3-15-228/53 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Elle Kask Otsuse kuulutamise aeg ja koht 12.04.2016, Tallinn Haldusasja number 3-15-228 Haldusasi Cargotrade OÜ kaebus Maksuja Tolliameti 04.11.2014 maksuotsuse nr 12.2-3/8844-16 tühistamiseks. Menetlusvorm Suuline, kirjalik. Menetlusosalised Kaebuse esitaja Cargotrade OÜ, seaduslik esindaja Stanislav Zamogilnõi, lepingulised esindajad adv Meelis Krautmann ja adv Jaak Siim ning vastustaja Maksuja Tolliamet, volitatud esindajad Källi Kiik ja Liisa Nikkarinen.

Resolutsioon

1. Jätta Cargotrade OÜ kaebus rahuldamata.

2. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul selle avalikult teatavaks tegemisest arvates esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1, § 182 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Maksuja Tolliamet (MTA) kontrollis 13.06.2012 korralduse nr 12.2-3/8844-1 alusel Cargotrade OÜ aprill 2012 käibedeklaratsioonil kajastatud käibemaksu tagastusnõude õigsust. Kontrolli käigus tuvastatud faktilised ja õiguslikud asjaolud on toodud 12.11.2013 kontrollaktis nr 12.2-3/8844-12. 03.12.2013 esitas Cargotrade OÜ eriarvamuse kontrollaktile.

29.04.2014 tegi MTA maksuotsuse nr 12.2-3/8844-15, milles asus seisukohale, et Cargotrade OÜ ei ole kontrollitaval perioodil ostnud väetist ega müünud seda ning kuna väetise olemasolu ei ole kontrolli käigus kinnitust leidnud, siis oli Cargotrade OÜ teadlik Markagro OÜ-ga, Niles OÜ-ga ja Leventera Grupp OÜ-ga tehingute reaalsest mittetoimumisest. Maksuotsusega otsustati vähendada Cargotrade OÜ aprilli 2012 käibedeklaratsioonil deklareeritud 20% määraga maksustatavat käivet kokku summas 29 470 eurot ja sellelt arvestatud käibemaksu summas 5894 eurot; vähendada Cargotrade OÜ aprilli 2012 käibedeklaratsioonil kajastatud sisendkäibemaksu kokku summas 5839 eurot; määrata 2012 aprillikuus tasumisele kuuluvat tulumaksu summas 4870,14 eurot; määrata 2012 maikuus tasumisele kuuluvat tulumaksu summas 4444,03 eurot; tasaarveldada alusetult tasutud käibemaks juurdemääratava tulumaksuga summas 55 eurot.

Kokku kohustas MTA 29.04.2014 maksuotsusega Cargotrade OÜ-d tasuma maksusumma 9259,17 eurot. 29.05.2014 esitas Cargotrade OÜ esitas MTA 29.04.2014 maksuotsusele nr 12.2-3/8844- 15 vaide. 27.06.2014 vaideotsusega nr 6-1/2214-2 rahuldas MTA Cargotrade OÜ vaide, tunnistas MTA 29.04.2014 maksuotsuse nr 12.2-3/8844-15 kehtetuks ning määras MTA kontrolliosakonnale ülesande asja uueks otsustamiseks. 28.07.2014 teatega MTA teavitas Cargotrade OÜ-d maksumenetluse jätkamisest lähtuvalt vaidemenetluses antud suunistest. MTA andis Cargotrade OÜ-le võimaluse täiendavate vastuväidete või arvamuse esitamiseks. 19.08.2014 esitas Cargotrade OÜ täiendava seisukoha. 04.11.2014 tegi MTA maksuotsuse nr 12.2-3/8844-16, milles asus samale seisukohale, et Cargotrade OÜ ei ole kontrollitaval perioodil ostnud ega müünud väetist, kuna väetise olemasolu ei ole kontrolli kinnitust leidnud ja Cargotrade OÜ oli teadlik Markagro OÜ-ga, Niles OÜ-ga ja Leventera Grupp OÜ- ga tehingute reaalsest mittetoimumisest.

Maksuotsusega otsustati vähendada Cargotrade OÜ aprilli 2012 käibedeklaratsioonil kajastatud sisendkäibemaksu kokku summas 5839 eurot; määrata 2012 aprillikuus tasumisele kuuluvat tulumaksu summas 4870,14 eurot; määrata 2012 maikuus tasumisele kuuluvat tulumaksu summas 4444,03 eurot. Kokku kohustas MTA 04.11.2014 maksuotsusega Cargotrade OÜ-d tasuma maksusumma 15 153,17 eurot. 04.12.2014 esitas Cargotrade OÜ MTA 04.11.2014 maksuotsusele nr 12.2-3/8844-16 vaide. 29.12.2014 vaideotsusega nr 6-1/2512-2 jättis MTA Cargotrade OÜ vaide rahuldamata. 29.01.2015 esitas Cargotrade OÜ Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 04.11.2014 maksuotsuse nr 12.2-3/8844-16 tühistamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja: Kauba olemasolu ning sellega tehingute toimumist tarneahelas kinnitavad kõik kohtumenetluses üle kuulatud isikud. Kaebaja hinnangul ei saa vaidlust olla selles, et kaubaks olnud NPK seguväetis ja sellega tehingute tegemist tarneahelas Markagro OÜ – Cargotrade OÜ –Leventera Grupp OÜ /Niles OÜ kinnitavad eranditult kõikide isikute ütlused, kes käesoelvas haldusasjas toimunud kohtuistungitel või kirjalikult kas menetlusosalise esindajana või tunnistajana üle kuulati. Nii kinnitasid kauba olemasolu ja sellega tehingute toimumist Cargotrade OÜ juhatuse liige Stanislav Zamogilnõi ning OÜ Levenetra Grupp OÜ juhatuse liige Tatjana Kopõrina 07.10.2015 antud ütlustes ning Niles OÜ juhatuse liige ja OÜ Leventera Grupp OÜ endine juhatuse liige Nikolai Kopõrin 03.12.2015 antud ütlustes. 2016 jaanuaris antud kirjalikes ütlustes kinnitas sama ka Markagro OÜ juhatuse liige Marco Kirss.

Riigikohtu halduskolleegium on juhtinud tähelepanu asjaolule, et maksukohustuslase võimalused tõendada tehingute toimumist olukorras, kus maksuhaldur nende toimumises kahtleb, hoolimata tehinguid kinnitavate dokumentide olemasolust, ammenduvad üldjuhul tehingupoolte kinnituste, maksumenetluses antud seletuste ja kohtumenetluses antud ütlustega. Kõnealuste isikute ütluste usaldusväärsusele hinnangut andes on kaebaja arvates esmatähtis asjaolu, et nende puhul ei ole tuvastatavad diametraalsed lahknevused tehingute läbiviimise ja kaubaga seotud faktiväidete osas.

Kaevatavas maksuotsuses on maksuhaldur põhistanud tehingute mittetoimumise väidet mh asjaoluga, et Niles OÜ ning OÜ Leventera Grupp esindaja Andrea Frolov ei suutnud maksuhaldurile nimetada kõnealuse väetise lattu toonud isikut ega kirjeldada kauba transpordivahendit, samuti ei koostatud kaubaks olnud väetise üleandmise-vastuvõtmise kohta ühtegi dokumenti. Maksuhaldur väidab, et kuna Cargotrade OÜ nimel väljastatud arve-saatelehed viidi Niles OÜ ning OÜ Leventera Grupp kontorisse (st arve-saatelehed ei liikunud koos kaubaga Niles OÜ ning Leventera Grupp OÜ lattu), ei saa nimetatud dokumente pidada väetise üleandmise-vastuvõtmise tõendavateks dokumentideks.

Kaebaja on seisukohal, et eelnimetatud väited lükkavad ümber 03.12.2015 kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud J. E. ütlused. J. E. selgitas kaebaja esindaja täpsustavale küsimusele vastates, et kauba arve ja saateleht võivad olla ühel dokumendil, sellisel juhul saab tema selle koopia. J. E. ütluste kohaselt ei tuvastata kaupa toovate autojuhtide isikuid ja kui kaupa on vaja ise vedada, ostetakse teenus sisse. Sellest tulenevalt ei saa kolmandate isikute nimel maksumenetluses seletusi andnud Andrea Florov’ile ette heita, et viimane ei suutnud maksuhaldurile nimetada kõnealuse väetise lattu toonud isikut ega kirjeldada kauba transpordivahendit.

Maksuotsuses käsitletud tehingute puhul ei olnud Cargotrade OÜ, Niles OÜ ega OÜ Leventera Grupp kauba transpordi korraldajateks, mistõttu ei saa eeldada, et neil oleks pidanud olema tingimata talletatud andmed transporti teostanud isiku kohta. Kaebaja poolt ostetud ja edasi müüdud kauba olemasolu tõendab vastustaja poolt läbiviidud vaatlus ning selle käigus tuvastatu. 07.10.2015 toimunud istungil tunnistajana ülekuulatud kaebaja tehingupartneriks olnud OÜ Leventera Grupp juhatuse liige Tatjana Kopõrina avaldas kaebaja lepingulise esindaja küsimusele vastates, et äriühingule kuuluvat Türil asuvat ladu on käinud kontrollimas MTA.

Tunnistaja väitel ei olnud tema ise kontrolli juures, kuid laotöötaja J. E. helistas ning ütles, et revident on laos. See toimus umbes mais 2012 või 2013. 23.05.2012 vaatluse protokollist nähtuvalt on protokolli koostanud MTA Lääne maksuja tollikeskuse kontrolliosakonna II kontrollitalituse revident Ergo Maas. Vaatlusprotokollist nähtuvalt viidi vaatlus läbi Vilita külas Türi vallas asuval kinnistul, kus hoidsid oma kaupa OÜ Leventera Grupp ja Niles OÜ. Protokollis on mh maksuhalduri ametniku poolt omakäeliselt märgitud, et territooriumil olevas vanemas laohoones asusid kottide sees väetised, mis kuulusid kõik Niles OÜ-le.

Territooriumil aluste peal asus veel mitmes kohas väetiste kotte, mis kuulusid samale osaühingule. Protokollis on ühtlasi kirjas, et õues asus OÜ-le Levenetera Grupp kuuluv kivisüsi. Protokolli lõpus on omakäeliselt märgitud, et vaatluse juures viibis J. E. Seega kinnitab eelnimetatud protokoll tunnistaja Tatjana Kopõrina väiteid MTA poolt vaatluse läbiviimise ja selle raames kauba olemasolu kontrollimise kohta 2012 mais. Vaatlusprotokolli näol ongi tegemist dokumendiga, mille maksuhaldur tunnistaja sõnul pärast vaatluse läbiviimist edastas.

Lisaks kinnitas 03.12.2015 tunnistajana antud ütlustes ka endine OÜ Leventera Grupp juhatuse liige ja Niles OÜ juhatuse liige Nikolai Kopõrin, et Cargotrade OÜ-lt ostetud ja lattu paigutatud väetist käisid maksuametnikud üle vaatamas, probleeme ei olnud. Tunnistaja selgitas, et siis, kui maksuhalduri inspektorid laos käisid, oli osa ostetud kaubast veel laos olemas. Maksuametnike visiiti lattu kinnitas samal istungipäeval antud ütlustes ka OÜ-s Leventera Grupp ja Niles OÜ-s kauba ladustamist korraldav tunnistaja J. E. Cargotrade OÜ hinnangul tõendab 23.05.2012 vaatlusprotokoll ühtlasi tema poolt nii maksu-, vaidekui ka kohtumenetluse kestel läbivalt esitatud väidet Cargotrade OÜ poolt Niles OÜ-le ja OÜ-le Leventera Grupp 2012 aprillis müüdud väetise olemasolu kohta.

See omakorda tõendab täiendavalt kaebaja ja tema tehingupartnerite väidet, et maksuhalduri poolt kaevatavas 04.11.2014 maksuotsuses nr 12.2-3/8844-16 näilikuks hinnatud tehingud leidsid faktiliselt aset. Kaebaja poolt ostetud ja edasi müüdud kauba olemasolu tõendavad ostjate seaduslike esindajate ütluste kõrval ka raamatupidamise ning laoarvestuse dokumendid. Cargotrade OÜ on seisukohal, et lisaks sellele, et kaebajalt kauba soetamist ja seejärel edasi müümist erinevatele isikutele kinnitasid toimunud kohtuistungil vastavalt 07.10. ja 03.12.2015 antud ütlustes Leventera Grupp OÜ ja Niles OÜ juhatuse liikmed Tatjana Kopõrina ja Nikolai Kopõrin, tõendavad kauba olemasolu ka kaebaja lepingulise esindaja poolt 17.06.2015 kohtule tõenditena esitatud eelnimetatud äriühingute arve-saatelehed, arvekviitungid, laoarvestuse konto kaardid ja veoteenuse arve.

Nimetatud dokumentidest nähtuvalt on kaup laoarvestuses kajastatud ning pärast soetamist erinevatele juriidilistele isikutele, füüsilistele isikutele ja füüsilisest isikust ettevõtjatele edasi müüdud, ühel juhul ka kliendile transporditud. Seda, et edasi müüdud kauba näol on tegemist just kaebajalt ostetud väetisega tõendavad kohtuistungil Leventera Grupp OÜ ja Niles OÜ juhatuse liikmete Tatjana Kopõrina ja Nikolai Kopõrini ütlused. Tatjana Kopõrina väitis 07.10.2015 ütlusi andes, et Levenetera Grupp OÜ sai 2012 aprillis väetist ainult Cargotrade OÜ-lt.

Seega sai 2012 aprillis ja sellele järgnevatel kuudel erinevatele isikutele müüdud väetise näol tegemist olla vaid Cargotrade OÜ-lt omandatud kaubaga. Menetluse käigus kogutud tõenditest nähtuvalt on maksuhaldur alusetult määranud kaevatava maksuotsusega kaebajale tasumisele kuuluva tulumaksu. Kaebaja jääb seisukohale, et põhjendamatu on maksuhalduri poolt kaebuse esitajale tulumaksu määramine Tulumaksuseaduse (TuMS) § 51 lg 1 ja lg 2 p 3 ning § 54 lg 2 ja lg 4 alusel. TuMS § 51 lg 1 sätestab, et residendist äriühing maksab tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt, v.a kui nendelt kuludelt on tasutud tulumaks vastavalt TuMS §-dele 48–50.

TuMS § 51 lg 2 p 3 kohaselt on ettevõtlusega mitteseotud kulud mh väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument. Seda sätet on väljakujunenud kohtupraktikas peetud kohaldatavaks mh juhtudel, kus arvel kajastatud tehingut ei ole tegelikult toimunud või ei ole arvel kajastatud müüja näol tegemist tegeliku müüjaga ning ostja teadis seda või pidi seda teadma (RKHKo 01.02.2012 nr 3-3-1-60-11, p 25; 13.02.2014 nr 3-3-1-83-13, p 19 jt). Samas on Riigikohus selgitanud, et kui ostja on kauba eest maksnud ja kaup on olemas, siis saab tulumaksu määrata hindamise teel.

Seda põhjusel, et kauba eest makstud tasu arvestamata jätmine suurendaks põhjendamatult ja olulisel määral tulumaksukohustust. Kui äriühing on soetanud kaupa isikult, kes pole tegelik müüja ja äriühing pidi sellest teadma, kuid samas on alust eeldada, et kaup on siiski soetatud ja selle eest on makstud, siis on hindamise eesmärk selgitada välja, kui palju pidi äriühing maksma olemasoleva ja ettevõtluses kasutatava kauba soetamise eest. Hindamine on vajalik eelkõige selliste kaupade puhul, mille osas on mõistlik eeldada, et äriühing ei ole seda kaupa ise valmistanud ega tasuta saanud.

Kui hindamise teel arvestatud summa on väiksem kui äriühingu raamatupidamises kajastatud väljamakse, siis tuleb vahe lugeda ettevõtlusest väljaviiduks ja maksustada tulumaksuga (RKHKo 01.02.2012 nr 3-3-1-60-11, p 33; 14.05.2012 nr 3- 3-1-12-12, p 18). Kaevatavas maksuotsuses on vastustaja selgitanud, et kaebaja raamatupidamise arvestuses on kuludokumendiks Markagro OÜ nimel väljastatud arved kokku summas 35 039 eurot, sh käibemaks 5839 eurot. Antud juhul nähtub nii dokumentaalsetest kui isikulistest tõenditest, et kaup väetise näol, mille Cargotrade OÜ Markagro OÜ-lt soetas ning seejärel Niles OÜ-le ja Leventera Grupp OÜ-le edasi müüs, oli reaalselt olemas ning tehingud leidsid aset eelnimetatud osaühingute vahel.

Kaebaja selgitab, et halduskohtumenetluses ja sellele eelnenud maksumenetluses leidis tõendamist, et kaubaks olnud väetise ja sellega tehtud müügitehingute kohta vormistati kõik dokumendid, milleks seadus maksukohustuslasi kohustab. Tulenevalt Riigikohtu praktikas avaldatud seisukohast ei ole teenuse osutamise (analoogselt ka kauba müügi) põhjalikumalt dokumenteerimine õigusaktidest tulenevalt kohustuslik ning maksukohustuslaselt ei saa seetõttu nõuda ühegi konkreetse dokumendi koostamist lisaks raamatupidamisseaduses nimetatud raamatupidamise algdokumentidele (RKHKo 04.12.2013 nr 3-3-1-57-13, p 16).

Eeltoodut arvestades puudub alus Cargotrade OÜ-le väljastatud Markagro OÜ arvete alusel tehtud väljamaksete maksustamiseks TuMS § 51 lg 2 p 3 alusel. Ostja käibemaksu maha arvamise õigust saab piirata üksnes järgmiste tingimuste täitmisel (EKo 13.02.2014 nr C-18/13 Maks Pen EOOD; 06.12.2012 nr C‑285/11 Bonik):˗ objektiivsete tõendite alusel on leidnud tuvastamist, et maksukohustuslane, kellele tarniti kaupu või osutati teenuseid, mille põhjal mahaarvamisõigust taotletakse, teadis või oleks pidanud teadma, et nende kaupade või teenuste soetamisega osaleb ta tehingus, mis on seotud käibemaksu tasumisest kõrvalehoidumisega, mille pani toime kauba või teenuse tarnija või teine tarnevõi teenusteahelas hiljem osalenud ettevõtja;

˗ kuna mahaarvamisõiguse lubamisest keeldumine on erand aluspõhimõttest, mida nimetatud õigus endast kujutab, siis tuleb maksuhalduril esitada õiguslikult piisavad tõendid, mis lubavad järeldada, et eelnevalt nimetatud objektiivsed tingimused on täidetud; ˗ maksuhaldur peab esitama pettuse kohta konkreetsed tõendid (EKo 06.12.2012 nr C‑324/11 Gábor Tóth); ˗ liikmesriikide kohtutel tuleb kontrollida, kas asjaomane maksuhaldur on tuvastanud, et eelnimetatud objektiivsed tingimused on täidetud. Eelviidatud kohtuasjas nr C‑285/11 tehtud otsuses Euroopa Kohus sedastas tuginedes varasematele seisukohtadele, et käibemaksudirektiivis ette nähtud käibemaksu mahaarvamisõiguse korraga ei ole kooskõlas olukord, kui mahaarvamisõigust ei lubata kasutada maksukohustuslasel, kes ei teadnud ega võinud teada, et asjaomase tehinguga on seotud pettus, mille pani toime tarnija, või et muu tehing tarneahelas, mis tehti enne või pärast kõnealuse maksukohustuslase tehtud tehingut, on seotud käibemaksupettusega.

Nimetatud kohtuotsuse resolutsioonist tuleneb, et käibemaksu maha arvamiseks ei piisa vaid ebamäärasest põhjendatud kahtlusest tehingute toimumises arvel märgitud isikuga. Mahaarvamist ei saa piirata ainuüksi seetõttu, et kaubatarnet ei peeta tegelikult toimunuks. Cargotrade OÜ käibemaksu maha arvamist ei saa piirata kolmandate isikute kohta tuvastatud asjaolude põhjal või heita ette kolmandate isikute võimalikku õigusvastast käitumist, mida kaebaja ei ole võimeline kontrollima. Maksuhaldur ei ole tuvastanud ja tõendanud pettust ega ka seda, kas Cargotrade OÜ teadis või pidi teadma sellest toimepandud pettusest.

Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt ammendub maksukohustuslase tõendamiskoormus seadusega viimasele pandud kohustuste ja asjakohaste oluliste hoolsuskohustuste täitmisega ning tal ei teki maksusumma määramise vaidlustamise korral maksuhalduril lasuva uurimiskohustusega samaväärset kõigi asjas tähendust omada võivate kolmandate isikutega seonduvate asjaolude tõendamise kohustust (RKHKo 05.05.2010 nr 3-3-1-18-10, p-d 14-15 ja 19). Ettevõtja, kes võtab tarvitusele kõik meetmed, mida võib temalt mõistlikult nõuda tagamaks, et ta ei aitaks oma tegevusega kaasa maksupettusele, ei vastuta teise tehingupoole poolt tasumisele kuuluva käibemaksu eest ja piirata ei saa tellija õigust sisendkäibemaksu maha arvata (TlnRingKo 15.04.2010 nr 3-08-1021, p 15;

EKo 06.07.2006 nr C-439/04, C-440/04 Axel Kittel jt, p-d 49-61). Riigikohtu halduskolleegium on oma praktikas selgitanud, et heauskne ostja ei vastuta müüja tegevuse õigusvastasuse eest. Kolleegiumi seisukohast tulenevalt ei oma maksustamise seisukohast tähtsust, kas müüja poolt pakutava kauba n-ö päritolu on õiguspärane või mitte. Kui müüjal ei saanud sellist kaupa tõepoolest õiguspäraselt olla, ei saa ainuüksi sellest asjaolust järeldada, et kaupa polnudki (RKHKo 09.05.2013 nr 3-3-1-81-12, p 16). Kaevatavas maksuotsuses on maksuhaldur osundanud maksupettuse olemasolu põhjendatud kahtlusele, kuid nimetatud kahtlus ei ole käibemaksu mahaarvamise piiramiseks piisav.

Euroopa Kohus on nimelt rõhutanud, et süüst sõltumatu süsteemi kehtestamine läheb kaugemale sellest, mis on vajalik riigikassa õiguste tagamiseks (EKo 06.12.2012 nr C‑285/11 Bonik, p 42). Samuti on Euroopa Kohus selgitanud 10.07.2008 kohtuasjas nr C-25/07 Alicja Sosnowska vs Dyrektor Izby Skarbowejwe Wrocławiu Ośrodek Zamiejscowyw Wałbrzychu tehtud otsuse p-s 17, et kuigi liikmesriikidel on käibemaksu enammakse tagastamise korra kehtestamisel teatav manööverdamise vabadus, ei või see kord piirata käibemaksusüsteemi neutraalsuse põhimõtet ega panna isikule tervenisti või osaliselt selle maksu tasumise koormust.

Eelkõige peab see kord võimaldama maksukohustuslasel saada kohaste tingimuste täitmisel käibemaksu enammaksest tuleneva saadaoleva summa asjakohasel juhul täies ulatuses tagasi; see tähendab, et tagasimakse tuleb sooritada mõistliku aja jooksul likviidsete või samaväärsete vahenditega ning et kehtestatud tagastamismeetodiga ei tohi maksukohustuslase jaoks mitte mingil juhul kaasneda finantsriski (EKo 25.10.2001 nr C‑78/00 Euroopa Ühenduste Komisjon vs Itaalia, p-d 32-34). Kaebaja osundab ka Euroopa Kohtu praktikas väljendatud seisukohale, mille kohaselt tuleb kaubatarnete ahela puhul arvestada üksnes konkreetset isikut puudutava tehingu ja tema tahtlusega, mitte aga samas kaubatarnete ahelas osalevast asjaomasest maksukohustuslasest erineva ettevõtja kavatsusest ja/või teise selles ahelas osaleva tehinguga, mis on varasem või hilisem nimetatud maksukohustuslase poolt tehtud tehingust ning mis võib olla seotud võimaliku pettusega, millest kõnealune maksukohustuslane ei olnud ega saanud olla teadlik.

Kohus on selgitanud, et kõnealusel juhul ei mõjuta tehinguid teostava maksukohustuslase poolt tasutud sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust ka asjaolu, et kaubatarnete ahelas, kuhu kõnesolevad tehingud kuulusid, oli üks mingisugune muu tehing, kas varasem või hilisem kui see, mida isik teostas, seotud käibemaksupettusega ilma, et kõnesolev maksukohustuslane sellest teaks või võiks teada (EKo 12.01.2006 nr C-354/03, C-355/03, C-484/03 Optigen Ltd, Fulcrum Electronics Ltd jt, p 55). Riigikohus on lisaks eeltoodule korduvalt selgitanud, et olukorras, kus vaidlus kauba olemasolu üle puudub, kaup on reaalselt olemas, kuid väidetavalt ei saadud seda arvel märgitud käibemaksukohustuslaselt, kuulub tõendamisele ka ostja pahausksus.

Kui ostja on käitunud heauskselt, siis puudub alus piirata ostjal sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust (RKHKo 19.05.2009 nr 3-3-1-32-09, p 12; 09.01.2013 nr 3-3-1-38-12, p 23 jt). Vastavalt Riigikohtu halduskolleegiumi poolt väljendatud seisukohale tõendavad tehingu toimumist tõendid üle antud kauba või saadud teenuse kohta, tasumine müüja pangakontole, väljastatud arve, tehingu kajastamine raamatupidamisja maksuarvestuses ning poolte kinnitus tehingu toimumise kohta. Riigikohtu selgituse kohaselt ei saa kõiki nimetatud tõendeid kogumis hinnates jätta neid konkreetse põhjenduseta lihtsalt kõrvale (RKHKo 09.05.2013 nr 3-3-1-81-12, p 16).

Ühtlasi viitab kaebaja Riigikohtu seisukohale, mille kohaselt ei saa olla isegi võimalikud ilmnenud mitmesugused puudused ja müüja käitumine põhjenduseks järeldusele, et tehinguid poolte vahel ei toimunud, kui pooled kinnitavad tehingu toimumist, kaup on saadud ja selle eest on müüjale tasutud. Kohus on selgitanud, et isegi võimalikud puudused hoolsuskohustuse täitmisel või hea äritava järgimisel ei tähenda tingimata pahausklikkust maksukohustuste täitmisel (RKHKo 05.05.2010 nr 3-3-1-18-10, pd 14-15). Tehingute ja nende objekti kohta on vormistatud nõuetekohased dokumendid, tehingud on kajastatud tehingupoolte raamatupidamisja maksuarvestuses, kauba eest on tasutud pangaülekandega, kaup on kajastatud kaebajalt väetist ostnud äriühingute laoarvestuses, tõendatud on selle edasimüük lõpptarbijatele ning eranditult kõik tehingute ahelas osalenud äriühingute seaduslikud esindajad on nii maksukui kohtumenetluses kinnitanud tehingute faktilist toimumist ja kauba olemasolu.

Asjas kogutud tõendid ja neist nähtuvad asjaolud lükkavad ümber kaevatavas maksuotsuses märgitud maksuhalduri järeldused tehingute mittetoimumise, kauba puudumise ja kaebaja väidetava käibemaksupettuses osalemise kohta. Asjas kogutud tõendid ei võimalda jõuda kaevatavas maksuotsuses toodud järelduseni, et kaebaja kajastas oma käibemaksu arvestuses teadvalt arveid tegelikkuses toimumata majandustehingute kohta.

Vastustaja: Vastustaja on seisukohal, et Cargotrade OÜ ei ole 2012 aprill ostnud Markagro OÜ-lt väetist ning kinnitust ei ole leidnud ka väidetavalt tehingu esemeks olnud kauba olemasolu. Vastustaja märgib, et esmalt on küsitav kaebaja esitatud dokumentide tõendiväärtus, sest kaebaja esitas kahele erinevale ettevõttele Niles OÜ-le ja Leventera Grupp OÜ-le järelepärimised samale e-maili aadressile niles7@mail.ru, millelt väidetavalt tulid vastused ühe e-kirjaga Nikolai Kopõrinilt kui Niles OÜ juhatuse liikmelt ning teise e-kirjaga Tatjana Kopõrinalt kui Leventera Grupp OÜ juhatuse liikmelt.

Kuigi 18.06.2015 istungil kaebaja lepinguline esindaja Meelis Krautmann selgitas samalt emaili aadressilt erinevate äriühingute esindajate poolt vastuste tulemist sellega, et vastuste saatjate puhul on tegemist abikaasadega, kes kasutavad ühte e-posti aadressi, siis vastustaja juhib tähelepanu asjaolule, et Leventera Grupp OÜ juhatuse liikmeks oleva Tatjana Kopõrina (sünd 07.12.1990) puhul, kelle nimelt väidetavalt e-kirjaga vastus tuli, ei ole tegemist Nikolai Kopõrini abikaasa, vaid tütrega. Teiseks on vastustaja seisukohal, et Niles OÜ ja Leventera Grupp OÜ poolt enda klientidele esitatud arve-saatelehed ei ole asjakohased ja usaldusväärsed dokumendid kinnitamaks, et kaebaja on Markagro OÜ-lt vaidlusaluse väetise soetanud ja edasi müünud Niles OÜ-le ja Leventera Grupp OÜ- le ehk vaidlusaluses tehinguahelas kaup liikus.

Nimelt Niles OÜ ja Leventera Grupp OÜ arvesaatelehtedelt nähtub, et Niles OÜ ja Leventera Grupp OÜ on enda klientidele mingit väetist müünud, kuid puudub alus asumaks seisukohale, et tegemist oli just kaebajalt saadud kauba edasimüügiga. Vastavatelt arve-saatelehtedelt ei nähtu kauba päritolu, mistõttu võib edasi müüdud väetis olla Niles OÜ ja Leventera Grupp OÜ poolt soetatud ükskõik milliselt muult tarnijalt, mitte kaebajalt. Vastavatel arve-saatelehtedel märgitud kauba seostamine väidetavalt kaebajalt saadud kaubaga on välistatud seda enam, et paljudelt esitatud arve-saatelehtedelt ei selgu üheselt, milline konkreetne väetis edasi on müüdud, vaid kasutatud on üldsõnalist nimetust „väetis“, „NPK väetis“, „NPK seguväetis EÜ“, „väetis(7)“, „väetis (I)“, „väetis (II)“ jms.

Seega ei ole kuidagi seostatav, et 10.06.2015 esitatud edasimüügi arve-saatelehtedel oleks kajastatud just seda väetist, mida väidetavalt kaebajalt soetati. Kuigi kaebajalt Leventera Grupp OÜ-le väljastatud arve-saatelehtede kohaselt kaebaja müüs Leventera Grupp OÜ-le üksnes NPK seguväetist 11-11-21, siis Leventera Grupp OÜ nimel esitatud

edasimüügiarvetel on väetist nimetatud erinevate nimedega nagu nt „väetis(7)“, „väetis (I)“, „väetis

(II)“ jne. See viitab asjaolule, et edasi müüdud kauba puhul oli tegemist erinevat sorti väetistega, mistõttu vastavad edasimüügiarved ei kajasta tegelikkuses kaebajalt soetatud väetise edasimüüki. Veelgi enam on nt Niles OÜ 19.04.2012 edasimüügiarvel nr 43 müüdavaks kaubaks NPK seguväetis(27-II), 13.07.2012 edasimüügiarvel nr 87 müüdavaks kaubaks NPK seguväetis 11-11-29, 21.08.2012 edasimüügiarvel nr 95 kaubaks NPK seguväetis(10), 09.05.2012 edasimüügiarvel nr 34/12 kaubaks väetis NPK(7), 30.04.2012 edasimüügiarvel nr 52 kaubaks väetis AN jne, mida maksuhaldurile esitatud dokumentide kohaselt kaebaja Niles OÜ-le ei ole müünud.

Seepärast on alust kahelda, et vastavad dokumendid kajastaksid kaebajalt soetatud väetise edasimüüki ja oleksid usaldusväärsed tõendid kinnitamaks vaidlusaluses tehinguahelas kauba olemasolu. Leventera Grupp OÜ poolt 10.06.2015 esitatud kontokaardid (kaebaja sõnutsi laoarvestus) on vastuolus 10.06.2015 esitatud kauba edasimüüki kajastavate arve-saatelehtedega. Arve-saatelehtede kohaselt Leventera Grupp OÜ on kaebajalt soetatud väetise müünud 12.04.2012 arve-saatelehega FIE- le Valdek Talistule, mida kontokaartidel ei kajastu. Kontokaartidel on kajastatud küll müüke 09.05.2012, 18.05.2012, 21.05.2015 jne, kuid vastavaid arve-saatelehti ei ole esitatud.

Toodud kontokaartidelt ei ole üheselt identifitseeritav kaup, st millist konkreetset NPK või NS kompleksväetist laost välja müüdi, mistõttu ei ole sellisel kujul laoarvestus usaldusväärne tõend kinnitamaks tegelikku kauba liikumist. Tähelepanuta ei saa jätta ka asjaolu, et kui Niles OÜ ja Leventera Grupp OÜ volitatud esindaja 03.07.2012 täiendavate selgituste kohaselt müüdi kaebajalt soetatud väetis eraisikutele, siis 10.06.2015 taotlusele lisatud kauba edasimüügi arve-saatelehtedelt nähtub, et väetis müüdi eeskätt äriühingutele ja FIE-dele ning üksnes mõnel erandjuhul eraisikutele.

Seejuures Leventera Grupp OÜ juhatuse liikme poolt 07.10.2015 istungil antud ütluste kohaselt müüs Leventera Grupp OÜ kaebajalt soetatud väetise edasi Eesti firmadele, mida oli ca 3, mis omakorda ei kattu ei maksumenetluses antud selgituste ega ka 10.06.2015 esitatud Leventera Grupp OÜ arve-saatelehtedega. Nikolai Kopõrini poolt 03.12.2015 istungil antud seletus, mille kohaselt kaebajalt saadud väetis läks edasi 3-le firmale ja veel füüsilistele isikutele, ei kattu samuti 03.07.2012 maksumenetluses antud selgitustega. Samuti ei kattu 10.06.2015 esitatud tõenditelt nähtu Leventera Grupp OÜ juhatuse liikme poolt 07.10.2015 istungil antud ütlusega, et kaup müüdi kohe edasi klientidele.

Täiesti asjakohatuks tõendiks on 10.06.2015 esitatud transpordiarve, mille kohaselt 30.04.2012 on Niles OÜ-le osutatud mingit transporditeenust, kuid ei selgu, mida on veetud. Seega on selgusetu, kuidas vastav arve on asjassepuutuv tõendamaks kaebaja väidet, et kaebaja on Niles OÜ-le väetist müünud ja kaebajal vaidlusalune kaup oli olemas. Kokkuvõttes on vastustaja seisukohal, et 10.06.2015 kaebaja esitatud dokumendid (lisa 2, 3) ei tõenda, et kaebaja oleks tegelikkuses Niles OÜ-le ja Leventera Grupp OÜ-le Markagro OÜ-lt soetatud kaupa edasi müünud ehk siis kaebaja ning Markagro OÜ vahelises tehingus oleks kaup olemas olnud.

Vastustaja on seisukohal, et 19.10.2015 täiendava tõendina esitatud vaidlusaluse maksumenetlusega mitteseotud teise maksumenetluse raames koostatud 23.05.2012 vaatluse protokoll ei ole asjakohaseks tõendiks käesoleva vaidluse kontekstis. Kuigi kaebaja on esitanud üldsõnalise väite, et tema hinnangul eelnimetatud vaatluse protokoll tõendab kaebaja poolt Niles OÜ-le ja Leventera Grupp OÜ-le 2012 aprillis müüdud väetise olemasolu, siis vastustaja hinnangul vastava tõendi pinnalt puudub alus sellisele seisukohale asumiseks. Vaatluse protokollist selgub, et vaadeldavalt territooriumilt tuvastati küll mingi väetis, mis väideti olevat Niles OÜ oma, kuid kuna maksumenetlus, mille raames vaatlus läbi viidi, ei olnud seotud Niles OÜ-ga, vaid Leventera Grupp OÜ-ga, siis täpsemalt ei ole fikseeritud, mis liiki väetisega oli tegemist, mis koguses ja kellelt soetatud jne, mistõttu ei ole võimalik seostada vastavat kaupa just kaebajalt soetatud kaubaga.

Leventera Grupp OÜ-le kuuluvat väetist objektilt ei tuvastatud.

Vastustaja on seisukohal, et Nikolai Kopõrini, Tatjana Kopõrina (sünd 07.12.1990) ja Stanislav Zamogilnõi poolt kohtumenetluses antud ütlused on oluliselt vastuolus varasemalt maksumenetluses antud selgitustega. Samuti lähevad eeltoodud isikute ütlused omakorda ka üksteise ütlustega vastuollu, mis seab nende isikute selgituste, sh tehingute toimumise kinnituste, usaldusvääruse kahtluse alla ning kinnitavad omakorda, et tegelikkuses kaebaja ja Markagro OÜ vahelises tehingus kaup ei liikunud ning tehingut ei toimunud. Täiendavalt juba maksuotsuses välja toodud isikute seletuste vahel esinevatele vastuoludele selgus 07.10.2015 istungil Tatjana Kopõrinat ja 03.12.2015 istungil Nikolai Kopõrinit tunnistajana üle kuulates ning 07.10.2015 istungil Stanislav Zamogilnõid vande all üle kuulates, et kõik eelnimetatud isikud olid juba enne vaidlusaluseid tehinguid omavahel pikaaegselt tuttavad. Tatjana Kopõrina sõnutsi sai ta kontakti kaebajaga enda isa Nikolai Kopõrini kaudu ning kaebaja juhatuse liikme sõnutsi tundis tema Nikolai Kopõrinit, kelle kaudu hakkas tundma huvi ka väetiseturu vastu. Nikolai Kopõrini sõnutsi tunneb ta kaebaja juhatuse liiget, kes on tema hea tuttav, ca 20 aastat. Viimane helistas 2012 aprillis Nikolai Kopõrinile tehingute tegemiseks. Samas maksumenetluses on nii Niles OÜ kui ka Leventera Grupp OÜ lepinguline esindaja vastavate äriühingute nimel ütlusi andes öelnud, et kontakt saadi kaebajaga hoopis interneti kaudu. Kaebaja juhatuse liige on maksumenetluses seletusi andes väitnud samuti, et Leventera Grupp OÜ leidis neid internetilehe kaudu. Eeltoodu näitab selgelt, et maksumenetluses on varjatud isikute pikaaegset tutvust. Lisaks on ka istungitel Nikolai Kopõrini ja Stanislav Zamogilnõi antud seletused vastuolus selles osas, kui kaua nad teineteist tunnevad. Stanislav Zamogilnõi ütluste kohaselt tunneb ta Nikolai Kopõrinit ca

8 aastat, kuid Nikolai Kopõrini ütluste kohaselt tunnevad nad teineteist ca 20 aastat. Nikolai Kopõrini, Tatjana Kopõrina ja Stanislav Zamogilnõi seletused lähevad omavahel vastuollu ka selles osas, kes kellega tehingute tegemisel suhtles. Nikolai Kopõrin istungil kinnitas, et Niles OÜ ja Leventera Grupp OÜ nimel tehinguid tehes suhtles ainult tema kaebaja juhatuse liikmega. See aga ei ole kooskõlas Tatjana Kopõrina istungil antud ütlusega, et Leventera Grupp OÜ poolt suhtles tehinguid tehes tema Stanislav Zamogilnõiga. 21.06.2012 maksumenetluses Stanislav Zamogilnõi andis mõista, et Tatjana Kopõrina oli temaga suhelnud nii Niles OÜ kui ka Leventera Grupp OÜ nimel, öeldes, et Tatjana Kopõrina leppis temaga kokku, et ühe osa kaubast ostab Leventera Grupp OÜ ja teise osa Niles OÜ.

Vastuolus on ka kohtuistungil kaebaja juhatuse liikme seletused 21.06.2012 maksumenetluses antud selgitustega selles osas, kes kelle poole pöördus Leventera Grupp OÜ-ga tehingu tegemiseks. Nimelt kohtuistungil kaebaja juhatuse liige märkis, et teadis, et Leventera Grupp OÜ tegeleb väetisega ning pöördus nende poole ja küsis, “kas on kauba soovi". Samas maksumenetluses seletusi andes väitis ta, et Leventera Grupp OÜ ise leidis kaebaja Europages internetilehe kaudu. Eeltoodu näitab selgelt, et maksumenetluses on varjatud isikute omavahelist pikaajalist tutvust ja seotust ning isikute algsed ja hilisemad seletused üksteisega kontakti saamise osas on vastuolus.

Lisaks lahknesid kaebaja juhatuse liikme istungil antud seletused maksumenetluses kogutud dokumentidega ka selles osas, mis kaupa Markagro OÜ-lt soetati. Nimelt istungil tõi kaebaja juhatuse liige välja, et tellis Markagro OÜ-lt kompleksväetist NPK, kuigi maksumenetluses esitatud arvete kohaselt oli tehingu esemeks olevaks kaubaks ka NS seguväetis. Samamoodi Niles OÜ ja Leventera Grupp OÜ vaidlusaluste tehingute aegne juhatuse liige väitis 03.12.2015 istungil, et ostis kaebajalt väetist NPK 15-15-15, mis koostatud arvete kohaselt kaebaja edasimüüdava kaubana märgitud ei olnud ning erinevaid NPK seguväetise liike, mis arvetele oli märgitud, kuid väetist NS üldse ei nimetatud.

Kuigi pärast ütluste andmist ja enda firma kontorisse helistamist Nikolai Kopõrin muutis kohtuistungil antud ütlust, täpsustades, et õige soetatud kaup oli väetis NPK 16-16-16, siis vastustaja on seisukohal, et vastavat parandust ei saa pidada usaldusväärseks ning lähtuma peab tunnistaja antud esmasest selgitusest. Eelnimetatud isikud ei märkinud istungitel ütlusi andes kordagi, nagu nad ei mäletaks täpselt, mis kaup tehingu esemeks oli, mistõttu kauba sisus eksimine ei saanud olla sellest tingitud. Kaebaja poolt Niles OÜ-le ja Leventera Grupp OÜ-le koostatud arvetel märgitu ei kattu ka Nikolai Kopõrini poolt 03.12.2015 istungil öelduga, mille kohaselt ta soetas kaebajalt umbes 48 kotti ehk 24 tonni väetist ning J.

E. võttis vastu 48 kotti väetist. Nimelt Niles OÜ-le müüdud kauba kogus oli arvete kohaselt 44 tonni ja Leventera Grupp OÜ-le müüdud kauba koguseks 46 tonni. Kuna J. E. 03.12.2015 istungil antud ütluste kohaselt 48 pakendit väetist on 24 tonni, siis oleks pidanud tegelikkuses kaebajalt soetatud ja vastu võetud pakendeid olema umbes 180 kotti (90x48/24=180). Pole eluliselt usutav, et tehingute toimumisel eksitaks niivõrd suures mahus tehingu esemeks oleva kauba koguse suhtes. Seda enam, et Nikolai Kopõrin istungil väitis, et ta ise nägi vastavat kaupa laos, sel juhul oleks talle jäänud silma, et väetisekotte on tunduvalt rohkem kui 48.

Maksumenetluses antud seletustega olid vastuolus ka Leventera Grupp OÜ juhatuse liikme Tatjana Kopõrina 07.10.2015 istungil antud ütlused kaebajalt arvete saamise osas. Nimelt, kui 03.07.2012 maksumenetluses OÜ Niles ja Leventera Grupp OÜ nimel seletusi andes märgiti, et kaebaja poolt arvete edastamine toimus arvete kontorisse toomise läbi, siis istungil ütlusi andes väitis Tatjana Kopõrina hoopis, et tema laotöötaja esitas talle arve-saatelehed. Nikolai Kopõrini 03.12.2015 istungil antud ütluste kohaselt tema mäletamist mööda said Niles OÜ ja Leventera Grupp arved hoopis e-posti teel.

Sealjuures väitis Tatjana Kopõrina 07.10.2015 istungil, et arve-saatelehtedel olid ka kauba spetsifikatsioonid, kuigi tegelikkuses kaebaja poolt Leventera Grupp OÜ-le esitatud arve-saatelehtedel oli üksnes üldsõnaliselt kirjas NPK seguväetis ja NS väetis. Vastuolu esineb ka Nikolai Kopõrini 03.12.2015 istungil antud seletuste ja kaebaja juhatuse liikme 21.06.2012 maksumenetluses antud seletuste vahel, mis dokumendid kauba kohta Niles OÜ ja Leventera Grupp OÜ said. Nimelt 21.06.2012 Stanislav Zamogilnõi väitis, et Niles OÜ-le ja Leventera Grupp OÜ-le anti kauba kohta üksnes arve, teabelehed olid väetisega kaasas ning kui muid dokumente oleks soovitud, siis kaebaja oleks need ka esitanud, pöördudes enda hankija poole.

Nikolai Kopõrin väitis aga 03.12.2015 istungil, et talle toodi kontorisse ka kauba sertifikaadid, mis ei ühti kaebaja juhatuse liikme selgitusega. Sealjuures 07.10.2015 istungil Tatjana Kopõrina ja kaebaja juhatuse liikme poolt antud selgitustest selgus, et tegelikkuses kumbki ei ole kaupa näinud. Nimelt need isikud on ise öelnud, et enda väidete puhul tuginevad nad kellegi kolmanda antud infole. Samas nt kaebaja juhatuse liige tugines Markagro OÜ juhatuse liikme selgitusele, kes samuti ise kaupa ei näinud ning maksumenetluses kauba kohta selgitusi andes tugines sellele, milline tavapäraselt väetis on või siis oletustele.

Kokkuvõttes maksumenetluses omavahelise tutvuse varjamine ja tehingutega vahetult seotud isikute seletuste vastuolulisus koosmõjus asjaoluga, et kohtumenetluses on esitatud Niles OÜ ja Leventera Grupp OÜ poolt kaebajalt kauba saamise tõenduseks dokumente, mis ilmselgelt ei saa olla tõele vastavad, viitavad selgelt isikutevahelisele kooskõlastatud tegevusele eesmärgiga jätta mulje, et tegelikkuses on tehinguteahelas kaup liikunud ja tehingud toimunud. Eeltoodu seab ka kahtluse alla isikute poolt tehingute tegeliku toimumise kohta antud ütluste usaldusväärsuse, mistõttu on vastustaja seisukohal, et kohtumenetluses Stanislav Zamogilnõi, Tatjana Kopõrina ja Nikolai Kopõrini poolt antud seletused ei anna alust asuda seisukohale, et maksuotsuses tehtud järeldused oleksid ebaõiged.

Sama võib öelda ka tunnistaja J. E. istungil antud ütluste kohta. J. E. ütluste kohaselt ta kuulis kaebajast maksuameti revidendi V. Goldbergi käest ning ta ei teadnud kaebajast enne midagi, kui maksuhaldur temalt ettevõtte kohta küsis. J. E. ütlused kinnitavad maksuhalduri poolt väidetut, et tõsiseltvõetavaks ei saa pidada J. E. poolt maksumenetluses antud kinnitust, et ta osales 2012 aprillis kaebajalt soetatud väetise vastuvõtmisel. Samuti ei andnud J. E. istungil ühtegi sisulist seletust kaebaja ning Niles OÜ ja Leventera Grupp OÜ vahel toimunud tehingute kohta.

Kokkuvõtvalt on vastustaja seisukohal, et tuvastatud asjaolud annavad alust põhjendatult kahelda kaebaja poolt Markagro OÜ-lt aprillis 2012 vaidlusaluste arvete alusel väetise soetamises ning kinnitust ei ole leidnud ka vastava kauba olemasolu. Samuti on alust kahelda kaebaja poolt kõnesoleva kauba edasimüügis Niles OÜ-le ja Leventera Grupp OÜ-le. Puuduvad objektiivsed tõendid, mis kinnitaksid Markagro OÜ-ga tehingute toimumist ning tehinguteahelas kauba tegelikku liikumist. Ei Markagro OÜ ega kaebaja juhatuse liige ei ole tehingute esemeks olnud kaupa näinud, mistõttu ei saa nad peale oletuste või väidetavalt kuuldud info kauba kohta midagi sisulisemat öelda.

Sellist käitumist ei saa pidada tavapäraseks olukorras, kus tehingud on väidetavalt toimunud esmakordsete tehingupartnerite vahel. Seda enam, et väidetavate tehingute raames ei koostatud lepinguid, millele saaks tugineda, üleandmis-vastuvõtmisakte, mis fikseeriksid kauba vastuvõtmise ning selle seisukorra, kaebaja ei kontrollinud kauba tingimustele vastavust ja väetiseregistrisse registreeritust, kauba teabelehti ja sertifikaate küsis kaebaja Markagro OÜ-lt alles maksumenetluse ajal maksuhalduri pärimise peale jne. Kaebaja ning Markagro OÜ seletustes esinevad vastuolud tehingute toimumise asjaolude osas.

Tegemist on sedalaadi vastuoludega, mida ei esineks olukorras, kus tehingud on aset leidnud (04.11.2014 maksuotsuse p-d 2.1 ja 3.3.1; vastustaja 22.01.2016 seisukoht). Samuti on vastuolulised kaebaja ning Niles OÜ ja Leventera Grupp OÜ seletused tehingute toimumise osas (04.11.2015 maksuotsuse p 3.4.1). 03.12.2015 istungil Nikolai Kopõrini ütluste pinnalt sai kinnitust maksuhalduri väide, et Niles OÜ ja Leventera Grupp OÜ selgitus väetise päritolu osas on vastuolus maksumenetluses esitatud dokumentidega (04.11.2014 maksuotsuse p 3.4.1.).

Nimelt Nikolai Kopõrin 03.12.2015 istungil ütles, et kaebajalt soetatud väetis oli pärit Venemaalt, kuigi maksumenetluses esitatud dokumentide kohaselt oli väetis pärit nii Venemaalt, Soomest kui ka Poolast. Seejuures varasemate seletuste muutmine kohtumenetluse ajal ning kohtumenetluses ebausaldusväärsete dokumentide esitamine seab väidetavates tehinguteahelas osalenud isikute kinnitused tehingute toimumise kohta kahtluse alla. Nii tehingutes kaebaja ja Markagro OÜ kui ka kaebaja, Niles OÜ ja Leventera Grupp OÜ vahel puuduvad äris tavapärased dokumendid.

Puuduvad kauba üleandmis-vastuvõtmisaktid, lepingud, transpordi dokumendid jms, mis võiksid kinnitada tehingute toimumist ja kauba liikumist. Siinjuures ei ole kauba olemasolu tõendavad ning üleandmis-vastuvõtmisakte asendavad ka Markagro OÜ-lt saadud arved, sest ei arveid koostanud Markagro OÜ ega ka kaebaja ei ole vastavat kaupa enda sõnutsi tegelikult näinudki ning arved sai kaebaja Markagro OÜ-lt e-maili teel või kaebaja endises kontoris (st need ei liikunud koos kaubaga). Põhjusel, et kaebaja ise ei ole tegelikkuses kaupa näinud, mistõttu vastavad arved ei saanud kaubaga liikuda, ei tõenda kauba olemasolu ka kaebaja enda poolt koostatud arved Niles OÜ-le ja Leventera Grupp OÜ-le.

Samuti ei oska ükski tehinguteahelas osalenud isik anda kauba transpordi kohta sisulisi selgitusi. J.E. 03.12.2015 istungil antud ütluste kohaselt Tallinnas teevad kontoritööd põhiliselt Tatjana Kopõrinad (ema ja tütar) ning vahepeal Nikolai Kopõrin, seega vähemalt ühel neist pidi olema informatsioon, mis sõidukiga kaebajalt kaup tuleb. Tavapärasest erineb ka väidetav kauba vastuvõtmise protsess Niles OÜ-s ja Leventera Grupp OÜ-s (04.11.2014 maksuotsuse p-d 3.1.5, 3.4.3). Samuti esinevad vastuolud kaubaga liikunud dokumentide osas antud selgitustes (04.11.2014 maksuotsuse p 2.4).

J.E. maksumenetluses antud kinnitus kaebajalt kauba saamise kohta jääb paljasõnaliseks ning ei tõenda Niles OÜ ja Leventera Grupp OÜ poolt väetise saamist kaebajalt ning seega ka tehinguteahelas reaalset kauba liikumist (29.12.2014 vaideotsuse p 19). Tehingute kinnituseks esitatud dokumentides kajastuvad vead viitavad dokumentide tagantjärgi koostamisele ning annavad alust põhjendatud kahtluseks, et tegelikkuses tehinguid ei toimunud (04.11.2014 maksuotsuse p-d 1.3.4.

8. lõik, 2.3, 2.4, 3.3.2, 3.3.3). Sealjuures ei kinnita tehingute toimumist kaebaja maksumenetluses esitatud teabelehed, sest need ei saanud reaalselt kõnealuse kaubaga kaasa liikuda. Erisused esinesid ka kaebaja ja Markagro OÜ esitatud teabelehtedel (04.11.2014 maksuotsuse punktid 3.3.4, 1.3.1). Lisaks kaebaja huvi puudumisele tehingute osas iseloomustas ka teisi tehingute pooli huvi puudumine kauba osas (04.11.2014 maksuotsuse p 3.4.1), mis ei ole iseloomulik, kui tehingud on tegelikkuses aset leidnud. Kaebaja ja Markagro OÜ kokkupuude ei saa olla juhuslik.

Seda näitab ilmekalt asjaolu, et Markagro OÜ juhatuse liige Marco Kirss oli varasemalt seotud Niles OÜ ja Leventera Grupp OÜ juhatuse liikme Nikolai Kopõriniga (04.11.2014 maksuotsuse p 3.5.3). 10.04.2012, kui Marco Kirss sai Markagro OÜ juhatuse liikmeks, esitas ettevõte kohe arve kaebajale, kelle osas selgus 18.06.2015 ja 03.12.2015 istungitel, et viimase juhatuse liige oli pikaaegne tuttav Niles OÜ ja Leventera Grupp OÜ esindajatega. Kogu tehingute toimumise jada tõele vastavuses äratab kahtlust muuhulgas ka asjaolu, et Markagro OÜ sai enda ärinime 10.04.2012 ning kuna kaebaja enda sõnul leidis ta Markagro OÜ läbi interneti, siis pidi see toimuma mitte enne 10.04.2012, kuna ettevõttel enne seda ärinime ei olnud.

Marco Kirsi 03.07.2012 seletuste kohaselt esimesena esitas tellimuse kaebaja Marcagro OÜ-le ja siis Marcagro OÜ KT Investment OÜ-le. Maksumenetluses esitatud arvete kohaselt Marco Kirss, kes 10.04.2012 sai Markagro OÜ juhatuse liikmeks, ühe päeva jooksul tegi kohe tehingu KT Investment OÜ-ga kauba saamiseks, müüs samal päeval kauba kaebajale, kes omakorda jõudis ka kauba edasi müüa Leventera Grupp OÜ-le. Nii kiirelt tehingute tegemine ja tehingupartnerite leidmine ei ole tavapärane reaalselt toimunud tehingute puhul. Markagro OÜ poolt kaebajale edasi müüdud kauba soetus KT Investment OÜ-lt pole usaldusväärselt kinnitust leidnud (maksuotsuse p-d

3.1.1,3.1.2,3.1.3,3.2). Seejuures ka KT Investment OÜ poolne Markagro OÜ-le edasi müüdud kauba soetus pole kinnitust leidnud (maksuotsuse punkt 3.1.1), samuti KT Investment OÜ poolt kauba Soomest soetust ei nähtu VIES-est. Ühtlasi maksumenetluse käigus selgus, et Markagro OÜ ja KT Investment OÜ ei ole tavapärase majandustegevusega äriühingud (maksuotsuse punktid 3.5.1,3.5.2). Eeltoodu koos ülejäänud maksumenetluses tuvastatud asjaoludega kogumis kinnitab maksuhalduri positsiooni. Kokkuvõttes on põhjendatult alust kahelda kaebaja poolt Markagro OÜ-lt aprillis 2012 vaidlusaluste arvete alusel väetise soetamises ning kinnitust ei ole leidnud ka vastava kauba olemasolu. Samuti on alust kahelda kaebaja poolt kõnesoleva kauba edasimüügis Niles OÜ-le ja Leventera Grupp OÜ-le. Täiendavalt vastustaja märgib, et jättes väidetavalt toimunud tehingutes kauba üleandmisvastuvõtmisdokumendid koostamata ning muud kauba reaalset olemasolu kinnitavad asjaolud fikseerimata, on vastustaja hinnangul kaebaja ise võtnud endale riski, et võimaliku maksuvaidluse korral võib väidetavate tehingute toimumise tõendamine olla raskendatud. Äriühingul on kohustus enda majandustehinguid dokumenteerida viisil, mis võimaldaks maksukohustust välja selgitada ning vajadusel esitada tehingu reaalse toimumise kohta tõendeid. Üleandmis-vastuvõtmisaktide koostamine ja kauba transpordi fikseerimine oli käesoleval juhul eriti asjakohane, kuna vaidlusalustes tehingutes kaebaja enda sõnul ise kaupa ei näinud.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjaliku seletusega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi, sh menetlusosalise ja tunnistajate vande all antud ütlusi, hinnanud käesolevas haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja koostoimes, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata.

Pooled vaidlevad selle üle, kas Cargotrade OÜ on aprillis 2012 ostnud Markagro OÜ-lt väetist. Samuti vaieldakse kauba (NPK seguväetis) olemasolu ning sellega tarneahelas KT Investment Group OÜ– Markagro OÜ– Cargotrade OÜ –Leventera Grupp OÜ ja Niles OÜ tehingute tegemise üle.

Maksuhaldur väidab, et Cargotrade OÜ ei ole aprillis 2012 ostnud Markagro OÜ-lt väetist ning kinnitust ei ole leidnud ka tehingu esemeks olnud kauba olemasolu. Maksu-ja Tolliametil (MTA) on tekkinud põhjendatud kahtlus Cargotrade OÜ poolt Markagro OÜ-lt aprillis 2012 vaidlusaluste arvete alusel väetise soetamises ning kaebaja poolt vaieldava kauba edasimüügis Niles OÜ-le ja Leventera Grupp OÜ-le.

Kaebuse esitaja väidab, et asjas kogutud tõendid kinnitavad aprillis 2012 tehingute toimumist tarneahelas Markagro OÜ – Cargotrade OÜ – Leventera Grupp OÜ ja Niles OÜ NPK tüüpi (segu)väetisega. Vastustaja on asunud vastupidisele seisukohale, väites, et asjas puuduvad objektiivsed tõendid, mis kinnitaksid Markagro OÜ-ga tehingute toimumist ning tehinguteahelas kauba tegelikku liikumist. Markagro OÜ juhatuse liige Marco Kirss ega Cargotrade OÜ juhatuse liige Stanislav Zamogilnõi ei ole tehingute esemeks olnud kaupa näinud, mistõttu ei saa nad peale oletuste või väidetavalt kauba kohta teistelt isikutelt kuuldud info alusel midagi sisuliselt selgitada.

Kohus on käesolevas haldusasjas analüüsinud nii kirjalikke kui suulisi tõendeid, hinnates neid kogumis ja koostoimes, ning selle põhjal kujundanud oma seisukohad. Kohus ei hakka üle kordama kõiki poolte põhjendusi, vaid viitab neile, millega nõustub või ei nõustu. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg 2 kohaselt kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väidetega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele.

Kohus nõustub vastustaja selgitustega maksumenetluses ja kohtumenetluses ütlusi andnud isikute (Stanislav Zamogilnõi, Tatjana Kopõrina (Nikolai Kopõrini tütar) ja Nikolai Kopõrini väidete vastuolulisuse kohta. Samuti kohus nõustub vastustaja hinnangutega J.E. ja kirjalikult üle kuulatud Marco Kirsi ütlustele. Kohus on need ütlused kajastanud ka kohtuotsuses.

Cargotrade OÜ seadusliku esindaja Stanislav Zamogilnõi vande all antud seletuse kohaselt ta on Cargotrade OÜ juhatuse liige alates 2006 juunist. Tema firma tegeleb impordi-ekspordiga (kalatooted, väetised ja ekspedeerimine). Enamuse ajast tegeles kalatoodetega, aga kuna 2012 aprillis oli sellel turul langus, siis otsustas väetisega tegelema hakata. Ta teadis, et Leventera Grupp tegeleb turul väetisega ja kuna ta tunneb Nikolai Kopõrinit 2007. aastast, siis tema kaudu uuriski ta väetiseturgu. Firmad, kellelt väetist osta, leidis ta internetist. Internetis oli palju erinevaid firmasid, aga ta valis välja just Markagro OÜ, samas ta ei osanud seletada, miks ta just selle firma valis. Markagro OÜ-st suhtles ta Marco Kirsiga vene keeles telefoni teel. Meili teel kirjutas S. Zamogilnõi M. Kirsile, mis kaupa ta vajab ja M. Kirss tegi hinnapakkumise. S. Zamogilnõi tellis kompleksväetist NPK. S. Zamogilnõi kinnitas, et ta oli vahendaja Markagro OÜ ja Leventera OÜ ning Niles OÜ vahel aprillis 2012. Kauba spetsifikatsioon oli saatelehel ja infolehel, mis oli pakendi taskus. Transpordi korraldas Markagro OÜ ning see vedas kauba sinna, kuhu S. Zamogilnõi ütles. Tunnistaja väitis, et ei tahtnud, et kaks firmat omavahel kontakteeruvad, sest tahtis vahelt teenida. S. Zamogilnõi palus, et kaup veetaks Türile Leventera Grupp OÜ lattu. Kaupa vedas nii Leventera Grupp OÜ-le kui ka Niles OÜ-le. S. Zamogilnõi kinnitas, et tema ise seda kaupa (väetisekotte) ei näinud. Tarnija M. Kirss selgitas talle, millised kotid välja näevad. S. Zamogilnõi sõnul kaup läks Markagro OÜ-lt otse Leventera OÜ-le ja Niles OÜ-le. S. Zamogilnõi väitis, et küsis M. Kirsilt, kust on väetis pärit, M. Kirss vastas, et Soomest, Poolast, Venemaalt ja pärast ta kinnitas seda sertifikaatidega. S. Zamogilnõi väitel sai ta sertifikaadid M. Kirsilt. S. Zamogilnõi ei küsinud M. Kirsilt, mis firmalt Markagro OÜ väetist ostis. S. Zamogilnõi kinnitas, et arveldamine toimus ainult pangaülekande kaudu.

Tunnistaja Nikolai Kopõrini (Niles OÜ juhatuse liige) ütluste kohaselt 2012 aprillis oli ta Niles OÜ ja Leventera Grupp OÜ juhatuse liige. 2012 aprillis helistas talle Stanislav Zamogilnõi ja pakkus soodsatel tingimustel kaupa, N. Kopõrin nõustus tema pakkumisega. Tunnistaja kinnitas, et ta ise suhtles S. Zamogilnõi nii Niles OÜ kui ka Leventera OÜ poolt. Lepiti kokku suuliselt, kuna tehing oli ühekordne, siis ei vormistatud seda kirjalikult. Tunnistaja kinnitas, et tunneb S. Zamogilnõi´d ca

20 aastat. Tunnistaja selgitas, et NPK on väetis ühes graanulis, mis on pakitud suurtesse Big-Bag kottidesse. Lehed toote infoga asuvad koti taskus, kuid võivad asuda ka koti sees. Lehed sisaldavad infot toote kvaliteedi ja koguse kohta. Ostutehingu soodsus seisnes tunnistaja jaoks selles, et transport oli hinna sees ja kaup toimetati otse lattu, hind oli ka soodne. Tunnistaja ütluste kohaselt nägi ta kaupa, kuid mitte samal päeval, kui see saabus, vaid hiljem, kui laos käis. Niles OÜ poolt kauba tarnimise osas suhtles ta tarnijaga ise. Kauba võttis vastu töötaja J.E., kes vaatab alati kauba kvaliteeti kauba vastuvõtmisel.

Ta kontrollib ka kauba kogust ja vajadusel kaalub koguse üle. Tunnistaja ei mäletanud, mis firmadele kaupa edasi müüdi. Tunnistaja sõnul müüs ta kaupa nii firmadele kui ka füüsilistele isikutele. Maksuametnikud käisid laos kaupa üle vaatamas. Tunnistaja väitis, et selline firma nagu Markagro OÜ on talle tuttav, ta tunneb ka Marco Kirsi nimelist isikut, samas ta ei mäletanud, kuidas nad tuttavaks said. Samuti tunnistaja ei mäletanud, kas ta on temaga tehinguid teinud. Siis tunnistaja täpsustas, et mingeid tehinguid nad on teinud küll, aga see oli ammu.

Samas tunnistaja ei mäletanud, kas nad pidasid ainult läbirääkimisi väetisega seoses või tegid ka mingeid tehinguid. Transpordi tellis tarnija Cargotrade OÜ vastavalt tarnetingimustele. Tunnistaja ütluste kohaselt mõlemad tema firmad tegelevad väetiseäriga. Tunnistaja sõnul Cargotrade OÜ-lt ostis ta väetist NPK 15-15-15, mis oli BIG- BAG kotis (500 kg), pakis olid halli värvi graanulid. Tunnistaja väitis, et ta ei tea, kust Cargotrade OÜ oma kauba saab. Tunnistaja kinnitas, et nägi infolehelt, et väetis oli pärit Venemaalt, see oli Venemaal toodetud, väitis, et on selles kindel.

Tunnistaja mäletas, et enamuse kaubast nad müüsid edasi täpselt sellisel kujul nagu said Cargotrade OÜ-lt. Tunnistaja kinnitas, et S. Zamogilnõi ise pakkus talle kaupa. Cargotrade OÜ-ga oli see ühekordne tehing. Tunnistaja väitis, et kuna S. Zamogilnõi on ta hea tuttav, siis tal ei olnud põhjust tehingust keelduda. Tunnistaja ei mäletanud täpselt ostetud kauba kogust, kuid see võis tema arvates olla umbes 48 kotti ehk 24 tonni, mille ta müüs ümber töötlemata edasi klientidele, kogu kaup oli toodetud Venemaal. Tunnistaja väitel need 48 kotti võttis vastu J.E..

Tunnistaja ise tuli hiljem mingil päeval lattu ja nägi neid kotte. Tunnistaja täpselt ei mäletanud, aga tema arvates läks kaup edasi 3-le firmale ja veel füüsilistele isikutele. Kauba müümise aega N. Kopõrin ei mäletanud, aga kui MTA inspektorid käisid, siis oli osa sellest kaubast veel laos olemas. N. Kopõrin ei mäletanud firmasid, kellele kauba edasi müüs. Peale ütluste andmist soovis tunnistaja N. Kopõrin oma ütlust täpsustada väetise osas. N. Kopõrin peale ütluste andmist helistas väidetavalt oma firma kontorisse ja täpsustas väetise liiki ning väidab nüüd, et õige väetis on NPK 16-16-16.

Tunnistaja Tatjana Kopõrina (Nikolai Kopõrini tütar), kes on Leventera OÜ ainus juhatuse liige alates 20.04.2010 (Leventera Grupp OÜ-s oli juhatuse liige 16.06.2010-02.05.2012 Nikolai Kopõrin, Tatjana Kopõrina sai selles juhatuse liikmeks 02.05.2010), ütluste kohaselt tema firma on Cargotrade OÜ partner 2012 aprillist. Tunnistaja oli juba varem tuttav Cargotrade OÜ juhatuse liikme S. Zamogilnõiga oma isa N. Kopõrini kaudu. Leventera Grupp OÜ tegeleb ainult väetisega, so erinevate väetise liikidega- NPK seguväetis ja NS väetis. Cargotrade OÜ-l oli kõige parem pakkumine, hinna sees oli ka kauba tarnimine, seepärast ta valiski selle firma.

Neil oli suuline kokkulepe hinna ja tarnimise osas. Suheldi telefoni ja meili teel. Tunnistaja kinnitas, et suhtles ise S. Zamogilnõiga. Tunnistaja sõnul väetist sai ta mitmelt firmalt, 2-3 firmat oli. Tunnistaja väitel samal päeval, kui kaup saabus lattu, ta ise ei käinud laos, kuna see asub Türil. Leventera Grupp OÜ laotöötaja J.E. võttis kauba vastu. Tunnistaja kinnitas, et aprillis 2012 ta laos kohapeal ei käinud, seal tegeles kaubaga laotöötaja. Pakendid olid 500 kg (Big-Bag). Tunnistaja mäletas, et pakendil oli tasku, kus oli infoleht.

Samas tunnistaja kinnitas, et kaup müüdi kohe edasi klientidele, tema neid kotte ei näinud. Tunnistaja kinnitas, et Leventera Grupp OÜ ainult ostis Cargotrade OÜ-lt väetist, edasi müüs Leventera Grupp OÜ väetist Eesti firmadele, umbes 3-le firmale, kuid firmasid ta ei osanud nimetada. Tunnistaja väitel nende firmadega suhtles ta ise või Leventera Grupp OÜ laotöötaja. Tunnistaja sõnul Leventera Grupp OÜ-l on alalised kliendid ja kaupa tellitakse nende jaoks. Tunnistaja väitis, et vormistab dokumente ise. Sel ajal oli Leventera Grupp OÜ-l 3-5 püsiklienti, kelle nimesid tunnistaja ei mäletanud.

Tunnistaja väitis, et Leventera Grupp OÜ püsikliendid on nüüd vahetunud, endised püsikliendid ei osta praegu tema firmalt väetist, samas ta ei osanud öelda, mis ajani nad ostsid väetist (või millal lõpetasid tehingud). Tunnistaja kinnitas, et väetisekotte ta ise ei näinud. Leventera Grupp OÜ laotöötaja tegeles kõigega, esitas tunnistajale ka arve-saatelehed ja infolehed. Kauba spetsifikatsioonid olid saatelehel. Tunnistaja ei teadnud, kes lattu kaupa toimetas. Samas ta väitis, et teab, et Cargotrade OÜ korraldas kauba toomise lattu.

Tunnistaja kinnitas, et kauba saabumist lattu kontrollis Leventera Grupp OÜ laotöötaja, ta ise sai sellest teada laotöötaja kaudu. Tunnistaja sõnul väetist sai ta aprillis 2012 ainult Cargotrade OÜ-lt. Kaebaja esindaja küsimustele vastates tunnistaja selgitas, et Türil asuvat ladu on MTA käinud kontrollimas, laos käis üks maksuametnik ja kontrollis laoruume, dokumente ja kaupa. Samas tunnistaja kinnitas, et ta ise ei olnud kontrolli juures. Tunnistajale helistas Leventera Grupp OÜ laotöötaja J.E. ja ütles, et revident on laos, see oli umbes mais 2012 või 2013, ta ei mäletanud täpselt.

Tunnistaja ei mäletanud, kas oli juttu sellest, miks maksuametnik kontrollimas käis. Kohtu küsimustele vastates selgitas T. Kopõrina, et aprillis 2012 oli Leventera Grupp OÜ juhatuse liige tema isa N. Kopõrin. Tunnistaja T. Kopõrina sai Leventera Grupp OÜ juhatuse liikmeks mais 2012. Tunnistaja kinnitas, et kui tema isa oli juhatuse liige, siis ta ise oli sel ajal manager. Lisaks tunnistajale töötasid Leventera Grupp OÜ-s veel laotöötaja ja raamatupidaja S. A. Peale ütluste andmist soovis tunnistaja T. Kopõrina täpsustada järgmist:

1.Lause osas „Väetist sain mitmelt firmalt, 2-3 firmat oli“ täpsustab ta, et pidas silmas seda, et oli võtnud hinnapakkumise 2-3-lt firmalt, aga ostis ainult Cargotrade OÜ-lt. 2.Lause osas „Ma mäletan, et pakendil oli tasku, kus oli infoleht“ täpsustas ta, et selle informatsiooni andis talle J.E..

Tunnistaja J.E. (Leventera Grupp OÜ ja Niles OÜ, osakonnajuhataja) ütluste kohaselt on ta osakonnajuhataja Niles OÜ-s aastast 2000 või 2002 ja Leventera Grupp OÜ-s aastast 2006 või 2007. Tunnistaja selgitas, et võtab kauba vastu, ladustab, väljastab, samuti tegeleb ladude ja tehnika korrashoiuga jms. Tema suhtleb klientidega ja tegeleb ka müügiga. Cargotrade OÜ-st kuulis ta revident

V. Goldbergi käest, kes käis laos 2013. 2012 käisid Paide maksuametnikud firmasid Niles OÜ ja Leventera Grupp OÜ kontrollimas. Püsikliente on neil umbes 70-100. Markagro OÜ nimi ei öelnud tunnistajale midagi, Marco Kirsi nimi oli talle tundmatu, samuti Stanislav Zamogilnõi nimi ei öelnud talle midagi. Väetis liigub suuremalt jaolt 500 kg Big-Bag pakendites. 500 kg pakenditel on kiletaskud, kuhu on pandud teabeleht, vahel seotakse teabeleht ka nööriga kotisuu külge. Soomest ja Poolast tulevatel kottidel on info koti peale kirjutatud. Pakid tulevad Euroopa riikidest. Ostetakse ka Eesti firmade käest kaupa. Venemaalt tuleb põhiosa kaubast. Tooraine on põhiliselt Venemaalt, teised riigid töötlevad väetist ka ringi, näit. Läti, Leedu, Poola jne. Eestis on ainus väetise ümbertöötlemisfirma Niles OÜ. Kauba äraviimine on tunnistaja väitel tema korraldada. Transporditeenust ostavad nad sisse. Kui kaup tuleb, siis tavaline kogus on 48 pakendit (24 tonni), J.E. loeb need üle, teeb valikuliselt mõne koti lahti ja vaatab sisse. Kauba tulekul Tatjana Kopõrina (Nikolai Kopõrini abikaasa) helistab ette ja teavitab, kui kaup tuleb. Kui on olemas auto nr CMRi peal, siis saab kontrollida kauba vastavust saatelehtedele. Dokumendid saab J.E. autojuhi käest. Kui tuleb Eestist kaup, siis on ainult saateleht. Kaebaja esindaja täpsustavale küsimusele, kas võib olla ka nii, et saatelehel on ka arve, vastab tunnistaja, et arve ja saateleht võivad olla ka ühel dokumendil, aga siis saab tema koopia. Teabeleht toimib ka sertifikaadina. Kui Venemaalt tuleb kaup, siis on sertifikaadid eraldi kas autojuhil koos dokumentidega või on koti sees. Kui kaup mujalt tuleb, siis on sertifikaadid koti sees. Kui info on kottide peal kirjas, siis ei ole sertifikaati vaja. Autojuhte J.E. ei tuvasta. Tellimused tehakse nii telefoni kui meili teel. Tunnistaja kinnitas, et tarnijad pakuvad ise välja erinevaid variante ning Tallinnas Tatjana Kopõrina (Nikolai Kopõrini abikaasa) tegeleb kaupade otsimisega.

Tunnistaja Marco Kirss, kes väidetavalt asub pikemat aega välismaal, kuulati tunnistajana üle kirjalikult. Marko Kirss andis alljärgnevad kirjalikud vastused kohtu poolt edastatud küsimustele: Marco Kirsi ütluste kohaselt temaga seotud firmad Markagro OÜ ja NP Trading Group OÜ perioodil 2010-2012 tegelesid väetisega, kaubaks olid NPK väetised jt liigid. M. Kirss väitis, et müüs Cargotrade OÜ-le NPK ja NS liiki väetiseid, leping oli suuline, kontakti leidis ta kas internetist või võttis Cargotrade OÜ esindaja temaga ise ühendust tema väetise kuulutuse peale, ta suhtles Stanislav Zamogilnõiga vene keeles. M. Kirsi väitel tellimused tegi Stanislav Zamogilnõi e-posti teel. M. Kirss väitis, et sertifikaadid ja arved saatis ta e-posti kaudu, kaup edastati KT Invsetment OÜ poolt. Kaubaks oli vastavalt arvele Big-Bag 500 kg NPK 16-16-16 ja NS väetised. Päritolumaa oli kirjas sertifikaadil.

M. Kirsile teadaolevalt asusid kottide taskutes ka teabelehed kauba andmetega. Kaup oli tellitud koos transpordiga KT Investment OÜ-lt, transport toimus aprillis 2012. M. Kirsi väitel kaup oli juba enne Cargotrade OÜ-ga suhtlemist olemas. Gargotrade OÜ tehingute esemeks olnud kaupa ta ise ei ole näinud. Kauba kvaliteedis veendus sertifikaatide alusel. M. Kirss ei teadnud, millisena kaup jõudis Cargotrade OÜ-ni. M. Kirss kinnitas, et ei tea, kas kaubaga koos liikus ka mingeid dokumente. Tunnistaja ütluste kohaselt ta on kohtunud Stanislav Zamogilnõiga aprillis 2012 Majaka tn kontoris seoses väetise ostu-müügi tehingutega. M. Kirss kinnitas, et tunneb Taivo Saar´e nimelist isikut (KT Investment Group OÜ ainus juhatuse liige 03.02.-06.12.2012, osaühing likvideeriti 2014). Tunnistaja väitis, et on teinud tehinguid KT Investment Group OÜ-ga. Ta suhtles T. Saarega interneti kaudu. Neil oli suuline leping väetiste ostu-müügi osas. K. Kirsi ütluste kohaselt aprillis 2012 Markagro OÜ ostis ja müüs edasi NPK ja NS väetiseid, mille päritolumaa oli kirjas sertifikaatidel. Arveldamine toimus sularahas. Vastavalt arvele oli kaup pakendatud Big-Bag 500 kg pakkidesse. Aadressi, kuhu kaup tarnida, sai M. Kirss Cargotrade OÜ-lt, mille edastas KT Investment Group OÜ-le. Aprillis 2012 ostetud-müüdud kauba kohta olid arved, sertifikaadid ja teabelehed. M. Kirss kinnitas, et 2012 aprillis Markagro OÜ poolt ostetud ja müüdud kaupa ta ise ei näinud, kauba olemasolu kinnitas KT Investment Group OÜ hiljem, kui kaup oli tarnitud Cargotrade OÜ aadressile.

Cargotrade OÜ seaduslik esindaja Stanislav Zamogilnõi väitis kohtus, et tunneb Nikolai Kopõrinit ca

8 aastat, viimane aga väitis, et tunneb esimest juba ca 20 aastat. Kohus märgib, et see on oluline erinevus. S. Zamogilnõi väitis, et arveldamine Markagro OÜ-ga toimus ainult pangaülekande kaudu.

M. Kirss aga märkis kirjalikult, et tehingutes Markagro OÜ-ga 2012 aprillis arveldamine toimus sularahas (samas ta ei täpsustanud kes, kellele ja kus raha üle andis). S. Zamogilnõi, N. Kopõrin ja T. Kopõrina kinnitasid kohtus, et nemad ise kaupa ei näinud. S. Zamogilnõi ei osanud kohtule selgitada, miks ta valis just Markagro OÜ, kellelt väidetavalt tellis kompleksväetist NPK. N. Kopõrin kohtus ütlusi andes väitis, et ta ostis Cargotrade OÜ-lt väetist NPK 15-15-15, kuid peale ütluste andmist ta soovis täpsustada, et õige väetise tüüp oli siiski NPK 16-16-16.

Tunnistaja T. Kopõrina kohtus ütlusi andes väitis, et väetist sai ta mitmelt firmalt, 2-3 firmat oli. Samuti tunnistaja T. Kopõrina väitis kohtule, et mäletab, et pakendil oli tasku, kus oli infoleht. Samas ta väitis, et kaup müüdi kohe edasi klientidele ning tema neid kotte ei näinud. Pärast ütluste andmist T. Kopõrina täpsustas lause osas „Ma mäletan, et pakendil oli tasku, kus oli infoleht“, et selle informatsiooni andis talle J.E. ning et lauses „Väetist sain mitmelt firmalt, 2-3 firmat oli“ pidas ta silmas, et oli võtnud hinnapakkumise 2-3-lt firmalt, aga ostis ainult Cargotrade OÜ-lt.

T. Kopõrina ütluste kohaselt ta ei tea, kes kaupa lattu toimetas, samas aga väitis, et teab, et Cargotrade OÜ korraldas kauba toomise lattu. Nii N. Kopõrin kui ka T. Kopõrina väitsid, et kaubaga tegeles laotöötaja J.E.. Tunnistaja J.E. kohtus ütlusi andes kinnitas, et Markagro OÜ nimi ei ütle talle midagi, samuti ei öelnud talle midagi nimed Marco Kirss ja Stanislav Zamogilnõi. Cargotrade OÜ-st aga kuulis ta esmakordselt revident V. Goldbergi käest. Samas T. Kopõrina väitis kohtus, et 2012 aprillis osteti väetist üksnes Cargotrade OÜ-lt.

Kohus märgib, et sellisel juhul oleks pidanud selle ühe firma nimi J.E.le meelde jääma. S. Zamogilnõi väitis kohtus, et tellis Markagro OÜ-lt kompleksväetist NPK. M. Kirss väitis, et müüs Cargotrade OÜ-le NPK ja NS tüüpi väetiseid. Marco Kirss kinnitas kohtule, et tema ise kaupa ei näinud ning ta ei teadnud, kas kaubaga koos liikus ka mingeid dokumente. M. Kirss väitis, et kauba olemasolu kinnitas KT Investment Group OÜ hiljem, kui kaup oli juba tarnitud Cargotrade OÜ aadressile. KT Investment Group OÜ juhatuse liige Taivo Saar (ainus juhatuse liige alates 03.02.2012 kuni äriühingu kustutamiseni äriregistrist 06.12.2012) kinnitas maksuhaldurile, et 2012 aprillis Markagro OÜ-le müüdud kaup (väetis) oli pärit Soomest.

S. Zamogilnõi väitis, et küsis M. Kirsilt, kust on väetis pärit ning M. Kirss vastas, et Soomest, Poolast, Venemaalt. T. Saare kinnitas maksuhaldurile, et müüs Markagro OÜ-le Soomest pärit kaupa (väetist). N. Kopõrin seevastu kinnitas kohtule, et Cargotrade OÜ-lt saadud kaup (väetis) oli pärit Venemaalt, tunnistaja kordas, et on selles kindel (nägi infolehelt, et väetis oli pärit Venemaalt). Kohus kokkuvõtvalt märgib, et ülalnimetatud isikute ebamäärased ja vastuolulised ütlused ei ole kohtu jaoks veenvad ega usaldusväärsed ning ei lükka ümber maksuhalduri poolt maksumenetluses tuvastatu.

Kohus ei nõustu kaebajaga, et asjas kogutud tõendid ja neist nähtuvad asjaolud lükkavad ümber kaevatavas maksuotsuses märgitud maksuhalduri järeldused tehingute mittetoimumise, kauba puudumise ja kahtluse kaebaja väidetava käibemaksupettuses osalemise kohta. Kohus nõustub selles osas vastustaja põhjendustega, mida ei hakka siinkohal üle kordama. Samuti kohus ei nõustu kaebaja väitega, et asjas kogutud tõendid ei võimalda jõuda kaevatavas maksuotsuses toodud järelduseni, et kaebaja kajastas oma käibemaksu arvestuses teadvalt arveid tegelikkuses toimumata majandustehingute kohta. Kohus leiab, et asjas kogutud suulised ja kirjalikud tõendid kinnitavad vastustaja seisukohti, mida kohus ei hakka üle kordama.

Kaevatavas maksuotsuses on maksuhaldur osundanud maksupettuse olemasolu põhjendatud kahtlusele. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et nimetatud kahtlus ei ole käibemaksu mahaarvamise piiramiseks piisav. Kohtu arvates maksuhaldur on kaevatavas maksuotsuses asjaolude ja tõendite kogumile tuginedes mõistlikult ja eluliselt usutavalt põhjendanud kahtlust maksukohustuslase osalemisest maksupettuses. Riigikohus 05.06.2014 otsuse nr 3-3-1-33-14 p-s 11 sedastab järgmist: „/…/Kolleegium on korduvalt selgitanud, et maksuhaldur ei pea maksuotsuse tegemiseks tuvastama maksupettuse toimepanemist ja maksukohustuslase osalemist selles (vt nt kohtuasjas nr 3-3-1-15-13 tehtud otsuse p-d 9, 10, 13 ja 14). Maksuõigussuhetes piisab madalamast tõendamise standardist– põhjendatud kahtlusest. Kui maksuhaldur on maksuotsuses asjaolude ja tõendite kogumile tuginedes mõistlikult ja eluliselt usutavalt põhjendanud kahtlust maksukohustuslase osalemisest maksupettuses, viidates seejuures maksukohustuse tekkimise õiguslikele alustele, läheb tõendamiskoormus MKS §

150 lg 1 järgi üle maksukohustuslasele/…/“.

Riigikohtu 11.01.2012 otsuse nr 3-3-1-46-11 p-s 21 kohus märgib, et „/…/Käibemaksu objekt on kauba võõrandamine või teenuse osutamine. Näiliku tehingu korral tekib väidetava müüja maksukohustus käibemaksuseaduse § 38 lg 1 teisest lausest, sest müüja on väljastanud arve, millele on märgitud käibemaks käibemaksuseaduse nõudeid eirates. Näiliku tehingu puhul on lepingupooltel jätkuvalt õigus tagastada tehingu alusel saadu, samuti on müüjal õigus tühistada väljastatud arve ning tal tekib arvel näidatud käibemaksu osas riigi vastu tagastusnõue. Eeltoodust tulenevalt ei ole ostjal näiliku tehingu alusel müüjal tasutud käibemaksu osas sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust/…/“.

KMS § 29 lg 1 kohaselt maksukohustuslane arvab oma tasumisele kuuluvast käibemaksu summast maha maksustatava käibe tarbeks ja ettevõtlusega seotud tehingute tarbeks kasutatava kauba või teenuse sama maksustamisperioodi sisendkäibemaksu. Sama paragrahvi lg 3 p 1 kohaselt on sisendkäibemaks maksukohustuslase poolt teiselt maksukohustuslaselt soetatud või saadud kauba või teenuse eest tasumisele kuuluv käibemaks. KMS § 31 lg 1 kohaselt arvatakse teiselt maksukohustuslaselt kauba soetamise või teenuse saamise korral sisendkäibemaks maha käesoleva seaduse §-s 37 sätestatud nõuete kohase arve alusel. KMS § 38 lg 1 kohaselt maksukohustuslane või piiratud maksukohustuslane tasub tasumisele kuuluva käibemaksusumma käibedeklaratsiooni esitamise kuupäevaks. Samas korras peab ta tasuma käibemaksusumma, mille ta on väljastatud arvele või muule müügidokumendile märkinud seaduses sätestatut eirates.

Vaieldavas maksuotsuses on maksuhaldur õigesti tuvastanud, et Cargotrade OÜ ei ole kontrollitaval perioodil ostnud ega müünud kõnealust väetist. Samuti ei ole maksuhalduri kontrolli käigus kinnitust leidnud ka väetise olemasolu, millest tulenevalt Cargotrade OÜ oli teadlik Markagro OÜ-ga, Niles OÜ-ga ja Leventera Grupp OÜ-ga tehingute mittetoimumisest. Maksuotsuses on piisavalt põhjalikult ja arusaadavalt selgitatud faktilisi asjaolusid ning kirjeldatud tehinguid tarneahelas, samuti hinnatud maksumenetluses kogutud tõendeid. Maksuotsuses on toodud ka maksude arvestamise õiguslik alus ja metoodika. Kaebaja ei ole tõendanud, et maks (käibemaks, tulumaks) on määratud valesti.

Kohus nõustub vastustajaga, et jättes väidetavalt toimunud tehingutes kauba üleandmisvastuvõtmisdokumendid koostamata ning muud kauba reaalset olemasolu kinnitavad asjaolud fikseerimata, on kaebaja ise võtnud endale riski, et võimaliku maksuvaidluse korral võib väidetavate tehingute toimumise tõendamine olla raskendatud. Maksuhaldur on õigesti leidnud, et äriühingul on kohustus enda majandustehinguid dokumenteerida viisil, mis võimaldaks maksukohustust välja selgitada ning vajadusel esitada tehingu reaalse toimumise kohta tõendeid (nt transporditeenuse dokumendid, kauba üleandmis-vastuvõtmisaktid).

Kohus leiab, et kaebaja ei ole kohtumenetluses esitanud tõendeid, mis vaieldavas maksuotsuses toodud järeldused ümber lükkaksid. Kohtu hinnangul haldusasjas esitatud tõendid kogumis kinnitavad maksuotsuses toodud järelduste õigsust.

Kohtu hinnangul kaevatav maksuotsus on piisavalt põhjendatud ja õiguspärane ning puudub alus selle tühistamiseks.

Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-le 108 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohtuotsus tehti kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Seega menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Elle Kask Kohtunik