2-14-56454/48 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

8. aprill 2016.a, Tartu

Tsiviilasja number

2-14-56454

Tsiviilasi

E.K. hagi U.K. vastu kinnistu kinkelepingust taganemiseks

ja kinnistu omandiõiguse üleandmiseks kohustamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

6 391 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 3. juuni 2015.a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

E.K. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(hageja):

E.K.

(isikukood:

XXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Harri Paabo

Vastustaja (kostja): U.K. (isikukood: XXXXXXXXX),

lepingulised esindajad vandeadvokaadid Aivar Pilv ja Anneli

Aab

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 3. juuni 2015.a otsus muutmata ja

E.K. apellatsioonkaebus rahuldamata.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

2. Jätta

maakohtus

ja

ringkonnakohtus

kantud

menetluskulud E.K. kanda.

3. Maakohtu otsusega on E.K.lt U.K. kasuks välja

mõistetud menetluskulud summas 4 085,52 eurot (sh

käibemaks).

4. Määrata apellatsioonimenetluses U.K.le hüvitatavate

menetluskulude suuruseks 600,60 eurot.

5. Mõista E.K.lt välja U.K. kasuks 600,60 eurot (sh

käibemaks) apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulude

katteks.

6. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda

alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama

tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks

või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega,

annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse

lahendamist,

kui

nimetatud

taotlus

ei

ole

esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. E.K. (hageja) esitas Tartu Maakohtusse 27.08.2014.a hagi U.K. (kostja) vastu kinnistu

kinkelepingust taganemiseks ja kinnistu omandiõiguse üleandmiseks kohustamiseks.

Hagiavalduse kohaselt on kostja hageja poeg. Hageja ja kostja sõlmisid 19.06.2014.a

kinkelepingu, millega hageja kinkis XXX kinnistu (asukoht XXXXXX) kostjale. Kinkelepingu

p-i 4.2.1. kohaselt jäi hagejale õigus aeg-ajalt kinnistut külastada ja p 4.2.2. kohaselt kohustus

kostja hagejat vanaduspäevadel toetama ja abistama. 03.07.2014.a tegi hageja kostjale

notariaalse avalduse kinkelepingust taganemiseks põhjusel, et kostja on rikkunud kinkelepingu

punktidest 4.2.1. ja 4.2.2. tulenevaid kohustusi ning näidanud hageja suhtes pärast kingi saamist

üles jämedat tänamatust, mh on kostja jätnud hageja õnnetu kukkumise järel abita, keeldunud

abistamast teda muru niitmisel, vahetanud hagejale teatamata kingitud kinnistul lukud, keelanud

minemast kingitud kinnistule, viinud kingitud kinnistul paiknevast elamust ära kostja isiklikud

asjad ja need, sh hagejale olulise mälestusväärtusega kleidi, väidetavalt ära põletanud. Kostja

on rikkunud kohustust tunnustada hageja õigust aeg-ajalt kinnistul käia ja jätnud hagejale

kinnistu kasutamise õiguse tagamata.

Hageja ei nõustunud kostjaga, et jäme tänamatus saab väljenduda ainult kinkija suhtes kuriteo

toimepanemises või füüsilise vägivalla tarvitamises. Kui hageja oleks teadnud, et kostja

käitumine selliselt muutub, ei oleks ta kinnistu kinkimisega nõustunud.

2. Kostja vaidles hagile vastu.

Hageja on kinkelepingust taganemiseks tahet avaldanud äärmiselt lühikese aja jooksul pärast

lepingu sõlmimist. Kostja ei ole teinud hagejale takistusi kinnistule minemiseks ega keelanud

hagejal sinna minna. Kostja ei teadnud, millal hageja soovib kinnistut külastada. Hageja ei ole

aastaid üksi ilma kostjata maal käinud. Lukkude vahetamise tingis asjaolu, et kinnistut olid ilma

kostja teadmata korduvalt külastanud tuvastamata isikud. 30.06.2014.a viibis kostja seoses

tööülesannetega Eestist eemal ega saanud seetõttu hagejale kinnistule järgi minna. Kostja ei

pidanudki abistama hagejat muru niitmisel, kuna sel hetkel elas hageja koos oma teise pojaga

hageja poolt teisele pojale kingitud elamus. Samuti niitis muru juba K.K.. Kostja ei jätnud

hagejat teadlikult õnnetu kukkumise järel abita, vaid reageeris hageja pöördumisele esimesel

võimalusel pärast õnnetusest teadasaamist. Hageja kõnele vastas kostja 8-aastane lapselaps, kes

unustas hagejale teate edastada. Samuti ei pöördunud hageja kukkumise järel kiirabisse ega

vajanud arstiabi.

Kostja on oma valmisolekut hageja eest hoolitseda ja täita kinkelepingust tulenevaid kohustusi

kinnitanud 11.03.2015.a kompromissis. Vanu asju kinnistul paiknevast elamust ära visates

tegutses kostja hageja teadmisel. Kostja ega tema abikaasa ei teadnud hageja viidatud

paljutähenduslikust kleidist midagi.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 03.06.2015.a otsusega E.K. hagi U.K. vastu kinnistu kinkelepingust

taganemiseks ja kinnistu omandiõiguse üleandmiseks kohustamiseks rahuldamata.

Maakohus märkis, et poolte vahel puudub vaidlus 19.06.2014.a kinkelepingu kehtivuse üle ja

asjaolu üle, et XXX kinnistu omand on kostjale üle antud. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja

on rikkunud hageja suhtes 19.06.2014.a kinkelepingu p-dest 4.2.1. ja 4.2.2. tulenevaid

kohustusi või näidanud hageja suhtes üles jämedat tänamatust, mis annaks hagejale aluse

kinkelepingust taganemiseks.

4. 19.06.2014 kinkelepingu p 4.2.1 kohaselt on kinkijal õigus lepinguobjekti aeg-ajalt kasutada

ja kingisaaja tagab kinkijale lepinguobjekti kasutamise õiguse. Pooled on lepingu eesmärgi ja p-

de 4.2.1.ja 4.2.2. sisustamise osas mõnevõrra erinevatel seisukohtadel ja maakohtul ei

õnnestunud poolte ühist tegelikku tahet kindlaks teha (VÕS § 268 lg 1, § 267 p-d 1-3, § 29).

Maakohus lähtus kinkelepingu p-de 4.2.1 ja 4.2.2 tõlgendamisel lepingupooltega sarnase

mõistliku isiku arusaamast.

Maakohus leidis, et kostja nõuet, et hageja külastaks kinnistut ainult koos temaga või teataks

kinnistu külastamise soovist talle eelnevalt ette, ei saa pidada kinkelepingu p-i 4.2.1

rikkumiseks. Kinkelepingust ei tulene, et hagejale jääks omanikusarnane piiramatu

kasutusõigus kingitud asja suhtes või et kinkijale jääks õigus XXX kinnistu kasutamiseks igal

ajahetkel vastavalt tema enda soovile (AÕS § 68 lg 1). Kui hageja ja kostja eesmärgiks oleks

olnud tagada hagejale eluaegne piiramatu õigus XXX kinnistul viibida, oleks olnud võimalik

see kinkelepingus selgesõnaliselt kokku leppida või seada kasutusvaldus (AÕS § 201) või

eluaegne isiklik kasutusõigus (AÕS § 225). Sõlmitud kinkelepinguga kasutusvaldust ega

isiklikku kasutusõigust ei seatud ega kinkelepingus hageja kinnistu kasutamise õigust laiemalt

ei sisustatud. Seega oli poolte eesmärgiks eelduslikult hageja kasutusõigus seada vähem

ulatuslikult.

5. Maakohus ei nõustunud hagejaga, et kostja on rikkunud kinkelepingu p-i 4.2.2.

5.1. Maakohus ei nõustunud hagejaga, et kostja jättis 24.06 ja 25.06.2014.a hageja kukkumise

järel hoolega ümbritsemata, eirates hageja vajadust emotsionaalse toe järele. Hageja kinnitas

vande all, et ei vajanud kukkumise järgselt arstiabi.

5.2. Maakohus ei nõustunud hagejaga, et kostja keeldus 25.06.2014.a hagejat muruniitmisel

abistamast. Hageja kinnitas vande all, et 25.06.2014.a tegeles muru niitmisega K.K., kes oli

suurema osa murust juba ära niitnud. Hagejal oli muru niitmine korraldatud ja kostja ei

pidanud maakohtu hinnangul mõistma, et hageja vajab selles kostja abi.

5.3. Maakohus ei nõustunud hagejaga, et kostja ei teatanud hagejale 30.06.2014.a maja võtmete

asukohta ega korraldanud tema toimetamist linna tagasi. Maakohus leidis, et ei ole tõendatud, et

kostja oleks keeldunud hagejale võtmete asukohta teatamast või et elamusse sissepääsemiseks

vajalikud võtmed üldse olid XXX kinnistul. Maakohus leidis, et kostja pereliikmetel ega teistel

isikutel ei ole seadusest tulenevat kohustust hageja eest hoolitsemiseks või tema transpordi

korraldamiseks.

5.4. Maakohus leidis, et hageja väide, et kostja 02.07.2014.a keeldus hageja eest edaspidi

hoolitsemast, ei ole tõendatud. Toimiku materjalidest nähtub, et tegelikkuses on kostja hageja

eest hoolitsenud. Hageja on vande all kinnitanud, et kostja on teda ka pärast vaatamas käinud,

tellinud talle puid ja käinud hagejaga surnuaias. Kostja valmisolekut hageja eest hoolitseda ning

lubada tal aeg-ajalt XXX kinnistut külastada näitab ka poolte poolt 11.03.2014 allkirjastatud

kompromiss.

6. Maakohtu hinnangul ei ole kostja kinkelepingu p-dest 4.2.1 ja 4.2.2 tulenevaid kohustusi

rikkunud. Kostja käitumine ei saa olla käsitletav seetõttu ka jämeda tänamatusena VÕS § 267

lg 1 ja § 268 p 1 mõttes. Maakohus leidis, et kostja ei ole näidanud hageja suhtes üles jämedat

tänamatust, mis annaks aluse kinkelepingust taganemiseks. Hinnates, kas kostja käitumine

kujutab endast jämedat tänamatust VÕS § 268 lg 1 ja 267 p 1 mõttes, ei saa lähtuda üksnes

hageja hinnangust kostja käitumisele, vaid tuleb arvestada ka sellega, kas kostja teod oleksid

eriliselt hukkamõistetavad ka keskmise mõistliku inimese hinnangul (vt ka Riigikohtu lahend

nr 3-2-1-153-06).

6.1. Maakohtu hinnangul, ei saa jämedaks tänamatuseks pidada asjaolu, et kostja vahetas XXX

kinnistul lukud ning ei andnud hagejale koheselt uut võtit. Kostja ei olnud kohustatud

kinkelepingu kohaselt hagejale kinnistul asuva elamu võtit andma või tagama talle igal

ajahetkel kinnistul asuvasse elamusse sissepääsu (AÕS § 68 lg 1) Kostjal on õigus oma

kinnistul asuval elamul lukke oma soovi kohaselt vahetada ja jagada võtmeid vaid nendele

isikutele, kellele ise vajalikuks peab.

6.2. Maakohus järeldas poolte ja tunnistajate ütlusi kõrvutades, et hageja pidi olema teadlik

sellest, et kostjal on plaanis kinnistul asju ära visata. Kui hageja oleks tingimata soovinud

mingite konkreetsete asjade säilitamist, oleks tal olnud võimalik teha vastavaid korraldusi.

Tunnistajate ütlusi kõrvutades nähtub, et kleidi olulisus ei olnud sugulastele üldteada. Kostja

võis kleidi ära visata teadmatusest, mitte eesmärgiga hagejat emotsionaalselt traumeerida.

Hagejale väidetavalt suure emotsionaalse väärtusega kleidi äraviskamist ei saa pidada jämedaks

tänamatuseks VÕS § § 268 lg 1 ja § 268 p 1 mõttes

6.3. Maakohus asus seisukohale, et tõendamata on hageja väide, et kostja on hagejalt kinke

saamise järgselt 25.06, 30.06 ja 02.07.2014.a teenimatult solvanud ja alandanud. Maakohus

leidis, et jämedaks tänamatuseks ei saa pidada harilikust mõnevõrra pingelisemat,

emotsionaalsemat või närvilisemat suhtlemisstiili, mida tavapärases inimestevahelises

suhtlemises aeg-ajalt ikka ette tuleb. Tunnistajate ja hageja ütlustest ei nähtu asjaolusid, mis

oleksid niivõrd tugevalt vastuolus ühiskonnas kehtivate moraali- ja eetikanormidega, et

annaksid alust kinkelepingu tühistamiseks jämeda tänamatuse alusel. Lühikesel ajavahemikul

toimunud sündmused ning keskmisest mõnevõrra pingelisem ja närvilisem suhtlus, ei kujuta

endast veel jämedat tänamatust VÕS § § 267 lg 1 ja § 268 p 1 mõttes.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

7. E.K. esitas apellatsioonkaebuse Tartu Maakohtu 03.06.2015.a otsusele, millega jäeti E.K.

hagi U.K. vastu kinnistu kinkelepingust taganemiseks ja kinnistu omandiõiguse üleandmiseks

kohustamiseks rahuldamata ja taotleb uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada.

Menetluskulud jätta kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) on maakohus ekslikult asunud seisukohale, et hageja on sisustanud valesti kinnistu

kasutamise mõiste (kui lähtuda lepingupoolega sarnase mõistliku inimese arusaamast);

2) on maakohus kontekstist välja rebinud apellandi poolt kohtuistungil väljendatud mõtte, et

vastustaja ei ole teinud talle füüsilisi takistusi XXX finnistule minemisel. Apellant pidas

silmas, et vastustaja ei ole tema suhtes kinnistule minemise keelamiseks kasutanud füüsilist

jõudu või vägivalda. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et vastustaja poolt ukselukkude

vahetamise ja selle apellandi eest varjamise tulemusena apellant 30.06.2014.a. kinnistul

paiknevatesse ehitistesse sisse ei pääsenud. Seetõttu ei saa apellandi arvates olla õige ega

õiglane tugineda kohtuotsuse põhjendamisel füüsiliste takistuste puudumisele;

3) ei saa nõustuda maakohtu seisukohaga, et kui omanik on asja kasutamise õiguse lepinguga

teisele isikule üle andnud, tuleb teisel isikul eeldada omanikuga võrdset piiramatut õigust

asja kasutamisele, kui lepingus ei ole teisiti kokku lepitud. Apellant on arvamusel, et

omaniku poolt teisele isikule üleantava kasutusõiguse õiguslikult kehtiv piiratus ei saa mitte

mingil juhul tekkida vaikimisi, nagu väidab kohus otsuse punktis 4.2;

4) on vastustaja kinkelepingus piiranud apellandile üleantavat kinnistu kasutamise õigust

üksnes sõnakasutusega „aeg-ajalt“, mille puhul oli poolte ühiseks tahteks (mille üle poolte

vahel vaidlust ei ole) välistada vastustaja alaliselt kinnistule elama asumine. Apellant ei

nõustu maakohtuga, nagu ei saaks olla mõistlikku põhjust vastustaja poolt apellandile

kinnistu kasutamise õiguse eelduslikku piiratust tuletada asjaolust, et pooled ei ole

kasutanud võimalust kokku leppida kasutusvalduse või eluaegse isikliku kasutusõiguse

seadmises apellandi kasuks;

5) läks apellant notari juurde teadmisega, et vormistatakse testament. Kohapeal selgus, et

vormistatakse kinkeleping. Arvestades apellandi vanust ja ootamatusest tekkinud ärevust ei

näi olevat mõistlikku õigustust talle ette heita teda õigusteoreetiliselt oluliselt enam kaitsta

võivate õiguslike atribuutide nõudmata jätmist;

6) ei nõustu apellant maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei kvalifitseeru kinkelepingu

p 4.2.1. rikkumisena asjaolu, et apellant võib kinnistut külastada üksnes koos vastustajaga ja

et apellant peaks vastustajale kinnistu külastamise soovist alati ette teatama. Kuna vastustaja

poolt kinkelepingus võetud kohustus tagada hagejale kinnistu ajutise kasutamise õigus ei

sisalda piiranguid, siis peab apellandi arvates nende piirangute ühepoolne seadmine (pärast

kinkelepingu sõlmimist) olema tõlgendatav igal juhul kinkelepingu rikkumisena;

7) ei nõustu apellant maakohtu seisukohaga, et arvestades vastustaja äraolekuga ja asjaoluga,

et vastustaja ei pruukinud vastustaja apellandi telefonikõnest teada saadagi, ning seda, et

apellandi kukkumine ei olnud niivõrd tõsine, et ta vajanuks arstiabi, siis ei saa vastustaja

käitumist pidada kinkelepingust tuleneva hoolitsuskohustuse rikkumiseks;

8) ei nõustu apellant maakohtu seisukohaga, et vastustaja keeldumine abistada apellanti

(viimase elukohas muru niitmisel) ei ole kinkelepingus sisalduva hoolitsuskohustuse

rikkumine põhjusel, et muru niitmine oli apellandi poolt juba korraldatud. Vastustajale ei

saanud olla teadmata apellandi abivajadus muru niitmisel. Poolte vahel ei ole olnud vaidlust

selles, et apellant seda abi vastustajalt otsesõnu palus ja viimane sellest keeldus.

Asjakohased ei ole kohtuotsuses kajastatud asjaolud, kellele kuulus kinnistu, kus apellant

parasjagu elas, nagu ka see, et apellandi poegade vahel puudus kokkulepe muru niitmise

kohta või see, kes ja kui palju oli muru niitnud enne seda, kui apellant vastustajalt abi palus.

Nendest

asjaoludest

lähtudes

ei

ole

võimalik

tuvastada

ei

vastustaja

poolt

hoolitsuskohustuste täitmist ega täitmata jätmist;

9) ei nõustu apellant maakohtuga, et ei ole tõendatud, et kostja oleks keeldunud hagejale

võtmete asukohta teatamast või et elamusse sissepääsemiseks vajalikud võtmed üldse XXX

kinnistul olid. Tunnistaja A.K. on vastates apellandi esindaja küsimusele kinnitanud „Maal

on kogu aeg võtmed olemas. Need olid olemas ka 30.-ndal, kui E majja sisse ei saanud.“ (vt

tl 148 pöördel);

10) ei nõustu apellant maakohtuga, nagu ei saanuks vastustaja 30.06.2014.a hoolitseda apellandi

eest sedavõrd, et organiseerida hageja toimetamine XXX kinnistult linna. Apellant ei nõustu

maakohtuga, nagu saaks välistada vastustaja võimaluse apellandi eest hoolitseda ainuüksi

tema eemalviibimine (töökohustuste tõttu) põhjusel, et teistel isikutel (peale vastustaja) ei

olnud apellandi eest hoolitsemise kohustust. Apellant on seisukohal, et endale kinkelepingus

hoolitsemiskohustuse võtmine ei eelda tingimata selle isiklikku täitmist. Seda kohustust on

alati võimalik täita ka vahendikult, ehk korraldada apellandi eest hoolitsemine isikute poolt,

kellel kinkelepingu kohaselt see kohustus puudub;

11) ei nõustu apellant maakohtuga, et tõendamist ei ole leidnud, et vastustaja keeldus

02.07.2014.a apellandi eest hoolitsemast. Poolte vande all antud seletused on vasturääkivad.

Kuid sellele vaatamata on poolte vande all antud seletuste näol tegemist tõenditega, mida

vastuolule vaatamata tuleks kohtul võrdlevalt hinnata. Raske on ette kujutada põhjusi, mis

võiks panna kahtlema sedavõrd kõrges vanuses ja oma vara tasuta ära andnud apellandi

ütlustes. Apellandi ütluste tõepärasust kinnitab kaudselt ka vastustaja käitumismuster

(vahetult peale kinkelepingu sõlmimist, hakkas (suurustavalt) nii sõnades kui ka teos

tegema takistusi kinnistu kasutamiseks, vahetult peale kompromissi allakirjutamist tõttas

teatama, et ei kavatse seda tegelikult täita);

12) ei nõustu apellant maakohtuga nagu saaks vastustaja poolt apellandi hooldamise kohustuse

täitmise kohta teha järeldusi selle järgi, kuidas on vastustaja käitunud peale apellandi poolt

kinkelepingust taganemist. Apellandil ei olnud kinkelepingust taganemise ajal teada muud,

kui vastustaja kinnitus, et ta keeldub apellandi eest hoolitsemast. Apellant on vande all

kinnitanud, et pidas seda väidet täiesti reaalseks ja arvas, et näeb oma poega viimast korda;

13) ei nõustu apellant maakohtuga, et kui ta oleks ilmtingimata soovinud mingite konkreetsete

asjade kinnistu ärakinkimise järgset säilitamist, oleks tal onud võimalik minna ise sugulaste

abiga XXX kinnistult mõningaid asju ära tooma ja et pole tõendatud, et apellant oleks seda

teinud või püüdnud teha. Kinkelepingu kohaselt kinkis apellant vastustajale ära üksnes oma

kinnistu, kuid mitte selles asunud vallasasju. Asjade hävitamiseks pidi vastustajat eelnevat

küsima nõusolekut apellandilt;

14) käitus apellant nii, kuidas käitumata jätmist maakohus otsuses talle ette heidab. Poolte vahel

ei ole vaidlust selle kohta, et apellant sõitis (vastustaja keelule vaatamata) koos sugulastega

25.06.2014.a. ära kingitud kinnistule, et sealt mõned talle kallid ja vajalikud asjad ära tuua.

Paraku olid kõik apellandi asjad selleks päevaks juba hävitatud. Vastustaja kanti kinnistu

omanikuna kinnistusraamatusse alles järgmisel päeval;

15) leiab apellant, et oma väga kõrges vanuses ema solvamine ja alandamine on põhimõtteliselt

ebaeetiline, ebamoraalne ja taunitav. Nähes koheselt peale kinke saamist vastustajas

toimunud suhtumise ja meelemuutust, oli apellant õigustatud kostja poolt väljendatud

jämeda tänamatuse tõttu kinkelepingust taganema.

8. U.K. apellatsioonkaebusega ei nõustu ja palub jätta see rahuldamata.

Vastuses esitatud seisukohtade kohaselt:

1) ei ole kaebuses ühtegi viidet TsMS §-s 631 nimetatud apellatsioonkaebuse alusele. Üksnes

asjaolu, et apellant ei nõustu kohtu järeldustega, ei anna alust esitatud kaebuse

rahuldamiseks;

2) ei ole vastustaja rikkunud kinkelepingu punkti 4.2.1. Apellandile on tagatud kinnistu

kasutamise õigus kokkulepitud tingimustel;

3) on kinkelepingu punkti 4.2.1 mõtteks ja sisuks, et kinkijal on õigus kõrvuti koos kingisaaja

(ehk vastustajaga) XXX kinnistut aeg-ajalt kasutada. Eeltoodu ei piira vastustaja kui

kinnistu omaniku omandiõigust ega ka omandiõigusega hõlmatud kasutusõigust. Juhul kui

apellant on vastupidisel seisukohal, oleks apellant pidanud seda tõendama. Maakohtu

järeldus, et kostja ei ole kinkelepingu punkti 4.2.1 rikkunud, on õige ning põhjendatud.

Kuna apellant ei ole kinkelepingu punkti 4.2.1 rikkunud, ei esine ka VÕS § 267 p-s 3

sätestatud alust kinkelepingust taganemiseks;

4) ei ole vastustaja rikkunud kinkelepingu p-st 4.2.2 tulenevat hoolitsuskohustust. Apellandi

väited on paljasõnalised. Apellant ei nõustu maakohtu järeldusega, kuid ei ole viidanud

ühelegi tõendile, mida maakohus oleks järelduseni jõudmisel ebaõigesti hinnanud, ega

ühelegi õigusnormile, mida maakohus oleks rikkunud. Üksnes asjaolu, et apellant ei nõustu

kohtu seisukohaga, ei ole iseseisvaks apelleerimise aluseks. Maakohus on otsuse p-s 4.3

õigesti järeldanud, et vastustaja ei ole tegelikkuses jätnud apellandi eest hoolitsemata;

5) ei ole vastustaja apellandi suhtes üles näidanud jämedat tänamatust, mis annaks aluse

kinkelepingust taganemiseks. Üksnes asjaolu, et apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga,

ei anna iseseisvat alust apellatsioonkaebuse esitamiseks ega selle rahuldamiseks. Apellant ei

ole viidanud ühelegi menetlusõigus- ega materiaalõigusnormile, mida maakohus oleks

viidatud järelduseni jõudmisel rikkunud. Kohtuotsuses on maakohus põhjalikult

analüüsinud tunnistajate ja ka poolte enda vande all antud ütlusi ning kohtu siseveendumuse

kujunemine hagi rahuldamata jätmise osas on igale mõistlikule kohtuotsuse lugejale selgelt

arusaadav;

6) ei põhine väited vastustaja poolse jämeda tänamatuse kohta asjas tuvastatud faktilistel

asjaoludel ning neid ei kinnita ka asjas kogutud tõendid. Samuti ei ole apellandi etteheited

kooskõlas Riigikohtu praktikaga, mille kohaselt on mingi käitumise pidamine jämedaks

tänamatuks eetiline hinnang, kusjuures hindamisel tuleb arvestada nii teo objektiivset

hukkamõistetavust kui ka kinkija subjektiivset hinnangut (vt RKTKo 3-2-1-153-06, p 12).

Kooskõlas TsMS § 5 lg-st 1 ning § 230 lg-st 1 tulenevatest üldistest tõendamispõhimõtetest

ning tõendamiskoormise jaotusest, peab ka VÕS § 268 lg 1 alusel VÕS § 267 p-le 1

tugineva nõude esitamisel hageja ära tõendama VÕS § 267 p-s 1 sätestatud asjaolude

esinemise. Apellant seda teinud ei ole;

7) ei ole apellandi poolt esile toodud asjaolud isegi nende tõele vastavuse korral (mida apellant

ei ole tõendanud) käsitletavad jämeda tänamatusena VÕS § 267 p 1 tähenduses. Vastustaja

on selgitanud ning jääb seisukohale, et apellandi poolt välja toodud asjaolud on toimunud

paari päeva jooksul, mida pooled tõlgendavad ja sisustavad täiesti erinevalt. Maakohtu

lõppjäreldus, et vastustajale etteheidetav käitumine ei ole käsitletav jämeda tänamatusena

VÕS § 267 p 1 mõttes, on ainuõige ja tugineb kohtutoimikus sisalduvatel tõenditel. Seetõttu

ei esine ka VÕS § 267 p-s 1 nimetatud alust kinkelepingust taganemiseks. Üksnes asjaolu,

et apellant maakohtu seisukohaga ei nõustu, ei anna alust apellatsioonkaebuse esitamisele ja

selle rahuldamisele.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

muutmiseks ega tühistamiseks.

Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu ringkonnakohus jätab TsMS § 657 lg 1

p 1 alusel apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse õiguslike põhjendustega ning maakohtu hinnanguga

tõenditele ega korda neid kõiki TsMS § 654 lg 6 alusel.

10. Puudub alus heita maakohtule ette kohtuotsuse ebapiisavat põhjendamist, tõendite ebaõiget

hindamist või muid menetluslikke rikkumisi, samuti materiaalõigusnormi väära kohaldamist.

Apellant ei nõustu maakohtu seisukohtadega õigusnormide kohaldamisel ja tõendite

hindamisel, kuid ainuüksi see asjaolu ei tähenda, et maakohus oleks eksinud menetlusnormide

või materiaalõigusnormide sisustamisel.

Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, mille kohaselt ei ole asjas

tuvastamist leidnud U.K. poolt 19.06.2014.a kinkelepingu rikkumine, s.o kinkija E.K. suhtes

jämedalt tänamatu käitumine, mis andnuks aluse kinkelepingust 03.07.2014.a avaldusega

taganemiseks.

11. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, mille kohaselt tuleneb asja materjalidest, et

kinkelepingu p-ga 4.2.1 ei jäetud kinkijale omanikuga sarnast piiramatut kinnistu kasutamise

õigust, vaid kinnistu kasutamine pidi toimuma kooskõlastatult kingisaajaga.

VÕS § 29 lg 5 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel muuhulgas arvestada lepingupoolte

käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist (p 3), samuti tavasid ja lepingupooltevahelist

praktikat (p 6). Apellant ei ole põhistanud, et tal oli enne kinnistu kinkimist kombeks käia

kinnistul iseseisvalt ning et ta soovis ka edaspidi käia kinnistul ilma kostjata (vastustajata) ja et

selles lepiti vastustajaga kokku. Vastustaja kinnitusel on vähemalt 3-4 viimasel aastal käinud

apellant kinnistul alati koos temaga. Puudub alus heita vastustajale ette kinnistul olevate

hoonete ukselukkude vahetamist. Lukkude vahetamine ei ole käsitatav kinkelepingu tingimuste

rikkumisena. Sellega seoses ei ole alust heita vastustajale ette ka seda, kas võtmed olid kinnistul

kohapeal pidevalt kättesaadavad või mitte.

12. Vastustaja ei ole rikkunud lepingu punktis 4.2.1 sätestatud kohustust võimaldada apellandil

aeg-ajalt kinnistut kasutada ning tagada apellandile lepinguobjekti kasutamise õigus.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse punktis 4.2 toodud põhjendustega.

Lepingu punktis 4.2.1 sätestatud tingimuse tõlgendamisel, mille kohaselt pidi kinkijale jääma

õigus kinnistut „aeg-ajalt“ kasutada, tuleb samuti lähtuda poolte ühisest tahtest, lepingupoolte

varasemast käitumisest ja praktikast ning mõistliku isiku arusaamast. Ringkonnakohtu arvates

ei ole põhjendatud apellatsioonkaebuses esitatud väide, mille kohaselt soovisid kinkelepingu

pooled formuleeringuga „aeg-ajalt“ välistada üksnes kinkija kinnistule alalise elama asumise

ning et muus osas pidi kingisaaja tagama kinkijale ööpäevaringse ja piiramatu kinnistul

viibimise võimaluse sõltumata kingisaaja kui omaniku enda huvidest.

13. Asjakohased ei ole apellandi väited, mille kohaselt läks tema 19.06.2014.a notari juurde

arusaamisega, et vormistatakse testament, ning kinkelepingu sõlmimine tuli talle üllatusena,

mille tagajärjel jäid apellandi õigused olulise kaitseta. Kohtul puudub alus arvata, et vastustaja

(kostja) oleks püüdnud apellanti kallutada tema tegeliku tahte vastaselt koostama testamendi

asemel kinkelepingut. Kinkelepingu punktist 6 nähtuvalt on notar muuhulgas selgitanud, et

lepinguobjekti üleminekut kinkijalt kingisaajale oleks võimalik tagada ka kinkija surma puhuks

tehtava testamendiga, mis jätaks kinkijale võimaluse oma tahet muuta. Samuti on notar

selgitanud, et kinkija lepinguobjekti kasutamise õiguse tagamiseks oleks otstarbekas koormata

lepinguobjekt isikliku kasutusõigusega kinkija kasuks ning kanda see kinnistusraamatusse.

Maakohtu 23.34.2015.a istungil U.K. poolt antud seletuste kohaselt pakkus notar samuti välja

mitu erinevat tehingu võimalust, kuid mõlemad pooled eelistasid jääda kinkelepingu juurde.

Kinkeleping on kehtiv.

14. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, nagu annaks kinkelepingust taganemiseks alust

asjaolu, et 30.06.2014.a ei osutanud vastustaja apellandile piisavat abi kinnistu külastamiseks.

Vaidluse all ei ole asjaolu, et nimetatud kuupäeval viibis U.K. seoses tööülesannetega Eestist

eemal. Maakohtu 23.04.2015.a istungil antud seletuste kohaselt avaldas U.K. telefoni teel

apellandile, et lukud on vahetatud ning majja on võimalik pääseda alates kella 16-st kui saabub

vastustaja abikaasa. Vastustaja sõnade kohaselt pakkus ta võimalust tellida apellandile takso

järele või minna naabri juurde. Apellant keeldus vastustaja pakutud lahendustest. Eeltoodu

põhjal puudub alus heita vastustajale ette kinnistule pääsemise takistamist ja selleks ebapiisava

kaasabi osutamist.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ka selles osas, et kinnitust ei ole leidnud

U.K. poolt kinkelepingu p-st 4.2.2 tuleneva hoolitsuskohustuse rikkumine, sh 02.07.2014.a

väidetav vastustaja keeldumine edaspidi apellandi eest hoolitsemast. Ringkonnakohus ei korda

maakohtu otsuse punktides 4.3 – 4.5 märgitut. Kohtul ei ole alust lugeda ühe menetlusosalise

vande all antud ütlusi usaldusväärsemaks võrreldes teise menetlusosalise ütlustega. Maakohus

on poolte ütlustele lisaks arvestanud ka teisi asjas olevaid tõendeid.

15. Kinkelepingu p 1.2 järgi kinkis apellant vastustajale kinnistu koos selle oluliste osade ja

päraldistega. Vastavalt TsÜS §-le 57 on apellant seega kinkinud vastustajale ka need

vallasasjad, mida on alust lugeda kinnisasja päraldiseks. Päraldiste võõrandamises ei tule eraldi

kokku leppida. Pooled ei ole esile toonud, kas ja missuguseid vallasasju saab või tuleb lugeda

kinnisasja päraldisteks. Päraldiseks mitteolevate vallasasjade puhul tuleks eeldada, et pooled

lepivad eraldi kokku nende edaspidise kasutamise, säilitamise või hävitamise osas.

Seoses kinnistul asunud riiete jm vanade asjade äraviskamisega nõustub ringkonnakohus

täielikult maakohtu otsuse punktis 4.5 toodud põhjendustega. Asja materjalidest nähtub, et

vanade riiete äraviskamisest oli sugulaste vahel (sh apellandi ja vastustaja vahel) piisavalt juttu

ning apellant oli sellega üldjoontes nõus. Kui E.K. soovis kindlasti konkreetse eseme (kleidi)

säilitamist, siis tulnuks sellest ka vastustajat teavitada.

Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu otsuses märgituga, mille kohaselt ei ole tõendatud

hageja väited, nagu oleks kostja kinke saamise järgselt hagejat teenimatult solvanud ja

alandanud.

16. Eeltoodust tulenevalt on apellatsioonkaebus põhjendamata ning tuleb jätta täielikult

rahuldamata.

17. Menetluskulud

17.1. Ringkonnakohus jätab muutmata maakohtu otsuses märgitud menetluskulude jaotuse ja

rahalise suuruse.

Maakohtu otsusega jäeti menetluskulud E.K. kanda ning mõisteti E.K.lt U.K. kasuks välja

menetluskulud summas 4085,52 eurot. Ehkki kostja taotles menetluskuluna õigusabikulu

väljamõistmist summas 8259 eurot, vähendas maakohus väljamõistmisele kuuluva summa

suurust 4 085,52 euroni.

17.2. TsMS § 171 lg 1 alusel tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta apellandi

kanda.

Apellandi kanda jäävad tema enda poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud, sh riigilõiv

450 eurot ja õigusabikulud 622,50 eurot.

Apellandilt tuleb välja mõista vastustaja poolt kantud vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Vastustaja menetluskulude nimekirja kohaselt on vastustaja kandnud apellatsiooniastmes

õigusabikulusid summas 912,60 eurot (koos käibemaksuga). Kuludokumentidest nähtuvalt on

vastustaja saanud õigusabi 5 tunni ja 51 minuti (s.o 5,85 tunni) ulatuses tunnihinnaga 130 eurot

(käibemaksuta).

Sealhulgas on kulunud maakohtu otsusega ja apellatsioonkaebusega tutvumiseks ning

apellatsioonkaebusele vastuse koostamiseks ja selle täiendamiseks 3 tundi 51 minutit;

11.05.2015.a repliigi koostamine (rahalise arvestuseta) ning 15.07.2015 taotluse koostamine

menetluskulude katteks tagatise andmiseks kohustamiseks 2 tundi.

17.3. Apellant esitas vastuväited taotluse osas, mille kohaselt soovib vastustaja apellandilt

kulutuste väljamõistmist vastustaja menetluskulude katteks tagatise andmise avalduse

koostamise eest 2 töötunni ulatuses. Ringkonnakohus nõustub, et selle taotluse koostamise

kulusid ei ole põhjendatud välja mõista apellandilt, kuna tegemist ei olnud vajaliku ega

põhjendatud kuluga ning ringkonnakohus jättis nimetatud taotluse rahuldamata.

Ringkonnakohus

loeb

vastustaja

vajalikeks

ja

põhjendatud

menetluskuludeks

apellatsiooniastmes õigusabikulud 3 tunni ja 51 minuti ulatuses, rahaliselt (3,85 × 130) 500,50

eurot. Koos käibemaksuga kuulub hüvitamisele 600,60 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/