3-14-51838/20 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Tiina Pappel, Madis Ernits Otsuse tegemise aeg ja koht 12.04.2016, Tartu Haldusasja number 3-14-51838 Haldusasi T.T. kaebus Haaslava Vallavalitsuse 29.04.2014. a korralduse nr tühistamiseks ning Haaslava Vallavalitsuse kohustamiseks väljastada projekteerimistingimused vastavalt kaebaja 07.04.2014. a taotlusele. Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 06.02.2015. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus T.T. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine 14.03.2016 Menetlusosalised Kaebaja T.T. Lepinguline esindaja Ain Laansalu Vastustaja Haaslava vald Lepinguline esindaja v.-adv. Robert Sarv RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 06.02.2015. a otsus muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.

2. Jätta kaebaja menetluskulud kaebaja enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 12.05.2016 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebajale kuulub kaasomandi mõttelise osana Tartu maakonnas Haaslava vallas Aardlapalu külas Toomu kinnistu (reg osa nr XXXXXXX , katastritunnus XXXXXXXXXXXXX ). Toomu maaüksuse pindala on 3,1 ha ning see piirneb põhjapoolses osas ca 60 m ulatuses Aardla jõega. Toomu maaüksus asub Suurest Emajõest 570-880 m kaugusel. Toomu maaüksusele on juurdepääs avalikult teelt ning kinnistule on rajatud elektriühendus.

2. Kaebaja esitas 07.04.2014 Haaslava Vallavalitsusele taotluse (tl 32) projekteerimistingimuste väljastamiseks Toomu kinnistule ühepereelamu ja abihoone ehitamiseks.

3. Haaslava Vallavalitsus keeldus 29.04.2014. a korraldusega nr 63 (tl 60) projekteerimistingimuste väljastamisest.

4. Kaebaja esitas 03.06.2014 Haaslava Vallavalitsusele vaide vallavalitsuse 29.04.2014. a korralduse nr 63 peale, mille Haaslava Vallavalitsus jättis 22.07.2014. a (vaideotsuses ekslikult märgitud 22.06.2014) vaideotsusega nr 121 (tl 63) rahuldamata.

5. Kaebaja esitas 25.08.2014 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse (tl 2-3, 84-85) Haaslava Vallavalitsuse 29.04.2014. a korralduse tühistamiseks ning Haaslava Vallavalitsuse kohustamiseks väljastada projekteerimistingimused vastavalt kaebaja 07.04.2014 esitatud taotlusele. Toomu maaüksuse sihtotstarbeks on „maa-tulundusmaa“. Haaslava valla üldplaneeringu p 3.3.7 kohaselt on lubatud vallavalitsuse poolt väljastatavate projekteerimistingimuste alusel maatulundusmaa kasutusotstarbega katastriüksusele ehitada üks ühepereelamu kuni kolme abihoonega.

Valla üldplaneeringu p 3.4 järgi ei nõua kavandatud tegevus detailplaneeringu koostamist. Puuduvad seadusest tulenevad piirangud, mis keelaksid Toomu maaüksusele ühe elamu ja abihoone ehitamist. Haaslava valla üldplaneering ei sätesta kitsendusi Toomu maaüksuse suhtes. Maa-ameti kitsenduste kaardi järgi seonduvad Toomu maaüksusega looduskaitselistest piirangutest üksnes Aardla jõest lähtuvad piirangud, kuid Maa-ameti kitsenduste kaardilt ei nähtu piiranguid kavandatavas ehitusalas. Vaatamata sellele, et Toomu maaüksus asub kõrge üleujutusriskiga piirkonnas, ei seondu selle asjaoluga mingeid seadusest ega valla õigusaktidest tulenevaid piiranguid.

Maa-ameti mullakaardil on ekslikult märgitud Toomu maaüksuse tingmärgiks „AM“ ja turbakihi paksuseks 100-150cm. Maa-ameti arhiivis puuduvad andmed, millise metoodika või uuringute alusel on antud maa-ala tähistatud Maa-ameti mullakaardil lammi soomullana. Nii Keskkonnaamet kui ka Maa-amet on kinnitanud, et Maa-ameti mullakaart ei ole õigusliku tähendusega ning on võimalus alluviaalsete soomuldade leviala kindlaks teha ka muudes pädevates mõõdistamistes ja hinnangutes sisalduvaid andmeid kasutades. 2010. a detsembris teostatud rakendusgeoloogia uuringu (tl 34-36) tulemusel võib väita, et Toomu kinnistul levib mullakaardi seletuskirja (tl 37-59) p-le 12.2 vastav lammi-gleimuld (AG).

Rakendusgeoloogia uuring tõestab, et Toomu maaüksusele ei levi alluviaalsed soomullad, mis Vabariigi Valitsuse 28.05.2004. a määruse nr 58 „Suurte üleujutusaladega siseveekogude nimistu ja nendel siseveekogudel kõrgveepiiri määramise kord“ (määrus nr 58) kohaselt oleks kaldast tulenevate piirangute piiri määramise aluseks. Keskkonnaameti selgituse (tl 63) kohaselt langetab Keskkonnaamet kohaliku omavalitsuse jaoks siduva otsuse ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse menetlemise raames, mistõttu Keskkonnaameti seisukoht ei saa olla siduv enne vastava taotluse esitamist.

Vaidluse teemaks ei ole vallavalitsuse planeerimisdiskretsiooni teostamine, vaid see, kuidas vallavalitsus tagab üldplaneeringust (p-st 3.3.7) tulenevate subjektiivsete õiguste realiseerimise. Väide, et Toomu kinnistul on ehitustegevus välistatud, on vastuolus vastustaja poolt kehtestatud üldplaneeringuga, mis annab õiguse ehitada Toomu kinnistule ühepereelamu koos abihoonetega. Vastustaja kaalus avalikku huvi üldplaneeringu kehtestamisel, andes kinnistu omanikule p-s 3.3.7 nimetatud hoonestamise võimaluse. Kaebaja omandiõigust rikub vastustaja tegevus, millega suurendatakse nn avaliku huvi määra vastuolus üldplaneeringuga.

Soovitud ehitusala ei asu ehituskeeluvööndis. Võrreldes haldusasjaga nr 3-12-1865 on välja selgitatud, et Maa-ameti mullakaardil puudub õiguslik tähendus. Kuivõrd Toomu kinnistu soovitud ehitusala ei asu faktiliselt ehituskeeluvööndis ning soovitud ehitusalal puuduvad piirangud ehitamiseks, siis ei pea kohalik omavalitsus projekteerimistingimuste väljastamisel arvestama ebaõigete lähteandmete alusel koostatud arvamustega, sh Keskkonnaameti seisukohaga. Maa-ameti kitsenduste kaart ega üldplaneering ei sea kinnistule piiranguid, mis keelaks ehitustegevuse soovitud ehitusalas.

Asjaolu, et Toomu kinnistu jääb üleujutusalale, ei ole iseenesest ehitustegevuse piiramise aluseks – üleujutusalasse on ehitatud nt Tartu Vangla ning Aardlapalu küla Krooni ja Liivaku maaüksuse elamud jne. Väide, et ehitustegevus toimuks kalda kaitse eesmärki evival alal on väär, kuna soovitud hoonestusala jääb jõgede piiranguvööndist väljapoole ja ehitustegevus ei toimuks kalda piirkonnas. Reostusriskid on maandatavad ning ühest elamust lähtuv mõju on väike. Võimalikust üleujutusest tulenevad riskid on maandatavad pinna tõstmisega.

6. Vastustaja palus kaebusele esitatud vastustes (tl 72-74, 91-91p) jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata.

7. Tartu halduskohus jättis 06.02.2015. a otsusega (tl 93-95p) kaebusega rahuldamata. Projekteerimistingimuste kindlaksmääramisel teostab kohalik omavalitsus ulatuslikku diskretsiooni, mistõttu on selliste otsuste kohtulik kontroll piiratud, nii nagu on piiratud kohtulik kontroll ka kohaliku omavalituse planeerimisotsuste tegemisel. Haaslava Vallavalitsuse keeldumine Toomu kinnistule projekteerimistingimuste väljastamisest keeldumise osas oli õiguspärane, sest faktilised asjaolud Toomu kinnistu osas pole peale haldusasjas nr 3-12-1865 tehtud otsust muutunud. Projekteerimistingimuste algatamise taotluse lõppeesmärk on sama – saada võimalus ehitada Toomu kinnistule hooned. Haldusasjas nr 3-12-1865 on kohtud kinnitanud, et Toomu kinnistu asub tervikuna ehituskeeluvööndis, mis on olnud nii detailplaneeringu algatamisest keeldumise, kui ka projekteerimistingimuste väljastamisest keeldumise aluseks. Suur-Emajõgi koos vanajõgedega on kogu ulatuses suure üleujutusalaga siseveekogu. Piirangud Toomu maaüksusele ehitamiseks ei tule valla üldplaneeringust, vaid seadusest. Kaebaja kinnistu asub kõrge üleujutusriskiga piirkonnas, mille kohta on kaebaja esitanud ka üleujutuspiirkonna kaardi (tl 25). Halduskohus leidis, et juba tuvastatud faktiliste asjaolude ega õiguslike asjaolude muutumist ei saa järeldada ka Keskkonnaameti vastusest kaebaja 25.07.2014 esitatud selgitustaotlusele (tl 63). Halduskohus pidas oluliseks, et OÜ Rakendusgeoloogia 2010. aasta aruanne oli vastustajal olemas juba detailplaneeringu algatamise taotluse menetluses, samuti kohtumenetluses (haldusasi nr 3-12-1865) ning nendes lahendites on seda aruannet ka hinnatud. Halduskohus nõustus vastustaja seisukohaga, et peale tehtud otsust ei ole faktilised asjaolud Toomu kinnistu osas muutunud ja põhjendatud on vastustaja projekteerimistingimuste mitteväljastamise menetluse läbi viimata jätmine, sest vastustajale on teada Keskkonnaameti seisukoht. Samuti nõustus halduskohus vastustaja seisukohaga, et haldusorganil tuleb selgitada välja asjakohane info ja teha otsustus menetluse kõige varasemas staadiumis vältimaks üleliigseid kulutusi menetlusosalistele.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. Kaebaja esitas 04.03.2015 apellatsioonkaebuse (tl 101-102), milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega tühistada korraldus nr 63 ning kohustada Haaslava Vallavalitsust väljastama projekteerimistingimused vastavalt 07.04.2014. a esitatud taotlusele. Kaebaja leiab, et kohtu seisukoht omavalitsuse diskretsiooniõiguse kohta on osaliselt õige, aga antud juhul asjakohatu. Kohalikul omavalitsusel puudub kaalutlusõigus küsimuses, kas lubada ehitamist üldplaneeringu p-s 3.3.7 nimetatud kinnistul. Juhul, kui möönda kaalutlusõigust, muutuks kohaliku omavalitsuse üldplaneering sisutuks.

Määrusest nr 58 ja looduskaitseseadusest tulenevate piiranguvööndite määramisel ei oma tähendust üleujutuste tõenäosus ega võimalike üleujutuste ulatus, vaid kaldapiirkonnas leviv mullatüüp. Ainsaks piiranguvööndit tavalisest veepiirist laiendavaks asjaoluks suurte üleujutusala piirkonnas on alaliselt liigniiskete alluviaalsete soomuldade levik. Kui arvestada üleujutuste korduvust, siis peaks olema suur osa Suure-Emajõe laugest ürgorust piiranguvööndis. Üleujutustest tulenevat vara ja isikukahju riske maandatakse maapinna piisava tõstmisega, nagu on seda tehtud samaväärsetes üleujutusriskiga piirkondades.

Kaebaja sõnul ei asu Toomu kinnistu ehituskeeluvööndis. Ehituskeeluvööndi sedastamine Toomu kinnistul eeldaks vastavalt määrusele nr 58 ja looduskaitseseaduse (LKS) § 38 lg 1 p-s 4 seda, et enam kui 50 m lähemale soovitud ehitusalast leviksid jõesettelised soomullad. 2010. a detsembris teostas OÜ Rakendusgeoloogia puurimisi Toomu kinnistul. Ainult ühes puuraugus kuuest tuvastati 1,45 m sügavusel 65cm paksune turbakiht. Kaebajale jääb arusaamatuks, miks usutakse kaua aega tagasi koostatud Maa-ameti mullakaarti. Täiendavates seisukohtades viitas kaebaja ka konkreetsetele uuringutele, milles leiti, et digitaalne mullakaart ei ole mullakontuuride osas täpne ja vajab parandamist.

Samas pole mitte keegi seadnud kahtluse alla OÜ Rakendusgeoloogia uuringu tulemusi. Halduskohus ei hinnanud sisuliselt ja põhjalikult kõiki poolte faktiväiteid. Haldusasjas nr 3-12-1865 tuvastatud asjaolud ei ole kohtule siduvad. Keskkonnaameti seisukoht tugineb ebaõigele Maa-ameti mullakaardile. Keskkonnaamet ei ole kontrollinud uuringutega Toomu kinnistul levivaid mullatüüpe. Kaebaja leiab, et halduskohus rikkus kaebaja põhiõigusi, kui lahendas kaebust kirjalikus menetluses. Arvestades esimese astme ja apellatsioonikohtu menetluskorra erinevusi, ei kõrvalda põhiõiguse rikkumist ka võimalik suuline menetlus apellatsioonikohtus.

Suulise diskusiooni puudumine halduskohtus oli ilmselt kaebuse rahuldamata jätmise üheks põhjuseks.

9. Vastustaja palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 112-113) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Üldplaneeringu p-s 3.3.7 antud võimalus ei anna apellandile automaatset õigust ehitustegevuseks. Kohalikul omavalitsusel on õigus piirata ehitustegevust kinnistutel, mil ehitustegevuse võimaldamine pole lubatud. Maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistule on lubatud ühepereelamu ja kuni kolme abihoone rajamine juhul, kui muud tingimused ehitustegevuse võimaldamiseks on täidetud. Antud juhul on ehitustegevus välistatud ehituskeeluvööndi, mitte maaüksuse sihtotstarbe tõttu. Toomu kinnistu asus ja asub jätkuvalt ehituskeeluvööndis. Keskkonnaameti nõusolekuta puudub vallavolikogul alus ehituskeeluvööndi vähendamiseks. Kuna ehituskeeluvööndi vähendamiseks on vältimatuks tingimuseks Keskkonnaameti luba, ei saa vastustaja ehituskeeluvööndit ilma Keskkonnaameti vastava nõusolekuta muuta. Arvestada tuleb ka keskkonnasäästliku ja tasakaalustatud maakasutuse tagamisega ja asjaoluga, et Toomu kinnistu asub piirkonnas, mille eripära seisneb perioodilises üleujutuses. Samuti on väga oluline, et võrreldes haldusasjaga nr 3-12-1865 ei ole faktiliselt mitte midagi muutunud. Apellatsioonkaebuse p-s 2 esitab apellant uued faktilised väited, mida ta siiani esitanud ei ole. Eelkõige puudutab see teisi Haaslava valla piirkondi, millel esineb väidetavalt samuti üleujutuse oht. Apellant ei ole apellatsioonkaebuses uute asjaolude hilinemisega esitamist põhistanud, seega tuleb faktiväited jätta tähelepanuta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata, kuid halduskohtu otsuse põhjendusi tuleb täiendada käesoleva otsuse põhjendustega.

11. Haaslava Vallavalituse 29.04.2014. a korraldus nr 63 (tl 60) ja 22.06.2014. a korraldus nr 121 (tl 62-62p) ehk vaideotsus ei sisalda ise nõuetekohast põhjendust, iseäranis viiteid õiguslikele alustele, mille alusel vastustaja keeldus projekteerimistingimuste väljastamisest. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg-d 1 ja 2 sätestavad: „(1) Kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. (2) Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus.“ Riigikohus on selgitanud, et haldusakti põhjendamine on üldine nõue, mis peab tagama PS §-s 15 sätestatud kaebeõiguse reaalse teostamise.

Kui haldusakti adressaat ei tea haldusakti andmise tegelikke põhjuseid selle andmise hetkel, siis ei ole tal efektiivselt ja argumenteeritult võimalik vaidlustada haldusakti andmise asjaolusid. Läbi haldusakti õigusliku ja faktilise aluse saab isikule selgeks, miks just selline haldusakt tema suhtes anti. Vastasel korral kanduks haldusakti õigusliku ja faktilise aluse otsimine üle kohtumenetlusse. Sellisel juhul ei kontrollita enam haldusorgani tegevust, vaid otsitakse põhjendusi haldusakti kehtima jäämiseks. Ent kirjaliku põhjendamise eesmärk ei ole ainult tagantjärele otsuse kontrollimine, vaid ka haldusorgani enesekontrolli tagamine, mille kaudu peab haldusorgan jõudma selgusele otsuse õigsuses (RKHKo 14.10.2003, 3-3-1-54-03, p 36; 05.11.2008, 3-3-1-49-08, p 11).

Seega tuleb põhjendamise nõudest kinni pidada ja kohtutel on kohustus kontrollida, kas haldusorgani esitatud põhjendus vastab HMS § 56 nõuetele. Käesoleval juhul on korralduses nr 63 viidatud kohtuotsustele haldusasjas nr 3-12-1865. Nimetatud vaidluse esemeks oli Haaslava Vallavolikogu 25.05.2012 otsus nr 71, millega vastustaja keeldus Toomu kinnistul detailplaneeringu koostamise algatamisest, mida kaebaja oli taotlenud. Ka selles menetluses oli kaebaja eesmärgiks ehitada Toomu kinnistule. Ringkonnakohus leiab, et kaasuse eripära arvestades saab vastustaja tehtud viidet haldusasjas nr 3-12-1865 tehtud kohtuotsustele pidada käesoleval juhul piisavaks ja HMS § 56 lg 1 ls 2 nõuetele vastavaks.

Nii halduskohus kui ringkonnakohus on nimetatud asjas asunud seisukohale, et kaebaja kinnistu asub LKS § 35 lg 4 mõttes ehituskeelu vööndis. Kuni 30.06.2015 kehtinud ehitusseaduse § 19 lg 3 ls 2 kohaselt võtab kohalik omavalitsus projekteerimistingimuste väljastamisel aluseks planeeringutes või muul viisil maakasutust korraldavates dokumentides sisalduvaid ehituslikke tingimusi. Kuna ka LKS § 35 lg 4 kohaselt ehituskeelu vööndis asumine on ehituslik tingimus, siis ei saanud vastustaja kaebajale soovitud projekteerimistingimusi väljastada.

Seega saab konkreetsel juhul lugeda vastustaja viidet kohtuotsustele haldusasjas nr 3-12-1865 projekteerimistingimuste väljastamisest keeldumiseks piisavaks põhjenduseks.

12. Käesoleval juhul ei ole tegu kaalutlusotsusega, vaid vastustajal puudub õiguslik võimalus väljastada kaebajale projekteerimistingimusi. Nimetatud õiguslik tagajärg tuleneb järgmiste looduskaitseseaduse sätete koosmõjust: § 34, § 35 lg-d 2, 3 ja 4, § 38 lg 1 p 4 ja lg 9 ning määruse nr 58 § 1 ja § 2 p 13. LKS § 34 kohaselt on ranna või kalda kaitse eesmärk rannal või kaldal asuvate looduskoosluste säilitamine, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramine, ranna või kalda eripära arvestava asustuse suunamine ning seal vaba liikumise ja juurdepääsu tagamine. LKS § 35 lg 2 järgi on piiranguvööndite laiuse arvestamise lähtejoon põhikaardile kantud veekogu piir. LKS § 35 lg 3 sätestab määrusandlusvolituse, mille alusel on antud määrus nr 58. LKS § 35 lg 4 kohaselt koosnevad korduva üleujutusega veekogude ranna või kalda piiranguvöönd, veekaitsevöönd ja ehituskeeluvöönd üleujutatavast alast ja LKS §-des 37–39 sätestatud vööndi laiusest. LKS § 38 lg 1 p 4 järgi on ehituskeeluvööndi laius rannal või kaldal üle kümne hektari suurusel järvel ja veehoidlal ning üle 25 ruutkilomeetri suuruse valgalaga jõel, ojal, maaparandussüsteemi eesvoolul 50 meetrit. LKS § 38 lg 9 sätestab, et kui kohalik omavalitsus lubab ranna või kalda ehituskeeluvööndis ehitamist vastuolus LKS §-s 38 sätestatuga, ei teki isikul, kellele ehitusluba väljastati või kelle huvides ehitamine on, vastavalt haldusmenetluse seadusele õiguspärast ootust ehitamise õiguspärasuse osas. Määruse nr 58 § 1 järgi on suurte üleujutusaladega siseveekogudel kõrgveepiiriks alaliselt liigniiskete alluviaalsete soomuldade leviala piir veekogu veepiirist arvates. § 2 p 13 kohaselt on suurte üleujutusaladega siseveekogud Suur-Emajõgi koos vanajõgedega kogu ulatuses (Tartumaa,

Viljandimaa).

13. Käesoleval juhul ei ole poolte vahel vaidlust selles, et Aardla jõgi on Suur-Emajõe vanajõgi. Ringkonnakohus küsis kaebaja esindajalt istungil, millise jõe üleujutusalas kinnistu on, mille peale too vastas, et üleujutuse korral segunevad alates Põltsamaa järvedest kõik veed. Seega on looduskaitseseaduse järgi ehituskeeluvööndi piiriks üleujutatava ala piir pluss 50 m. Halduskohus on õigesti juhtinud selles kontekstis tähelepanu asjaolule, et kaebaja kinnistu asub ca 1,6 m madalamal kui Suur-Emajõe kõrgeim veetase kaebaja kinnistu piirkonnas. Juba selle põhjal saab öelda, et kaebaja kinnistu on üleujutatav ala. Samuti nähtub Maa-ameti geoportaali informatiivset tähendust omavast „Üleujutuste rakendusest“, et kaebaja kinnistu on 100% üleujutusala.1 Kaebaja on esitanud kohtule OÜ Rakendusgeoloogia ehitusgeoloogilise uuringu aruande (tl 34-36), millega soovib tõendada vastupidist, ent millest nähtub muuhulgas, et kaebaja kinnistul moodustavad loodusliku pinnakatte lammi-, alluviaalsed, jääjärvelised ja liustikusetted. Uuringusügavuses kuni 4 m esinevad liivmuda, turvas, möllsavi ja peenliiv. Liivmuda on kohev, veeküllastunud ja rohke orgaanilise aine sisaldusega (6-10%) mölline peenliivpinnas, milles esineb ka turba pesasid ning taimejäänuseid. Savipinnas on pehme konsistentsiga. Peenliiva kiht on kohev kuni kesktihe, tihedus kasvab sügavuse suunas. Detsembris aset leidnud uuringu ajal esines kahe puuraugu kohal jää. Seejuures oli pinnavee tase keskmisest kõrgem, kuid kuni 0,5 m alla maksimaalse taseme ja kuni 1 m alla üleujutuse aegse veetaseme. Ringkonnakohus leiab, et kõik need uuringu aruandes kajastatud andmed kinnitavad samuti, et tegemist on üleujutatava alaga LKS § 35 lg 4 mõttes.

14. Kaebaja väitel tuleb ehituskeeluvööndi piiri määratlemisel lähtuda alluviaalsete soomuldade piirist ning pooled vaidlevad selle üle, kas kaebaja kinnistul leidub alluviaalseid soomuldasid määruse nr 58 § 1 mõttes. Ringkonnakohus märgib kõigepealt, et määruse nr 58 § 1 saab omada LKS § 35 lg 4 tõlgendamisel üksnes abistavat tähendust. Kui LKS § 35 lg 4 järgi on tuvastatud, et tegemist on üleujutatava alaga, siis puudub rangelt võttes vajadus määruse nr 58 § 1 kohaldamiseks. Ringkonnakohus märgib siiski, et ka määruse nr 58 § 1 nõuded on käesoleval juhul täidetud.

Kaebaja on esitanud kohtule Maa-ameti poolt koostatud „Vabariigi digitaalse suuremõõtkavalise mullastiku kaardi seletuskirja“ (tl 37-59), mille lisa 1 punktis 12 on käsitletud lammimuldasid, mis on jaotatud nelja rühma: gleistunud lammimuld, lammi-gleimuld, lammi tuvastunud muld ja lammi-madalsoomuld. Kaebaja väidab kohtule, et alluviaalseid soomuldasid määruse nr 58 § 1 tähenduses tuleb mõista ainult kui lammimadalsoomulda. Viimast kaebaja kinnistul aga nähtuvalt ehitusgeoloogilise uuringu aruandest ei esine. Ringkonnakohus selle kaebaja mõttekäiguga ei nõustu, sest see on vastuolus LKS § 35 lg-ga 4.

Määruse nr 58 § 1 eesmärgiks on ilmselgelt täpsustada LKS § 35 lg-t 4. Kaebaja väidetud lammi-madalsoomullad esinevad mullastikukaardi seletuskirja lisa 1 järgi ainult jõgede alamjooksude suurematel lammidel. Seega võiks kaebaja seisukohast lähtuvalt jõgede ülemja keskjooksudel üleujutusalale ehitada. See on aga LKS § 35 lg-ga 4 keelatud. Halduskohus viitas 22.11.2012. a otsuses haldusasjas nr 3-12-1865 Eesti Maaülikooli põllumajandusja keskkonnainstituudi poolt 2012. a välja antud „Mullateaduse õpikule“, kus on selgitatud lammimuldade olemust:

„Lammimullad on kujunenud perioodiliste üleujutuste ja nendega kaasneva uute setete kuhjumise tulemusena jõgede ja ojade lammidel. /…/ Lammiehk alluviaalmullad on oma nimetuse saanud üleujutuse tagajärjel akumuleerunud lammiehk alluviaalse sette järgi. Lammisetted võivad olla nii mineraalsed kui ka orgaanilised. Valdavalt orgaanilist päritolu lammisetetel on moodustunud lammimadalsoomullad“ (A. Astover jt. Mullateaduse õpik. Eesti Maaülikool, põllumajandusja keskkonnainstituut, Tartu 2012, lk 387). Sellest nähtuvalt esineb lammimuld kohas, kus on setteid, ning setteid esineb seal, kus esineb aeg-ajalt üleujutusi.

Mullastikukaardi seletuskirja lisa 1 punktis 12 on kõigi nelja

1 http://geoportaal.maaamet.ee/est/Teenused/Kaardirakendused/Uleujutuste-rakendus-p467.html.

mullaliigi kohta selgelt märgitud, et need esinevad üleujutusaladel. Ringkonnakohus leiab, et seetõttu tuleb määruse nr 58 § 1 eesmärgist lähtuvalt tõlgendada selliselt, et alluviaalsed soomullad selle sätte mõttes on lammimullad mullastikukaardi seletuskirja lisa 1 p 12 mõttes. Et kaebaja kinnistul leidub muuhulgas lammija alluviaalseid setteid, siis loeb ringkonnakohus tõendatuks, kaebaja kinnistu asub alluviaalsete soomuldade esinemisalal määruse nr 58 § 1 mõttes.

15. Ringkonnakohus nõustub ülejäänud osas halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks kaebaja apellatsioonkaebuse ülejäänud väidetele selgitab ringkonnakohus järgmist.

16. Kaebaja väidab, et kohalikul omavalitsusel puudub kaalutlusõigus küsimuses, kas lubada ehitamist üldplaneeringu p-s 3.3.7 nimetatud kinnistul, sest kui möönda kaalutlusõigust, muutuks kohaliku omavalitsuse üldplaneering sisutuks. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Projekteerimistingimuste taotluse esitamise ajal kuni 30.06.2015 kehtinud planeerimisseaduse (PlanS) § 8 lg 3 p 1 järgi on üldplaneeringu ülesandeks valla või linna ruumilise arengu põhimõtete kujundamine. PlanS § 8 lg 31 järgi on maakasutuse juhtotstarve üldplaneeringuga määratav territooriumi kasutamise valdav otstarve, mis annab kogu määratletud piirkonnale või kvartalile edaspidise maakasutuse põhisuunad. Poolte vahel ei ole vaieldav, et kaebaja kinnistu kasutusotstarbeks on üldplaneeringus märgitud maatulundusmaa. Ringkonnakohus selgitab, et Vabariigi Valitsuse 23.10.2008. a määruse nr 155 „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“ § 6 p 9 järgi on maatulundusmaa (011; M) põllumajandussaaduste tootmiseks või metsakasvatuseks kasutatav maa või maa, millel on metsavõi põllumajanduslik potentsiaal. Nimetatud määrus on kehtestatud maakatastriseaduse § 18 lg 3 alusel, mille kohaselt kehtestab katastriüksuste sihtotstarvete liigid ja määramise korra Vabariigi Valitsus. Ühestki seadusest ei tulene subjektiivset õigust ehitada maatulundusmaale, on olemas vaid omandipõhiõigusest tulenev üldine õigus ehitada oma maale, mida saab aga seadusega piirata. Valla üldplaneeringus ettenähtud ehitusõigus peab olema kooskõlas seaduse nõuetega. Kui looduskaitseseadus keelab konkreetsele kinnistule ehitamise, siis sellele kavandatavale eluja abihoonele projekteerimistingimusi väljastada ei saa.

17. Kaebaja leiab, et Toomu kinnistu jäämine üleujutusalale ei saa iseenesest olla ehitustegevuse piiramise aluseks. Samuti leiab ta, et võimalikust üleujutusest tulenevad riskid on maandatavad pinna tõstmisega. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, sest see on otseses vastuolus LKS § 35 lg-ga 4. Seoses ettepanekuga pinda tõsta viitab ringkonnakohus veelkord LKS §-le 34, mille kohaselt on ranna või kalda kaitse eesmärk rannal või kaldal asuvate looduskoosluste säilitamine, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramine, ranna või kalda eripära arvestava asustuse suunamine ning seal vaba liikumise ja juurdepääsu tagamine. Kuna pinna tõstmine on märksa intensiivsem sekkumine keskkonda kui lihtsalt maja ehitamine, siis on see LKS § 34 eesmärgiga rohkemal määral vastuolus kui ehitamine ilma pinda tõstmata.

18. Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus täiendab halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega. HKMS § 108 lg 1 ls 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja menetluskulud jäävad seega kaebaja enda kanda. Kuna vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud, siis ei ole selles osas vajalik seisukohta kujundada.

Agu Timmi Tiina Pappel Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/