sõiduki juhtimise staaž 17 aastat. Seega olles läbinud mootorsõiduki juhtimisõiguse omandamiseks vajaliku

koolituse ja saanud juhiloa omandamiseks sellekohase väljaõppe, pidi I.F 28.10.2015

mootorsõidukit juhtides olema igakülgselt teadlik nõuetest, milliseid tal tuleb sõiduautot juhtides täita. Isegi kui mõni säte ei olnud temal meeles, ei välista seaduse mittetundmine KarS § 17 lg 3 sätestatu kohaselt tahtlust ega ettevaatamatust. Hooletusest LS § 17 lg 3 ja LS § 169 lg 6 nõuete täitmata jätmisega pani I.F toime vastavalt LS § 223 lg 1 ja § 242 lg 1 järgi kvalifitseeritavad väärteod.

Väärteoasja arutamisel ja otsuse tegemisel on otsuse teinud ametiisik välja selgitanud kõik asjaolud,

mida oli võimalik asjas kogutud materjalidega välja selgitada, menetlusõigust otsuse tegemisel

rikutud ei ole: menetlusalusele isikule õigusi selgitati, menetlusaluse isikuna oli ta üle kuulatud, V™S § 150 loetletud väärteomenetlusõiguse olulisi rikkumisi ei ole tuvastatud. Väärtegu on õigesti

kvalifitseeritud, selle on toime pannud menetlusalune isik I.F , õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei ole tuvastatud.

LS § 223 lg 1 sätestab, et mootorsõiduki-, maastikusõidukivõi trammijuhi poolt liiklusnõuete

rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest

tervisekahjustus, – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki

juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. LS § 242 lõikes 1 sätestatu kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete muu rikkumise eest rahatrahviga kuni 20 trahviühikut.

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesolevas asjas ei ole raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid tuvastatud. Kohtuväline menetleja on määranud I.F-ile karistuseks LS § 223 lg 1 järgi rahatrahvi 90 trahviühikut ning LS § 242 lg 1 järgi rahatrahvi 10 trahviühikut. Seega LS § 223 lg 1 alusel määratud trahvi suurus jääb alla sanktsiooni keskmise määra, samuti LS § 242 lg 1 alusel keskmises määras määratud rahatrahv

vastab kaebaja süü raskusastmele ning piisav eripreventiivsete eesmärkide saavutamiseks ehk võimaldab mõjutada I.F edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest.

Lähtudes I.F süü ulatusest – liiklusnõuete täitmata jätmise pani toime hooletusest, puuduvad

karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, ei ole kohtu arvates alust I.F-ile määratud

karistust vähendada, kuna mõlemad karistused on rikkumiste kaalukust arvestades juba niigi minimaalsed. Kohus on seisukohal, et kaebuses toodud väited ei anna alust otsuse muutmiseks ega tühistamiseks. Menetlusalune isik ei ole välja toonud asjaolusid, mis vähendaksid tema süü astet.

Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes V™S § 132 p 1 jätab kohus kaebuse rahuldamata ja PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 08.12.2015 otsuse nr 2317,15,011039 – muutmata.

8

V™S § 2 kohaselt kui käesolevas seadustikus ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. KrMS § 175 lg 1 p 3, 180 lg 1 alusel hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Seega jäävad kaebuse esitaja kulutused valitud kaitsja tasustamiseks kaebuse esitaja enda kanda.

kohtunik /

allkirjastatud digitaalselt