3-16-115/20 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 7. aprill 2016, Jõhvi Kohtuasja number 3-16-115 Kohtuasi D.K. kaebus Tartu Vangla 22.10.2015 käskkirja nr 6-2/1517 tühistamiseks ning selle alusel määratud karistusega tekitatud 250 euro suuruse kahju hüvitamiseks Menetlusosalised ja esindajad Kaebaja: D.K. Vastustaja: Tartu Vangla Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta D.K. kaebus kahju hüvitamise nõude osas läbi vaatamata.

2. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.

3. Jätta riigilõivu tasumisega kantud menetluskulu kaebaja enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 09.05.2016. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 22.10.2015 on Tartu Vangla (edaspidi vastustaja) koostanud käskkirja nr 6-2/1517 (tl 12-13), millega tunnistati D.K. (edaspidi kaebaja) süüdi vangla kodukorra punkti 7.1.4 rikkumises ning karistati isiklike vahendite arvel lisatoitlustamise õiguse keelamisega kuni 11.12.2015. Käskkirjast nähtuva kohaselt avastati 10.10.2015 kaebaja kambrist isevalmistatud veekeeduseade. 18.11.2015 vaideotsusega nr 1-11/846-4 (tl 16) jäeti määratud karistuse kehtetuks tunnistamiseks ja noomitusega asendamiseks esitatud vaie (tl 41) täies ulatuses rahuldamata.

Veel on kohtutoimikusse esitatud vanemvalvuri 10.10.2015 ettekanne nr 5263 (tl 6), eseme leidmise/äravõtmise akt nr A3319 (tl 7), teatis distsiplinaarmenetluse algatamise kohta (tl 8), distsiplinaarmenetluse protokoll (tl 9-10), kaebaja vastuväide (tl 11) ja ettekande koostanud vanemvalvuriga asjaolude täpsustamiseks meili teel peetud kirjavahetus (tl 49).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

2. 13.12.2015 koostatud kaebuses (tl 4-5) palus kaebaja, et kohus tühistaks karistuse ja mõistaks vastustajalt talle teenimatu karistuse eest välja 250 euro suuruse hüvitise. Ta väitis, et pole karistusega nõus, sest läbis 03.10.2015 vanglasse jõudes täieliku läbiotsimise, mingeid keelatud asju või esemeid ei avastatud, mistõttu ei saanud ta kuidagi veekeetjat teha ning lisaks ei tehtud talle ka ettepanekut läbiotsimiseks ja keelatud esemete äraandmiseks. Veel avaldas kaebaja arusaamatust selle üle kuidas saab teda karistada asjas, milles ei saa tema süüd tõendada ning väitis, et on vangla viga, kui kambrit enne paigutamist ei kontrollitud.

3. Vastustaja kirjalikus vastuses (tl 46-47) paluti hüvitamisnõue kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu läbi vaatamata ja tühistamisnõue rahuldamata jätta. Vastuseks kaebaja väidetele märgiti, et kuna Tartu Vangla kodukorra punkt 7.1.4 kohaselt on isevalmistatud esemed kinnipeetavale kambris keelatud, ei oma tähtsust, kas veekeeduseade oli tema poolt valmistatud või mitte ning kuidas ta selle enese valdusesse sai. Veel juhiti tähelepanu, et distsiplinaarmenetluse protokollile kirjutatud vastuväites ja vaides on kaebaja tunnistanud oma kambrist keelatud eseme avastamise ega peetud eluliselt usutavaks, et ta ei jõudnud seda üle anda või sellest teatada.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Käesolevas asjas vajavad lahendamist küsimused, kas kaebuse nõuded on täies ulatuses lubatavad, kas kaebaja kambrist isevalmistatud veekeeduseadme leidmine sai anda õiguspärase aluse tema distsiplinaarkorras karistamiseks ning kas vastav menetlus on läbi viidud vastavuses kõigi seaduses ette nähtud nõuetega.

5. VangS § 1’ lg 8 kohaselt võib kinnipeetav vangla poolt tekitatud kahju hüvitamiseks kohtusse pöörduda üksnes tingimusel, et ta on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ja see on tagastatud, rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jäetud. HKMS § 47 lg-s 1 on kehtestatud, et kui seadus näeb mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku kohtueelse menetluse, võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud sellest korrast kinni ning ainult ulatuses, milles tema nõuet ei ole tähtaegselt rahuldatud. Sama seadustiku §

151 lg 1 p 1 kohaselt peab kohus jätma kaebuse läbi vaatamata, kui peale selle menetlusse võtmist ilmneb, et kaebaja ei ole kinni pidanud nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. Kaebaja on 28.10.2015 koostatud vaides esitanud üksnes tema suhtes 22.10.201 tehtud käskkirjaga nr 6-/1517 määratud karistuse kehtetuks tunnistamise nõude. Karistuse kandmise läbi tekkinud kahju hüvitamist pole ta vaides soovinud. Kohtu järelepärimise peale vastustaja poolt 19.01.2016 antud vastuse kohaselt ei ole ta esitanud ka iseseisvat kahjunõuet. Seega on kaebuse nõue teenimatu karistuse kandmise eest 250 euro suuruse hüvitise vastustajalt välja mõistmiseks lubamatu ning kohus ei saa seda läbi vaadata.

6. Kinnipeetava distsiplinaarkorras karistamine on kaalutlusõiguse alusel langetatav otsustus, mille kohtuliku kontrollimise võimalused on piiratud. HKMS § 158 lg 3 tulenevalt saab kohus uurida üksnes seda, kas vastava haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud ning diskretsiooni piirid, eesmärk ja õiguse üldtunnustatud põhimõtted järgitud, kuid otsustatu sisulise otstarbekuse hindamise õigus tal puudub. Haldusakti õiguspärasuse eeldused on kehtestatud HMS §-s 54 ja nõuavad, et see oleks antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtinud õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vorminõuetega vastavuses.

7. VangS § 67 p-s 1 sätestatust tulenevalt peab kinnipeetav julgeoleku tagamiseks täitma vanglas kehtivaid sisekorraeeskirju. VangS § 15 lg-tes 2, 3 ja 4 ning § 90 lg-s 1 sätestatu kohaselt on kinnipeetavale ja vahistatule keelatud muuhulgas ained ja esemed, mis ohustavad inimese julgeolekut, sobivad eriti vara kahjustamiseks, võivad ohustada vangla julgeolekut või korda, nende loetelu kehtestab vastava valdkonna minister ning täiendavalt võib aineid ja esemeid ära keelata ka vanglateenistus. Tartu Vangla direktori 11.02.2013 käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud „Tartu Vangla kodukorra“ punkt 7.1.4 keelab selles vanglas viibivale kinni peetavale isevalmistatud esemed. Distsiplinaarmenetluse protokolli, vaidlusaluse käskkirja ja kaebusele antud vastuse väidetel on kaebajat 09.10.2015 nimetatud kodukorraga tutvustatud. Vastavat asjaolu ei ole ta ka ise kahtluse alla seadnud.

8. VangS § 63 lg 1 tulenevalt võib kinnipeetavale distsiplinaarkaristust kohaldada selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest. Kaebaja süü isevalmistatud eseme valdamises on tõendatud vanglateenistuse ametniku ettekande ja eseme leidmise/äravõtmise aktiga. Ta pole oma vastuväites, vaides ja kaebuses ka ise isevalmistatud veekeetja leidmist oma kambrist eitanud, kuid väidab, et tema pole seda valmistanud ning veekeetja oli kambris juba enne kui ta sinna paigutati. Vastuväites ja vaides tunnistab ta selgelt, et leidis veekeetja ja peab oma süüks vaid sellest teatamata jätmist. Seejuures on tal aga tähelepanuta jäänud, et Tartu Vangla kodukorra punktist 7.1.4 ja kodukorra juurde kuuluvast seletuskirjast nähtuvalt pole selle keelu juures silmas peetud mitte ainult keeldu esemeid ise valmistada vaid ka isevalmistatud esemete valdamist üldises mõttes. Seetõttu ei oma käesoleva juhtumi puhul mingit tähendust see, kas kaebaja valmistas veekeeduseadme ise, sai selle mõnelt teiselt vanglas viibivalt isikult või oli see ka tegelikult kambris juba enne, kui ta sinna paigutati. Keelatud eseme leidmisel tulnuks tal sellest koheselt vanglaametnikke teavitada. Selle tegemata jätmise tõttu muutus ta eseme valdajaks ning peab kandma kõiki neid tagajärgi, mis selle avastamine vanglaametniku poolt talle kaasa tõi. Tähendust ei oma ka see, et isevalmistatud veekeetja kaebaja kambrist avastanud ametnik ei teinud ettepanekut keelatud eseme väljaandmiseks. VangS § 7 lg-s 2, § 68 lg-s 1 ja § 90 lg-s 1 kehtestatuga on vanglateenistusele antud õigus kinnipeetava või vahistatu majutamiseks ettenähtud eluruumi pidevaks visuaalseks jälgimiseks ja ta enda, tema isiklike asjade või kambri läbiotsimiseks ning seejuures pole seaduseandja ette näinud, et isikule tuleb ruumide läbiotsimisest ette teatada või, et talle peab tingimata tegema ettepaneku keelatud esemed välja anda. Vastavat kohustust ei tulene ka kinni peetavate isikute järelevalve ja läbiotsimise täpsemat korraldust reguleerivast justiitsministri 05.09.2011 määrusest nr 44.

9. Distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtuvalt on kaebaja puhul järgitud kõiki VangS § 64 lg 1, 2, 3, 4 tulenevad nõuded. Teda on teavitatud menetluse algatamisest ning antud võimalus selle ajal ennast seletuste abil kaitsta. Menetluse käik on protokollitud VSkE § 97 lg 2 kehtestatud nõuetele vastavalt ning karistus on määratud VSkE § 17 lg-s 1 sätestatud pädevuse ja seaduses ettenähtud tähtaja piires. Seejuures on piisava ulatusega käsitletud nii süüteo asjaolusid, kaebaja seletusi kui seda, miks üldse on vaja teda karistada ning millist karistust on tema puhul kõige otstarbekam rakendada. Kuna VangS § 100 lg 1 p-s 2 sätestatu lubab selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade ja muude õigusaktide nõuete rikkumise eest kohaldada vahistatule mitut liiki karistust, sealhulgas ka isiklike vahendite arvel lisatoitlustamise keelamist kuni kaheks kuuks ja kuni kolmekümne ööpäeva pikkust kartserisse paigutamist, saab üksnes maksimaalse võimaliku pikkuseni mitteulatuva lisatoitlustamise keelamisega piirdumine arvestada nii keelatud eseme valdamises seisnenud rikkumise olulist tähendust vangla julgeolekule kui varasemate samaliigiliste rikkumiste puudumist, ei ole ülemäärase raskusega ning võib võrreldes teiste karistusvahenditega kõige tõhusamalt kaasa aidata õiguskuulekale käitumisele suunamises ning õiguskorra tagamises seisnevate vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamisele tema suhtes. Miski ei tõenda ka õiguse üldiste põhimõtete või otsustamist mõjutada võinud menetlusnõuete rikkumist distsiplinaarmenetluse käigus.

10. Eeltoodud järeldustel jääb kaebuses sisalduv hüvitamisnõue HKMS § 151 lg 1 p 1 alusel läbi vaatamata, tühistamisnõue täies ulatuses rahuldamata ning kaebaja poolt kaebuse esitamise eest tasutud 15 euro suurune riigilõiv HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole, mistõttu jäävad tema võimalikud kulutused HKMS § 109 lg-st 1 tulenevalt hüvitamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane