2-15-7466/17 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. aprill 2016 Tartu

Tsiviilasja number

2-15-7466

Tsiviilasi

AS Põlluvara hagi OÜ Äntu Mõis vastu rendilepingust

tuleneva võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

19 567,26 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 30. oktoobri 2015 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS Põlluvara apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): AS Põlluvara (registrikood 10768251),

esindaja vandeadvokaat Mart Sikut

Vastustaja (kostja): OÜ Äntu Mõis (registrikood 10516331),

esindaja vandeadvokaat Küllike Namm

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 30. oktoobri 2015 otsus

osaliselt hagi rahuldamata jätmise osas.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega välja mõista

täiendavalt OÜ-lt Äntu Mõis AS Põlluvara kasuks

põhivõlg 11 954,38 eurot ja viivis 7612,80 eurot.

3. Muus osas jätta Tartu Maakohtu 30. oktoobri 2015 otsus

muutmata.

4. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks

järgmiselt:

„4.1. Rahuldada AS Põlluvara hagi OÜ Äntu Mõis vastu

rendilepingust tuleneva võlgnevuse väljamõistmiseks

täielikult.

4.2. Välja mõista OÜ-lt Äntu Mõis AS Põlluvara kasuks

põhivõlgnevus 21 734,10 eurot.

4.3. Välja mõista OÜ-lt Äntu Mõis AS Põlluvara kasuks

viivis 8782,08 eurot.

4.4. Jätta Tartu Maakohtu 18. mai 2015 määrusega

kohaldatud hagi tagamise abinõu kohtuotsuse jõustumisel

kehtima otsuse täitmise abinõuna.

4.5. Jätta menetluskulud maakohtus OÜ Äntu Mõis kanda.

4.6. Välja mõista OÜ-lt Äntu Mõis AS Põlluvara kasuks

menetluskulud maakohtus 1850 eurot.“

5. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta OÜ Äntu Mõis

kanda.

6. Välja mõista OÜ-lt Äntu Mõis AS Põlluvara kasuks

menetluskulud ringkonnakohtus 1260 eurot.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. AS Põlluvara (hageja) esitas 15. mail 2015 Tartu Maakohtule hagi OÜ Äntu Mõis (kostja) vastu,

milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja rendilepingust tuleneva põhivõlgnevuse

21 734,10 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 11 660,06 eurot ja viivise põhivõlalt

(21 734,10 eurolt) määras 0,5% päevas alates 16. maist 2015 kuni põhivõla tasumiseni suuruses,

mis ei ületa põhivõlgnevust.

Hagiavalduses märgitu kohaselt sõlmisid pooled 26. juunil 2013 tähtajatu põllumajandusliku

rendilepingu, mille esemeks olid Kullenga külas Tamsalu vallas asuvad põllumajanduslikud

kinnistud Jüri-Tõnu, Koduvälja, Lillepõllu ja Veevälja ning Aburi külas Tamsalu vallas asuv

põllumajanduslik kinnistu Koidu (kokku 108,13 ha). Arvest nr RE 472/13 summas 4017,66 eurot

on tasumata 3248,90 eurot. Arve nr 271/14 summas 15 525,17 eurot on tervikuna tasumata. Samuti

esitas hageja kostjale 22. oktoobri 2014 teatise nr 5463 maamaksu tasumise kohta vastavalt lepingu

p-le 4.1.2 summas 280,35 eurot. Maamaks on kostja poolt tasumata. Hageja on saatnud kostjale

meeldetuletuskirju.

Vastavalt lepingu p-le 7.4.1 ütles hageja lepingu üles alates 5. märtsist 2015 seoses rendiarvete

tähtaegse mittetasumise ning täiendava tasumistähtaja ületamisega. Perioodi 1. jaanuar - 4. märts

2015 eest esitas hageja kostjale arve nr RE 127/15 summas 2679,68 eurot.

Lisaks põhivõlgnevusele nõuab hageja ka viivist. Vastavalt lepingu p-le 8.2 on viivisemääraks

0,5% päevas. Kokku moodustab lepingujärgne viivis 20 934,13 eurot, millest kostja on 2. aprillil

2015 tasunud 9274,07 eurot (VÕS § 88 lg 8).

2. Kostja ei tunnistanud hagi. Vastuväidete kohaselt on hagejapoolne lepingu ülesütlemine tühine,

seega on poolte vahel kehtiv leping. Kostja viitas VÕS § 353 lg-le 2. Hageja on tekitanud kostjale

kahju, omandades ise kostjale kuuluva saagi. Kostja on hageja maadele teinud investeeringuid

ning tema sooviks on pooltevahelist koostööd jätkata. Kostja on olnud pidevas kontaktis hagejaga

ning avaldanud soovi oma kohustused täita. Arve nr RE 127/15 summas 2679,68 eurot ei ole

sissenõutavaks muutunud. Kuivõrd hageja ei esitanud kostjale viivisearvet vastavalt lepingu

p-le 8.2, tuleb kostja poolt hagejale 2. aprillil 2014 tasutud 9274 eurot arvestada põhivõlgnevuse

katteks. Kostja taotles viivisemäära vähendamist mõistliku suuruseni, s.o seadusjärgse viivise

määrani.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 30. oktoobri 2015 otsusega hagi osaliselt, mõistis välja OÜ-lt Äntu

Mõis AS-i Põlluvara kasuks välja võlgnevuse 9779,72 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise

1169,20 eurot ning viivise protsendina põhinõudelt (9779,72 eurolt) alates 31. oktoobrist 2015

kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui põhinõude

ulatuses. Maakohus jättis menetluskulud AS Põlluvara kanda, mõistis AS-lt Põlluvara OÜ Äntu

Mõis kasuks välja menetluskulude katteks 114,30 eurot ning viivise menetluskuludelt.

Maakohus tühistas otsuse jõustumisel Tartu Maakohtu 18. mai 2015 hagi tagamise määrusega

kohaldatud hagi tagamise abinõu.

Maakohtu põhjenduste kohaselt on hagejapoolne lepingu ülesütlemine alates 5. märtsist 2015

tühine, seega on poolte vahel kehtiv leping. Põllumajanduslik maarendileping on oma olemuselt

pikaajaline (enamasti tähtajatu) ja seadusandja kaitseb pikkade etteteatamistähtaegade läbi just

rentnikku, sest maaharimine vm põllumajanduslik tegevus ei ole üheaastane või –kordne, vaid

pikemaajalist perspektiivi nõudev ala. Hageja ei ole täpsustanud, millise VÕS § 316 lg 1 puntki

alusel on ta rendilepingu üles öelnud. Maakohus leidis, et kostja ei olnud viivituses kolmel

üksteisele järgneval maksetähtpäeval tasumisele kuuluva rendiga, kuna kolmas kostjale esitatud

rendiarve on esitatud pärast lepingu ülesütlemist. Samuti ei ületa kostja poolt võlgnetav

rendisumma kolme aasta rendisummat. Kuigi kostja võlgnevus on alates 15. detsembrist 2013, on

hageja kostja poole pöördunud alles 17. novembril 2014. Kohtu hinnangul ei saa maamaksu arvet

lugeda renditasu arveks. Järelikult ei ole arve nr RE 127/15 summas 2679,68 eurot sissenõutavaks

muutunud.

Maakohus leidis, et kuna kostjale ei ole viivise kohta arvet esitatud, ei ole põhjendtaud kostja poolt

2. aprillil 2015 tasutud summat lugeda viivise võlgnevuse katteks. Viivise vähendamine on kohtu

hinnangul põhjendatud. Viivise vähendamisel arvestas maakohus asjaoluga, et kostja on tasunud

võlgnevusest 50% ning seda, et põhivõlgnevuse 9763 euro osas on viivis 20 934 eurot

ebamõistlikult suur.

Seoses hagi osalise rahuldamisega jättis maakohus 73% menetluskuludest hageja ja 27% kostja

kanda. Maakohus rahuldas hageja ja kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldused ja tegi

tasaarvestuse poolte nõuete vahel ning mõistis kostja kasuks tuleb menetluskulude katteks hagejalt

114,30 eurot (657-542,7).

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. AS Põlluvara esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 30. oktoobri 2015

otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada täielikult. Apellant palub

tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus tühistas otsuse jõustumisel maakohtu 18. mai

2015 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu ning palub jätta menetluskulud vastustaja kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt:

1) on põhivõlgnevuse arvestus ebaselge. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus

21 734,10 eurot. Kohus on jätnud tuvastamata, et kostja on 2013. a ja 2014. a renditasu arved kätte

saanud ning jätnud need tähtaegselt tasumata. Kohtu etteheide selle kohta, et hageja pöördus kostja

poole alles 17. novembril 2014, on põhjendamatu. Kohus jättis tähelepanuta, et esimesele

rendivõlgnevusele järgnenud teise rendiarve (2014. aasta eest) sissenõutavaks muutumine toimus

alles 15. detsembril 2014;

2) on maakohus ebaõigesti leidnud, et lepingu lõpetamine tekitab kostjale kahju. Kostja ei ole

vastavaid tõendeid esitanud. Kohus ei ole põhjendanud, miks välistab lepingu ülesütlemise see, et

kostja on avaldanud huvi lepingu jätkamise vastu;

3) on maakohus ebaõigesti leidnud, et hageja ülesütlemisavaldus on tühine. Hageja ei ole toonud

välja asjaolusid lepingu korraliseks, vaid erakorraliseks ülesütlemiseks. Asjakohatu on viide VÕS

§-le 353, samuti viide seaduses sätestatud üksikutele erakorralise ülesütlemise alustele. Alus

lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks tuleneb lepingu p-st 7.4.1, samuti VÕS § 116 lg-st 5, mida

saab kohaldada ka lepingu ülesütlemise korral. Kohus ei ole arvestanud, et antud juhul oli

ülesütlemine seotud kostjapoolse lepingu rikkumisega, mis oma loomult ongi erakorraline. Hageja

ei saakski ette näha, et kostja jätab oma kohustused täitmata;

4) kui üürileandja on lepingu üürnikupoolse lepingurikkumise tõttu üles öelnud, on tal õigus nõuda

kuni lepingu ülesütlemiseni saamata jäänud üüri (RKTKo nr 3-2-1-37-09, p 20). 2015. a eest

renditasu võlgnevus moodustab 4. märtsi 2015 arve alusel 2679,68 eurot (arve muutus

sissenõutavaks 4. aprillil 2015);

5) on arusaamatud otsuse p-s 11 toodud asjaolud, sest need ei vabanda lepingu rikkumist kostja

poolt, samuti on need tõendamata;

6) on maakohus ebaõigesti leidnud, et kostja poolt 2. aprillil 2015 tasutud 9274,07 eurot läheb

arvesse põhinõude tasumisena. Apellant viitab VÕS § 88 lg-tele 8 ja 9;

7) on maakohus ebaõigesti leidnud, et kuna hageja ei ole kostjale viivisearvet esitanud, tuleb kostja

poolt tasutud summa arvestada maha põhivõlgnevusest. Viivisearve mittesaamine ei tähenda seda,

et hageja peatab viivise arvestamise või, et viivise tasumise kohustus muutuks olematuks (RKTKo

nr 3-2-1-5-08, p 4);

8) on maakohus ebaõigesti vähendanud viivist. Apellant viitab VÕS § 162 lg-le 1. Viivise

suuruseks 2. aprillil 2015 seisuga oli 11 839,95 eurot, kostja poolt tasutud 9274,07 eurot tuleb

arvestada kogunenud viivise katteks. Apellant on nõus vähendama lepingu p-s 8.2 sätestatud

viivise määra 50% võrra, seega määrani 0,25%. Viivis 3. aprillist 2015 kuni apellatsioonkaebuse

esitamiseni 23. novembril 2015 määraga 0,25% päevas moodustab 8 782,08 eurot;

9) on maakohus ebaõigesti tühistanud hagi tagamise;

10) on maakohus ebaõigesti jaotanud menetluskulud. Kuivõrd hagi kuulub rahuldamisele (hageja

nõue on suunatud eelkõige põhivõla sissenõudmisele), ei saa menetluskulude jaotust mõjutada

viivise arvestuse erinevus.

5. OÜ Äntu Mõis vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) ei sisalda rendilepingu peatükk erakorralise ülesütlemise aluseid, mistõttu tuleb selles osas

lähtuda üürilepingu kohta sätestatust, seega tulenevad erakorralise ülesütlemise alused tasumisega

viivitamise korral VÕS §-st 316. Kuivõrd vastustaja ei ole viivitanud kolme järjestikkuse

rendimakse tasumisega ja ka võlgnetav rendisumma ei ületa kolme aasta rendisummat, on

maakohus leidnud põhjendatult, et erakorraline ülesütlemine apellandi poolt ei olnud lubatav ja

poolte vahel on endiselt kehtiv rendileping. Vastavalt VÕS § 353 lg-le 2 lõpeb leping 1. aprillil

2016;

2) on vastustajale tekkinud kahju. Vastustaja viitab 5. juuni 2016 menetlusdokumendile.

Vastustaja andis rendilepingu esemeks olevad põllumaad apellandile üle paremas seisukorras, kui

need olid rendilepingu sõlmimise hetkel. Vastustaja ei ole käesoleva menetluse jooksul esitanud

täiendavaid tõendeid kahju suuruse kohta, sest plaanib pärast vaidluse lõppemist esitada kahju

hüvitamise nõude;

3) kaldusid pooled viivise arvestuse puhul kõrval võlaõigusseaduses sätestatust ning ei ole õige

kohaldada VÕS § 88 lg-t 8, sest see ei ole kooskõlas poolte tahtega lepingu sõlmimisel. Vastustaja

viitab lepingu p-le 8.2. Vastustaja poolt tasutud 9274 eurot tuleb lugeda tasutuks põhivõla katteks.

Maakohus ei ole vähendanud juba makstud viivist VÕS § 162 lg 3 tähenduses. Vastustaja

võlgnevus põhinõude osas on 9763 eurot.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus tühistab Tartu

Maakohtu 30. oktoobri 2015 otsuse osaliselt hagi rahuldamata jätmise osas ja teeb tühistatud osas

uue otsuse, millega mõista välja täiendavalt OÜ-lt Äntu Mõis AS Põlluvara kasuks

põhivõlgnevuse 11 954,38 eurot (kokku 21 734,10 eurot) ja viivise 7612,80 eurot (kokku

8782,08 eurot).

Muus osas tuleb jätta Tartu Maakohtu 30. oktoobri 2015 otsus muutmata.

Vastavalt TsMS §-le 651 lg 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Edasi ei ole

kaevatatud maakohtu otsust osas, milles hagi on rahuldatud, ning seega nimetatud osas

ringkonnakohus ei kontrolli TsMS § 651 lg 1 alusel maakohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust.

7. Asja materjalide kohaselt on poolte vahel sõlmitud 26.06.2013 põllumajandusliku rendileping

(tlk 8-10), mille esemeks olid Kullenga külas Tamsalu vallas asuvad põllumajanduslikud kinnistud

Jüri-Tõnu, Koduvälja, Lillopõllu ja Veevälja ning Aburi külas Väike-Maarja vallas asuv

põllumajanduslik kinnistu Koidu. Kokku oli kostjale rendile antud põllumaa suurus 108,13 ha.

Rendileping oli sõlmitud tähtajatuna ning jõustus 01.10.2013 (rendilepingu punkt 7.1).

Hageja esitas kostjale 04.03.2015 avalduse rendilepingu ülesütlemiseks (tlk 20) alates 05.03.2015

seoses rendiarvete tähtaegse mittetasumisega ja täiendava tasumistähtaja ületamisega.

Hagiavaldus on esitatud rendilepingust tuleneva põhivõla ja viivise väljamõistmiseks. Selleks, et

teha kindlaks rendilepingust tuleneva põhivõla suurus hagiavalduse esitamise seisuga on vajalik

eelkõige tuvastada, kas hageja on kehtivalt rendilepingu erakorraliselt üles öelnud alates

05.03.2015 või mitte.

8. Rendilepingu ülesütlemise avalduses on hageja tuginenud kostja poolt lepingu p-de 3.1., 3.2. ja

7.4.1. rikkumisele. Rendilepingu p-s 3.1. on sätestatud aastase renditasu suuruse arvutamise kord,

p-s 3.2. on märgitud renditasu maksmise tähtpäevad. Rendilepingu lisa 1 kohaselt on pooled

20.02.2014 muutnud lepingu p-i 3.2. ning kokku leppinud, et rentnik tasub renditasu üks kord

aastas 15. detsembriks.

Rendilepingu p 7.4.1. järgi võib rendileandja erakorraliselt lepingu üles öelda etteteatamistähtaega

järgimata, teatades rentnikule kirjalikult lepingu lõpetamise kuupäeva, kui rentnik ei täida

lepingust või seadusest tulenevaid kohustusi, sh jätab korduvalt tähtaegselt maksmata renditasu

või kui rentnik annab rendileandja nõusolekuta lepingu allrendile.

Hageja väitel on kostja korduvalt rikkunud tähtaegset renditasu maksmise kohustust, s.o ei ole

renti tasunud aasta 15. detsembriks, ning seetõttu on alus rendilepingu erakorraliseks

ülesütlemiseks rendilepingu p 7.4.1. alusel. Samuti tugineb hageja kostja poolt lepingu p-i 4.1.2.

rikkumisele (p 4.1.2. – rentnik kohustub tasuma lepingu eseme eest maamaksu vastava teatise

alusel selles ettenähtud summas ja korras alates 2014. aastast).

Hageja esitas kostjale 2013. aasta eest arve 01.12.2013 tasumise tähtajaga 15.12.2013, kostja tasus

selle osaliselt ja võlgnevus on summas 3248,90 eurot; 2014. aasta eest esitas hageja kostjale arve

01.12.2014 tasumise tähtajaga 15.12.2014, summas 15 525,17 eurot ning kogu summa on

tasumata; hageja esitas kostjale maamaksu teatise 5463 tasumise tähtajaga 05.11.2014 summas

280,35 eurot ning kogu summa on tasumata.

Kostja vastuväite järgi VÕS-i rendilepingu peatükk ei sisalda erakorralise ülesütlemise aluseid,

mistõttu tuleb selles osas lähtuda üürilepingu kohta sätestatust ning erakorralise ülesütlemise

alused tasumisega viivitamise korral tulenevad VÕS §-st 316. Kostja on seisukohal, et ta ei ole

viivitanud kolme järjestikkuse rendimakse tasumisega ja ka võlgnetav rendisumma ei ületa kolme

aasta rendisummat ning seetõttu on maakohus põhjendatult leidnud, et erakorraline ülesütlemine

hageja poolt ei olnud lubatav ja poolte vahel on endiselt kehtiv rendileping, mis vastavalt VÕS

§ 353 lg-le 2 lõpeb 1. aprillil 2016.

9. Ringkonnakohus leiab, et hageja on kehtivalt alates 05.03.2015 rendilepingu üles öelnud ning

maakohtu vastupidine seisukoht on ebaõige.

VÕS-is sätestatud rendilepingu regulatsioon ei käsitle põllumajandusliku rendilepingu erakorralist

ülesütlemist. VÕS § 341 kohaselt rendilepingule kohaldatakse täiendavalt üürilepingu kohta

sätestatut, kui käesolevas peatükis sätestatust ei tulene teisiti.

Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus on alusetult antud asjas kohaldanud VÕS §-i 316.

VÕS § 341 kohaselt kohaldatakse täiendavalt üürilepingu kohta sätestatut, kui käesolevas peatükis

sätestatust ei tulene teisiti. Ringkonnakohtu arvates kohaldub antud juhul põllumajandusliku

rendilepingu erakorralisel ülesütlemisel VÕS § 313 lg 1, kuid käesolevas asjas ei ole kohaldatav

VÕS § 316, ning seda eelkõige seetõttu, et poolte vahel sõlmitud rendilepingus on sätestatud

renditasu maksmine üks kord aastas. VÕS §-i 316 sõnastusest tuleneb, et üürilepingu erakorraline

ülesütlemine on seotud kuuajalise makseperioodiga (s.o üüri tasumiseks on kokku lepitud

igakuuline maksetähtpäev). Antud juhul on pooled kokku leppinud rendimakses üks kord aastas

15. detsembriks. Rendilepingu erakorralisel ülesütlemisel VÕS § 316 kohaldamine oleks

ilmselgelt rendileandja huve rikkuv ja praktiliselt ebaotstarbekas, sest arvestades rendimaksete

maksetähtpäevi (1 kord aastas) saavutaks rendileandja VÕS §-s 353 sätestatud korras rendilepingu

korralisega ülesütlemisega kiiremini oma eesmärgi, kuigi samas soovib ta lepingu üles öelda

rentnikupoolse lepingu rikkumise tõttu (s.o õiguskaitsevahendina).

10. Seega antud juhul on rendilepingu erakorralise ülesütlemise õiguslikuks aluseks VÕS § 313

lg 1 ja rendilepingu p 7.4.1.

VÕS § 313 lg 1 järgi võib kumbki lepingupool nii tähtajatu kui tähtajalise üürilepingu mõjuval

põhjusel üles öelda. Põhjus on mõjuv, kui selle esinemisel ei saa ülesütlemist soovivalt

lepingupoolelt kõiki asjaolusid arvestades ja mõlemapoolseid huvisid kaaludes eeldada, et ta

lepingu täitmist jätkab.

VÕS § 196 lg 2 kohaselt kui mõjuv põhjus seisnes selles, et teine lepingupool rikub lepingulist

kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud

mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. VÕS § 114 lg 1 järgi kui võlgnik rikub kohustust, võib

võlausaldaja anda võlgnikule kohustuse täitmiseks täiendava mõistliku tähtaja.

Asja materjalidest nähtuvalt on kostja rikkunud rendilepingut sellega, et ta tasus renditasu

2013. aasta eest osaliselt (tasumata summa 3248,90 eurot), 2014. aasta eest on renditasu summas

15 525,17 eurot tasumata (lepingu p 4.1.1. rikkumine) ning tasumata on 2014. aasta maamaks

280,35 eurot (lepingu p 4.1.2. rikkumine). Hageja on 16.02.2015 kirjaga andnud kostjale täiendava

tähtaja kuni 01.03.2015 kohustuse täitmiseks (renditasu ja maamaksu tasumiseks) ning hoiatanud

kostjad, et võlgnevuse mittetasumisel ütleb ta rendilepingu üles (tlk 19). Kuna kostja täiendava

tähtaja jooksul võlgnevust ei tasunud, siis ütles hageja rendilepingu üles alates 05.03.2015 (tlk 20).

11. Ringkonnakohus leiab, et arvestades kostjapoolset lepingu rikkumist ning seda, et ta ei täitnud

oma lepingust tulenevaid kohustusi ka hageja poolt antud täiendava tähtaja jooksul, on hageja

õigustatult öelnud rendilepingu üles. Olukorras, kus hageja on juba enne kostjale kohustuse

täitmiseks täiendava tähtaja määramist korduvalt nõudnud rendi tasumist (tlk 15, 17, 18),

s.o kohustuse täitmist, ning kostja ei ole lepingu rikkumist kõrvaldanud, on hagejal olnud mõjuv

põhjus rendilepingu ülesütlemiseks.

Arvestades kõiki asjaolusid (sh kostjapoolset pikaajalist lepingu rikkumist) ei saa eeldada, et

hageja jätkab lepingu täitmist. Kostjapoolset lepingu rikkumist ei vabanda temapoolsed väited, et

1) ta on investeerinud 2014. aastal põldudesse sügiskünnina ja ristiku-timuti allakülvidena;

2) maade rentimisel on ta arvestanud PRIA poolsele mahetoetustele; 3) rendilepingu lõpetamine

põhjustab talle rahalises väärtuses kahjumi üle 15000 euro.

Lepingu sõlmimisel pidi kostja arvestama asjaoluga, et tal on tarvis tähtaegselt tasuda renti ning

ta ei saanud loota renditasu maksmisel vaid PRIA-st saadavatele toetustele. Samuti ei pea hageja

leppima kostjapoolsele renditasu mittemaksmisega seetõttu, et kostja ei ole saanud PRIA-st

toetusi. Rendilepingu erakorralist ülesütlemist ei välista rendilepingu lõpetamisest kostjale

väidetavalt tekkiv kahju, sest hageja ei pea taluma kostjapoolset rendi mittetasumist (lepingu

rikkumist) ainuüksi seetõttu, et lepingu erakorraline ülesütlemine võib kostjale tekitada kahju.

Asjaolu, et kostja on tasunud pärast rendilepingu erakorralist ülesütlemist 02.04.2015 hagejale

9274.00 eurot ning avaldanud soovi jätkata rendilepingut, ei mõjuta rendilepingu erakorralise

ülesütlemise kehtivust.

12. Lähtudes eeltoodust on hageja kehtivalt öelnud rendilepingu kostjaga üles alates 05.03.2015

ja seose erakorralisega ülesütlemisega muutusid sissenõutavaks kõik lepingu järgi kuni lepingu

erakorralise ülesütlemiseni tasumisele kuulunud rendimaksed ja maamaks. Arve nr RE 472/13

alusel on võlgnevus summas 3248,90 eurot; arve nr RE 271/14 alusel on võlgnevus summas

15 525,17 eurot; maamaksu teatis 5463 alusel on võlgnevus summas 280,35 eurot ning arve nr RE

127/15 alusel on võlgnevus summas 2679,68 eurot, kokku on kostja rendilepingust tulenev

põhivõlgnevus hageja ees 21 734,10 eurot.

13. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja on tasunud 02.04.2015 hagejale 9274,00 eurot. Pooltel on

vaidlus selles, kas 02.04.2015 tasutud summa tuleb arvestada põhivõlgnevuse või viivise katteks.

Hageja seisukoha järgi tuleb kostja poolt tasutud summat arvestada VÕS § 88 lg 8 kohaselt viivise

katteks. Kostja vastuväite järgi ei ole hageja esitanud viivise kohta lepingu p 8.2. kohast arvet ning

seetõttu tuleb 02.04.2015 tasutud summat arvestada põhivõlgnevuse juures.

Rendilepingu p 8.2. järgi lepingu alusel tasumisele kuuluvate summade mitteõigeaegsel tasumisel

maksab rentnik viivist tasumata summast 0,5% päevas iga maksmisega viivitatud päeva eest.

Viiviste kohta esitab rendileandja arve, mille rentnik peab tasuma hiljemalt vastavas arves

näidatud tähtpäevaks.

Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvestades kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni.

Tulenevalt VÕS § 113 lg-st 1 ja lepingu p-st 8.2. on kostjal kohustus tasuda tähtaegselt tasumata

renditasudelt ja maamaksult viivist. Asjaolu, et hageja ei ole kostjale esitanud viivise kohta arvet,

ei vabastada kostjat viivise tasumise kohustusest. Ringkonnakohus leiab, et kuna kostjal on VÕS

§ 113 lg-st 1 ja lepingu p-st 8.2. tulenev kohustus viivise tasumiseks, siis oli hageja õigustatud

arvestama kostja poolt 02.04.2015 tasutud 9274,00 eurot VÕS § 88 lg 8 alusel esmalt viivise

katteks.

14. Nähtuvalt hagiavaldusest on hageja nõudnud viivist muuhulgas kuni põhivõla rahuldamiseni,

kuid mitte suuremas summas kui põhivõlg. Apellatsioonkaebuses on hageja taotlenud viivise

väljamõistmist summas 8782,08 eurot ning ei ole esitanud taotlust viivise väljamõistmiseks

protsendina põhinõudest kuni täitmiseni. Seega on hageja ise piiritlenud viivise suuruse

apellatsioonkaebuses ning nõuab kostjalt viivist 8782,08 eurot (täiendavalt juba tasutule).

Arvestades kostja poolt 02.04.2015 tasutud 9274 eurot, mida tuleb arvestada viivise katteks, on

kokku hageja viivise nõude suuruseks 18 056,08 eurot (9274+8782,08=18 056,08). Kuna põhivõla

suuruseks on 21 734,10 eurot, siis on viivise nõue väiksem põhivõlast.

Kostja on taotlenud maakohtus viivise vähendamist. Kostja arvates on viivise määr ebamõistlikult

suur ning ta on palunud vähendada viivist mõistliku suuruseni, arvestades kostja poolt kohustuse

täitmise ulatust ja kostja majanduslikku seisundit.

Vastavalt VÕS § 113 lg-le 8 võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist

vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 alusel kui tasumisele kuuluv

leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud

lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise

ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoole majanduslikku seisundit.

Ringkonnakohus leiab, et kuna hageja on ise nõudnud juba viivist vähem, kui on põhivõlgnevuse

suurus, siis puudub alus viivist veelgi vähendada. Samuti ei annaks kostja poolt esile toodud

asjaolud alust viivist vähendada. Kostjapoolne kohustuse täitmine on toimunud väga väikses

ulatuses (kostja tasus 2013 renditasust vaid 768,70 eurot, rohkem ta renti tasunud ei ole) ning

majandusliku olukorra kohta ei ole kostja kogu menetluse kestel tõendeid esitanud.

15. TsMS § 386 lg 4 kohaselt kohus tühistab hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb

rahuldamata. Kuna antud juhul hagi rahuldatakse, siis jääb Tartu Maakohtu 18. mai 2015

määrusega (tlk 25-26) kohaldatud hagi tagamise abinõu kehtima tagamaks otsuse täitmist.

16. Seoses hagi rahuldamisega jäävad menetluskulud maakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja

kanda.

Hageja on taotlenud maakohus menetluskulude 1850 eurot väljamõistmist (riigilõiv hagilt

1000 eurot, riigilõiv hagi tagamise taotluselt 50 eurot ja õigusabikulud ilma käibemaksuta

800 eurot – tlk 60-61). Arvestades tsiviilasja mahtu ja keerukust on õigusabi summas 800 eurot

põhjendatud ning hageja taotlus menetluskulude summas 1850 eurot väljamõistmiseks tuleb

rahuldada.

Kuna apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS

§ 162 lg 1 alusel samuti kostja kanda.

Hageja taotluse kohaselt on menetluskulud ringkonnakohtus 1260 eurot (apellatsioonkaebuselt

tasutud riigilõiv 900 eurot ja õigusabikulud käibemaksuta 360 eurot). Ringkonnakohus leiab, et

hageja taotlust on seaduslik ja põhjendatud ning kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks

menetluskulud ringkonnakohtus 1260 eurot.

TsMS § 177 lg 4 järgi märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude

kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Antud juhul ei ole hageja vastavat taotlust esitanud ei maakohtus ega ringkonnakohtus.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Triin Uusen-Nacke

Andra Pärsimägi

Viivi Tomson