4-15-9919/15 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Otsuse kuupäev 04. märtsil 2016.a Otsuse teinud kohus Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Kohtunik Alari Möldre Kohtuistungi sekretär Tõlk Helen Aasma, Kirke Treial Anneli Helmann, Katrin – Jana Vaab Vaidlustatud lahend M.N poolt 18.11.2015.a esitatud kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja

politseileitnant Kairi Palitsi 26.10.2015.a otsusele väärteoasjas nr. 2317,15,010252. Kaebuse esitanud isik

M.N , isikukood: XXX, elukoht: XXX. Istungil osalenud isikud kaebuse esitaja: M.N, kohtuvälise menetleja esindaja: Enel Kuiv.

KOHTUOTSUSE RESOLUTSIOON

Jätta M.N kaebus rahuldamata ning Politsei- ja Piirivalveameti Põhja

prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsi 26.10.2015.a otsus väärteoasjas nr. 2317,15,010252 muutmata.

Kohaldades KarS § 66 sätteid määrata rahatrahv kokku summas 860 (kaheksasada kuuskümmend) eurot tasumisele 10 (kümnes) osas alates kohtuotsuse jõustumisest, s.o alates 12.03.2016.a, igakuiselt summas 86 (kaheksakümmend kuus) eurot. Rahatrahvi tasumiseks

vajalikud andmed ning makserekvisiidid on kajastatud Politsei- ja Piirivalveameti Põhja

prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse

vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsi 26.10.2015.a otsuses väärteoasjas nr. 2317,15,010252.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada kirjalikult Harju Maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest.

Otsuse peale võib esitada kassatsiooni advokaadist esindaja vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest.

Väärteoasi nr.4-15-9919

2

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise korral on kohtuotsuse terviktekst

kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 12.04.2016.a.

VAIDLUSTATUD OTSUSE SISU

Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palitsi poolt 26.10.2015.a väärteoasjas nr. 2317,15,010252 tehtud otsusega tuvastati, et M.N juhtis 04.10.2015.a kell 01:11 ajal Ehitajate teel suunaga E. Vilde tee poole, Tallinnas, Harju maakonnas mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,54 mg.

Kohtuväline menetleja on seisukohal, et menetlusalune isik on toime pannud temale inkrimineeritud väärteo ja protokoll on koostatud õigesti. Menetleja viitab, et Liiklusseaduse § 69 lõige 3 sätete kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis

veres olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem.

Liiklusseaduse § 224 lõige 2 sätete kohaselt mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või kelle

ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi – karistatakse

rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Sama paragrahvi lõige 3 punkt 1 sätete kohaselt võib kohus või kohtuväline

menetleja kohaldada §-is 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni. Korrakaitseseaduse § 37 lg 1 p 1 sätete kohaselt võib

politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgan joobeseisundile viitavate tunnuste

korral kontrollida isiku organismis alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine esinemist. Joobeseisundi kontrollimise või tuvastamise protseduurile võib allutada sõidukijuhi või muu isiku, kui on alust kahtlustada, et isik on toime pannud süüteo, mille

koosseisuliseks tunnuseks on joobeseisund, alkoholi piirmäära ületamine või narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamine. Kohtuväline menetleja märgib, et sama

paragrahvi lõige 2 sätestab, et võib joobeseisundi kontrollimise ja tuvastamise protseduurile allutada ka sõidukijuhi, kui see on vajalik ohu ennetamiseks liikluses. Korrakaitseseaduse § 38 lg

1 sätete kohaselt kontrollib politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgan indikaatorvahendiga alkoholi sisaldumist isiku väljahingatavas õhus või tuvastab alkoholijoobe

kohapeal tõendusliku alkomeetriga. Kui isikut kontrollitakse indikaatorvahendiga, siis selle positiivse näidu korral alkoholijoobe tuvastamise vajaduse esinemisel tuvastatakse alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga või toimetatakse isik tema nõudmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde alkoholisisalduse määramiseks veres vereproovi uuringuga.

Otsuse kohaselt mõõdeti 04.10.2015.a kella 01:44 ajal M.N alkoholisisaldust väljahingatavas õhus tõendusliku alkomeetriga (mõõteseadmega) Dräger Alcotest 7110 EST nr ARAF-0013, mille lõplik lugem oli 0,59 mg/l, laiendmääramatus +/-0,05 mg/l, seega lõpptulemus 0,54 mg/l.

Mõõteseaduse § 5 lg 1 kohaselt on mõõtetulemus jälgitav, kui selle on teinud pädev mõõtja,

kasutades taadeldud või kalibreeritud mõõtevahendit ning järgides mõõtemetoodikat.

Korrakaitseseaduse § 38 lg 7 alusel 19.06.2014.a Vabariigi Valitsuse määrusega nr 87 on kehtestatud nõuded isiku väljahingatavas õhus etanoolisisalduse mõõtmise mõõteprotseduurile ja

mõõtetulemuste töötlemisele. Menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus etanoolisisaldust

3

alkomeetriga mõõtnud ametnik on läbinud mõõtevahendi kasutamiseks vajaliku väljaõppe. Mõõtevahend oli taadeldud (taatlemistunnistus nr TTRC-15-00051) ning tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli ja mõõteseadme väljatrüki kohaselt on järgitud mõõtmisel mõõtemetoodikat

ja isiku väljahingatavas õhus etanoolisisalduse mõõtmise mõõteprotseduuri ja mõõtetulemuste töötlemise nõudeid. Seega on mõõtetulemus jälgitav ning Mõõteseaduse § 5 lg 2 p 2 kohaselt väärteomenetluses aluseks karistuse määramisel.

Võttes arvesse ülaltoodut, on kohtuväline menetleja seisukohal, et menetlusalune isik juhtis 04.10.2015.a kella 01:11 ajal Tallinnas Ehitajate teel Akadeemia tee ja E. Vilde tee vahel suunaga

E. Vilde tee poole mootorsõidukit Nissan Qashqai reg.märk XXX isikuna, kelle ühes liitris

väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,54 milligrammi. Väärteo toimepanek on tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega. Otsuse kohaselt on menetlusalune

isik esitanud vastulause, milles kahetseb toimunut, selgitab juhtimisõiguse vajalikkust.

Kergendavaks asjaoluks on otsuse kohaselt puhtsüdamlik kahetsust, raskendavad asjaolud puuduvad.

Kohtuväline menetleja on arvestanud otsuse tegemisel asjaoludega, et sõiduki juhtimine seisundis, kui lubatud alkoholipiirmäär on ületatud, on üks raskemaid liiklusalaseid rikkumisi ning tegemist on enamohtliku väärteoga- selles seisundis seab juht reaalsesse ohtu nii iseenda kui kaasliiklejate

elu, tervise ja vara. Senise karistuspraktika kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse

kohaldamata jätta vaid erandlikel asjaoludel. Väärteomaterjalist ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamata jätmise- menetlejal

puudub info, et menetlusalune isik vajaks juhtimisõigust seoses liikumispuudega. Asjaolu, et menetlusalusel isikul on seoses tööülesannete ja pere vajadustega vaja sõiduki juhtimise õigust,

peaks menetlusalusel isikul iga päev meeles olema ning sundima teda hoiduma liiklusnõuete rikkumisest. Seega peaks isik ise tegema kõik selleks, et ta järgib liiklusnõudeid, säilitades sellega nii juhtimisõiguse kui ka rahalised vahendid. Samuti peaks isik, kes on saanud juhtimisõiguse ning on seetõttu teadlik liiklusnõuetest, olema teadlik ka sellest, et tema enese liiklusnõuetega vastuolus olev käitumine võib põhjustada juhtimisõiguse äravõtmise.

Menetleja märgib, et karistuse määramisel tuleb lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning õiguskorra alla kuulub ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kui ka juhi kohustuste täitmist, kuid kes ei soovi neid kohustusi täita. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema

tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt saab järeldada, et menetlusalune isik veendus eelnevalt alkoholi tarvitades selles, et ta on viinud ennast seisundisse, milline on juhile keelatud ja sellele vaatamata pidas vajalikuks asuda sõidukit juhtima ega astunud samme selleks, et oma seisundit kindlaks teha.

Seetõttu ja lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest ning juhindudes KarS § 56 lõikest 1, määras menetleja M.N-ile karistuseks Liiklusseaduse § 224 lg. 2 alusel rahatrahvi 215 trahviühiku ulatuses, s.o 860.00 eurot ja Liiklusseaduse § 224 lg. 3 p. 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 5 kuuks.

KAEBUSE SISU

M.N esitas 18.11.2015.a Harju Maakohtule kaebuse, milles ei nõustu kohtuvälise

menetleja otsusega ning selgitab antud sündmuse osas, et oli auto ära parkinud ja mootor ei

töötanud. Seega jääb kaebuse esitajale arusaamatuks, millise seaduse järgi on teda võimalik trahvida. Kaebuse kohaselt tol õhtul sõitis ta 100 meetri kaugusele pangaautomaadi juurde, kuna

4

abikaasa oli vaja viia sünnitusmajja. Taksosõiduks oli aga vaja raha võtta. Kaebuse esitaja selgitab,

et ta närvid olid piiri peal ja seetõttu võttis ta paar suurt lonksu auto kindalaekas olnud viinapudelist. M.N palub arvestada asjaoluga, et juhilubade äravõtmisega võib ta kaotada oma töökoha, tal on neli last ja tema palgast sõltub pere sissetulek.

KOHTUS TUVASTATUD ASJAOLUD JA KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja M.N oma kaebuse juurde. Trahvi kohaldamisega, samuti juhtimisõiguse äravõtmisega isik ei nõustunud ning selgitas, et võttis paar lonksu alkoholi, kui oli auto juba ära parkinud.

Kohtulike vaidluste käigus palus M.N kaebuse rahuldada ning selgitas veelkord, et jõi alkoholi alles peale mootori väljalülitamist, s.t kõigepealt ta parkis, seejärel jõi alkoholi. Kohtulike vaidluste käigu avaldas M.N soovi tasuda rahatrahv ositi.

Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse esindaja Enel Kuiv leidis, et isikule on koostatud õige otsus ning 04.10.2015 kell 01:11 juhtis M.N Ehitajate

teel mootorsõidukit Nissan Qashqai ebakaines olekus. Kohtus üle kuulatud politseiametnike ütlustega on tõendatud nii sõitmise fakt kui ka asjaolu, et kaebaja ja temaga koos sõidukis olnud sõber väljusid sõidukist vahetult pärast parkimist. Kohtuväline menetleja rõhutas, et kui kaebaja oleks tarvitanud viina vahetult enne autost väljumist, seejuures puhus isik indikaatorvahendisse veel samal minutil, oleks indikaatorvahend näidanud 4 - promillist joovet, kuna indikaatorvahend suudab tuvastada ka suualkoholi. Tõenduslik alkomeeter, millesse isik puhus ca poolt tundi hiljem, andis kaks näitu, esimene neist 0,63 mg/l, teine 0,59 mg/l, mis näitab seda, et isik oli tarvitanud alkoholi oluliselt varem ja alkohol oli juba imendunud verre, jõudnud kopsudesse ja oli organismis vähenemas. Menetleja märkis, et juhul, kui isik oleks tarvitanud pool tundi varem alkoholi, oleks selline asjaolu ka tõendusliku alkomeetri kasutamisel ilmnenud. Sellisel juhul oleks alkoholi kogus

olnud organismis tõusuteel ehk alles organismi imendumas. Menetleja leidis, et M.N ütlused ei ole usaldusväärsed. Nii on kaebaja esimesel istungil väitnud, et sõitis kodust

100 meetrit pangaautomaadini sellepärast, et tal oli vaja naine taksoga raviasutusse saata. Järgnevalt aga selgitas isik, et käis Magistrali kaubanduskeskuses. Kohtuväline menetleja märkis, et M.N poolt kohtusse kutsutud tunnistaja ütlused ei lange kokku menetlusaluse isiku enda ütlustega, nii ei ole eluliselt usutav, et isik tegutseb küll kiirustades oma raseda naise

abistamiseks, kuid tema sõidukis viibinud sõber ei tea sellest midagi. Samuti on eelviidatud tunnistaja ütlused vastuolus politseiametnike ütlustega. Menetleja leidis, et asjas on kogutud neli

usaldusväärset tõendit: politseiametnik XXX tunnistajana antud ütlused, politseiametnik XXX

tunnistajana antud ütlused, indikaatorvahendi kasutamise protokoll ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll. Kohtuväline menetleja palus jätta kaebuse rahuldamata, leides, et isikule

määratud karistus on õiglane. Asjaolu, et M.N vajab juhtimisõigust pere eest

hoolitsemiseks, on inimlikust aspektist mõistetav, kuid kaebaja oleks saanud selle säilitada õiguskuuleka käitumisega. Käesoleval juhul on olulisemad avaliku korra huvid ja kaaskodanike õiguspärane ootus, et ohtlikud juhid liiklusest kõrvaldatakse.

Kirjalikest tõenditest ning materjalidest uuriti ja avaldati:

04.10.2015.a väärteoprotokoll AB1244022, mille kohaselt juhtis M.N 04.10.2015.a kell 01:11 ajal sõidukit Nissan Qashqai reg. nr. XXX Ehitajate teel suunaga E. Vilde tee poole, Tallinnas, Harju maakonnas juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris

väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,54 mg. Tõendusliku

alkomeetri näit 0,59 +/- 0,05 mg/l, alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mõõdetud mõõteseadmega Dräger Alcotest 7110 nr ARAF-0013, taatlemistunnistus nr TTRC-15-

5

00051. Väärteoprotokolli kohaselt rikkus M.N LS § 69 lg. 3 nõudeid, pannes toime väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 224 lg. 2 järgi. Samuti avaldati

väärteoprotokolli juurde lisatud menetlusalusele isikule õiguste ja kohustuste selgitamise leht (väärteotoimik lk 1-2);

04.10.2015.a indikaatorvahendi kasutamise protokoll, millest nähtuvalt on

04.10.2015.a kella 01:11 ajal M.N

joobe tuvastamisel

indikaatorvahendiga andnud lugemiks 0,63 mg/l (AlcoQuent 6020 nr A111202) (väärteotoimik lk. 3); Isikusamasuse tuvastamise protokoll, mille kohaselt on meetmele (kohaldamise algus 04.10.2015.a kell 01:52 aadress: Rahumäe tee 6/1, Tallinn) allutatud isikuks M.N (ik:XXX) (väärteotoimik lk. 4); Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus, mille kohaselt 04.10.2015.a sõiduauto Nissan

Qashqai reg. nr. XXX kontrollimisel liiklusjärelevalve käigus kõrvaldati M.N

sõiduki juhtimiselt LS § 91 lg. 2 p. 2 alusel, kuna isiku suust oli tunda alkoholilõhna ning oli alust arvata, et isiku veres või väljahingatavas õhus on alkoholi üle lubatud piirmäära või et isik on joobeseisundis (väärteotoimik lk. 5) Korrakaitseseaduse (KorS) § 38 alusel M.N-ile õiguste selgitamine, mis on M.N poolt allkirjastatud (väärteotoimik lk. 8); 04.10.2015.a tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll (koos väljatrükiga), millest

nähtuvalt on 04.10.2015.a kella 01:44 – 01:51 ajal M.N tõendusliku

alkomeetriga (Alcotest 7110 Typ MKIII EST nr ARAF-0013) mõõtmisel andnud alkomeetri lõplikuks lugemiks 0,59 mg/l +/- 0,05, seega lõplikuks mõõtetulemuseks on saadud 0,54 mg/l (väärteotoimik lk. 9-10).

Karistusregistri väljavõte, millest nähtub, et M.N ei ole registrisse kantud (väärteotoimik lk. 16). Alcotest 7110 MK III

kasutusjuhend ja taatlustunnistus (t. lk. 37-51).

Kohus, kuulanud ära poolte seisukohad, samuti tunnistajad, uurinud kirjalikke materjale ja

tõendeid kogumis, leiab, et M.N kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja

prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse

vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsi 26.10.2015.a otsuse nr. 2317,15,010252

tühistamiseks tuleb jätta rahuldamata. Küll aga peab kohus põhjendatuks kohaldada määratud rahatrahvi osas KarS § 66 sätteid. Kohus selgitab järgnevalt motiivid.

Kohtu hinnangul on kohtuvälise menetleja otsuses M.N-ile etteheidetud tegu tõendamist leidnud, nimelt selles, et tema juhtis 04.10.2015.a kell 01:11 ajal Ehitajate teel suunaga E. Vilde tee poole, Tallinnas, Harju maakonnas mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,54 mg.

M.N poolt toime pandud väärtegu on üheselt tõendamist leidnud 04.10.2015.a

indikaatorvahendi kasutamise protokolliga, millest nähtuvalt on 04.10.2015.a kella 01:11 ajal

M.N joobe tuvastamisel indikaatorvahendiga (AlcoQuent 6020 nr A111202) saadud lugemiks 0,63 mg/l (väärteotoimik lk. 3), samuti on tegu tõendamist leidnud isikusamasuse

tuvastamise protokolliga, mille kohaselt on meetmele allutatud isikuna tuvastatud M.N

(ik:XXX) (väärteotoimik lk. 4). M.N-ile LS § 224 lg. 2 alusel etteheidetud tegu on lisaks eeltoodule tõendatud ka sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega,

mille kohaselt 04.10.2015.a sõiduauto Nissan Qashqai reg. nr. XXX kontrollimisel liiklusjärelevalve käigus kõrvaldati M.N sõiduki juhtimiselt LS § 91 lg. 2 p. 2

alusel, kuna isiku suust oli tunda alkoholilõhna ning oli alust arvata, et isiku veres või väljahingatavas õhus on alkoholi üle lubatud piirmäära või et isik on joobeseisundis (väärteotoimik lk. 5), samuti 04.10.2015.a tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga (koos väljatrükiga),

6

millest nähtuvalt on 04.10.2015.a kella 01:44 – 01:51 ajal M.N joobe tuvastamisel tõendusliku alkomeetriga (Alcotest 7110 Typ MKIII EST nr ARAF-0013) andnud alkomeetri lõplikuks lugemiks 0,59 mg/l +/- 0,05, seega lõplikuks mõõtetulemuseks on saadud 0,54 mg/l (väärteotoimik lk. 9-10).

Lisaks eeltoodule, on M.N tegu LS § 224 lg. 2 järgi tõendamist leidnud ka tunnistajate XXX ja XXX ütlustega.

Nii selgitas tunnistaja XXX, et on kaebajaga kokku puutunud antud väärteoasjas toimunud sündmuse käigus, kui sõideti patrullautoga Ehitajate tee 27 juures ning nende ees sõitis Nissan

Qashqai, mille sõidustiil tundus ebakindel. Seetõttu otsustasid nad auto peatada ja isikut kontrollida. Auto peatati eemal maja juures, samuti Ehitajate teel. Täpset maja numbrit tunnistaja ei mäletanud. Ütluste kohaselt tunnistaja paarimees, kes oli roolis, andis sinise - punase tulega

peatumise märguande. Seejärel auto peatus parkimiskohale. Tunnistaja koos paarilisega väljus autost. Sõidukist, mis peatati, väljus kaks meesterahvast. Enda tutvustamisel autojuhile, tundis XXX ütluste kohaselt autojuhi suust alkoholilõhna. Auto roolis oli kaebaja M.N. Seejärel otsustati autojuhti kontrollida indikaatorvahendiga, mis näitas positiivset tulemust. Isikul

ei olnud kaasas dokumenti ning täpseks alkoholisisalduse kontrollimiseks sõideti jaoskonda. Tunnistaja väitel selgitas M.N koha peal, et oli sõbra juures joonud lahjat alkoholi (õlut) mõned pudelid. Veel selgitas kaebuse esitaja, et oli lähedal sõbra juures ja tahtis koju tagasi sõita.

Väidetavalt pidi naine kohe sünnitama. Vastates kohtuvälise menetleja küsimusele, lisas tunnistaja, et pangaautomaadi juures käimisest ei rääkinud M.N midagi.

Tunnistaja XXX selgitas antud sündmuse osas, et patrullsõidukiga seisti aadressil Ehitajate tee 27. Vaidlusalune sõiduk, mis hiljem peatati, liikus nende eest läbi, vahemaa oli umbes 5-10 meetrit. Seejärel pandi tööle vilkur ja sõideti sõidukile järele. Sõiduk peatus Ehitajate tee 33 maja ees ning sõidukijuht koos sõbraga väljusid autost. Tunnistaja mäletab, et isikul puudus dokument ja

indikaatorisse puhus ta 0,63 mg/l. Täpse joobe tuvastamiseks toimetati isik politseijaoskonda. Tõenduslikku alkomeetrit kasutas tunnistaja XXX ise, selgitades, et alkomeetri kasutamisel tuleb teha kaks puhumist. Ajavahemik sõiduki peatamise ja tõendusliku alkomeetri kasutamise vahel võis olla 20 minutit. Ka tunnistaja XXX mäletab, et koha peal selgitas isik, et oli sõbra juures ära

joonud 3-4 pudelit õlut ja otsustas lühikese maa koju sõita. Vastates kohtuvälise menetleja

küsimusele, selgitas tunnistaja, et kui isik on tarvitanud alkoholi vahetult enne puhumise teostamist, näitab alkomeeter suualkoholi. Tõenduslik alkomeeter annab aga näidu, kui alkohol on jõudnud isiku organismi.

Kohus leiab, et tunnistajate XXX ja XXXi poolt antud ütlused on usaldusväärsed ning kohtul puudub alus nendes kahelda. Ka ei ole kohtul põhjust kahelda tunnistajate poolt kohtuistungil antud ütluste tõepärasuses, kuivõrd tunnistajatele on selgitatud KrMS § 71 – 73 sätestatud õigusi ja kohustusi, sealhulgas kohustust anda tõeseid ütlusi. Samuti on tunnistajaid hoiatatud KarS § 318 ja KarS § 320 kohaselt ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise ning teadvalt valeütluste

andmise eest kohaldatavast kriminaalkaristusest. Kohus ei tuvastanud antud väärteoasjas, et

tunnistajad XXX ja XXX omaksid vihavaenu M.N suhtes, mis takistaks neil tõepäraste ütluste andmist.

Puutuvalt aga kaebuse esitaja M.N poolt taotletud tunnistaja Nikita Alimbajevi ütlustesse, nõustub kohus kohtuvälise menetlejaga, et antud ütlusi ei saa pidada usaldusväärseks.

Antud ütluste kohaselt ei mäletanud tunnistaja, kas tol õhtul sõideti kauplusesse või

pangaautomaadi juurde. Küll aga mäletab tunnistaja asjaolu, et M.N oli pangaautomaadist raha vaja, kuid mis põhjusel, tunnistaja ei teadnud. Vastates kaebuse esitaja küsimusele, selgitas XXX, et kaebuse esitaja tarvitas alkoholi alles siis, kui auto oli peatunud.

7

Kaebuse esitaja M.N selgitas kohtuistungil, et 04.10.2015.a, s.o öösel tahtis ta pangaautomaadist raha võtta, et naine saaks taksoga haiglasse sõita. Ise ta ei saanud rooli istuda, kuna oli närvis. Kiirabi ta naisele ei kutsunud, kuna oma kogemuste põhjal teab, et sellisel juhul

kiirabi ei saadeta. Ütluste kohaselt alustas M.N sõitu maja nr 43 juurest, et sõita pangaautomaadini. Kuna aga maja nr 27 juures olevas pangaautomaadis olid vaid suured kupüürid, otsustas ta sõita Magistrali keskuse juurde. M.N taaskord selgitas, et tarbis alkoholi autos olles, mitte sõites, seejärel tuli aga tema juurde politseipatrull.

Kohus märgib, et Riigikohtu seisukoha kohaselt on tõendite hindamisel nende elulise usutavuse aspekti kaalumine vältimatu, sest nii saab kohus anda tõenditele objektiivse hinnangu, minemata

vastuollu ka üldiste loogikareeglitega (RK 3-1-1-7-11). Ka on Riigikohtu kolleegium varem

korduvalt väljendanud seisukohta selles, et ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste kriminaalasjas leiduvate tõenditega. Oluline on muuhulgas hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline

on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (RK 3-1-1-3-10). Ütluste elulise

usutavuse aspektist lähtuvalt, peab kohus ka antud väärteoasjas andma hinnangu nii M.N kui ka tunnistaja XXXi ütluste usaldusväärsusele. Kohus on seisukohal, et nii kaebuse esitaja kui ka tunnistaja XXXi ütlused tuleb tõendite kogumist tervikuna kõrvale jätta, kuna need on vastuolus teiste väärteoasjas kogutud ning omavahel riimuvate tõenditega. Nii ei saa pidada eluliselt usutavaks, et isik peab vajalikuks sõita 100 meetrit eemal asuva pangaautomaadi juurde autoga, kuigi sellise vahemaa võiks läbida jalgsi. Samuti on kohtule üllatuslik, et tunnistaja XXX, kes oli kaebuse esitaja sõber ning kes samuti viibis vahetult sündmuskohal ja sõiduautos, ei tea M.N naisel väidetavalt alanud sünnituse kohta midagi. Samuti ei ole loogika reeglitega

kooskõlas kaebuse esitaja sellekohane väide, et ta tarvitas alkoholi vahetult peale sõiduki peatamist, s.o hetkel, mil mootor oli seiskunud. Nii tunnistaja XXX kui ka XXXi ütlusest selgus üheselt, et M.N poolt juhitud sõiduautole anti peatumise märguanne vilkuritega. Ei kõla kuigivõrd usutavana, et selline sündmustik, nagu kirjeldas M.N, ka tegelikkuses aset leidis. Nii ei ole usutav, et isik, kes sõidukit juhib, selle peatumismärguande alusel peatab ning koheselt peale sõiduki peatumist viina joob, peab sellist käitumist normaalseks, õigustades seda nn närvilise olekuga naise sünnitamise pärast. On ilmne, et tavapärases olukorras olev isik ei

peaks sellist käitumisviisi kuidagi aktsepteeritavaks, seda enam, et sõiduki peatamise järgselt järgneb politseipoolne dokumentide kontroll, sh ka alkoholijoobe tuvastamise protseduur. Kohtu hinnangul on M.N ütlused pigem ennast õigustavad ning antud soovist vabaneda vastutusest antud väärteo toimepanemise ees. Lisaks eeltoodule peab kohus vajalikuks märkida

sedagi, et isegi juhul kui M.N ka tegelikult oleks taksoteenust olnud vaja kasutada, ei eelda see ilmtingimata sularaha olemasolu vajalikkust, vaid taksoteenust kasutades on võimalik tasuda ka pangakaardiga, seda vastava taksooperaatori poole pöördudes.

Lisaks tuleb nõustuda kohtuvälise menetlejaga selles ning mida väitis ka tunnistaja XXX kohtuistungil, et tõendusliku alkomeetri tuvastamise protokollis fikseeritud joobe tekkimine, ei ole

võimalik selliselt, nagu väitis seda kaebuse esitaja kohtuistungil, s.o vahetult enne puhumist

tarvitatud alkoholi tagajärjel. Kohus nõustub menetlejaga, et sellise joobe olemasoluks peab

alkohol olema juba varem jõudnud isiku organismi. Lisaks nähtub Alcotest 7110 MK III

kasutusjuhendist (t. lk. 37-50), et alkoholi tarvitamine vahetult enne analüüsi võib lubamatult mõjutada küll analüüsi tulemusi, kuid selle vältimiseks on enne analüüsi teostamist vajalik 10-

minutiline ooteaeg. Vastasel juhul teavitab seade suualkoholi olemasolust. Antud väärteoasjas suualkoholi olemasolu ei tuvastanud, vaid tõendusliku alkomeetriga (Alcotest 7110 Typ MKIII EST nr ARAF-0013) mõõtmisel tuvastati lõplikuks joobes 0,54 mg/l, mis tähendab, et selline kogus

alkoholi pidi olema M.N organismis juba enne sõiduki peatamist

politseiametnike poolt, s.o enne väärteoprotokollis märgitud aega – 04.10.2015.a kell 01:11(väärteotoimik lk. 1), mitte aga vahetult peale seda, nagu väidab kaebuse esitaja. Puudub vaidlus selles, et kasutatud mõõtevahend oli taadeldud (taatlemistunnistus nr TTRC-15-00051).

8

Lisaks on kohtu hinnangul tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli ja mõõteseadme

väljatrüki kohaselt järgitud mõõtmisel mõõtemetoodikat ja isiku väljahingatavas õhus etanoolisisalduse mõõtmise mõõteprotseduuri, samuti mõõtetulemuste töötlemise nõudeid.

Kohus leiab, et M.N poolt LS § 224 lg. 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine on väärteootsuses õigesti tuvastatud, tema tegevus on õigesti kvalifitseeritud ning isiku süü on antud teo toimepanemises täielikult tõendamist leidnud. Väärteo subjektiivset külge

analüüsides saab rääkida selle toimepanemisest otsese tahtlusega, kuna M.N teadis, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahtis või vähemalt möönis seda.

Puutuvalt mõistetud karistusse, nõustub kohus kohtuvälise menetlejaga, et sõiduki juhtimine seisundis, kui lubatud alkoholipiirmäär on ületatud, on üks raskemaid liiklusalaseid rikkumisi ning

tegemist on enamohtliku väärteoga. Selles seisundis seab juht reaalsesse ohtu nii iseenda kui

kaasliiklejate elu, tervise ja vara. Menetleja on asunud õigele seisukohale, et senise

karistuspraktika kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest üldjuhul

lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse kohaldamata jätta vaid erandlikel asjaoludel.

Riigikohus on sedastanud, et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades

karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi

süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Kohus märgib, et lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja

süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja

karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või

juhusesüüteoga). Riigikohus märgib ka seda, et ehkki lisakaristuse kohaldamisel tuleb

vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada

juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega (RK 3-1-1-122-13).

Kohus on seisukohal, et juhtimisõiguse äravõtmine sellelaadse süüteo eest on vajalik, seda lähtuvalt õiguskorra kaitsmise huvidest. Tähelepanuta ei saa jätta asjaolu, et raskete liiklusalaste rikkumiste toimepanemine ühiskonnas on kohtupraktikat arvesse võttes küllaltki sage. Seega peab selliste süütegude puhul järgnema rangem karistus. M.N peab vahetult tajuma

oma teo tõsidust ja tagajärgi, seejuures ei saa ega tohigi temale mõistetav karistus olla meelepärane. Kohus leiab, et M.N-ilt lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine aitab tal

vahetult karistuse mõju kogeda, samas aitab lisakaristuse kohaldamine mõjutada teda

õiguskuulekalt käituma ning paneb ümber hindama oma senise käitumise. Kohus veelkord rõhutab, et karistusõiguslik hinnang selliste rikkumiste puhul peab olema range ja täitma üld- ja eripreventiivseid eesmärke. Võttes arvesse, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb kohtul lisakaristuse mõistmisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis

esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine,

täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks (RK 3-1-1-122- 13). M.N olek oli kohtuistungil pigem õigustav, kahetsust isik ei avaldanud, seega ei saanud kohus veenduda ka kahetsuse siiruses, mida saaks karistuse kergendamisel arvesse võtta. Tähelepanuta ei saa jätta kaebuse esitaja hoolimatut suhtumist antud teosse, s.o asuda sõidukit

9

juhtima ainuüksi põhjusel, et võtta välja sularaha 100 meetrit eemal asuvast pangaautomaadist. Samuti ilmestab M.N käitumist asjaolu, et ta ise peab normaalseks olukorda, et vahetult peale sõiduki juhtimist ja mootori väljalülitamist, s.o sõiduautos viibides, on alkoholi

tarvitamine nn närvide rahustamiseks aktsepteeritav. Selline käitumine annab viiteid alkoholiprobleemi olemasolule. Seetõttu ei saa eripreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt rääkida lisakaristuse kohaldamata jätmisest.

Asjaolu, et lisakaristuse kohaldamine seab ohtu kaebaja töökoha olemasolu või selle tagajärjel kannatab isiku perekond, samuti asjaolu, et lisakaristuse kohaldamisega kaasnevad kaebuse esitaja jaoks muud ebamugavad tagajärjed, ei ole mingil määral õigustav ega anna alust jätta lisakaristust

kohaldamata. Pole vähetähtis, et väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati M.N

joobeks 0,54 mg/l, mis täidab LS § 224 lg.-s 2 märgitud kooseisu. Kohus ei saa mööda minna kohtupraktikas korduvalt toonitatud seisukohast, et olukorras, kus igal aastal hukkub liikluses sadu ja saab vigastada üle tuhande inimese, peab riik andma selge signaali sellest, et

selliste liiklusrikkumiste näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega. Omakorda sellised õigusrikkumised pälvivad meedia ja avalikkuse tähelepanu igapäevaselt.

M.N, asudes mootorsõidukit juhtima oli teadlik, et ta vajab mootorsõiduki

juhtimisõigust ka tulevikus. Niisamuti oli talle teada, et tema ülalpidamisel oli 3 last (s.o teo

toimepanemise ajal). Seega pidi ta tegema kõik endast sõltuva ning kohusetundlikult järgima

liiklusseaduses kehtestatud nõudeid, et mootorsõiduki juhtimisõigus säilitada. Üldteada on asjaolu, et alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimine ohustab tõsiselt nii kaasliiklejate kui rikkuja enda elu, tervist ja vara. Lisakaristuse kohaldamise õigus KarS § 50 lg. 1 p. 2 mõttes ongi loodud justnimelt selleks, et vältida eri- ning üldpreventiivselt selliste ohuolukordade tekitamist. Seeläbi peavad liiklejad järgima liiklusseaduses kehtestatud nõudeid ning käituma sellele vastavalt. Seega on kohus seisukohal, et arvestades kõiki KarS § 56 sätestatud karistamise aluseid, võttes seejuures arvesse ka õiguskorra kaitsmise huvisid, on igati põhjendatud M.N-ile määrata lisaks rahatrahvile lisakaristus juhtimisõiguse äravõtmise näol. Lisakaristus on vajalik ka selleks,

et karistuse kandmise ajal kaasnevad ebamugavused ja piirangud paneksid isiku tõsiselt järgi mõtlema enda väärtushinnangute üle.

Kuivõrd M.N ei nõustunud ka temale mõistetud rahatrahviga, ei ole kohtu hinnangul ka selle vähendamiseks põhjendatud alust. Riigikohtu seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt RK 3-1-1-77-11, p 11; RK 3-1-1-58- 13 p. 7). LS § 224 lg. 2 sätestatud süüteokooseisu (s.o mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi

juhtimine lubatud alkoholi piirmäära ületades isiku poolt, kelle ühes grammis veres on

alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi) näeb seadusandja karistusena ette rahatrahvi kuni 300

trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni.

Kohtuväline menetleja on õigesti lähtunud KarS § 56 lg. 1 sätestatud karistuse kohaldamise

alustest ning karistanud M.N keskmäärast kõrgema karistusega, seda eelkõige teo raskust silmas pidades ning seda kohtuvälise menetleja otsuses toodud motiividel. Keskmäärast

kõrgema karistuse kohaldamist saab antud juhul põhjendada just isiku enda hoolimatu suhtumisega toimepandud teosse, veelgi enam, on M.N püüdnud oma teole leida

erinevaid õigustusi. Seega saab pidada võimalust, et isik võib samalaadse rikkumise veelkord toime panna, tavapärasest suuremaks.

Kohtu hinnangul M.N perekondlikku olukorda arvesse võttes, on põhjendatud tema olukorra kergendamiseks kohaldada KarS § 66 sätteid ning määrata rahatrahv summas 860 eurot tasumisele 10-s osas alates kohtuotsuse jõustumisest, s.o igakuiselt summas 86 eurot.

10

Kohus juhindub V™S § 132 punktist 1, § 133, § 134, § 135.

Kohtunik: /digitaalselt allkirjastatud/