3-14-53228/18 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Ruth Plaks, Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

7. aprill 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-14-53228

Haldusasi

A. P-i kaebus Maksu- ja Tolliameti 3. detsembri 2014. a

vastutusotsuse nr 13-7/502-8 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – A. P., volitatud esindaja vandeadvokaat

Martin Kruus

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja

Meelis Rohtlaan

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 27. augusti 2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

A. P-i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta A. P-i apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 27. augusti

2015. a otsus haldusasjas nr 3-14-53228 muutmata.

2. Menetluskulud apellatsiooniastmes jätta menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 09.05.2016, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastu-

kassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14

päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-14-53228

2(9)

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) alustas 07.10.2013 Eventline Eesti OÜ üksikjuhtumi kontrolli

„Pacha World Tour Estonia 2013“ üritusega tekkinud käibelt käibemaksu arvestamise ja

tasumise ning üritusel töötanud isikute töötasult või muudelt töötajatele tehtud väljamaksetelt

kinnipeetud tulumaksu, kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustuse maksete ning

töötajatele tehtud väljamaksetelt arvestatud sotsiaalmaksu arvestamise ja tasumise õigsuse üle.

Maksuhaldur leidis, et Eventline Eesti OÜ on jätnud deklaratsioonides kajastamata erinevatelt

tehingutelt arvestatud maksukohustuse.

2. Eventline

Eesti

OÜ

esitas

enne

kontrollimenetluse

lõppemist

vabatahtlikult

maksudeklaratsioonid ning nende parandused (27.01.2014 ja 03.02.2014), deklareerides

kontrolli käigus tuvastatud töötasumaksed ning ettevõtlusega mitteseotud väljamaksed

perioodil jaanuar 2013 kuni november 2013, ning parandas august 2013 käibedeklaratsiooni.

Maksuhaldur lõpetas 06.02.2014 kontrollimenetluse, lugedes deklaratsioonide parandused

õigeks. Esitatud deklaratsioonide alusel suurenes äriühingu maksukohustus. Vastutusotsuse

tegemisele eelnevalt (seisuga 02.12.2014) oli Eventline Eesti OÜ maksuvõlg 14 791,80 eurot,

millele lisandus intress.

3. 09.03.2014 esitas Eventline Eesti OÜ juhatus Harju Maakohtule pankrotiavalduse. Harju

Maakohtu 12.05.2014 määrusega lõpetati pankrotimenetlus pankrotti välja kuulutamata

raugemise tõttu.

4. 17.06.2014 esitas MTA Harju Maakohtule taotluse äriühingu likvideerimistähtaja

pikendamiseks seoses A. P-i suhtes alustatava vastutusmenetluse läbiviimisega. Harju

Maakohtu 30.07.2014 määrusega rahuldati MTA taotlus ning pikendati Eventline Eesti OÜ

registrist kustutamise tähtaega kuue kuuni alates 12.05.2014 tehtud määruse jõustumisest.

5. 08.07.2014 alustas MTA vastutusotsuse koostamisele suunatud menetlust Eventline Eesti

OÜ juhatuse liikme A. P-i suhtes, eesmärgiga tuvastada, kas äriühingu maksuvõla tekkimine

ning selle tasumata jätmine oli tingitud A. P-i tahtlikust või raskest hooletusest põhjustatud

tegevusest.

6. 03.12.2014 koostas MTA A. P-ile vastutusotsuse nr 13-7/502-8, millega maksuhaldur pani

kaebajale solidaarse vastutuse Eventline Eesti OÜ maksukohustuste eest ning kohustas A. P-i

tasuma Eventline Eesti OÜ maksuvõlg kokku 17 171,30 eurot (põhivõlg 14 791,80 eurot ja

intressivõlg 2379,50 eurot). Äriühingu maksuvõlg tekkis maksustamisperioodil jaanuar 2013–

veebruar 2014. Eventline Eesti OÜ maksuvõla sundkorras sissenõudmine on suures osas

osutunud edutuks (maksuhaldurile on maksuvõla katteks laekunud kokku 759,28 eurot) ning

äriühingul puudub registervara, mille arvelt maksuvõlga sisse nõuda. Äriühingu juhatuse ainus

liige A. P. andis maksuhaldurile 21.01.2014 suulisi seletusi perioodil jaanuar 2013–august 2013

tehtud rahaliste väljamaksete ning nende majandustegevusega seotuse kohta. Pärast suuliste

seletuste andmist esitas äriühing hilinenult maksudeklaratsioonid (vormid TSD ja KMD)

perioodi jaanuar 2013–november 2013 kohta. Pärast deklaratsioonide esitamist ei asunud

äriühing maksukohustust täitma, vaid esitas koheselt (09.03.2014) pankrotiavalduse. Eventline

Eesti OÜ ajutine pankrotihaldur leidis 16.04.2014 aruandes, et äriühingu maksejõuetus tekkis

mh juhatuse poolsest väärast maksuarvestusest, ning märkis, et 15 870,87 euro ulatuses tehtud

väljamaksed ei olnud ilmselt seotud igapäevase majandustegevusega, hõlmates mh 10 000 euro

sularahas väljavõtmist, mitmeid tasumisi teistele A. P-iga seotud äriühingutele ning laenu

3-14-53228

3(9)

andmist A. P-i emale. A. P-i poolt 06.08.2014 vastutusmenetluse raames antud suuliste seletuste

kohaselt oli makseraskuste tekkimise põhjuseks asjaolu, et MTA nõudis äriühingult

käibemaksu, kuid käibemaksukohustuslaseks algselt mitte olnud äriühing oli kontserdipileteid

müünud ilma käibemaksuta. A. P-i soovil esitas maksuhaldur 29.08.2014 täiendavad küsimused

äriühingu juhtimise kohta A. P-ile kirjalikult. Vastusena küsimustele saatis A. P. 15.09.2014

maksuhaldurile kirja, teatades, et kuna maksukohustus ei ole enam sissenõutav, ei saa tal

Eventline Eesti OÜ maksukohustuse eest isiklikku vastutust tekkida. Maksuhalduri 07.10.2014

selgituskirjale A. P. ei vastanud.

A. P-i kohustuse rikkumine seisneb selles, et vaatamata niigi hilinenult toimunud

maksukohustuste deklareerimisele ei asunud äriühing maksukohustusi täitma. A. P. rikkus

registreerimis- ja deklareerimiskohustust ning maksude tasumise kohustust seoses käibemaksu,

ettevõtlusega mitteseotud kulude ning töötasu maksmisega seotud kuludega, samuti rikkus ta

intressi tasumise kohustust. A. P-il on ligi 10-aastane äriühingute, sh käibemaksukohustuslasest

äriühingute juhtimise kogemus. Seetõttu võib tema puhul maksuseadustes sätestatud

elementaarsete nõuete (käibemaksukohustuslaseks registreerimise kohustus, käibemaksu,

ettevõtlusega mitteseotud väljamaksete ning töötasuna tehtud maksete deklareerimise ja neilt

maksu tasumise kohustus) tundmist eeldada ka hoolimata sellest, et ta maksuhalduri

sellesisulistele küsimustele vastamata jättis. A. P. rikkus tahtlikult juhatuse liikme kohustust

tagada MKS § 8 lg-s 1 nimetatud äriühingu kohustused. Maksustamist puudutavate andmete

õigeaegsel esitamata jätmisel pidi isik aru saama, et sellise tegevusetuse korral ei suuda ta

tagada maksuhaldurile edastatavate andmete õigsust ning täielikkust. Teabe esitamine suure

hilinemisega tekitas olukorra, kus äriühingul tekkis märkimisväärne maksukohustus ning

intressi maksmise kohustus. A. P. pidi teadma oma käitumise õigusvastasust ning seega ette

nägema ka õigusvastase tagajärje saabumist. A. P-i käitumise ning maksuvõla tekkimise vahel

on

põhjuslik

seos.

Kui

äriühing

oleks

õigeaegselt

täitnud

registreerimis-

ja

deklareerimiskohustust, ei oleks äriühingul tekkinud korraga suurt ning tagasiulatuvat

maksukohustust. Kui A. P. ei oleks teinud märkimisväärses summas äriühingu vahenditest

ettevõtlusega mitteseotud kulutusi (perioodil jaanuar 2013–august 2013 üle 8000 euro ning

ajutise halduri aruandest nähtuvalt perioodil september 2013–detsember 2013 üle 15 000 euro),

ei oleks äriühingul tekkinud neilt kuludelt tulumaksu tasumise kohustust ning äriühingule oleks

jäänud ka piisavalt vahendeid maksukohustuse täitmiseks.

7. A. P. esitas 19.12.2014 (täiendatud 31.03.2015 ja 24.04.2015) Tallinna Halduskohtule

kaebuse MTA 03.12.2014 vastutusotsuse tühistamiseks. Kaebuse põhjendused olid

kokkuvõtvalt järgmised.

1) Vastutusotsuse tegemine pärast Eventline Eesti OÜ pankrotimenetluse raugemist ei olnud

lubatav, sest põhinõuet polnud võimalik enam maksma panna.

2) Vastutusotsus on sisuliselt õigusvastane. Maksuhaldur on rikkunud uurimisprintsiipi.

Maksuhaldur ei ole põhjendanud ega tõendanud kaebaja väidetavaid rikkumisi. Kaebajal

puudub ülevaade, milliste tehingute tegemist talle kui juhatuse liikmele ette heidetakse. Üksnes

maksukohustus, mida äriühing täita ei suuda, ei anna alust järelduseks, et juhatuse liige on

hoolsuskohustust rikkunud. Kaebaja tegevuse ja maksukohustuse tekkimise vahel puudub

põhjuslik seos. Ka õigeaegselt käibemaksukohustuslaseks registreerimisel poleks äriühing

suutnud maksukohustust täita, sest Eventline Eesti OÜ korraldatud ürituse „Pacha World Tour

Estonia 2013“ piletitulu jäi oodatust väiksemaks. Kaebaja süü olemasolu on põhjendatud

üksnes ettevõtlusega mitteseotud kulutuste tegemisega ettevõtte vahenditest, kuid kaebaja on

isiklikeks vajadusteks kasutanud vaid 1600 eurot. Ebaselgeks jääb, millise perioodi osas on

maksuhaldur kontrolli läbi viinud.

3-14-53228

4(9)

3) MKS § 96 lg 1 on vastuolus äriseadustiku (ÄS) § 187 lg-ga 4 ning analoogsete ÄS sätetega,

mis võimaldavad võlausaldajatel nõuda juhatuse liikme kohustuse rikkumisest tuleneva kahju

hüvitamist ainult äriühingule, mitte endale. See vastuolu diskrimineerib äriühingu

võlausaldajaid võrreldes riigiga, kes saab esitada nõude otse juhatuse liikme vastu. MKS § 96

lg 1 sõnastusest ei nähtu selgelt, kelle kasuks võib vastutusotsuse alusel sissenõude esitada.

Sätet tuleks tõlgendada ÄS § 187 lg-ga 4 kooskõlas selliselt, et ka MKS § 96 lg 1 alusel saab

täitmist nõuda üksnes äriühingule. Selline tõlgendus tagaks võlausaldajate võrdse kohtlemise.

4) Ajutise halduri aruandest nähtuvalt oli maksejõuetuse tekkimise põhjuseks muu asjaolu

pankrotiseaduse (PankrS) § 22 lg 5 mõttes, mitte raske juhtimisviga PankrS § 28 lg 2 mõttes.

PankrS § 29 lg-st 1 tulenevalt lõppes äriühingu juhtorgani liikme vastutus kohtu poolt pankroti

raugemise määruse kinnitamisega. Jõustunud kohtulahend, millega on tuvastatud, et juhatuse

liige ei ole oma kohustusi tahtlikult või raskest hooletusest rikkunud, on asjaoluks, mis on

käsitatav muu seaduses sätestatud juhuna MKS § 31 lg 3 p 6 tähenduses.

8. Maksu- ja Tolliamet vaidles kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata.

1) Eventline Eesti OÜ oli vastutusotsuse tegemise ajal äriregistris registreeritud, tema

maksukohustus ei olnud lõppenud ning maksuvõlg oli kehtiv. Pankroti raugemine ei tähenda

õigusvõime lõppemist, sest PankrS § 29 lg 8 võimaldab just huvitatud isiku nõuete

maksmapaneku tagamiseks kohtul pikendada äriühingu likvideerimise tähtaega kuni kuue

kuuni. Seletuskirjast seaduseelnõu 763 SE II juurde, millega muudeti mh PankrS §-i 29, tuleneb

selgelt, et nõuded, sh MKS §-s 96 reguleeritud vastutusotsusel põhinev nõue kolmanda isiku

vastu, lõppevad likvideerimisega ning mitte pankrotimenetluse raugemisega. Raske juhtimisvea

või selle puudumise tuvastamine pankrotimenetluses ei ole samastatav maksuseadustest

tulenevate

kohustuste

rikkumise

tahtluse

olemasolu

tuvastamisega.

Erinevus

ÄS

regulatsiooniga ei tähenda MKS § 96 lg 1 regulatsiooni põhiseadusvastasust.

2) Eventline Eesti OÜ maksukohustus tekkis äriühingu enda poolt esitatud deklaratsioonide

tulemusel ning nendes esitatud andmete põhjal. Seetõttu ei olnud täiendav kontroll vajalik.

Tõendatud on Eventline Eesti OÜ poolt registreerimis-, deklareerimis- ning tasumise kohustuse

rikkumine, mille eest vastutas äriühingu seadusjärgne esindaja A. P.. A. P. rikkus esindatava

äriühingu maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning

täieliku täitmise tagamise kohustust tahtlikult ning tema tegevuse ja maksuvõla tekkimise vahel

on põhjuslik seos.

9. Tallinna Halduskohus jättis 27.08.2015 otsusega A. P-i kaebuse rahuldamata.

1) PankrS § 29 lg 1, mis sätestab, et pankrotti ei kuulutata välja mh juhul, kui puudub võimalus

esitada nõue äriühingu juhtorgani liikme vastu, ei välista maksuhalduri võimalust esitada

juhtorgani liikme vastu maksunõuet. Seega oli vastutusotsuse tegemine 03.12.2014 lubatud, sest

Eventline Eesti OÜ õigusvõime ei olnud selleks ajaks lõppenud.

2) Maksuhaldur ei ole rikkunud uurimispõhimõtet. MKS § 82 kohaselt lähtub maksuhaldur

maksukohustuse

täitmise

kontrollimisel

eelkõige

maksukohustuslase

esitatud

maksudeklaratsioonidest ning kogub täiendavaid tõendeid juhul, kui tal tekib kahtlus esitatud

andmete õigsuses. Uurimispõhimõttega seondub ka maksukohustuslase kaasaaitamiskohustus.

Kaebaja on olnud teadlik nii äriühingu kontrollimisest kui ka vastutusotsuse andmise

menetlusest ning talle oli tagatud ärakuulamisõigus. Ajutise pankrotihalduri aruandele kui ühele

tõendile tuginemine vastutusotsuses oli lubatav.

3-14-53228

5(9)

3) MKS § 150 lg 1 kohaselt lasub maksuteates või maksuotsuses määratud maksusumma

vaidlustamisel maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti.

Kaebaja seda tõendanud ei ole.

4) Vastutusotsus on õiguspärane ning selle tühistamiseks pole alust. Vastutusotsuses on

piisavalt põhjendatud kaebaja kohustuse rikkumine, tahtlus ning maksuvõla tekitamine.

Arvestades kaebaja varasemat äriühingute juhtimise kogemust, ei ole usutav, et ta teadmatusest

või hooletusest jättis täitmata kohustuse registreerida äriühing käibemaksukohustuslaseks ning

maksude deklareerimise ning tasumise kohustused. Hooletusest ei saanud toimuda isiklike

kulude katmine äriühingu arvel. Hooletusest ei saanud toimuda ka äriühingu raha andmine

kolmandatele isikutele ning selle deklareerimata jätmine olukorras, kus raha tagastati kaebajale

isiklikult või tema teistele äriühingutele. Seega oli tegu kaebaja teadliku ja tahtliku tegevusega.

Arusaamatu on väide, et nimetatud asjaolud ei viinud äriühingu maksejõuetuse tekkimiseni. Kui

kaebaja oleks oma kohustused korrektselt täitnud ning äriühingu rahalisi vahendeid sihipäraselt

kasutanud, olnuks võimalik ka maksude tasumise kohustus täita. Seega on alusetu kaebaja väide

põhjusliku seose puudumisest.

5) ÄS ei reguleeri maksukohustuse täitmist ega maksuvõlgade sissenõudmist. Kaebaja väide

võrdsuspõhimõtte rikkumisest on asjassepuutumatu, sest kaebaja ei saa kohtusse pöörduda

määramatu hulga teiste võlausaldajate huvides. Kohus nõustus vastustaja põhjendustega

põhiseadusvastasuse puudumise osas.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

10. A. P. palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus,

millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised.

1) Halduskohus leidis ekslikult, et PankrS § 29 lg 1 ei välista praegusel juhul juhatuse liikme

vastutust. MKS § 96 lg-s 6 sätestatud vastutust välistavaks asjaoluks kvalifitseerub mistahes

õigusnormis, st nii maksuseaduses kui ka muus seaduses sisalduv välistus. PankrS § 29 lg 1

koostoimes MKS § 96 lg-ga 6 välistab võimaluse vastutusotsuse tegemiseks, sest jõustunud

kohtulahendiga on tuvastatud, et kaebaja ei ole juhtorgani liikme hoolsuskohustust rikkunud.

Kohus on PankrS § 29 lg-d 1 tõlgendanud kitsalt. Kohtu tõlgendus kahjustab kaebaja

subjektiivseid õigusi, võimaldades talle inkrimineerida hoolsuskohustuse rikkumist, ehkki

varasemas tsiviilkohtumenetluses on tuvastatud sellise rikkumise puudumine.

2) Vastutusotsuse tegemise ajaks oli vastutusotsuse tegemise võimalus MKS § 31 ja § 96 lg 6

alusel lõppenud, sest maksunõue oli lõppenud. MKS § 31 lg 3 p-st 6 tulenevalt lõppeb

maksunõue mistahes seaduses sätestatud nõuet lõpetaval alusel. Harju Maakohtu 12.05.2014

määrusega, mis jõustus 13.10.2014, on Eventline Eesti OÜ pankrot lõpetatud raugemise tõttu

ning sellega on mh tuvastatud, et puudub võimalus esitada nõuet juhtorgani liikme vastu. Seega

lõppesid pankroti raugemise määruse jõustumisega ka kõik maksunõuded võlgnikust ühingu

juhtorgani liikme vastu. Muu hulgas lõpetas MKS § 31 lg 3 p 6 vastutusotsuse aluseks oleva

maksunõude.

3) Maksuhaldur rikkus uurimispõhimõtet ning tegi peale kõigest vähem kui pool aastat

väldanud menetlust kiirustades vastutusotsuse. Kaebajale ei saa sellises olukorras ette heita

kaasaaitamiskohustuse rikkumist. Maksuhaldur ei ole suutnud kirjeldada tehinguid ja

toiminguid, mille põhjal on maksuvõlg süüliselt tekkinud. Maksuhaldur käsitas õigusvastase

käitumisaktina käibemaksukohustuslaseks registreerimata jätmist, maksudeklaratsioonide

esitamist ja maksusumma tasumata jätmist. Deklaratsiooni esitamine ei saa olla õigusvastane

või hoolsuskohustust rikkuv tegevus ning deklaratsioonides on valdavalt kajastatud tavapärase

3-14-53228

6(9)

äritegevusega seonduvaid tehinguid. Vastutusotsuse aluseks on üksnes maksukohustuslase enda

poolt deklareeritud maksusummade koguvõlgnevus. Põhjuslik seos kaebaja käitumise ning

maksuvõla tekkimise vahel puudub ning seda pole põhjendatud ka vastutusotsuses. Maksuvõlg

tekkis seetõttu, et äriühing ei suutnud deklaratsioonide esitamisest tekkinud maksukohustust

täita. Maksude tähtaegne tasumata jätmine ei tähenda alati hoolsuskohustuse tahtlikku

rikkumist. Maksuhaldur ei ole tõendanud, et maksukohustuse täitmata jätmise asemel täideti

samas ulatuses ebamõistlikult muid kohustusi või kasutati vahendeid muul viisil ettevõtluse

seisukohalt ebaotstarbekalt. MTA kogutud sellekohased tõendid on fragmentaarsed ega ole

seostatavad tekkinud maksukohustusega. Maksuhaldur on kaebaja süü maksukohustuse

tekkimisel tuvastanud peamiselt kaebaja 21.01.2014 antud selgituste alusel. Suuliste seletuste

protokollist nähtub aga, et äriühingu vahendeid on isiklikuks otstarbeks kasutatud kõigest

1600,64 euro ulatuses, millelt arvestatud maksukohustus oleks 336 eurot. Muud kulutused olid

tehtud ettevõtluse tarbeks. Kaebaja teatud ulatuses hoolsuskohustuse rikkumisega ei saa

põhjendada kogu 14 797,80 euro suurust põhivõlga. MTA poolt välja toodud ajutise

pankrotihalduri aruandes esitatud kahtlused, et juhtorgani liikme poolt tehtud tehinguid võiks

täiendavalt kontrollida, ei tõenda kaebaja süülist käitumist, sest aruande lõppjärelduses leiti, et

juhtorgani liikme tegevuses puuduvad käitumisaktid, mis annaksid alust tema vastu nõudeid

esitada. Maksuhaldur ei ole maksukohustuse suurust põhjendanud. Kaebaja ei pea tõendama, et

maksusumma on arvestatud valesti. Kohus on valesti leidnud, et süü ja põhjusliku seose

puudumise tõendamiskoormus lasus kaebajal.

4) MKS § 96 lg 1 on vastuolus PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega. Erinevalt

ÄS §-de 187, 315 ja 327 regulatsioonist võimaldab see maksuhalduril esitada nõue otse

juhtorgani liikme vastu ning nõuda kohustuse täitmist endale. Halduskohus on valesti leidnud,

et MKS § 96 lg 1 põhiseaduspärasus ei mõjuta kaebaja õigusi, kuivõrd vastutusotsus on antud

MKS § 96 lg 1 alusel. MKS § 96 lg 1 tuleb põhiseadusega vastuolu tõttu jätta kohaldamata ja

vastutusotsus sellest tulenevalt tühistada.

11. Maksu- ja Tolliamet vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta

rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Vastustaja jääb kõigi halduskohtus esitatud

vastuväidete juurde.

1) PankrS § 29 lg 8 eesmärgiks on võimaldada likvideerimistähtaja pikendamise kaudu

maksma panna mh vastutusotsusest tulenevaid nõudeid. Maksunõue ei lõppe iseenesest, vaid

MKS § 114 lg 1 p 1 alusel selle mahakandmisega maksuhalduri poolt. Ka Riigikohtu praktika

kohaselt on maksukohustuse lõppemise aluseks just õigusvõime lõppemine.

2) Maksuhaldur ei pidanud kirjeldama tehinguid ja toiminguid, mille põhjal maksuvõlg tekkis,

sest maksuvõlg tekkis mitte maksuotsuse tegemisega, vaid äriühingu poolt deklaratsioonides

esitatud andmete põhjal, mille õigsust maksuhaldur eeldas.

3) Kaebaja rikkus oma kohustusi tahtlikult. Kaebaja selgitustest äriühingu raha kasutamise

kohta isiklike kulutuste katmisel nähtub tema ükskõikne suhtumine oma kohustuste täitmisesse.

Ka ajutise pankrotihalduri aruande p-st 8 nähtub äriühingu arveldusarvelt 15 870,87 euro

ulatuses väljamaksete tegemine äriühingu igapäevase majandustegevusega mitteseotud

eesmärkidel, samuti ebaselge sisuga väljamaksete tegemine kaebaja teistele äriühingutele. Ka

põhjuslik seos on tõendatud.

12. A. P. esitas 04.04.2016 täiendavad seisukohad, milles märgib, et maksuhaldur ei ole

suutnud tõendada põhjuslikku seost täitmata maksukohustuse ja kaebaja süülise käitumise

vahel. Ka kaebaja süü ei ole piisavalt põhjendatud. Maksuhaldur on õigusvastaselt jätnud välja

arvutamata juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumisega, st isiklikes huvides tehtud

tehingutega seonduva maksukohustuse ulatuse. ÄS ja MKS regulatsioonidest tulenevat

3-14-53228

7(9)

võlausaldajate ebavõrdset kohtlemist ei ole võimalik mõistlikult põhjendada. Seda ei

põhjendanud ka halduskohus. Vastustaja poolt PankrS § 29 lg-le 8 antud tõlgendus ei muuda

olematuks sama paragrahvi esimeses lõikes sisalduvat vastutust välistavat normatiivset asjaolu.

MKS § 114 on asjassepuutumatu säte.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtu põhjendustega ega korda neid HKMS § 201 lg 4 alusel. Ringkonnakohus märgib

kaebaja väidetele kokkuvõtvalt vastuseks järgmist.

14. Kaebaja leiab ekslikult, et PankrS § 29 lg 1 alusel tehtud pankrotimenetluse lõpetamise

määrus on käsitatav juhatuse liikme vastutust välistava asjaoluna MKS § 96 lg 6 tähenduses.

PankrS § 29 lg 1 sätestab, et kohus lõpetab määrusega pankrotimenetluse pankrotti välja

kuulutamata raugemise tõttu, kui võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks ning

ei ole võimalik vara tagasi võita või tagasi nõuda, sealhulgas puudub võimalus esitada nõue

juhtorgani liikme vastu. Halduskohus on õigesti märkinud, et PankrS § 29 lg-s 1 toodud

tingimused on küll pankroti välja kuulutamata jätmise aluseks, kuid neist ei saa tuletada keeldu

maksuhaldurile äriühingu juhtorgani liikme vastu maksunõude esitamiseks. Üksnes asjaolust,

et pankrotimenetlust raugemise tõttu lõpetavas määruses on märgitud, et puudub võimalus

esitada nõuet juhtorgani liikme vastu, ei saa järeldada ka kõigi juhatuse liikme vastu esitatavate

maksunõuete lõppemist (vt ka 14.02.2011 seletuskirja seaduseelnõu 763 SE II

muudatusettepaneku nr 9 juurde). Ka Riigikohtu 27.11.2012 määrusest haldusasjas nr 3-3-1-

15-12 (p 50) ning 04.12.2009 otsusest haldusasjas nr 3-3-1-75-09 (p 11) tulenevalt peab MKS

§ 40 lg-st 1 tulenevat kolmanda isiku vastutust rakendada sooviv maksuhaldur tegema

vastutusotsuse enne juriidilise isiku õigusvõime lõppemist. Juriidilise isiku õigusvõime

lõppemine võib pankrotimenetluse raugemise korral aga toimuda pankrotimenetlust lõpetava

määruse jõustumisest ajaliselt kuni kuus kuud hiljem. Kui vastutusotsus on tehtud enne

äriühingu registrist kustutamist ja maksukohustuste lõppemist, siis jääb nõue vastutusotsuse

adressaadi suhtes kehtima.

15. Niisamuti ei ole tsiviilkohtumenetluses tehtud määruses sisalduv viide hoolsuskohustuse

täitmise kohta ülekantav juhatuse liikme maksuõiguslike kohustuste täitmisele. Vastutusotsuse

tegemine on maksuhalduri pädevuses ning tulenevalt MKS § 40 lg-st 1 ja § 96 lg-st 1 tuvastab

maksuhaldur äriühingu juhatuse liikme vastutuse hindamisel juhatuse liikme süü vormi MKS

§-s 8 loetletud kohustuste rikkumisel. Seega on alusetu kaebaja väide, et vastusotsuse tegemine

on välistatud põhjusel, et jõustunud kohtulahendiga on tuvastatud, et kaebaja ei ole juhtorgani

liikme hoolsuskohustust süüliselt rikkunud.

16. Ka kaebaja väide põhivõla kehtivuse lõppemisest MKS § 31 lg 3 p 6 alusel on ekslik.

Nimetatud sätte kohaselt lõppevad maksuseadusest tulenevad rahalised nõuded ja kohustused

muudel seadusega sätestatud juhtudel. PankrS § 29 lg 1 alusel tehtava pankrotimenetlust

lõpetava määruse tagajärjeks ei ole äriühingu juhatuse liikme vastu esitatavate maksunõuete

lõppemine.

17. Seega ei esine praeguses asjas MKS § 96 lg-s 6 nimetatud aluseid, mis oleksid välistanud

vastutusotsuse tegemise ning Eventline Eesti OÜ maksuvõlg oli kehtiv.

18. Kaebaja leiab, et MKS § 96 lg 1 tõlgendus, mis võimaldab maksuhalduril erinevalt teistest

äriühingu võlausaldajatest esitada pankrotimenetluse raugemisel otsenõude juhatuse liikme

vastu, selmet nõuda täitmist äriühingule, rikub võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõtet.

Kaebaja taotleb sätte põhiseadusvastaseks tunnistamist. Apellatsioonkaebuses nimetatud ÄS

3-14-53228

8(9)

paragrahvides on sätestatud võlausaldaja võimalus nõuda teatud alustel äriühingu juhatuse

liikmelt kahju hüvitamist äriühingule. Riigikohus on 31.10.2005 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-

41-05 selgitanud, et ÄS § 187 lg 2 eelduseks on „oma kohustuse rikkumisega kahju tekitamine

osaühingule, kusjuures kahju hüvitamist osaühingule võib nõuda ka osaühingu võlausaldaja,

kui ta ei saa oma nõudeid rahuldada osaühingu vara arvel. Vastutusotsuse puhul on tegemist

maksuvõla sissenõudmisega kolmandalt isikult, selles asjas juhatuse liikmelt, kusjuures

vastutuse eelduseks on juhatuse liikme poolt süüliselt tahtluse või raske hooletuse vormis oma

kohustuste täitmata jätmine, mille tõttu on tekkinud maksuvõlg. ÄS § 187 lg 2 kohaldamisel on

aga tegemist kahju hüvitamisega osaühingule. Seega oli ja on vastutus maksukorralduse

seaduse ja äriseadustiku alusel põhimõtteliselt erinev“ (p 12). Sarnaselt maksuhalduri

vastutusotsuse tegemise õigusele on ka võlausaldajatel teatud eeldustel võimalik esitada

deliktiõiguslik kahju hüvitamise nõue otse juhatuse liikme vastu. Näiteks on riigikohtu

tsiviilkolleegium 25.02.2013 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12 märkinud, et juriidilise isiku

juhatuse liige võib vastutada juriidilise isiku võlausaldaja ees deliktiõiguse alusel, kui ta on

toime pannud õigusvastase teo, milleks võib olla ka seaduses sätestatud kohustuse rikkumine,

mida ta pidi täitma isiklikult selleks, et juriidilise isiku võlausaldajal ei tekiks kahju, nt

ÄS § 180 lg-st 51 tulenev kohustus esitada osaühingu püsiva maksejõuetuse korral

pankrotiavaldus (p 12). Seetõttu ei ole võlausaldajad võrreldes maksuhalduriga asetatud

ebavõrdsesse positsiooni ning kaebaja taotlus MKS § 96 lg 1 põhiseadusvastaseks

tunnistamiseks jääb rahuldamata.

19. Kaebaja väidete osas seoses maksuvõla sisulise õiguspärasusega nõustub ringkonnakohus

halduskohtu põhjendustega vaidlustatud kohtuotsuse p-s 8. Uurimispõhimõtte rikkumist ei saa

tuletada vastutusmenetluse ajalisest kestusest. Kaebaja etteheide, et maksuhaldur pidanuks

vastutusotsuse aluseks olevaid asjaolusid põhjalikumalt uurima, on alusetu. Asja materjalidest

nähtuvalt on maksuhaldur pärast kaebaja poolt suuliste seletuste andmise katkestamist üritanud

korduvalt temalt vastuseta jäänud küsimuste kohta teavet saada, ent kaebaja on täiendava teabe

andmisest keeldunud või pole maksuhalduri nõuetele vastanud. Halduskohus on põhjendatult

viidanud, et uurimispõhimõtte täitmisega seondub ka maksukohustuslase kaasaaitamis-

kohustus. Riigikohtu 12.12.2012 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-23-12 on selgitatud, et juhatuse

liikme vastutuse eelduseks oleva äriühingu maksuvõla suurus tuvastatakse vastutusotsuses

(p 25). Praegusel juhul tugineb vastutusotsuses tuvastatud maksuvõlg maksukohustuslase enda

poolt

parandatud

maksudeklaratsioonides

esitatud

andmetele.

Maksuhaldur

eeldas

deklaratsioonides esitatud andmete õigsust ning ka kaebaja ei väida, et deklaratsioonides on

esitatud valeandmed. Seega on deklaratsioonides esitatud andmete põhjal maksuvõla suuruse

tuvastamine õiguspärane.

20. Maksuhaldur on vastutusotsuses õigesti tuvastanud, et kaebaja rikkus tahtlikult MKS § 8

lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme kohustust tagada esindatava maksukorralduse seadusest ja

maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste (MKS-st, tulumaksuseadusest,

sotsiaalmaksuseadusest ja käibemaksuseadusest tulenev deklareerimiskohustus, MKS-st ja

käibemaksuseadusest tulenev registreerimiskohustus ning MKS-st tulenev maksude tasumise

kohustus) tähtaegne ning täielik täitmine ning põhjustas seeläbi äriühingu maksuvõla tekkimise,

mida maksuhalduril ei ole olnud võimalik Eventline Eesti OÜ-lt sisse nõuda. Ringkonnakohus

nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et kaebajale kui äriühingu ainsale ning ettevõtluses

kogenud juhatuse liikmele ei saanud olla teadmata kohustus deklareerida käibemaksu, töötasu

maksmisega seotud kulusid ning ettevõtlusega mitteseotud kulusid. Samuti pidi kaebaja teadma

nende deklareerimata jätmise õigusvastasust. Kaebaja süüd ei välista asjaolu, et äriühing esitas

kontrollimenetluse lõppjärgus tagasiulatuvalt korrektsete andmetega maksudeklaratsioonid.

Ringkonnakohus nõustub vastustaja hinnanguga, et kaebaja tahtlusele viitavad ka äriühingu

tegevusega mitteseotud maksete tegemine ning deklaratsioonide õigeaegselt esitamata

3-14-53228

9(9)

jätmisega kaasnenud märkimisväärse maksuvõla tekitamine. Praegusel juhul ei ole võimalik

tahtluse puudumist eluliselt usutavalt põhjendada. Vastustaja ja halduskohus on piisavalt

põhjendanud ka põhjusliku seose olemasolu kaebaja kohustuse rikkumise ning maksuvõla

tekkimise vahel.

21. Eeltoodud põhjustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. Kuna kaebus jääb rahuldamata,

jäävad kaebaja menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja ei ole

menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad ka Maksu- ja Tolliameti võimalikud

menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets