1-14-2563/37 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

12. aprill 2016, Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-14-2563

Kohtukoosseis

Aarne Sarjas, Mati Kartau, Maarika Kuusk

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 11. märtsi 2016 määrus

süüdimõistetu tingimisi enne tähtaega vangistusest

vabastamata jätmise kohta

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Süüdimõistetu Igor Mihhailovi (Igor Mihhailov, isikukood

38007222270) kaitsja advokaat Deniss Matvejev,

määruskaebus

RESOLUTSIOON

1. Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 11. märtsi 2016 määrus jätta muutmata.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord: KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada

määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi

vahendusel teised kohtumenetluse pooled viieteistkümne päeva jooksul alates päevast, mil isik

sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Igor Mihhailov kannab Viru Vanglas temale Viru Maakohtu 21.04.2014 otsusega KarS § 121

ja § 199 lg 2 p-de 4, 5 järgi liitkaristusena mõistetud 3 aasta 6 kuu pikkust vangistust. I. Mihhailovi

karistusaeg algas 23.09.2013 ja lõpeb 23.03.2017.

2. Viru Vangla esitas 21.01.2016 Viru Maakohtule materjalid I. Mihhailovi tingimisi enne

tähtaega vangistusest vabastamise otsustamiseks.

3. Viru Maakohus 11.03.2016 määrusega jättis I. Mihhailovi tingimisi enne tähtaega vanglast

vabastamata. Kohtumääruses sisalduvad seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.

3.1

Maakohtu hinnangul järeldub I. Mihhailovi kriminaalkorras karistatusest 11. korral ja

vangistuse kandmisest teistkordselt, et varasematest karistamistest ei ole kinnipeetav mingeid

järeldusi teinud. Seega ei ole kriminaalhooldus tema puhul enam piisav meede uute kuritegude

sooritamise riski maandamiseks. Arvestades I. Mihhailovi elukäiku, puudub igasugune veendumus,

et ta oleks võimeline katseaja läbima nõuetekohaselt ja täitma kõiki kriminaalhoolduse nõudeid.

3.2

Edasi leidis maakohus sedagi, et kuivõrd I. Mihhailovile ei ole garanteeritud töökohta, aga

teda on korduvalt karistatud varavastaste kuritegude eest, siis on reaalne oht, et legaalse piisava

sissetuleku puudumisel võib ta sooritada uusi kuritegusid. Seda seisukohta toetab asjaolu, et

kinnipeetaval on diagnoositud narkosõltuvus. Samuti tuleb arvestada tema võlakohustusega.

Maakohus ei nõustunud siinkohal kaitsjaga, et võlg 1710 eurot ei ole suur.

3.3

Veel märkis kohus, et Viru Vangla iseloomustuse kohaselt, millega nõustus maakohtu

istungil ka I. Mihhailov ise, kaldub kinnipeetav käituma impulsiivselt, ei arvesta oma tegude

tagajärgedega, ei hinda probleeme adekvaatselt ning ei saa aru enda osast probleemide tekkimisel.

Samast iseloomustusest nähtub, et I. Mihhailovi kriminaalne käitumine on püsinud muutusteta

alates aastast 1998 ja ta on korduvalt rikkunud kriminaalhoolduse nõudeid. Kuritegude

toimepanemise tõenäosus on tema puhul suur.

3.4

Maakohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga, et kinnipeetav on vangistuses edukalt läbinud

sotsisaalprogrammid. Viru Vangla iseloomustusest selgub vastupidiselt, et I. Mihhailovi

motivatsioon programmis osalemiseks oli madalal tasemel ja kodutöid ta pigem ei teinud. Jätkates

karistuse kandmist vanglas on kinnipeetaval veel võimalik osaleda erinevates

sotsiaalprogrammides, mis vabanemise korral mõjuvad talle resotsialiseerumisel positiivselt.

4. Kohtumääruse peale esitas määruskaebuse kaitsja Deniss Matvejev, kes taotleb lahendi

tühistamist ja palub I. Mihhailovi tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada. Edasikaebuse

argumendid on järgmised.

4.1

Süüdimõistetu heidab ette, et iseloomustusest selgu, kuidas olid määratud üldise korduva ja

vägivaldse kuriteo tõenäosuse protsendid. I. Mihhailov leiab, et kui kohus ei saa kontrollida

protsentide õigsust ja seda ei olnud tehtud kohtu poolt, siis rikkus kohus uurimispõhimõtet ning

seetõttu kohtulahend ei ole seaduslik ja on põhjendamatu.

4.2

Samuti ei nõustu I. Mihhailov kohtuga selles, nagu näitaks korduvkaristatus seda, et

varasematest karistustest ei ole ta mingeid järeldusi teinud. Kinnipeetav paikneb alates 03.07.2015

avavanglaosakonnas. See tähendab, et karistuse kandmine oli tulemuslik ja vangla otsustas

kergendada tema režiimi. Samuti on ta läbinud sotsiaalprogrammid "Eluviisitreening" ja "Viha

juhtimine" ning ka riigikeele A1 taseme kursuse. Kursus oli sooritatud kiitusega, tulemusega 90%.

Ta töötas majandustöödel. I. Mihhailovile võimaldati Jõhvi Töötukassa büroo külastamist, kus ta

registreeriti aktiivse tööotsijana. Ülaltoodu näitab, et kinnipeetav soovib muuta oma elustiili.

4.3

I. Mihhailov ei ole nõus kohtu järeldusega, et olles varasemalt korduvalt karistatud

varavastaste kuritegude eest ja mitte omades vabaduses garanteeritud töökohta, on reaalne oht, et

piisava sissetuleku puudumisel võib ta toime panna uusi kuritegusid. Vangla iseloomustusest

tuleneb, et kinnipeetaval on tuluallikas – töövõimetuspension. Samuti tuvastas kriminaalhooldaja, et

sugulased on valmis kinnipeetavat materiaalselt toetama. Veel ei ole kohus I. Mihhailovi arvates

arvesse võtnud, et tal on ema, õde, elukaaslane ja viimase alaealine poeg ning nende isikute toetus

võib teda kuritegude toimepanemiselt tagasi hoida.

4.4

Süüdimõistetu arvab, et kohtlahend ei ole seaduslik ka seetõttu, kuna kohus ei ole

põhjendanud oma järeldust, mille kohaselt on kinnipeetava võlg 1710 eurot hinnatav suurena.

4.5

Viimaseks heidab kinnipeetav ette, et kuigi ta kohtus selgitas, et vangla ei võimalda talle

vajalikku ravi, ei ole kohus välja selgitanud, millist ravi vaja on. I. Mihhailovil on song, kuid vangla

ei saa tagada talle ravi. I. Mihhailovi suus on ainult mitu hammast. Hambad on vaja eemaldada ja

valmistada proteesid. Vangla ei saa seda teha, aga kinnipeetaval on probleemid toidu tarvitamisega.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et I. Mihhailovi tingimisi enne tähtaega vangistusest

vabastamine ei ole põhjendatud. Määruskaebus jääb täielikult tagajärjetuks. Oma seisukohta

põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt.

6. Esmalt vajab toonitamist, et süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegne vabastamine

võib kõne alla tulla juhul, kui reaalse vangistuse kohaldamisega taotletud karistuseesmärgid on

saavutatud enne selle lõpptähtaja möödumist, s.o vabastatakse isikud, kelle osas kohus leiab, et nad

on suutelised jätkama õiguskuulekat elu vabaduses. Maakohtul I. Mihhailovi puhul sellist piisavat

kindlustunnet ei tekkinud ja samasugusele seisukohale asub praeguselt ka apellatsioonikohus.

Nimelt ei saa olukorras, kus kinnipeetavat on kriminaalkorras karistatud märkimisväärselt koguni

üheteistkümnel korral, tekkida veendumust, et tema kuritegelik käitumine enam ei kordu. Ehk

siis teisisõnu öelduna, I. Mihhailovi läbi aastate sooritatud kuriteod annavad tõsise aluse karta uute

kuritegude toimepanemist edaspidigi. Veelgi enam, eelkirjeldatud negatiivset tulevikuprognoosi

võimendab teave kinnipeetaval diagnoositud narkosõltuvusest.

7. Määruskaebuse argumendid ringkonnakohut vastupidisele seisukohale ei veena. Tõsi,

kinnipeetava käitumine vanglas on olnud hea, kuid vaadates tema kuritegelikku minevikku, üksnes

vangistusaja pinnalt tema püsivat muutumist järeldada ei saa. Samuti ei ole võimalik omistada väga

suurt tähendust I. Mihhailovi vabanemisjärgsetele elutingimustele (lähedaste olemasolu ja nende

pakutav abi, elukoht, legaalse sissetulekuallikana töövõimetuspensioni saamine), kuna varasemalt

need hüved kinnipeetava kuritegusid ära hoidnud ei ole.

7.1

Ringkonnakohus, jätkates vastamist edasikaebuse väidetele, asub seisukohale, mille kohaselt

ei muuda kohtumäärust ebaseaduslikuks asjaolu, et kohus ei saanud kontrollida kinnipeetava

iseloomustuses märgitud uue kuriteo riskiprotsentide õigsust. Nimelt leiab kolleegium, et kuigi

isiku ohtlikkusele viitavate protsentide kujunemine ei ole lugejale nähtav ja kohus vastavat n-ö

arvutuskäiku kontrollida ei saa, on iseloomustuses selgitatud asjaolusid, mida on arvesse võetud.

Samuti on iseloomustus (ja veelgi kitsamalt: selle iseloomustuse üks osa ehk riskiprotsent) vaid üks

tegur, mida kohus KarS § 76 lg-s 4 nimetatud aspekte analüüsides arvestab. Ehk siis kohtu

lõppotsustuse seisukohalt riskiprotsentide arvnäitajatel mingitki otsustavat tähendust olnud ei ole.

Samuti ei ole määravat tähtsust olnud maakohtu arvamusel, et I. Mihhailovi võlasumma 1710 eurot

on hinnatav suurena. Tegelikult ei saa sellele hinnangule aga ka vastu vaielda, kuivõrd vanglast

vabaneva ja töökohta mitte omava kinnipeetava jaoks on rahasumma kahtlemata märkimisväärne.

7.2

Viimaseks leiab apellatsioonikohus sedagi, et I. Mihhailovi vabastamist ei too kaasa ka tema

viited enda tervislikule seisukorrale. Nimelt tagatakse kinnipeetavale vanglas arstiabi ja samuti

suunatakse ta vajadusel ravile väljapoole vangistusasutust asjakohase eriarstiabi osutaja juurde

(vangistusseaduse §-d 52 ja 53). Siinkohal ei saa lisamata jätta aga sedagi, et praeguselt on tegemist

I. Mihhailovi täielikult paljasõnaliseks jääva väitega, millele räägib vastu vangla koostatud

iseloomustuses selguv märge, mille kohaselt hindab kinnipeetav ise oma tervislikku seisundit heaks.

Samuti ei ole I. Mihhailov ega tema kaitsja mingeidki sellelaadseid sisulisi argumente esitanud Viru

Maakohtu 04.03.2016 istungil. Kohtuistungi protokollist selguvalt on kinnipeetav üksnes

üldsõnaliselt märkinud, et vangla ei võimalda talle ravi, mida ta vajab. Kindlasti ei tulene isiku

sellisest lausungist kohtule aga kohustust hakata välja selgitama kinnipeetavat vaevavaid

tervisehädasid ja vastavaid vanglas võimalikuks osutuvaid ravivõimalusi.

8. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus

vaidlustatud kohtumääruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.

/allkiri/

/allkiri/

/allkiri/

Aarne Sarjas

Mati Kartau

Maarika Kuusk