3-15-720/32 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Agu Timmi, Maili Lokk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

14.04.2016, Tartu

Haldusasja number

3-15-720

Haldusasi

Artur Martinovichi kaebus Tallinna Vangla

kinnipidamistingimustega tekitatud kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 31.08.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna

Vangla

ja

Artur

Martinovichi

apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Artur Martinovich

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 31.08.2015. a otsus osas, millega mõisteti vastustajalt

kaebaja kasuks mittevaralise kahju hüvitisena välja 319 eurot ja menetluskulude katteks

15 eurot.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Tallinna Vanglalt Artur Martinovichi

kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 187 eurot ja menetluskulude katteks

2 (kaks) eurot ning muuta eelnevaga seonduvalt osaliselt ka halduskohtu otsuse

põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

4. Ülejäänud osas jätta Tartu Halduskohtu 31.08.2015. a otsus muutmata.

5. Jätta Artur Martinovichi apellatsioonkaebus rahuldamata ja tema poolt

apellatsioonimenetluses kantud kulud kaebaja enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 14.04.2016, arvates (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Artur Martinovich esitas Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse seoses

inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega perioodidel 21.11.2012 – 03.04.2013 ning

18.03.2014 – 19.11.2014. Tallinna Vangla jättis kahju hüvitamise taotluse 12.03.2015. a

otsusega nr 5-37/15/4-2 rahuldamata.

2. A. Martinovich esitas 22.03.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles nõuab Tallinna

Vanglas viibimise ajal kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist

summas 6000 eurot. Kaebuse kohaselt oli kambrites ühe isiku kohta ruumi vaid 1,5 m².

Isikliku ruumi hulka ei kuulu tualettruum, mis on abiruum, ning Euroopa Inimõiguste Kohtu

(EIK) lahenditest tulenevalt ka mööblialune pind. Kaebuse kohaselt esinesid

kinnipidamistingimustes ka muud puudused. Riideid tuli pesta ja kuivatada samas kambris,

mistõttu oli seal alati niiske ja rõske. Kambri kunstlik valgustus ei vastanud vangistusseadus

(VangS) § 45 lg 1 nõuetele ja vähene valgus kurnas kaebaja silmi.

3. Tartu Halduskohus rahuldas 31.08.2015. a otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna

Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 319 eurot ning

menetluskulud summas 15 eurot.

Kohus tuvastas, et kaebaja viibis perioodidel 21.11.2012 – 03.04.2013 ning

18.03.2014 – 19.11.2014 Tallinna Vangla erinevates kambrites kokku 379 päeva. Kohus ei

nõustunud kaebaja seisukohaga, et kambri põrandapinnast tuleb maha arvata kambri inventari

(mööbli) alla jääv põrandapind, kuna EIK praktika kohaselt aktsepteeritakse kinnipeetava

isikliku ruumina kambri pindala ning seal viibivate kinnipeetavate arvu jagatist (EIK otsus

asjas Jirsak vs. Tšehhi). Halduskohus märkis, et EIK on osutanud kambri mööbli alla jäävale

põrandapinnale üksnes olukordades, kus kinnipeetava isiklik ruum kambris oli alla 3 m2,

sisaldades ka mööblit, mis täiendavalt vähendas isiklikku ruumi, et rõhutada konventsiooni

artikli 3 rikkumist. Toetudes EIK seisukohtadele asjades Tunis vs. Eesti ning Jevšnik vs.

Sloveenia nõustus kohus kaebajaga, et kambris asuvat WC-d ei saa kambri põrandapinna

määramisel arvesse võtta vaatamata sellele, et justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72

„Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 7 lg 1 p-s 7 on WC nimetatud kambri sisustusse

kuuluvana.

Halduskohus tuvastas Tallinna Vangla esitatud tabeli põhjal, et kaebaja isiklik ruum oli

73 päeval alla 2,5 m2 ning 50 päeval alla 3 m2, kuid rohkem kui 2,5 m2. Kuni 31.12.2013

kehtinud VSkE § 6 lõike 6 kohaselt oli kinnipeetavale ette nähtud kambris vähemalt 2,5 m2

põrandapinda ning alates 01.01.2014 kehtiva sama sätte redaktsioon näeb ette vähemalt 3 m2

põrandapinda. Seega oli kaebaja viibimine kambrites, kus põrandapinda isiku kohta oli

2,29 – 2,45 m2 VSkE § 6 lg 6 kohaselt õigusvastane. Kohus märkis EIK otsuste Ananyev jt

vs. Venemaa ja Tunis vs. Eesti põhjal, et juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui

3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumist, kuid samas

tuleneb Riigikohtu 20.06.2014. a otsusest asjas nr 3-4-1-9-14 punktis 38, et inimväärikuse

riive tuvastamisel peab arvestama sellistes tingimustes viibimise ajaga. Kuna kaebaja viibis

kogu Tallinna Vanglas viibimise aja suletud eluosakonnas, kus ta sai väljaspool kambrit

viibida eeskätt igapäevase tunniajase jalutuskäigu ajal ning vastustaja kohtule esitatud

andmetest nähtuvalt kohtus kaebaja ametnike ja lähedastega väljaspool kambrit aastal 2014,

kui põrandapind isiku kohta oli stabiilselt üle 3 m2, ei esinenud halduskohtu hinnangul asjas

leevendavaid asjaolusid.

Kuna halduskohtu hinnangul ei saa 2,5 m2 - 2,94 m2 suurust põrandapinda isiku kohta pidada

õiguspäraseks, mõistis kohus Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise 3 eurot iga päeva

eest, mil kaebaja isiklik ruum oli alla 2,5 m2 ning 2 eurot iga päeva eest, mil kaebaja isiklik

ruum oli alla 3 m2, kuid rohkem kui 2,5 m2.

Kaebaja poolt Tallinna Vanglale tehtud etteheidete osas halva ja puuduliku valgustuse ning

kambrites oleva niiskuse kohta, nõustus kohus vastustajaga, et kuna igas kambris oli osaliselt

avatav aken ja osaline sundventilatsioon, kambrid vastasid ehitusseaduse alusel eluruumidele

kehtestatud üldistele nõuetele ja valgus tuli akna ja kunstlike valgustite kaudu, olid kaebajale

kindlustatud Tallinna Vanglas elementaarsed tingimused.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

4. A. Martinovich esitas 20.09.2015 Tartu Halduskohtu 31.08.2015. a otsuse peale

apellatsioonkaebuse, milles palub mõista Tallinna Vanglalt kahjuhüvitisena välja 6000 eurot

ning menetluskulud 50 eurot. Apellatsioonkaebuse seisukohad on järgmised.

4.1 Kaebaja märgib, et halduskohus on otsuse p-s 23 põgusalt käsitlenud kaebuses

väljatoodud ebapiisava kunstvalguse küsimust, kuid pole arvestanud, et tulenevalt Eesti

geograafilisest asukohast on sügiseti, talviti ja kevaditi loomulikku valgust vähe ning

hakkama tuleb saada kahe 75W pirniga, mis ei taga piisavat valgustatust.

4.2 Halduskohus on nõustunud vastustaja poolt esitatud väidetega, et ruumides pole

probleeme rõskuse ja niiskusega, sest kambrites on osaline sundventilatsioon ja aknad on

osaliselt avatavad. Kaebaja selgitab, et akna avaneva osa ette, väljapoole on keevitatud

täismetallplaat, millesse on puuritud nimetissõrme jämedusi auke. Tegemist ei saa olla tõhusa

ventilatsioonisüsteemiga, kuna kambrite seinad ja kinnipeetavate madratsid hallitavad

pidevalt.

4.3 EIK praktikast tuleneb, et isikliku ruumi ja muid olmetingimusi tuleb vaadelda kogumina

ning seejuures arvestada ka aega, mille vältel kõnealustes tingimustes tuli viibida. Kohus on

jätnud tähelepanuta vähese valguse ning rõske ja niiske kambri koosmõju ebapiisava isikliku

ruumiga.

5. Tallinna Vangla esitas 30.09.2015 Tartu Halduskohtu 31.08.2015. a otsuse peale

apellatsioonkaebuse, milles palub otsuse tühistada osas, millega kohus rahuldas kaebuse

osaliselt, ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täielikult rahuldamata. Vastustaja on

seisukohal, et halduskohus on kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi ja rikkunud oluliselt

menetlusnorme, jätnud arvestamata menetluses väljaselgitatud asjaolud, mis on viinud

ebaõige otsuse tegemiseni.

5.1 Vastustaja on seisukohal, et halduskohus on ebaõigesti jätnud põrandapinna arvutamisel

kambri üldpindalast välja WC aluse pindala. Selle tulemusel on halduskohus lähtunud otsuse

tegemisel väiksematest andmetest, kui tegelikult oli A. Martinovichile Tallinna Vangla

kambrites tagatud.

5.2 Vastustaja märgib, et haldusasjas nr 3-14-50937 jõustumata kohtuotsuses on Tallinna

Halduskohus möönnud, et mitme isikuga kambris võib teatud juhtudel tualettruumi käsitada

ka täiendava vaba liikumise võimalusena. Vastustaja hinnangul saab WC-d

vangistustingimuste kontekstis näha positiivse asjaoluna, kuna see pakub kinnipeetavale

võimalust olla mõne hetke privaatselt ja päris omaette ruumis, suurendades seega privaatsus-

ja liikumisvõimalusi.

5.3 Kuna Tallinna Vangla kambrid vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud põrandapinna

ruutmeetritele ning kaebajale oli kõikidel päevadel tagatud vähemalt 2,58 m2 isiklikku ruumi,

oli vastustaja tegevus õiguspärane, mistõttu on täitmata üks kahju hüvitamise eeldustest.

5.4 Lisaks leiab vastustaja, et kohtuotsus on ebaselge, kuna kohus on vastustaja esitatud

andmete kohta, millest nähtub, et kaebaja oli 2014. a kohtunud ametnike ja lähedastega,

märkinud, et selle põhjal ei saa väita, et kaebajal oleks olnud täiendav võimalus viibida

kambrist väljas perioodil 21.11.2012 – 03.04.2013. Vastustaja selgitab, et ta ei ole väitnud, et

2014. a kokkusaamisi tuleks arvestada ka varasemal perioodil. Kohus oleks pidanud

selgesõnalisemalt põhjendama, kas andmed kokkusaamiste kohta ei ole üldse asjakohased ja

arvestatavad või kohus siiski nõustub vangla seisukohaga, kuid üksnes

18.03.2014 – 19.11.2014 perioodi osas.

6. Kaebaja vastuses vastustaja apellatsioonkaebusele sellega ei nõustu ning vaidleb

vastustaja apellatsioonkaebusele vastu. Kaebaja märgib, et WC ei ole eluruum, vaid üldpind,

mida keegi ei saa võtta enda omaks. Vastustaja on väitnud, et WC-d tuleb kambris näha

positiivse asjaoluna, kuid kaebaja sõnul äratab selle kasutamine vähe rõõmu. Kaebaja väitel

olid Tallinna Vangla WC-d väga halvas seisukorras, laest kukkus krohvi ja tilkus vett,

kambrites oli palju närilisi, kambrites tuli ise remonti teha ning suvisel ajal oli kambrites

palav. Kaebaja lisab ka, et Tallinna Vanglas on kuuekohalised kambrid ümber ehitatud viie või

neljakohaliseks, kuid kuuenda inimese mööbel on endiselt kambrites ja vähendab kambri

pinda.

7. Vastustaja vaidleb vastuses kaebaja apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see

rahuldamata. Vastustaja leiab, et halduskohtu metoodika põrandapinna arvutamisel on olnud

õiguspärane ja kehtiva õigusega kooskõlas osas, mis puudutab mööblialust pinda. Vastustaja

märgib, et ruumide puhtuse eest hoolitsemine on kinnipeetavate endi ülesanne ning väide, et

kinnipeetavad pidid ise remonti tegema, on asjakohatu. Probleemi närilistega ei ole kaebaja

kohtueelses menetluses ega kaebuses halduskohtule maininud, seega tuleb see väide jätta

tähelepanuta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt

ning A. Martinovichi apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Tartu Halduskohtu

31.08.2015. a otsus tuleb tühistada osas, millega mõisteti vastustajalt kaebaja kasuks

mittevaralise kahju hüvitisena välja 319 eurot ja menetluskulude katteks 15 eurot.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab Tallinna Vanglalt kaebaja

kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 187 eurot ja kantud menetluskulude

hüvitamiseks kaks eurot ning muudab eelnevaga seonduvalt ka osaliselt halduskohtu otsuse

põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Muus osas jääb halduskohtu

vaidlustatud otsus muutmata ja kaebaja poolt esimese astme kohtus kantud menetluskulud

jäävad kahte eurot ületavas osas samuti kaebaja enda kanda.

9. Halduskohus leidis vaidlusaluses otsuses, et Tallinna Vangla on käitunud kaebaja suhtes

õigusvastaselt perioodi 21.11.2012-03.04.2013 jooksul 123-l päeval, mil kaebajat hoiti

kambris, kus põrandapinda oli ühe kinnipeetava kohta alla 3 m2 ja kaebaja viibis vahistatuna

ööpäevaringselt suletud kambrites, saades sealt välja üksnes jalutamiseks ühe tunni jooksul

ööpäevas. Kambripinna suuruse arvutamisel jättis halduskohus nii mööbli kui ka

WC kambripinnast välja. Kaebaja poolt kaebuses toodud teise perioodi osas, s. o ajavahemiku

18.03.2014 – 19.11.2014 kohta halduskohus vanglale etteheiteid ei teinud, kuna ka siis, kui

WC kambri pinnast välja arvata, oli kambrites, kus kaebaja viimatinimetatud perioodil viibis,

iga kinnipeetava kohta kambripinda üle 3 m2.

10. Asja materjalidest nähtuvalt viibis kaebaja perioodil 21.11.2012 - 03.04.2013 Tallinna

Vangla kambrites nr 318, 417, 421, 425, 356 ja 136 vahistatuna kinnisel režiimil, mistõttu sai

ta ööpäevas kambrist välja vaid üheks tunniks ning selle üle ei ole poolte vahel ka vaidlust.

Vastustaja poolt esitatud tabelist (tl 36-37) nähtuvalt viibis kaebaja nimetatud perioodil

kambrites, kus WC-ta oli ühe kinnipeetava kohta alla 3,0 m2 põrandapinda, 123-l päeval ja

neist 73 päeva viibis ta kambrites, kus põrandapinda oli alla 2,5 m2. Kui arvestada sama

ajavahemiku kohta kambrite pinda koos WC-ga, siis viibis kaebaja kambrites, kus oli

põrandapinda ühe kinnipeetava kohta alla 3,0 m2 114-l päeval ning neist 114-st päevast ei

olnud ühtegi sellist, kus kambri pind ühe kinnipeetava kohta oleks jäänud alla 2,5 m2.

Mis puudutab küsimust, kas EIK praktika nõuab WC pinna kambri pindala sisse arvestamist

või mitte, siis EIK praktika kohaselt aktsepteeritakse kinnipeetava isiku isikliku ruumina

kambri pindala ning seal viibivate kinnipeetavate arvu jagatist (vt nt otsus asjas Jirsak

vs Tšehhi). Riigikohtu halduskolleegiumi 09.12.2015. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-42-15

on samas märgitud, et kuigi EIK on vanglakambri põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel

refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordenciu/Rumeenia,

pd 9–17), on ta teistes asjades jällegi arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi

nr 44753/12: Gégény/Ungari, pd 6; 29334/11: Lutsenko/Ukraina, p 117). Sageli on EIK riive

intensiivsuse hindamisel rõhutanud ka seda, et vaadeldud isiklik ruum on hõlmanud ka

WC ning mööblialust pinda, ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nr 43589/02:

Salakhutdinov/Venemaa, p 72; 30112/04: Petrenko/Venemaa, p 39). EIK praktikast ei tulene

aga, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava

käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m2 või et soovitavalt võiks seda olla

vähemalt 4 m2. Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Eeltoodust võib järeldada, et

ka WC alust pinda ei pea alati kambri üldpinnast maha arvama.

11. Kuigi käesoleva asja lahendamisel saab ka vastustaja poolt viidatud ja kuni 31.12.2013

kehtinud VSkE § 6 lg-t 6 iseenesest kohaldada, ei tähenda see aga, et A. Martinovichi

hüvitamiskaebuse saaks üksnes sellele sättele tuginedes tervikuna rahuldamata jätta ja seda

eriti kambri põrandapinna küsimuses olukorras, kus kaebaja oli vahistatu ja pidi tulenevalt

kinnisest režiimist viibima perioodil 21.11.2012 - 03.04.2013 kambris 23 tundi ööpäevas.

RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel kuulub hüvitamisele õigusvastaselt tekitatud kahju.

Eelpoolviidatud 09.12.2015. a lahendis märkis ka Riigikohus, et nende sätete alusel ei kuulu

hüvitamisele üksnes riigisisese õiguse rikkumisega tekitatud kahju. Ka ratifitseeritud

välisleping võib isikule luua kohtus kaitstava subjektiivse õiguse, kui välislepinguga

korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja konkretiseerida Eesti õigusega

(kolleegiumi 20. detsembri 2002. a otsus asjas nr 3-3-1-58-02, p 11). Eesti seaduse või

määruse ning ratifitseeritud välislepingu vastuolu korral kohustab PS § 123 lg 2 kohtuid jätma

seaduse või määruse kohaldamata ning halduse tegevuse kooskõla riigisisese õigusega ei anna

veel garantiid tegevuse õiguspärasuse suhtes. VSkE § 6 lg 6 v. r osas märkis Riigikohus, et

see säte nägi ette vaid põrandapinna alampiiri, mitte ülempiiri, millest enamat kinnipeetavad

ühelgi juhul nõuda poleks saanud ja lisaks VSkE-le pidid vanglad arvestama muid

õigusnorme, sh PS §e 10 ja 18 ning EIÕK art-t 3, mis võisid sõltuvalt kinnipidamise

asjaoludest kohustada tagama suuremat põrandapinda (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi otsus asjas nr 3-4-1-9-14, p 41). Seepärast ei eeldanud EIK praktika

arvestamine põrandapinna kaasustes Riigikohtu hinnangul VSkE § 6 lg 6 v. r kohaldamata

jätmist. EIÕK art 3 sätestab aga piinamise ning ebainimliku ja alandava kohtlemise ja

karistamise keelu ning selle kohaldamispraktikat tuleb arvestada PS §s 10 nimetatud

inimväärikuse põhimõtte ning § 18 lgs 1 sätestatud inimväärika kohtlemise põhiõiguse

tõlgendamisel. Riigikohus viitas ka sellele, et RVastS § 7 lg 21 teine lause näeb muu hulgas

ette õiguse nõuda kahju hüvitamist isikule, kellel on õigus esitada EIK-le individuaalkaebus

asjas, mis on sarnane niisugusele asjale, milles EIK on rahuldanud individuaalkaebuse, juhul

kui EIÕK-s sätestatud õigusi rikuti oluliselt ning isikul puuduvad muud võimalused oma

õiguste taastamiseks.

12. Eeltoodut arvestades on halduskohus iseenesest põhjendatult leidnud, et kambri

põrandapinna suuruse määramisel tuleb arvestada lisaks siseriiklikule õigusele ka EIK poolt

esile toodud kriteeriumeid. EIK on nimelt leidnud, et mitme kinnipeetavaga kambris on

soovitav minimaalne põrandapind 4 m2 isiku kohta (otsus asjas nr 429/12: Tunis/Eesti, p 44).

EIK praktika kohaselt on soovitav minimaalne põrandapind kambris ühe kinnipeetava kohta

seega 4 m² ning juhul, kui põrandapinda on isiku kohta vähem kui 3 m², tuleb ülerahvastatust

pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist

(nt 19.03.2013. a otsus asjas Blejuşcă vs. Rumeenia (avaldus nr 7910/10), p 41; 10.01.2012. a

otsus asjas Ananyev jt vs. Venemaa (avaldused nr 42525/07 ja 60800/08), p 145;

11.02.2010. a otsus asjas Salakhutdinov vs. Venemaa (avaldus nr 43589/02), p 66).

Riigikohtu halduskolleegium on oma 09.12.2015. a lahendis asjas nr 3-3-1-42-15 (p 19)

samuti märkinud, et olenemata isiku vahistatu staatusest ei ole alust tema kambripinna

vähesusest tulenevat hüvitamiskaebust rahuldada osas, kui isikule oli kambris tagatud

isiklikku ruumi 3-4 m2 ja tema elutingimusi ei raskendanud muud ebakohased

olmetingimused kambris. Kuna nimetatud olukorda ei pidanud Riigikohus kinnipeetava

inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, siis saab käesoleval juhul perioodi 21.11.2012 -

03.04.2013 osas kaebaja inimväärikust alandavaks pidada neid päevi, kui kaebaja pidi

viibima praktiliselt ööpäevaringselt kambris, kus tal oli isiklikku ruumi alla 3 m2. Nagu juba

märgitud, siis juhul, kui arvestada sama ajavahemiku kohta kambrite pinda koos WC-ga,

viibis kaebaja kambrites, kus oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta alla 3,0 m2 114-l

päeval. Neil 114-l päeval jäi nimetatud kambrites põrandapind kinnipeetava kohta vahemikku

2,58 – 2,90 m2, kusjuures kambrites, kus põrandapinda oli kinnipeetava kohta 2,90 m2, s. o

erisus normist e. 3,0-st m2 ei olnud ilmselt reaalselt tajutav, viibis kaebaja 41-l päeval.

13. Mis puudutab konkreetses asjas hüvitise määramist, siis teeb kohus mittevaralise kahju

hüvitise suuruse kindlaksmääramisel individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise,

arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume

(Riigikohtu halduskolleegiumi 10.10.2013. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud

kohtupraktika). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid

arvestades ja diskretsiooni alusel (Riigikohtu 30.01.2012. a otsus nr 3-3-1-78-11, p 15).

Kohtul ei ole keelatud kõrvale kalduda ka EIK praktikas väljamõistetud hüvitiste suurustest,

sest mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb ka EIK individuaalse otsuse

(Riigikohtu halduskolleegiumi 05.03.2014. a otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.1).

EIK on oma kohtupraktikas samuti märkinud, et „EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on

kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata

sellest, et need on väiksemad EIK poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud,

tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja

elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse

viivitamata“ (EIK 07.05.2013. a otsus asjas Mets vs. Eesti, avaldus nr 38967/10, p 31).

14. Ringkonnakohus peab eeltoodust tulenevalt mõistlikuks ja kohaseks summaks, mis

viidatud ja kaebaja jaoks ilmselt inimväärikust alandavate kambritingimustega tekitatud

mittevaralise kahju hüvitisena tuleb Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks 114 ööpäeva eest välja

mõista, 187 eurot (1 euro iga 41 ööpäeva eest ja ülejäänud iga 73 ööpäeva eest 2 eurot,

e 41+146 eurot).

187 eurot moodustab kaebaja poolt nõutud 6000-st eurost 3,1%, mistõttu mõistab

ringkonnakohus HKMS § 108 lg 2 alusel proportsionaalselt kaebuse rahuldatud osaga

vastustajalt kaebaja kasuks välja kaks eurot viimase poolt esimese astme kohtus kantud

menetluskulude (riigilõiv) katteks.

15. A. Martinovich vaidlustab esitatud apellatsioonkaebuses üksnes halduskohtu

otsust ja selle resolutsiooni p 2 ja 3 osas, millega halduskohus mõistis vanglalt

kaebaja kasuks välja vaid 319 eurot hüvitist ja menetluskulude katteks 15

eurot. Kaebaja leiab, et halduskohus pidanuks talle menetluskulude katteks välja

mõistma 50 eurot ja hüvitisena kogu nõutud summa 6000 eurot, sest 319 eurot

on liiga vähe, arvestades EIK lahendites välja mõistetud summasid ja seda, et lisaks

ruumipuudusele oli kambrites ka niiske ja vähe valgust.

Kuna kaebaja poolt Tallinna Vanglale esitatud kahjunõudest ja halduskohtule esitatud

kaebusest nähtuvalt ei olnud kambrite väidetava niiskuse ja vähese valgustatusega

seonduvad väited hüvitamistaotluse ja hüvitamiskaebuse iseseisvateks alusteks, vaid olid

esitatud kirjeldamaks kambritingimusi koosmõjus kambripinna vähesusega, siis ei anna need

apellatsioonkaebuse väited, mis puudutavad Tallinna Vangla kambrite niiskustaset ja

valgustatust, eraldiseisvalt alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ja hüvitisesumma

suurendamiseks. Seda, et kambrite väidetava niiskuse ja vähese valgustatusega seonduvad

väited on esitatud üksnes koosmõjus isikliku ruumi vähesuse väitega, kinnitab kaebaja ise ka

apellatsioonkaebuse viimasel lehel (ülevalt read 6-9).

Arvestades eeltoodut ja seda,

et ringkonnakohus rahuldab Tallinna Vangla

apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistab halduskohtu 31.08.2015. a otsuse osas, millega mõisteti

vastustajalt kaebaja kasuks mittevaralise kahju hüvitisena välja 319 eurot ja menetluskulude

katteks 15 eurot ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab kaebaja kasuks

kahjuhüvitise ja esimese astme kohtus kantud menetluskulude hüvitise välja üksnes käesoleva

otsuse p-des 10-14 toodud alustel ja summas, ei ole ringkonnakohtul alust rahuldada kaebaja

apellatsioonkaebust, milles nõuti halduskohtu poolt väljamõistetud hüvitisesumma

suurendamist 6000 euroni ja kogu esimese astme kohtus tasutud 50 euro suuruse riigilõivu

väljamõistmist vastustajalt.

16. Kuna A. Martinovichi

apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad tema poolt

apellatsioonimenetluses kantud kulud (riigilõiv) HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/