3-16-83/19 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Einar Vene, Maili Lokk, Tiina Pappel

Määruse tegemise aeg ja koht

05.04.2016, Tartu

Haldusasja number

3-16-83

Haldusasi

Indrek Jeereti kaebus Tartu Vangla 19.10.2015. a

käskkirja nr 6-2/1488 tühistamise ja Tartu Vanglalt

kahju hüvitamise nõudes seonduvalt 16.10.2015 antud

inimväärikust alandava korraldusega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 04.03.2016. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Indrek Jeereti määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Indrek Jeeret

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 04.03.2016. a määrus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja esitas 11.01.2016 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla peale. 01.02.2016. a

kohtumäärusega tagastati kaebus osaliselt ning kohtumenetlusse jäi kaebuses sisalduv nõue

Tartu Vangla 19.10.2015. a käskkirja nr 6-2/1488 tühistamiseks ning 09.02.2016 täiendavalt

esitatud kahjunõue seonduvalt 16.10.2015 antud inimväärikust alandava korraldusega. Tartu

Vangla 19.10.2015. a käskkirjaga nr 6-2/1488 karistati kaebajat distsiplinaarkorras kartserisse

paigutamisega kolmeks ööpäevaks (3-kuulise katseajaga), sest kaebaja ei allunud 09.10.2015

kella 14.45 paiku jalutuskäigult tagasi tulles vanglaametniku korraldusele eemaldada tuharad

teineteisest. Samasugune korraldus anti kaebajale ka 16.10.2015 ning kaebaja leiab, et

16.10.2015 antud korraldus alandas tema inimväärikust, mistõttu tuleb vanglalt välja mõista

hüvitis summas 3000 eurot. 09.02.2016 esitas kaebaja ka menetlusabi taotluse riigilõivu

tasumise kohustusest vabastamiseks.

2. Tartu Halduskohtu 04.03.2016. a määrusega jäeti kaebaja taotlus riigilõivu tasumise

kohustusest vabastamiseks rahuldamata. Halduskohus pidas liitkaebuse esitamist lubatavaks

ja tegi kindlaks, et riigilõiv on käesolevas asjas 90 eurot. Kaebaja vanglasisese isikukonto

väljavõttest nähtub, et HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu

(09.10.2015 – 08.02.2016) laekumiste ja mahaarvamiste pinnalt arvestatud kaebaja

kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek on 31,22 eurot, s.o (208,11-145,67)/4x2.

Halduskohus märkis, et arvestades kaebaja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, ei

oleks tema riigilõivu tasumisest täielik vabastamine võimalik, sest kaebajal on siiski rahalisi

vahendeid, mille arvelt riigilõivu tasuda. Samas leidis halduskohus, et kuna kaebaja

hüvitamisnõuet ei saa pidada edulootusi omavaks, siis ei saa kaebajat ka osaliselt riigilõivu

tasumise kohustusest vabastada. Halduskohus põhjendas, et kaebaja kahjuhüvitise nõuet tuleb

pidada perspektiivituks, kuna vangla õigus ja kohustus teostada täielikku läbiotsimist tuleneb

õigusaktidest ning kui vangla ei kohusta kaebajat just igapäevaselt mitmel korral

põhjendamatult tuharaid laiali tõmbama, siis ei saa arvestades vangla julgeoleku tagamise

vajadust, pidada viidatud toimingut inimväärikust alandavaks ning seda ka Euroopa

Inimõiguste Kohtu praktika valguses. Halduskohus selgitas, et kui viidatud toimingut ennast

ei saa pidada inimväärikust alandavaks, siis ei saa pidada inimväärikust alandavaks ka selle

toimingu tegemiseks antavat korraldust. Kuna kaebaja keeldus korralduse täitmisest, siis

järeldas halduskohus, et korralduses viidatud toimingut ei teostatud. Eelnevat arvestades asus

halduskohus seisukohale, et kuna kaebaja osalemist menetluses ei ole põhjust hinnata edukaks

(kahjuhüvitise nõude osas) ja kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek ületab ka

riigilõivu tavapärase määra (15 eurot tühistamisnõude esitamisel), siis ei ole põhjendatud

kaebaja riigilõivust vabastamine käesoleva kaebuse esitamisel. Tuginedes ülaltoodule jättis

halduskohus kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks HKMS § 111 lg 1 alusel

rahuldamata, jättis kaebuse käiguta ning andis kaebajale riigilõivu summas 90 eurot

tasumiseks aega 5 päeva alates kohtumääruse jõustumisest. Lisaks selgitas halduskohus, et

kaebajal on võimalik 90 euro asemel tasuda riigilõivu ka summas 15 eurot ning sellisel juhul

võtab halduskohus menetlusse haldusakti tühistamise nõude ning kahjuhüvitise nõude 500

euro ulatuses.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

3. 18.03.2016 esitas kaebaja määruskaebuse halduskohtu 04.03.2016. a määruse peale, milles

palub vabastada ta riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel. Kaebaja hinnangul jättis

halduskohus menetlusabi taotluse lahendamisel arvestamata asjaolu, et kaebajal kulub enda

sissetulekutest suurem osa hügieenivahendite, aluspesu ja muu olmekauba tarbeks, mida Tartu

Vangla kinnipeetavale ei väljasta, kui kinnipeetaval on arvel raha. Kaebaja selgitab, et kui

kulutused eelnimetatud kaubale kaebaja sissetulekutest maha arvata, siis ei jää kaebajale raha

isegi 15 euro suuruse riigilõivu tasumiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

4. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus.

5. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus kaebaja määruskaebuse õigesti menetlusse

võtnud. Samuti nõustub ringkonnakohus halduskohtu 19.01.2016. a määruses esitatud

seisukohtadega ega pea neid vajalikuks korrata (HKMS § 203 lg 1 ja § 201 lg 4). Ükski

määruskaebuses esitatud väidetest ei anna alust määruskaebuse rahuldamiseks.

6. Tartu Halduskohus on õigesti lähtunud halduskohtumenetluses kehtivatest

menetlusosalisele menetlusabi andmise reeglitest. HKMS § 111 lg 1 kohaselt antakse

menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku

seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või

osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Seega

HKMS § 111 lg-st 1 tulenevalt välistavad haldusasjas menetlusabi andmise riigilõivu

tasumiseks nii füüsilise isiku võime riigilõivu tasuda kui ka kaebusel puuduvad

eduväljavaated. Kui kohus peab kaebuse edulootusi väheseks, siis vaatamata menetlusabi

taotleja majanduslikule seisundile, mis ei võimalda menetluskulusid tasuda, isikule

menetlusabi ei anta. Ka on kohtupraktikas sedastatud, et riigilõivu eesmärgiks on muu hulgas

vähendada pahatahtlike ja põhjendamatute kaebuste esitamist ning tagada selle kaudu

kohtusüsteemi tõhus toimimine, mistõttu kaebuse perspektiivi hindamine ja riigilõivust

vabastamise taotluse lahendamisel sellega arvestamine on põhjendatud ja vajalik (Riigikohtu

04.05.2011. a määrus nr 3311111, p 11).

7. Määruskaebuse rahuldamiseks ei anna alust ka esitatud väited, et pärast hügieenivahendite,

aluspesu ja muu olmekauba ostmist ei jää kaebajale riigilõivu tasumiseks raha.

Ringkonnakohus selgitab, et rahapuuduse korral on kaebajal võimalik vanglalt nii

hügieenipakki (Tartu Vangla kodukorra p 11.3) kui ka riideesemeid, sh aluspesu, (Tartu

Vangla kodukorra p 11.4) taotleda. Lisaks on Riigikohus 12.03.2012. a määruse nr 3-7-1-3-

61-12 p-s 9 selgitanud, et menetlusabi andmise otsustamisel ei tule arvesse võtta asjaolu, et

taotlejal peab pärast riigilõivu tasumist jääma mõistlikul määral raha juhuks, kui tekib vajadus

põhjendatud kulutuste tegemiseks. Järelikult ei ole asjakohased ka määruskaebuses esitatud

väited, et kaebajal on vaja raha talle vajalike ostude sooritamiseks, mistõttu tuleks

menetlusabi taotluse lahendamisel kaebaja sissetulekust maha arvata ka kulutused kaebaja

täiendavate vajaduste rahuldamiseks.

8. Seega puuduvad alused Tartu Halduskohtu 04.03.2016. a määruse tühistamiseks ning selle

peale esitatud määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel