3-15-1492/18 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(6)

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. aprill 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-15-1492

Haldusasi

M.L. kaebus 5400 euro suuruse mittevaralise kahju

hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – M.L.

Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Monika

Raiendik

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta vastustaja menetluskulud tema enda kanda ja

kaebaja menetluskulud riigi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult

teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 16.05.2016.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla 22.05.2012 käskkirjaga nr 205 kohaldati kinnipeetav M.L. suhtes

täiendavate julgeolekuabinõudena vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist,

kehakultuuriga tegelemise keelamist ning eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist

seonduvalt

21.05.2012

karistusseadustiku

(KarS)

§

tunnustel

algatatud

kriminaalmenetlusega.

2. Tallinna Vangla 21.08.2012 käskkirjaga nr 449 jätkati M.L. suhtes täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamist ning 21.11.2012 käskkirjaga nr 583 lõpetati nende

kohaldamine.

3. M.L. esitas 07.04.2015 Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks selle

eest, et 21.05.2012 – 21.11.2012 võeti temalt seoses kriminaalmenetlusega vabadus, kohaldati

liikumis- ja suhtlemispiiranguid, paigutati ta eraldatud lukustatud kambrisse ning võimaldati

liiga vähe lähedastele helistada. M.L. taotles iga päeva eest, mil temalt oli vabadus võetud, 30

eurot.

4. M.L. esitas 10.06.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles 5400 euro suurust

mittevaralise kahju hüvitist Tallinna Vanglalt.

2(6)

5. Tallinna Vangla jättis 02.07.2015 vastusega nr 5-37/15/112-2 M.L. 07.04.2015 kahju

hüvitamise taotluse rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

6. M.L. kaebuse kohaselt tehti kriminaalmenetluse nr 12922500026 lõpetamise määrus

15.11.2012 ning vanglat teavitati sellest 21.11.2012. Kriminaalmenetluse lõpetamise aluseks

oli kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 199 lg 1 p 1. Kriminaalmenetluse tõttu kohaldati

liikumis- ja suhtlemispiiranguid, eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist ja kehakultuuriga

tegelemise keelamist, kuigi kehakultuuriga tegelemine on vangistusseaduse (VangS) § 55 lg-s

1 ette nähtud. Lähedastele sai helistada umbes 5 minutit nädalas, kuid avatud sektsioonis saab

helistada iga päev vahemikus 09:00-21:00. Sektsioonis ei saanud üldse vabalt liikuda, avatud

sektsioonis saab aga liikuda kella 06:00-st 22:00-ni. Kõik kriminaalmenetlusega seonduv

tekitas hirmu, stressi, ängistust, abitust, ametnike meelevallas olemist, pinget, mure, kurbust ja

meeleolulangust. Hüvitise suuruseks on 30 eurot päevas ehk kuue kuu eest 5400 eurot.

7. Tallinna Vangla palus 29.09.2015 vastuses jätta kaebus rahuldamata.

Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kui diskretsiooniotsuse kontrollimisel on

kohtuliku kontrolli ulatus piiratud. Tallinna Vangla 22.05.2012 ja 21.08.2012 käskkirjadest

nähtuvad täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise põhjused ning kohaldamist tinginud

asjaolud. Kaebaja suhtes kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel võeti

arvesse kriminaalmenetluse algatamise aluseks olevad asjaolud ning see, et uurimistoimingute

tulemusena on kaebajat alust kahtlustada KarS §-s 121 nimetatud kuriteo toimepanemises.

Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise eesmärgiks on olnud raske õigusrikkumise

ärahoidmine ja teiste isikute õiguste kaitsmine. Julgeolekuabinõusid kohaldati kehtivate

haldusaktide alusel, kuna käskkirju ei ole kehtetuks tunnistatud ega nende kehtivust peatatud.

Käskkirjad vastavad ka õiguspärase haldusakti tunnustele. Kohaldatud abinõud olid vajalikud,

mõõdukad ja proportsionaalsed ning nende kohaldamine on piisavalt põhjendatud, kaalutlused

selged ning vangla otsuse kujunemine jälgitav.

Nõustuda ei saa väitega, et kaebajal oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise perioodil

võimalus helistada vaid 5 minutit nädalas. Riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt

kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri (kinnipeeturegister) andmetel tegi kaebaja nt

29.05.2012 telefonikõnesid ca 13 minuti jooksul, 05.06.2012 ca 8 minuti jooksul jne. Telefoni

kasutamise korda reguleerib Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud

„Tallinna Vangla kodukord“, mille p 13.3.1 kohaselt tagab vangla kinnipeetavatele telefoni

kasutamise võimaluse vähemalt üks kord nädalas ja p 13.3.4 sätestab, et kinnipeetavale, kes on

õigel ajal esitanud nõuetekohase taotluse telefoni kasutamiseks, võimaldatakse telefoni

päevakavas ettenähtud ajal ühel korral mitte vähem kui 5 minutit. Vastustaja on võimaldanud

kaebajale helistamist enam kui viie minuti jooksul nädalas ning enamasti ka sagedamini kui

kord nädalas. Seega ei ole kaebaja õigusi rikutud. Lisaks suhtlemisele telefoni teel on vastustaja

võimaldanud kaebajale täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise perioodil ka lühi- ja

pikaajalisi kokkusaamisi. Seega oli M.L.le tagatud piisavalt võimalusi perekonnaga

suhtlemiseks ja kokkusaamisteks.

Vastustaja ei ole kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud. Kuivõrd vastustaja ei põhjustanud

kaebajale ka rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas

kinnipidamisega, puudub alus kaebajale rahalise hüvitise väljamõistmiseks.

8. M.L. esitas 19.02.2016 täiendava seisukoha.

Vastustaja üldjuhul ei keela ametiasutustele helistada (vt Vangistusseaduse kommenteeritud

väljaandest § 28 kohta). On selgelt näha, et kaebaja helistas näiteks 29.05.2012 halduskohtusse

3(6)

ja 05.06.2012 justiitsministeeriumisse. Samuti on väga suur erinevus, kas kaebaja saab helistada

ühe korra nädalas mõned minutid või avatud sektsioonis iga päev kell 09:00-21:00.

KOHTU PÕHJENDUSED

9. Kaebaja taotleb 5400 euro suurust mittevaralise kahju hüvitist selle eest, et vangla piiras

tema õigusi seonduvalt 21.05.2012 algatatud kriminaalmenetlusega. Kohus selgitab, et märkis

käesolevas asjas tehtud 28.08.2015 määruse asjaoludes ekslikult kahjunõude aluseks olevaks

perioodiks 21.05.2012 – 21.11.2012. Tegelikult piirati kaebaja õigusi täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamisega perioodil 22.05.2012 – 21.11.2012, mille üle pooled ka ei

vaidle.

10. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu

kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4

ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline

isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise

kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise,

au või hea nime teotamise korral. Nendest sätetest tuleneb, et mittevaralise kahju hüvitamise

nõude rahuldamiseks peavad esinema järgmised eeldused: 1) haldusülesandeid täitva avaliku

võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivse õiguse

rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 5)

esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus; 6) avaliku võimu kandja süü.

11. VangS § 69 lg 1 sätestab praegu ning sätestas ka kaebaja suhtes täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise ajal järgmist: „Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse

kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub käesoleva seaduse või vangla sisekorraeeskirja

nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti

kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid

julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks.“ VangS § 69 lg

2 näeb täiendavate julgeolekuabinõudena muuhulgas ette kinnipeetava vanglasisese liikumis-

ja suhtlemisvabaduse piiramise (p 1), kehakultuuriga tegelemise keelamise (p 3) ja eraldatud

lukustatud kambrisse paigutamise (p 4). VangS § 69 lg 3 sätestab, et lg-s 1 nimetatud asjaolude

äralangemisel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetatakse.

12. Kaebaja tugineb kaebuses sisuliselt väitele, et kuna tema suhtes algatatud

kriminaalmenetlus lõpetati KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetluse aluse puudumise

tõttu, siis oli tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine õigusvastane. Kohus

kaebajaga ei nõustu.

13. Riigikohus on 02.06.2010 otsuse nr 3-3-1-33-10 p-s 12 viitega 13.11.2009 otsusele nr 3-3-

1-63-09 selgitanud, et ennetava meetme, sh täiendavate julgeolekuabinõude, rakendamine

toimub tulevikku suunatud prognoosi alusel, milles haldusorgan annab piiratud teabe pinnalt

hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. Ennetava meetme rakendamisel ei

ole oluline, et kaitstava õigushüve kahjustus kindlasti saabuks, vaid see, et õigushüve kahjustus

on tõenäoline. Seetõttu tuleb ennetava meetme õiguspärasuse kontrollimisel lähtuda ex ante

vaatlusviisist, s.t arvestada saab neid asjaolusid, mis olid haldusorganile teada enne meetme

rakendamist. Seega ei saa kohus ennetava meetme õiguspärasuse hindamisel lähtuda ex post

vaatlusviisist, s.t võtta arvesse neid asjaolusid, mis ilmnesid pärast meetme rakendamist.

Täiendavaid julgeolekuabinõusid tuleks kohaldada preventiivsel või tõkestaval eesmärgil.

Eeltoodut arvestades ei ole alati nõutav, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks

olevad asjaolud oleksid tuvastatud distsiplinaar-, väärteo- või kriminaalmenetluse reeglite

kohaselt. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks võib olla piisav, et vanglal on

tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises. Sama otsuse p-s 16 selgitati

4(6)

ka, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ei ole vaadeldav kriminaalmenetluse

tagamise abinõuna ning seega ei ole täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine sõltuvuses

kriminaalmenetluse käigust ega tulemustest.

14. Tallinna Vangla 22.05.2012 käskkirjas nr 205 (tl 12) on kirjeldatud, et vangla

julgeolekuosakond alustas 21.05.2012 KarS § 121 tunnustel (kehaline väärkohtlemine)

kriminaalmenetlust ning et julgeolekuosakonna spetsialisti 22.05.2012 õiendi kohaselt on selle

kuriteo toimepanemises alust kahtlustada kaebajat. Lisaks on alust arvata, et kaebaja on

võimeline tunnistajaid mõjutama ning kaaskinnipeetavate suhtes vägivalda rakendama.

Käskkirjast nähtuvalt esinesid kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel

VangS § 69 lg-s 1 loetletud alustest oht teistele isikutele ja vangla julgeolekule ning samuti

vajadus raske õigusrikkumise ärahoidmisele. Vangla pidas otstarbekaks kaebaja teistest

kinnipeetavatest eraldada, paigutades ta eraldatud lukustatud kambrisse. Samuti võimaldasid

spordisaalis

kehakultuuriga

tegelemise

keelamine

ning

vanglasisese

liikumis-

ja

suhtlemisvabaduse piiramine vähendada kaebaja kontakte teiste kinnipeetavatega, takistades

sedasi kaebajapoolset võimalikku vägivaldset käitumist kaaskinnipeetavate suhtes kui ka

võimalike tunnistajate negatiivset mõjutamist kriminaalmenetluses. Vangla 21.08.2012

käskkirjas nr 449 (tl 13) põhjendati, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks on

jätkuvalt vajadus, kuna kriminaalmenetlus on pooleli ning kaebaja vangistussektsiooni

lubamisel võiksid olla samad negatiivsed tagajärjed, nagu on kirjeldatud 22.05.2012 käskkirjas.

Vangla 21.11.2012 käskkirjas nr 583 (tl 28) põhjendati, et vanglat teavitati kriminaalmenetluse

lõpetamisest 21.11.2012 ning sellega seoses langes ära ka põhjendatud kahtlus, et kaebaja on

võimeline teiste isikute suhtes füüsilist vägivalda kasutama. Kahtluse äralangemist kinnitas

21.11.2012 vestlus kaebajaga. Seega lõpetati täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine

VangS § 69 lg 3 alusel.

15. Kohtule esitatud 22.05.2012 õiend (tl 45) kinnitab, et julgeolekuosakonna teabe kohaselt

oli kaebajat alus kahtlustada kuriteo toimepanemises ja et peeti võimalikuks kaebajapoolset

vägivaldset käitumist kaaskinnipeetavate suhtes ning tunnistajate mõjutamist. Ka Põhja

Ringkonnaprokuratuuri 15.11.2012 kriminaalasja lõpetamise määruses (tl 59p-60) sisalduvast

asjaolude kirjeldusest nähtub, et kaebajat oli alust kahtlustada kehalises väärkohtlemises.

Määruse kohaselt andis kaaskinnipeetavast kannatanu 21.05.2012 ütlusi, et teda löödi

05.05.2012 kella 8:00 paiku Tallinna Vangla kambris nr 11 ning teiste seas oli üheks lööjaks

M.L.. Löömist kinnitavad veel ühe tunnistaja ütlused ning asjaolu, et kannatanul fikseeriti

05.05.2012 kell 8:40 vigastused. Ülejäänud kuue tunnistaja ning 3 kahtlustatava ütlused aga

kuriteo toimepanekut ei kinnitanud.

16. Eelnevat arvestades leiab kohus, et Tallinna Vangla 22.05.2012 ja 21.08.2012 käskkirjad

ning nende alusel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli õiguspärane. Vanglale

teadaolevate asjaolude pinnalt oli piisavalt tõenäoline, et kui kaebaja rakendas kahtlustuse

kohaselt kaaskinnipeetava suhtes vägivalda, võinuks ta sellist käitumist kaaskinnipeetava(te)

suhtes korrata või jätkata. Samuti oli julgeolekuosakonna teabe põhjal õigustatud prognoos, et

kriminaalmenetluse algatamise ja ütluste andmisega seonduv tekitab kinnipeetavate vahel

täiendavaid arveteklaarimisi ning püüdeid tunnistajaid mõjutada. Kuna kaebajale pidi

kahtlustuse sisu teada olema, siis oli kohtu hinnangul põhjendatud arvata, et kaebaja oleks

püüdnud välja selgitada, kes tema vastu ütlusi andis, ning see oleks omakorda tekitanud

konflikte ja ohustanud isikuid ning vangla julgeolekut. Kuigi tunnistajate ütluste kohaselt

kehalist väärkohtlemist ei toimunud, siis muu teabe põhjal ei saanud vangla välistada, et kaebaja

siiski lõi kannatanut ning et oht kaaskinnipeetavatele, vangla julgeolekule ja raske

õigusrikkumise toimepanemisele oli reaalne. Seega ei muuda tagantjärele teadmine, et kaebaja

suhtes lõpetati kriminaalmenetlus in dubio pro reo põhimõttele tuginedes, asjaolu, et senimaani

oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ennetava meetmena põhjendatud.

5(6)

17. Kaebaja märkis, et tema suhtes kohaldati liikumis- ja suhtlemispiiranguid, keelati

kehakultuuriga tegelemine ning ta paigutati eraldatud lukustatud kambrisse. Lähedastele sai

helistada umbes 5 minutit nädalas, kuid avatud sektsioonis sai seda teha iga päev kella 09:00-

21:00 vahemikus. Kaebaja ei saanud üldse sektsioonis vabalt liikuda, kuigi avatud sektsioonis

sai liikuda kella 06:00-st kuni 22:00-ni. Kehakultuuriga tegelemine oli keelatud, kuigi VangS

§ 55 lg 1 näeb kehakultuuriga tegelemise ette.

18. Kaebaja suhtes rakendatud liikumis- ja suhtlemispiirangud, kehakultuuriga tegelemise

keelamine ja eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine (VangS § 69 lg 1 p-d 1, 3 ja 4)

tulenesid otseselt vangla 22.05.2012 ning 21.08.2012 käskkirjadest. Kuigi VangS § 55 lg 1

kohaselt tagatakse kinnipeetavale võimalus kehakultuuriga tegelemiseks, siis VangS § 69 lg 1

ja lg 2 p 3 näevad ette selle õiguse piiramise võimaluse, mida kaebaja puhul kasutatigi.

19. VangS § 8 lg 1 ls 1 sätestab praegu ning sätestas ka kaebaja suhtes täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise ajal, et kinnipeetaval on lubatud liikuda kinnise vangla

territooriumil vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud kohtades ning ajal.

Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 8 lg 1 laused 2

ja 3 näevad ette, et väljaspool kambrit oma osakonna piires võib kinnipeetav liikuda kodukorras

selleks sätestatud vabal ajal. Oma osakonnas liikumiseks ettenähtud vaba aega peab olema

vähemalt neli tundi. VSkE § 8 lg 4 kohaselt ei ole lg-s 1 sätestatud liikumisõigust mh

kinnipeetaval, kes viibib eraldatud lukustatud kambris. Seega kuna kaebaja paigutati eraldatud

lukustatud kambrisse ning lisaks kohaldati tema suhtes liikumispiiranguid, siis ei pidanudki tal

olema võimalust vabalt liikuda.

20. VangS § 28 lg-st 1 tuleneb, et telefoni kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjas

sätestatud korras. VSkE § 51 lg 2 lausete 1 ja 3 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale telefoni

kasutada vähemalt üks kord nädalas ning täpsem telefoni kasutamise aeg ja kestus nähakse ette

vangla kodukorras. VSkE § 51 lg 3 sätestab, et VSkE § 8 lg-s 4 nimetatud kinnipeetavad ja

vahistatud ning kinnipeetavad, kellel ei ole õigust oma osakonna piires vabalt liikuda

kodukorras ettenähtud telefoni kasutamise ajal, saavad helistada kirjaliku taotluse alusel. Ajal,

mil kaebaja suhtes kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid, kehtis Tallinna Vangla direktori

16.04.2009 käskkirjaga nr 21 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukord“ (TVK). TVK p 6.3.1

sätestas, et telefoni kasutamine toimub vastavalt kinnitatud graafikule; p 6.3.2 sätestas, et

telefoni kasutamise kestus eelvangistushoones ja kartseris on mitte vähem kui 5 minutit,

sõltuvalt telefoni kasutada taotlenute arvust; p 6.3.3 sätestas, et eelvangistushoones,

kartserihoones või eraldatud lukustatud kambris viibiv kinni peetav isik peab esitama telefoni

kasutamiseks taotluse, millele peab olema märgitud ees- ja perekonnanimi, kambri number ja

taotluse esitamise kuupäev. Taotlusel võib olla märgitud telefonikaardi number (Patch kood),

telefoninumber, soovitav telefoni kasutamise aeg ning muud asjaolud; p 6.3.4 sätestas, et

taotlusele märgitud aeg on vanglale soovitusliku iseloomuga. TVK p-st 1.2.1.2 tulenes, et

täiendava julgeolekuabinõuna lukustatud kambrisse paigutatud kinnipeetavate kambrid asusid

teises eelvangistushoones.

21. Seega õigusaktide kohaselt pidi vangla eelvangistushoones lukustatud kambris viibivale

kaebajale tagama võimaluse rääkida telefoniga vähemalt 5 minutit nädalas juhul, kui kaebaja

oli selleks vastava taotluse esitanud. Kaebaja ei pidanudki saama telefoniga rääkida iga päev

kella 9:00-21:00 vahemikus, nagu väidetavalt oli ette nähtud avatud sektsioonis. Kuna kaebaja

tugineb vaid üldisele väitele, et lähedastega telefoni teel suhtlemiseks on 5 minutit nädalas liiga

vähe, kuid ei viita ühelegi vanglapoolsele rikkumisele selles ulatuses telefonikõnede tagamisel,

siis ei ole põhjust vangla tegevust õigusvastaseks pidada. Kaebaja ei väida, et isegi juhtudel,

kui ta rääkis lähedastega nädalas vähem kui 5 minutit, oleks põhjuseks olnud see, et vangla

keelas tal kellelegi helistada või piiras tema kõnesid väiksema ajaga kui viis minutit. Eelneva

tõttu ei ole kohtu hinnangul ka vajalik analüüsida, kui palju ja kellele (kas eraisikule või

6(6)

asutusele) kaebaja helistas, kuna ei nähtu, et kaebaja oleks vanglalt üldse rohkemaid kõnesid

taotlenud kui talle võimaldati. Kohus märgib siiski, et vangla esitatud tõend kaebaja

telefonikõnede kohta vaidlusalusel perioodil (tl 29-38) kinnitab, et enamasti sai kaebaja

telefoniga rääkida mitu korda nädalas ning rohkem kui 5 minutit, kusjuures näiteks nädalal

20.08.2012-26.08.2012 rääkis kaebaja kokku üle tunni, nädalal 06.08.2012-12.08.2012 ca 25

minutit, nädalal 02.07.2012-08.07.2012 ca 19 minutit jne. Kaebaja rääkis telefoniga vähem kui

5 minutit ainult neljal nädalal (21.05.2012-27.05.2012, 25.06.2012-01.07.2012, 27.08.2012-

02.09.2012 ja 23.07.2012-29.07.2012, sh viimati mainitud nädalal ei teinud ta ühtegi kõne),

kuid kaebaja ei väida, et vangla oleks talle neil nädalatel telefonikõnesid keelanud või nende

pikkust piiranud. Kaebaja helistas vaidlusalusel perioodil nii asutustele kui eraisikutele.

22. Eelnevat kokku võttes leiab kohus, et kaebaja õiguste piiramine Tallinna Vangla

22.05.2012 ja 21.08.2012 käskkirjade alusel oli õiguspärane. Piirangud, mida otseselt nende

käskkirjadega ei seatud, olid põhjendatud ja õiguspärased tulenevalt õigusaktidest (VangS,

VSkE, TVK). Kuna puudub haldusorgani õigusvastane tegevus, siis on hüvitamiskaebuse

rahuldamise esmane eeldus täitmata. Seega jääb kaebus rahuldamata.

23. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus

tehakse kaebaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole kaebajalt menetluskulude väljamõistmist

taotlenud. Seega jäävad vastustaja võimalikud kulud tema enda kanda. Kaebaja oli

menetluskulude (riigilõivu) tasumisest vabastatud. HKMS § 118 lg 3 alusel jäävad kaebaja

menetluskulud riigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Monika Laatsit