3-14-52540/83 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Madis Ernits ja Agu Timmi

Otsuse avalikult teatavakstegemise

aeg ja koht

12.04.2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-52540

Haldusasi

Sergei Volontsevitši kaebus Tallinna Vangla

tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise

summas 10 000 eurot väljamõistmiseks seoses

ebainimlike

ja

alandavate

kinnipidamistingimustega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 26.02.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Sergei Volontsevitš

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 26.02.2015. a otsus osas, millega halduskohus

leidis, et Sergei Volontsevitši kaebus on tähtaegne ajaperioodi 10.06.2011-

20.11.2012 osas. Lugeda Sergei Volontsevitši kaebus tähtaegseks ajaperioodi

10.08.2011-20.11.2012 osas. Muus osas jätta otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 12.05.2016.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav Sergei Volontsevitš esitas 10.08.2014 (registreeritud 13.08.2014) ja 21.08.2014

(registreeritud 25.08.2014) Tallinna Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotlused (I kd,

tl 17-20), milledes kurtis vähesest isiklikust ruumist tulenenud kannatuste üle. Ta märkis, et on

olnud Tallinna Vanglas perioodidel 13.03.2007 - 11.04.2008, 09.02.2010 - 14.09.2010,

22.03.2011 ja 10.06.2011 - 20.11.2012, mil kambrid olid kuuekohalised ja see ei jätnud 4m2

isiklikku vaba ruumi iga kinnipeetava kohta. S. Volontsevitš soovib ruumipuuduses seisnenud

piinamise, ebainimliku ja alandava kohtlemise tõttu saada iga päeva eest 15 euro suurust

hüvitist.

2. Tallinna Vangla 27.10.2014. a otsusega nr 5-18/14/22222-3 (I kd, tl 36-41) tagastati

S. Volontsevitši kahju hüvitamise taotlus perioodi 22.03.2011 - 12.08.2011 osas läbivaatamatult

ning jäeti perioodi 13.08.2011 -20.11.2012 osas rahuldamata.

3. S. Volontsevitš esitas 16.10.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud

mittevaralise kahju eest hüvitise summas 10 000 eurot väljamõistmiseks.

Kaebuse kohaselt viibis kaebaja Tallinna Vanglas ööpäev läbi koos viie kinnipeetavaga neljale

isikule projekteeritud lukustatud kambrites. Isiklik vaba ruum jäi kambris seetõttu alla 3 m2, puudus

privaatsus, ei võimaldatud kehakultuuriga tegelemist, spordisaali kasutamist, osakonnas liikumist, koolis ja tööl

käimist ning tuli kannatada stressi nii pingete kui ka vähese liikumise tõttu. Tualett on kõrvalruum, mida ei saa

arvesse võtta. Kaebaja pöördus suuliselt kontaktisiku poole. Vanglas istumine mõjus väga kaebaja psüühikale ja

pani veene lõikuma.

HALDUSKOHTU LAHEND

4. Tartu Halduskohtu 26.02.2015. a otsusega jäeti S. Volontsevitši kaebus perioodide 10.06.2011 - 08.05.2012 ja

15.05.2012 - 20.11.2012 osas rahuldamata (resolutsiooni p 1) ning kaebus vahemikku 13.03.2007 - 23.03.2011

jäävate perioodide osas läbi vaatamata (resolutsiooni p 2).

Kohtuotsuse kohaselt pidi kaebaja ruumipuudust ja muid kinnipidamisega seotud tingimusi

küll koheselt tunnetama, kuid kindlasti ei saanud selle tegelik mõju ja seega ka väidetava kahju

lõplik suurus talle selguda enne vastavates tingimustes kinnipidamise lõppemist. Perioodi

10.06.2011 - 08.05.2012 osas on selleks kuupäevaks 08.05.2012. Kuna kohtueelse kahjunõude

on kaebaja Tallinna Vanglale edastanud 10.08.2014, on tema kaebus 10.06.2011 alanud

perioodide osas tähtaegne ning lubatav. Sellele eelnenud perioodide osas on kohtusse

pöördumise kolme aasta pikkune tähtaeg aga oluliselt ületatud ning nõue seetõttu lubamatu.

Vangistusseaduses ja selle alusel antud õigusaktides kinnipeetavate eluruumi kohta sätestatust

ei tulene, et neile ettenähtud põrandapind peab olema täiesti vaba ning selle hulka ei saa arvata

pinda, millel asuvad kambri sisustuse hulka kuuluvaid esemed ja seadmed, sealhulgas WC ja

pesemiskoht. Seega kuulub WC kambri sisustuse juurde. Mõiste „põrandapind“ ei tähenda

kambris ringi liikumiseks olevat vaba pinda ning seda pole võimalik määratleda muul viisil kui

ruumi külgede pikkuse korrutisena. Ka juhul, kui WC pinna saaks kambri põrandapinna

hulgast välja arvata, nähtub kaebaja paiknemise kohta esitatud tabelist vaid mõni üksik lühike

periood, mil kaebaja osaks olev ilma WC-ta põrandapind on olnud 0,03; 0,07 või 0,1

ruutmeetri võrra väiksem, kui sellel ajal kinnipeetavale ettenähtud 2,5 m2.

Kaebaja oli Tallinna Vanglas viibimise ajal vahistatu seisuses ega ole väitnud, et õppis või

töötas. Seega pidi teda hoidma terve ööpäev läbi lukustatud kambris. Vahistatu seisund välistab

spordisaalis või muudel spordirajatistel viibimise õiguse, kuid kehalisi harjutusi saab edukalt

teha ka kambris või jalutuskäigul viibides. Kaebaja ei ole väitnud, et vanglateenistuse

ametnikud talle seda ei lubanud või, et tal jäi Tallinna Vanglas viibimise ajal mõni seadusega

ettenähtud jalutuskäik vangla süül saamata.

Antud juhtumi lahendamisel saab tugineda Riigikohtu seisukohtadele 20.06.2014. a

kohtuotsuses nr 3-4-1-9-14, kus muuhulgas rõhutati, et 2,5 m2 kambri põrandapinda ühe

kinnipeetava kohta ei ole nii väike pindala, mille puhul saab väärikuse alandamist eeldada.

Vastustaja esitatud andmed kaebaja paiknemise, kambri suuruse ja asustatuse kohta kinnitavad

samuti, et vähemalt 2,5 m2 suurune põrandapind oli kaebajale tagatud kogu kaebusega

hõlmatud aja jooksul. Seega ei ole Tallinna Vangla rikkunud neid õigusi, millised on

õigusaktides kehtestatud kinnipeetava kambri suurusele. Rikkumist ei ole ka liikumise,

jalutamise ja kehakultuuriga tegelemise võimalusi reguleerivate seadusesätete osas.

Kasinates elamistingimustes viibimine võib kinnipeetavale kindlasti ebameeldiv olla ja talle nii

füüsilisi kui vaimseid kannatusi põhjustada, kuid miski ei kinnita kohtule esitatust, et kaebaja

suhtes avaldas see vaatamata suhteliselt pikale kestvusele niivõrd olulist mõju, et peab kaasa

tooma rahalise hüvitise. Vastustaja andmetel ei avaldanud kaebaja kogu Tallinna Vanglas

viibimise aja jooksul rahulolematust kinnipidamise tingimuste suhtes. Kaebajal on tuvastatud

püsiv töövõimetus ja puue, kuid ei nähtu, et neist tulenev oleks tema olukorda raskemaks

muutnud või, et ta oleks varem nende ja elamistingimustega seoses pöördumisi esitanud.

Kaebaja ei ole kuni 22.03.2011 vanglas viibimise perioodide osas kinni pidanud kahju

hüvitamise nõude suhtes kehtestatud kohustuslikust kohtueelsest korrast. Seetõttu ei saa

kaebust selles osas lahendada ning peab halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 151 lg 1

p 1 alusel läbi vaatamata jätma. Muus osas on kaebus lubatav, kuid ei kuulu rahuldamisele.

Kaebaja vabastati 300 euro suuruse riigilõivu tasumisest. Tallinna Vangla menetluskulude

kohta dokumente ja taotlust ei esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud kulutused

hüvitamata.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Tallinna Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu otsus kohtu

põhjenduste osas, milles kohus leidis, et S. Volontsevitši kaebus on 10.06.2011 alanud

perioodide osas tähtaegne ja lubatav. Ülejäänud osas Tallinna Vangla Tartu Halduskohtu otsust

ei vaidusta. Tallinna Vangla palub teha asjas uus otsus ja asendada Tartu Halduskohtu

põhjendused selliselt, et lugeda S. Volontsevitši kaebus perioodi 10.06.2011 - 12.08.2011 osas

mittetähtaegseks. Menetluskulud jätta S. Volontsevitši kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt leidis halduskohus ebaõigesti, et S. Volontsevitši kaebus on

perioodi 10.06.2011 - 12.08.2011 osas tähtaegne ja lubatav. Halduskohus on vääralt

kohaldanud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-t 3 ja jätnud arvestamata tegeliku ajaga, mil

S. Volontsevitš pidi teadlik olema ja aru saama talle tekkinud mittevaralisest kahjust. See

omakorda on kaasa toonud kohtuotsuse ebaõiged põhjendused ja seisukohad antud küsimuses.

Käesoleval juhul omavad kohtu põhjendused iseseisvat mõju ühtse kohtupraktika

kujundamisel. Arvestades samaliigiliste kaebuste rohkust ja kohtute erinevaid seisukohti

sarnastes asjades, tuleb menetlusökonoomia huvides kujundada ühtne kohtupraktika, millest

lähtudes saaks Eesti riik Tallinna Vangla kaudu edaspidi sarnaste asjade lahendamisel lähtuda.

S. Volontsevitš, viibides väidetavalt inimväärikust alandavates tingimustes, pidi juba

10.06.2011 Tallinna Vanglasse saabudes aru saama võimaliku kahju tekkimisest ja enda

inimväärikust alandavast kohtlemisest, mistõttu on kaebus perioodi 10.06.2011 – 12.08.2011

osas esitatud peale kaebetähtaja möödumist.

Kui vangistuse ajal on kinnipidamistingimused muutunud, siis ei saa kogu vangistuse aega

lugeda jätkuvaks toiminguks. Asjas Petriks vs Läti on Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK)

leidnud, et kinnipidamist saab lugeda jätkuvaks olukorraks siis, kui isikut on kinni peetud sama

tüüpi kinnipidamisasutuses olulisel määral sarnastes tingimustes. Isiku vabastamine või

üleviimine teist tüüpi kinnipidamisrežiimi teeb lõpu jätkuvale olukorrale. Seega tuleb EIK

praktika kohaselt kaebetähtaega arvestada kinnipidamistingimuste osas lähtuvalt sellest, millal

toimub muudatus isiku olukorras. EIK-i jätkuva olukorra käsitlus on sisuliselt kokkulangev

jätkuva haldustoimingu käsitlusega Eesti kohtupraktikas ning sellest tulenevalt on võimalik

viidatud EIK-i lahendis toodud põhimõttest lähtuda ka HKMS ja RVastS alusel kaebuse

tähtaegsust hinnates.

Kaebaja oli enne perioodi 10.06.2011 – 08.05.2012 olnud korduvalt paigutatud Tallinna

Vanglasse. Seega oli kaebaja ka varasemalt Tallinna Vangla tingimustes viibinud ja pidi aru

saama, et Tallinna Vangla kinnipidamistingimused tema õigusi rikuvad ja talle kahju tekitavad.

Samas tuleb arvestada, et lisaks Tallinna Vanglale on kaebaja saanud võrdluseks viibida ka

teistes kinnipidamisasutustes, kus kinnipidamistingimused olid Tallinna Vangla omadest

erinevad.

Eeltoodust tulenevalt pidi kaebajale juba alates esmakordsel Tallinna Vanglasse paigutamisel

11.06.2004 või hiljemalt teistkordsel Tallinna Vanglasse paigutamisel 13.03.2007 olema

arusaadavad ja tuntavad Tallinna Vangla kinnipidamistingimused. Seetõttu hakkas hiljemalt

10.06.2011, peale viiendat Tallinna Vanglasse paigutamist, S. Volontsevitšil kulgema ka kahju

hüvitamise nõude esitamise kolmeaastane tähtaeg. Eelnimetatud põhjustel on kaebaja

13.08.2014 mittevaralise kahju hüvitamise taotluse esitanud osaliselt peale kahju hüvitamise

nõude tähtaja saabumist.

Käesoleval juhul tuleb nõude esitamise tähtaega hakata arvestama hetkest, kui kaebaja

väidetavaid kannatusi reaalselt tajuma sai hakata, s.o alates 10.06.2011. Mittevaralise kahju

tekkimisest saab isik üldjuhul aru kohe, kuna selline kahju on seotud isiku hingeliste

üleelamiste ja sisemise rahuga. Seega ei saa isik väita, et tema sai hiljem aru, et mõned aastad

tagasi ta tundis ebameeldivusi ja talle tekitati mittevaralist kahju. Kaebaja ei saa väita nagu

oleks ta saanud kahju tekitamisest teada enam kui kolm aastat hiljem.

Kaebaja oleks saanud juba enne kahjunõude esitamist midagi sette võtta, kui tema jaoks

vanglas valitsenud elamistingimused olid ebarahuldavad. Ei ole välistatud, et primaarsete

õiguskaitsevahendite abil oleks kaebaja saanud kahju vähendada. Kui tingimused olid sedavõrd

alandavad nagu kaebaja väidab, ei saa tõsiselt võetavaks pidada kaebaja väidet, et ta pidas

temale riigi poolt tekitatud kannatusi vangistuse loomulikuks osaks ning, et aastaid vangistuses

viibides ta uskus, et riik vangla kaudu tema õigusi ei riku.

Arvestades, et kaebaja esitas kahju hüvitamise taotluse Tallinna Vanglale 13.08.2014, saab

tähtaegseks lugeda kahju hüvitamise nõude sellele eelneva kolme aasta osas ehk alates

13.08.2011.

6. S. Volontsevitš leiab vastuses Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele, et apellatsioonkaebus

tuleb jätta rahuldamata.

Vastuse kohaselt märgib Tallinna Vangla apellatsioonkaebuses ekslikult, et pole teada ühtki

mõjuvat põhjust, mis takistanuks kaebajal varem pöördumast inimväärikuse alandamise

nõudega vangla poole. Kaebaja väidab, et Tallinna Vanglas viibimise ajal võeti vanglas kõik

avaldused ja nõuded vastu ainult eesti keeles, mistõttu ei saanud kaebaja pöörduda nõudega

vangla poole. Seega ei ole õige vastustaja väide, et talle pole teada ühtegi mõjuvat põhjust, mis

takistanuks kaebajal varem pöördumast vangla poole.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 26.02.2015. a otsus tuleb osaliselt tühistada ja

Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu

otsuse osas, millega viimane luges tähtaegseks kaebuse ajaperioodi 10.06.2011-20.11.2012

osas ja loeb kaebuse tähtaegseks ajaperioodi 10.08.2012-20.11.2012 osas. Seoses

apellatsioonkaebusega märgib ringkonnakohus järgmist.

8. Käesolevas asjas on apellatsioonimenetluses vaidluse all küsimus, kas halduskohus leidis

õigesti, et kaebus perioodi 10.06.2011-20.11.2012 osas tuleb lugeda õigeaegselt esitatuks.

Seejuures on vastustaja leidnud, et kaebaja pidi juba 10.06.2011 Tallinna Vanglasse saabumisel

aru saama võimaliku kahju tekkimisest ja seega oleks ta koheselt pidanud esitama ka kahju

hüvitamise taotluse vastustajale. Riigikohtu halduskolleegium on 15.06.2015. a määruse

nr 3-3-1-20-15 p-s 13 leidnud, et jätkuvalt kahju tekitavates tingimustes viibimise korral tuleb

hinnata, kas ja millisel hetkel pidi isikul olema piisavalt informatsiooni kahjunõuet

õigustavatest asjaoludest. Kui on ilmne, et isik pidi kahjust ja kahju tekitajast teada saama

varem, kui lõppes jätkuv toiming, hakkab ka kahjunõude esitamise tähtaeg kulgema enne

jätkuva toimingu lõppemist. Kuna kaebaja oli enne 10.06.2011-20.11.2012 ajaperioodi olnud

korduvalt paigutatud Tallinna Vanglasse ja oli teadlik seal valitsevatest tingimustest, siis pidi ta

kahjust ja selle tekitamisest saama teada juba tema sinna paigutamisest 10.06.2011 ja sellest

kuupäevast hakkas kulgema ka kahju hüvitamise nõude esitamise kolmeaastane tähtaeg. Asjas

puudub vaidlus selle üle, et kaebaja esitas kahju hüvitamises taotluse 10.08.2014. Seega saab

tähtaegseks lugeda kaebust ajaperioodi eest 10.08.2011-20.11.2012. Ringkonnakohus ei nõustu

vastustaja seisukohaga, et tähtaegseks tuleb lugeda kahjunõuet alates 13.08.2011, millal see

registreeriti Tallinna Vanglas. Nagu nähtub haldusasja materjalidest (I kd tl 17-18), esitas

kaebaja kahjunõude 10.08.2014, millal ta viibis Viru Vanglas. Kahju hüvitamise taotluse

hilisem registreerimine vastustaja poolt ei olnud seotud kaebaja tegevusega, vaid oli tingitud

posti liikumisest kahe vangla vahel. Seega saab tähtaegse kahju hüvitamise ajaperioodi

alguseks olla 10.08.2011. Riigikohus on samas määruses viidanud ka sellele, et kaebajatähtaja

kulgemahakkamise ebamäärasust aitab tasandada kaebetähtaja 3-aastane pikkus. Halduskohtu

otsus tuleb tühistada tähtaegselt esitatud kaebuse määramise ajaperioodi osas ja lugeda

tähtaegseks periood 10.08.2011-20.11.2012.

9. Mis puudutab vastustaja apellatsioonkaebuse väidet, et kaebaja oleks kahju tekkimist võinud

välistada või vähendada esialgsete õiguskaitse vahendite kasutamisega, siis arvestades

vastustaja enda seisukohti, siis ei oleks nende kasutamine tõenäoliselt aidanud /vt RKHKo 3-3-

1-42-15, p 24).

10. Kuna Tallinna Vangla oli riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud

HKMS § 104 lg 10 alusel, siis menetluskulud puuduvad.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

Madis Ernits

Agu Timmi