3-15-3199/8 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1 / 4

K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Monika Laatsit Otsuse tegemise aeg ja koht

7. aprill 2016, Tallinn Haldusasja number 3-15-3199 Haldusasi M.V.e kaebus Maanteeameti 24.11.2015 ettekirjutuse nr 152749 tühistamiseks Menetlusosalised Kaebaja – M.V., esindaja Tõnis Vahesaar Vastustaja – Maanteeamet, esindaja Kätlin Stikkermann Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Resolutsioon

1. Jätta rahuldamata Maanteeameti taotlus kaebuse tagastamiseks või läbivaatamata jätmiseks.

2. Jätta kaebus rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 09.05.2016.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Politseija Piirivalveamet määras 20.10.2015 otsusega väärteoasjas nr 231715010095 M.V.ele karistuseks liiklusseaduse (LS) § 227 lg 3 alusel (st mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41–60 kilomeetrit tunnis) rahatrahvi 100 trahviühikut ja lisakaristuseks sama seaduse § 227 lg 5 p 2 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kolmeks kuuks. Otsus on jõustunud. 2. Maanteeamet kohustas 24.11.2015 ettekirjutusega nr 152749 M.V.t LS §-de 127 ja 128 alusel loovutama oma juhiluba Maanteeametile 14 päeva jooksul arvates ettekirjutuse saamisest. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD 3. M.V. esitas 28.12.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Maanteeameti 24.11.2015 ettekirjutus nr 152749 ning tunnistada LS §-d 127 ja 128 vastuolus olevaks Eesti Vabariigi Põhiseaduse (põhiseadus) ja Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning Šveitsi Konföderatsiooni vahelise kokkuleppega isikute vaba liikumise kohta (Šveitsi leping). Kaebaja põhiseisukohad on järgmised: 1) Ettekirjutus on tühine haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 2 p 2 alusel. Ettekirjutuse resolutsioonis on nimetatud kaks isikut ja seetõttu on ebaselge, kellele on ettekirjutus suunatud;

2 / 4

2) Kohustus loovutada juhiluba 14 päeva jooksul arvates ettekirjutuse saamisest piirab 30- päevase vaideõiguse realiseerimist ning võib kaasa tuua vaidemenetlusest loobumise; 3) Juhiloa loovutamise kohustus on vastuolus põhiseaduse §-ga 11. See ei ole vajalik juhtimisõiguses kontrollimiseks, sest kontrolli teostavate isikutel on juurdepääs juhtimisõiguse kehtivuse andmeid sisaldavale registrile. Juhiloa loovutamisel ei saa olla ka liikluskasvatuslikke motiive, sest juhiloa kaasas kandmine ei ole juhtimisõiguse tõendamiseks kohustuslik; 4) Keeld sõidukit juhtida kehtib vaid Eesti Vabariigi (Eesti) territooriumil. Seega on juhiloa loovutamine karistusliku iseloomuga kohustus, mis piirab Eesti kodaniku õigust valida vabalt elukutset ning tööja elukohta (põhiseaduse § 29) ning lahkuda Eestist (põhiseaduse § 35), et teostada oma õigusi välisriigis. Juhilubade loovutamine takistab isikul välisriigis oma õigusi teostada, sest välisriigis peab isik juhtimisõiguse teostamiseks omama juhiluba. Muu hulgas on juhiloa loovutamise nõue vastuolus Šveitsi lepinguga ja takistab kaebajal töötada Šveitsi Konföderatsioonis (Šveitsis) nt bussijuhina. Šveits või kolmandad riigid ei ole Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2006/126/EÜ (direktiiv 2006/126/EÜ) adressaadid ega pea tunnustama Eesti poolset juhtimisõiguse äravõtmist. 4. Maanteeamet palus 22.01.2016 seisukohas jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja peamised vastuväited on järgmised: 1) Kaebus tuleb tagastada, sest kaebaja esindaja ei ole tõendanud oma esindusõigust; 2) Ettekirjutus ei ole tühine. Teise isiku nimi ettekirjutuse resolutsioonis on inimlik eksitus. Ettekirjutusest tervikuna tuleneb selgelt, et selle adressaadiks on kaebaja; 3) Ettekirjutus ei piira kaebaja vaideõiguse realiseerimist, sest tal säilis õigus esitada vaie

30 päeva jooksul; 4) Kaebaja arvamus, et tal on ajal, mil tema juhtimisõigus on Eestis ära võetud, õigus juhtida mootorsõidukit Eesti juhiloa alusel väljaspool Eestit, on väär. Juhiluba on juhtimisõigust tõendav dokument ja kui isik soovib välisriigis oma juhtimisõigust tõendada Eesti juhiloaga, siis peab see olema talle Eestis selline juhtimisõigus ka omistatud. Direktiivi 2006/126/EÜ artikkel 11 lg 4, Viini 1968. a teeliikluse konventsiooni artikkel 42 lg 3 ja Genfi 1949. a teeliikluse konventsiooni artikkel 24 lg 4 sätestavad kõik põhimõtte, et liikmesvõi osalisriik keeldub tunnustamast teises liikmesvõi osalisriigis väljastatud juhiloa kehtivust isiku puhul, kellelt juhtimisõigus on teises liikmesvõi osalisriigis ära võetud. See on ka mõistetav, sest ükski riik ei taha lubada oma territooriumil mootorsõidukit juhtima isikut, kelle liikluskäitumine on nii ohtlik, et talle juhtimisõiguse väljastanud riik on pidanud vajalikuks juhtimisõiguse äravõtmist. Ka Šveits on Viini teeliikluse konventsiooni liige ega tunnusta Eesti juhiluba ajal, mil Eesti on isiku juhtimisõiguse ära võtnud. Kuna välisriigis võib olla keeruline kontrollida, kas isikul on Eestis juhtimisõigus, ongi ette nähtud juhiloa loovutamise regulatsioon. See regulatsioon ei ole põhiseadusega vastuolus, sest § 29 ei taga õigust tegutseda kindlal tegevusalal (nt bussijuhina) ja juhiloa loovutamine ei takista Eestist lahkumist ega kuulu seetõttu § 35 kaitsealasse. KOHTU PÕHJENDUSED 5. Vastustaja taotleb kaebuse tagastamist põhjusel, et kaebaja esindaja ei ole tõendanud oma esindusõigust. Kuna kohus on kaebuse juba menetlusse võtnud, ei saa seda esindusõiguse tõendamatuse tõttu enam tagastada (HKMS § 121 lg 1 p 5), kuid võimalik oleks jätta kaebus läbi vaatamata (HKMS § 151 lg 1 p 1). Selleks pole siiski põhjust. Halduskohtumenetluses võib olla volitatud esindajaks õigusteadusliku kõrgharidusega isik (HKMS § 32 lg 1 p 2). Õigusteadusliku kõrghariduse omandanuks loetakse isik, kes on omandanud asjaomasel õppesuunal vähemalt riiklikult tunnustatud magistrikraadi, sellele vastava kvalifikatsiooni Eesti Vabariigi

3 / 4

haridusseaduse § 28 lõike 22 tähenduses või sellele vastava välisriigi kvalifikatsiooni (HKMS § 32 lg 3). Kohtule on esitatud volikiri (tl 10) ja tõend, mille kohaselt on esindajal magistrikraad maksuõiguses Maastrichti Ülikooli õigusteaduskonnast (tl 12). Kohus loeb sellega esindusõiguse piisavalt tõendatuks.

6. Vaidlus käib Maanteeameti 24.11.2015 ettekirjutuse õiguspärasuse üle.

7. LS § 127 sätestab, et kui isiku suhtes on jõustunud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise või kehtetuks tunnistamise otsus, on isik kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile. LS § 128 lg 1 sätestab, et kui isik ei ole LS §-s 127 kehtestatud tähtaja jooksul juhiluba loovutanud, koostab Maanteeamet isikule ettekirjutuse juhiloa loovutamiseks, andes isikule juhiloa loovutamiseks tähtaja, mis ei ole lühem kui viis tööpäeva ega pikem kui 14 päeva. Ettekirjutus jõustub selle kättetoimetamisest. Vaidlust ei ole selles, et Politseija Piirivalveameti 20.10.2015 otsusega määrati kaebajale karistuseks LS § 227 lg 3 alusel rahatrahv ja lisakaristuseks sama seaduse § 227 lg 5 p 2 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kolmeks kuuks. M.V. ei vaidlustanud nimetatud otsust ega loovutanud juhiluba Maanteeametile §-s 127 märgitud tähtaja jooksul, seega tuli Maanteeametil teha LS § 128 lg 1 alusel ettekirjutus juhiloa loovutamiseks. Maanteeametil ei olnud ettekirjutuse tegemiseks kaalutlusõigust.

8. Kaebaja arvates on ettekirjutus tühine, sest selle resolutsioonis on nimetatud kaks isikut ja seetõttu on ebaselge, kellele on ettekirjutus suunatud. HMS § 63 lg 2 p 2 kohaselt on haldusakt tühine, kui sellest ei selgu haldusakti adressaat. Kohtupraktika kohaselt on haldusakt tühine, kui selles esinevad seaduses sätestatud ja ilmselged puudused. Kui puudused ei ole ilmselged, kehtib see haldusakt, vaatamata tema võimalikule õigusvastasusele, seni kuni pädev organ või kohus ta kehtetuks tunnistab või tühistab (nt Riigikohtu otsus nr 3-3-1-21-03, p 13).

M.V.t on ettekirjutuse adressaadina nimetatud päises (koos tema aadressiga), ettekirjutuse tekstis (füüsilise isikuna, kellele tehakse ettekirjutus) ja resolutsioonis. Vaidlust ei ole selle üle, et ettekirjutus on M.V.ele kätte toimetatud. Kohtusse esitatud kaebus kinnitab, et M.V. on aru saanud, et tema on ettekirjutuse adressaadiks. Eeltoodut arvestades ei saa ettekirjutuse ilmselgeks puuduseks lugeda seda, et haldusakti resolutsioonis on lisaks kaebajale ekslikult nimetatud ka teist isikut, sest see ei takista ettekirjutuse adressaadi üheselt mõistetavat tuvastamist.

Seega ei ole ettekirjutus tühine.

9. Kaebaja väidab, et kohustus loovutada juhiluba 14 päeva jooksul arvates ettekirjutuse saamisest piirab 30-päevase vaideõiguse realiseerimist ning võib kaasa tuua vaidemenetlusest loobumise. Kaebaja seisukoht on ekslik. HMS §-st 75 tulenevalt oli kaebajal õigus esitada vaie 30 päeva jooksul ettekirjutuse kättesaamisest arvates, nagu ka ettekirjutuses on märgitud. Kohustus loovutada juhiluba 14 päeva jooksul ei lühendanud vaide esitamise tähtaega ega välistanud hilisemat vaide esitamise õigust. Koos vaidega olnuks kaebajal võimalik taotleda Maanteeametilt HMS § 81 alusel ka ettekirjutuse täitmise peatamist, kui see oleks tema õiguste kaitseks vajalik olnud.

10. Kaebaja väidab, et juhiloa loovutamise kohustus on vastuolus põhiseaduse §-ga 11, sest Eestis juhtimisõiguse kontrolli teostavate isikutel on juurdepääs juhtimisõiguse kehtivuse andmeid sisaldavale registrile ja juhiloa kaasas kandmine ei ole juhtimisõiguse tõendamiseks kohustuslik. Põhiseaduse § 11 kohaselt tohib õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada

4 / 4

piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Seega peavad piirangud olema eesmärgipärased ja proportsionaalsed. Eesti territooriumil ei ole Eestis väljastatud juhiloa kaasas kandmine kohustuslik, kui juhil on kaasas isikut tõendav dokument (LS § 88 lg 2), sest juhtimisõigust saab tõendada liiklusregistri andmete alusel (LS § 96 lg 2). Välisriigis, eriti liiklussituatsioonis, tuleb aga juhtimisõiguse olemasolu tõendada juhiloaga. LS §-de 127 ja 128, st juhiloa Maanteeametile loovutamise regulatsiooni eesmärk ongi tagada, et isik, kelle juhtimisõigus on Eestis ajutiselt ära võetud, ei saaks seda õigust teostada ka välisriikides.

See on mõistlik eesmärk. Juhiloa hoiule võtmine on rahvusvaheliselt aktsepteeritud põhimõte, mida kinnitab muu hulgas Viini 1968. a teeliikluse konventsiooni artikkel 42. Vastustaja on õigesti selgitanud, et kui Eesti isikule juhtimisõiguse andnud riigina peab isiku liikluskäitumist nii ohtlikuks, et on isiku juhtimisõiguse kehtivuse peatanud, oleks vastutustundetu ja ohtlik lubada sellisel isikul siiski välisriigis mootorsõidukit juhtida. Juhiloa loovutamise kohustus ei ole ebaproportsionaalne, vaid see on väärteokaristusega paratamatult kaasnev piirang, mida kaebajal kui liiklusseadust korduvalt rikkunud isikul tuleb taluda.

Juhiloa Maanteeametisse hoiule viimise toiming iseenesest ei ole kuigi koormav. Juhiloa loovutamise periood ei ole antud juhul ka pikaajaline.

11. Kaebaja arvates piiravad LS §-d 127 ja 128 Eesti kodaniku õigust valida vabalt elukutset ja töökohta (põhiseaduse § 29) ning õigust lahkuda Eestist (põhiseaduse § 35). Põhiseaduse § 29 lg 1 ls 1 alusel on Eesti kodanikul õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Põhiseaduse § 35 ls 1 kohaselt on igaühel õigus lahkuda Eestist. Üldjuhul saab isik halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguste kaitseks (HKMS § 44 lg 1) ning kohus lahendab kaebaja nõude lähtuvalt selle piiridest (HKMS § 41 lg 1). Ka seaduse põhiseaduspärasust saab kaebaja vaidlustada üksnes ulatuses, milles see võib rikkuda tema subjektiivseid õigusi.

Normide abstraktset põhiseaduspärasuse kontrolli halduskohus ei teosta. Kaebaja Eestist lahkumist juhiloa hoiule andmine ei takista, seega kaebaja põhiseaduse §-st 35 sätestatud õigusi vaidlustatud ettekirjutus ei riiva. Kaebaja ei ole välja toonud ka ühtki tema isikuga seonduvat erilist asjaolu, millest saaks järeldada ettekirjutuse aluseks olevate normide vastuolu põhiseaduse § 29 lg-ga 1. Muu hulgas ei väida kaebaja, et ta töötas või plaanis ettekirjutuse kehtivuse ajal välisriigis töötada töökohal, mis eeldab juhtimisõiguse (juhiloa) olemasolu.

12. Seega on kaebus põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

13. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehakse kaebaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole esitanud menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise taotlust. Seega jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Monika Laatsit