3-14-50646/141 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar Otsuse tegemise aeg ja koht

14. aprill 2016, Tartu Haldusasja number 3-14-50646 Haldusasi I.K. kaebus Tartu Ülikooli õppeprorektori 13. jaanuari 2014 korralduse nr 00058-2-1.23/P2 ja õppekorraldusega seonduvate otsuste vaidlustuskomisjoni 31. märtsi 2014 otsuse nr 3-2013/2014 tühistamiseks, Tartu Ülikooli kohustamiseks reimmatrikuleerima kaebaja residentuuri sisehaiguste erialal ning maksma välja varaline hüvitis saamata jäänud arst-residendi töötasu ulatuses ning mittevaraline kahju kaebaja au ja hea nime teotamise eest Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 18. märtsi 2015 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus I.K. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja I.K. Vastustaja Tartu Ülikool RESOLUTSIOON

1. Jätta I.K. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 18. märtsi 2015 otsus muutmata.

2. Jätta I.K. vastuväide Tartu Ringkonnakohtu tegevusele läbi vaatamata.

3. Jätta kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes tasutud riigilõivu osas kaebaja enda ning muus osas Eesti Vabariigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 16. mai 2016. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. I.K. õppis 1. septembrist 2013 kuni 13. jaanuarini 2014 Tartu Ülikooli residentuuris sisehaiguste erialal.

2. 8. jaanuaril 2014 koostas sisehaiguste residentuuri üldjuhendaja professor M. Lember esildise, milles tegi Tartu Ülikooli arstiteaduskonna dekaanile ettepaneku arvata I.K. residentuurist välja edasijõudmatuse tõttu. Esildise kohaselt ei ole I.K. edasijõudmine residentuuris nõuetele vastav. Tema individuaaljuhendajatelt baasasutustes laekunud hinnangud osutavad puudustele nii kliinilistes ja eetilistes aspektides, suhtlemises, pühendumises kui ka töödistsipliinis. Lisaks on tööandja poolt vormistatud hoiatus töösisekorra eeskirjade täitmata jätmise eest. Esildise kohaselt on ülaltoodut arvestades sügissemestri eest hinnang „mittearvestatud“. Samal päeval, s.o 8. jaanuaril 2014 koostas arstiteaduskonna dekaan J. Starkopf õppeprorektorile esildise, milles tegi ettepaneku arvata I.K. residentuurist välja edasijõudmatuse tõttu.

3. 13. jaanuari 2014 Tartu Ülikooli õppeprorektori korraldusega nr 00058-2-1.23/P2 arvati arstiteaduskonna 1. aasta sisehaiguste arst-resident I.K. Tartu Ülikooli senati 20. detsembri 2013 määruse nr 22 „Residentuuri eeskiri“ p 66.1.2 alusel residentuurist välja edasijõudmatuse (arstresident ei ole läbinud õpingukavas ettenähtud teoreetilist ja praktilist koolitust) tõttu.

4. 15. jaanuaril 2014 esitas I.K. õppeprorektori 13. jaanuari 2014 korralduse nr 00058-2-1.23/P2 peale apellatsiooni, mille õppeprorektor 28. jaanuari 2014 otsusega nr 2-23.17/P2-759 rahuldamata jättis.

5. 26. veebruaril 2014 esitas I.K. õppeprorektori 13. jaanuari 2014 korralduse nr 00058-2-1.23/P2 peale apellatsiooni Tartu Ülikooli õppekorraldusega seonduvate otsuste vaidluskomisjonile, kes jättis 31. märtsi 2014. a otsusega nr 3-2013/2014 I.K. apellatsiooni rahuldamata.

6. 29. aprillil 2014 esitas I.K. Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Ülikooli õppeprorektori

13. jaanuari 2014 korralduse nr 00058-2-1.23/P2 ja õppekorraldusega seonduvate otsuste vaidlustuskomisjoni 31. märtsi 2014 otsuse nr 3-2013/2014 tühistamiseks, Tartu Ülikooli kohustamiseks reimmatrikuleerima kaebaja residentuuri sisehaiguste erialal ning maksma välja varaline hüvitis saamata jäänud arst-residendi töötasu ulatuses ning mittevaraline kahju kaebaja au ja hea nime teotamise eest. Kaebaja väitel ei olnud baasasutuse sisemise korralduse tõttu võimalik tal täita residentuuri eesmärke. Kaebaja on osalenud ettenähtud teoreetilistel koolitustel ja praktiliste koolituste tsüklitel vastavalt individuaalsele õpingukavale ning võimalusel sisehaiguste residentuuri programmile, kuna arst-residendi töökorraldus baasasutuses vastab vaid osaliselt sisehaiguste residentuuri programmile. Kuigi vaidluskomisjon on 31. märtsi 2014 otsuses leidnud, et vaidluskomisjon saab kontrollida hinde panemisel vaid protseduurinõuete järgimist, siis kaebaja väidetel annab õppekorralduseeskirja p 213 õiguse kontrollida asja ka sisuliselt. Kaebajale jääb arusaamatuks, kuidas saab esimese aasta arst-residendi ülikoolist välja arvata edasijõudmatuse tõttu ilma temaga vestlemata ja olukorda selgitamata juhul, kui tal on läbitud teoreetiline koolitus. Samuti jääb kaebajale arusaamatuks, kuidas saab sisehaiguste osakonna juhataja arvamus mõjutada hinnangut tema edasijõudmisele. Vastavalt residentuuri eeskirjale hindavad baasasutuses arst-residendi edasijõudmist tema personaalsed juhendajad. Kuna praegusel juhul ei olnud osakonnajuhataja tema personaalne juhendaja, siis on kaebaja hinnangul rikutud hindamise protseduuri. Kaebaja juhib tähelepanu veel sellele, et „jätab soovida“ ei ole negatiivne hinnang. Kaebaja ei ole näinud ka lõplikke hinnangulehti ja samuti ei ole juhendajad andnud talle tagasisidet. Eeltoodu tõttu on rikutud jällegi hindamise protseduuri. Lisaks ei ole kaebaja väitel hinnangulehed koostatud isikute poolt, kes on nendele alla kirjutanud. HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

7. Tartu Halduskohtu 18. märtsi 2015 otsusega jäeti I.K. kaebus rahuldamata. Kohus asus seisukohale, et kaebaja edasijõudmise hindamine ja residentuurist välja arvamine õppeprorektori M. Halliku 13. jaanuari 2014 korraldusega nr 00058-2-1.23/P2 residentuuri eeskirja p 66.1.2 alusel on toimunud vastavalt Tartu Ülikooli poolt residentuuri eeskirjas sätestatu ja haldusmenetluse seaduse sätete kohaselt, seega õiguspäraselt. Kaebaja nõue maksta talle välja hüvitis saamata jäänud arst-residendi töötasu ulatuses aja eest, mil ta ei saanud residentuurist väljaarvamise tõttu töötada, ei olnud halduskohtu hinnangul põhjendatud, kuna kaebajal ei ole kahju tekkinud.

Halduskohus märkis, et arst-residendid läbivad praktilise koolituse residentuuri baasasutuses töötades ning selle eest makstakse neile residentuuri programmi nominaalkestuse jooksul töötasu. Kuna asja materjalidest nähtuvalt pole kaebaja vahepealsel perioodil osalenud õppetööl ega praktikabaasis arst-residendina töötanud, siis oli halduskohtu hinnangul kaebaja nõue hüvitise saamiseks alusetu. Halduskohus ei nõustunud kaebaja väitega, et vastustaja on levitanud tema kohta tõele mittevastavaid andmeid kolmandatele isikutele, teotades sellega tema au ja head nime.

Kohus nõustus vastustajaga, et vastustaja tegevust eksmatrikuleerimisesildise koostamisel ja residentuurist väljaarvamise korralduse andmisel ei saa vaadelda kolmandatele isikutele või üldsusele andmete levitamisena. Eksmatrikuleerimisesildis on ülikoolisisene dokument ning residentuurist väljaarvamise korralduse adressaat on kaebaja ise. Halduskohtu arvates oli vastustaja tegevus kaebaja residentuurist väljaarvamisel kooskõlas seaduste ja teiste õigusaktidega, sealhulgas ülikoolisiseste õigusaktidega. Halduskohus asus seisukohale, et vastustaja ei ole levitanud tõele mittevastavaid andmeid kolmandatele isikutele, seega ei ole kaebajale kahju tekitatud.

Halduskohtu hinnangul olid paljasõnalised kaebaja väited, et residentuuri hinnangulehed ei ole koostatud hindajate eneste poolt. Asja materjalidest nähtuvalt on hinnangulehed koostatud hindajate poolt ja L. Kalinina puhul saadetud ka hindaja meiliaadressilt. Halduskohus märkis, et kuigi M. Laheääre hinnanguleht on Tartu Ülikooli Kliinikumi saadetud Põhja-Eesti Regionaalhaigla üldsisehaiguste keskuse ülemarsti, s.o keskuse juhataja M. Paumetsa meiliaadressilt, puudub kohtul alus kahelda, et seda hinnangulehte ei ole koostanud M. Laheäär.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

8. I.K. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt on Tartu Halduskohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ja rikkunud kohtumenetluse normi ja ei ole hinnanud tõendeid. Kaebaja hinnangul on otsuse kirjeldav osa lünklik ning ei vasta halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-le 164, kuna otsuses ei ole mainitud tema vastuväiteid, sh 26. juuni 2014 avaldust. Otsus on tehtud vastustaja kirjaliku vastuse alusel ja otsuse põhjendav osa ei vasta HKMS §-le 165. Otsuses ei ole märgitud õigust, mida kohus kohaldab, ning otsuses puuduvad põhjendused, miks kohus ei nõustu kaebaja väidetega, s.o eelkõige osas, kus I.K. on seadnud kahtluse alla vaidluskomisjoni töö vastavuse õppekorralduseeskirjale. Lisaks ei nähtu otsusest põhjendusi, miks halduskohus ei nõustu kaebaja väidetega seoses hinnangulehtede võltsimisega. Halduskohus ei ole uurinud ka tõendeid kaebaja au ja hea nime teotamise kohta.

9. Tartu Ülikool vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Vastustaja leiab, et halduskohtu otsus tuleb jätta muutmata ja tühistamata. Halduskohus asus õigesti seisukohale, et kaebaja edasijõudmise hindamine ja residentuurist välja arvamine toimus residentuuri eeskirja ja haldusmenetluse seaduse kohaselt ning seega õiguspäraselt. Kahju hüvitamise nõude osas tuvastas kohus õigesti, et kaebajal ei ole kahju tekkinud. Kuna kaebaja ei osalenud vaidlusalusel perioodil õppetööl ega töötanud praktikabaasis arst-residendina, siis on kaebaja nõue hüvitise saamiseks alusetu. Samuti asus kohus õigesti seisukohale, et puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Halduskohus on õigesti kohaldanud nii materiaalõiguse – kui ka kohtumenetluse norme. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses toodud põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

11. Kaebaja heidab apellatsioonkaebuses halduskohtule ette, et kohus ei ole arvestanud tema

26. juuni 2014 avalduses esitatud väidetega ning otsuses puuduvad põhjendused, miks kohus ei nõustu kaebaja väidetega seoses vaidluskomisjoni töö mittevastavusega õppekorralduseeskirjale. Ringkonnakohus selgitab, et kaebaja on küll 26. juuni 2014 avalduses (I kd, tl 59) eelnevale üldsõnaliselt tähelepanu juhtinud, kuid ei ole seejuures märkinud, milles vaidluskomisjoni tegevuse õigusvastasus seisneb. Kaebaja on vaid avalduses märkinud, et 20. märtsil 2014 teatas vaidluskomisjoni sekretär, et I.K. apellatsiooni läbivaatamise tähtaega on pikendatud kuni

31. märtsini 2014. Kuivõrd tähtaja pikendamine oli sel hetkel kehtinud õppekorralduseeskirja p-st

214 tulenevalt lubatud, siis ei olnud vaidluskomisjoni sellekohane tegevus ka õigusvastane. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohtu hinnangul kaebaja etteheited vaidluskomisjoni tegevusele otsitud. Eelnevat kinnitab asjaolu, et kaebaja ei ole ka apellatsioonkaebuses viidanud konkreetsele rikkumisele, vaid on piirdunud sarnaselt 26. juuni 2014 avaldusele üldsõnalise etteheitega vaidluskomisjoni tegevusele. Kuigi HKMS § 165 lg 1 p-st 4 tulenevalt märgitakse otsuse põhjendavas osas põhjendused, miks kohus ei nõustu menetlusosaliste väidetega, ja halduskohus ei ole otsuses kaebaja väiteid eelnevalt mainitud osas käsitlenud, siis ringkonnakohtu hinnangul ei ole tegemist sellise menetlusliku rikkumisega, mis tooks kaasa halduskohtu otsuse tühistamise. Arusaamatu on ka I.K. etteheide selles osas, et otsuse põhjendavas osas ei ole märgitud õigust, mida kohus kohaldas. Tartu Halduskohtu 18. märtsi 2015 otsuse p-dest 16 ja 17 nähtub selgelt, et halduskohus lähtus Tartu Ülikooli senati 20. detsembri 2013 määrusega nr 22 kinnitatud residentuuri eeskirjast. Samuti nähtub halduskohtu otsuse p-st 22, miks halduskohus ei nõustu kaebaja väitega, et residentuuri hinnangulehed ei ole koostatud hindajate eneste poolt ja ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtuga.

12. Seoses kaebaja au ja hea nime teotamisega soovib ringkonnakohus selgitada järgnevat. Isiku au on võimalik teotada tegelikkusele mittevastavate andmete avaldamisega või väärtusotsustusega, s.t au ja hea nime teotamise eelduseks on andmete või väärtusotsustuste avaldamine. Kuivõrd Riigikohus on leidnud, et au ja head nime riivavate haldustoimingute õiguspärasuse hindamisel kuuluvad RVastS § 7 lg-st 4 tulenevalt täiendavalt kohaldamisele ka eraõiguse sätted, s.o võlaõigusseaduse (VÕS) §-d 1046 ja 1047 niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus haldusõiguslike normidega (Riigikohtu halduskollegiumi 12. juuni 2012 otsus asjas nr 3-3-1-3-12, p 41), siis on võimalik ka haldusasjades lähtuda Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohtadest avaldamise mõiste sisustamisel. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 21. detsembril 2005 asjas nr 3-2-1-95-05 tehtud otsuse p-s 24 leidnud, et avaldamine VÕS § 1047 tähenduses on andmete kolmandatele isikutele teatavaks tegemine. Kaebaja 20. septembri 2014 puuduste kõrvaldamise avaldusest ei nähtu, et vastustaja oleks kolmandatele isikutele kaebaja kohta midagi teatavaks teinud (I kd, tl 110-111). Ringkonnakohus nõustub siinkohal halduskohtu ning vastustajaga, et vastustaja tegevust eksmatrikuleerimisesildise koostamisel ja residentuurist väljaarvamise korralduse andmisel ei saa vaadelda kolmandatele isikutele või üldsusele andmete levitamisena (vt I kd, tl 117). Eeltoodust tulenevalt on halduskohus õigesti leidnud, et kaebajale ei ole kahju tekitatud.

13. Kaebaja esitas 24. märtsil 2016 vastuväite seoses asjaoluga, et ringkonnakohus lahendas asja kirjalikus menetluses ning jättis tema taotluse asjas istungi korraldamiseks rahuldamata. HKMS § 90 lg 2 kohaselt kui menetlusosaline ei esita vastuväidet hiljemalt selle kohtuistungi lõpus, kus rikkumine toimus, või pärast protokolli parandamise tähtaega või rikkumisele järgnenud esimeses kohtule esitatud avalduses, olgugi et menetlusosaline teadis või pidi teadma, ei saa ta vastuväidet hiljem esitada ega tugineda veale kohtu tegevuses ka kohtulahendi peale edasi kaevates, välja arvatud juhul, kui kohus rikkus halduskohtumenetluse olulist põhimõtet. Kaebaja sai teada asjaolust, et tema taotlus istungi korraldamiseks on jäetud rahuldamata, 14. märtsil 2016, kui ta sai kätte 8. märtsi 2016 määruse, millega teatati, et asi lahendatakse kirjalikus menetluses. Kaebaja esitas 19. märtsil avalduse toimiku taastamiseks, kuid jättis vastuväite kohtu tegevusele esitamata. Vastuväidet ei esitanud kaebaja ka hilisemates e-kirjana saadetud avaldustes, mis saabusid ringkonnakohtusse enne 24. märtsi 2016. Ringkonnakohus juhib kaebaja tähelepanu sellele, et menetlusosalised peavad oma menetlusõiguseid kasutama heauskselt. Antud juhul oli kaebaja teadlik väidetavast menetlusnormi rikkumisest kohtu poolt, kuid jättis sellest õigeaegselt teavitamata. Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus kaebaja vastuväite kohtu tegevusele läbi vaatamata. Kaebaja on muuhulgas taotlenud ka vastustaja esindaja Martin Halliku esindusõiguse kontrollimist. Ringkonnakohus selgitab, et M. Halliku esindusõigus tuleneb Tartu Ülikooli rektori

27. mai 2015. a korraldusest.

14. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Halduskohus vabastas 15. oktoobri 2014. a määrusega kaebaja osaliselt, s.o 235 euro ulatuses riigilõivu tasumisest, kohustades kaebajat tasuma riigilõivu 15 eurot. Ringkonnakohus jätkas halduskohtu poolt võimaldatud ulatuses kaebajale menetlusabi andmist. Kaebaja on märkinud 24. märtsil 2016 esitatud menetluskulude nimekirjas kohtuvälise kuluna ka saamata jäänud arst-residendi töötasu. Ringkonnakohus selgitab, et HKMS § 103 kohtuvälise kulu väljamõistmiseks peab olema see seotud kohtumenetluses osalemisega. Käesoleva haldusasja materjalidest tulenevalt on selge, et kaebaja ei ole kohtumenetluse ajal arst-residendina töötanud ning tal ei ole jäänud kohtumenetluses osalemise tõttu saamata töötasu. HKMS § 118 lg 3 ls 1 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega jäävad kaebaja menetluskulud tasutud riigilõivu osas kaebaja enda ning muus osas Eesti Vabariigi kanda.

Maili Lokk

Tiina Pappel

Tanel Saar allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt