3-15-1176/39 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene, Maili Lokk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

14.04.2016, Tartu

Haldusasja number

3-15-1176

Haldusasi

OÜ ATKO Liinid kaebus Kohtla-Järve Linnavalitsuse

10.02.2015. a otsuse nr 2-5.7/390 ja 06.04.2015. a

vaideotsuse nr 2-5.7/645-3 tühistamiseks ning 2015. a

märtsikuu eest makstava toetuse vähendamise

keelamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 23.07.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

OÜ ATKO Liinid apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja OÜ ATKO Liinid, esindaja advokaat Keijo

Lindeberg

Vastustaja Kohtla-Järve linn

RESOLUTSIOON

1. Jätta OÜ ATKO Liinid apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

23.07.2015. a otsus muutmata.

2. Kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud jätta tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 14.04.2016, arvates (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kohtla-Järve Linnavalitsuse ja OÜ ATKO Liinid vahel on mais 2013 sõlmitud

Kohtla-Järve linna bussiliinide avaliku teenindamise leping (tl 10-16).

2. Kohtla-Järve Linnavalitsuse 10.02.2015. a otsusega nr 2-5.7/390 (tl 23-25) määrati OÜ-le

ATKO Liinid leppetrahv kokku summas 700 eurot ja vähendati selle summa võrra kaebajale

märtsikuu eest makstavat toetust. Kohtla-Järve Linnavalitsus oli järelevalvemenetluse käigus

tuvastanud, et kaebaja rikkus bussiliinide avaliku teenindamise lepingut muuhulgas sellega, et

24.08.2014 juhtis bussi joobes juht, kelle juhtimiselt kõrvaldamisega seoses jäi ära kokku

kolm vedu. Kuigi rikkumisi oli veel teisigi, pidas linnavalitsus mõistlikuks kohaldada

leppetrahvi just nimetatud rikkumiste eest.

3. OÜ ATKO Liinid esitas 11.03.2015 Kohtla-Järve Linnavalitsuse 10.02.2015. a otsuse

nr 2-5.7/390 tühistamiseks vaide, mis 06.04.2015 koostatud vaideotsusega nr 2-5.7/645-3

(tl 33-37) jäeti rahuldamata.

4. OÜ ATKO Liinid esitas 06.05.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus

Kohtla-Järve Linnavalitsuse 10.02.2015. a otsuse nr 2-5.7/390 ja 06.04.2015. a vaideotsuse

nr 25.7/6453 tühistada ning keelata talle 2015. a märtsikuu eest makstava toetuse

vähendamine. Kaebaja sõnul on ta juba pikemat aega olnud vastustajaga erineval arusaamisel

sellest, milliseid vahejuhtumeid saab pidada lepingu rikkumisteks ja mis tingimustel on

väidetavad rikkumised talle etteheidetavad, kuna bussiliinide avaliku teenindamise lepingu

tingimused on sätestatud väga üldsõnalistena. Seejuures märkis kaebaja, et bussijuht läbis

enne vahetuse algust joobekontrolli, alkoholi tarbimine toimus aga vahetuse kestel, kus

järelevalve teostamine polnud enam kaebaja võimuses. Kaebaja pidas veootsade ärajäämise

käsitlemist eraldi rikkumisena põhjendamatuks, väites, et see oli tingitud bussijuhi töölt

kõrvaldamisest. Kaebaja hinnangul pole Kohtla-Järve Linnavalitsusel õigust leppetrahvi

nõuda ka seetõttu, et leppetrahvi nõuet ei esitatud mõistliku aja jooksul, vaid 5 kuud pärast

rikkumise toimumist. Kaebaja lisab, et vastustaja etteheited kaebajapoolsete

lepingurikkumiste kohta on otsitud, kuna Kohtla-Järve Linnavalitsus on rahalistes raskustes

ning teeb lihtsalt ettevalmistusi bussiliinide avaliku teenindamise lepingu ülesütlemiseks.

5. Tartu Halduskohus jättis 23.07.2015. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohtu

hinnangul puudub alus pidada Kohtla-Järve Linnavalitsuse poolt kaebajale 10.02.2015

väljastatud teadet ja selle peale esitatud vaide kohta 06.04.2015. a tehtud vaideotsust

õigusvastaseks, neid tühistada ning kohaldada kaebaja poolt soovitud keeldu.

Halduskohus märkis, et OÜ ATKO Liinid ja Kohtla-Järve linna vahel sõlmitud bussiliinide

avaliku teenindamise lepingu (ATL) punktidest 4.1, 4.3, 4.4, 4.5.1 f, 5.3.1 ja 5.3.2 lähtuvalt on

kaebaja kohustatud teostama sõitjate vedu kooskõlas õigusaktidega, tagama lepingu kehtivuse

perioodil sõitjate igakülgselt ohutu veo sõiduplaanides ettenähtud liinidel ja kellaaegadel ning

korraldama selleks oma asutuse ja sõidukijuhtide töö nii, et oleks tagatud asendusbusside

olemasolu ja liinile saatmine juhul, kui mõni buss rikke tõttu liinile minna ei saa või on liini

teenindamise katkestanud. Vedaja kohustus tagada veoteenuse kvaliteet ja sõitjate

sõiduplaanis ettenähtud ajal ning kõigile ohutusnõuetele vastav kohale toimetamine on kirjas

ka majandus- ja kommunikatsiooniministri 26.05.2004. a määrusega nr 141 kehtestatud

„Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskirja“ § 5 lg-s 1.

Halduskohtu hinnangul polnud kaebaja oma eelloetletud kohustusi täitnud, sest 24.08.2014 jäi

ühel liinil kolm väljumist joobes bussijuhi juhtimiselt kõrvaldamise tõttu ära. Sellist olukorda

on kohtu hinnangul võimalik käsitleda ka liiklusseaduse § 69 lg-s 1 sõidukijuhile esitatud

nõuete rikkumisena. ATL p 8.7 annab tellijale õiguse nõuda vedajast tingitud asjaolude tõttu

ära jäänud veootsa eest leppetrahvi ära jäänud veootsa kuni kolmekordsele maksumusele

vastavas summas, kuid mitte vähem kui 200 eurot. Nimetatud sätet tuleb halduskoht

hinnangul tõlgendada selliselt, et leppetrahvi saab kohaldada iga rikkumise ja iga ära jäänud

veootsa eest, mistõttu on õiguspärane kaebajale kolme ära jäänud veo eest kohaldatud 600

euro suurune leppetrahv. Õigus kohaldada bussi joobes juhtimisega seotud rikkumise eest veel

ka kuni 100 euro suurust leppetrahvi tuleneb lepingu p-st 8.9.

Kuna lepingu p 4 kohaselt on busside komplekteerimine nõuetele vastavate bussijuhtidega

ning sõiduplaanide järgimine kaebaja enda kohustus, on 24.08.2014. a toimunud sündmused

halduskohtu hinnangul kaebajast tingitud asjaolu tõttu toimunud rikkumised. Lepingu p 10

kohaselt eeldatakse, et rikkumine on vabandatav üksnes vääramatu jõu korral. Käesoleval

juhul ei ole tegemist vääramatu jõuga, sest võimalus, et mõni bussijuht võib mingil isiklikul

põhjusel sõidukõlbmatuks osutuda ja seetõttu veootste ära jäämise põhjustada, on olukord,

mida kaebaja pidi lepingu sõlmimisel ja kohustuste täitmisel kindlasti ette nägema, sellega

arvestama ja olukorda parema töökorralduse abil vältima. Seetõttu ei saa seda pidada

rikkumist vabandavaks vääramatuks jõuks, vaid olukorraks, mida saanuks tähelepanelikuma

suhtumisega ette näha ja vastava töökorralduse abil ka vältida. Bussijuhtide 24.08.2014

tööjaotusele on märgitud, et sel päeval oli alates kella 14.00 üks asendusjuht olemas.

Kriminaalasja nr 1-14-7028 kohta kohtute infosüsteemi vahendusel kätte saadavatest

materjalidest nähtuvalt tabati joobes bussijuht kell 15.10. Tartu Halduskohus märgib, et

kaebaja pole esitanud ühtegi väidet ega tõendit, millest nähtuksid takistused, mis ei

võimaldanud tal asendusjuhti koheselt liinile saata. Kaebaja suutis seda teha alles kell 17.05,

s. o pärast seda, kui kolm veootsa olid juba ära jäänud. Juhtunut ei saa halduskohtu hinnangul

õigustada kaebaja väited, et reservis bussijuhtidega kontakti saamine ja nende liinile

toimetamine ei toimu silmapilkselt ning oli pühapäev ja asendusjuht pidi oma muud plaanid

katkestama.

Halduskohus lisas, et vabandatav pole ka olukord, kus bussijuht liini teenindamise ajal

alkoholi tarvitab, sest ka seda saanuks vastava personali hoolikama valiku puhul vältida.

Lisaks vastutab isik teise isiku käitumise ja temast tulenevate asjaolude eest nagu oma

käitumise või endast tulenevate asjaolude eest, kui ta kasutab seda isikut pidevalt oma

majandus- või kutsetegevuses või oma kohustuste täitmisel ja selle isiku käitumine ning

temast tulenevad asjaolud on seotud isiku majandus- või kutsetegevusega või kohustuste

täitmisega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 132 lg-te 1 ja 2 kohaselt. Seega ei oma

asjas sisulist tähtsust kaebaja väited, et ta on teinud kõik endast oleneva, kuna bussijuht läbis

enne liinile minekut joobekontrolli, või selgitused kas üldse ja millised täpselt olid

võimalused bussijuhi hilisemaks kontrollimiseks.

Halduskohtu hinnangul ei saa kaebaja tugineda ka võlaõigusseaduse (VÕS) § 141 p-le 3,

kuna vaidlus ei käi leppetrahvi kokkuleppimisest tulenevate kohustuste, vaid lepinguliste

põhikohustuste täitmise üle, mille rikkumise eest on pooled sanktsioonina ette näinud

muuhulgas leppetrahvi kohaldamise. Samuti ei ole kohtu hinnangul lepingutingimuste näol

tegemist tüüptingimustega, sest leping sõlmiti hankel ja hanke tulemusena sõlmitava lepingu

tingimused ei olnud talle vastuvõetavad, saanuks neist lähtuvat vastutust vältida

hankemenetluses mitte osaledes. Kaebaja väite kohta, et leppetrahvi nõue pole esitatud

mõistliku aja jooksul, märkis halduskohus, et vastustaja sai veootste ära jäämisest teada

27.08.2014, kuid info bussi joobes isiku poolt juhtimise kohta sai talle teatavaks seoses

vastava kohtuotsusega kohtulahendite registris tutvudes 2015. a jaanuaris. Kuna just

nimetatud asjaolu annab leppetrahvi määramise kaasa toonud rikkumistele erilise kaalu, pole

bussi joobes juhtimist puudutava rikkumise eest määratud leppetrahvi osas üldse mingit

viivitust, muus osas aga saab ligikaudu viie kuu pikkune viivitus asjaoludest ja kaebaja

käitumisest lähtuvalt mahtuda mõistliku aja piiridesse.

Lisaks leppetrahvi kohaldamisele on vastustaja vähendanud avaliku teenuse lepingu punkt

8.10 alusel 700 euro võrra ka kaebajale märtsi kuu eest makstavat toetust. Kuna nimetatud

punkt annab vastustajale kui avaliku bussiliiniveo tellijale õiguse leppetrahvi rakendamise

korral vähendada vastava rahasumma ulatuses toetusena makstavat summat, on teade

halduskohtu hinnangul ka selles osas igati õiguspärane.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. OÜ ATKO Liinid esitas 24.08.2015 Tartu Ringkonnakohtule Tartu Halduskohtu

23.07.2015. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada

ning saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebaja leiab, et halduskohus rikkus

oluliselt menetlusõiguse normi sellega, et lahendas asja kirjalikus menetluses, kuigi kaebaja

taotles asja läbivaatamist kohtuistungil. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei olnud

täidetud HKMS § 131 lg 1 p 2 tingimused kirjaliku menetluse läbiviimiseks.

6.1 Esiteks ei olnud vaidluse all üksnes õigusküsimused, vaid pooled vaidlesid mh selle üle,

kui kiiresti oli kaebajal võimalik saata liinidele asendusbussijuht, kas kaebaja kontrollis

bussijuhi joobeseisundit enne tema liinidele lubamist ja millal sai vastustaja teada, et bussi

juhtis 24.08.2014 joobes isik.

6.2 Teiseks ei arvestanud halduskohus poolte vahelise vaidluse iseloomu. Nimelt olid pooled

pikemat aega olnud erineval arusaamisel sellest, milliseid vahejuhtumeid saab pidada lepingu

rikkumiseks ja mis tingimustel on väidetavad rikkumised kaebajale etteheidetavad.

6.3 Kaebaja leiab ka, et asja lahendamine kirjalikus menetluses tõi kaasa kaebaja menetluslike

õiguste rikkumise, sest kaebajal ei olnud võimalik osaleda tõendite vahetus uurimises ja kohtu

hinnang tõenditele oli kaebaja jaoks üllatuslik. Halduskohus on nimelt tuginenud

kriminaalasja nr 114-7028 materjalidele, aga haldusasjas ei ole neid materjale uuritud ja

kaebajal puudus igasugune võimalus esitada omapoolne seisukoht tõendite osas, mida kohus

käsitles esmakordselt alles kohtuotsuses.

6.4 Ringkonnakohtul pole võimalik uurida esimese astme kohtuga samu tõendeid, kuna

üksnes otsuse teinud halduskohtu kohtunik saab olla teadlik tõenditest, mida kohtuotsuse

tegemisel kasutati, mistõttu tuleb asja uuesti arutada halduskohtus.

6.5 Kaebaja märgib lisaks, et asja läbivaatamine kirjalikus menetluses tõi kaasa selle, et

halduskohus jättis rahuldamata kaebaja taotluse tunnistaja ülekuulamiseks, mistõttu ei saanud

kaebaja tõendada, et tegi kõik endast oleneva lepingurikkumise vältimiseks.

7. Vastustaja vaidleb vastuses apellatsioonkaebusele sellele vastu ja palub jätta see

rahuldamata. Vastustaja märgib, et apellatsioonkaebusest ei selgu materiaalõiguse normid,

mille valesti kohaldamine on kaasa toonud ebaõige lahendi. Kaebaja väite peale

menetlusnormide rikkumise kohta märgib vastustaja, et tulenevalt HKMS § 131 ei ole kaebaja

nõue kohtuistungi korraldamiseks kohtule siduv. Tartu Halduskohtule 01.07.2015 esitatud

taotluses põhjendas kaebaja kohtuistungi korraldamise nõuet mh sellega, et käesolevas asjas

on olemas tunnistaja, kes saab enda ütlustega selgitada, kuidas toimub kaebaja bussijuhtide

joobekontroll, kuidas on tagatud, et enne liinile saatmist on kõik bussijuhid kained ja millised

on kaebaja võimalused kontrollida joovet pärast nende liinile saatmist. Vastustaja hinnangul

on kaebaja taotlus selles osas ebamõistlik, kuna vaidlusaluses asjas ei oma tähtsust, kuidas

toimub kaebaja poolt teostatav joobekontroll tavaliselt, vaid oluline on, kas ja kuidas seda

teostati konkreetsel ajal ja konkreetses kohas. Kaebaja piirkonna juht selles osas tunnistaja

olla ei saa. Kuna menetlusosaliste väited ja taotlused ei viita ühelegi asjaolule, mille

väljaselgitamine on võimalik vaid kohtuistungil, vajasid lahendamist üksnes leppetrahvi

kohaldamisega seotud õiguslikud küsimused ja kohus ei rikkunud kohtuistungi kohaldamisest

keeldumisel ühtegi menetlusnormi.

8.

26.02.2016 esitatud täiendavates seisukohtades märkis kaebaja, et kui

ringkonnakohtu hinnangul siiski puudub vajadus saata käesolev haldusasi uueks

läbivaatamiseks esimese astme kohtusse, tuleb ringkonnakohtul endal halduskohtu

otsus tühistada materiaalõiguse normide rikkumise tõttu ja teha uus otsus, millega

rahuldada esitatud kaebus. Materiaalõiguse väär kohaldamine halduskohtu poolt

seisneb kaebaja arvates selles, et VÕS § 35 lg 1 järgi loetakse tüüptingimuseks

lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või

mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust

kasutav lepingupool kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline

mõjutama tingimuse sisu. Seega ei ole mingi lepingutingimuse kvalifitseerimisel

tüüptingimuseks oluline mitte see, kas lepingupool tingimusest teadis, vaid see, kas

lepingupoolel (käesoleval juhul kaebajal) oli võimalik tingimuse sisu mõjutada.

Praegusel juhul oli kaebaja standardse avaliku teenindamise lepingu tingimustest teadlik, kuid

tal puudus võimalus pidada lepingu sisu üle läbirääkimisi, sest hanketingimused olid

fikseeritud. Jääb arusaamatuks halduskohtu „soovitus“ lepingut mitte sõlmida, kui lepingu

tingimused kaebajale ei sobi. Kaebajal ei olnud võimalik ebasoodsate tingimuste tõttu hankes

osalemata jätta, sest linnaliinide teenindamine saab toimuda üksnes avaliku hanke korras

kohaliku omavalitsuse üksusega sõlmitud lepingu alusel. Arvestades Eesti väikest turgu, ei ole

bussiveoteenuse osutajal võimalik ilma liiniveo korraldamise õiguseta edukalt

majandustegevust läbi viia. Järelikult puudus kaebajal reaalne võimalus lepingu tingimusi

mõjutada.

Kaebaja leidis samuti, et halduskohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 159 lg-t 2, mille kohaselt

kaotab lepingupool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse

rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Halduskohus on

oma otsuse p-s 11 asunud seisukohale, et ligikaudu viie kuu pikkune viivitus mahub mõistliku

aja piiridesse, kuid ei ole seda seisukohta põhjendanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et OÜ ATKO Liinid apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub

alus ja Tartu Halduskohtu vaidlustatud lahend tuleb jätta muutmata. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtu 23.07.2015. a otsuses toodud põhjendustega. Ükski apellatsioonkaebuses ja

kaebaja täiendavates seisukohtades esitatud väide ei anna alust vaidlustatud otsuse

tühistamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu vaidlustatud otsusest ja asja materjalidest,

et halduskohus oleks hinnanud tõendeid ebaõigesti, kohaldanud materiaalõiguse norme

vääralt või rikkunud kohtumenetluse norme. Kaebuses esitatud väidete osas on halduskohus

võtnud omapoolse seisukoha, uurinud piisava põhjalikkusega tõendeid ja tuvastanud ka

asjakohased faktilised asjaolud.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

10. Kaebaja heidab apellatsioonkaebuses halduskohtule ette tõendite ebaõiget hindamist ning

kohtumenetluse normi olulist rikkumist, mis tõi kaasa ebaõige lahendi tegemise. Kaebaja

leiab, et halduskohus rikkus oluliselt menetlusnorme sellega, et ei korraldanud asjas

kohtuistungit ning kaebaja ei saanud seetõttu tunnistajana välja kutsuda ja lasta üle kuulata

ettevõtte piirkonnajuhti, kes oleks saanud selgitada, kuidas toimub ettevõttes bussijuhtide

joobekontroll ja muu sellega seonduv. Halduskohus rikkus asja kirjalikus menetluses

lahendades ka uurimisprintsiipi, kuna ei selgitanud tunnistaja ülekuulatumata jätmise tõttu

välja asjas olulisi asjaolusid.

11. Ringkonnakohtu hinnangul pole asja materjalide pinnalt alust halduskohtule selliseid

menetluslikke rikkumisi ette heita, mis tingiksid automaatselt otsuse tühistamise ja asja uueks

arutamiseks saatmise või asjas uue, teistsuguse tulemusega lahendi tegemise ringkonnakohtu

poolt.

Halduskohtu 11.06.2015. a määruse kohaselt (tl 91) otsustas kohus vaadata haldusasja läbi

kirjalikus menetluses, kuna kohtu hinnangul oli kaebusest, vastustaja väidetest ja kohtule

esitatud tõenditest ning muudest dokumentidest nähtuvalt vaja lahendada üksnes bussiliinide

avaliku teenindamise lepingu järgi määratud leppetrahvide õiguspärasuse küsimused

e. õiguslikud küsimused ning asja materjalidest ja menetlusosaliste väidetest ei nähtunud

ühtegi sellist asjaolu, mille väljaselgitamine või hindamine oleks olnud täiendavalt vajalik ja

ka võimalik üksnes kohtuistungil.

HKMS § 131 lg 1 p 2 järgi võib kohus lahendada asja kirjalikus menetluses, kui

menetlusosalistel puudub ilmselgelt põhjus kohtuistungi korraldamist nõuda, arvestades

kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu, sealhulgas kui menetlusosaliste vahel on

vaidluse all üksnes õigusküsimused. Seega ei ole menetlusosalise õigus osaleda kohtuistungil

absoluutne, vaid on piiratud ökonoomse ja efektiivse õiguskaitse põhimõttega. HKMS § 2 lg 2

kohaselt peab kohus haldusasja läbi vaatama mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste

kuludega. Kohtul on asja läbivaatamise vormi valikul seega olemas kaalutlusõigus. Kui

juhtumi asjaolud ja kaebaja nõuded on selged ning puudub vajadus selliste lisaandmete

saamiseks, mille esitamine on võimalik üksnes istungil, võimaldab asja lahendamine

kirjalikus menetluses menetluse läbi viia märksa kiiremini ning väiksemate ressurssidega,

mis omakorda kaalub üles menetlusosalise soovi istungil osalemiseks. Ringkonnakohtu

arvates on antud juhul halduskohus oma 11.06.2015. a määruses õigesti leidnud, et käesolevas

asjas ei olnud vajalik kohtuistungit korraldada.

Kaebaja esitas uuesti istungi korraldamise taotluse ja täiendavalt tuunistaja ülekuulamise

taotluse 01.07.2015 ning halduskohus jättis selle taotluse 03.07.2015. a määrusega (tl 101)

rahuldamata, viidates sellele, et kaebusest, vastustaja väidetest ja toimikusse esitatud

dokumentaalsetest tõenditest nähtuvalt on kaebuse lahendamiseks halduskohtul vaja

kontrollida, kas kaebajale bussiliinide avaliku teenindamise lepingu rikkumise eest tasumiseks

määratud leppetrahv rajaneb õiguslikel alustel. Menetlusosaliste poolt on kohtule esitatud

vaidluse põhjuseks oleva leppetrahvi rakendamisega seotud materjalid ning nende kohaselt

tingis trahvi määramise bussi joobes juhi poolt juhtimine ja sellega seonduv kolme veootsa

ärajäämine. Halduskohus märkis, et kaebaja pole vastavaid asjaolusid eitanud ning väidab

ainult seda, et on teinud juhtunu vältimiseks kõik endast oleneva. Sama on kaebaja väitnud ka

leppetrahvi kohaldamise menetluses ja vaidemenetluses, kuid vastustaja ei ole vastavat väidet

vabandavaks pidanud. Kas see väide saab üldse olla kaebaja süüd välistavaks asjaoluks, on

õigusliku tähendusega küsimus ning selle lahendamiseks ei ole kaebaja töötajast tunnistaja

ülekuulamine vajalik, leidis halduskohus. Samuti märkis halduskohus seoses tunnistaja

ülekuulamise taotlusega, et kohus korraldab ainult selliste tõendite kogumist ning arvestab

üksnes sellist tõendit, millel on asjas tähtsust ja tõendil ei ole asjas tähtsust muuhulgas juhul,

kui asjaolu ei ole vaja tõendada või kui see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud.

Seega ei pidanud halduskohus kaebaja Kohtla-Järve piirkonna juhi tunnistajana ülekuulamist

selleks, et kuulda, kuidas toimub ettevõttes bussijuhtide joobekontroll ja sellega seonduv,

vajalikuks ja võimalikku tõendit (tunnistaja ütlusi) asja lahendamise seisukohast tähtsust

omavaks tõendiks, millega nõustub ka ringkonnakohus, arvestades käesoleva vaidluse eset ja

sisu.

Seega ei ole taotletud tunnistaja ülekuulamiseks istungi korraldamata jätmine käsitatav

menetlusnormi rikkumisena, mis iseenesest tingiks halduskohtu 23.07.2015. a otsuse

tühistamise.

12. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole menetlusnormi olulise rikkumisena käsitletav asjaolu,

et halduskohus viitas oma otsuses kriminaalasjale nr 1-14-7028 ja selles tehtud otsusele, mis

puudutasid käesolevat haldusasja selle kaudu, et näitasid täiendavalt kaebajale ühe leppetrahvi

määramise aluse esinemist, s. o seda, et 24.08.2014 juhtis OÜ ATKO Liinid bussi joobes

bussijuht. Nimetatud asjaolu, s. h see, et joobes juht tabati roolist kell 15.10 ja seetõttu jäid

ära ka kaks järgmist bussi väljumist, ega ka viide kriminaalasja nr 114-7028 materjalidele,

s. o praktiliselt üksnes otsusele, kuna kriminaalasi lahendati kiirmenetluse

kokkuleppemenetluses, ei saanud ringkonnakohtu hinnangul olla kaebaja jaoks üllatuslik,

sest selle asjaolu üle, et kaebaja bussijuht juhtis 24.08.2014 bussi joobeseisundis, ei ole olnud

vaidlust ning kriminaalasjas nr 1-14-7028 tehtud otsust on muuhulgas tsiteeritud ka

06.04.2015. a vaideotsuses, samuti on kaebaja ise halduskohtule esitatud kaebuses samale

kriminaalasjale ja selles tuvastatule viidanud.

13. Põhjendatud ei ole kaebaja väited selle kohta, et halduskohus kohaldas vaidlusaluse

otsuse tegemisel ebaõigesti materiaaalõiguse norme, s. h VÕS-i erinevaid sätteid.

Linnavalitsuse 10.02.2015. a otsusest nr 2-5.7/390 nähtuvalt heideti kaebajale ette mitmeid

erinevaid rikkumisi, kuid leppetrahvi rakendati üksnes seoses 24.08.2014 toimunud bussi

joobes juhtimisega ja sellest tulenenud kolme ära jäänud veoga. Kaebaja kui vedaja kohustusi

vastustaja ees reguleerib ATL, mille p-dest 4.1, 4.3, 4.4, 4.5.1 f, 5.3.1 ja 5.3.2 lähtuvalt on

kaebaja lepingule alla kirjutades võtnud endale kohustuse teostada sõitjate vedu kooskõlas

õigusaktidega, tagada lepingu kehtivuse perioodil sõitjate igakülgselt ohutu vedu

sõiduplaanides ettenähtud liinidel ja kellaaegadel ning korraldada selleks oma asutuse ja

sõidukijuhtide töö nii, et oleks tagatud asendusbusside olemasolu ja liinile saatmine juhul, kui

mõni buss rikke tõttu liinile minna ei saa või on liini teenindamise katkestanud. Vedaja

kohustus tagada veoteenuse kvaliteet ja sõitjate sõiduplaanis ettenähtud ajal ning kõigile

ohutusnõuetele vastav kohale toimetamine, on kirjas ka sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo,

taksoveo ja pagasiveo üldeeskirja § 5 lg-s 1. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja

vastustajaga, et 24.08.2014 kaebaja oma eelloetletud kohustusi ei täitnud, sest sel päeval jäi

ühel liinil kolm väljumist joobes bussijuhi juhtimiselt kõrvaldamise tõttu ära ning seda saab

käsitleda ATL p-s 5.3.1 märgitud lepingu tingimuste kohase sõitjateveo korraldamise

kohustuse ja liiklusseaduse § 69 lg-s 1 märgitud sõidukijuhile esitatud nõuete rikkumisena.

Vedaja vastutust ja talle rikkumiste eest kohaldatavaid sanktsioone käsitleb ATL p 8 ning selle

alapunkt 8.7 annab tellijale õiguse nõuda vedajast tingitud asjaolude tõttu ära jäänud veootsa

eest leppetrahvi ära jäänud veootsa kuni kolmekordsele maksumusele vastavas summas, kuid

mitte vähem kui 200 eurot. Alapunkt 8.9 näeb aga ette õiguse nõuda kuni 100 euro suurust

leppetrahvi ka muude lepingu tingimustest tulenevate kohustuse rikkumise eest, mis

puudutavad sõidukijuhtidele esitatavate nõuete mittetäitmist, kui mõnest konkreetsest sättest

ei tulene teistsugust sanktsiooni. Seejuures ei ole pooled ATL-is ette näinud, et leppetrahvi ei

kohaldata, kui rikkumised on omavahel seotud ja mitu järjestikust veootsa ära jäämist on

tingitud samast asjaolust. Seetõttu asus halduskohus põhjendatult seisukohale, et ATL p 8

alapunkte on võimalik tõlgendada üksnes nii, et leppetrahvi saab kohaldada ka iga rikkumise

ja iga ära jäänud veootsa eest eraldi.

14. Vaidlusaluses 10.02.2015. a otsuses käsitletud leppetrahvid lähtuvad ATL eelnimetatud

sätetest, sest 24.08.2014 kolme veo ära jäämise eest on kaebajale kohaldatud kokku 600 euro

suurust leppetrahvi ja bussi joobes juhtimisega seotud rikkumise eest veel 100 euro suurust

leppetrahvi. Vastustaja järgis kaebajale leppetrahvide määramisel seega talle lepinguga antud

õigusi. ATL p 8.7 alusel on Tellijal õigus nõuda Vedajalt leppetrahvi Vedajast tingitud

asjaolude tõttu ära jäänud veootsa kuni kolmekordsele maksumusele vastavas summas, kuid

mitte vähem kui 200 eurot. Iga 24.08.2014 vedajast tingitud asjaolude tõttu ära jäänud veo

eest kohaldas vastustaja kaebajale seega leppetrahvi minimaalmääras e. 200 eurot iga ära

jäänud veo eest.

Lepingu p 8.9 kohaselt on Tellijal õigus nõuda Vedajalt leppetrahvi kuni 100 eurot iga Tellija

poolt avastatud puuduse eest, mis puudutavad sõidukijuhtidele esitatavate nõuete

mittetäitmist, või muid käesoleva lepingu või hankedokumentidest tulenevate kohustuste

mittetäitmist, kui käesoleva lepingu mõnest muust sättest ei tulene konkreetse rikkumise osas

teistsugust sanktsiooni. Nagu juba märgitud, siis p 8.9 alusel kohaldas vastustaja kaebajale kui

lepingujärgsele vedajale leppetrahvi sõidukijuhtidele esitatavate nõuete rikkumise eest,

s. o selle eest, et 24.08.2014 teostas vedu kaebaja bussijuht, kes oli alkoholijoobes. Kuigi

ATL p 8.9 näeb leppetrahvina ette summa kuni 100 eurot, siis ei pea ringkonnakohus

analoogselt halduskohtu ja vastustajaga kaebajale sõidukijuhtidele esitatavate nõuete

rikkumise eest määratud maksimumsummas leppetrahvi (100 eurot) põhjendamatuks või liiga

suureks, kuna rikkumise sisuks oli veo teostamine olukorras, kus bussi juht oli alkoholijoobes

ja seega reisijatele ning teistele liiklejatele väga ohtlik.

Mis puudutab kaebaja väidet, et tema käitus ka 24.08.2014 vedajana igati kohusetundlikult ja

tegemist oli kaebajast mittesõltuvate asjaoludega, siis siinkohal nõustub ringkonnakohus

samuti halduskohtuga, et busside komplekteerimine nõuetele vastavate bussijuhtidega ning

sõiduplaanide järgimine on ATL p 4 vastavate alapunktide kohaselt siiski kaebaja enda

kohustus. Samuti ütleb ATL p 10, et eeldatakse, et rikkumine ei ole vabandatav ning

rikkumine on vabandatav üksnes vääramatu jõu korral, milleks loetakse vaid asjaolu, mida

pool ei saanud mõjutada ja mille arvestamist ei saanud temalt mõistlikkuse põhimõttest

lähtudes lepingu sõlmimisel oodata.

Võimalus, et mõni bussijuht võib mõnel isiklikul põhjusel sõidukõlbmatuks osutuda ja

seetõttu vedude ära jäämise põhjustada, on olukord, mida pidi kaebaja vedajana lepingu

sõlmimisel ja sellega võetud kohustuste täitmise korraldamisel kindlasti ette nägema ja

arvestama. Seetõttu ei saa kaebaja bussijuhi poolt veo teostamist alkoholijoobes olles pidada

rikkumist vabandavaks vääramatuks jõuks, vaid olukorraks, mida kaebaja pidanuks ette

nägema ja vastava töökorralduse abil ka vältima. Ka seda olukorda, kus bussijuht liini

teenindamise ajal alkoholi tarvitab, saanuks ilmselt töötajate hoolikama valiku või kontrolliga

vältida.

15. Arvestades käesoleva vaidluse alust ja eset (Kohtla-Järve Linnavalitsuse 10.02.2015. a

otsuse nr 2-5.7/390 ja 06.04.2015. a vaideotsuse nr 2-5.7/645-3 tühistamine) on halduskohus

ringkonnakohtu hinnangul põhjendatult viidanud sellele, et leppetrahvi kohaldamise otsuse

vaidlustamisel ei ole kaebaja tuginemine VÕS § 141 p-le 3 asjakohane ja ei anna mingit alust

10.02.2015. a otsuse tühistamiseks, sest käesolevas haldusasjas ei käi vaidlus leppetrahvi

kokkuleppimisest tulenevate kohustuste, vaid kaebaja lepinguliste põhikohustuste täitmise

üle, mille rikkumise eest on pooled ATL-is sanktsioonina ette näinud muuhulgas leppetrahvi

kohaldamise. Sama käib ka kaebaja nende väidet kohta, mis puudutavad ATL-i - tegemist on

tüüptingimusi sisaldava lepinguga, mille sisu üle polnud kaebajal võimalik läbirääkimisi

pidada jne. ATL ei ole iseenesest käesoleva vaidluse ese ning see sõlmiti hankemenetluse

läbiviimise tulemusel. Seega pidi tulevase lepingu sisu kaebajale teada olema veel enne, kui ta

üldse otsustas hankemenetluses osaleda ja kui hanke tulemusena sõlmitava lepingu

tingimused, s. h vedaja vastutust, sanktsioone ja leppetrahvi määramise aluseid

puudutavad tingimused ei olnud kaebajale juba siis vastuvõetavad, saanuks neist lähtuvat

vastutust vältida hankemenetluses mitteosalemisega, hankemenetluses hankedokumendi

tingimuste vaidlustamisega jne. Püüdega VÕS-i sätetele tuginedes tagantjärgi juba sõlmitud

ATL-i tingimuste õiguspärasust kahtluse alla seada, ei saa ringkonnakohtu hinnangul

õigustada kehtiva ATL-ga endale võetud kohustuste nõuetekohast täitmata jätmist ega ka

vältida lepingu rikkumisest tulenevat vastutust.

16. Mis puudutab väidetavat VÕS § 159 lg 2 rikkumist vastustaja poolt, siis nõustub

ringkonnakohus ka selles osas halduskohtu seisukohaga, mille kohaselt ei ole linnavalitsus

24.08.2014. a rikkumise kohta 10.02.2015 otsust tehes, s. o kaebajale leppetrahvi määrates

selle nõudmise mõistlikku aega ületanud.

Ka Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendites nr 3-2-1-15-08 ja nr 3-2-1-44-09 asunud

seisukohale, et mõistlik aeg selle sätte tähenduses mahub ajaliselt kohustuse rikkumise

avastamise ja nõude aegumise vahele ning tuleb kindlaks määrata konkreetsete asjaolude ja

poolte käitumise alusel. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg

kolm aastat. Antud juhul leidsid kaebajale süüks pandud rikkumised aset 24.08.2014 ning

vastustaja on vaideotsuses ise kinnitanud, et vedude ärajäämist puudutav osa rikkumisest sai

talle aruandest teatavaks juba 27.08.2014, kuid aruandesse polnud märgitud midagi bussi

juhtimise kohta alkoholi tarvitanud bussijuhi poolt ning vastustaja sai sellest teada alles

2015. a aasta jaanuaris vastava kohtuotsusega kohtulahendite registris tutvudes. Ka kaebaja ei

ole neid vastustaja väiteid kuidagi ümber lükanud ega kahtluse alla seadnud. Kuna just

nimetatud asjaolu, e vedude ära jäämine alkoholijoobes bussijuhi tõttu, annab leppetrahvi

määramise kaasa toonud rikkumistele teistsuguse kaalu, pole bussi joobes juhtimist puudutava

rikkumise eest määratud leppetrahvi osas üldse mingit viivitust esinenud ning ka muus osas

mahub natuke rohkem kui viie kuu pikkune viivitus rikkumise asjaoludest ja kaebaja

käitumisest tulenevalt mõistliku aja piiridesse.

17. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata

ning Tartu Halduskohtu 23.07.2015. a otsus muutmata.

18. Kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud jäävad tema enda kanda vastavalt

HKMS § 108 lg-le 1.

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/