3-14-51139/31 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene ja Agu Timmi

Otsuse avalikult teatavakstegemise

aeg ja koht

05.04.2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-51139

Haldusasi

Andrus Luki kaebus Tallinna Vangla tekitatud

mittevaralise kahju eest hüvitise summas 4000

eurot väljamõistmiseks seoses ebainimlike ja

alandavate kinnipidamistingimustega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 27.02.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Andrus

Luki

ja

Tallinna

Vangla

apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Andrus Lukk

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt ja Andrus Luki

apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 27.02.2015. a otsus osas, millega halduskohus mõistis

Tallinna Vanglalt Andrus Luki kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 705

eurot. Teha vastavas osas uus otsus, millega mõista Tallinna Vanglalt Andrus Luki kasuks

välja mittevaralise kahju hüvitis 250 eurot, muutes halduskohtu põhjendusi vastavalt

käesoleva otsuse põhjendustele.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 5.05.2016.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav Andrus Lukk esitas 20.03.2014 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse

nr 5-18/14/8493-1 seoses ebapiisava kambripinnaga ja minimaalsete hügieenivõimalustega.

Lisaks märkis A. Lukk, et kambris on piiratud õhuvahetus ning kambrist väljaspool saab

viibida vaid 1 tunni ööpäevas jalutusboksis, mille suurus on 2,7x4,7 m.

2. Tallinna Vangla A. Luki kahju hüvitamise taotlust õigeaegselt ei lahendanud.

3. A. Lukk esitas 11.06.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud

mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmiseks.

Kaebuse kohaselt hoiti kaebajat perioodidel 07.12.2012-11.01.2013, 01.03.2013-22.03.2013,

28.03.2013-05.04.2013, 12.04.2013-16.10.2013 Tallinna Vanglas tingimustes, kus isiklik ruum

kambris jäi ühe kinnipeetava kohta alla 3 m2. Tallinna Vangla ei täida ka hügieeninõudeid,

lubades ainult üks kord nädalas 20 minutit kasutada dušši. Samas puudub kambrites soe vesi,

õhuakendele on paigaldatud metallplaadid, mis takistavad õhuringlust kambris ning kambrist

väljas on lubatud viibida ainult 1 tund päevas väikeses jalutusboksis. Tallinna Vangla rikkus

kaebaja inimõigusi ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK)

art-t 3, hoides kaebajat pika aja vältel ebainimlikes tingimustes. Kaebaja taotleb Tallinna

Vanglas 8 kuu jooksul alandava ja ebainimliku kohtlemise eest 500 eurot iga kuu eest, kokku

4000 eurot.

HALDUSKOHTU LAHEND

4. Tartu Halduskohtu 27.02.2015. a otsusega rahuldati A. Luki kaebus osaliselt, mõisteti

Tallinna Vanglalt A. Luki kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 705 eurot seonduvalt

mittenõuetekohaste kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas 235 kalendripäeva eest ja jäeti

ülejäänud osas kaebus rahuldamata.

Kohtuotsuse kohaselt tuleb kohtul hinnata igat kaebaja märgitud perioodi ja selles sisalduvaid

päevi iseseisvalt ja kinnipidamistingimusi kogumis, et mittevaralist kahju välja mõista.

Puudub põhjus kahelda vastustaja poolt kambrite tegeliku pindala kohta esitatud andmete ja

muude andmete õigsuses.

Kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta, vaatamata

sellele, et vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 7 lg-s 1 on WC nimetatud kambri sisustusse

kuuluvana. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on pidanud samuti põhjendatuks välistada

tualeti alune pind kambri põrandapinna hulgast. Vangla on esitanud kohtule kambri suurused

ilma tualetipinnata. Haldusasjas nr 3-14-51039 on tualettruumi pinnana märgitud 1,73 m2.

Kohus lahutab nimetatud pinna kambri üldpinnast maha ja jagab kambris täituvuse kohta välja

toodud kinnipeetavate arvuga. Arvutuste tulemusena viibis kaebaja kambrites, kus ühe

kinnipeetava kohta oli pinda alla 3 m2, kokku 235 päeva. Mööblialust pinda põrandapinna

hulgast välja ei arvutata. Kaebaja viibimist 235 ööpäeva vältel kambrites, kus põrandapinda oli

alla 3 m2, saab pidada EIÕK art 3 rikkumiseks ning määrata kaebajale selle eest rahaline

kompensatsioon. Kaebaja kinnipidamise perioodidel oli ka kalendripäevi, mil kaebaja isiklik

ruum vastas ruumiliselt nõuetele, mistõttu neid päevi kohus mittevaralise kahju

väljaarvutamise hulka ei loe.

Metallplaatide olemasolu kambriakende ees ei ole õigusvastane ega takista õhuringlust

kambris, metallplaadid akendel on kinnipidamisasutuses ette nähtud. Vastustaja on selgitanud,

et kambrites on sundventilatsioon ja osaliselt avatav aken võimaldab ruume ventileerida.

Samuti võimaldati kaebajal väljaspool kambrit viibida 1 tund ööpäevas jalutuskäigu ajal.

Kambrites, kus kaebaja viibis, oli eraldatud veega WC ja voolava veega kraanikauss. Seega sai

kaebaja end pesta ka kambris. Seadusesätetest ei tulene, et kambris peaks olema tagatud sooja

vee kasutamise võimalus.

Kaebaja kaebus mittevaralise kahju hüvitamise nõudes tuleb kõne alla üksnes seoses kambri

põrandapinna mittevastavusega nõuetele, muude tingimuste osas ei kuulu kaebus

rahuldamisele.

Vastustaja seisukohtadest nähtub, et vastustaja oli teadlik ülerahvastatuse probleemist, samuti

EIK praktikast selles küsimuses.

Eeltoodu alusel on Tallinna Vangla kohustatud hüvitama kaebajale Tallinna Vanglas

kinnipidamise perioodidel, 07.12.2012-11.01.2013 (36 kalendripäeva), 01.03.2013-22.03.2013

(18 kalendripäeva), 28.03.2013-05.04.2013 (8 kalendripäeva) ja 12.04.2013-16.10.2013

(173 kalendripäeva), kokku 235 kalendripäeva eest seonduvalt isikliku ruumi vähesusega

tekkinud mittevaralise kahju vastavalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-le 1.

Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas pikka aega

tingimustes, kus isiklik ruum kambris oli alla 3 m2 ja puudus võimalus liikuda väljaspool

kambrit, v.a 1 tund päevas jalutusboksis. Samuti lähtub kohus diskretsiooni alusel oma

siseveendumusest, arvestades kõiki asjaolusid. Põhjendatud on Tallinna Vanglalt A. Luki

kasuks välja mõista 3 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud päeva eest, mil isiklik ruum kambris

jäi alla 3 m2, seega kokku 705 eurot.

Kohus ei pea mõistlikuks ja põhjendatuks Tallinna Vanglalt kui riigiasutuselt riigituludesse

riigilõivu väljamõistmist (HKMS § 109 lg 6).

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. A. Lukk esitas apellatsioonkaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu otsus läbi vaadata ja

määrata tekitatud mittevaralise kahju eest õiglase hüvitisena 4000 eurot.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on EIK lahendis Tunis vs Eesti samade rikkumiste eest välja

mõistnud 10 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud päeva eest, mistõttu on halduskohtu määratud

3 eurot ebaõiglane.

6. Tallinna Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu otsus osas,

millega kohus rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt A. Luki kasuks välja

hüvitise summas 705 eurot ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täies ulatuses

rahuldamata. Menetluskulud jätta kaebaja enda kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei tuvastanud Riigikohus 20.06.2014. a otsusega nr 3-4-1-9-14

kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6 vastuolu põhiseadusega ja leidis, et olukorras, kus

isikule on kambris tagatud üksnes 2,5 m2 suurune põrandapind, tuleb hinnata ka seda, milline

oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused.

Vangla tegevus oli kooskõlas õigusaktidega ja A. Lukile ei ole tekkinud kahju, mille

hüvitamine rahas oleks põhjendatud. Alla 3 m2 isiklikku ruumi kambris ei saa automaatselt

rahalise hüvitise väljamõistmise aluseks võtta. Seega jättis halduskohus isikuõiguste riive

tuvastamisel muude kinnipidamistingimustega ja asjas tähtsust omavate asjaoludega

arvestamata.

Nõustuda ei saa halduskohtu seisukohaga, et WC alla jääv pind tuleb kambri põrandapinna

suuruse arvestamisel välja arvata. Põrandapind ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba

pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline

kaugus, seega ruumi üldpind. Tallinna Vangla kambrites, kus A. Lukk vaidlusalusel perioodil

viibis, asub WC kambris ning see on eraldiseisev ruum, mille saab uksega sulgeda. EIK-i

lahendites on enamasti WC-pind arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris

ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada.

Halduskohtule esitatud tabelist nähtuvalt on WC pinna üldpinna hulka arvutamise korral

A. Lukile tagatud kõikidel Tallinna Vanglas viibitud päevadel üle 2,5 m2 põrandapinda.

Tallinna Vangla täitis kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg-s 6 toodud kohustust tagada

kambris kinnipeetavale vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. A. Lukk oli Tallinna Vanglas paigutatud

kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud põrandapinna ruutmeetritele,

mistõttu ei ole vangla rikkunud siseriikliku õiguse norme ega kaebajat inimväärikust

alandavates tingimustes hoidnud.

Inimõigustel on ajas dünaamiline iseloom, mis tähendab, et teatud õiguste kaitse läheb aja

jooksul rangemaks ja täieneb. Reaktsioon inimõiguste rikkumisele seonduvalt

väärkohtlemisega on üha rangem. Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud

olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles

rikkumise tuvastamisel. Õiguse üldpõhimõtteid ja inimõiguste dünaamilist arengut arvestades

ei saa kohtuotsustes toodud seisukohtadel olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju, vaid mõju saab

olla üksnes edasiulatuv.

Halduskohus jättis tähelepanuta vastustaja väljatoodu, et A. Lukk ei püüdnud mittevaralise

kahju tekkimist ära hoida ega seda vähendada. Kaebaja ei ole tõendanud mittevaralise kahju

hüvitamise nõudeõiguse tekkimise asjaolusid. Ruumipuudusega kaasnenud kõrvalmõjudest

oleks kaebaja saanud vanglale koheselt teada anda. Vangla oleks saanud kinnipeetava olukorda

ja tervislikku seisundit hinnata, operatiivselt sekkuda ja vajadusel meetmeid rakendada, et

kahju tekkimist ära hoida. Ei ole usutav, et kinnipeetava kannatused löövad välja alles ca pool

aastat pärast Tallinna Vanglast lahkumist. Arvestades, et A. Lukk on esile toonud mitmeid

kahjulikke tagajärgi, mida ta vanglas tundis, siis vähemalt mingis ulatuses oleks ta tõenäoliselt

saanud talle tekitatavat kahju vähendada vastavate nõuete esitamisega.

Kaebajale kohaldatud liikumispiirang tulenes asjaolust, et ta viibis vanglas vahistatuna. Pärast

süüdimõistva otsuse jõustumist tulenes A. Luki liikumispiirang asjaolust, et ta viibis

vastuvõtuosakonnas.

Halduskohus ei ole hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestanud siseriikliku kohtupraktika

kujundatud kinnipidamistingimustega seonduvate hüvitiste määradega ja on mõistnud välja

ebamõistlikult suure hüvitise. Lisaks jättis halduskohus hindamata asjaolu, et mittevaralise

kahju hüvitamise nõude puhul vajavad tõendamist nõude aluseks olevad asjaolud ning nende

pinnalt tuleb kaalutlusõiguse alusel hinnata isiku õiguste rikkumise intensiivsust. Kohus on

jätnud hindamata A. Luki õiguste riive intensiivsuse ja kumulatiivse mõju.

Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel peab kohus juhinduma õiguse

üldpõhimõtetest, ühiskonna heaolu tasemest, kohtupraktikast ning hüvitise suurus on

ühiskonnas kokkuleppeline. Vaidlustatavast kohtuotsusest ei nähtu, missugustest konkreetsetest

kaalutlustest kohus juhindus hüvitise summa suuruse määramisel.

7. A. Lukk leiab vastuses Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele, et apellatsioonkaebus tuleb

jätta rahuldamata ja Tartu Halduskohtu otsus muutmata.

Vastuse kohaselt on Tallinna Vangla esitanud oma apellatsioonkaebuses õigustühiseid väiteid,

millega kaebaja ei nõustu. EIK on lahendis Tunis vs Eesti võtnud seisukoha Tallinna Vangla

suhtes ja mõistnud välja hüvitise 10 000 eurot ning advokaadikulud. Tallinna Vangla esitab

oma apellatsioonkaebuses väiteid, mis on kohtumenetluses tunnistatud õigustühisteks. Kuna

Tallinna Vangla on pärast EIK-i lahendit teadlikult ja kuritahtlikult jätkanud inimõiguste

jõhkrat ja süstemaatilist rikkumist, peaks hilisemad kahjutasud olema oluliselt suuremad

võrreldes Tunis vs Eesti lahendiga välja mõistetud 10 eurot 1 kalendripäeva eest. Seega palub

kaebaja välja mõista tema kasuks 4000 eurot rahuldades kaebuse täies ulatuses.

8. Tallinna Vangla leiab vastuses A. Luki apellatsioonkaebusele, et apellatsioonkaebus tuleb

jätta rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

Vastuse kohaselt ei saa nõustuda seisukohaga, et hüvitis summas 3 eurot 1 päeva eest on

ebaõiglane. Kaebaja välja toodud muud väidetavad puudused kinnipidamistingimustes ei

leidnud tuvastamist, mistõttu saab asuda seisukohale, et väidetava mittevaralise kahju

põhjuseks on üksnes väidetav ebapiisav põrandapind. A. Lukk oli Tallinna Vanglas paigutatud

kambritesse, kus talle oli igapäevaselt kõigis kambrites tagatud vähemalt 2,5 m2 suurune

põrandapind. Seega ei ole Tallinna Vangla rikkunud neid kaebaja õigusi, millised on

õigusaktides kehtestatud kinnipeetava kambri suurusele. Rikkumist ei ole tuvastatud ka

kinnipeetavate eluruumidele esitatud muude nõuete seadusele vastavuse osas. Kasinates

elamistingimustes viibimine võis ebameeldiv olla ja kaebajale nii füüsilisi kui vaimseid

kannatusi põhjustada, kuid miski ei kinnita, et need mõjutused olid niivõrd olulised, et vääriks

rahalist hüvitist. Tallinna Vanglas viibimise ajal ei kurtnud kaebaja kinnipidamistingimuste üle

ning esitas vastava nõude alles siis, kui sai teada Tunis vs Eesti lahendiga välja mõistetud

hüvitisest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 27.02.2015. a otsus tuleb osaliselt tühistada ja

Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada ning A. Lukki apellatsioonkaebus jätta

rahuldamata. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse väljamõistetud hüvitise suuruse

osas ning peab vajalikuks täiendada halduskohtu otsust omapoolsete põhjendustega.

10. EIK on kambri põrandapinna kaasuste puhul vahel asjaolusid refereerinud tualettruumi

pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordeniciu/Rumeenia, p-d 9-17), samas on teistes

asjades arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi nr 29344: Lutsenko/Ukraina, p 117).

Samuti on EIK riive intensiivsuse hindamisel rõhutanud, et vaadeldav isiklik ruum hõlmab ka

WC ja mööblialust pinda ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nt asi nr 30112/04:

Petrenko/Venamaa, p 39). Seega ei tulene EIK praktikast, et ilma tualettruumi ja mööblialust

pinda arvesse võtmata peab iga kinnipeetava käsutuses olema igal juhul olema põrandapind

vähemalt 3 m2 või, et soovitavalt võiks see olla vähemalt 4 m2. Ringkonnakohus leiab erinevalt

halduskohtust, et tualettruumi pind tuleb arvestada kambri üldpinna sisse. EIK on

kinnipeetavate kasutuses oleva isikliku põrandapinna suurusega seoses leidnud, et soovitatav

minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta ning juhul, kui põrandapinda isiku kohta on

vähem, kui 3 m2, tuleb ülerahvastust lugeda sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest

kujutab EIÕK art 3 rikkumist (nt Ananyev/Venemaa (2012), p 145 ja Tunis/Eesti (2013), p-d

43-49).

11. Kuigi ringkonnakohus loeb tualettruumi aluse põrandapinna kambri põrandapinna sisse, ei

muuda see lõppkokkuvõttes halduskohtu lõppjäreldust, et kaebaja viibis kambris, kus

põrandapinda oli alla 3 m2 kokku 235 päeval. Samas on oluline asjaolu, et kaebaja ei viibinud

alla 3 m2 isikliku pinnata kambrites pidevalt, vaid ainult teatud ajaperioodi jooksul, millest

kõige pikem oli 173 päeva. Samuti oli ajavahemikul 28.03.2013-05.04.2013 kaebaja kasutuses

põrandapinda 2,93 m2 ja 19.04.2013-31.07.2013 2,9 m2. Selline normikohasest pinnast 0,1 ja

0,07 m2 erinemine ei ole ringkonnakohtu arvates tajutav ja seega ei saa sellises olukorras

viibimise eest hüvitise suuruse määramine olla õigustatud sellises ulatuses nagu seda leidis

halduskohus.

12. Ringkonnakohus ei nõustu Tallinna Vangla väidetega, et inimõigustel on dünaamiline

iseloom ja teatud õiguste kaitse läheb aja jooksul rangemaks ja täieneb ning seega ei saa ta olla

vastutav selle eest, et ei taganud kaebajale vajalikku põrandapinda. EIK on juba 11.02.2010. a

otsuses Salakhudtinov/Venemaa selgitanud, et alla 3 m2 suurune põrandapind on iseseisvalt

EIÕK art 3 rikkumine. Seega pidi ka Eesti Vabariik teadma EIK praktikat ja võtma tarvitusele

asjakohased meetmed rikkumise kõrvaldamiseks. Mis puudutab väidet, et kaebaja ei ole

vastustaja poole pöördunud seoses väidetava ruumipuudusega, siis arvestades vastustaja enda

väiteid, ei olnud tal võimalik tagada kinnipeetavatele rohkem põrandapinda ja seega ei oleks

esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt aidanud kaebajal tekitatud kahju ära

hoida (RKHKo 3-3-1-42-15, p 24).

13. EIK on oma lahendites leidnud, et liikmesriigi kohtud võivad arvestada hüvitise

määramisel kohaliku õigustraditsiooni ning riigi elatustaset, samuti riigisisese õiguskaitse

paremat kättesaadavust, esitades selle kohta piisavad põhjendused ( nr 42119/04:

Fristov/Venamaa, p 31; Mets/Eesti, p 31). Seega tuleb hüvitise määramisel arvestada nii Eesti

üldist elatustaset, seda, et kaebajat ei peetud alla 3 m2 põrandapinnaga kambris kinni järjest,

vaid lühemate ajavahemike kaupa ja teatud ajal erines kaebaja kasutuses olev põrandapind

ettenähtust vähesel määral. Mittevaralise kahju hüvitise kogusumma kindlaksmääramine on

kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki asjaolusid hinnata kogumis

(RKHKo 3-3-1-38-13, p 21). Kuna tualettkambri arvestamine kambri põrandapinna hulka

tingib iga kinnipeetava kasutuses oleva põrandapinna suurenemise, siis ei saa ringkonnakohus

nõustuda halduskohtu poolt väljamõistetud hüvitise suurusega, kuna selle puhul arvestati pinda

ilma tualettruumi aluse pinnata ja see võis tingida ka hüvitise suuruse. Ringkonnakohus peab

mõistlikuks ja vajalikuks välja mõista Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks mittevaralise kahju

hüvitise summas 250 eurot. Kuna ringkonnakohus lähtus hüvitise summa määramisel Eesti

üldisest elatustasemest, siis jääb rahuldamata A. Luki apellatsioonkaebus, milles taotletakse

kaebuse rahuldamist taotletud ulatuses.

14. Kuna kaebaja oli apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud riigilõivust ja ka Tallinna

Vangla oli vabastatud HKMS § 104 lg 10 alusel, siis asjas menetluskulud puuduvad.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

Einar Vene

Agu Timmi