3-14-53201/24 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Einar Vene, Tiina Pappel

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

14.04.2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-53201

Haldusasi

Artur Voronini kaebus Tallinna Vangla vastu

mittevaralise kahju 3300 euro ja viivise hüvitamise

nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 16.10.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Artur

Voronini

ja

Tallinna

Vangla

apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Artur Voronin

Esindaja v.adv. Denis Piskunov

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta Artur Voronini apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus.

3. Tühistada Tartu Halduskohtu 16.10.2015. a otsus osas, millega

halduskohus kaebuse osaliselt rahuldas ning Tallinna Vanglalt Artur Voronini

kasuks mittevaralise kahju hüvitise välja mõistis koos hüvitise kandmisega

Advokaadibüroo Magnusson OÜ arvele. Teha vastavas osas uus otsus, millega

jätta Artur Voronini kaebus vastavas osas rahuldamata.

4. Jätta Artur Voronini poolt ringkonnakohtus kantud menetluskulud (riigilõiv

summas 35 eurot ning õigusabikulud summas 276 eurot) kaebaja enda kanda ning

ülejäänud menetluskulud (riigilõiv summas 61,30 eurot) Eesti Vabariigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 16.05.2016 (k.a) (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla registreeris 16.09.2014 A. Voronini kahju hüvitamise taotluse,

milles paluti välja mõista mittevaralise kahju hüvitisena 15 eurot iga Tallinna Vanglas

viibitud päeva eest seoses ebapiisava põrandapinna tagamisega. A. Voronini väitel

viibis ta Tallinna Vanglas ajavahemikul 17.12.2013-30.07.2014 ja ka neli kuud 2012.

aastal, mille vältel hoiti teda erinevates kambrites, kus enamasti ei olnud kinnipeetava

jaoks ette nähtud enam kui 2,5 m² põrandapinda, millistes tingimustes pikema aja

vältel viibimine põhjustas A. Voroninile kannatusi.

2. Tallinna Vangla jättis 21.11.2014. a vastusega nr 5-18/14/25081-2 A. Voronini kahju

hüvitamise nõude rahuldamata.

3. A. Voronin esitas 15.12.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus mõista Tallinna

Vanglalt välja mittevaralise kahju hüvitamiseks 3300 eurot ja viivise alates kaebuse

esitamisest kuni põhinõude rahuldamiseni. Kaebuse põhjendused:

1) Tallinna Vanglas viibis kaebaja 03.07.-22.10.2012 ja 17.12.2013-30.07.2014 kambrites, kus

isiklik ruum oli alla 3 m². Ta oli lukustatud kambritesse 23 tundi ööpäevas ja

tavakinnipeetavatele olid kambriuksed avatud vaid 4 tundi ööpäevas. Ette oli nähtud 1-

tunnine jalutuskäik boksis, mille suurus jääb alla 15 m²; ooteaeg tualeti kasutamiseks vanemas

eluosakonnas oli ebamõistlikult pikk; riideid tuli pesta ja kuivatada kambris, mistõttu oli seal

pidevalt niiske ja seintel esines hallitust, millest järelduvalt oli ka ventilatsioon puudulik;

kambri valgustus ei vastanud vangistusseaduse (VangS) § 45 lg-s 1 sätestatud nõuetele; duši

kasutamist võimaldati vaid üks kord nädalas 20 minutit olukorras, kus kambrites oli ainult

külm vesi. Kinnipidamistingimused tekitasid kannatusi ja alandasid väärikust. Hüvitise

suuruse hindamisel tuleks lähtuda Euroopa Inimõiguse Kohtu (EIK) praktikast ja Riigikohtu

lahendist nr 3-3-1-10-14.

2) Viivist nõuab lähtuvalt Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-47-08 p-s 27 ja nr 3-3-1-83-10 p-s 22

esitatud seisukohtadest. Viivise määr alates 01.07.2014 on 8,15% aastas.

4. Tartu Halduskohus tagastas 05.02.2015. a määrusega kaebuse kambrite lukustamise

kestuse, jalutuskäigu kestuse ja tingimuste, riiete pesemise ja kuivatamise tingimuste,

kambrite niiskuse ja valgustatuse ning duši ja tualeti kasutamise võimaldamisega tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamise nõudes.

5. Tartu Halduskohus rahuldas 16.10.2015. a otsusega kaebuse osaliselt; mõistis Tallinna

Vanglalt A. Voronini kasuks välja hüvitise 90 eurot, mis tuleb kanda advokaadibüroo

Magnusson OÜ arvele; muus osas jättis kaebuse rahuldamata ja poolte menetluskulud nende

endi kanda. Otsuse põhjendused:

1) Tualettruumi pinda ei saa arvata kambri pinna hulka, seda ei saa arvestada igapäevaseks

elutegevuseks, s.h liikumiseks kasutatava ruumina. Arvesse ei tule võtta kambris asuvat

mööblit ega selle pinna osakaalu kambri põrandapinnaga võrreldes. Kaebaja märgukirjad või

nõuded ei oleks olukorda muutnud. Kaebaja viibis 88 päeva olukorras, kus isikule oli vähem

kui 2,5 m² põrandapinda, ning kaebaja suhtes on rikutud siseriiklikest õigusaktidest tulenevaid

nõudeid ja kinnipidamistingimusi tuleb pidada väärikust alandavateks. Kaebaja kasutuses olev

isiklik ruum oli sedavõrd väike, et see tõenäoliselt põhjustas kannatusi või ebameeldivusi, mis

ületavad vanglas kinnipidamisega paratamatult kaasneva, kuigi kaebajal oli 88 päeval

vähemalt 4 tunni jooksul päevas võimalik liikuda väljaspool elukambrit. 250 päeva viibis

kaebaja olukorras, kus põrandapinda isikule oli vähemalt 3 m², mis ületab kuni 31.12.2013

kehtinud vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg 6 nõude ja täidab EIK praktikast tuleneva

miinimumnõude. Vastustaja tegevust 250 päeva osas ei saa pidada õigusvastaseks ja selles

osas jääb kahju hüvitamise nõue rahuldamata.

2) Vastustajale on etteheidetav, et ta lähtus kinnipidamistingimuste hindamisel ainult

põrandapinnast ühe isiku kohta ega arvestanud muid kinnipidamistingimusi, eelkõige kambris

veedetud aega ja liikumisvõimalusi. Vastustaja tegevus oli süüline hooletuse vormis. 88 päeva

ulatuses saab mittevaralise kahju tekkimist eeldada ja tegemist on kahjuga, mis tuleb hüvitada

rahas. Kaebaja kannatused ei olnud rasked, kuivõrd ta ei pöördunud Tallinna Vanglas

viibimise ajal või vahetult pärast seda nõuetega vangla või kaebustega kohtu poole, kusjuures

vangistuste vahel oli rohkem kui aastane periood. Kaebaja väited kannatuste kohta on

üldsõnalised ja kaebus trafaretne. Kaebajal oli võimalus 4 tundi ööpäevas viibida väljaspool

kambrit, kuid vaidlusalusest perioodist moodustus üks suhteliselt pikaajaline periood (üle 60

päeva) ja paaripäevaste vahedega pidi kaebaja nõuetele mittevastava pinnaga kambris viibima

2012. a juuli algusest kuni oktoobri teise pooleni. Üldteadaolevaks on, et 1919. a rajatud

Tallinna Vangla jätkuv kasutamine on tingitud riigi majanduslikust olukorrast ja pärast EIK

lahendit Tunis vs Eesti on vähendatud vangide arvu Tallinna Vanglas, parandades

ruumikitsikusega kaasnevaid olusid. Eeltoodu ei muuda kaebaja kohtlemist õiguspäraseks,

kuid seda saab arvesse võtta rikkumise raskuse kindlakstegemisel. Kohus ei ole hüvitise

suuruse määramisel seotud EIK praktikaga, mis ei pruugi piisavalt arvestada üldise heaolu

taset Eestis. Kaebaja kasuks tuleb välja mõista 88 päeva eest 90 eurot.

3) Avalik-õiguslikus suhtes on võimalik viivist nõuda riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1

alusel koostoimes võlaõigusseaduse (VÕS) §-ga 113 RVastS § 7 lg-s 4 tehtud viite kaudu.

Viivist on võimalik käsitada erilaadse kahjuhüvitisena, kui on täidetud RVastS § 7 lg-s 1

sätestatud eeldused (Riigikohtu 27.11.2014. a otsus nr 3-3-1-66-14). Kaebaja ei ole väitnud, et

hüvitise maksmisega viivitamine oleks tema jaoks kaasa toonud varalise kahju tekkimise,

mille hüvitamiseks oleks kohane ja vajalik viivise kohaldamine. Ka kohtule ei ole sellise

kahju tekkimine äratuntav. Kahju puudumise tõttu ei ole täidetud RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud

eeldused ja vastavalt puudub alus viivise nõude rahuldamiseks.

4) Kaebaja esindaja on esitanud suure hulga Tallinna Vangla tingimusi puudutavaid kaebuse

täiendusi, mille osas esialgne MTÜ Auxilio esitatud kaebus ei olnud nõuetele vastav, ning

väitnud, et õigusabikulud on üle 400 euro, mis on tasutud MTÜ Auxilio poolt, esitades

kinnituseks kassa sissetuleku orderi (nt asjad nr 3-14-52449, 3-14-52452, 3-14-52453).

Käesolevas asjas ei ole kaebaja kohtule esitanud tõendeid, et kliendilepingu sõlmimises oleks

osalenud nimetatud mittetulundusühing. Siiski on tegemist samale trafaretile vastava

kaebusega. Trafaretsete kaebuste esitamisel ei ole põhjendatud sedavõrd suur ajakulu

õigusabiteenuse osutamisele. Ka ei ole põhjendatud menetluskulude väljamõistmine

advokaadibüroo arveldusarvele olukorras, kus kõik menetluskulud on kassa sissetuleku orderi

kohaselt eelnevalt sularahas advokaadibüroole tasutud. Eelnev tekitab kahtlust, et

õigusabikulusid vaatamata esitatud sularaha arvele ei ole kaebaja poolt tegelikkuses kantud

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 109 lg 1 viimase lause esimene alternatiiv).

Seega ei ole mõistlik ega põhjendatud vastustajalt menetluskulude väljamõistmine.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

6. Tallinna Vangla esitas 13.11.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu

Halduskohtu 16.10.2015. a otsus osas, millega kohus rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis

kaebaja kasuks välja hüvitise 90 eurot ja tunnistas õigusvastaseks kaebaja

kinnipidamistingimused Tallinna Vanglas 88 päeva vältel ajal, mil põrandapinda ühe

kinnipeetava kohta oli alla 2,5 m² ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täies ulatuses

rahuldamata ja menetluskulud kaebaja enda kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) Kohus on ebaõigesti arvestanud põrandapinna arvutamisel kambri üldpindalast välja WC

aluse pindala. Siseriiklik õigus sätestab, et kui WC on kambris sees, siis on see kambri osa.

Vangla lähtus kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg-s 6 sätestatust ja tagas kaebajale kambris

nr 518 minimaalselt 2,68 m² põrandapinda, millest ei ole maha arvestatud kambri tualettruumi

alust pinda. Kaebaja oli paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides

sätestatud põrandapinna ruutmeetritele, mistõttu ei ole teda inimväärikust alandavates

tingimustes hoitud.

2) Kohus on jätnud tähelepanuta Riigikohtu 20.06.2014. a lahendi nr 3-4-1-9-14, milles ei

tuvastatud VSkE § 6 lg 6 vastuolu põhiseadusega. Vaatamata eelnimetatud Riigikohtu

lahendile on kohus leidnud, et VSkE § 6 lg 6 ei olnud kooskõlas Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-ga 3 ega VangS § 4¹ lg-ga 1. Kui käesoleva

kaasuse lahendamisel ringkonnakohus leiab, et kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6 võib

olla vastuolus mõne õigusnormiga, siis tuleks teha uus normikontroll ja võtta seisukoht normi

põhiseaduspärasuse kohta.

3) Ei nõustu kohtu seisukohaga, et vangla käitumine oli süüline vähemalt hooletuse vormis.

Eestis kehtestatud põrandapinna minimaalmäära 2,5 m² ei saanud tol ajal pidada Euroopa

vangistusõiguse praktikat arvestades inimväärikust alandavaks. Eesti riik sai 2013. a teada, et

alla 3 m² kambripinda peetakse EIK-s EIÕK rikkumiseks ning koheselt on astutud samme

siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks.

4) Üksnes fakt, et ruutmeetrid ei vastanud ilma WC pindala arvestamata kehtivale õigusele, ei

õigusta hüvitise väljamõistmist, vaid seda õigustanuks oluliselt halvemad

vangistustingimused. Isik oli paigutatud eluosakonda, kus tal oli vähemalt 4 tundi päevas

võimalik viibida kambrist väljaspool, mis tagab isikule täiendava liikumisvõimaluse ja

vähendab väidetavast vähesest kambripinnast tingitud efekti. Kohus ei põhjenda, miks kõik

muud õigused, mis olid kinnipeetavale tagatud, ei kompenseeri vähest põrandapinda. Kohus

on jätnud tuvastatud asjaolud kogumis hindamata. Otsuses puuduvad põhjendused, mil moel

tekitas eeltoodud olukord kaebajale valu ja kannatust, mis kohtupraktikas on kujunenud

alandava kohtlemise tagajärjeks.

7. A. Voronin esitas 16.11.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu

Halduskohtu 16.10.2015. a otsuse ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada või

alternatiivselt saata asi tagasi halduskohtule uueks läbivaatamiseks ning menetluskulud jätta

vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) Kohus ei ole hüvitise suuruse määramisel arvesse võtnud EIK lahendeid, eelkõige Tunis vs

Eesti. EIK praktikas on õiglaseks hüvitiseks ligikaudu 10 eurot päevas. Kohus ei ole

põhjendanud, miks on mõistetud hüvitis oluliselt väiksem EIK-i poolt väljamõistetutest ja

millisel määral on võetud arvesse kinnipidamise kestvust inimväärikust alandavates

tingimustes.

2) Ekslik on kohtu seisukoht, et viivise nõudmiseks peab kaebaja tõendama kahju tekkimist.

VÕS § 113 lg-st 5 tuleneb, et viivise nõudmiseks ei pea kahju tekkimist tõendama. Viivise

suuruses kahju tekkimist eeldatakse.

3) Menetluskulude väljamõistmise eelduseks on fakt, et need on tasutud. HKMS § 109 lg-le 5

tuginevalt ei ole välistatud menetluskulude hüvitamine olukorras, kus menetluskulusid ei

tasunud kaebaja.

8. Tallinna Vangla esitas 10.02.2016 vastuse A. Voronini apellatsioonkaebusele, milles ta

palub jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja märgib, et arvestades sisse

tualettruumi aluse pinna, ei ole kaebajale olnud tagatud alla 2,5 m² põrandapinda. Vastustaja

leiab, et viivise ja menetluskulude väljamõistmine vastustajalt ei ole põhjendatud.

9. A. Voronin esitas 11.02.2016 vastuse Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele, milles ta

vaidleb vastustaja apellatsioonkaebusele vastu. Kaebaja leiab, et WC alust pinda ei tule

põrandapinna arvutamisel arvestada kambri põrandapinna hulka, mida on ka EIK tõdenud ja

kohtupraktika muutmine ei ole põhjendatud. Veel leiab kaebaja, et ülerahvastatud kambris

kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada, valu ja kannatuste

tõendamine ei ole vajalik, seega oli kaebajale rahalise hüvitise väljamõistmine põhjendatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et A. Voronini apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja

Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.

11. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et A. Voronin viibis Tallinna Vanglas perioodidel

03.07.22.10.2012 ja 17.12.2013-30.07.2014 (kokku 338 päeva). Halduskohus rahuldas

A. Voronini kaebuse osaliselt ja mõistis kaebaja kasuks 88 päeva eest, mil isikule oli kambris

tagatud vähem kui 2,5 m² põrandapinda, hüvitisena välja 90 eurot, kuid jättis viivise nõude

rahuldamata ja menetluskulud kaebaja enda kanda. A. Voronin on apellatsioonkaebuses

esitanud vastuväited väljamõistetud hüvitise suuruse, viivise ja menetluskulude välja

mõistmata jätmise kohta. Tallinna Vangla on vaidlustanud halduskohtu otsuse osas, milles

halduskohus mõistis kaebaja kasuks välja hüvitise 90 eurot ja tunnistas õigusvastaseks

kaebaja kinnipidamistingimused 88 päeva vältel, mil põrandapinda kinnipeetava kohta oli alla

2,5 m² ning arvas WC alla jääva pinna kambri põrandapinnast välja. Seega vaidlustab

vastustaja halduskohtu otsust nii kambri põrandapinna suuruse arvestamise põhimõtte kui ka

kaebaja kasuks väljamõistetud kahjuhüvitise suuruse ja põhjenduste osas.

12. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha selles, kas ja kuidas sai WC alla jääv pind

mõjutada kambripinna nõuetekohasust (I); hindab seejärel, kas kaebaja

kinnipidamistingimused olid kambripinna suurust ja kaebaja kinnipidamisrežiimi arvestades

õigusvastased (II); ning lahendab viimaks menetlusosaliste taotlused ja jagab menetluskulud

(III).

I

13. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja viibis vaidlusalustel ajavahemikel Tallinna

Vangla kambrites nr 126, 356, 359, 441, 428 ja 518 koos erineva hulga kinnipeetavatega.

Halduskohus on kambri põrandapinna suuruse määramisel leidnud (otsuse p-d 12-13), et

tualettruumi pinda ei saa praeguse vaidluse kontekstis arvata kambri pinna hulka ning kambri

pinna piisavuse kindlakstegemisel ei tule arvesse võtta kambris asuvat mööblit. Halduskohus

asus seisukohale, et kaebaja viibis 88 päeva olukorras, kus tal oli vähem kui 2,5 m² kambri

põrandapinda, millega on rikutud kaebaja suhtes siseriiklikest õigusaktidest tulenevaid

nõudeid (otsuse p 23). Halduskohus tõi ka välja, et kummalgi vaidlusalusel perioodil ei

viibinud kaebaja olukorras, kus tal oli põrandapinda rohkem kui 2,5 m², kuid vähem kui 3 m²

(otsuse p 24). Lisaks asus halduskohus seisukohale, et 250 päeva viibis kaebaja olukorras, kus

põrandapinda isikule oli vähemalt 3 m², millises osas ei saa vastustaja tegevust pidada

õigusvastaseks (otsuse p 25).

14. Vastustaja arvates on halduskohus ebaõigesti arvanud WC aluse pinna kambri üldpindalast

maha. Ringkonnakohus märgib, et EIK on vangla kambri põrandapinna kaasuste asjaolusid

vahel refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12:

Bordeniciu/Rumeenia, p-d 9-17), samas on teistes asjades arvestanud kambripinda koos

tualetiga (nt asi nr 44753/12: Gégény/Ungari, p 6; 29334/11: Lutsenko/Ukraina, p 117). Sageli

on EIK riive intensiivsuse hindamisel rõhutanud, et vaadeldud isiklik ruum hõlmab ka WC ja

mööblialust pinda, ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nr 43589/02:

Salakhutdinov/Venemaa, p 72; 30112/04: Petrenko/Venemaa, p 39). EIK praktikast ei tulene,

et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava

käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m² või et soovitavalt võiks seda olla

vähemalt 4 m². Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene

kehtivast õigusest, s.h välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele kahjuhüvitise nõudmisel

RVastS §-de 7 ja 9 alusel tugineda (Riigikohtu 09.12.2015. a otsus nr 3-3-1-42-15, p 17).

Eeltoodust tulenevalt asub ringkonnakohus seisukohale, et tualettruumi pind tuleb arvestada

kambrite üldpinna sisse.

15. Kuna halduskohus on kambri põrandapinna suuruse arvestamisel arvanud WC aluse pinna

kambri üldpinnast välja, siis muudab ringkonnakohus selles osas halduskohtu otsuse

põhjendusi, lähtudes põhimõttest, et tualettruumi pind arvatakse kambri üldpinna sisse.

Ringkonnakohus märgib vastustaja esitatud andmetele (tl 42-45) tuginedes, et kui arvestada

kambri põrandapinna suurust koos tualetiga, siis viibis kaebaja vaidlusalustel perioodidel

kokku 88 päeva (03.-08.07.2012, 12.-26.07.2012, 02.08.2012, 06.08.-07.10.2012 ja 19.-

21.10.2012) kambrites, kus kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi alla 3 m², kuid talle oli

tagatud vaidlusalusel perioodil kehtinud redaktsioonis VSkE § 6 lg-s 6 nimetatud minimaalne

ruutmeetrite arv, s.o vähemalt 2,5 m². Seega leiab ringkonnakohus erinevalt halduskohtust, et

kaebaja ei ole viibinud kambrites, kus tal oleks olnud vähem kui 2,5 m² põrandapinda. Lisaks

viibis kaebaja vaidlusalustel perioodidel 250 päeva kambrites, kus kinnipeetava kohta oli

isiklikku ruumi üle 3 m². Eeltoodust lähtudes loeb ringkonnakohus asjas tuvastatuks, et

vastustaja ei ole kaebaja suhtes VSkE § 6 lg-st 6 tulenevaid nõudeid rikkunud. Kuna

ringkonnakohus VSkE § 6 lg 6 rikkumist asjas ei tuvasta, ei peatu ringkonnakohus täiendavalt

viidatud sätte normikontrolli puudutavatel vastustaja väidetel.

16. Järgnevalt selgitab ringkonnakohus, kas kaebaja kinnipidamist 88 päeva jooksul kambris,

kus kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi vahemikus 2,5 m² kuni 3 m², saab pidada

õigusvastaseks.

II

17. Ringkonnakohus on seisukohal, et vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja

kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes VSkE

§ 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Vastustajal oli kohustus järgida

ka EIÕK-st tulenevaid nõudeid, kuna tegemist on Eestile siduva välislepinguga, mille

tõlgendamine ja kohaldamine on EIK pädevuses. Seega on põhjendatud lähtuda kambri

põrandapinna tingimuste õiguspärasuse hindamisel nii siseriiklikust õigusest kui ka EIK poolt

esile toodud kriteeriumidest. Riigikohus on selgitanud, et EIÕK art 3 ega PS §-d 10 ja 18 ei

kehtesta täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused

lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks (Riigikohtu 09.12.2015. a otsus nr 3-3-1-

42-15, pd 1315). Ka EIK on selgesõnaliselt keeldunud määramast, kui suur peaks

minimaalselt olema kambri põrandapind kinnipeetava kohta muid faktoreid arvesse võtmata

(EIK otsus asjas nr 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79). EIK on selgitanud, et tugeva

eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega, loob see, kui rikutud

on kasvõi ühte järgmistest nõuetest: a) igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik

magamisase; b) iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m² põrandapinda; c)

kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (otsus

asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 148). EIK on samas leidnud, et ka 3

m²-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada

muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires,

võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad

nr 9967/06: Belyayev/Venemaa, p-d 33-36; 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79; 7334/13:

Muršić/Horvaatia, p 56, jõustumata). Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium

asus asjas nr 3-4-1-9-14 tehtud otsuses seisukohale, et muidu head kinnipidamistingimused

võivad väärikust alandava kohtlemise välistada ka alla 3 m² suuruse isikliku ruumi puhul (p

38) ning inimväärikuse tagamise kontrollimiseks tuleb hinnata seda, millised olid konkreetse

kaebaja liikumisvõimalused ja muud kinnipidamistingimused sel perioodil (p 44). Seega on

asjakohane järgnevalt hinnata, millised olid kaebaja muud kinnipidamistingimused Tallinna

Vanglas, s.h kaebaja suhtes kehtinud kinnipidamisrežiim.

18. Käesolevas asjas viibis kaebaja alla 3 m² suuruse isikliku pinnaga kambrites kokku

88 päeva. Vaidlust ei ole selle üle, et väike isiklik põrandapind kambrites ei tulenenud mitte

kambrite väiksusest, vaid kinnipeetavate arvust kambris, s.t ajaperioodidel, mil kinnipeetavaid

oli kambris rohkem, muutus muidu nõuetekohane põrandapind mittevastavaks ja seega ka

kaebaja õigusi rikkuvaks. Seega võib kokkuvõtlikult järeldada, et kaebaja õigusi ei rikkunud

niivõrd kambrite suurus iseenesest kuivõrd kambrite ülerahvastatus ehk täiendavate

kinnipeetavate paigutamine kambritesse, millest tulenevalt vähenes kambrites isiklik

põrandapind kinnipeetava kohta allapoole selleks ettenähtud normi.

19. Ringkonnakohus peab asja lahendamisel määravaks asjaolu, et vangla andmetel

(26.03.2015. a vastus kaebusele, p 6, tl 39p) viibis kaebaja Tallinna Vanglas ajavahemikul

03.07.22.10.2012 kinnipeetava staatuses kambris nr 518. VSkE § 8 lg 1 kohaselt kinnipeetav,

välja arvatud avavanglas või avavanglaosakonnas viibiv kinnipeetav, ei ole kohustatud

viibima kambris, kui ta on hõivatud taasühiskonnastava tegevusega. Väljaspool kambrit oma

osakonna piires võib kinnipeetav liikuda kodukorras selleks sätestatud vabal ajal. Oma

osakonnas liikumiseks ettenähtud vaba aega peab olema vähemalt 4 tundi. Seega oli kaebaja

eelnimetatud perioodil paigutatud eluosakonda, kus tal oli vähemalt 4 tundi päeva jooksul

võimalik viibida kambrist väljaspool. Lisaks nähtub vastustaja esitatud andmetest, et kaebaja

ei viibinud kambris nr 518 järjepanu 88 päeva vältel alla 3 m² suurusel põrandapinnal, vaid

erinevate perioodide kaupa, s.o 6 päeva, 15 päeva, 1 päev, 63 päeva ja 3 päeva, milliste

perioodide vahel oli talle aga tagatud kambris põrandapinda suurusega üle 3 m². Muude

kinnipidamistingimuste õiguspärasuse üle poolte vahel vaidlust ringkonnakohtus ei ole.

20. Võttes eeltoodust tulenevalt arvesse, et kaebaja viibis kambris isikliku pinnaga üle 2,5 m2

ning alla 3 m2 vaid lühikeste perioodide kaupa; samal ajal oli tal võimalik viibida iga päev

vähemalt 4 tundi väljaspool kambrit eluosakonnas ning vaidlust muude

kinnipidamistingimuste õiguspärasuse üle ei ole, leiab ringkonnakohus, et võimalus viibida

väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus tasandasid kambri nr 518

väikese pinna mõjusid, mistõttu ei saa kaebaja viibimist lühikeste perioodide jooksul kokku

88 päeva vältel kambris nr 518 õigusvastaseks ning kaebaja väärikust alandavaks pidada.

III

21. Eeltoodud põhjendustel jääb kaebaja apellatsioonkaebus tervikuna, sh viivist puudutavas

osas, rahuldamata ning Tartu Halduskohtu otsus osas, millega kaebust ei rahuldatud,

muutmata. Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ning Tartu Halduskohtu otsus

tühistada osas, millega halduskohus Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks mittevaralise kahju

hüvitise välja mõistis, kohustades selle kandma Advokaadibüroo Magnusson OÜ arvele.

Ringkonnakohus teeb vastavas osas uue otsuse, millega jätab A. Voronini kaebuse ka vastavas

osas rahuldamata.

22. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja

vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda.

HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit

või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Kuna

ringkonnakohus rahuldab Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse ning halduskohus vastustajalt

kaebaja kasuks menetluskulusid välja ei mõistnud, puudub ringkonnakohtul alus halduskohtu

otsuse muutmiseks menetluskulusid puudutavas osas.

23. Seonduvalt apellatsiooniastmes tekkinud menetluskuludega märgib ringkonnakohus

järgmist. Kaebaja esindaja esitas 09.03.2016 ringkonnakohtule avalduse menetluskulude

kindlaksmääramiseks, milles palus õigusabikuludena vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista

276 eurot ja riigilõivu 35 eurot. Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse

rahuldamata, siis jäävad kaebaja poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (riigilõiv 35

eurot ja õigusabikulud 276 eurot) kaebaja enda kanda. Tartu Ringkonnakohus jätkas

18.11.2015. a määrusega (tl 92-93) osaliselt kaebajale menetlusabi andmist ja vabastas ta

apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 61,30 eurot tasumisest. Vastav menetluskulu

(riigilõiv summas 61,30 eurot) jääb HKMS § 118 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda. Tallinna

Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel vabastatud.

Seega puudub vajadus Tallinna Vangla võimalike menetluskulude väljamõistmiseks.

/allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

12.01.